Thursday, August 27, 2009

Keeruline värk

Kohanemisega on nii ja naa. Kohe saab kaks nädalat täis, aga päris harjunud ta veel siiski pole. Karjamaal tunneb ennast küll juba vabalt, aga kui teda ära hakkan talli või platsile üksi viima (st ilma teiste hobusteta), siis ta muutub närviliseks. Kõige halvem on teda selle suure karjamaa tagumisest otsast talli tuua. Ta hüüab teistele ja vahepeal käitub nii, nagu kavatseks kohe minema joosta. Viimane kord, kui teda tõin, siis ma avastasin, et... kartsin natuke. Kuidas saab oma hobust karta???
Eks ma kardan rohkem olukorda, mitte hobust ennast. Mul on tema ringi hüplemisega halvad kogemused - aga lihtsalt mitte kordagi peale õnnetust ei ole ma tundnud, et see mind kuidagi mõjutanud oleks, aga nüüd äkki... ja see teeb nii kurvaks. :'(
Ma pean lihtsalt aru saama, et ta vajab veidi veel aega. Ja tegelikult, ma USUN, et ta ikkagi kuulab mind ja usaldab piisavalt - siiamaani on ta ju seda teinud.

Ah, võõrad ei saa tegelikult ilmselt aru, mida ma silmas pean ja seda on raske seletada, seega ma rohkem ei seletagi ja ootan lihtsalt, kuni see tunne mööda läheb.

Esmaspäeval sõitsin üksi platsil, siis ta läks suht särtsu täis ning teatud hetkedel hüples natuke ringi. Õnneks ta teeb ainult ühe või paar hüpet ning kui ma selle peale alla ei kuku, siis nagu lepib sellega ja on korralik edasi. Ilmselt ta tundides õppis, et niimoodi saab ratsanikust kergesti lahti. Ma kohati tegelikult mõtlen, et vb ei peaks veel trenni tegema, vaid lasta tal rahulikult olla, aga teisest küljest - karjamaal ta ongi rahulik. Kui ma teda üksinda mujal käimisega ei harjuta, siis ta jääbki selle pärast muretsema. Tal ei ole mingit üleüldist stressi vms, ta lihtsalt ei tunne ennast üksinda 100% turvaliselt uues kohas. Ma arvan (ei oska mõtteid kahjuks lugeda).

Tookord igatahes lõpetasin ära niipea, kui ta ennast lõdvestas ja rahulikuks jäi. Teisipäeval oli koolisõidutrenn, seal oli ta tunduvalt parem.

Lisaks muudele asjadele tegime õlad sees harjutust. Ma olen seda proovinud sammus hästi vähesel määral, treener meil lasi aga PALJU suurema nurga all seda teha. Seda Alba muidugi kohe ei osanud, aga natukese ajaga sai selgeks küll. Meie õlad sees oli küll sel hetkel juba väga selgelt neljas jäljes, mitte kolmes, aga ma mõtlen, et kui ta seda harjutust natuke "ülepingutatuna" teha oskab, siis pisut vähem nõuda sellest, mida ta suudab, on alati lihtsam kui rohkem nõuda.
Ja siis veel ma ei saa aru, kuidas galopis istuda. Imelik, et ma suudan ALBATROSSI traavi enam vähem normaalselt istuda, aga galopiga on jama. Aga asi pole muidugi temas, ma lihtsalt ei oskagi galopis istuda. Ma olen selle hullu ettekallutamise vea enam-vähem välja saanud, aga ma ei suuda oma selga piisavalt tugeva ja jäigana (teatud piirini) hoida. Kui üritan, siis hakkan sadulast välja veidi põrkama; kui aga liikumisega kaasa lähen, siis selg läheb liiga elastseks ja paindub iga sammu peal nagu uss. :P

Kolmapäeval läksin kell 7 hommikul ratsutama ja ta oli superduper! Jälle üksinda platsil, aga minu imestuseks polnud seekord mingit jamamist. Sammus ja traavis st, galopi ajal hakati teisi hobuseid õue laskma ja siis kogu ta tähelepanu oli neile suunatud. Ma ei hakanud aga head trenni ära rikkuma ning ei nõudnud temalt galopis väga palju.

