Wednesday, October 28, 2009

Võistlused

Ahjaa! Ma ju täiesti unustasin kirjutada võistlustest, mis meil olid. :D Pisikesed, peaaegu omavaheliselt (2 hobust oli mujalt ka).
Otsustasin lõpuks ikkagi võistleda, mis siis et ma nüüd jälle poolteist nädalat polnud hüpanud jnejne.
Kõigepealt oli 70 cm ja siis pärast oli väike 60cm ristid (mis tegelt olid veel palju madalamad, nagu kõrgemat sorti kavaletid umbes). Kõrgem oli 90 ja seda ma ei sõidaks ju.
Igatahes ma mõtlesin kogu aeg ainult selle peale, et saaks ta hästi aktiivselt ja suht kiiresti liikuma, sest siis ta hüppab. Ja soojendusel oli ka päris hea, ise veits tolknesin vahepeal, aga hüppas hästi. Isegi mingite värviliste kastidega okserit, kus ma ise juba vist valmistusin, et ta jookseb mööda ja siis tegin maeiteamida seal seljas, aga tema ikkagi hüppas, nii tubli!
Aga siis kui mu kord võistelda tuli, sain ma suure üllatuse osaliseks - hobune lihtsalt kihutas (noh, tema kohta kihutas) mööda platsi ringi ja kui ma takistuse poole suunasin, siis sellise hooga vedas peale, et jubeee. :D Ma ei olnud üldse selleks valmis, aga tagasi ei hakanud ka eriti võtma millegipärast (kartsin, et siis ei hüppa vms) ja siis oligi päris kole - ühele süsteemile läks viltu ja vingerdades ja peale seda pani otse süsteemi vahelt välja. Teist korda sain rohkem ette valmistuda ja otse üle tulla, kuigi tal oli jälle mingi action sees. Ja siis mingi hetk ta kas otsustas midagi karta või vahtima jääda või ma ei saanudki aru, igatahes pooldiagonaalis vastu seina sõites (kus ainuke loogiline võimalus on vasakule keerata), läks tema järsku hoopis paremale ja mina teises suunas. :D Nii see lõppes.
Teine parkuur oli nii madal, et seal ta eriti hüpata ei viitsinud (mida ma ka arvasin), aga mul oli tegelt hea meel, et ikkagi seda otsustasin ka sõita, et sain siis nö vigade paranduse teha. Soojendus oli umbes sama, ainult et paar korda ta kolistas neist üle, selle asemel et hüpata. Päris sõit algas JÄLLE samamoodi, aga nüüd mul oli üsna ükskõik kõigest muust, tegelesin ainult sellega, et ta jääks kontrolli alla. Õnnestus ka, kuigi vahepeal võtsin isegi traavi, sest ma poleks teda suure hoo pealt nii järsult keerata suutnud. Selle siiski sõitsime läbi, mis siis, et Albatross eriti enam hüppamisega vaeva ei näinud.

Kuigi võistlus läks suht metsa taha, siis tegelikult mul on isegi hea meel, et ta niimoodi actionit täis läks, sest kui ma teda kontrollima õpiks (mis on veits raske, kui ta trennides selline pole), siis ma kujutan ette, et nii ta hüppab paremini ja mul on tegelt lihtsam. See ei ole väga lõbus, kui kooogu aeg pead hullult edasi ajama, siis ei suuda endale ka üldse keskenduda jne.

Aga nüüd me vist natuke võtame vahepeal hüppamisest pausi, pean veits ratsastusega rohkem tegelema. Ja TEGELIKULT pean ikkagi tunnistama, et koolisõit on 100x rohkem meie ala. :) Mis siis, et me eriti hästi veel ei oska.

