Sunday, April 24, 2011

Kevad on mõnus, kui välja arvata see, et täna metsa vahelt jalutamast välja tulles saatis meid juba üks korralik kihulasteparv. Kallale veel ei tulnud, aga nagu magnetiga olid see parv umbes poole meetri kaugusele Albatrossi peast tõmmatud ja ei jäänud sammugi maha meist.

Hobused hakkavad ka vaikselt "talvekopli" piiridest välja trügima ja suurele karjamaale uitama minema, lootuses midagi värsket hamba alla leida. Mis tähendab, et kui enne said hobuse 5 minutiga karjamaalt kätte, siis nüüd tuleb vähemalt 15 minutiga arvestada. Eriti minul, sest noh, näiteks neljapäeval, kui kogu kari oli siin...:



...siis kus oli Albatross?

Piisavalt kaugel, et pildile ainult pisikese täpina jääda. Hea, et ma vähemalt teda seal taga märkasin, sest selle ajaga, kui ma riideid vahetasin, oli ta veel kaugemale kuhugi küngaste ja võsa varju läinud, nii et kui ma poleks umbkaudu teadnud, kus ta on, oleks ennast segaseks vist otsinud. ;) Igatahes suutis ta oma uurimusretke käigus karjamaa ainukese rohelise lapi üles leida, nagu näha, nii et mission accomplished:


Aga tegelikult pole mul selle vastu midagi - ongi tore kui loomad nüüd jälle vahelduseks jalad kõhu alt välja lükkavad ja ringi uitavad selle asemel, et päev läbi heinarulli juures seista. See on see suure karjamaa võlu ja põhjus, miks sellise olemasolu tallis minu (või rohkem küll Albatrossi) jaoks niiiiiii tähtis on.

Seoses kevade tulekuga on mul juba umbes pool hobust puhtaks ka pestud. ;) Eile peale trenni leotasime kaela ja rinnaesist, täna pesime selja kah ära. Kusjuures Albatross seisis lahtiselt maneežis, nöör ümber kaela, mis oli päris tähelepanuväärne, kuna ta ei ole just eriline veesõber kunagi olnud. Aitas võib-olla see, et vesi oli leigepoolne, mitte täiesti jahe. Ja noh, eks tal on ikkagi palav ka juba. Talvekarvast pole täiesti lahti veel saanud ja päike ikka kütab viimastel päevadel hoolikalt, nii et juba vähese liikumise juures läheb tal nahk niiskeks. Karjamaale pääsedes on märja hobuse esimene reaktsioon muidugi esimesse tolmulohku pikali heita, aga mis seal ikka. Vähemalt on muda seekord väga kiiresti tervelt karjamaalt kadunud ja seoses nii kuiva pinnasega on Albatrossi väike prei (mis talvel jooksul 100% ära EI kadunudki) kah lõpuks peaaegu läinud.

Aga.. täna siis isegi ratsutasime vahelduseks. Oli nii ja oli naa, aga trennist vist praegu lähemalt ei hakka kirjutama. Pärast käisime siis korraks metsa vahelt jõe äärde ja tagasi. Eile muuseas käisin Sebastianiga samas kohas, kappasime seda pikka sirget galopis, kõik oli nii ilus ja tore, et kohe tuli meelde, miks ka maastikul tegelt vahva käia on. Albatrossiga, kes on natuke suurem jänku kui Sebastian, läksime esialgu küll traavis, sest ega see mingi ohutu rada pole ju. Nägime ühte tädi, kes puude ümbrusest mingeid oksi vist korjas, siis põllul kündvat traktorit, kraavist lendu tõusvaid pardikesi ja igasuguseid vähemtähtsaid kolle. Kui partidest möödas olime (need tõusevad sealt IGA kord suure pladinaga lendu, kui hobusega mööda minna), siis julgesin pisut galoppi ka teha ja sujus täitsa ilusti, kuni Albatross lihtsalt seisma jäi, sest metsaservas paistis mingi vana heinarull. Seal läks ikka natuke aega, enne kui mööda saime, aga kiiret ju ei olnud... ja tagasi tulime juba vaba ratsmega jalutades. :)

