Wednesday, October 31, 2007

Jalaprobleemid ja galopiprobleemid, aga enamus ajast saab ikkagi ilma probleemideta. ;)

Raudu pole Albatross alla saanud, kabjad läksid ise korda. Eks kui sepp millalgi nagunii tuleb, siis peab vaatama, kas Albale ka igaks juhuks rauad panna või mitte. Aga teine probleem tekkis asemele - ta suutis endal tagumise jala kannaliigese juurest kuskil katki tõmmata, nii et paar päeva oli täitsa paistes. Mingit longet ei olnud ja ei ole praegugi, aga peab lihtsalt hoolikalt jälgima ja natuke ravitsema, et väga põletikuliseks ei läheks.

Keegi juba ütles, et Albatrossil oleks nagu kogu aeg jalgadega midagi häda. Tegelikult ei ole ju - ainult eelmine aasta üks kord (see oli küll tõsisem, aga seda ta ei põhjustanud ise) ja see sügis siis alguses kabjad kulunud ja nüüd see jama. Need on lihtsalt õnnetud juhused, jalad on tal muidu täitsa korras. ;)

Nende jamadega kaasnes talle ka üks nädalake puhkust, mis kulus kindlasti ära, nüüd aga tegime jälle natuke trenni. Ma ei oskagi trenni kohalt seisukohta võtta - üks kord on ta lihtsalt võrratult hea ja siis teine kord jälle tekitab täielikku masendust. Tegelikult, ei saa öelda, et masendust - ma ise kogu aeg tuletan endale meelde, et nii ei ole mõtet, ratsutamine ja hobustega tegelemine peab ikka alati meeldiv olema. Kui sellest seisukohast vaadata, siis pole tõesti masendavat midagi, sest üldiselt ta üllatab mind ikkagi tavaliselt pigem positiivselt. See, kui ma trenniga rahule ei jää, on ka tegelikult tingitud sellest, et ta mingit ühte kindlat asja korralikult ei teinud - lihtsalt kõik muu, mis tuli hästi välja, jääb sellisel juhul tagaplaanile, aga tegelikult on see vähemalt sama tähtis!

Noh, tegelikult ainuke asi, mille pärast ma hetkel muret tunnen, on ikkagi galopp. Muidugi on muid väikseid asju ka, mille kallal töötada, aga galopp on põhiline - see et ta kohe sugugi ei taha vasakust jalast galopeerida. Tegelikult on nii vale öelda, sest meil oli palju trenne järjest, kus ta võib-olla ainult ühe või kaks tõstet valesti läks ja needki korrad ma tundsin, et see oli minu pärast, ma ei valmistanud teda päris korralikult ette. Samas, üks või kaks tõstet valest jalast ühe trenni jooksul ei ole midagi kohutavat noore hobuse kohta. Eile aga kordus jälle sama vana lugu - ta lihtsalt hakkas minema valest jalast ja läks ja läks ja läks. Ausõna, ma üritasin kõike jälgida, mida ma seal seljas teen ja mida tema minu all teeb - võtsin ta korralikult paindesse, ei lasknud kuskilt välja ega sisse vajuda, jälgisin, et ma ise korralikult ja otse istuksin, ootasin, kuni ta traavis ilusasti ennast lõdvestas ja järgi andis, vaatasin isegi tõste ajastust, et tõstan täpselt siis, kui välimine tagajalg tõukama hakkab - aga ikka läheb ta valest jalast! Lõpuks muidugi sain ta ka korraks õigesti (ja siis jooksis kusjuures väga ilusasti ja lõdvestunult ja mis kõike veel), peale seda lõpetasin ära ka, aga üldiselt mul on mõtted täiesti otsas selle koha pealt. Seda enam, et vahepeal tundub nagu läheks asi paremaks ja siis äkki on jälle kõik tagasi alguses.

Okei, aitab küll. Ma pean teda natuke ikka kiitma ka. :P Mis puutub sammu ja traavi, siis nendega olen väga rahul. Viimane tund (just seesama, mille lõpus ma lootuse kaotasin :P) proovisin palju üleminekuid tavalisest sammust/traavist keskmisesse ja tagasi - tuli välja küll. Õigeid termineid kasutades need vist päris keskmised samm/traav veel pole, pigem lihtsalt pikendatud sammud, aga põhimõtteliselt sama asi, lihtsalt väiksema raskusastmega. ;)

Väike õlad sees tuleb meil ka täitsa rahuldavalt. Seda ma pole küll eriti harjutanud, aga vahest natuke proovin, lihtsalt et trenni natuke vaheldusrikkamakas muuta - kui ta nendega ilma suurte pingutusteta toime tuleb, siis miks mitte.