Tuesday, October 27, 2009

Jälle natuke parem

Albatross sai oma teise vaktsiinisüsti ka kätte. Lasin igaks juhuks hambaid ka vaadata, kuigi ei uskunud, et seal mingi probleem olla võiks. Ei olnudki teravad ega midagi, Siiboja ainult arvas, et tal võivad veel kasvada mingid hambad - kui hakkab imelikult söömise ajal käituma, siis peab uuesti vaatama. Aga see ei saa siis olla kõhnumise põhjuseks.
Õues ta ka üldse ei viitsi heina süüa, ainult otsib oma üksikuid kuivanud liblesid karjamaalt. Ei usu, et ta teisi hobuseid kardab ja sellepärast - alati on ikka mõned vabad heinahunnikud, kus kedagi ei ole + ta saab paljudega hästi läbi ja osade üle ka domineerib selles karjas.
Kui trennis käin, siis vähemalt natukenegi hoian teda alati sees, lasen heina/silo süüa ja hiljem kaera ka koos oma vitamiinide ja asjadega. Pmst praegu ta MINU arust pole enam rohkem kaalust alla võtnud, aga ei tohi ka... praegu pole veel otseselt kõhn.

Sadulapassija saab ka õnneks suht varsti tulla - eks näis, mis ta ütleb.

Trenniga ma jäin täna täitsa rahule (üle pika aja). Ja jälle muidugi sõltus kõik minust endast - kohe alguses võtsin eesmärgiks, et sõidan ta märguannete peale hästi tundlikuks ning siis jälgin, et ise neid jälle üle ei kasuta. Tundus, nagu ta oleks kohe trenni alguses mu plaanist aru saanud, sest ta reageeris superhästi kõige peale ja oli püüdlik. Tegelt ma arvan, et ta on alati sama püüdlik, lihtsalt ma ise jälgin ennast enamasti vähem, teen vigu ja õpetan teda seetõttu valesti käituma.

Igatahes ma püüdsin seda kõike jätkata traavis ja galopis - paar korda küll natuke läks käest ära, peamiselt seetõttu, et ta tähelepanu kadus minult ja ta lihtsalt PIDI vaatama mingeid inimesi või koeri, kes eemal liikusid. Siis on võimatu midagi teha. Või noh, ma pean ta tähelepanukuidagi tagasi saama, aga siis ei pea sellest imeõrnast sääresurvest või tasakaalumuutusest, millele ta muidu hästi reageerib. Sellisel juhul ma lihtsalt pean midagi natukene radikaalsemat korraks tegema, et ta taas keskenduks. Nt teen mõne järsema sääre eest astumise või surun ta korraks keskmisesse traavi vms. Alati igatahes sõidan edasi (või ka küljepeale), mitte ei võta tagasi. Ma mõtlen, et kui ma tingimata millegagi korraks liialdama pean, siis pigem säärega, kui ratsmega.
Igatahes, pika jutu kokkuvõteks - alguses võttis küll natuke aega, kuid lõpus läks ta päääris mõnusaks. Lihtsalt ise pidin kogu aeg ennast 100% jälgima, et ma ei muudaks oma märguandeid liiga tugevaks - siis toimis kõik. Isegi galopis sain ta vahepeal täiesti HEAKS. Seisu, sammu ja traavi piires tulid ka üleminekud lõpuks ühtlaselt välja.

Teine ruunapoiss on ka hoogsalt arenenud - nüüd traavitame juba rahulikult mõlemat pidi ringi, täna tegin juba rohkem kaheksaid ja suuri ringe ka. Kui juba sõitma hakata, siis ta on küll täitsa rahulik, ainult päris alguses, peale selgaminemist tuleb vahel mingil põhjusel pisike paanikahoog - see aga on ehk lihtsalt harjumise asi.

Saturday, October 24, 2009

Nii hea poiss :)

Raspeldasn Albatrossil natuke boksis täna kapju - ei viinud vahekäiku, sest mul oli kiire ja ei jõudnud oodata, kuna ta oma söömisega lõpetanud on. Siis mingi aeg ta lõpetas ja selleks ajaks, kui ma kolmandat kapja lõpetasin, oli ta ennast ukse ette sättinud ja ninaga selle juba pärani lahti lükanud (see ei olnud ju kinni, sest ise olin sees). Mõtlesin, et kohe jalutab välja, aga kui kabja maha panin ja tahtsin kiiresti ukse ta nina ees kinni tõmmata, vaatas ta mulle täpselt sellise näoga otsa, et "ära muretse, ma ju ainult VAATAN välja" ja tõstis ise viimase kabja üles. :D
Ta neid tagumisi tõstab tihti ennatuslikult, kui ma juba kapjade kallal olen, aga seekord oli ajastus küll super :P Itsitasin seal omaette veits, lõpetasin viimase kabja ka ära, siis läksin veel järgmise boksi juurest nööri tooma ja Albatross ilusasti ootas oma ukse peal, kuni tagasi tulin :)
Ta on lihtsalt nii super! Jaaa, Kurtnas ma ka kunagi puhastasin ja panin teda valmis vahekäigus nii, et nööri polnud küljes, nii et see paigal seismine polegi mingi uus või imeasi tema jaoks, aga sellised pisikesed juhtumised teevad tuju alati heaks.

