Sunday, June 19, 2011

Ma pean ütlema, et päris mõnus on üle nii pika aja jälle Albatrossiga korralikult trenni teha. :) Ta on hea hobune.

Ehk siis me saime oma sadula lõpuks tagasi. Ühest küljest loodan, et ta selg püsib nüüd võimalikult kaua samasugusena, et ei peaks JÄLLE hakkama sobivuse pärast muretsema. Teisest küljest aga oleks hoopis see positiivne, kui nüüd selguks, et päris õigesti sobiva sadula korral muutub ka hobune täiesti radikaalselt, hakkab paremini ennast kasutama, seljalihaseid kasvatama jne. Aga noh - eks ma vaatan ja jälgin. Raami tuleb suure tõenäosusega üsna varsti küll natuke laiemaks teha, aga õnneks meie sadulal see võimalus on.

Tagantjärgi on muidugi natuke kurb mõelda, et selleks kõigeks kulus aega 4 KUUD... ja ei olnud asi isegi selles, et sobiv sadul puuduks, vaid lihtsalt olemasolevat oli vaja kohendada. Aga noh, mis teha. Tundub, et meil on liiga palju sadulamuredega hobuseid ja liiga vähe inimesi, kes neid lahendada oskaks ja jõuaks. Kui aga aus olla, siis enam ma ei imesta, miks paljud inimesed ei viitsi väga palju vaeva näha hobusele sobiva sadula leidmisega, kui senine just mingeid väga silmatorkavaid ja ikka totaalselt ratsutamist häirivaid probleeme ei tekita. 4 kuud on pikk aeg.

Aga see selleks. Nüüdseks oleme paar kerget trenni juba ka teinud ja loomulikult ei ole hetkel (nagu ka mitte kunagi varem) kõik päris ideaalne - seda kõverust ja ühekülgsust ta ikka tuletab igal sammul mulle meelde - aga tegelikult olen praegu Albatrossiga vägaväga rahul. Arvestades, et nii pikk paus on vahele jäänud (peale mõnede üksikute trennikordade seal vahepeal), siis töötab ta ikka väga hästi kaasa. Traav tundub seljast ikka natuke liiga lühike, aga nt galopp on tunduvalt parem kui varem ja samm on ka hea. Kui ma nüüd videote pealt meie sõitmist vaatan, siis samas tundub traav just kõige stabiilsem ilusam... nii et see on natuke veider. Kas petab välimus või lihtsalt mu enda tunnetus...?


Ühesõnaga - Albatrossiga olen väga rahul. Mis aga annab jätkuvalt ikka väga palju soovida, on ratsanik. :) Nii palju vigu, mida vaja parandada, aga mis kindlasti ka hobuse arenemist kõvasti takistavad. Õlad vajuvad mul ette ning käe surun tihtipeale liiga madalale. Samuti võiks jalga vähe pikemaks ja põlvest sirgemaks, aga see eeldab, et ma saan enne hobuse pisut säärele tundlikumaks ja ise enda tempot ja aktiivsust veidi rohkem säilitama. Põlv läheb krõnksu ja säär üles just siis, kui ma sääre tagumise osaga teda suruma hakkan - selle peale reageerib küll ilusti, aga see vähene on tegelikult juba kaugelt liiga palju.

Ja siis veel saan aru, et ma olen vahepeal ikka liiga palju üritanud temalt mingit suulisele järele andmist nõuda (sellest ka liiga madalad käed). Ta ei ole nii tundlik suust, et väikse surve peale kohe ratsme taha hüppaks, mistõttu ma vist nagu arvasin, et ta PEAB ikka vähe rohkem suulise eest oma nina tahapoole tooma, et siis on nagu see üldine lõdvestatus parem vms. See on muidugi tõsi, et kui ta vastu punnib, siis ei saa lõdvestatusest juttu olla, aga kui nüüd need järeleandmise hetked tal lõpuks sagedasemaks on muutunud ja ma seda ka kõrvalt (piltide või video pealt) näha saan, siis... see ei ole üldse ilus hobune. Sama lugu on ette-alla lõdvestamisega - mulle on ka öeldud seda, et ta ei tohiks oma nina nii palju ette lükata, vaid jällegi peaks suulise surve eest ka sellises asendis järgi andma, see aga on lõppenud sellega, et ta tihti peale jooksebki küll pika kaelaga, aga nina hoiab vertikaali taga... ja kuigi see võib paista väga ümar või lõdvestatud või mida iganes, siis tegelikult on see lihtsalt kole esiotsal olev hobune.

Mulle meeldib Albatross sellisena nagu ta sel ülemisel must-valgel pildil on. See on hea ja kui ta stabiilselt selline suudaks olla, siis ma oleks rahul. Ning see, kui ma üritan natuke kõrgemate kätega tema suuga esialgu kontakti luua ja siis vajadusel käsi natuke langetada, mõjub 100x paremini, kui mingi ratsmega vastu hoidmine ja ootamine, millal ta siis "järgi anda" suvatseb.

Eks hobusel ole ka muidugi raske, kui ma alati päris kindel pole, mida ma temast tahan, nõudmisi muudan jne... Aga see oleks vist veel halvem, kui ma järjepidevalt midagi talt valesti nõuaks ja isegi ei kaaluks seda, et äkki ma küsin talt hoopis vale asja.

If your horse says no, you either asked the wrong question, or asked the question wrong. Eksole.

Thursday, June 9, 2011

Pesupäev

Ma olen blogimisega ikka mitu päeva meie tegemistest maas, aga parem ikka hilja kui üldse mitte... ma arvan.