Vähem või rohkem olen ikka temaga maatööd teinud ja ka kordetanud. Asi hakkab sinnamaale jõudma, et ta suudab päitsetega mõlematpidi kordel ilusasti ja sirgelt joosta, kui tahab. Alati ei taha, sest ikka on vahepeal vaja ringi vahtida või mingil muul põhjusel natuke rohkem pingesse minna ja siis läheb veidi nihu jälle - kael sisse, taguots välja jne. Aga muidu on tubli. Kui ta nüüd üsna stabiilselt niimoodi nõus jooksma on, siis tahaks tegelikult midagi lisada, aga ma ei tea veel mida. Külgratsmed või ma ei teagi... Et ta natuke rohkem keskenduks ja töötaks, siis äkki hakkab kunagi õigeid turja-/seljalihaseid ka kasutama, mida tal hädasti vaja oleks. Aga ma päris täpselt ei tea veel, mida ja kuidas... peab mõtlema. Igatahes peab see toimuma hästi rahulikult ja tasapisi selleks, et mingite vidinate kasutusevõtul kordetamise kvaliteet ei langeks ja ta jälle vana rada mööda valesid harjumusi omaks ei võtaks.

Monday, April 18, 2011

Lõvi

Täna oli päris tuuline ilm ning kui ma Albatrossiga talliuksest välja astusin, et ta karjamaale viia, veeres meie poole suure hooga üks suur must ümmargune lõvi. Vahemärkuseks nii palju, et mul on komme kõiki Albatrossile hirmsaid asju lõvideks nimetada - kes ikka igale lendavale/liikuvale/lehvivale erineva kuju ja erinevast materjalidest leiduvatele esemetele nimesid mõelda jaksab. Ühed lõvid kõik ju.
Igatahes tuulehoog vaibus, lõvi jäi otse meie nina all seisma ja Albatross ei teadnud, kuhu hüpata. Purises ja värises oma 4 jala peal otsustusvõimetult tükk aega (okei, tegelikult toimus kogu see lugu vaid mõne hetke jooksul, aga ikkagi). Ikka vägaväga hirmus oli. Kui ma lõvi õigetpidi maha panin, siis oli Albatross aga vähem kui 1 sekundi jooksul juba ninapidi seal sees. Loomulikult on peale trenni hobusel janu ja kust mujalt siis vett otsida, kui tuttavast karjamaa veeämbrist. :) Kes see siin neid lõvisid nägi?

Sunday, April 17, 2011

Aiaiai

Tänane postitus tuleb küll Sebastianist (sorri, Albatross), sest meil oli võistlus number 3. Ei läinud hästi, aga ma olen juba nii palju jõudnud selle peale mõelda, et tahaks midagi kirja ka panna.

"Ei läinud hästi" tähendab siis seda, et ta tõrkus korra, tõmbas 2 latti alla ja oli väga kole sõit kah.

Esiteks olen ma ise väheke ilma ajudeta - eelmine võistlus läks ilmselgelt liiga hästi ja siis ma täna unustasin põhiasjad ära, hakkasin seal üle mõtlema, tegin kõik enda ja hobuse jaoks võimalikult raskeks ja no... SEE on see, mis mulle võistluste juures ei meeldi. Pole tegelikult võistluse, vaid ikka mu enda süü, aga seda vist juhtub päris paljudel, et on ainult peas võistlus, võistlus, ja see ununeb nagu ära, mis hobusele hea on või milleks ta võimeline on vms. Ühesõnaga pingutasin üle. Ja kui ma pärast vaatasin seal teisi sõitjaid, kes oma noorte hobustega ilusad rahulikud sõidud tegid (mis siis, kui mõni latt alla tuli), vajadusel pöörete peal korraks traavi võtsid, jms, siis mul hakkas vähe piinlik lausa... Tagantjärgi kahetsengi tegelikult seda kõige rohkem, kuidas MINA sõitsin. Hobusel oli ka ebaõnnestumisi, aga tema eksimusi on palju lihtsam andeks anda kui enda omasid.

