Sunday, February 27, 2011

Täna oli plaan minna vahelduseks maastikule (ehk talli lähedusse põldudele/radadele, kuna ma kaugele üksi ei julge minna) kolama, AUSALT oli... aga seal, kus inimesed olid lume peale kena raja sisse kõndinud, vajus Albatross igal sammul vähemalt poole meetri sügavuselt sisse. Ja kuna lumi pole enam selline kohev ja pehme, vaid vahepealse sula tõttu kohati kokku vajunud, siis tundus järsku see lume sees tatsamise idee ohtlikult konte murdev (no võib-olla mitte nii hullusti, aga väga ebamugav oli küll ja kindlasti mitte päris ohutu). Umbes 10 meetrit kõndisime, siis tulin hobuse seljast maha ja üritasin teda veenda edasi liikuma, et hangest jälle välja tee peale saada. Mul oli muidugi kerge, mina ju lumme ei vajunud - aga jõudsime ikka mõlemad jälle sileda tee peale ja jalutasime vana tuttava maneeži poole. Veidi kahju, sest see tähendab, et enne lume sulamist polegi põhimõtteliselt võimalik kuhugi minna, kui just jäise tee peal jalutada ei taha.

Aga trenn kujunes nii, et me proovisime jalavahetusi. Jalavahetused on sellised asjad, mida ma praktiliselt üldse Albatrossiga proovinudki ei ole (mõned üksikud korrad nende aastate jooksul ehk), rääkimata siis pidevast harjutamisest ja õpetamisest. Ma tean, et paljud alustavad nendega juba oma 4-aastaste hobustega, eriti takistussõidusuunitlusega ratsutajad, aga tegelikult on õige jalavahetus hobusele ikkagi üsna keeruline. "Õige" all ma mõtlen seda, et hobune vastab ratsaniku märguandele, mitte ainult tasakaalukaotusele, mida tihtipeale jalavahetuste õpetamiseks hobuses provotseeritakse.

Teine asi ongi see, et selle harjutuse keerukus hobuse jaoks sõltub VÄGA palju tema tasakaalutunnetusest. Mõni väga hea tunnetusega (või on see vastupidi, hoopis halb tasakaalutunnetus, kui välditakse kontragalopi jooksmist?) hobune vahetab galopis iga pöörde peal automaatselt juhtiva jala ära ja sellistel pole tõesti ka 4-aastaselt mingit probleemi seda iseenesest sooritada, samas teised võivad samas vanuses ka väikseid volte "valest jalast" sõita ja ei tule mõttessegi midagi ära vahetada. Albatross kuulub kohe kindlasti sinna teisse kategooriasse, mistõttu ma polegi eriti nendega vaeva näinud - teadsin juba ette, et ilmselt me sellega hakkama ei saaks. :)

Ja ega ta ratsastuse poole pealt nagu päris valmis selleks veel ei olegi - nt galopist sammu meil praktiliselt üleminekut ei eksisteeri veel. Sammust galoppi küll, see on hoopis lihtsam. Aga... kuna vahel ikka tuleb isu midagi uut proovida, siis seda ma tegingi, ja peale tänast polegi enam nii lootusetu tunne nende jalavahetuste osas. Mõned korrad ei vahetanud, mõned korrad vahetas ainult esimesed ja mõned korrad vahetas isegi ilusti mõlemad jalapaarid ära. Muidugi ma kasutasin ka osaliselt ära tema tasakaalust välja viimist, aga kuna ma tean, et AINULT tasakaalumuutustele ta jalavahetusega ei reageeriks, siis mingi väike osa tema ajukesest pidi ikka aru saama, et mu sääred kah mingit muutust nõudsid.

Mitte et ma nüüd nendega väga mässama hakkaks, sest basicbasicbasic on ikka oluline ja mida rohkem ma seda paika saan, seda kergemini suudaks ta ka raskemad asjad ära õppida... aga vähemalt tean, et vahelduseks võib ka midagi sellist juba täitsa proovida.

