Wednesday, July 27, 2011

Ja ongi juuli lõpp käes ja meie Kurtna suvi selleks korraks enam-vähem läbi. Oli tore suvi otseloomulikult. Natuke liiga palju laisklemist :), aga Albatrossiga sai kenasti trenni tehtud ja tundub õnneks, et sadulaga on ka hetkel korras. Käisime maastikul ja natuke hüppasime ja sõitsime platsil ja maneežis ja üldse päris vaheldusrikas oli. Nii et olen rahul. Trenni kahjuks ei saanud, aga noh... eks näis, mis või kuidas edasi saab.

Mina lendan augustikuuks Taani, mida ka väga ootan - saab väikest Z ja kõiki teisi vahvaid hobuseid ning hobuseinimesi näha, aga Albatross jääb niikauaks veel siia. Ja kõige toredam on see, et Maret tegeleb temaga see aeg ja see teeb mind hästi-hästi õnnelikuks, et isegi MINA suudan leida kellegi, kelle hoolde ma suht 100%-liselt julgen oma hobuse jätta. :) See tähendab, et Albatross ei pea jälle puhkusele jääma (millega ta LIIGA suure osa viimasest aastast nagunii tegelenud on), minu tagasitulles ei ole jälle kõik vähenegi lihastik kadunud ja uued sadulaprobleemid seetõttu ootamas, samuti saab mu emps natuke Albatrossiga vahel ratsutada, kui ta päris üksi temaga jääma ei pea. Ühesõnaga kõik on suhteliselt ideaalne hetkel, tuju on laes ja peale tänast A&M trenni vaadates mul peaaegu et isegi ei ole kahju oma hobusest kuuks ajaks eemale minna, sest ma ju tean, et tal on kõik kõige paremas korras.

Saturday, July 23, 2011

Albatrossil ongi nüüd komme mulle karjamaa väravasse vastu jalutada, mis tähendab, et tal on parmudest ikka tõsiselt siiber. Aga ei, tegelikult ma oma naiivsuses ei pane neid putukaid isegi tähele ja usun hoopis, et ta on lihtsalt nii väga armastama hakanud:
1) mind
2) treilerit, kuhu ta karjamaalt tulles esimese asjana sisse saadetakse - see muuseas sujub nüüd jälle ilma igasuguse kõhkluseta, aga enam ei ole vaja tema paigal seismiseks kaeraämbrit nina all hoida. Jee! Mul on tegelikult tõsine plaan, et 10-aastane Albatross käib treileris iga kell, igas kohas, ilma mingite probleemideta. Seega on meil veel 3 aastat aega harjutada. Senise 3 aasta jooksul on olukord 10-punkti süsteemis tõusnud 1-lt... noo... ütleme, et 7-ni äkki? Nii et võib-olla pole mu plaan päris võimatu.

Tänase trenni tegime liivaplatsil. Oli soe, seega trenn tuli lühike, aga putukatel täna päris tapmistuju õnneks polnud, seega täitsa okei oli sõita.
Ma olen natuke oma juhtimisvõtteid hobuse seljas muutnud. Kui natuke teise nurga alt vaadata, siis mitte ainult natuke, vaid ikka päris oluliselt.
Varem painutasin hobust sisemise säärega, ning pöörasin välimise ratsmega. Nüüd painutan sisemise ratsmega ja pööran välimise säärega. Põhiliselt. Loomulikult ei ole see nii lihtne, tegelikult toimivad kõik need käed ja jalad ja keha üheskoos, aga muutunud on see, millele kõige rohkem rõhku pööran.

Ma üritan seda natuke lahti seletada (ja mul on tõsine respect nende suhtes, kes ennast sellest jutust viitsivad/suudavad läbi puurida :D, kui üldse leidub mõni).

Seda olen ma alati mitmelt poolt kuulnud, et hobust pööratakse säärte abil - vasakule minemiseks lükkad ta parema säärega sinnapoole ja vastupidi. Minu arvates see ei olnud väga loogiline, sest säärt kasutasin eeskätt hobuse painutamiseks. Kui ma õpetan, et vasaku säärega surudes tuleb ennast vasakule painutada, siis kuidas ma järgmine hetk nõuan, et ta sama märguande peale hoopis paremale keerama hakkaks ja samal ajal PAREMALE paindes oleks? See on ju täiesti vastuoluline. Mõeldav on seda kasutada nt sääre eest astumisel või välimise paindega voldil sõites, mille puhul vasak säär nõuab üheaegselt vasakut painet (sääre eest astumisel muidugi minimaalne paine) ja paremale liikumist, aga kui ma tahan nüüd täitsa tavalist volti paremale teha, siis muutub küll see vasaku säärega surumine hobuse jaoks arusaamatuks.

Seega oli mul vaja hobuse pööramiseks mingit muud märguannet ning appi tuli välimine ratse (koos keharaskusega muidugi, selle tähtsust ma ei jõua piisavalt tihti üle korrata). Välimise ratsmega nö neck-reiningut kasutades oli väga lihtne Albatrossi pöörata. Kõigepealt võtsin parema sääre abil sisse painde ning seejärel surusin vasaku ratsme vastu kaela ja nö lükkasin hobuse esiotsa kõrvale ja oligi paremale keeratud. :)

Aga mingi aja jooksul ilmnesid mu teoorias ikka mõned vead ja puudujäägid.