Kui teda ja teist ruunapoissi korraga tagasi koplisse viisin, siis ruunapoiss jalutas minema, aga Albatross jäi värava keskel seisma ja vaatas mulle tükk aega otsa nagu ei saaks aru, mida ta nüüd siis tegema peab, ära minema või?!? :P Patsutasin teda veel natuke ja siis ikka andsin märku, et võiks edasi liikuda, sest mul oli tõesti kiire.
Varem pani ta ju galopis minema teiste poole, kui karjamaale lasin. Samas, kui ta seda tegi, siis oli lahe vaadata teda jooksmas.. ja.. kokkuvõttes ta võib ükskõik mida teha või kuidas käituda (no mitte otseselt halvasti, aga seda ta nagunii eriti ei tee), IKKA on hea, sest ta on ju Albatross. :)

Ja ma uurin vist uuesti natuke sadula kohta. Võib-olla ma kujutan ette või vaatan midagi valesti vms, aga mulle tundub, et see hakkab kitsaks jääma. Kuidas see võimalik on - ma ei tea, sest kui ma sadula ostsin, siis oli see Albatrossile lai! Ja meelega sai natuke laiem valitud, arvestades, et tal peaks turja ja selja kandis lihased kõvasti kasvama (alguses sõitsin padjaga, et turja peale ei vajuks). Ei kujuta ette, kas see on võimalik, et ta selle paari kuuga nii palju muutunud on, et liiga laiast saab liiga kitsas?
Ehk on lihtsalt mingit teistmoodi toppimist vaja vms... Ma ei tea, aga ma tahaks lasta kellelgi igaks juhuks ikkagi uuesti üle vaadata. Praegu ta veel kuhugi turja vastu mu meelest küll ei käi, aga kui oma raskusega seljas istun, siis suht lähedal on sellele küll. Kahju iseenesest, kui see sadul tõesti sobima ei peaks, sest muidu olen küll sellega juba nii ära harjunud ja rahul.
Eks näis.

Oh, aga üldiselt on elu ikka nii hea, nii hea. Albatross on parim, mis minuga juhtuda sai.

Thursday, October 22, 2009

Koolisõit

http://www.youtube.com/watch?v=8hIXGiV4N4k

See ongi ju koolisõit.

Esiteks ei mahu mulle lihtsalt pähe, kuidas keegi üldse saab tahtlikult niimoodi ratsutada.

Teiseks on väga kurb see, et nemad on need, keda austatakse ja hinnatakse. Tõenäoliselt viimane kui üks teist, kes seda videot praegu vaatavad, leiavad kindlasti, et see on jube - ma ei kahtlegi selles. Kui paljud aga ei ole mõelnud nt Edward Gali või Anky hobuseid võistlustules nähes, et jaa - see on võimas ja tahaks ka olla suuteline niimoodi sõita. Ja see on minu arust kohutav. Sõna otseses mõttes.

Vahel ei huvita lihtsalt inimesi, mis toimub väljaspool võistlusareeni - nad jätavad selle kahe silma vahele ja hindavad ainult seda, mida tol hetkel näevad. See ei loe, kui treeningu ajal ripub hobuse keel sinise ja tuimana hammaste vahelt välja ja ratsanik, olles selle lihtsalt suhu tagasi toppinud, jätkab samamoodi veel tund aega. Jah, reeglite järgi ongi nii paika pandud, aga see on ju vale. Enamasti on treeningu tulemusi ka võistlusväljakul ühel ja teisel määral näha, aga see samuti ei loe, sest hobune on efektne ja pilkupüüdev.
Ja vahel lihtsalt ei olegi teada, mis hobusega toimub, sest alati ei ole seda lihtne näha. Võib-olla väga hea silmaga ja kogenud hobuseinimene näeb seda praktiliselt alati. Mina ei näe alati, näen vahel. Need, keda see ei huvita, ei näe kunagi.