Kuigi ma kogu aeg vingun, et temaga on ikka nii raske ja see pole hea ja too pole hea, siis tegelikult ma vahel unustan lihtsalt teda võrrelda näiteks aastataguse või mitme aasta taguse ajaga. Kõige suuremad probleemid - no need ikka kummitavad kogu aeg, sest neist on nii raske lahti saada, aga üldkokkuvõttes on ta tegelikult ikka ju mõnusam küll. Kõige paremini kusjuures tunnen ma seda siis, kui ma nt vahel harva temaga hüppan (juhtus viimati just paar päeva tagasi). Kui ta vähegi oma jalakesi tõsta viitsib, siis on temaga niinii hea hüpata. Muidugi me hüppame enamasti üsna pisikesi, aga minu arust tekib peaaegu alati selline mõnus koostöö. Ja ma ei saa öelda, et Albatross oleks nüüd palju paremini hüppama õppinud - sest me oleme tegelikult niiiiiiiiiii vähe hüpanud... seetõttu ma olen päris kindel, et see positiivne muutus on just tänu ratsastusele. St ma saan teda enne takistust kokku võtta või edasi sõita, ma suudan rohkem kontrollida tema õlgu või tagumiku, kui need kuhugi vajuma hakkavad, ühesõnaga mul on päris hea kontroll hobuse üle ja mu märguanded on talle ka selged, jõuavad kiiresti kohale - kõik teebki selle asja nii sujuvaks ja toredaks. Loomulikult kui meie võimeid nö proovile panna - kas mingid keerulisemad read või kõrgemad takistused ette laduda, ei oleks asi enam nii lihtne, aga noh... mind ausalt öeldes ei huvitagi see väga hetkel. Ma lihtsalt olen väga õnnelik, kui meie praeguste pisikeste hüppamiste juures see koostöö nii meeldiv on ja võib-olla millalgi ka võtame siis tasapisi midagi keerulisemat ette.

Ma olen nüüd viimasel ajal ka hakanud aru saama, MIKS ma ratsutan ja mis selle eesmärk on: leida koostöö hobusega. See on see, mille poole ma püüdlen ja ükskõik mida ma parasjagu teen: ratsastust või hüppamist või käin maastikul või kordetan või teen käekõrval midagi või kasvõi mängin niisama lahtiselt Albatrossiga - kui ma saan seda teha nii, et mina saan 100% hobusest aru ja tema saab minust 100% aru, siis ongi kõik täpselt nii nagu olema peab! :) Muidugi see 100% on mission impossible, aga... lugege mu eelmise postituse pealkirja.

Ahjaa, treiku oli IKKA veel auto järel, seega ei saanud Albatross tänagi sellest rahu. Ei jäänud ka täna ilusasti sisse seisma, aga edusammud olid küll võrreldes eilsega - tuli väga mitu korda üleni sisse treilerisse ja lõpuks isegi suutis seal kaera süües lühikest aega paigal seista. Ja kui ta välja tagurdas, siis ma lasin tal tagurdada nii kaugele, et pea oli treilerist väljas, aga vähemalt esijalad raudselt rambi peal. See on ka selline väääääga piiripealne asi - kui ma teda liiga takistan (nt sel hetkel kui ta välja tagurdama hakkab, on väga vale otsus nööriga mingit survet avaldada), siis ta lihtsalt tõmbab ennast jõuga eemale, aga kui ma hästi ära suudan tajuda, kus see piir on, siis võin tagurdamise lõpus natuke survet avaldada - et kuule, nüüd aitab tagurdamisest, võiksid hoopis edasi tulla. Ja seekord ma suutsin edukalt piiri mitte ületada. :)

Saturday, February 26, 2011

"The pleasure in riding should be found in seeking, not finding, perfection."

-Charles de Kunffy



Ma ei uskunudki, et eelmine postitus niiii kaua aega tagasi oli tehtud - aga just siis algas see külmaperiood ja ega me seetõttu just eriti tegusad pole olnud. Mõned sammutrennid tegime ja mingi aeg käisime natuke käekõrval ringi jalutamas, mässasime lahtiselt maneežis ja olime niisama toredad, nii palju kui ilm kannatas. Trenniplaanid lõi küll sassi, aga muidu oli kohati isegi hea vaheldus. Kui nüüd tagantjärgi mõelda (-25 kraadi juures ei saanud mõelda: sel ajal oli lihtsalt jube külm). Isegi seda hakkasin mõtlema, et mul pole küll veel talv üle visanud. Kuidagi kähku on läinud. Selliseid miinuskraade rohkem ei tahaks, aga lumi meid üldse ei sega. :) Eriti mitte peale seda, kui mulle eelmise aasta kevadist sääserünnakut meelde tuletati - SEE oli kohutav ja seda ma kardan; talv ja lumi pole üldse vingumist väärt selle kõrval.