Teine asi on see, et peab ta korralikumalt liikuma saama. Eelmine kord sõitsime ka muidugi raja suhteliselt aeglaselt läbi, aga kuna eesmärk oligi lihtsalt rada lõpetada, siis ma nagu väga ei sudinud ise midagi ja ei tundnud, et ta otseselt tuim säärele oleks olnud. Seekord aga küll. Kusjuures, trennides olen tegelikult päris palju üleminekuid ka galopisiseselt nt teinud, ja isegi soojenduplatsil tegi päris erksaid samme vahepeal, kui nõudsin. Aga võistlusväljakul oli ikka liiga palju uut ja huvitavat ning Sebastianil läks ilmselt meelest, et hoo pealt on kergem hüpata. Nii et sellega saab trennis veel mängida palju ja nüüd kuivemal ajal oleks kindlasti vaja maastikul kah vahepeal saba sirgu lasta :) (Albatrossil kusjuures ka, ainult et Albatrossi saba kipub vahel liiga sirgeks minema)

Kolmas asi on ratsastus üleüldiselt, millega ma olen ka vähe ummikus hetkel. Teatavasti on Sebastian vahepeal kellegi teisega ka trennis käinud ja peale seda meil tavaliselt väga hästi ei suju. :P Noh, ikka sõidetakse ju natukene teistmoodi ja noore hobuse jaoks kindlasti pisut keeruline ka, kui üks ratsanik nõuab ühte, teine teist asja jne. Aga siis kui ma ikka kätte olen võtnud ja paar korda järjest "oma käe järgi" kergeid ratsastustrenne teinud, siis on kõik jälle tip-top ja võib rahuliku südamega hüppetrenni minna. Nüüd viimased nädalad aga olen temaga üsna aktiivselt ise sõitnud ja teistega on ta võib-olla ainult mõne üksiku korra trennis käinud - ehk siis teoreetiliselt peaks koostöö just hästi sujuma... aga mida ei ole, seda ei ole. Ei tea, kas tema on muutunud või teen ise midagi teistmoodi, aga pole nagu päris see, mis tahaks. Ja no ei saa kedagi teist ka süüdistada, kui peamiselt ainult mina temaga sõidan.

Ja neljas asi on siis see tõrkumine. Seda ma ei oskagi kommenteerida - et mida ma oleks teisiti pidanud tegema, et ta sinna okseri ette seisma poleks jäänud. Muidugi oleks ta pidanud natuke rohkem liikuma, aga no kui ei lähe, siis ei lähe. :P Samas ta ei ole üldse selline tüüp, kes "otsiks põhjust, et mitte hüpata". Sest järgmisel ringil läheb ta sellesama takistuse alla KÕIGE võimatumasse tõukekohta, jääb enam-vähem seisma ja siis lendab mingi suure (ja ilmselt väga ebamugava) hüppega sealt üle, kui 100x lihtsam oleks jälle tõrkuda. Aga noh, see selleks. Peame kollidega harjuma veel ja noh.. jah.

Tegelikult ma selle tulemuse üle esialgu väga masenduses ei olnudki - õnnelik muidugi mitte, aga kõigil tuleb ju halvemaid päevi ette. Tagantjärgi mõeldes sain aga ikka üsna kurjaks ja üldse mitte nende karistuspunktide, vaid enda peale. Kuri sellepärast, et ma absoluutselt hobusega ei arvestanud ja see on ikka väga kurb, sest ma ei taha olla selline ratsutaja.

Kuna see probleem aga pole kinni mitte ratsutamisoskuses, vaid ainult suhtumises, siis saan ma 100% lubada, et KUI me veel kunagi võistlema peaks minema, siis seda viga ma uuesti ei tee. Ausalt.

