Thursday, December 31, 2009

Vanast aastast uude!

Mõtlesin, et oleks ka ehk tore möödunud aastast väike kokkuvõte teha. Proovisin meelde tuletada, mida head ja halba juhtus, mille üle ma õnnelik olen ja mida võib-olla natuke kahetsen...

Otsustasin aga, et seekord ei ole tähtis sellest kõigest kirjutada - sest on midagi, mis kõigist teistest selle aasta juhtumistest ja tegemistest nii palju olulisem on.

Inimesel peab alati olema unistusi - juba ainuüksi nende positiivsete mõtete pärast, mis need endaga kaasa toovad. Ma ei ole arvanud, et kõik unistused, eriti kõige suuremad ja ebareaalsemad, täituma peaks, sest kahjuks ei saa kunagi kõike, mida tahad... Ja need mõned (ma tegelikult ei tea, kas neid on palju või vähe - võib-olla rohkem, kui ma arvata oskan?), kelle kõigekõige suurem unistus on täitunud, võivad ennast maailma õnnelikemaks inimesteks pidada - sest mida veel üks inimene tahta võiks?

Nüüd, koos Albatrossiga, saan mina ka ennast nende hulka lugeda. Kuigi ma vahel tunnen, et ei oska piisavalt hästi ratsutada või oma hobuse eest piisavalt hoolt kanda (heaks ratsutajaks, heaks hobuseomanikuks saamine kuuluvad ka mu väikeste unistuste hulka :) ), siis need pisiasjad ei loe suures plaanis mitte midagi, sest see kõige tähtsam on mul olemas ning keegi ei saa seda enam ära võtta.

Ma ei tea, kas veel elus sellist asja ette tuleb, et niivõrd suur ja tähtis unistus tõepoolest täitub. Aga aastal 2009 see juhtus, seega pole isegi vaja küsida, kas tegemist oli imehea aastaga või mitte!

Head uut aastat kõigile Ingridi ja Albatrossi poolt! :)

Wednesday, December 30, 2009

Täitsa kummaline, eile sai Albatrossiga juba soojenduseks peaaegu normaalset sammu teha. Alguses oli natuke raskem, aga peagi taandus kartmine-passimine vaid ühe nurga juurde. Sealt ta üritas küll mitu korda hoogsalt eemale hüpata, aga ma ei kurda - see on parem variant, kui igas nurgas ja ka maneeži keskel ilma igasuguse põhjuseta enda välja elamine. :) Igatahes teatud hetkedel ta isegi lõdvestas ennast natuke sammus.

Traavis ikka samad jamad, ma ei jäänud rahule väga. Ei teagi, kas nõuan rohkem või on ta lihtsalt kehvem kui mingi aeg tagasi. Samas niisama ringi sõites, volte tehes jms polnud viga eriti, aga sellest ei piisa ju.

Siis tegutsesin hoopis galopiga, mis alguses oli jälle raske, aga tegin kordamööda palju suuremaid ja väiksemaid volte, natuke üleminekuid, ning asi paranes. Sisemise ratsme kasutamise peale vahepeal ta tahab lihtsalt pea sisse keerata, mis on väga paha, AGA selle eest kui ta mingil hetkel järgi andis eest, siis läksin kohe peamiselt välimise ratsme peale üle ja vasakut pidi sain ta siis isegi pisikestel voltidel päris ilusasti sirgeks ja heaks. See oli jällegi hämmastavalt hea tulemus mitte nii ideaalsete meetodite kaudu, aga kui üks asi ei toimi, siis pean ju midagi muutma... Niikaua, kui see hobusele ebameeldivam pole, on ok, kuigi... mitte see, mis peaks.
Paremat pidi ei tulnud nii hästi - mu arust ei olnud tal seal nii lihtne enda alla astuda, tahtis kergesti tagumikuga välja vajuda. Jällegi - vastupidine sellele, mis viimati Nina trennis toimus, kus paremat pidi oli kõik ok, aga vasakule enam ei toiminud. Müstiline. Ainuke loogiline seletus, et ta lihtsalt väsis ära selleks ajaks, kui poolt vahetasin?
AGA, kuigi ta ei olnud väga mõnus paremat pidi, siis ta hakkas ise täiega ette-alla otsima (sellest ka mu järeldus, et äkki ta oli väsinud juba), mida ta galopis on siiani väga harva teinud ja ma olen ikka veidi kaasa aidanud, suunanud teda sinna poole ja nii.. seekord aga ta niii tahtis ennast lihtsalt lõdvestada, mitte neid vastikuid pisikesi volte sõite, ja see oli mu meelest hea. Et ta ise sinnani jõudis, ilma et ma teadlikult midagi selles suunas teinud oleks.

Ahjaa, ning ma ei salli üldse väljendit "andis eest järgi". Olen ise ka seda kasutanud (vist isegi tänases postituses), aga see põhimõtteliselt ei ole õige viis... See tähendab, et hobune on enne veidi kange ja siis mingil hetkel otsustab, et ta enam ei kanguta pead suulise/ratsme vastu, aga see ei tähenda, et ratsastuses mingi areng oleks toimunud. Areng käib ikka niipidi, et hobune ise otsib selle kontakti ratsmega sealt üles, ratsanik suudab seda  lihtsalt hoida ja aja möödudes ka reguleerida, ilma mingi pinge tekkimiseta.
Minu jaoks seekord oli see "järgi andmine" oluline, sest ma tundsin, et peale seda ta oli küll vähem pinges ning sealt sain natuke kuhugi edasi liikuda, aga tegelikult ei peaks need asjad üldse sellises järjekorras toimuma. Kehva ratsastaja viga lihtsalt.