Ja põhjendus, et kui nad kõik võidavad ja teistest üle on, siis järelikult PEAB see millekski hea olema - see ei maksa mitte midagi. Ma ei tahaks MITTEMITTEMITTE kunagi kuskil tipus olla või kellelegi eeskuju näidata, kui ma niimoodi hobusega käituks.

Samuti ei ole olemas sellist asja nagu "poolrollkur või natuke hobuse ülepainutamist või vertikaali taga sõitmist ei tee ju midagi ja on vahel kasulik/hea". Sest kui sa teed seda kasvõi NATUKE, siis on järgmine samm väga lähedal ja sellest järgmine samuti ning varsti pole esialgsetel põhimõtetel enam mitte mingit väärtust. Selline sõitmine nagu videol näha, ei kao mitte kuhugi, kuni seda (või sama asja pisut tagasihoidlikumat vormi) teiste poolt aktsepteeritakse.

Veetsin mingi päev umbes poolteist tundi internetist erinevaid koolisõduvideosid vaadates selle eesmärgiga, et leida midagi HEAD. Midagi, mida ma võiks täielikult endale eeskujuks võtta, sest jah, negatiivset kriitikat ilmub igal pool liiga palju võrreldes positiivsega. Aga ma ei leidnud mitte midagi. MITTE MIDAGI, mida ma tahaks teistele näidata, et näe - sõitke nii. Ma nõustun, et mul on võib-olla ees mingi pilt ideaalratsutamisest, mida tegelikult ei eksisteeri ja ei hakkagi kunagi eksisteerima - võib-olla tõesti peab leppima natuke vähemaga, aga ma tean 100% mida ma EI taha ja see kogu eelnev postitus ning video on selle väljendamiseks.

Albatrossiga mitte otseselt seotud postitus, aga väga tähtsate teemade jaoks (mida see kindlasti on) lubab ta ehk oma blogipinda kasutada.

Siit see teema, mis mind kõige üle (taaskord) mõtlema pani. http://www.ultimatedressage.com/forums/viewtopic.php?t=171487

Vastupidavad ;)

See on positiivne, et Albatross ei lähe enam peaaegu ÜLDSE märjaks! :)
Vanasti ta oli suht iga trenni lõpus täitsa märg, nii talvel kui suvel, aga nüüd vaevu sadulavöö alt läheb niiskeks. Okei, ma ei tee väga pikki trenne, mingi 40 minutit enamasti, aga enamasti suht intensiivselt, sammuosa on ainult vahepeal umbes poole ringi jagu korraga, et kaela sirutada. Nüüd võiks muidugi juba rohkem hakata sammus ka töötama, aga see teine lugu.

Mõned kurdavad vastupidi, et ei saa hobust kuidagi niiskeks sõidetud, järelikult pole korralikult trenni teinud vms. Aga ma ei tea - mu eesmärk pole, et hobune PEAB trennis elu eest pingutama ja lõpuks väsinud olema. Kui ta suudab minu nõutud asjad ilma suurema pingutuseta ära teha, siis milles probleem? Siis võiks muidugi lihtsalt rohkem nõuda, aga samas peab enne eelmised asjad paremini selgeks saama kui rohkem nõudma hakata - füüsiliselt ta võib ju valmis olla, aga kui ta aru ei saa minust, siis pole asjal mõtet.
Samuti olen ma 100% kindel, et kui meil midagi välja ei tule hästi, siis põhjuseks pole kindlasti mitte see, et ta ei pinguta piisavalt, vaid et ma lihtsalt ei oska õigesti seda selgeks teha. Ja on olnud trenne, kus ma tõesti tunnen, et tal tõesti kogu keha töötab kaasa, aga sellepärast ta rohkem märjaks küll pole läinud.