Just mingi päev mõtlesin selle peale, et hästi paljud kirjutavad oma blogis sellest, kuidas hobune oli trennis vägaväga paha ja kõik läks halvasti jms. Ma kirjutan ainult vahel mõnest ebaõnnestumisest, aga enamasti rohkem siiski heast kui halvast. Ja siis ma mõtlesin, et... asi ei ole ju tegelikult nii, et mul hobune ongi alati hea ja teeb kõike suurepäraselt; asi ei ole ka selles, et ma kõik halvad asjad kirjutamata ja enda teada jätan.
Lihtsalt kui ma trennis tunnen, et midagi üldse välja ei tule see päev, siis ma lihtsalt jätan selle täiesti sinnapaika ja teen midagi muud - midagi sellist, mida ta alati hea meelega teeb ja oskab. Raskema asjaga jätkan järgmine kord. Seega kui miski ongi trennis viltu läinud, on mul alati midagi sellist, mis ka hästi läks - sest trennid on lihtsalt nii planeeritud. Ma PEAN tegema trennis ka seda, mis hästi välja tuleb. Ja minu arust see annab nii Albatrossile kui mulle väga palju juurde - ma ei lõpeta kunagi trenni õnnetu või vihasena (ning arvan, et ka tema siis mitte). Hiljem asjade üle järgi mõeldes võin küll olla pettunud, et millegagi hakkama ei saanud, aga sellel HETKEL, kui ma trenni lõpetada otsustan, olen ma alati temaga rahul. :)

Sunday, August 23, 2009

Pildid

Lisan mõned pildid Albatrossi esimesest päevast uues tallis. Tegelikult ta vahepeal ikka rahulikult seisis ja sõi ka, aga need pildid on ju igavad.


Väikse ponitäku Speedyga tuli veidi jagelemist ette...








Albatross sai varsa! :D

Saturday, August 22, 2009

Uus kodu

Kolisime laupäeval.
Tulime peale PC-d treikuga Kurtnasse ja parkisime igaks juhuks talli vahekäigu ette (kuigi ma tagantjärgi olen kindel, et ta oleks ka õue peal ilusasti sisse läinud). Albatross peaaegu et ei kõhklenudki, natuke nuusutas ja tahtis sisse jalutada, aga siis Lahe otsustas, et Albatross talle millegipärast ei meeldi ja hakkas kiunuma ning jalaga peksma vastu treiku vaheseina. Seda muidugi Alba kartis. Paar korda proovisime veel ja ta oli isegi nõus tulema, aga sama asi kordus... mul oli nii halb tunne, sest ta ju niiii ilusasti oli valmis kohe mulle treikusse järgnema, aga vastu sai hoopis sellise hirmutamise. :(
Teine hobune vist ise ka lihtsalt natuke pelgas, seega võtsime ta maha ja proovisime Albat esimesena panna. Ma mõtlesin, et nüüd ta kindlasti juba kardab treikut vms, aga ei midagi! Kõndis sisse nagu vana kala :P ma olin üliõnnelik ta üle!

Treikusõit sujus päris rahulikult - kohale jõudes oli poiss hästi natuke niiske kaela pealt, aga pikk sõit oli ikkagi ja võõra hobusega ju, nii et selle kohta päris hästi siiski.

Karjamaal ta paaril esimesel päeval muidugi jooksis kohati ringi ja vahel hirnus, otsis sõpru taga :(, aga nüüd on juba üsnagi harjunud ja ainult mugib. Karjamaa on neil tohutu suur. Parimad sõbrad on tal kaks shetlandi poni ja kolmas poni (kes on juhtumis täkk) on Albatrossi peale vihane, et ta tema naised üle lõi :D Ja siis läheb kaklema vahepeal, aga teda Alba ei karda. Suurte hobuste teelt, kes vahel nägusi teevad, oskab ta küll ilusasti end eemale hoida.