Viimastel päevadel lugesin veidi Seunigi raamatut (jube raske lugemine, aga kui väga üritad, saab ikka aru :P), jälle paar uut ideed ja mõtet tuli. Osana neist ka see, et ma peaks väga tõsiselt jälle uuesti põhialuste juurde minema ja natuke teistmoodi asja tegema. Ma ei saa vist kunagi neist põhialustest edasi.... :)

Nüüd Albatross jälle puhkab mitu päeva, aga SIIS hakkan regulaarselt jälle pihta trenniga, ausalt.

Monday, December 28, 2009

Peale pikka puhkust

Eile ei julgenud ma oma tervise huvides peale 5-päevalist pausi ratsutama minna. Plaan oli esialgu olemas, aga juba puhastades ja valmis pannes oli mul vahekäigus üks väga elevil tüüp, seega loobusin. Platsile minek oli kohati ohtlik, sest kuskil oli vaip lume peal maas.. kuskil oli mingi puulatt, mida seal varem ei olnud... maneeži väravat piirav nöör oli küll seal, kus ta alati olnud on, aga ega see teda vähem hrimuäratavaks ei teinud... :)
Esimesed 10 minutit olid täis igasugu võimalikke trikke, mida Albatross sooritada suutis. Järgmised 10 minutit tegin üht- ja teistpidi natuke külgratsmetega traavis kordet, kusjuures vasakutpidi võttis ta paremini kontakti. Ei saa mina enam tal neist pooltest aru - seda tean, et ta igatpidi väga kõver on, aga ei suuda aru saada, miks tal nii ebaloogiliselt osa asju paremale ja teine osa vasakule joostes paremad on. Ma alati proovin enda jaoks leida sellele mingit põhjendust ning olen juba üsna osav - nii osav, et kui tal mõne harjutuse juures see "kergem külg" järsku vahetuma peaks, suudaksin selle ka teistpidi hästi ära seletada, musta valgeks ühesõnaga. Nii et ma oskan Albatrossi käitumist päris hästi lahti seletada, kuigi mul tegelikult pole tõelistest põhjustest õrna aimugi. Natuke kehv variant.

Viimased 10 minutit, või ka natuke rohkem, mässasime niisama käekõrval, selleks ajaks ta oli juba rahu ise. Ta ei oska enam korralikult õlaga eest ära astuda, nagu paindele vastupidises suunas. Kummaline... kunagi õpetasin ja siis oskas küll väga ilusasti, ma ei uskunud, et hobune midagi niimoodi ära unustada suudab. Ja ta ei tahtnud alguses pihta ka üldse saada, mida ma temalt soovin. Vaikselt ikka tuli midagi välja lõpuks.

Raspeldasin tal kabjad ka üle - FINALLY hakkab vist see paha-vastik kabjalõhe tal tagumisest vasakust välja kasvama. Loodan, et ma nüüd oma rõõmustamisega seda ära ei sõnu. Aga peale mitut aastat... oleks ka aeg. Ma olen nüüd küll hoolikalt ise raspeldanud regulaarselt ja vajadusel lasknud tal lõigata ka servi (see mul endal ei tule hästi välja ja seetõttu ei julge ka eriti), nii et kui see lõhe sellise hoolduse peale ka välja ei kasvaks, siis... ta jääkski sinna vist igaveseks. Muidu kabjad on tal minu meelest ilusad ja korralikud praegu.

Täna ratsutasin ka. Enne lasin hästi natukeseks kordele. TÄIESTI ilma põhjuseta ta täna isegi ringi ei hüpanud. Küll aga kartis ja vahtis kõiki nurki kümnekordselt võrreldes tavalisega, nii et oli üsna kange eest ja vahepeal äkilisemate liigutustega tõmbas eemale kah neist kollinurkadest. Aegamööda siiski asi paranes, kehast läks mõnusaks ja pehmemaks. Täna (taas?)avastasin, et nii töö- kui keskmises traavis saab temaga eest mõnusalt ühtlaselt kontatki hoida ning kui järgi anda ratset, siis ta sirutab ja otsib küll kenasti kontakti. Kui aga tahaks natuke kokku võtta ja koondada, st tagant siiski peale sõita, aga mitte niipalju edasi lasta, siis kipub ta suust ja kaelast vääga jäigaks minema. Keharaskuse abil on lihtsam ja parem teda kokku võtta, kui ratsme abiga. Muidugi, asi peakski eelkõige toimuma istmikuga ja ratse peaks vaid abistama, aga see ei ole ka hea, kui ma ratsmega mitte midagi mõjutada ei saa. Pealegi võivad istakuga antud märguanded teatud juhtudel ilma ratsme koostööta arusaamatuks jääda.
Probleem on just koondamises, sest nt traavist sammu võttes seda probleemi ei ole - muidugi aitan ka seal kehaga kaasa, aga tunnen, et ka kõige väiksemale ratsmemärguandele reageerib ta kiiresti ja pehmelt. Aga kui allüürisiseselt nõuda teda rohkem enda alla ja kokku, siis läheb asi segaseks. Tõenäoliselt on see üheaegne edasi sõitmine ja eest hoidmine, mis teda segadusse ajab (sest tõsi küll, nt sammu võttes ma praegu kuigi palju säärt ei kasuta... üleminekud pole ka just superpuhtad seetõttu) - ma üritan küll võimalikult vähehaaval ja kergelt seda talle selgeks teha, aga ei õnnestu.

