Tuesday, March 30, 2010

Päris naljakas, et kui ma olen mõne päeva vahele jätnud, siis on peale trenni lihased kanged... nad peaks juba harjunud olema ju?

Plats on praegu väga hea (mõnes kohas küll sulaveest sopane, aga ei vaju ega pole liiga pehme/sügav/kõva) ning ilmad on mõnusad, seega mul on suur ratsutamisisu jälle peal. Olen häääästi natuke pikemaid või raskemaid trenne teinud, nii et Albatross läheb lausa pisut niiskeks. Kuigi... tõenäoliselt on asi rohkem selles, et väljas on nii soe, aga tema ei raatsi oma talvekarvast lahti öelda.

Tõsiselt, kas ta on ainuke hobune, kes ikka veel karva ei aja? Ainult niipalju, et kaitsmed on seest pisut karvased, aga harjaga tõmmates ei tule kere pealt mitte midagi vähemaks. Samas talle tuli ka see paksem karv alles detsembris, enne seda oli suht sile... ja ma mäletan, et ta on varemgi osaliselt poole suveni väga talvekarvane olnud.

Trenni poole pealt nii palju, et ma ei ole tahtnud ära sõnuda, aga tundub, et oleme nüüd galopi kah enam-vähem korda saanud... :) Nii hea meel. Mitte, et see erakordselt hea oleks, aga piisavalt stabiilne ja kerge, et ka selles allüüris midagi edasi arendama saaks hakata. Väga pikka aega oli see haruldane juhus, kui ma ta galopis ilusasti jooksma sain, aga nüüd juba enam-vähem. Täna lasin ka galopi lõpus ette-alla sirutada - natuke vahepeal vajus liiga laiali ja esiotsale, kippus traavi jääma, aga kui edasi sõita või mõni poolpeatus teha, siis sai hakkama küll.

Kehvem lugu on see, et ta on ikka tõsiselt kõver ja ei suuda ennast normaalselt painutada ja selle (ning loomulikult minu lollide vigade) tulemusena on vasakule ratsmele ka ikka tuim. Proovisin mingeid harjutusi ning avastasin, et ma ei suudagi teda alati vastavalt tahtmisele otse hoida või kuhugi poole (noh, vasakule enamasti) painutada.
Ma ei oskagi seletada, milles täpselt probleem on - asi ei ole selles, et ta EI painutaks üldse. Kui ma niisama sõidan volte või nurki, siis ta painutab küll vastavalt ja kui ma sõidan sirgeid liine, siisläheb otse...aga raskeks läheb siis, kui ma proovin teda nt ringi peal hoida sirgelt või vastupidi, sirge peal painutada - siis keerab ta iga võimalikku pidi ennast kõverasse ja ma ei suuda seda parandada. Ta võib vabalt kerest ühele poole ja kaelast teisele poole ennast väänata, või kael ühele ja nina teisele poole. Ühesõnaga igasugused huvitavad variandid...

Aga eks see ole lihtsalt järjekordne asi, mida harjutada tuleb. Ma polegi eriti pettunud (kuigi olin juba arvamusel, et ta pole enam niiii kõver), vaid pigem on hea meel, et ma sain jälle ühest probleemist aru.

Üleüldiselt on siiski trennid mõnusad ja hobune hea, olen päris rahul hetkel. :)

Sunday, March 21, 2010

Ma pole vist eriti blogilainel olnud...

Albatross on tubli nagu alati (ärge võtke tõsiselt, kui ma vahel midagi vastupidist väidan, sest ma ei ole nendel hetkedel täie mõistuse juures ;)) ja ta teeb tuju iga kord tallis käies nii heaks.

Viimastes trennides on ta ka hästi mõnus tundunud, aga ma pole saanud seda kontrollida, st pole midagi erilist temalt nõudnud, sest platsi olukord pole hetkel väga kiita. Nüüd lõpuks ehk läheb päriselt sulaks...? Lume vastu pole midagi, aga ratsutada tahaks. Oli vist meie õnn, et terve talv kogu aeg miinuskraadid olid ning plats sõidetav. :) Kui kohe alguses oleks kordamööda sulama ja jäätuma hakanud, oleks liiv juba siis vett täis ning plats tõenäoliselt kõva olnud, olenemata soolast.