Täna avastasin tallis, et treiku oli eilsest saati auto taha jäetud, seega pidin kohe võimalust kasutama ja vaatama, mis Albatross sellest arvab - viimasest treilerisõidust ju juba tükk aega möödas. Kahjuks väga hästi ei arvanud... korraks tuli peaaegu peale, aga seisma ta sinna jääda ei kavatsenud, ja hiljem ei tulnud niigi kaugele. Ma ei oskagi öelda, mida ma ootasin, et ta teeb. Tore oleks muidugi, kui oleks ilma igasuguse probleemita sisse jalutanud, nagu suvel peale harjutamist, aga see oleks vist tema puhul olnud palju tahetud. Igatahes ma otsustasin, et EI hakka mingi hinna eest midagi nõudes talle stressi tekitama (+ seda ma tean kogemustest juba liigagi hästi, et mis puutub Albatrossi ja treilerisse, siis nõudmine ei anna MITTE KUNAGI tulemust), seega püüdsin ta saada sinnamaale, mis mulle hetkel piirina tundus, ehk siis umbes poole kerega sees, patsutasin ja jagasin veidi kaera. Mis seal ikka... eks peab suve poole jälle harjutama hakkama.

Trenniks sättisin endale natuke maalatte, aga lõpuks ei tulnud mulle meelde neid eriti kasutada. :P Mõned üksikud korrad ainult, see-eest pärast teiste hobustega sõites kulusid küll ära. Trenni esimese pooles keskendusin peatus-samm-traav üleminekutele, teises osas tegin ka üleminekuid, aga samas allüüris (ehk siis traavis või galopis). Proovisin kahte erinevat asja: esiteks seda, et vahepeal pikendada hobuse sammu, nii et hoiak ja tempo jäävad samaks. Teiseks proovisin nii, et sammu pikkus ja tempo jäävad samaks, aga hoiak muutub, st vahepeal ette-alla rohkem, vahepeal jälle eest kõrgemaks ja tagajalgadega rohkem enda alla.

Midagi tuli välja kah. Selle hoiaku muutmisega läheb tal natuke mõtlemiseks aega... näiteks galopis kulus vähemalt 6-7-8 fuleed, enne kui ta ette ja alla hakkab sirutama. Natuke võiks ehk kiiremini tulla, aga samas - kui nt skeemides on kolmeks fuleeks vaja ratse ära anda ja hobune peab hoiaku säilitama, siis järelikult pigem las säilitab oma hoiakut esialgu natuke liiga kaua kui liiga vähe. Tagasi nö üles sõitmisega kulub ka umbes sama palju aega... see on tegelikult natuke keerulisem, sest liialt kiirustades tuleb ta küll eest üles, aga ei jookse enam ilusti läbi selja.
Traavis ma ei oska niimoodi arvuliselt samme öelda, aga põhimõtteliselt sama lugu, mis galopis.

Sammu pikendamine, ehk siis põhimõtteliselt keskmine traav või galopp, oli kah nii enam-vähem. Mitte midagi suurepärast, aga... täiesti lootusetu ka mitte. Kergendatud traavis on seda ikka tunduvalt lihtsam teha; kusjuures täisistakus ma isegi vahepeal suudan selle sammu pikenemise ajal istuda, aga hoooopis õudsam on tagasi kokku võtmine. Seda ei ole ma veel kordagi suutnud normaalselt istuda, kohe tunnen kuidas läheb niiiiiii ebamugavaks ja hakkab seljast loopima - ilmselgelt läheb Albatross ka üsna kramplikuks. Kergendatud traavis pole esiteks seda niiväga tunda, aga ma olen ka üsna kindel, et hobune teeb seda üleminekut rohkem lõdvestunult kui täisistaku ajal. Nii et ilmselt tekitan kuidagi talle ebamugavust seal istudes. Aga vähemalt esimene pool (st üleminek töötraavilt keskmisele) on juba suht okei. Muidugi peaks seda keskmist natuke rooohkem nõudma ja nii, aga tasapisi, eksole.