Ma tõesti vajan seda blogi, et saaksin kirja panna, mis ma ise arvan ja mõtlen trennide kohta, et meelest ei läheks. Mul on nii kahju, et te (kesiganes seda blogi veel loevad) leiate siit alatihti eest üliigava seosusetu jutu mingite detailide kohta meie trennist, aga ma pean seda kuhugi kirjutama... Muidu on veel raskem hakkama saada.

Monday, December 21, 2009

Lõpuks ometi :P

Ma kahtlustasin õigustatult, et millalgi lõpeb kogu see jama siiski ühe maaühendusega. :)
Trenniga jäin tegelikult enam-vähem rahule, teine hobune oli ka platsil ning Albatross oli seetõttu natuke rahulikum. Kui see teine hobune aga korra mingeid naljakaid häälitsusi ja pisikese hüppe ratsaniku all tegi, ei suutnud Albatross (kes sel hetkel juba lõputraavi päris pika ratsmega tegi) ka enam vastu panna.

Positiivse poole pealt on see, et kui Taanis oli mul hobune, kellega ma sain ainult oma mõttejõuga traavis üleminekuid (keskmisele ja tagasi) teha, siis Albatrossiga saab niiviisi peatuseid teha, jee! :) I love it!

Jeejee, see ei ole muidugi AINULT mõttejõud, aga see füüsiline osa, mis sinna juurde tuleb, on niiiiiii imepisike, et mina ratsanikuna tõesti vahel ei saa veel arugi, et kehaga midagi teinud olen, kui hobune juba mu mõtetele õigesti vastab. Seda on raske sõnadesse panna, lihtsalt super...
Kui ma natuke vaeva näeks, siis saaksin traavis ka sellega hakkama, st üleminekud traavis, või traavilt sammule. Traavilt otse peatusesse on raskem. Ja üleminekud "ülespoole" on ka palju raskemad.

Jõulud varsti

Minu jõulurahulik hobune :)

http://toru.ee/view/d5ff457c00c5

http://toru.ee/view/a8888d8c2415

Ta tegi omaalgatuslikult hüppetrenni ka seal natuke, aga fotoka aku sai tühjaks.

Thursday, December 17, 2009

Kust ta selle energia võtab?

Veidi olen praegu nõutu, sest Albatrossil on niiiiii palju energiat, et temaga ei saa normaalselt üldse trenni teha. Aga samas ei saa ju nüüd, kõige külmemate ilmadega, talle vähem süüa anda. Ja noh, see ei pruugiks ka väga palju asja muuta, kui siis, ainult õige natuke.

Kolma päeva olen nüüd trenni teinud ja iga kord on hobune rohkem hull... Tahan, et külmad ilmad läbi saaks, kuigi lumi jms on muidu tore. :( Traavis on ta väga hea siiski. Täna küll vahepeal isegi seal tuli mässamist ette, aga üldiselt on traav super viimasel ajal. Ja kuidas ta täna ennast lõpuks ette-alla lõdvestas - nagu mitte kunagi varem. Ta läks ninaga nii alla, et ma isegi tundsin, et jäin ratsmest teda vahepeal hoidma liiga. Et ta oleks pidanud veel rohkem saama ette sirutada, aga kuna ratsemd olid juba niiiiiiiii pikad (suurel Albatrossil on ju väga pikk kael, kui ta selle välja sirutab) siis mul oli imelik anda talle veel rohkem ratset - kui ta siis järsku oleks pea üles tõstnud, oleks mul kontakt absoluutne 0 olnud. Kui ta järgmine kord nii on, siis üritan rohkem talle ruumi anda. Aga kõik paindevahetused jms tulid sujuvalt ja ei vajunud liiga esiotsale.

Galopp oli eile vasakut pidi tavalisega võrreldes hea, paremat pidi halb 200% minu süül. Nõudsin midagi, mida poleks pidanud sel hetkel või sel viisil nõudma ja ma ei saanud sellest aru ka piisavalt kiiresti, seega rikkusin ära. Täna oli veel rohkem üleliigset energiat, ja see tegi asja natuke raskeks, kipus jälle juba metsa poole natuke, aga ma suutsin ennast kokku võtta ja mõelda veits, tegin hästi palju üleminekuid - alguses traavilt seisma/sammule, seejärel galopilt sammule ja lõpuks juba normaalselt galopp-traav-galopp ka. Siis läks tunduvalt paremaks jälle.

Nii eile kui täna tegin mõne üksiku hüppe ka, üks pisi-pisi okser oli diagonaalil. Eile hüppasin vist 5x seda, kõik korrad erinevalt kauguselt, erineva hüppega. Igalt poolt hüppas ilusasti. Minu eesmärk oli tegelt muidugi saada ta normaalsest kohast hüppama :P, ja kui lõpuks õnnestus, siis rohkem ei teinud. Täna tulin ainult mingi 3x, kõik olid head, kuigi ühe korra tulin ka teisest (st vasakust) jalast, nii et ülipisi pöörde (Albatrossi jaoks) pidi tegema ja hoog jäi seetõttu enne takistust suht väikseks, aga õnnestus ikka.