Friday, April 15, 2011

"Every block of stone has a statue inside it and it is the task of the sculptor to discover it." - Michelangelo

Nagu näha, siis blogimisisu on viimasel ajal allpool igasugust arvestust. Pole nagu olnud ka midagi uut ja huvitavat, millest kirjutada. Albatrossiga olen sõitnud üsna vähe ja ratsutamisoskus annab kahjuks endiselt kõvasti soovida, seega jah...

Täna tegime jälle maa peal tööd ja pean kiitma, et õlad sees harjutusega olen juba täitsa rahul. Kui ikka millegi kallal vinguda, siis paremat pidi ta veidi kipub rajalt (st sellelt joonelt, kus ta püsima peaks, ükskõik kas see on siis maneeži servas või keskel) sisse tulema liiga, aga see on täiesti loogiline, kuna mis teda seal rajal hoida aidata saab? Loomulikult välimine ehk antud olukorras vasak ratse; ja seda me teame ju kõik, millised suhted Albatrossi ja vasaku ratsme vahel on. :) St et kui talle nii paremini sobib, siis ta ei pruugi eriti sellele ratsmele reageerida ja ongi sissetrügimine käes. Aga ma pean siiski ütlema, et seda on minimaalselt ja tegelikult tegi ta seda harjutust täna peaaegu et suurepäraselt. Aga ega midagi - siis edasi hakkame traavis harjutama.

Keerulisem on lugu, kui proovime renversit. Tagumikku suudab ta ilusasti ühele või teisele poole viia, aga painde hoidmine pole nii lihtne. Probleem tundub siinkohal olevat selles, et kui ma tahan teda endast eemale painutama saada, siis on mul ju jälle pmst AINULT see ratse, millega midagi teha. Sisemist (st hobuse painde poolset ehk antud harjutuse puhul minust kaugemal olev hobuse külg) säärt ju teatavasti maatööl millegagi asendada ei saa, aga ainult ratsmega midagi vusserdades on jälle kõige lihtsam asja tuksi keerata.
Taaskord on tegelikult asi päris loogiline - kui ma ise seisan hobusest vasakul pool ja tahan teda paremale painutada, siis pean kasutama paremat ratset, mis tuleb üle hobuse kaela mulle paremasse kätte. See tähendab, et ratsme surve (kui ma just enda kätt üle hobuse kaela ei vii, mida ma ei tee) hobuse suule tuleb kuskilt sealt hobuse turja kandist ja mõjub ka osaliselt turja/kaela enda peale. Selline ratsmekasutus aga on tagasihoidev ja osaliselt juba indirect rein - seega hoopis teine ja vastuoluline märguanne, kui see, mida ma ratsutades painde saavutamiseks kasutan (nö avatud ehk kõrvale viidud ratse, ilma mingi tagasihoidva efektita). Kaks TÄIESTI erinevas suunas mõjuvat ratsmemärguannet, aga ometi ma tahan, et ta neile sarnaselt reageeriks. Ei, kui täpsem olla, siis ma tahan, et ta maatöö ajal sellele ühtemoodi, seljas teistmoodi reageeriks...? Jeesus, kui keeruline on olla hobune...

Vähemalt antud juhul mulle tundub, et ma enam-vähem mõistan, kus on raskused ja mis neid tekitab. Ja täiesti ausalt ütlen, et sellised põhjendatud probleemid ei ole mulle üldse vastumeelsed. Kui ma saan aru, MIKS mu hobune käitub nii, siis see on lihtsalt osa treeningprotsessist ja õpetamisest ja ma mõtlen midagi välja, et talle harjutust kergemaks teha ja noh - see ongi ju kogu asja mõte! See on huvitav ja tore.
Masendus tekib ainult siis, kui ma ei saa hobusest aru või ei oska probleemi leida/parandada. Siis, kui mul oleks vaja ühte väga tarka ja osavat treenerit, keda aga (erinevatel põhjustel) pole võtta kuskilt.