Ma olen kohe kimbatuses selle blogiga :P, iga päev ma ei näe nagu mõtet kirjutada, sest tõenäoliselt läheks liiga üksluiseks ja igavaks, aga pikemate vahede tagant kirjutades on nii palju mõtteid kogunenud, et ei jaksa kõike kirja panna. Nagu praegu... eks nad siis hauduvad mu peas edasi ja kui hästi läheb, siis kunagi jõuavad siia.

EDIT: Oioi, unustasin pilte panna. Kohe tulevad mõned.


Kiusab Enterit...

Saturday, February 12, 2011

"There is no such thing as failure. There are only results." - Tony Robbins

Ilmad on olnud tormised ja see meile ei meeldi. Kui on suur tuul, siis maneež ju teeb iga natukese aja tagant hirmsaid hääli ja Albatross kardab, eriti kui ühtegi teist hobust meiega koos maneežis pole. Ja kui Albatross kardab, siis ehmatab ta tihti, läheb närviliseks, puudub igasugune keskendumisvõime ja kokkuvõttes ei tule trennist suurt midagi välja.

Täna oli külm, aga tunduvalt vaiksem ilm ja kohe oli parem trenn. :) Viimased paar päeva oleme päris palju sammus tööd teinud ja ma julgen öelda, et ta ongi praegu sammus kõige mõnusam! Enamasti on meie jaoks kõige lihtsam olnud traav, siis mingi hetk saime galopiprobleemist üle ja hoopis see hakkas hästi sujuma - aga samm... samm (kui me just vaba ratsmega sammust ei räägi - see talle muidugi meeldib :P) polegi veel teiste allüüridega võrreldes nii edukas olnudki vist, kui ma õigesti mäletan.

Leidsin kuskilt veel ühe nipi, kuidas võiks teda saada rohkem paremale ratsmele: kõigepealt sõita otse edasi ja hoida mõlema ratsmega ühtlast kontakti. Kui ta siis ennast paremale painutab või pea viltu keerab (mida ta muidugi üsna kohe teeb), siis teha kiire poolpeatusesarnane* asi vasaku ratsme peal, järgi anda ning edasi sõita - et selle peale ta vähemalt PEAKS natuke ennast ettepoole sirutama ja püüdma mõlema! kaasaarvatud siis parema ratsmega kontakti luua. Ja see isegi kohati täitsa toimis, hiljem proovisin sama asja ka ringide-voltide peal, kus hobune paindes oli. Sammus toimis paremini kui traavis, kuna ma väga selgelt tunnen, kuidas sammus need poolpeatused temast paremini läbi lähevad. Traavis ei anna piisavalt efekti.

*Poolpeatusesarnane asi sellepärast, et ma ei ole ikka veel kindel, kas ma päris õigete poolpeatustega hakkama saan. Aga no midagi igatahes toimub vähemalt. Ja tegelikult mind ootab kodus üks raamat, mis mulle poolpeatused selgeks peaks õpetama. Heh, oleks see vaid nii lihtne... aga äkki leian mingi uue vaatenurga siiski. Pean selleks lihtsalt mõni nädalavahetus koju jõudma.

Aga siis - sammus suutsime me ühele poole reaalselt teha sellist asja, et hobune liikus neljas (või kolmes? ma ei pööranud sellele nii tähelepanu, aga külg ees ühesõnaga) jäljes kogu aeg edasi, aga vahepeal vahetasime painet liikumise poole ja siis jälle teisele poole. Ehk siis sisuliselt õlad sees ja renvers kordamööda või õlad väljas ja travers. Rohkem seda esimest varianti, sest esiteks on õlad sees rajal kergem teha kui õlad väljas (sest sein natuke takistab tagumiku välja vajumist) ja renvers ehk tagumik väljas ON parem harjutus kui travers ehk tagumik sees. Sellist arvamust olen mitmest kohast leidnud ja nüüd, kui ma selle Albatrossi kõverusega mässan, saan sellest oma kogemuste kaudu ka väga hästi aru. Selleks, et Albatross rajal kõndides tagumiku sisse tooks, pole muud vaja, kui natuke sisemist ratset tugevamalt hoida ja ongi valmis! Jah - ta tagumik ei TOHIKS selle peale sisse tulla, aga tuleb. Seevastu saada õlad sisse nii, et tagumik välja jääb, aga paine samuti väljapoole - selle jaoks peab ta ikka mu kõikidest märguannetest enam-vähem õigesti aru saama. Selle segase jutu lõpetuseks ütleks, et see oli täiega vinge siiski, et ta sellise asjaga hakkama sai. :) Ühele poole küll paremini kui teisele poole, aga see on alati nii. Järgmine kord proovime õlad sees/travers üleminekuid, ehk siis paine jääb samaks, aga õlad ja tagumik vahetavad pmst nagu pooled ära - üks pool sisse, teine välja ja siis vastupidi. See PEAKS teoreetiliselt lihtsam olema.