Kui niimoodi kokkuvõtlikult vaadata, siis tunduvad täitsa positiivsed trennid. :P Kui midagi tegema hakata, siis ta muutub ka palju tähelepanelikumaks, aga trenni algus on lihtsalt jube. Ta üritab suvalisel hetkel kiunudes all mingeid kitsehüppeid teha ja seetõttu ma pean teda kogu aeg eest liiga lühikeselt hoidma (see on ainuke asi, mis takistab tal hiigelsuuri pukke visata, mille tagajärjel ma lendaksin), mis omakorda takistab tal normaalselt kõndida, kui ta mingil imekombel seda vahepeal tippimise asemel proovima peaks. See on paha tunne lihtsalt... Aga ma ei saa ka lasta tal niisama ringi joosta platsil või kordetada ette, siis ta teeb ilma mingi soojenduseta oma trikke. Samas kui hobused lähevad talvel nt tallist karjamaale, siis nad ju ka vahel kohe hullult elavad ennast välja, nii et vb see ei ole nii ohtlik, kui ma arvan?!?

Ja ajutiselt lihtsalt mitte sõitmine pole ka otseselt lahendus, sest seda rohkem energiat tal tekib! Õõh, paha.

Igatahes, üks positiivne asi veel, mida eile proovisin - ei tahtnud ohutuse mõttes teda täiesti nö vabaks lasta, siis proovisin teadlikult sammus kordamööda, kas ta kumbagi ratsme järgi ka üksikult sirutab. Et kui mõlemat järgi lasta, siis küll läheb järgi, aga kas ka üksikult, st mõlemale eraldi? Ja läks küll, väga hästi. Ma olin ausalt öeldes väga üllatunud. Ma arvasin, et ta ei lähe, sest kui ta vahel sõites hullult kõveraks ennast kuskilt ajab ja ma teda sirgeks ei saa, siis põhjuseks olen pidanud seda, et TEGELIKULT ta siis ikkagi ei ole päris ratsmes. See on üldse kahtlane värk - kui ma ise kontrollima hakkan seda, kas ta reageerib istakule ja kas ta reageerib säärtele ja kas ta reageerib ratsmele, st otsib ise igatpidi kontakti, siis saan ma alati positiivse vastuse. Aga sõites tuleb siiski tihti ette selliseid hetki, kus ma mitte kuidagi ei saa teda ühel või teisel viisil normaalseks, aga ma ei saa alati aru, mis põhjustel... et konkreetselt millele ta siis õigesti ei reageeri?? Selleks oleks ikka hädasti treenerit vaja, kes ehk kõrvalt näeks midagi, mida mina ei näe.

Tuesday, December 15, 2009

Lumi!




Albatross :)

Käisin tallis, maneeži on soola viidud, nii et saab trennida küll. Üks pool, kuhu hiljem soola pandi, oli natuke kõvem, pealt valge ka veel pisut, aga homseks ilmselt juba täitsa ok.

Albatross, nagu külmade ilmade tulekuga ikka oodata võib, oli superhüperenergiat täis. Võtsin ta alguses kordega platsile, sest seal ehitati veits midagi ja arvasin, et kui ta väga pöörane on, siis mul kordega natuke ohutum. See oli küll varuvariant, tegelikult teda väga kordele lasta ei tahtnud, kuna seal ta läheb alati nii möllu täis alguses, ja ma ei tahtnud et ta oma külmadele lihastele mingite ekstreemsete võimlemisharjutustega liiga teeb.

Käekõrval käitus ta aga üsna mõistlikult, 2 korda hüppas küll ehmatuse peale suure kaarega ühele või teisele poole, aga tema puhul on see antud olukorras normaalne, mitte midagi ebatavalist. :P Hüppas, aga kohe jäi rahulikuks, kuulas mind.
Seljas oli suht sama asi - ta oli hästi pinges alguses, astus lühikeste sammudega, pooltraavis, vaatas ringi, ühe korra tegi oma põnevat neli jalga õhku kitsehüpet ka, aga niipea, kui ma tasakaalu tagasi sain, nõudsin kohe talt midagi. Kuna mingist lõdvestavast sammust ei olnud juttu, siis hakkasingi kohe alguses igasuguseid volte, suunamuutusi, külgliikumisi tegema ja hoolimata sellest, et ta pinges oli, vastas päris ilusasti kõigele.
Kuna ma tahtsin pikalt sammu teha, aga tema tähelepanu liikus VÄGA kergelt kõigele muule ümbritsevale, siis pidin lihtsalt kogu aeg midagi muutma, teda mõtlema panema. Kuna selline intensiivne värk oli, siis kasutasin kõik meile tuntud külgliikumised ära ja kui juba proovimiseks läks, siis tegime ka mõned algsed sammud küljendamist. :) See oli väga positiivne. Päris esimese korraga ei saanud küll aru, aga tundus, et ta teeb nüüd ikka natuke vahet sellel, kust mu säär teda parasjagu puudutab, sest lõpuks tulid paar sammu küll päris ilusasti välja. Taguotsapööre (muidugi algelises vormis, st ta tegi ikka väikest ringi oma tagumiste jalgadega ka, mitte ei jäänud päris samale kohale) ei valmistanud peale seda üldse enam raskusi.
Kui ma nüüd teda sellel teemal edasi hakkan õpetama (aeg ning tema oskused peaks nüüd sealmaal olema küll), siis otsustasin, et lähen kohe küljendamise juurde, ilma kaua aega traversiga (ehk tagumik sees) mässamiseta. See pole muidugi päris minu enda mõte, aga ma lugesin jälle kuskilt, et kuigi põhimõtteliselt on tegemist sama harjutusega, siis renvers (ehk siis vastupidi, tagumik rajal) ja küljendamine (diagonaalil nt) on loogilisemad ja hobuse treeningu kohaselt nagu õigemad, sest seal juhib ratsanik ikkagi eelkõige hobuse esiotsa ja tagumine osa järgneb vastavalt istakule/juhtimisvõtetele. Traversi puhul jäetakse enamasti esiots suht ilma tähelepanuta, ja põhirõhk on tagumiku sisse lükkamisel.
Tagumiku ühele või teisele poole lükkamine on muidugi kasulik nt hobuse sääremärguannetele tundlikuks saamiseks.