Nii et hea meel on mul. :) Tekki pole veel kotistki välja õngitsenud - nagunii hoian teda pool tunnikest peale trenni sees, et süüa anda (kipub jälle veidi kaalus alla võtma) ja selle ajaga jõuab ka sadulavööalune piirkond täiesti ära kuivada. Nii hea ja lihtne - saab hobuse peale trenni uuesti välja lasta, ei pea muretsema külmetamise ega tekkide lõhkumise pärast. :P Ta käib ju ikka veel hommikul umbes 8-st õhtul 9-10 ni väljas. Niiheaniihea!

Wednesday, October 21, 2009

nii ja naa

Tänasest ma suurt midagi ei kirjuta, sest polnud kuigi rahul. Algusest peale oli Albatross natuke imelik, sääre peale eriti ei reageerinud (see pole väga temalik) ja VÄGAVÄGA kõver oli terve see aeg kui vaba ratsmega sammu käisin. Kui ta ühele poole ennast sättima hakkab (tavaliselt paremale), siis nüüd saan juba enamasti ainult natukese vastaspoole sääre survega teda korraks teisele poole painutada ja siis läheb enam-vähem sirgeks, aga täna oli tal sellest suht ükskõik. Esimesed paar minutit traavis olid isegi paljulubavad, tunduvalt parem kui sammus, aga kõik läks ikka kuidagi käest ära ja ei tulnud sealt kokkuvõttes midagi väga head.

Traavis ma üldse eriti ei sehkendanudki, tegin hoopis samm-peatus-taandamisi (ei olnud kah väga head, aga neid pole palju harjutatud ka) ja siis natsa mässasime galopiga. Galopp, nagu juba arvata võis, polnud kah suurem asi, aga suhteliselt kaua tegelesin sellega ja lõpuks kohati täitsa toimis. Vähemalt seegi hea. See oli vist sellepärast, et ta muutus tagant hullult aktiivseks, tal polnud muud võimalust, sest ma õpetasin temalt lolli kommet - tagant üles viskamist - ära. St, et suhteliselt tihti säärele lisaks panin steki vastu, ja tõesti, ainult PANIN vastu, nii vaikselt kui sain ja siis lihtsalt natuke surusin tugevamalt vastu teda, et see teda ei kõdistaks, kuna see oleks ju häiriv. Igatahes, peale 2 trenni (üks päev varem tegelesin ka sellega) on ta enam-vähem tagant viskamise ära lõpetanud. Lihtsalt kui ta viskab, siis ma panen steki uuesti samamoodi õrnalt vastu ja kui enam ei viska, siis kiidan ohtralt. Ma küll kartsin, et sellest võib väike rodeo tulla, aga ta sai VÄGA kiiresti asjast aru ja polnud eriti mingit probleemi. Nüüd ta veel teeb vahel sellise natuke jänkuma hüppe, aga üles ei viska. Aga siis selle stekiga puudutamise peale ta lihtsalt läks niinii erksaks lõpuks, et jooksiski ilusti aktiivselt tagant. Mis on iseenesest super - ma ei tahagi ju, et ta stekki ignoreerima hakkaks, vaid et ta just aktiivsemaks muutuks.

Ahjaa, siiski sammus tegin sääre eest astumist nii, et 2 sammu ühele ja kohe 2 sammu teisele poole - tuli päris hästi, nii et sel määral ikkagi mingi aeg reageeris säärele. Ilusasti.

Nii palju siis sellest, et ma tänasest ei kirjuta.

Tegelt tahtsin kirjutada sellest, kui super ta üks päev traavis oli - lihtsalt ideaaaaaaalne. Aga nüüd ei hakka teist sama pikka joru otsa kirjutama. Sõna ideaaaaaaaalne peaks kõik ütlema. Oh, oleks vaid tihedamini nii.