Ning kuigi ta traavis ei olnud kaugelt nii hea kui sammus, siis lõpus ma sain ta mingiteks hetkedeks nagu PÄRIS AUSALT ratsmele toetuma. Kontakt oli võib-olla tsipakene tugevam, kui ma harjunud olen, aga samas kõikide "heade" hobustega (ehk siis nendega, kellel on Albatrossist tunduvalt parem väljaõpe), kellega ma sõitnud olen, on samuti see kontakt pisut tugevam olnud. Nii et natuke nagu püüdlengi selle poole nüüd - niikaua, kuni sellest ei kujune välja jõuga ratsme otsas istumine. Aga tegelikult seal on hästihästi suur vahe sees ja seda on võimalik kohe ära tunnetada, kas hobune vajub ratsme peale, või lihtsalt ise hoiab seda natuke konkreetsemat ühendust oma suu ja ratsaniku käe vahel.

Üldiselt traavis on ta ikka sellise kinnise sammuga pisut. Tunnen seljast, et tahaks teda vabamaks saada, aga ei saa. Mulle hakkab tunduma, et ta liikumine võib-olla sõltub natuke ilmast äkki. Muidu võiks ka sadulat kahtlustada, aga viimane kord korde peal ei olnud ka see traav väga hea. Et nüüd on jälle mõned päevad külm olnud ja ehk ta on siis natuke kangem vms, kuigi ma oma arust teen piisavalt pika soojenduse. Täna nt tegin ju pool trenni sammus ära, enne kui traavima hakkasin. Ei tea... eks tal muidugi pole seda väääga lahtist käiku väga kuskilt võtta ka, nii et võib-olla on ta ikka kogu aeg ühesugune, lihtsalt mõne lennukama hobuse seljast tulles tundub mulle kuidagi teistsugune.

Oioi, kui pikaks venib ja ma pole veel hüppetrennist rääkinudki. :) Võtan siis selle lühidalt kokku - seal käisin hoopis Sebastianiga. Ausalt öeldes ma üsna pabistasin ja noh - trenn kujuneski umbes selliseks, nagu arvasin, aga kuna lõpp oli parem kui algus, siis jäin enam-vähem rahule siiski. Esiteks hakkas ta väääga takistustele peale sikutama ja ma ei saanud teda tagasi. Teiseks hakkas ta tõrkuma. St jäi ühe väga pisikese lattaia ette seisma ja hiljemgi paar korda aeglustas mõne uue takistuse ees, edaspidi siiski surudes läks üle selliste kitsehüpetega, kus mul oli tegemist seljaspüsimisega. Sellest kombest on küll kahju, sest kui ma kunagi ammu esimesi hüppeid temaga tegin, siis tal polnud mingit tõrkumist mõtteski - aga ju ta on avastanud, et vahel on nii lihtsam. Aga ma usun, et sellest saab üle, see on selline "kas ma võin korra seista ja lähemalt vaadata seda tõket?"-tõrkumine, mitte "mina siit küll üle ei lähe!!!"-tõrkumine.

Ühesõnaga mul oli väga raske ennast tasakaalustada hobuse edasiajamise (et tal ei tuleks enam mõtet seisma jääda) ja tagasihoidmise (sest ta läks ikka väga lendama vahepeal) piiril. Õnneks ta ei tee mingeid tobedaid pisikesi samme kuhugi alla vms ootamatut, nii et üldjuhul sain suht ilusti kaasa mindud hobusega. Parkuuri sõites küll juhtus seda ka, et me tema liigse hoogsuse tõttu ei saanud järgnevale takistusele peale sõidetud, aga see oli vähemalt alati mu enda otsus, mitte et tema oleks kuhugi ära tõmmanud või mööda jooksnud. Päris trenni lõpus ma tundsin, et ikkagi mingi kontroll ühel hetkel saabus ja siis hakkas täitsa meeldima. Ta on tubli hobune, lihtsalt ratsastada oleks hästihästi palju vaja veel, kahjuks on mu trennid temaga mitmel põhjusel piiratud.

