Friday, February 26, 2010

Pikkpikk talv

Lumi on nii tore. See, et ma pärast 2 kuud talve - õiget talve, mitte lörtsilompidesse uppuvat talve - nii ütlen, ei tähenda ilmtingimata, et ma mõistuse kaotanud olen. Soe ilm ja päike on küll teretulnud, aga mingil imekombel tunnen ikkagi rõõmu sellest, et lumehunnikute asemel ei pea poolest säärest saati tiikides sumpama. Veel mitte...
Mu jalanõude kogu vähemalt täienes täna ühe kummikupaari võrra, nii et olen kevadeks (ka selle märjaks ja koledaks osaks, mis kindlasti ei jää tulemata) nii hästi valmistunud kui saab.

Albatross igatahes naudib talve - ta pole seda küll isiklikult öelnud, aga ma ei kujuta ette, et üks täie mõistuse juures olev hobune eelistaks päevad läbi sopa sees istuda. Suures kevadeootuses talvekarva mahaviskamist ma tema puhul veel märganud pole. Ahjaa, valgete sokkide eest hoolitsemine on ka loomulikult lumiste ilmadega tunduvalt kergem!

Wednesday, February 24, 2010

Friday, February 19, 2010

My horse is my challenge

Üks päev ta jäi galopis jälle vasakule ratsmele niiii tuimaks, ükskõik kummale poole sõites. Vasakule minnes ta ei tahtnud end väga painutada, sääre peale läks ainult kiiremaks või vajus õlaga välja. Paremale sõites ei saanud teda kehast sirgeks, samuti ei saanud kokkuvõtmiseks välimist ratset kasutada (aga see pole suurim probleem, seda saab istakuga enam-vähem piisavalt mõjutada).
Eile tegin palju üleminekuid sammus, traavis, galopis. Natuke aitasid need teda pehmemaks, aga väga hea siiski polnud. Kui vahepeal rohkem traavi tegin, külgliikumisi jms, siis läks paremaks ning seejärel oli galopp ka hästi hea ja kerge. Ning peale üleminekut galopist traavi tegi ta nii ilusaid samme - rütm oli rahulik ja ühtlane, aga samm pikk ja väga kerge oli istuda. Kahjuks suutis ta seda säilitada ainult natuke aega, vahel ühe pike sirge, teinekord pool ringi, aga mitte rohkem. Siis läks samm jälle lühemaks ja põntsuvamaks. Ei tea, kas see on nö galopist allesjäänud energia, mille abil ta selle lühikese jupi suudab nii hästi läbida, või on see hoopis minu kehv istak, mis takistab tal seda head liikumist säilitada...? Samas kui ta parasjagu ilusasti liigub, siis on mul endal seal 100x kergem istuda ja oletan, et hobusel peaks ka mugavam olema.

Albatrossiga on niinii raske ilusasti ja õigesti sõita - minu jaoks vähemalt. Võrreldes mõne noorega, kes midagi veel tegelikult ei oska, aga vastab alati nii nagu sa temast ootad (kui just liiga palju ei oota). Aga kui väga tahta, siis saame ikka hakkama. Kunagi ei saa ju olla liiga palju positiivsust? :)