Tagasi trenni juurde, siis traav ja galopp ei olnud just midagi väääga eriliselt head - põhjus ilmselt lihtsalt selles, et pinnas oli kohati naaatuke kõva ning Albatrossil vajadus oma energiaülejääke ebatähtsate asjade jaoks kulutada. :P Reageeris ta see eest ilusasti ja tema pinges olemine ei väljendunud märguannetele vastu punnimises vms, ühesõnaga olukorda arvestades jäin päris rahule.

Ahjaa, veel üks asi, suuremalt jaolt mulle endale meeldejätmiseks. Galopis (mis ei olnud täna ka sugugi halb mitte) vasakut pidi sõites kipub ta nurkades/otstes hullult keharaskusega sisse vajuma. Ta ei vaju otseselt õlast sisse - jookseb mööda rada, aga kehaga nagu vajub sissepoole. Meenutab hästihästi palju mu lemmikhobu Taanis, kes täpselt samamoodi alguses jooksis, aga tema oli alles hiljuti sadulasse pandud ning treeningu käigus see hakkas peagi kaduma, oli lihtsalt kehva tasakaalu küsimus. Albatrossi puhul pean selle koha pealt ikkagi mingid põhjused leidma, miks ta nii teeb või mis ma valesti teen. Asi ei saa olla mu tasakaalus, kuna ma pigem viin tasakaalu liiga palju väljapoole, aga kindlasti mitte liiga sisse. Viimasel ajal teadlikult ka üritan hästi otse ennast sadulas hoida galopi ajal, aga probleem on ilmselt kuskil mujal nagunii. Mulle tundub, et ta mingil määral vasaku sääre eest ei lähe nö "läbi"... ei oskagi väljendada ennast täpselt. Ta nagu painutab küll ennast sinnapoole, sääre eest astumist nt teeb ilusti, et selles suhtes reageerib küll, aga... Ma ei tea. Olen tundnud keset trenni, et vasak säär on VÄSINUD, sest ma kogu aeg nügin sellega. Kui sellele tähelepanu konkreetselt pööran, siis tundub küll, et reageerib, aga midagi on ikka valesti. Kui selle lahendada suudaksin, siis vb galopiprobleem laheneks iseenesest.

Oeh, pikk jutt lühikese trenni kohta. Nagu tavaliselt. Kes lugeda ei viitsi, võivad lihtsalt pilti vaadata. :) Kaval on muidugi seda postituse LÕPUS ära märkida.


Wednesday, December 9, 2009

Head sõnad saavad ka lõpuks otsa

Igasugustes foorumites saab alati panna enda kasutajale "allkirja" vms (signature, noh), mis ilmub iga tema postituse all. Siin bloggeris oleks ka sellist süsteemi vaja - ma saaks sinna kirjutada, et mul on maailma kõige parem hobune ja ei peaks seda iga kord postitades eraldi mainima.

Üks päev oli Nina trenn. Läks päris hästi. Üksinda sõites teen palju suunamuutusi, serpentiine, poolvolte ja suuri ringe, aga väiksemaid volte (10m nt) eriti mitte - üritan nüüdsest rohkem neid ka harjutada. Traavis alguses oli super. Lõpupoole, kui natuke väsima hakkas, kippus õlaga välja vajuma ja siis kui ma ainult välimist ratset kasutasin, läks kõveraks kehast ja kangeks pisut, aga kui mul meelde tuli, et mul on KAKS kätt ja KAKS säärt, mida kasutada, siis läks uuesti tükk maad paremaks.
Galopp oli raske, sest seal tegime ka 10-meetriseid volte ja pika sammuga suur Albatross peab ilusa voldi sõitmiseks päris korralikult ennast koondama. Sellega kusjuures ei olnudki alguses probleeme, et ta ei teeks nii väikest volti (arvasin, et vajub õlaga suuremale ringile) - tegi küll, aga taguots kippus ära kaduma. Siis Nina lasi mul peaaegu kõik korrad teha kaks volti järjest, mul kauem aega teda seal sättida ning teise voldi lõpuks ta tõesti suutis ennast ilusasti kokku võtta, läks eest väga kergeks ja üles ning tõesti kandis ennast tagajalgadel, mitte ei tõuganud ainult edasi, super tunne oli lihtsalt!
Vasakut pidi on tal raskem ja ta oli pääris väsinud selleks ajaks, nii et siis hakkas asi nässu minema. Ma olin veits enda peale vihane ka ja Albatrossi pärast õnnetu, sest ta oli niinii tubli olnud, aga ma ikka nõudsin veel ja veel, kuni ta enam ei jaksanud. Siis tegin lihtsalt suurema voldi lõpuks, mis talle jõukohane oli, ja lõpetasime ära. Aga ma jäin temaga väga rahule!