Ja teise ruunapoisiga läheb ka hästi! Ühe korra kõõlusin ja käisin lõpuks seljas natuke sammu, nii et omanik hoidis käe kõrval. Edasi olen üksi toimetanud - aga olen ju nii harjunud ka. :) Igatahes käisin lahtiselt sammu, hobune on suht juhitav, sest talle on topeltkordet või lihtsalt ohjamist tehtud. Kui paar sammu traavi tegin, siis polnud ka midagi, aga kui natuke pikemat juppi üritasin ja kergendama hakkasin, siis küll ehmatas, tõmbus kangeks ja üritas korra alt ära hüpata. Õnneks sain ta maha rahustatud enne, kui ta midagi veel reaalselt teha jõudis.
Täna aga - täna proovisin uuesti paar juppi pikemalt traavida (ilma kergendamiseta küll seekord) ja tubli oli, ei teinud teist nägugi! Nii et ehk saab asja küll. :)

Friday, October 16, 2009

Tulid mõtted pähe

Pmst ma olen Albatrossile õpetanud galopis steki peale tagant üles viskamise. Ma ei ole aru saanud, miks ta selle peale peaks protesteerima, kui sammus-traavis pole mingit probleemi, stekki iseenesest ta ei karda ja nagunii alati ainult natuke puudutan teda sellega. Aga nüüd mulle tundub, et see ei olegi protesteerimine - ta arvab, et peabki nii tegema!
Ma olen ikka "geniaalne", tõesti!

Õnneks tundus see mulle kummaline ja hakkasin asja üle mõtlema (ja nüüd loodetavasti leidsin siis lahenduse), mitte ei veendunud, et hobune hakkab vastu. Seega pole ma vähemalt Albatrossile ülekohut teind.

Aga kui aus olla, siis ma tean ju nagunii, et Albatross ei hakka vastu. :) Ta alati vähemalt püüab ning näitab siis välja, kui ta mingil põhjusel ei saa või ei oska.

Ükspäev tuli mulle pähe, kui tihti ma olen peale Albatrossi endale saamist temale mõelnud ja õnnelik olnud. Ja siis ma kujutasin ette, mis oleks, kui ma kõikide nende kordade ajal oleks talle mõelnud, aga hoopis samavõrd õnnetu olnud, sest ta oleks Soome läinud... Sellele on päris jube mõelda.

Kuigi ma teen temaga trenni ja tahaks õpetada mõnigaid asju, jõuda teatud tasemele, siis TEGELIKULT pole sellel kõigel ju mingit tähtsust! Ükskõik, milline ta on või milliseks ta saab, ikkagi on ta võrratu ja seda ei muuda miski.

Monday, October 12, 2009

Pisut veel...

Paari asja tahtsin veel kirja panna. Lihtsalt, endale mingil määral meeledetuletuseks ja nii...
Et ta on nüüd tallis alati täiesti rahulik, pole sellist närveldamise probleemi nagu varem. Aga natuke jama on olnud karjamaalt ära tulemisega - kätte annab ilusasti, aga teiste juurest ära ei taha tulla. Samas, kui juba kaugemale olen jõudnud, siis pole tal enam midagi selle vastu (võrreldes esimeste nädalatega, kui ta hirnuma ja ringi hüplema hakkas mul käe kõrval). Igatahes, üritasin nüüd oma loetud tarkust kasutusele võtta ja mõtlesin teha karjamaale paar sellist kindlat punkti - üks on umbes keskel ühe aia ääres, kust alati mööda tuleme, kui ta karjamaa teises otsas olnud on; teine on just värava juures. Igatahes, nendes punktides märguandena koputan vastu aeda ja siis annan talle midagi head. Ja kusuures see on toiminud küll - esimesi samme teiste juurest eemale ikka ei taha astuda (seda üritan ka muidugi pos. kinnistamisega õpetada, aga see on pisut raske, kui ta tulla ei TAHA), aga kui juba tulema hakkab, siis ise energiliselt jalutab nende punktide poole ja juba teab, et midagi head ootab. ;)
Loodan, et suudan ka midagi sellist välja mõelda, mis teda kohe alguses liikuma ärgitab. St ma pean seda lihtsalt õpetama või siis mõtlema välja, mis talle võiks tähtsam olla kui kari. Sellist asja ei ole just kerge leida...