Peale trenni käisin lausa teeäärsel põllul temaga jalutamas - polegi vist nii kaugel varem üksi käinud (mitte et see väga kaugel oleks :P, umbes 5 minutit jalutada). Silopallid olid taas jubedad, aga tulime nendega siiski toime. Väikse jupi traavi tegime isegi. Tagasi tulles keskendusin sellele, et kogu aeg hoida ratsmetega ühtlast kontakti. Loomulikult üksinda sellises kohas kõndides ta tahtis palju ringi vaadata ja pea liikus üsna kiiresti ühele ja teisele poole, üles ja alla - väga raske oli pidevalt kontakti hoida, kuigi ma keskendusin ainult sellele. Jõudsin järeldusele, et ma võin vahel teda ikka päris korralikult suust rapsida, sest see kontaktihoidmine ei tule mul iseenesest, ilma mõtlemata. Suust rapsida selles suhtes, et mina võin oma käed täiesti paigal hoida, aga kui iga millimeetrit talle ratsmega ei järgne, siis oma pea liigutamisega tingib ta kogu aeg kontakti kaotamise, misjärel kuhugi teisele poole vaadates saab jälle suulistega järsku (piisavalt kõvasti, et tekitada ebamugavust) vastu suunurki.
Ma vaatan ka nüüd (noh, juba mõnda aega) hoopis teise pilguga hobuseid-ratsanikke, kellel ratse tihti korraks lõdvaks läheb. Probleem ei ole selles, et hobuse üle kaoks nendel hetkedel kontroll, vaid selles, et iga kord taas kontakti luues on see hobusele ebamugav, kui mitte valus. Kahju, et ma ise üks neist olen: halbadest harjumustest on keeruline vabaneda.

Ja üks mõte, mida ma tingimata PEAN alati meeles hoidma - kui hobune on  väga energiline või isegi veidi närviline millegipärast, siis mitte ainult mõelda sellele, et teda rahustada (mitte, et peakski nüüd meelega hoidma hobust närvilisena), aga proovida seda ära kasutada hea liikumise ja impulsi saamiseks. Kui Albatross miskipärast väga energiat täis on, siis mingi hetkeni on ta kramplik, aga vahel, kui ma ta ka ennast jälgima saan panna, tulevad sellistest päevadest kõige paremad trennid. Ei pea hobuses seda energiat ise tekitama, vaid ainult õigesse kohta juhtima.
See on keeruline, kui ta tõesti kangeks muutub, midagi kramplikult vahtima jääb vms, aga vahel võib asi ka selles olla, et ma ise ei mõtle nö õiges suunas. Nagu kõige muu puhul on lihtsam hobuse mittesoovitud käitumine asendada millegi muuga, kui et halba käitumist keelata või proovida eemaldada.

Sunday, February 14, 2010

Vahelduseks jälle maastikul

Ma natuke kirjutan siis.

Täna käisime maastikul. Väga hea oli, ammu oleks pidanud ühe sellise tiiru tegema. Olengi oma trennide mitmekesiseks muutmise vahepeal ära unustanud, aga see on natuke ka tema vigastusteperioodist tingitud. Täna igatahes sai siis uitamas käidud ja on tulnud isu mingi päev ka natuke hüpata. :)

Maastikul on super galoppi teha. Maneežis tuleb alati sein ette enne, kui vaja, ja raske on suure hobusega mõnusat rütmi kätte saada. Kui keegi liiga kaugel ees oli, tundis ta küll vajadust järgi rutata, aga enamus ajast oli hästi mõnus. :) Traavis ta suhtub natuke rahulikumalt sellesse, kui päris teiste ninas või sabas ei sõida, proovisin nalja pärast ka õlgu ja taguotsa mõlemale poole vahepeal sisse küsida, täitsa toimis. Selle painde suunas liikumise (nagu küljendamine või tagumik sees) sai ta nende paari sammutrenniga, mis tegime, päris hästi selgeks. Või noh, mitte selgeks, aga põhimõtte tabas ära ja nüüd on juba lihtsam edasi seda arendada. Enamus ajast ratsutasime ühel külavaheteel, kuhu oli piisavalt lund sadanud, nii et oli pehme ja mitte liiga libe. Ühe pikema jupi tulime ka mööda põldu, aga seda peamiselt sammus, sest lumi oli seal trenni tegemiseks ikka juba liiiiga sügav.