Õhtuti boksi tulles on ta suhteliselt rahulikult käitunud, väljaarvatud nüüd viimane õhtu, kus ta vist oma sõpru shetikaid taga hakkas igatsema ja siis oli küll päris närvis, kraapis väikeste vahedega üle poole tunni ja sebis ringi boksis ja hommikuks ei olnud eriti heina ka ära söönud (tavaliselt sööb boksi tühjaks). Ei tea, miks see närvilisus tal nüüd äkki tuli, 4 päeva möödus ju rahulikult ning nüüd äkki...? Aga ehk läheb ikkagi üle.

Kuigi ma pole kunagi väga pooldanud seda tihedat hobuste ümberkolimist, siis nüüd otsustasin suhteliselt kindlalt, et jätan ta ka suvedeks samasse talli (kuigi võiks ju pmst kuhugi Tallinna kanti tuua). Kuigi ta ei elanud seda kohamuutust just VÄGA hullult üle, siis ma ikkagi nägin, kuidas ta otsis oma vanu sõpru ja hobune ei saa ju midagi aru ega tea ette, et nüüd järsku ta peab uuesti täiesti teistsuguse eluga kohanema ja isegi kui ta seda väga välja ei näita, siis kindlasti alguses on see talle natuke hirmutav ja võõras. Endal oleks ju ka, kui ühel päeval äkitselt kõik tuttav ümbert kadunud on ning enam tagasi ei tule. Ma tõesti üritan teha nii, et ta seda tunnet võimalikult harva taluma peaks.

Muidu uues tallis käib meil praegu 2x näalas koolisõidutreener (keegi soomlane, kes Eesti vist äsja kolis) ning 1x takistussõidutreener + talliomanik ise võib ka mingeid lihtsamaid trenne anda kui vaja. Seega treeningvõimalused on praegu küll 5+.

2x jõudsin juba Albale selga ka selle nädala jooksul - esimene kord tegin lihtsalt lühikese 15-20 minutit trenni ning minu ootustele vastupidiselt oli ta täiesti rahulik, üldse ei passinud uut platsi või seal kõrval olevaid takistusi, isegi mitte kilega kaetud saepuruhunnikut! Ta on tõesti loomult rahulikumaks selle paari aastaga kasvanud.
Teine trenn oli siis koolisõidutreeneriga. Albatross oli selline keskmine - mitte väga hea, aga mitte halb. Arevstades äsjast kolimist jäin siiski rahule. See treener tundus üsna asjalik ses suhtes, et rääkis palju igasugust teooriat jms. Kuna ma nagu teoorias (oma arust :D) üht-teist tean, siis ma võib-olla eelistaks natuke rohkem sellist individuaalsemat lähenemist, et mida MINA just parasjagu õigesti või valesti teen ja mida ma teistmoodi peaks püüdma st just sellised asjad, mida ma ise enda juures ei näe või ei oska hinnata ja mille juures raamatute lugemisest palju kasu pole.
Samas ega ta alguses ei tea ju, mida ja kui palju meie täpselt teame jms, nii et see võib edaspidi mingil määral muutuda sinnapoole nagu mulle meeldiks. Igatahes praegu proovin, treeneriga on ikka kindlam tunne kui päris üksi tegutsedes.