See selleks. Peale trenni käisime treileris ka, nii poolenisti. Jäin ka rahule, jaaaa. Selle treileriga on väike jama - nimelt sadularuumi puudumise tõttu ei ole kohta, kuhu peale ma Albatrossi jaoks portsu kaera saaks panna, et ta siis söögi nimel oleks nõus natuke aega treileris seisma ja mitte välja tagurdama. Jama selles mõttes, et söögiga oli lihtsam, või noh - täpsemalt öeldes oli söök ainuke lahendus, mida ma tema puhul kasutada sain. Nüüd ei saa, mis tähendab, et ta peab treilerisse minema selle pärast, et mina olen nii otsustanud ja jääma isegi keerulises olukorras usaldavaks ja sõnakuulelikuks hobuseks. Sest ega ta seda treilerit enam niiväga KARDA, aga mingi ebakindlus on kindlasti sees.
Ühesõnaga alguses seisime rambi peal, siis juba pea treileris ja lõpus suurem osa kehast treileris nii, et süüa ei saanud ja ilma minu märguandeta välja ka ei tohtinud minna. Vaene väike Albatross. :) Mõned korrad ta tahtis tagurdada, aga ikka jäi mind kuulama ja jäi seisma või tuli tagasi. Mõned korrad tahtis tagurdada ja tagurdas ka. Välja tagurdamist keelata on täiesti võimatu, seega lihtsalt lasin tal peale seda siis ümber minu väikse voldi peal traavi sörkida, no ikka mitu ringi. Põhimõte siis see, et treilerist väljas peab tööd tegema, treileris sees on hea rahulik. Ja seekord see enam-vähem toimis nii nagu peaks, st lõpus ta ei hakanud omapead välja tagurdama.

Samas ma ei julge jälle väääga hõisata, sest ma olen ju samamoodi ka varem proovinud - siis ta on tasapisi lihtsalt keeldunud uuesti treilerisse sisse minemast. Üks konks on vast selles, et see treilerist väljas "töötamine" peab olema selline, tavaline ja rutiinne asi. Kui see on midagi väga ebameeldivat, hobune läheb pingesse jne, siis ta enam treilerisse kah ei tule. Aga proovisin seda hobuse ringi ajamist hästi pingevabalt ja monotoonselt teha, et tal ei oleks otseselt halb või ebamugav, vaid lihtsalt igav ja tüütu.
Igatahes täna jäin väga rahule progressiga. Mis või kas järgmine kord saab, seda loomulikult ette ei tea. Eks ole siis näha.

Nonii, sai jälle praktiliselt mittemillestki üks lohisev ja üksikasjalik jutt velja venitatud. Aga kui mitte lugejatele, siis mulle on see küll kasulik - pisiasjade lahti kirjutamine paneb mind alati rohkem mõtlema (ja kui hästi läheb, siis ka aru saama).

Limps :) (peale soolakivi söömist)

Friday, April 1, 2011

Viimased päevad Albatrossiga on möödunud maatöö lainel ja on päris tore olnud. Mul on endal (ja ei imestaks, kui hobusel samuti) mingisugune... väsimus või tüdimus või nõutus või ma ei teagi, kuidas seda nimetada - igatahes ei ole hetkel üldse mingit tungivat soovi ratsutada + tegelikult ootame, et meil sadulat ka vähe sobivamaks kohandataks.

(Täna tegelikult ratsutasin ikka, aga blogi kirjutamisega tegin algust hommikul, enne tallis käimist.)

Nüüd nende päevadega on aga motivatsioon ennast talli vedada jälle suurenenud ja see on igatahes positiivne märk. Albatrossiga olen varem ka ikka maast veidi töötanud, seega kui ma nüüd raamatu järgi mingit treeningprogrammi järgida üritan, siis mõned "peatükid" võime vabalt vahele jätta, sest üht-teist ta juba oskab ja teab. Samas on mõned teised punktid, millele ma varem pole võib-olla suurt tähelepanu pööranud või hoopis teistmoodi õpetanud, ja selliste sisseharjutatud käitumismustrite muutmine on kohati päris keeruline.