Platsitrennides on jälle olnud ka toredaid hetki, aga midagi väga huvitavat praegu välja tuua ei oska. Loodan, et nüüd ära ei sõnu, aga galopp üleüldiselt on natukene edasi arenenud. Kui varem oli hea galopp trennis nagu mingi pühadeime, mis ilmutab end väga harva, siis nüüd juhtub seda sagedamini ja päris katastroofiliste trennide arv (galopi koha pealt siis) on samuti langenud. Väga stabiilne või mõnus see veel pole, aga mingisse suunda liigume ja pean hetkel sellega rahul olema.

Selline lugu ka, et kui ma Albatrossi karjamaalt ära tooma lähen, siis ta kaugelt juba vaatab minu poole, vahel aga on teinud mõned sammud kuhugi külje poole nagu tahaks ära minna vms, aga kuna ma olen juba suht lähedal ja natuke kiirendan sammu, siis ikka seisma jäänud ja oodanud. Nüüd on aga paar korda juhtunud, et ma olen alles üpris kaugel, kui ta liikuma hakkab, ja ei saa suurt midagi teha, aga... Albatross tegi ümberpööramiseks kohapeal hoopis sellise väikese ringikese (mistõttu algul tundus, et ta eemale liigub) ja siis jalutas mulle pisut vastu. :) Üllatus.

Koolisõidusõpradele ja -hobustele ei ole aga see aasta väga rõõmsalt alanud, täna lõppes õnnetult trakeeni täku Gribaldi elu. Temalt on saadud suurepäraseid järglaseid ja täkk ise oli üks kõige ilusamaid hobuseid, keda ma tean! Tõeliselt kurb uudis...
Gribaldi "retirement show" ja Edward Gal viimast korda tema seljas kõigest 9 päeva tagasi:
http://www.youtube.com/watch?v=gnI0HlY8iMw

Thursday, February 11, 2010

Taaskord peaga vastu seina... ja jätkame uues suunas

Esimene trenn peale vaheaaega oli tõeline katastroof, ma ei mäleta, millal meil viimati nii palju lahkarvamusi oli. Lahkarvamusteks pole neid vist küll õige nimetada, ta lihtsalt mingil põhjusel ei reageerinud isegi lihtsatele märguannetele nii nagu tavaliselt ja seega ei saanudki sealt midagi paremat tulla. Õnnetu olin küll. Teises trennis olid samad probleemid, kuid pisut väiksemal määral ja nüüd eile, kolmanda trenni ajal, tekkis mingi lootuskiir, sest kohati hakkas koostöö jälle sujuma. Ma ei tea muidugi, kas see haav võib-olla ikka veel häiris teda, samas katsudes ta välja ei teinud (võrreldes varasemaga, kui lõpuks hakkas juba ennatlikult haiget jalga eest ära üles tõstma või teise jalaga vehkima) ning nägin, kuidas ta karjamaal paari sõbraga ka hea meelega ringi möllas. Oli põhjuseks, mis oli, nüüd tundub igatahes parem olevat.

Jõudsin ka järeldusele, et ma annan talle ise tihti segaseid märguandeid. Ma ei saanud sellest varem aru. Mul nagu teoreetiliselt oli üsna selge ettekujutus olemas, millal ja kuidas ma teda mõjutama peaks, lihtsalt ei suuda kõiki oma kehaosi nii hästi kontrollida, kui võiks, seetõttu teen tobedaid vigu ja tema jaoks arusaamise raskeks. Tegelikult on asi veidi keerulisem, nimelt ma ajan ise oma peas juba kõik segi, mõtlen ühtemoodi, siis jälle teisiti, annan sama asja jaoks erinevaid märguandeid ja mingile teatud märguandele ootan olenevalt olukorrast erinevaid vastuseid. Ei tohiks olla nii.
On igasuguseid segadust tekitavaid asju - nt (üks PALJUDEST) mille järgi ta saab aru, kas sisemise sääre surve tähendab painutamist või selle eest ära liikumist või mõlemat korraga? Tugevus ei saa olla asja võti, sest ma ei taha, et nt sääre eest astumiseks ma teda suure jõuga eemale lükkama peaks. Teised juhtimisvõtted peaks selle kindlaks määrama, aga mis? Nt, keharaskus, aga siis ei saa ju mõlemat korraga nõuda. Või ratsmed - painutamiseks avan sisemise ratsme, samas selle peale ta tahaks juba sisse ka keerama hakata... Ühesõnaga ma pean väga täpselt läbi mõtlema, et ma "ütleks" Albatrossile seda, mida ma mõtlen. St, et minu mõeldud harjutuse või liikumise tõlgendamisel märguanneteks ei oleks nii palju vigu.