Eile tahtsin lihtsalt teha kerge lõdvestava trenni ja kuigi ta alguses sammus hullult vahtis ringi ja nagu sipelgad olid püksis jälle :P, siis traavis läks kohe kõik paremaks ja tõesti, mitte ühtegi halba sõna ei saa öelda. Ma muidugi ei nõudnud palju, aga selles oligi mõte - et ta saaks positiivse ja kerge trenni. Natukene venitasin samme ainult vahepeal, see läks hästi. Galopis (mis eelmise trenni lõpus ju veits käest ära läks) tahtsin ka, et ta ainult pehme ja lõdvestunud oleks, oli enam-vähem. Tahtsin proovida natuke ette ja alla sõitmist, aga ei tulnud veel välja. Ta sirutab kaela küll, kui sammu pikemaks sõita, aga niisama mitte. Mis on kummaline, sest traavis ta just meelsamini sirutab sellise rahuliku tempoga, kui edasi/sammu pikemaks sõita, siis varem kippus tihti seljast nõgusaks minema. Galopis on nüüd vastupidi.
Galopp tahab muidugi kõvasti tööd ka veel, et ta hakkaks ratsmele ise järgi sirutama ja nii... praegu ta lihtsalt nö "annab järgi" eest, mis ei ole minu arust tegelikult päris õige viis alustamiseks, aga ta lihtsalt galopis ei reageerinud nii nagu peaks. Kindlasti tegin ise midagi valesti, aga ma ei osanud enam, mu pea oli tühi. Praegune olukord on siiski igas mõttes parem, kui see, et ta jäigalt, märguannetest välja tegemata ringi jookseb. Praegu on vähemalt mingi alguspunkt olemas, kust saab edasi minna - varem oli täiesti tühi auk galopi kohal.
Kui Albatross oleks kergelt ratsme taha mineja tüüp, siis ma ei saaks niimoodi toimida. Ta õnneks ei ole.

Mul on igatahes positiivne meeleolu praegu... vahepeal päris pikalt oli ühest või teisest küljest jama, aga nüüd liigub ikka paremuse poole. :)

Saturday, December 5, 2009

Peaaegu hea

Dumdudum...
Täna oli mingi 4 tundi järjest hüppetrenne, nii et pidin ennast sinna vahele kuidagi ära mahutama. Õnneks paljud jäid teise trenni hullult hiljaks :D, ja see oli just siis, kui mina sõitma läksin, nii et lõppkokkuvõttes pidin ainult ühe hüppaja tee pealt eest hoidma.
Ma väga pikalt ei tahtnud teha ja vb ise natuke pealiskaudsemalt suhtusin asjasse, vaatasin kogu aeg ainult, et  ette ei jääks + takistused olid igal pool ja ei saanud nii palju hobusele keskenduda - ühesõnaga ta traavis nii super ei olnud, aga lõpupoole ikkagi üsna enam-vähem. Aga galopp oli täna peaaegu, et hea! Niinii natuke jäi ainult päris heast puudu... ;) Tõstis kõvasti tuju igatahes. Kuigi ega see ei tähenda, et järgmine kord sama hästi läheb. Selle pärast aga muretsen alles järgmine kord... homme.

Wednesday, December 2, 2009

Juttu rohkem ratsaniku kohta

Vahelduseks otsustas Albatross mudas mitte püherdada, seega eile käis puhastamine kiiresti. Jalad pesin korralikult ära ja veendusin taaskord südamerahuga, et mingist preist pole jälgegi. Meil viimasel ajal tallis päris mitmeid on see kimbutanud ja siis ma natuke pabistan oma valgesokilise pärast, aga siiani asjata. :)

Trennis proovisin vahelduseks jälgida kahte asja enda juures - et ma põlvi liiga kinni ei suruks ja et ma mõlame ratsmega kogu aeg hobusega kontakti hoiaks.

Esimene neist oli veidi keeruline, kuna trenni alguses hobune oli suht puhevil, vaatas ringi igale poole, tahtis samme lühendada jne. Ja siis korra hüppas värava juures ka platsilt välja - ei tea, mis teda ehmatas. Igatahes tema hüplemise puhul on enamasti kasulik ikkagi jalgadega võimalikult ümbert kinni hoida, nagu mu kogemused näidanud on. ;) Muidu kipuvad teed lahku minema...
Aga üldiselt mul on see suht halb põlvedega surumise komme juba päris kaua olnud - vanasti ei saanud seda kergelt ära õpitud ja nüüd ei saa sellest kergelt lahti. Kui ma põlvedega surun, siis ei saa ma esiteks kunagi normaalselt täisistakut selgeks, sest hoian ennast sadulas kinni. Kui siis põlved lahti lasen, põrkan palju ja kõrgele. Seepärast ongi kogu aeg tahtmine need põlved kinni suruda - siis ju istun enam-vähem paigal sadulas ja on mugavam. Pisikese traaviga hobuste puhul toimib see eriti hästi, Albatrossi puhul mitte nii palju, sest tema traavi puhul pole neist põlvedega kinnihoidmisest tihtipeale piisavalt kasu ja natuke jääb ikkagi ebamugavaks.
Teiseks tõuseb mul kand kogu aeg üles - see on ka nende põlvedega seotud.
Kergendatud traavis ma niivõrd mingit vahet ei tundnud, täisistakus aga küll. Alguses muidugi oli suht ebamugav, aga ma sundisin ennast ikkagi mitte põlvedega suruma. Midagi hakkas arenema, kui ma tõsiselt üritasin kogu keharaskuse alla kanda suunata (ja lahtiste põlvedega oli see isegi võimalik :P), siis tõesti tundusin, kuidas hüppeliiges toimis nagu vedruna ja ma sain kohati päris ilusasti kaasa minna hobusega, ilma ülekeha liialt taha lükkamata (sest see on teine asi, millega ennast ära petta - istuda ainult nö kahe istmikuluu punkti peal ja kõhulihaseid pingutades puusaga kaasa minna igal sammul). Mõneks hetkeks mulle tundus, et ma võib-olla praegu sõidangi umbes nii, nagu ma ilusat täisistakut ette kujutan. Loodan igatahes, et sain mingi väikse nipi jälle kätte, mille kallal edasi töötada ja ehk tuleb ka mingi areng siis...