Aga ega see mind ei häiri, sest kogu asja mõte ongi proovida ja harjutada ning vaikselt areneda. Isegi, kui ma talle varem midagi teisiti õpetanud olen, siis ei tähenda, et see VALE oli - tol hetkel oli mul ilmselt lihtsalt teine eesmärk ja teised meetodid selle saavutamiseks. Nüüd tuleb aga juurde õppida/õpetada ning teha Albatrossile selgeks, et saab ka teistmoodi. Õnneks on Albatross selles suhtes väga mõnus hobune, et kui tal parasjagu kõik korras ja hästi on, siis ta õpib hea meelega. Isegi kui ta vahel on ehk veidi pikkade juhtmetega (pean silmas nende infokillukeste liikumise kiirust tema peakese ja teiste kehaosade vahel), siis rumal üldsegi mitte ning kui ma ise kõik õigesti teen, siis saab enamasti aru küll, mis ma tahan.

Praegu oleme teinud selliseid lihtsalt samm-peatus-samm üleminekuid, igasuguseid kujundeid ja suunamuutusi. Proovin teda saada lõdevstuma ja õigesti painutama ja voldi peal töötame selle eesmärgiga, et ta sisemise tagumise jalaga täpselt enda raskuskeskme poole astuks, mitte lihtsalt otse edasi ja MITTE liiga palju risti, raskuskeskmest mööda. See on asi, millest ma seljas istudes tükk aega aru ei saanud - et ma ju aktiveerin ta sisemist tagajalga (vasakutpidi sõites siis) ja ta reageerib hästi, miks ma teda siis ikkagi ühtlaselt välimise ratsme peale ja kontakti hoidma ei saa? Aga tuleb välja, et on suur vahe, kas hobune astub tagajalaga aktiivselt enda alla või aktiivselt kõrvale, risti üle teise jala. Albatross eelistab tihti seda viimast, lihtsamat pääseteed.

Ise pean maa peal töötades kõige rohkem silmas pidama seda, et ma hobusele liiga külje alla ei roni. Siis ma ei näe ju üldse, mis toimub, kuidas ta oma keha kasutab jne. Siiani olen seda veidi liiga palju teinud ja kohe tagajärg kah: Albatross üritab sama. Kui mina liigun kaugemale, siis tema kohe poeb järgi - ta ei trügi peale, aga tahab hästi lähedale hoida. :) Nii, nagu ma siiani õpetanud olen, otseloomulikult.

Natuke Sebastianist ka, rohkem endale meelespeaks, et... peaks nüüd siiski end kätte võtma ja ratsastusele rõhku pöörama. Nii kiire on olnud (ja see juba mainitud väsimus kah), aga nüüd kõige lähemas tulevikus mul ehk jääb pisut rohkem aega vahepeal tema jaoks. Viimases hüppetrennis tegime hästi mõnusaid harjutusi, mis aga sugugi hästi välja ei tulnud - ja kõik sellepärast, et polnud head eeltööd all, hüppetrenni soojendusest ei piisa. Kui regulaarselt sõidan, siis on hobune juba täitsa okei, aga kui jälle käest lasen ennast ja piisavalt pole eelnevatel päevadel ette valmistanud, siis läheb hüppamine ka pisut aia taha.

Põhiline tema puhul siis see, et teda naaatukenegi sealt esiotsalt ära saada - see teeks kõik mitu korda lihtsamaks. Tal kehaehitus on natuke allamäge + selline komme ratsme otsa jääda sikutama ning kui seda natukenegi lasta teha, läheb pärast tükk aega, enne kui jälle sellest lahti saab. Täna igatahes sõitsin, tegin üsna lühikese trenni (no meil temaga ongi kõik trennid tegelikult väga lühikesed) ja saavutasime üht-teist positiivset küll. Kui ma nüüd seda režiimi ainult jätkata suudaks, oleks vahva. :)