Üks trenn tegime latiharjutusi ka, nii traavis kui galopis. Eks poiss natuke kolistas vahepeal, aga põhiliselt jälle minu enda tõttu, ma ei oska neid samme niimoodi veel vaadata ja sättida. Albatrossi on täitsa hea kokku võtta või edasi sõita, lihtsalt ma teen seda valel ajal. :P Lõpu poole hakkas ikka tulema ka, kui ma ka asjale pihta sain. :D

Ahjaa, see ka veel, et mida poolistakut?!?! :P Arenemisruumi on küllaga. Siin on Albatross küll väga kokku võetud, hästi kitsad vahed olid ka tema jaoks vahepeal, nagu näha. Aga siis olid jälle keskmised ja pikemad vahed ka, nii et igat moodi proovisime.

Galopis on raskem kui traavis, sest kui sammud ei klapi, siis teeb ta mingeid imehüppeid või jääb üldse traavi. Nagu pildilt näha, siis vahepeal tuli ikkagi midagi välja ka, siin ta tuleb päris ilusasti. Ega ma kõige koledamaid pilte väga siia ei panegi. :D

Aitab ka tänaseks vist. :)

Friday, October 19, 2007

Treiler on nüüd sõber

Nii, tingimata ma pean alustama meie edusammudest treileriga. ;) Ma olen nüüd peaaegu iga päev üritanud temaga korra treilerist läbi käia, iga päevaga natuke rohkem nõudes. Mingeid tagasilööke meil pole olnud, vahel küll kõhkleb natuke, enne kui sisse tuleb, aga siiani on alati tulnud ja üsna kiiresti. Kõige kriitilisem koht on tavaliselt see, kus ta ka tagajalad peab luugi peale tooma - sealjuures ta tihtipeale natuke mõtleb, aga siis tuleb vaikselt edasi.
Täna näitas ta igatahes suurt valmisolekut, hakkas absoluutselt ilma kõhklemata mulle treikusse järgnema, ilma et ma teda isegi spetsiaalselt kutsunud või meelitanud oleks. Kuna ta väga hoogsa ja enesekindla sammuga üles jalutas, siis kasutasin muidugi juhust ära ja mõtlesin, et proovin, kas ta on nõus ka kaugemale tulema. Ronisin ise täitsa treileri lõppu välja ja Albatross jalutas otsekohe järgi nagu oleks treilerisse minek kõige igapäevasem asi.

Nii et tema elu esimesest treilerisse panekust, mille jaoks kulus tund või paar ja palju kaklemist, oleme jõudnud tänaseni, kus selleks kulus mõned sekundid, kusjuures ta tegi seda täiesti vabatahtlikult. :) Mul on lihtsalt nii hea meel, et ei oskagi kirjeldada.

Ainuke negatiivne pool on, et ma ei jõua piisavalt kahetseda seda, et kõige sellega ei harjutanud ma teda varem, enne igasuguseid transportimisi. Muidugi, enne Albatrossi esimest treikusõitu ma ju teda veel ei teadnudki ja see esimene pealepanek tekitas juba ilmselt piisavalt psühholoogilist tõrget, et iga järgmine kord järjest raskem oleks. Samas, see üks kord, millal ma teda proovisin treikusse kunagi saada, läks enam-vähem õnnestunult - kõhkles küll, aga tuli ikkagi natukese aja jooksul peale. Ma ei osanud arvata, et järgmine kord, kui seda tõesti vaja on, ta treikusse minemisest täielikult keeldub - ja loomulikult ei teinud temaga "kaklemine" midagi paremaks, mida ta nüüd loodetavasti juba kõigile tõestanud on.

Igatahes, hoolimata sellest, et tal oli mitmeid ebameeldivaid kogemusi treileriga, on ikkagi kannatlikkus ja leebe suhtumine sellest üle ja tulemusi toonud. :) Ma kindlasti jätkan tema harjutamist, sest õpitut on vaja kinnitada ja kunagi tahaks ka saada ta ilma kaera- või porgandiämbrita sisse, aga sinna me alles jõuame.

Kui nüüd natuke muust ka juttu teha, siis meil on kabjad kiiresti kulunud, nii et mõne väikse kivi otsa astudes või kõval pinnasel liikudes kipub poiss natuke oma jalgu hoidma. Vaatame, mis edasi saab, kui üle ei lähe, siis ehk kaalutakse isegi talle raudade allapanekut?