Täna meid oli platsil kole palju, aga see panigi mind rohkem voldikesi ja pöördeid sõitma, ringi manööverdama. Tegin hästi palju igasuguseid külgliikumisi ka vahele ja lõpuks ta väga ilusasti ja kiiresti vastas kõigele. Kuna ta nüüd sääre eest astub ja õla sees teeb ka, siis peaks traversi ka ikkagi selgeks saama. Ma veits muretsesin selle pärast, sest viimati kui proovisin, ei suutud ma midagi talle selgeks teha (üle kuu aja tagasi). Täna aga niimoodi pooljuhuslikult nagu hakkasin õlad sees tegema platsi keskel ja siis proovisin painet korraks vahetada ja toimis! :D Päris naljakas oli. Hästi natuke muidugi, aga siiski... Ehk saame tasapisi seda paremaks ka.

Need külgliikumised olid täna päris head, üldine olek midagi väga erilist ei olnud, ruumi ei olnud ka ju palju.. aga siis üsna lõpus läks ta mingil hetkel traavis nii teistsuguseks - võttis rahulikud, aga aktiivsed ja suured sammud ning kuigi ta liikus seljast rohkem kui tavaliselt, oli nii mugav istuda! Ma alati vaevlen temaga täisistakut tehes, aga nüüd korraks oli see väga kerge... Seda olen temaga vahel varem ka tundnud, aga mitte kuigi tihti. Aga jällegi - tuletas mulle vähemalt meelde, kui hea võib hobune tõesti pingevaba seljaga olla ja tean, mille poole püüelda.

Ahjaa, ma veel natuke vaatan ja mõtlen, aga võib-olla kirjutan mõnda aega ka ühe teise hobuslase arengust - tegemist ka 5-aastasega, aga veel päris saduldamata, sest tal pidi selle koha pealt mingi kiiks olema. Eks näis, kas saame hakkama. :) False Pass x Hermelin, aga rahumeelne nagu torikas. Tõesti, ta tundub väga mõistlik tore hobune, käitub hästi, ei närvitse ega karda - ainult ratsanikule seljas on ta kategooriliselt vastu, vähemalt nii mulle räägiti.
Täna igatahes kõõlusin ühel ja teisel pool sadulat, natuke silmad kõõrdi vaatas küll ja tõmbas end veidi kangeks, aga otseselt midagi ei teinud. Kõndisime ringi üht- ja ringi teistpidi ja lõpetasime tänaseks heaga. :)

Kahe nädala tegemised

Plaan oli selline, et ma natuke aega ei kirjuta, selleks et saaks siis korraga midagi kirja panna. Nüüd aga selgub, et mul ei ole ikkagi midagi kokkuvõtvalt öelda võimalik. :D Meil on lihtsalt olnud nii häid kui halbu trenne, maastiku- ratsastus- ja isegi hüppetrenne, aga kõigist neist midagi kokku võtta on üsna võimatu. Kirjutan siis ikkagi lihtsalt kõigest natuke.


Positiivne on see, et nende peaaegu kahe nädala jooksul olen ma Albatrossiga sõitnud kõigekõige paremat traavi ja galoppi, mis ma temaga kunagi teinud olen. Nii et kohati nagu tipphetked. ;) Samas, neid mõlemat oli ainult natukene korraga, galopp oli hea ühel päeval ja traav paar päeva hiljem ning peale seda pole ma uuesti seda nii head tunnet tagasi saanud. Aga vähemalt andis see siiski omamoodi kindlustunde - ma vähemalt tean, milleks me parimatel päevadel võimelised oleme ja see polnudki väga paha. ;) Tuleb lihtsalt uuesti ja uuesti ja üha tihemini oma trennides sinnamaale jõuda.


Oskan öelda vaid niipalju, et heale galopile eelnes see trenn tükk aega traavitööd ning heale traavile eelnes palju sammutööd. Järelikult eeltöö on ikkagi üks tähtsamaid asju ja ilma selleta polegi midagi head loota - samas eeltöö ei tähenda alati, et järgnev asi ka hästi läheb (seda katsetasin ju teistes trennides see nädal, kus ta ikkagi nii mõnusaks ei läinud).
Üks trenn oli ta päris kehv ka, soojendasime maastikul ja siis läksime platsile, aga sinna pandi just sama päev uus pinnas ja see VAJUS nii, et ma tõesti tundsin, kuidas Albatross lihtsalt ei jaksanud joosta ja julmaltvajus ratsme otsa kogu aeg, kuidagi ei saanud teda sealt ära. Lõpetasin kiiresti ära ka, sest see polnud ju hobuse viga... Platsi tuleb nüüd palju kasta, siis peaks hakkama rohkem pidama.


