Viimane trenn tegin Sebastianiga sadatuhat üleminekut, et teda vähe lihtsam tagasi saada oleks, mitte ei hakkaks omas tempos edasi liikuma. Noh, tegelikult on see omas tempos liikumine muidugi hea, ei pea kogu aeg sudima ja sundima, aga tema puhul kaasneb sellega see, et sääre peale hakkab kiirustama ning ratset ei taha väga tunda. Igatahes üleminekud aitasid superhästi, ta hakkas väga ilusasti mind ootama ja kuulama, et kas ma äkki mingit muutust ei taha. Kuna olid lühikesed jupid, siis tegin ka suhteliselt palju täisistakut, mis on tema seljas üsna mugav, ja saime isegi mõned päris ilusad sammupikendused traavis. On ju teada, et üleminekud aitavad alati... miks ma neid alati alles siis tegema hakkan, kui mingile probleemile lahendust vaja on leida?
Ahjaa, ta on muidugi omale suurest mudast jälle palaviku saanud (loe: prei), mis sedakorda on osaliselt see "põlvini mudas" variant ehk hakkab pihta hoopis sõrgatsist kõrgemalt. Ja osaliselt ka see tavaline "märja jala" variant (hmm, kas ma mõtlen siin preile nüüd mingeid alaliike välja?) Miski immuunsusemure vist ikka on ka...
Albatrossi jalad kontrollisin kah jälle üle, tal kõik õnneks korras. Kabjalõhe hakkab taaskord välja kasvama, aga eelmine talv üritas sama, lõpuks siiski ebaõnnestudes, nii et ma veel hõisata ei julge. Eks varsti näeb, kas sellest biotiini söötmisest mingit kasu ka olnud on.
Siis ma siin vahepeal niisama mõtlen elu üle järgi ja et kas ma olen ikka õiged valikud teinud ja blablablaa. Tõsiselt, ma olen iga kord niiiii kade, kui loen kellegi kogemustest, kes mingisse lahedasse talli välismaale sattunud on ja mingeid huvitavaid koolitusi näinud jnejne. Mitte halvas mõttes kade, aga väga väga tahaks ise ka veel kuhugi minna ja õppida, et ma oskaks paremini hobuseid õpetada, saaks neist paremini aru ja suudaks ennast paremini neile arusaadavaks teha ja.. noh, natuke parem ratsutamisoskus kuluks ka muidugi alati ära. Kõike tahaks paremini...
Samas ma ei ole kordagi kahetsenud, et ma veterinaariat õppida otsustasin - mulle meeldib ja kuigi praegu on muidugi ülekaal veel teoreetilisel osal, siis veterinaaria puhul mõtlen ma enam-vähem samamoodi nagu hobuste õpetamise kohta - tekivad konkreetsed huvid mingite teemade vastu, mille kohta ma tahaks rohkem teada, ja plaanid tuleviku suhtes (mis muidugi ei ole kaugeltki veel selged, aga vähemalt mul on neid, eksole). Nii et see ei olnud kindlasti vale otsus, lihtsalt.. ma tahaks, et päevas oleks rohkem tunde või nädalas rohkem päevi või et oleks lihtsalt kahe elu võrra aega, mitte üks.
Okei, see on veider, et ma tahan kahte elu, et siis mõlemad ühel või teisel viisil hobustega siduda, aga noh - eriti siis, kui kooli enam pole, jääb põhitegevuse kõrvalt alati aega ka muuks. Aga kahte põhitegevust kahjuks kokku ei mahuta. Vist.
Praegu on siiski teemas veterinaaria ja vaevalt, et mul enam millalgi aega ja sobivat võimalust tuleb, et nö täisvõimsusel hobustega mässata. Noh, ratsutan küll, aga praegu on rohkem selline "niipalju kui ise oskan, nii palju teen" tegelemine, mis oli ka aastaid tagasi enne välismaale minekut ja millega ma päris rahul ei ole. Vahel kelleltki trenni saamine oleks muidugi minu ja Albatrossi jaoks hea, aga üldist olukorda ei muudaks seegi kuigi palju.
Ilmselt olen ka praeguseks tegelenud hobustega juba liiga palju selleks, et ma oleks rahul lihtsalt nendega koosolemisega. Või noh, muidugi on alati tore niisama tallis toimetada, tuju läheb heaks jne, aga ma pole kahjuks see inimene, kelle unistuseks on oma armsa hobusega kuskil metsas jalutada ja selle üle õnnelik olla. Tahaks juba rohkem...
Ega ma kurta ei saa, sest mitu minu unistust on juba täitunud (mõnel inimesel ei lähe niigi hästi)... aga alati peavad ju uued tulema. Can´t live without dreaming...
Igatahes, nüüd kui mu sügav hingeelu siia (liiga) pikalt kirja on saanud, siis noorematele lugejatele: ausalt, kui teil just mingit 100% kindlat tulevikuvisiooni ei ole, siis peale keskkooli on just see õige aasta (võib-olla kujuneb sellest ka mitu), millal proovida või teha seda, mida kõige rohkem tahad! Isegi kui sa sellega oma tulevikku just eriti suurel määral ei "panusta", on sellest aastast su enda jaoks tohutult kasu ja rõõmu ning mittttte kunagi hiljem ei tule sellist aega ja sellist võimalust.
Ja mis noorte inimeste tulevikku puutub, siis see on ikkagi ääretult nõme suhtumine, et "saagu mis saab, aga mingi kõrghariduse peab omandama, isegi kui see väga ei huvita". Mul oli ka see suhtumine, kuid õnneks mul väga vedas sellega, et otsustasin natuke oodata (selle asemel, et minna õppima seda, mis "väga ei huvita") ja sellega, et veterinaaria on tegelikult veel palju huvitavam kui ma varem arvata oskasin - mistõttu see vale suhtumine kujunes lõpuks ikkagi õigeks otsuseks (ma vähemalt loodan). Aga asjad oleks ka võinud minna teistmoodi ja ma oleks läinud nt õigusteadust õppima (mida ma üks hetk plaanisin, sest see oleks ka vähem aega võtnud, kui veterinaaria), mille tagajärjel peaks ma nüüd, aru pähe jõudes, õpingud pooleli jätma või veelgi kehvema enestundega edasi õppima ja terve elu mingit... ametnikuelu elama (no offence, keda see huvitab - ma räägin siin ainult endast). See oleks üsna kole.
Anna andeks, hobune, et ma su blogi nüüd selliste täiesti kummaliste mõtisklustega koormasin, aga no tuli tuju kirjutada... sellistest imelikest ebamäärastest asjadest nagu elu ja otsused... :P
Luban, et järgmine postitus tuleb palju tähtsamal ja konkreetsemal teemal - Albatross. :)