Vot selline meil see eluke on siis hetkel... muutuseid on palju, aga saame ikka hakkama. Kurb oli ka tegelikult Kurtnast ära tulla, sest kuigi vahepeal olin aasta eemal, siis ülejäänud umbes 3 aastat, mis ma hobustega tegelenud olen, on kõik ikkagi peamiselt selle talli inimeste ja hobustega seotud olnud. Niikaua kui Albatross seal oli, veetsin ma ju ikkagi iga vaba hetke Eestis olles seal, aga nüüd nagu pole mul mingit põhjust sinna minna või seal pikemalt olla, peale mõnikord külas käimise. Ja kuigi vahel tuli ette ka selliseid asju, mille üle ma õnnetu olin (peamiselt Albaga seotud), siis tegelt oli seal veedetud aeg ikkagi super ja paljud inimesed vägavägaväga toredad ja tähtsad mulle, nii et jään neid igatsema. :(

Friday, August 14, 2009

Viimaseid päevi Kurtnas

Albatross läheb HOMME ära. Appi, appi, tegelt on kurb teda ikkagi natuke kõikide sõprade juurest ära viia - ta ei saa ju midagi aru, mis toimuma hakkab ja siis järksu ta on täitsa üksi võõraste hobuste keskel. :( Muidu on tal alati ümber kolides vähemalt üks sõber kaasa tulnud, aga seekord on üksi. Õnneks ta ei pea vähemalt üksi sõitma, kuna Adost Lahe läheb PC-le ja siis tagasiminnes nad võtavad Alba peale. Ma loodan, et ta treilerisse läheb. Muretsen tegelt ta pärast ka ikka...

Aga ma saan natukeseks jääda uude talli ja vaadata, kuidas tal läheb esimesed päevad. Ma olen kuni ühikakoha saamiseni suht kodutu seal Tartu kandis, aga Albast kaua ikka eemal ei julge olla, eriti alguses.. :) Oeh, ma loodan ikka, et ta suudab hästi kohaneda ja leiab karjas vähemalt mõne sõbra ja ei saa teistsugusest söötmisest mingeid tiirusid (ta on siiani saanud leotatud kaera, aga seal antakse kuiva - eks ta alguses peab dieedil olema natuke) jnejne. Appi. :(

Ükspäev ma olin ta pärast VEEL rohkem mures - nimelt oli tal üleöö lõuaalune paiste läinud ja kuna igast nõlejutud käivad ringi siis mul oli nii jube olla. Kuigi mingeid muud märke ei olnud, aga ikkagi - õnneks käis Siiboja samal õhtul läbi ja ütles, et ta ei tundu küll loid või haige olevat vms ja et kui paistetus ise alla läheb, siis oli ilmselt ikkagi mingi trauma. Ma seda arvasin ise ka, et keegi on talle karjamaal lihtsalt lõuga andnud vms ja no eilseks (ehk üks päev hiljem) oli tal see paistetus juba tunduvalt väiksem, nii et kivi langes südamelt.

Siis vahepeal kui ma tükk aega järjest mingeid suvakaid trenne tegin ja vahepeal vabu päevi andsin jms, siis ta ratsastuse koha pealt läks veidi käest ära, aga peale paari trenni läks jälle tunduvalt paremaks. Eile hüppasime hoopiski. :) Neil oli maneežis mingi parkuur üleval ja kuna kõik olid hüpanud, siis Eku ja Sille sundisid mind ka. Ma muidugi hüppasin ainult paari takistust, mitte parkuuri. Ühel pool maneeži väljas keegi paugutas ja me just seal otsas hüppasime - Albatross vahepeal suht kartis seal ning sinnapoole hüpates jäi vahepeal kohe peale takistust seisma ja tahtis teisele poole joosta. :D Aga enne takistust kunagi ei jäänud seisma. Koolisõidusadulaga XD muidugi veidi kehvem ka, aga mul juba mingi pisikese okseri peal läks tasakaal veidi ära. Lattaeda ja risti ja ristikestest okserit tulles tundsin ennast küll kindlalt, aga Albatrossi jaoks ei olnud need suuremat sorti hüpped ka. Hobune oli küll tubli - kordagi ei tõrkunud ega jooksnud mööda ega ajanud maha, kolistas vist ka ainult korra. Seda enam, et Mikk pärast ütles, et ma ise nõuan teda enne takistust alla ja siis tal on üliraske sealt üles hüpata ning Egle ütles, et ma lähen ise ka vahepeal liiga ette kaela peale kehaga - seda kõike arvestades, kuidas ma teda segasin, oli ta ju super. :)