Trennis ma otsustasin mingiks ajaks galopi tagaplaanile jätta, sest talle meeldib väga sõiduplatsi sopastest nurkadest ja servadest ise sisse vajuda, see aga mulle ei sobi. Seega keskendume praegu sammule-traavile, siis ta ise ei vaju kuhugi ja mina ei pea teda nendesse sopastesse nurkadesse ajama ka, sõidan kuiva osa peal. Samm ja traav on täitsa okei, aga galoppi tahan rohkem lihvida siis, kui samm ja traav juba VÄGA VÄGA HEAD on. ;)

Thursday, October 11, 2007

Albatross on mõnus!

Eile käisime maastikul sõitmas, suht kehv ilm oli, kogu aeg kallas ja väga soe ka just polnud. Rada, mida me käisime, oli ka vee tõttu veidi kannatada saanud ja mõnest kohast üsna pehme. Ma polnud varem seal kandis käinud, igaljuhul ratsutasime Üksnurme hobuste karjamaast mööda, siis oli vahva vaadata, kuidas nad seal meie poole kappasid ja hirnusid. :)
Albatrossil oli kaks "kolli" ka teel, üheks osutus pardipaar, kes jõest järsku lendu tõusis ja teiseks oli heinarull, millest mööda galopeerisime. Naljakas küll, nagu ta poleks heinarulli näinud varem. :P Aga teisest rullist läks juba täitsa külma südamega mööda, kuigi ma igaks juhuks teiselt poolt ta rullist mööda juhtisin, vastasel juhul oleks ta ehmatamise korral seekord ulatunud tee peale hüpata.

Peale trenni, kuna ta oli suuresti vihmast märg, aga võib-olla ka natuke higine, viskasin teki ka pooleks tunniks peale. Vahepeal hõõrusin teki alt teda heinaga ka kuivemaks ja kui hiljem selle pealt ära võtsin, oli ta ainult õige natuke veel niiske, aga see talle kindlasti midagi hullu ei tee.

Otseloomulikult toimus "treikutrenn" ka täna, pisut tibutas siis küll veel, aga viitsisin ikka treiku tema jaoks lahti teha, seekord söötsin kaeraportsu talle siis nii, et esijalgadega seisis ta rambil, tagajalgadega maas, pea pidi natuke isegi treikusse sisse pistma (nii et mina sain olla treikus sees, vihma eest varjus :D). Sellega polnud küll mingit probleemi, aga samas nii kaugele saamisega pole kunagi olnudki. Eks näis, kuidas järgmine etapp läheb. ;)

Tuesday, October 9, 2007

Treikutrenn

See nädalavahetus jõudsin vaid laupäeval talli, teised päevad olid sisustatud Horse Show'ga. Igatahes, tegime trenni (selline keskpärane oli, muidu päris hea, aga galopis ta rabeles kuidagi palju - samas vahepeal sai teda üsna ilusasti kokku võtta, nii et midagi väga hullu polnud) ja kitkusin Albatrossil natuke lakka. Hästi-hästi natuke, lihtsalt alumine äär pisut ühtlasemaks (mitte päris sirgeks, selline mulle ei meeldi), kõige pikemad ja katkisemad karvad tõmbasin ära. Teadmatule silmale vist mingit erinevust polekski märgata, aga mina ise natuke ikka panen tähele. ;) Kitkumise ajal alguses sõi, hiljem, kui hein otsas, seisis rahulikult boksis paigal, nii et midagi vastumeelset ta selles vist ei näinud.

Täna oli ta hästi mõnus, sirutas kogu aeg väga püüdlikult ratsmele järgi, kui lõdvemaks lasta, ja võttis ennast kokku, kui ratset pisut pingutada - kohe mõnus oli sõita. Natuke sõitsime maalatte, sammuharjutusi tegime ka pisut rohkem kui tavaliselt. Aga sõitmisest ma seekord rohkem ei kirjuta.

Kirjutan hoopis uuest treeningkavast, mille ma meie programmi alates tänasest sisse lülitasin. ;) Tegelikult see ei ole nii peen midagi, lihtsamalt öeldes üritan temaga mõned korrad nädalas teha "treikutrenni", et kui teda ka järgmsel suvel peaks olema vaja edasi-tagasi sõidutada (ja ilmselt on), siis see nii mulle kui talle vähe valutumalt mööduks kui see aasta. Kuigi ta nüüd viimane kord tuli eelmiste kordadega võrreldes märkimisväärselt paremini treilerisse, siis ka pool tundi jamamist (ja kaks ärajooksmist - need muidugi täiesti tänu mulle endale, tema poleks kuhugi ära tõmmanud) on tegelikult natuke liiga palju. Seda enam, et tema tujule ei saa kunagi kindel olla - järgmine kord äkki ei lähe nii hästi.