Mingi osa on ikkagi normaalne, nii et üks päev lõpuks hüppasin isegi mõned korrad väikseid takistusi. Hehe, üsna lahe oli! Piisavalt pisikesed olid ka, et need meile kummalegi mingeid raskusi ei valmistanud ja seetõttu kõik positiivne.
Ühel metsakäigul kukkusime jõkke. Mitte nii tõsiselt, kui see kõlab. Mingi traktor oli metsa sõitnud ja lume sisse jälje sõitnud, läksime siis mööda seda rada. Siis tuli ette kraav, aga selline sujuv, lumi oli peal, traktori jäljed läksid sealt ka üle. Tegelikult oli ikkagi vett ka all ning esimene hobune vajus sulps läbi jää vette ja siis hüppas edasi teisele kaldale. Me ei saanud ju üks ühele ja teine teisele poole jääda, seega ma pidin ka üle minema - mõtlesin, et Albatross näeb äkki seda auku, kust teine läbi vajus ja otsustab üle kraavi hüpata... aga ei. :D Täpselt samamoodi läks. Vesi ei olnud muidugi sügav ning mingid erilist jääkoorikut seal ka ei olnud, täitsa sulanud vist juba kõik + ja Albal kaitsmed ka peal. Seega polnud mingit õnnetust, lihtsalt naljakas vahejuhtum.
Kuidas see traktor sealt üle sai, jääb küll mõistatuseks...

Horse Showlt tahtsin Albatrossile midagi hilinenud sünnakingiks otsida või nii, aga ei leidnudki miskit huvitavat. Üks ilus valtrap oli, aga selleks ajaks, kui selle ära osta otsustasin, oli keegi teine ette jõudnud.

Thursday, March 11, 2010


See oli juulikuus...

Ikka on kõik keeruline, alati on. Ma mõtlesin, et ma proovin nüüd iga trenni jaoks nt 3 tähtsat asja meelde jätta, mida jälgida. Mõtteid tuleb muidugi kogu aeg ja väga palju korraga, aga kõike ei suuda nagunii trenni ajal meelest pidada, veel vähem jälgida. Seega - 3 tk korraga. Kui nende asjade jälgimise tulemusena mingit väga suurt vahet ei tunneta, siis võtan järgmiseks korraks uued... kui millestki aga selgelt kasu on, siis jätkan sellele konkreetsele asjale keskendumist, kuni see automaatseks muutub. Veider plaan vb, aga noh, mingi plaan peab olema. :) Ma ei oska hetkel midagi paremat välja mõelda.


4-aastane Albatross

Homme on muuseas Albatrossil sünnipäev - ta on siis juba 6! Juhuks, kui ma homme blogi kirjutama ei satu.

Ma mõtlesin huvi pärast temaga klikkertreeningut proovida, aga ei toimi. Kohe üldse mitte. Üritasin talle esialgu lihtsalt klikkeri tähendust õpetada, aga teda ei huvita see absoluutselt. Mitte et ta aru ei oleks saanud - ma arvan, et sai, sest kui tal tõesti midagi muud parasjagu jälgida või teha ei olnud, siis mingi väike reaktsioon (nt pea pööramine minu suunas) kliki peale tuli, aga... ta ei ole vist väga kergelt motiveeritav loom. Ta ei ole selline, kes paitamise või sügamise nimel nahast välja poeks või maiustuste/toidu nimel kõik muu unustaks. Varem oli söök küll üsna tähtis, aga enam mitte nii väga.

Ma saan talle igasuguseid lõbusaid asju õpetada hästi siis, kui tal selleks tuju on - siis ta õpib küll ülikiiresti ja mängib hea meelega, elab ennast välja, huvitub minust jne... aga selleks pole ju klikkerit vaja. Kui aga tähelepanu parasjagu millelgi muul on, siis see kipub sinna ka jääma. Kui mõtlema hakata, siis see mõjutab vist kõvasti ka meie treeninguid... ta on ilmselt õppinud mind piisavalt palju usaldama, et kui midagi kardab, siis on ikkagi rahustamise ja patsutamiste saatel sinna nõus minema, aga ta ei vii väga tähelepanu kuhugi mujale. Kui ta väga kardab, siis ma muidugi PEAN korraks ta tähelepanu saama, et hei, ma olen ka siin, ole nüüd julge ja lähme edasi.