Ja mu vanaema käis ka Albatrossi vaatamas. :D Ta ei teadnud veel, et mul oma hobune on ning oli alguses päris imestunud, aga lõpuks nõustus, et Alba on ilus küll. :P

Friday, August 7, 2009

Veidike vaheldust

Kapju sain natuke lõigata-raspeldada, aga võtsin tõesti vägaväga vähe, et poleks võimalust midagi valesti teha. Aga tal olid ka ainult vägaväga natuke liiga pikad need. Järgmine kord lasen jälle sepal teha. Igatahes pean ma omale raspli ilmselt muretsema, sest iga paari nädala tagant ju seppa ei kutsu, aga tal välimine kabjasein kasvab nii kiiresti maani välja ja siis hakkab kiiresti murenema – seda saan ise küll aeg-ajalt servi üle raspeldades ära hoida. Kapjade pikkuse poolest võib teda normaalse sagedusega värkida, aga just need servad tahaksid tihedamat hooldust.

Mingi päev, kui ma veel selga minna ei tahtnud, kartes oma põlves oleva augu jälle 100x suuremaks sõita, siis panin ta natukeseks kordele – ilma mingite abivahenditeta, ainult päitsetega, sest ma ei plaaninud otseselt kordetrenni teha, aga lasin mõlemat pidi mõned ringid ja siis mu emps sai ka proovida. :) Pärast panin ühe pisi-pisi tõkke ka, kust ta mõned korrad üle kalpsas. Vasakut pidi galopis minnes jäi seisma ja proovis eemale tõmmata paar korda. Tegelikult niisama kordel oli ta ülitubli, mitte kordagi ei blokkinud ka vasakut pidi mitte, nii et poleks vist pidanud teda tõkkele ajamagi niipidi galopis… samas pärast ikka läks ka galopis ilusasti. Paremat pidi polnud mingit probleemi. Aga ma tegin ka hästi vähe ja madalat – ta on üks kord vist varem ainult kordel hüppama pidanud ja see läks VÄGAVÄGA halvasti, lõppkokkuvõttena tõmbas ta tookord omal jala ka vastu mingit posti lõhki (rohkem kui 2 aastat tagasi) :( Seetõttu tegime hästi rahulikult ja lõpetasime hästi. :)

Eile käisime koos Egle ja Termikaga karjamaal sõitmas – see asub neil järve kaldal, nii et pole lauge, vaid ühest servast kõrgem ja teisest madalam + vahepeal on veel laiad kraavid ja künkad, nii et saab vahelduseks relfjeefsemal pinnal ka sõita. Kuna mõnes kohas oli alla kraavi minek suht järsk (vähemalt alguses mulle tundus nii), siis ma veits põdesin isegi traavis sealt alla minna, aga esimese ringi tegime Termika järgi ja läksime siiski enamasti rahulikus traavis. Edaspidi tegime ringe eri suunades ja üksinda minnes hakkas Alba ka veits kraave kõhklevalt vaatama. Aga peale paari korda harjus juba ära ja oli ok – mingit probleemi tal sellega ka ei olnud, et ta ei saa teise hobusega ninapidi koos seal olla… kuni… :D