Kui ma suve alguses mõtlesin, et treikusse panemine ei tohiks väga raske olla, kuna käekõrval maas ta ju käsklusi teab ja tunneb ning veidi olime ka platsil kitsastest kohtadest läbi käimist jms harjutanud. Rängalt eksisin, treikusse minnes unustab ta kõik - tegelikult ilmselt ei unusta, aga need meetodid igatahes ei tööta. Ma olen küll mitmelt poolt lugenud, et looma treilerisse "meelitamine" ja söögiga ära ostmine ei ole sugugi õige, aga tõesti - see on ainus, mis Albatrossi puhul aitab! Seega seda ära kasutades kavatsen ma teda siiski õpetada - kui kellegil on mingeid teisi soovitusi, siis need on rohkem kui teretulnud! Lihtsalt minu pea rohkem midagi välja ei suuda mõelda.

Seega, iga "trennikord" läheb ämbrisse kaera, porgandeid või õunu, ämber omakorda treikusse ja Albatross loodetavasti järgi. :D Täna mul väga palju aega polnud, seega tänase portsjoni sai ta lihtsalt treiku taga kätte, et ta juba treikut ennast millegi heaga seostama hakkaks. Järgmine kord aga teeme juba luugi lahti ja ronime mõned sammud kõrgemale. Niiviisi iga korraga liigume natuke edasi, kuni lõpuks on ta loodetavasti valmis rahulikult treilerisse täiesti sisse kõndima, teades, et selle tulemus on hea ja ainult hea!
Selline on mu plaan ja niikaua kavatsen seda järgida, kuni asi toimib. Kui ei toimi, oeh, eks siis nuputan edasi. Aga kuidagi peab ju proovima. ;)

Friday, October 5, 2007

Vabahüpped, korde, maastik ja palju muud...

Aiai, nüüd mul on jälle väike vahe jäänud postitamisesse sisse, aga pole hullu, seekord tuleb siis palju (loodetavasti sisukat) juttu.

Esiteks, tahaksin kindlasti kirja panna natuke midagi ühest maastikutrennist, mis oli üle pika aja üks parimaid. Meil oli üsna mõnus seltskond, algajaid polnud, seega oli suhteliselt mõnus tempo (ja teiste jaoks rahulik tempo on tavaliselt Albatrossi jaoks aeeeglaaaneee) ja galoppi tegime ka.
Seekord läksime läbi sellest samast kraavist, kus Hesti kunagi silla alla kukkus ja kinni jäi, läksime sealt aga seljas üle. Tähendab, mõned läksid ka maas, aga ma mõtlesin, et proovin siiski seljas ja polnud mingit probleemi. Manx natuke alguses aitas tal esimesed sammud käekõrval allapoole astuda ja siis edasi läks ta ilma vastupanuta. Täiesti uskumatu, kuidas üks loom ikka võib muutuda - aasta tagasi poleks ta vist 10 meetri kaugusele ka kraavist tulnud.

Kui tagasi tulime, siis tegime ühe kitsa metsaraja peal veel ühe jupi galoppi. Tavaliselt oleme seal alati traavi teinud, seda enam, et üks mahalangenud puu on ka tee peal ees, ühel pool kõrgem, teisel pool madalam. Kui madalamast poolest üle traavida, siis on see heal juhul hobustele lihtsalt natuke kõrgem samm, kui aga nüüd kõrgema poole pealt üle galopeerisime, siis vähemalt traavlid ja veel mõned hobud meie ees tegid ikka täitsa hüppe moodi asja. Albatross mitte, ta võttis lihtsalt õige pisut hoogsama sammu. Aga see oli super, sest ta isegi ei kõhklenud sealt üle minemisega. Ma mõtlesin, et seda võib äkki lugeda meie esimeseks hüppeks, aga kuna sealt tegelikult ei tulnud absoluutselt mingi hüpet välja, siis siiski mitte. :D
Lõpus käisime Sillega ka oma hobustega Liivaniidust (Sille suvilast vms.) läbi, nii et pärast saime jälle peaaegu teistega tee peal kokku.