Ahah, tordimaitse käis küll paar korda suust läbi - eriti tookord, kui peale takistust maneežinurk ette tuli ja hobune järsku täiesti ebaloogilise kurvi otsustas võtta. Mina muidugi läksin teises suunas ja seega olin hetk hiljem ikka üsna külje peal tal juba. Sebastian aga otsustas seisma jääda ja ma avastasin, et maneeži sein on minust vähem kui meetri kaugusel - selle toel sain ennast jälle üles lükatud. :P

Hädasti oleks pilte ka siia blogisse vaja, aga mida pole, seda pole. Enda fotoka laadija ja juhtmed suutsin ka koju unustada. Kes teab, millal need sealt kätte saan. Aga parema puudumisel lisan siis ühe eelmise nädala pildi Cinderellast, autoriks Tuuli.

Monday, February 7, 2011

"The greatest mistake you can make in life is to be continually fearing you will make one." - Elbert Hubbard

Vigasid ei tasu karta, sest need on õppimise jaoks peaaegu et hädavajalikud. Ka ratsutamise puhul ei peaks iga hinna eest hoidma oma hobust vigade tegemisest, see on nagu enda petmine - sa tead tegelikult, et mingite sinu märguannete vms peale vastaks hobune "valesti", seega sa lihtsalt väldid neid ja teed midagi muud. Aga miks? Anna oma märguanded ilusti edasi, las hobune mõtleb ja proovib ja eksib, sest siis on, mida parandada.
Teine asi on muidugi see, et hobuselt ei küsita asju, milleks ta tõesti veel võimeline ei ole. See on normaalne.

See nädal on aga möödunud üsna tegusalt. Esialgu tuli mul mõte Albatrossi trennides natuke rohkem proovida painutada. Et ma olen hästi kinni selles tema otseseks saamises ja siis hoian teda alati pigem natuke liiga sirgena, kui ülepainutatult. Aga mõtlesin siis vahelduseks just teda natuke rohkem panna ühele ja teisele poole ennast venitama - äkki on just see sirgjooneline jooksmine talle kõige raskem ja paindes esialgu lihtsam. Seega üldiselt tegin hästi palju serpantiine ja suunamuutusi, aga siis vahepeal lisasin sekka voldi väiksemaks sõitmise, nii et lõpus oli üsna pisike ring. Mitte nüüd LIIGA pisike ja ma ei leia ka, et ma teda koledasti üle painutanud oleks, aga võrreldes tavaliste trennidega siiski rohkem - enamasti kipuvad meie voldid olema ikka üle 10 meetrise diameetriga. :P

Ja noh, natuke nagu funkas, natuke mitte. Nii õnnetut trenni, nagu mu eelmise postituse eel oli, pole meil küll rohkem ette tulnud, nüüd on ikka selline keskmine Albatross tagasi. Aga... jah... selle painutamisega. Ma olen oma vasaku säärega nii palju tööd teinud, et nüüd kui ma nt voldil sisemise ratsme järgi annan, siis ta säilitab sääresurve peale selle vasaku painde läbi keha, aga no see nina läheb ikka kohe parema ratsme suunas välja ja tulemusena on eest kõver jälle. Ma üritan küll seda paremat ratset niiiiii ühtlaselt ja paraja tugevusega hoida kui võimalik, aga niipea kui ma vasakult poolt teda enam nö kinni ei hoia, üritab ta paremalt poolt ratsmele järgi anda vms, ISEGI siis, kui ta jätab ülejäänud keha vasakule poole paindesse. Miks ta sealt järgi tahab anda, miks ta ei lepi lihtsalt selle kontaktiga, mis on? Niimoodi interneti teel on see ilmselt nagu hüüdja hääl kõrbes :P, aga kui kellelgi on MINGEIDKI soovitusi, siis need on väga teretulnud!