Meil oli plaanis järgmised ringid galopis teha, aga just samal ajal tuli naabertallist Maria mingi hobusega maastikult, mööda teed, mis meie karjamaa kõrvalt läheb. Term läks juba ühes suunas galopis ja ma mõtlesin, et lähen Albatrossiga siis teises suunas, aga ta ei nõustunud – tegi paar sammu külg ees ja siis keeras hoopis otsa ümber kodu poole (ja sinna kuhupoole see võõras hobune jalutas). Väga närvi vms ta ei läinud, ilmselt lihtsalt proovis, kas saab ka teisiti… siis me natuke taidlesime, aga lõpuks saime ikkagi mindud ringile. See oli jälle väga positiivne, et kuigi Termikas sõitis mingi 50 m eespool, siis talle ta üldse ei üritanud järgi kimada vms, nt maastikul ta ikka täiega tiris edasi ja ei jäänud teistest sammugi maha. Seekord aga mul tema kiiruse kontrollimisega ei olnud kordagi probleeme, kuigi seda järsku õlaga ühele poole vajumist, siis seisma jäämist, kekslemist ja üritamist teises suunas minna tuli veel mõned korrad ette. Aga üldiselt ta lõpuks vist siiski leppis sellega, et ei saa veel mind ära koju viia ja siis edasi sujus meil hästi. :) Lõpuks polnud isegi mingit probleemi galopis neid kraave ületada – muidugi alla minnes võtsime veidi aeglasemaks (ja üles minnes tegi Alba kiirendusi :P), aga mida jubedat või ohtlikku seal küll ei olnud. Ma arvan, et selline mägedest üles-alla jooksmine tuleb talle kindlasti kasuks, kahjuks on sellist head maastikku suhteliselt raske leida, vähemalt Põhja-Eesti tallide läheduses.

Ratsastuse koha pealt ma vist seekord ei oska suurt midagi kirjutada, sest viimased trennid on pigem sellised vaheldust pakkuvad olnud, mitte mingi kõva töö ja õpetus. Aga nüüd kui u põlv jälle kannatab, siis proovime ikka edasi vaikselt ka areneda…

Kui ma nüüd selle üles laetud saan, siis tuleb siia pisike video ka me eelmisest kavaletitrennist. Mulle ei meeldi endast videosid vaadata, sest seal on kõik vead niii hästi näha, aga samas väga kasulik muidugi. Meil on veel palju õppida ja areneda (eriti minul, vaadates mu istakut teatud hetkedel), aga minu arust hobune on ikkagi palju ilusamaks läinud, võrreldes algusega. Olen jah uhke ta üle, sest ta on ju nii tubli! :)

EDIT: Nüüd laadisin selle üles ja näin, et selle kvaliteediga küll mitte midagi näha pole... aga ma kardan, et peale suurema faili üles laadimist see vana arvuti enam teadvusele ei tuleks. :P (Mu läpakas on parandusest tagasi, aga nüüd on internetijamad... :S)



Natuke mässame vahel niisama ka.

Monday, August 3, 2009

Cavalletti :) ja valus põlv :(

Viimased päevad on kogu aeg sadanud, kui talli olen jõudnud - seega muruplats on märg ja libe, liivaplats lihtsalt poolenisti vee all, ning õues sõita ei saaaa. Jälle maneežis siis.

Üks päev panin endale kavalette veidi, nii sammus, traavis kui galopis. Üllatavalt hästi isegi sai neid temaga sõita, arvasin millegipärast, et kobistab rohkem. Kuna meil pukid on kõik peaaegu välja tassitud, siis need kavaletid olid sellised üsna kurvad ja üksikud seal :P, mingeid pikkasid ridasid ei saanud panna, aga ega ma alustuseks ei tahtnud ka, seda enam, et meil polnud kaitsmeid ega midagi. Täna ostsin talle pinded, et neid saaks ajutiselt kasutada, kuni me sobivad kaitsmed leiame. Ta on ju extrasuurte jalgadega, seega kõik normaalsuuruses kaitsmed on liiga väikesed. Ühele esijalale on aga mingi luumuna tekkinud (kuigi ma pole kindel, et see trennis juhtus - pigem karjamaal), seega päris paljaste jalgadega ei taha nüüd eriti trenni teha, vähemalt mitte kavalette sõites või mingeid külgliikumisi rohkem harjutades.

Tagasi trenni juurde minnes, siis sammus ja traavis oli 2 kavaletti järjest ning galopis maalatt-kavalett-maalatt. Galopis peab harjutama sammude klapitamist ka kokkuvõtmisega - me mõlemad vist eelistame pigem samme pikemaks veidi venitada ja nii ta kogu aeg lähebki, kuigi tihtipeale oleks tegelikult otstarbekam pisut sammu lühendada. Iseenesest ma saan teda galopis niisama sõites kokku võtta küll mingil määral, aga mitte niimoodi äkitselt ainult 1-2 sammuks ja siis jälle tavalisse galoppi. Seetõttu see latte sõites vist väga ei õnnestugi veel. Aga harjutame.