Siis, maastikutrenn oli päris vahva, ma oleks peaaegu alla kukkund, aga eiiii. Tegime kuskil mäe nõlval kordamööda kolmekesi galoppi. Esimene kord pukitas ta siis, kui pidi all koos teistega ootama, samal ajal kui 3 minema kihutasid. Seda ma ootasin ette ka, et ta niisama seisma pole nõus. Jalutasime vaikselt ja siis järsku hüppab kohapeal õhku, aga selle saime kohe jälle kontrolli alla. Hullem oli siis, kui meie kord minna oli, kuigi selle pärast ma ise polnud eriti mures. Albatross on millegipärast teiste hobuste üle rohkem domineerima hakanud kui varem (võib-olla ta lihtsalt uues kohas pidi õppima enda eest seisma?) ja siis kui meil parasjagu kõigekõige kiirem hoog sees oli, otsustas ta täie kima pealt äkki ühele ponile meie taga täiega üles virutada. :S See viskas mind päris korralikult sadulast lahti, jalus kadus jms, aga hobustel võttis see ka muidugi tunduvalt hoogu maha ja Albatross kusjuures jäi täiesti kontrolli alla, kui ma teda (natuke vist ka ratsme otsas rippudes, kuna mu tasakaal oli olematu :( ) tagasi võtsin ja edasi jätkas normaalses galopis, nii et kõik läks hästi. Ma arvasin, et ta niisama pukitas - kui teada sain, et lüüa üritas, siis ol küll suht jube... õnneks keegi pihta ei saanud. Mulle meeldib, et ta veits enda eest seisab, aga ma ei tahaks, et ta ise kurjaks teiste vastu muutuks... :( Aga võib-olla see oli ka lihtsalt mänguhoos tehtud vms?? ma ei tea...


Ja viimaks siis hüppamine - ka seda oleme pisut harrastanud. Ma pean õppima teda rohkem liikuma panema - ta läheb küll sääre peale mu arvates päris ilusasti, aga ma lihtsalt ratsastustrennides proovin teda alati natuke pigem kokku sõita - tal on niigi pikk samm ja maneež pole väga suur ju. Siis kui ma ise kõike hästi teen, siis Albatross enamasti hüppab ka. Kui ma ennast jälgida ei suuda, siis ta ikka vajub peale takistust või hüppab hästi alt vms. Paar korda tulime ka ühte rida, kus oli 2-ne peneroll ja siis veel kaks takistust 1 fulee tagant - see oli suht katastroof. Ta pole (minuga vähemalt, vb Kurtnas Evelyga hüppas) ju peaaegu üldse mingeid ridu hüpanud, v.a. kunagi ammu Merle trennis mõne korra, nii et läks üsna ähmi täis ja vingerdas ja ei saanud aru, kuhu oma jalgu panna. Aga viimane kord läks juba täitsa ilusasti, ise tundus hullult keskendunud ja pingutas. :P Siis lõpetasime ka.


Ratsastuse koha pealt ma võiks siiski kokkuvõtlikult öelda, et nüüd ma suudan ta (mitte ALATI, aga enamasti) kõikides allüürides ikkagi enam-vähe ära lõdvestada, nii et nüüd tuleb hakata tõsisemat tööd tegema. Hea muidugi küsida, et mida ma siis siiani need 2 kuud olen teinud, aga ma ei saa ju hobusega mingeid koondavaid harjutusi vms teha, kui ta iga asja peale krampi läheb ja ei reageeri piisavalt hästi jnejne. Nüüd peaks olema eesmärgiks teda esiotsalt rohkem ära saada ja tagajalad aktiivsemaks muuta. Aktiivsemaks selles mõttes, et nad hakkaks kandma, mitte ainult tõukama.

Tegelt nüüd on ikkagi paljupaju asju veel, mida tahaks kirja panna, aga hetkel läks postitus niigi pikaks. Eks ma millalgi veel kirjutan.