Teine asi, mida märkasin - väga suur osa mu ratsmekasutusest on ikkagi nö tagasisuunas, st tõmban ratset enda poole, olgu see siis kasvõi 1 cm. Annan märguande (vähemalt üritan!) õrnalt ja sujuvalt, aga SIISKI suunaga taha, pean rohkem jälgima seda. Nojah, maailmas on vähe ratsanikke, kes ratsmeid õigel määral kasutavad ja vist mitte ühtegi, kes neid liiga vähe kasutaks! :P Ainuke erand (mida ma ehk enam-vähem siis õigesti teen, vähemalt selles osas) on konkreetselt pööramine kuhugi poole, aga see vast tingibki selle, et nö ratsme avamise puhul ta tahab kohe ära keerata ja ei oska muid variante selle asemel pakkuda.

Ja edasi... sel ajal pole sisemise säärega surumisest enam abi, sest ta tõlgendab seda hetkel vaid painutamise jaoks, mitte õlaga eemale astumise jaoks. Seega, viin hoopis ratsme vastu kaela ja lükkan ta siis välja, aga selleks ajaks on juba õige lahendus ammu möödas ja midagi uut ja targemat ta juurde ei õppinud. Nõiaring. Vajab tööd. Ja see on kõigest üks näide.

Vähemalt muutus nädala alguse masendus seoses mõtete tekkimisega/selginemisega hoopis motivatsiooniks, nii et üritame edasi!

Thursday, February 4, 2010

Vist natuke parem. Haaval oli koorik täna peal jälle, aga seda ära ei kiskunud, sest see on õhuke ja normaalne. Leotasin pehmemaks, ühest kohast tuli veel lahti.

Kuna mul midagi muud teha polnud, siis mässasin kapjadega natuke. Esijalad sain korda. Umbes kuu aega on viimasest korrast möödas, seega väga midagi polnudki vaja teha. Õrnalt ääred raspliga üle ja kiilu lõikasin pisut - ei julgenud eelmine kord väga palju õhemaks võtta ja siis jäid mõned nö taskud või lõhed sinna, nüüd peaks need ka enam-vähem korras olema. Sellist pudist osa peaaegu ei olnud, eelmine kord kraapides natuke tuli ikka. Päka juurest on kiil küll natuke pehmepoolne, aga mis seal ikka tahta, kui poolteist kuud järjest lumes seista (öiste vahepausidega tallis küll). Erinevalt eelmisest korrast võtsin ka päka juurest natuke lühemaks, sest sealt oli kabjasein mingi pool-kolmveerand cm pikem kui tald + isegi kiilust tundus pikem olevat... Loodan, et see toetuspunkti liiga palju varba poole ei vii.

Saate nüüd lisaks trennidele ka Albatrossi kapjade hingeeluga tuttavaks. :P Rohkem muidugi jälle mulle endale, et hiljem meelde tuletada.

Tuesday, February 2, 2010

Kurb

Ikkagi päris paha on see jalg. Paistetus on väiksemaks läinud, aga täna sain peale leotamist lõpuks selle kooriku sealt pealt lahti ja all oli suht kole vaatepilt, natuke mädane jms. Ei kujuta ette, kuidas tal selline haav tekkis.

Kahju on juba minna ta kallale, ei taha kogu aeg haiget teha... :( Aga ei saa niisama ka jätta ju.