Mul ema tegi natuke videoklippe ka, aga meil vana arvuti (mu enda oma on endiselt töökorrast väljas) ei tunne mu video-tegemise-digikat ära. Uue digikaga videosid teha ei saa. IGatahes nii natuke kui ma sealt pisikse ekraani pealt nägin, siis Albatross oli okei, ise veits jalgadega siiberdasin seal ringi, kui galopis poolistakus neist kavalettidest üle tulin.

Üldise mulje kohta, siis ta on kohati täitsa ok, aga vahepeal liigutab oma pead küljelt-küljele sammu rütmis. Natuke sarnane sellele liikumisele nagu "saagides" tuleb, kuigi ma TEAN, et seda ma ei tee. Ma pean küll rohkem oma käsi jälgima ja rahulikult hoidma, aga ma olin tõesti kindel, et niimoodi ma oma kätega küll ei mässa... Aga siis ma mõtlesin vist põhjuse välja ka - kui ma järjest poolpeatuseid proovin teha, siis välimist ratset kasutan selle käigus just sammu rütmis, et võtan ja annan järgi iga sammu jooksul. Kuna ta pole veel suust nii tundlik, kui ma tahaksin, siis kipub enda koondamise asemel vahel lihtsalt pead kõrvale keerama (et ratsmesurvet vältida) ja siis igal sammul seda tehes hakkabki peaga nõksutama. Ma nüüd natuke pean selle üle mõtlema, aga arvan, et proovin poolpeatuseid teha natukese pikema aja tagant, mitte nii järjest, ning üritan teda ennast võimalikult sirgelt hoida, et ei peaks alati välimise ratsme pealt seda tegema, vaid vahel ka ainult sisemise või mõlema pealt. Ja muidugi pikemas perspektiivis ka lihtsalt veelgi vähendada ratsmesurvet ning tugevdada istakuga mõjutamist. See peaks veidi aitama probleemi lahendada ehk (mul ei ole ju treenerit...!).

Viimane trenn oli aga suht mõttetu ägamine, minu tõttu loomulikult. Mu teised ratsapüksid ei saa vist uue sadulaga hästi läbi :P, igatahes nende koostöös oli mul üks põlv suht valusaks hõõrutud ning ma ei saanud kuidagi normaalselt sõita. Proovisin lühemaid ja pikemaid jaluseid, ilma jalusteta, kergendatud ja täisistakut, aga miski polnud väga hea. Poolistakus sain natuke ringi traavida, aga kaua ma ikka seal kõhuli olla viitsin ja hobusele ei õpeta niimoodi eriti midagi. Lõpuks tegin ikkagi galoppi ka mingil määral - siis peaaegu suutsin juba valu ära unustada, aga õhtul kahetsesin seda rängalt, sest haav oli poole suurem. :P Täna jätsin talle puhkepäeva ning homme võtan KINDLASTI teised püksid kaasa.

Kuna ta aga too päev erilist trenni ei saanud, siis ema veel sõitis temaga natuke lõpus (peamiselt küll sammu) ning hiljem tegime niisama lollusi - õppisime hispaania sammu ja piafeed käekõrval.

Homme on mul plaanis natu-natukene kapju servast lõigata ning raspeldada. Võiks ainult raspeldamisega piirduda, aga õige pisut pikaks ja ebaühtlaseks on tal need kasvanud ja lähema paari nädala jooksul ilmselt seppa ka ei tule, seega proovin sellega praegu ise hakkama saada.

Ahjaa, ning ilmselt kolib Albatross juba vähem kui kahe nädala pärast ära Tartusse. Ado ratsatallu siis, kes veel ei tea. ;)