Nädala lõpus saime siis aga sadula üle vaadatud ja nüüd viimased trennid olen püüdnud teda lihtsalt hästi palju edasi ja suurte mõnusate sammudega liikuma saada, et natuke turja kõrvale jälle lihast kasvatada selleks ajaks, kui tal sadulat ümber toppima hakatakse. St, et see vajab väikseid kohendusi, aga raam pidi sobima, nii et loodetavasti me seekord jälle uue sadula teed minema ei pea. Kui lihtsalt saaks toppimisega paremaks veidi...

Sellega on jälle selline veider lugu, et jah - tal on seal turja kõrval ikka veel tunduvalt vähem lihast kui võiks. Täpselt sama probleem oli siis, kui ma talle esimest sadulat (poolteist aastat tagasi) otsima hakkasin. Ja nüüd nagu mõtlen, et kas ta siis vahepeal oma lihastikku ÜLDSE arendanud pole (õigemini, kas mina pole suutnud teda piisavalt hästi tööle panna)? Samas päris nii see ikka olla ei saa, kuna seesama esimene ostetud sadul jäi ju paari kuuga loooootusetult kitsaks, seega ta pidi sel ajal ikka päris korralikult seljast muutuma. Muidugi viimastel aegadel on tema treeningkoormus erinevate põhjuste tõttu vägavägaväga madal olnud, nii et võib-olla on seal midagi jõudnud juba taandarenema ka hakata.

Aga osaliselt ma isegi saan sellest aru, sest... mul on ikkagi tihtipeale ääretult raske teda saada ilusasti läbi selja töötama. Ta võib ju isegi oma peakese alla panna, aga ma olen siiski üsna veendunud, et AINULT sellest ei piisa seljalihaste korralikuks treenimiseks - vaja oleks ikka, et kogu hobune töötaks korralikult ja aktiivselt tagant ette, ilma igasuguse vastupanuta, samas ei vajuks esiotsale, vaid tõstaks ennast nö turjast üles. Ja asjaolu, et Albatrossile kohe üldse ei meeldi sirge olla, ei tee seda ka muidugi lihtsamaks. Aga noh - eks me anname oma parima, nagu alati.

C on mul kah jälle tegeleda ja ta on vägaväga vahvaks muutunud, ausalt. Ta oli paar nädalat juba korralik ratsahobune olnud, aga siis ükspäev otsustas veidi nalja teha ja peale seda ei tahtnud vist keegi enam "korduseks" selga minna. Aga sellest päevast saadik kuni siiani on ta mul küll väga okei olnud, ja miski väike usaldus ta vastu tekib ka jälle, nii et noh - läheb, kuidas läheb. Igatahes muidu on ta tore ja mulle täitsa meeldib temaga sõita. Tööd on ikka, aga hobune muutub praegusel perioodil iga päevaga paremaks.

S on natuke käest ära, ses suhtes et kohati veidi kontrollimatu. :P Aga vähemalt on energiat ja elurõõmu täis, nii et pole hullu.

Wednesday, February 2, 2011

"There are those days when it's hard to put one foot in front of the other, but those are the days when champions are created" - David McNally

Ma olen suur tsitaatide fänn. Vähemalt viimasel ajal, olen neid päris palju leidnud ja kuulnud ja lugenud. Eks need ole natuke nagu horoskoobid - ükskõik, mis sisuks on, suudad ikka välja mõelda, kuidas see sinu enda või hetkeolukorraga seostub, aga sellepärast ongi nii toredad. Head tsitaadid on igatahes sisukamad kui horoskoobid. Ilmselt hakkangi huvitavaid leide aeg-ajalt blogisissekannete pealkirjadeks panema, nagunii olen pealkirjade väljamõtlemises nadi (seepärast need viimasel ajal hoopistükkis puuduvadki).

Sellest sissekandest tuleb aga üle üsna pika aja jälle üks nutulaul vist... natuke vähemalt.