Sellest on mõnes mõttes kahju, sest teeb loomulikult palju asju keerulisemaks, aga... Albatross on selline nagu on. Pean lihtsalt välja mõtlema muid viise ja võimalusi, ning rohkem panustama usaldusele ja koostööle, mitte proovima teda iga hinna eest kõigest muust ümbritsevast ratsutamise või niisama tegelemise ajal välja lülitada. Ka mina pean temalt õppima, mitte ainult vastupidi. Aga see ju teebki asja huvitavaks. :)

Kui ma Albatrossi ka selliseks saaksin (pidevalt, mitte ainult headeks hetkedeks või perioodideks), siis oleks kõik super!

Ning ma ei saa aru inimestest, kes ei kanna ratsutamise ajal kaskat. Noh, tegelikult saan aru  - et see lihtsalt ununeb või on vahel ebamugav, aga ikkagi on see rumal käitumine. Ei midagi isiklikku kellegi vastu, (sest ma tean, et see puudutab paljusid lugejaid) aga... mulle meeldib mõelda, et igaühe elu on siiski midagi väärt ning rikkuda see mingi juhusliku õnnetuse tõttu sellepärast, et ei tahetud/viitsitud/olnud meeles kaskat pähe panna, oleks ikka väga kurb.

Tuesday, March 2, 2010

Talv sulab ära

Kummikuost tuli kasuks, igal pool on lägane. Tegelikult oma pool-kummiste talvesaabastega oleksin täna veel hakkama saanud, aga mitte enam kauaks. Huvitama hakkas see, kas mingites ratsakummikutootmise regulatsioonides on ära keelatud igasuguse mustri tegemine talla alla? Minu jalad pole veel kohanud mittelibedaid kummikuid ja no need uued on selles kategoorias ikka tippklassis - lisaks jääväljale on nendega võimalik uisutada ka sügavas lumes, poolsulanud mudas ja talli vahel. :) Ah, tegelikult ma ei kurda. Jalad on kuivad.

Kolmandik platsi (mööda ühte pikka serva) oli pinnase tõttu peaaegu sõitmiskõlbmatu, seega tegin trenni ülejäänud kahel kolmandikul. Jõudsin järeldusele, et meie maneež terves ulatuses pole midagi nii väga väike. Väike on siis, kui sellest see üks kolmandik lahutada...
Lisaks olid takistused platsil, seega suurem osa ajast sõitsin piklikuid kaheksaid - kõige normaalsem trajektoor, mille leidsin. Palju üleminekuid sammu-traavi vahel, mille tulemusena sääre peale reageerimine oli väga hää, tagasi tulemine nagu tavaliseltki natuke raskem. Vale tegelikult öelda, et see kuskilt otsast raske oli, lihtsalt mitte nii märkamatu ja sujuv kui ma oleks tahtnud.
Mõned galopitõsted otsustasin ka proovida, sõitsin siis 10-15 meetriseid volte ja vahepeal väikeseid kaarekesi sissepoole kontras - banaanid, noh - ja see oli mõnus. Ma ei tee enamasti galopis väiksemaid volte, seega Albatross pole väga harjunud ja ei oska ennast nii hästi seal veel tasakaalustada, aga täna õnneks varustas tema meid energiaga (5 päeva puhkust), seega ma sain muudele asjadele rohkem keskenduda ja kokkuvõttes oli hea.

Ma ei oska nüüd täpselt põhjusel ja tagajärjel vahet teha, aga võib-olla tal vasaku ratsme ignoreerimine on ka sellega seotud, et ta vasakule säärele nii hästi ei reageeri ja ma üritan seda liigselt asendada/toetada samapoolse ratsme survega. Aga kumb probleem teise põhjustanud on?? - ei oska öelda.