Teine asi - ratsmetega ühtlase kontakti hoidmine - on ka ju jubejube keeruline. Ma tõesti pole sündinud ratsutajaks, sest kõik tundub keeruline. :P Aga ma ei anna alla...
Seal mul on jälle selline komme, et kui ma rastet järgi tahan anda, siis ma ikka TÕESTI ANNAN. Taanis ma õppisin selle enam-vähem ära, et ma mõlemat ratset korraga väga palju ei kasuta, ja mõlemat korraga ka üleliigselt järgi ei anna. Kui ma aga ühe ratsmega kontakti säilitan (välimisega enamasti, aga oleneb muidugi hetkest), siis viskan ma teise tihtipeale korraks päris lõdvaks. Selle juures on mitu negatiivset asja - esiteks ei saa ma üldse kohe uuesti selle ratsmega midagi teha, kui vajadus peaks tekkima. Teiseks kui ma võimalikult kiiresti üritan sellepoolse kontakti jälle üles korjata, on see hobuse jaoks palju rangem - selles suhtes, et täiesti lõdvast ratsmest nt piirava kontaktini on ju palju suurem maa kui stabiilsest, neutraalsest kontaktist piirava kontaktini. Seega, üritan oma märguandeid võimalikult leebeks teha (andes palju järgi peale nõudmist), aga tegelikult teen rangemaks.
Seda äraviskamist ma kipun eelkõige tegema siis, kui ma väga aktiivselt teise poole ratsmega töötan - nt kui välimisega midagi teen, siis tean, et sisemist pole hetkel vaja, aga selle asemel, et seda stabiilselt hoida, lasen selle lõdvaks. Lihtsam on ju ka - kui ühe ratsmega kontakti pole, siis ma pean oma tähelepanu ainult sellel teisel käel hoidma, aga tegelikult peaks ikka mõlemat kogu aeg suutma kontrollida.

Osaliselt võib-olla mu natuke teistsuguse istaku tõttu, aga traavis oli Albatross lõpus juba supermõnus. :) Väga headel päevadel saan ma traavis nagu kõike-kõike teha (tema oskuste piires muidugi), ta reageerib enamustele märguannetele väga hästi. Edasi läheb hea meelega, tagasi tuleb peaaegu ainult keharaskusele, saab aru mõlema ratsme toimest, hoiab ilusasti kontakti ja on valmis iga hetk ennast sirutama, kui ma ratsme pikemaks lasen. Kui ma lõpus mitmeid ringe järjest pika ratsmega teen, siis ta küll vahepeal kaotab natuke kontakti, aga nii pikalt järjest ta ei peagi suutma veel ilma esiotsale vajumata ette-alla sirutatud kaelaga jooksma + tihtipeale on see ka lihtsalt ringivahtimise asi, kuna lõputraavis ta ei pea enam nii palju keskenduma minule ja hakkab vist rohkem omi mõtteid ajama. Aga lühikesel perioodil ja nendel hetkedel, kui ma järgi anna, ta sirutab 99% korral.... See on väga hea. Üksikute märguannetena teeb ta ka vahet, kas külje poole nõudes säär on sadulavöö kohal või tagapool, st liigutab vastavalt kas tervet keha või ainult tagumiku. Kui kõike korraga küsida (nt küljendamise, traversi puhul), siis satub natuke segadusse.

Sammus on veidi toorem, aga sellega pea lihtsalt ise rohkem tegelema. Ma olen niivõrd vähe sammus tööd teinud, et see ongi normaalne. Võib-olla peaksingi natuke sellele vahepeal rohkem keskenduma. Ahjaa, sammust peatuseid tegi ta eile ilusasti. Väga tihti jätab ta tagumised jalad ripnema ja isegi esimestega ei astu ühte joonde paigale, aga seekord oli hoopis parem. Vahepeal oli täitsa tunda, kuidas ta peatumiseks nö astus edasi piirava kontaktini, mitte ei aeglustanud lihtsalt kuni seismajäämiseni.