Alustan siiski esmaspäevasest kordetrennist, mis oli üllatavalt tore ja andis jälle mõne mõtte juurde. Albatrossi ei ole alati väga tore kordetada, sest esiteks tulevad tal alguses mingid kihutamis- ning rodeohood peale, ja teiseks oskab ta seal ennast vähemalt sama hästi väänata, kui sadula all - erinevus vaid selles, et mul pole võimalik kasutada sääri ega keharaskust, et asja kontrolli alla saada. Aga seekord oli päris tore. Kihutamishood jäid esialgu ära, kuid mõni ring ikka tuli, kui ma suuna vasakule vahetasin. Tavaliselt alustan alati vasaku poolega, mis on meil kehvem pool, nii et nüüd hakkasin mõtlema, et vb see tormamine ei ole siiski AINULT enda välja elamine, vaid pisike osa ka mingit vastumeelsuse näitamist. Kuigi see ei ole absoluutselt mingi paanika-kihutamine, vaid sellised äkk-kiirendused ja äkilised õhkuhüpped, et siis paari minuti pärast kõik unustada ning käituda nagu tubli poiss. Igatahes seda proovin järgmine kordki kontrollida, et kas ta teeb seda ainult vasakule poole joostes.
Muidu kordel lasin ainult traavi teha, vahepeal pani lati ja siis hiljem kolm latti, mille peal ta isegi täitsa viitsis sammu pikendada/lühendada vajadusel. Mõned üleminekud ka ja... lõppkokkuvõttes ei väänanud ta oma pead üldse nii palju kui tavaliselt, tagumik ka nõnda välja ei vajunud ja kui päris algus välja arvata, siis Albatross jooksis üsna lõdvestunult ja enam-vähem lahtise sammuga kah (niivõrd, kui ta võimeline on).

Aga siis eile, kui ma ratsutama läksin. Ainus positiivne asi (alustame ikka sellest, eks) oli see, et ta tegi superküljenduse! Oli ilusasti paremale paindes, liikus üsna hoogsalt edasi ja tema kohta ka VÄGA palju külje poole ning ma tundsin, et ta astus tagajalgadega niimoodi enda alla nagu ma poleks uskunudki, et ta veel niipea suudab. Sellist küljendust ma ootaks hobuselt, kes on seda mitu aastat harjutanud, nii et nagu oleks hea?
Kurb asi selle juures on see, et ma ei palunud talt küljendamist, vaid sääre eest astumist. Nendel kahel harjutusel on teoreetiliselt ikka päris suur raskusastmete vahe ning kui hobune leiab, et küljendamine on tema jaoks LIHTSAM, kui sääre eest astumine, sest niiviisi ei pea kehast sirge (või vasakule poole paindes) olema ning parema ratsmega kontakti võtma, siis.... siis on midagi väga valesti. Seda enam, et ta ei oska küljendamist. Tähendab, ma olen seda aegajalt (enamasti seina ääres) talle natuke tutvustanud, aga viimasel ajal kogu selle kõveruse jama tõttu mingiks ajaks loobunud ning nii kinnistunud tal see harjutus veel küll pole, et ma julgeks öelda, et ta seda OSKAB. Nii et jah, võrdluseks - jalavahetus on ka tore asi, aga mitte siis kui parasjagu üritada kontragaloppi sõita, eksole.

Tjah, ja üleüldiselt oli ta kogu trenn... väga vastupidine sellele, mida ma tahaks. Nagu millalgi varem mainisin, siis mul oli tõesti toredaid uusi mõtteid ja suur isu temaga edasi pusida, aga mingi hetk, kui ma taaskord aru sain, et temaga lihtsalt ei toimi asjad nii nagu paljude teiste hobustega, lendas kogu entusiasm korraks vastu taevast. Miks see kõik niiii keeruline peab olema?

Eelmise aasta lõpus oli ta peaaegu et parem kui kunagi varem, nii et peab olema võimalik teda uuesti selliseks saada. Nüüd kahetsen, et ma üksikasjalikumalt blogi ei kirjutanud, et täpselt meelde tuletada, mida ma selle jaoks tegema pidin.

Aga noh, tomorrow's another day. Ja igale langusele järgneb ikka ükskord tõus, nii et jään ootama.

P.S. Ja jah, oleks 10000 korda lihtsam, kui ma tahaksin temast ainult seda, et ta hea sõber oleks. Sest seda ta on nagunii alati ja selle nimel ei peaks ma kuidagi pingutama, aga ikkagi niiniinii väga tahaks, et temast saaks ühel päeval ka hea ratsahobune. :)