Seega see oli vististi... pühapäev, kui väljas oli ilm juba täitsa mõnus soe ja Albatross otsustas ühe korraliku duši võtta. Koos minu abiga otsustas muidugi, aga selleks sõbrad ju ongi, et meelde tuletada, kui teisel viimasest pesukorrast nii palju aega mööda hakkab saama, et peale pai tegemist oma tolmuse käega enam midagi muud puutuda ei taha.

Üldiselt peab tunnistama, et nii nagu paljude muude asjade suhtes, on Albatross ka pesemise koha pealt tunduvalt leplikumaks muutunud. Mitte et tal varem väga midagi selle vastu oleks olnud, aga enamasti ikka päris ühe koha peal seista ei taha, kui külma vett krae vahele kallatakse. Seekord aga tundus ta peaaegu seda nautivat, rääkimata šampooniga hõõrumisest, mis tegelikult ju võrdub peaaegu sügamisega. Seisis täitsa iseseisvalt paigal ja vaatas uudishimuliku näoga järele, kui mul vahepeal mõneks hetkeks paar sammu kaugemale oli vaja minna.


Lõpuks hakkas ta küll mingitele segavatele faktoritele natuke liiga palju tähelepanu pöörama ja siis kippus veidi ringi kah siplema, aga mis seal ikka. Tubli poiss siiski. Päris naljakas tegelikult mõelda, kui palju tema iseloom 5 aasta jooksul muutunud on. See pesemise ajal paigalseismine on muidugi pisiasi ja sõltub ilmselt rohkem lihtsalt harjutamisest, kui otseselt iseloomust, nii et see polegi üldse võib-olla hetkel väga teemakohane, aga hakkasin lihtsalt sellega seoses praegu mõtlema, et ta on tõesti väga palju muutunud.


Hambad ka puhtaks?



Ja no niiii tahaks trenni ka teha temaga. Ratsutada. Rohkem vist juba põhimõtte pärast juba, sest tegelikult selliste kõrbeilmadega just pikki ratsapükse jalga tõmbama ei kisu, samas tegelikult mul on praegusel ajal jälle vägaväga suur ratsutamisisu. Kuna viimasel paaril aastal ei ole mu oskused just eriti edasi arenenud, siis ainuke võimalus neid natukenegi tagant ergutada, on võimalikult palju ratsutada. Kui ainult laiskuseuss välja läheks ja viitsimist oleks rohkem. See käib siis peamiselt kõikide teiste hobuste kohta, kellega ma nende aastate jooksul tegelenud olen... sest Albatross on alati esikohal olnud, seega temaga tegelemine mu laiskuse all eriti ei kannata. :)

P.S. Albatross sai täna üle mõõdetud ja lausa 173 (ja pool) tuli ära. Jälle 1,5 cm kõrgem kui eelmine kord. No tegelikult ma ei usu küll, et ta peale 5-aastaseks saamist enam väga kasvanud on, pigem ei olnud viimane kord see mõõtmine võib-olla nii täpne. Suur poiss igatahes, aga minu enda 176-le ta vist järgi siiski ei jõua. :P

P.P.S. Sain Philippe Karli raamatu kätte - saab näha, kas on nii huvitav, kui ma lootnud olen. Kui ainult leiaks nüüd aega lugemiseks...

Thursday, June 2, 2011

Suveaeg

Albatross kolis nüüd jälle Kurtnasse ja mina ka Tartust suveks koju. Nii tore on vaadata, et ta tunneb ennast siin koduselt, leiab kohe esimese päevaga vanad sõbrad üles ja ei ole üldse stressis, muidu ma vist ei raatsikski teda kolida iga aasta.

Transport - oi, ma olin juba täiesti segaseks peast läinud sellele mõeldes. Sest harjutanud olin kõigest paar korda ja seda nagunii võõra treileriga (mitte sellega, millega ta siia sõitma pidi) ning kartsin, mis siis saab, kui asi jälle halvasti läheb. Aga võta näpust, Albatross kõndis esimese poole minutiga sisse. Natuke surus küll peale, kui ma tagumist puud tahtsin kinni panna, aga õnneks kaugeltki mitte kogu jõuga (mille vastu ei saaks ükski inimhing) ja siis ikka otsustas sisse jääda. Kivi langes südamelt, ausõna. Selline rändrahnu suurune kivi vähemalt.

Sadulast saime kah lõpuks lahti, st sellel vahetatakse kogu tope ümber, aga väga suure tõenäosusega saame selle sama ikka sobima talle, sest raam pidi täitsa sobiv olema ja numbri võrra on see laiendatav ka. Nii et kui kõik hästi läheb, saame ükspäev jälle korralikult trenni hakata tegema... vähemalt mõneks ajaks. :)

Muud uudist hetkel pole. Võib-olla ainult see, et ma ikka aeg-ajalt avastan päris naljakaid asju, mis teevad minust sellise hobusekiiksuse inimese.
Mitu korda olen oma märkmikust lugenud sõna "KITTEL" ja esimese asjana mõtlen, et mille kuradi pärast on mul seal Patrik Kitteli nimi kirjas? Hetk hiljem tuleb muidugi meelde, et see on lihtsaks meeldetuletuseks võtta kooli labortööde jaoks valge kittel kaasa, mitte ei viita mingile koolisõitjale.
Teine asi juhtus just üleeile: sõitsin jalgrattaga talli ning lasin ühe lauge mäe pealt alla, käed lahti. Siis kuulsin aga eesoleva maha tagant kellegi murutrimmeri mürinat ja esimese reaktsioonina võtsin kiiresti jälle lenksust kinni: et äkki ehmatab. Alles hiljem taipasin, et jalgratas ju ei karda murutrimmerit. :)