Aga galopp... see teeb ikka natuke muret... Ma olen sellest vist juba niipalju kirjutanud, et rohkem pole mõtet sama asja korrata. Kirjutan siis, kui midagi tunduvalt muutub.
Ma arvan, et seal on ka mingi detail, või nipp või misiganes, mida ma tegema pean, millele tähelepanu pöörama peaks. Samamoodi kogu aeg edasi sõites ei hakka midagi muutuma. Kahjuks ei oska ma praegu enam üldse aimata, MIDA ma täpselt muutma peaks.. olen proovinud üht ja teist ja mõtted on otsas. Samas ma tean, et vana joru edasi jätkata pole mingit mõtet. Võib-olla peaks üldse galopi natukeseks sinnapaika jätma ja proovima mingi aja pärast uuesti... Pea on lihtsalt tühi selle koha pealt. Soovitused on teretulnud ;) kuigi ilma nägemata ei tea ju keegi, mida ma täpselt teen ja ei saa seetõttu ka eriti aidata millegi muutmise osas.
Suve-sügise paiku ma tahtsin millalgi minna muruplatsile sõitma - Albatross oleks tõenäoliselt väga energiat täis olnud ja igast asju katsetanud, aga ma tahtsin proovida seal galopeerida - suhteliselt suure ringi ja kõvema pinnase peal. Et maneežis on mõnes kohas pinnas natuke liiga pehme - see võib asja küll raskendada, aga samas ma ei ole väga veendunud, et see peamine põhjus on... Nüüd aga on libe ja sopane ja muruplats ei tule kõne alla. Eiteaeitea.

Aga positiivset on ikkagi rohkem kui negatiivset ja ma ei lase mingil galopijamal tuju kogu aeg ära rikkuda. Albatross on tubli siiski! :)

Tuesday, December 1, 2009

Kadunud hobu

Pime oli juba, kui talli jõudsin. Tavaliselt tulevad hobused õhtu saabudes kopli esimesse otsa, väravate lähedale, aga Albatrossi seekord nende seast ei leidnud. Asusin siis kottpimedas läbi muda oma kadunud hobust otsima... :P
Päris lõbus oli, täiesti pimedas näeb mingeid hobusekujusid maksimaalselt ehk 50 meetri pealt, aga karjamaa on VÄGA suur, täis kõrgeid künkaid, kraave, puid ja põõsaid. Ühesõnaga ma lihtsalt jalutasin ühelt poolt kopli tagumisse otsa, kus kedagi loomulikult polnud, ja siis hakkasin suure ringiga läbi soo ja muda ronides tagasi tulema. Leidsin tüübid kõige viimasest nurgast, peale väga pikka jalutuskäiku.
Õnneks oli mul seekord aega, nii et see pisike otsimisretk ei viinud tuju alla. Vastupidi, kui ma lõpuks Albatrossi üles leidsin, läks tuju heaks, niisama sügasin teda lihtsalt natuke aega. Talli poole tuli ta täna suurima heameelega ning kui ma vahepeal mudasse kinni jäin ja aeglane olin, jalutas ta minust pisut ettepoole, umbes et "tule, ma näitan ise sulle teed!" ;)
Mõnus mudakoll oli küll, aga pika harjamise peale sai ikka puhtamaks natuke. Siiboja tuli ka mingi hetk talli, sain temalt Albatrossi jaoks natuke vajalikku kraami liigeste jaoks... ja niisama tegin tükk aega parajaks, kuni ta valmis sai ja ära läks.
Siis läksime trenni, tegin mõnusalt pika soojenduse ja mahajalutuse peale trenni, vahepeal muidugi natuke intensiivsemat värki kah. :) Kohati on super (traav peale galoppi), kohati mitte (galopp ise). Galopis ta tahaks ainult esiotsal ja pika ratsmega joosta ning kui ma seda luban, on kõik okei, hobune ka enam-vähem mõnus pehme jne... Kui ma aga natuke midagi rohkem küsida proovin, läheb kõik nässunässu. Traavis ta on küll mu meelest päris ilusasti arenenud ja õpib juurde kogu aeg, aga galopis on kogu aeg nagu sellel samal tasemel. Muidugi alguses ei oskagi ta ennast väga kokku võtta ja lõdvestus on kõige tähtsam jnejne, aga see on juba üsna pikka aega selle koha peal olnud, tahaks natuke nüüd edasi. Vahepeal on küll mingid lühikesed perioodid, kus ma tunnen hästi positiivset muutust, kui vaid suudaks neid kauem ja regulaarselt säilitada. :)
Selles suhtes ei ole ta kerge hobune... minu jaoks vähemalt. Aga kui me ükskord kõigega hakkama saame (ja kunagi ju ikka saame!), siis on see väärt palju rohkem kui mõne hobuse puhul, kellega kõik alati lihtne on olnud.

Teine ruunapoiss, kellega tegelesin poolteist kuud, oli selline - heasüdamlik, tore, ja äärmiselt lihtne hobune. Jutud tema probleemidest ei osutunud minu õnneks sugugi nii hulluks ja temaga oli mõnus tegeleda. Traavis oli ta lõpuks juba päris hea ning algtasemel sai galoppi ka suurte ringide peal sõidetud. Oli jällegi tore kogemus.

Samas praegusel hetkel on supermõnus kõike hästi rahulikult võtta, kasutada aega Albatrossi toomiseks ja puhastamiseks, jalutamiseks, kiiret pole kuhugi. Lihtsalt tunnen rõõmu oma hobusest. :)

Võib-olla mõne aja pärast tahaksin jälle mõne 'projekti' võtta. Eks siis näis, kas leidub keegi... Praegu on niisama hea.