Nii, siis tegime eelmisel nädalavahetusel oma noortele (Albatross, Prex ja meie 2-aastased Hugo ja Falsu) vabahüppeid. Ma millegipärast arvasin, et Albatross üldse hüpata ei oskagi, sest tal on küll selline täitsa ilus liikumine, aga ta on ise ikkagi kõrge ja sporthobustega võrreldes raskema kehaehitusega (puhaste torikatega võrreldes muidugi pigem kergema kondiga) ja vahest natuke selline kohmakas ka. Ja siis ma valmistasin ennast selleks ette, et ma väga õnnetu poleks, kui tuleb välja, et see hobune ei hüppagi. :D Aga rumal arvamine oli - hüppab küll. Ta tõmbas ikka mõned latid hüpete peal maha ka, aga mingit tõrget hüppamise ees ei ole ja kui tahab, siis saab üle ka, nii et ma alahindasin teda. Ta oli meil muidugi kaval ka, peale iga hüpet jooksis kiiresti lähima platsinurga juurde, kus piirde alt küünitades sai ennast mõne rohukõrrega "premeerida". Siis kui ma ta jälle kinni võtsin, siis sai veel suhkrut ka, nii et rahul võis ta küll olla. ;)
Hüppabki. ;) Tõukab küll pisut ühe jala pealt rohkem, aga hüppab. See on üks madalamatest takistustest, kuigi ega me neile esimene kord mingeid väga suuri kõrgusi tegelikult ei pannud ka.

Üks päev oli meil aga hoopis kordepäev. Ma polnud teda üsna ammu kordetanud, aga panin külgratsmed peale. Külgratsmetega olen teda üldse mõne üksiku korra varem kordetanud, aga panin (kõige lõdvemalt, kusjuures) sellepärast, et enamasti kipub ta kordel (ja ka ratsa) õlast välja vajuma. Välimine külgratse siis hoiab väljast vastu ja ei lase seda niivõrd teha, samas kui sisemine painet hoiab. Ja nii saab korde ka kinnitada normaalselt, ainult sisemise suuliserõnga külge (kui kordepäitseid pole, siis on see minu arust ikka kõige korralikum lahendus, aga see ei tööta siis, kui teiselt poolt miski vastu ei hoia ja hobune ise ennast õigesti veel paigutada ei oska). Täitsa toimis temaga see, igatahes välja vajumist oli palju vähem, kui tavaliselt, ja galopid tulid kõik õigest jalast, nii et mul oli päris hea meel. Ainuke asi, mida ma külgratsmete puhul ohtlikuks pean, on see ratsme taha ära vajumine, aga hoolikalt jälgides arvan, et suudan seda vältida. Seekord oli küll kõik tip-top, ei vajunud ta kuhugi. Ja käsklused on ka siiani meeles, need vist ilmselt eriti kergelt meelest ära ei lähegi, arvestades hobuste suurepärast mälu.

Käekõrval tegutsemisest siis ka midagi - jooksin temaga üks päev platsil kavalette (ise väsisin küll täitsa ära :D) ja siis tuletasime igasuguseid "seis, tagasi, edasi, traav, jms" käsklusi meelde. Surve peale esi- ja tagaotsapöördeid tegime ka veidi. Neid peab temaga käekõrval veel harjutama, kui tahan millalgi seljast külgliikumisi proovida. Ta saab aru küll, et on vaja küljele liikuda, aga kui palju, millal, kust ja kuhu täpselt - see on natuke veel segane Albatrossi jaoks.

Ühe vahva asja õpetasin ka - tervituse. ;) See kujutab siis endast seda, et kui mina ulatan enda käe ja ütlen "tere", siis tema sirutab oma kabja mulle vastu. Igavesti lahedalt tuli välja, kuigi ma pean tõsiselt kaaluma, kas tasub talle sellist asja ka edaspidi meelde tuletada. Praegu ta sai küll aru, millal täpselt ta oma kabja sirutama peab, aga peab hoolikalt jälgima, et see ei saaks mingiks halvaks harjumuseks, millega ta nänni üritab kerjata. Niiviisi võiks elu üsna raskeks kujuneda.

Rohkem vist praegu ei kirjuta. Paar mõtet küll on, aga aeg on hiline ja nagunii keegi ei viitsi nii palju korraga lugeda ka. ;)

Isegi mina olen pildile jäänud. Mingi kummalise pildistamisnurga tõttu paistab Albatrossi pea olevat suurem, kui terve minu ülakeha. Päris nii see kindlasti ei ole - ta võib olla suur hobune, aga mitte hiiglane. ;) Aitäh muuseas Annikale, kes kõik selle päeva pildid klõpsis.

Siin... Albatross uudistab midagi ja on lihtsalt ilus.

P.S. Poiss sai endale küna ka ja nüüdseks oskab juba ilusasti, nina kogu aeg künas, ilma laiali pudistamata sealt kaera süüa.