Esiteks oli mu välimisel ratsmel LIIGA palju kohustusi. St et suunata hobust keerama, kontrollida painde suurust ja ka tempot - see on liiga suur kogus infot ühe käe, ühe ratsme ja hobuse ühe suunurga jaoks. Ja siis kujuneski sellest rohkem välja mingi välimise ratsme sakutamine ja loomulikult Albatross ei saanud aru, kas ta peab nüüd ennast sirgeks ajama, keerama või hoopis tempot aeglustama.

Teiseks kippus ta lisaks painutamisele sääre surve peale ikka väga palju ka eest ära liikuma, seda enam, et õpetasingi ju talle ka sääre eest ära astumist samal ajal. Seega kui ma nt sõitsin volti vasakule (see pool, kuhu Albatross väga meelsasti ei painuta) ja tahtsin, et ta natuke rohkem ennast vasakule painutaks, siis tema hakkas selle asemel hoopis õlaga välja vajuma. Taaskord loogiline - tal on ju füüsiliselt raske vasakule poole painutada ning kui ta lisaks teab veel ühte "õiget" vastust vasaku sääre survele, milleks on sääre eest ära astumine, siis painutamise asemel ta just seda ta üritabki, ka voldi peal.

Nendest probleemidest ja Philippe Karli raamatu lugemisest ajendatuna otsustasingi oma juhtimisvõtteid natuke muuta. Tõsi ta on, et ega üks hobune just märkimisväärselt enda rinnakorvi (see koht, mille vastu ma säärega surun) painutada ei saagi. Jah, liigne kaelapaine ei ole hea, aga tahes tahtmata paindub kael rohkem, kui ülejäänud keha. Kui me tahaks tõesti, et kogu selgroog ühtlaselt paindunud oleks, peaksime ilmselt piirduma umbes 20-meetriste ringidega ja üldse mitte suuremat painet / väiksemaid volte nõudma (P.S. Selle ringi suuruse panin praegu täiesti oma ettekujutuse järgi paika, see ei ole mingi kindlaks tehtud fakt!). Seega, kui me küsime hobuselt suuremat painet, siis me järelikult küsime samas, et ta kael oleks rohkem painutatud kui ülejäänud kere. Ja kui me küsime peamiselt kaela (ja tunduvalt väiksemalt määral ülejäänud kere) painutamist, siis miks peaks seda tegema SÄÄRE abil?

Seega kasutan nüüd Albatrossi painutamiseks peamiselt lihtsalt avavat sisemist ratset. Sellest piisab tema kaela painutamiseks ning kui ma välimise säärega aeg-ajalt natuke tagumiku väljavajumist takistan, siis peaks ka ülejäänud kere ome võimete kohaselt samas suunas painduma. See tähendab omakorda, et mu sääred on suhteliselt vabad ja valmis muude funktsioonide, ehk siis hobuse keeramise jaoks. Ja hetkel toimib see suhteliselt hästi: sisemine ratse näitab ette painde suuna, välimine ratse kontrollib painde suurust, sääred määravad ära liikumise suuna (ükskõik, kuhu poole hobune parasjagu paindes on). Kõigel on oma funktsioon ja hobusel pole nii raske ära arvata, mida ma nüüd oma jala või käe kasutamisega täpselt öelda tahan.

Ma ei ole küll viimasel ajal väga keskendunud külgliikumistele. Nende lisamisel treeningprogrammi läheb kindlasti kogu teema jälle keerulisemaks, aga... sellele mõtleme siis, kui vajadus tuleb. Ühesõnaga mulle tundub, et ma kohati liigun selle prantsuse koolkonna poole küll, samas mõnda asja teen jälle hoopis vastupidi. Aga kõige olulisem on ju see, et suudaksin oma hobusega mingi ühise keele leida, millest mõlemad aru saame, eks ole?

Üks päev käisime taas maastikul ka. Albatross oli julge ja tubli.
Ja tundub, et ta ei saagi augustikuus pühenduda laiskvorsti mängimisele. Sest Maret tahaks vist temaga ratsutada küll. Ja mul ei tule hetkel ette ühtegi teist inimest, kelle hoolde ma nii kerge südamega oma hobuse jätta julgeks. :) Kõik on imehästi ju.

Tuesday, July 19, 2011

Ma küll kogu aeg mõtlen, et tahaks hobust võimalikult palju õues hoida, aga praegusel ajal tundub igati mõistlikum ta vahepeal boksi kuumusest (olenevalt ilmast muidugi) ja putukatest (neid on igal ajal, sõltumata ilmast) enne trenni puhkama tuua. Ka Albatrossile tundub selline päevaplaan sobivat, eile jalutas ta mulle karjamaal lausa ise väravasse vastu ja sellist nalja ta niisama, ilma põhjuseta küll ei tee. :) Boksi tuues ta siis puhkab ja magab, vahel püsti, vahel pikali; samuti peab päevadieeti, kuigi ülejäänud kolmveerand ööpäeva karjamaal nullivad selle ürituse ilmselt ära.

Uni on Albatrossil magus küll - üks päev hakkasin teda tallist tagasi karjamaale viima, aga hobune jäi talli ette korraks seisma ja uudistas midagi kaugustes. Kuna mul oli veel tükk vaba aega, siis viskasin talle nööri ümber kaela, astusin ise eemale ja mõtlesin, et vaatan, kuhu ta siis minna eelistab, kui tal täielik vabadus on. Ja mis te arvate, kuhu ta siis suundus? Mitte kuhugi, lasi hoopis pea madalale ja silmad hakkasid kinni vajuma. :D Parasjagu oli selline mõnus tuuline ilm, seega jahe ja putukaid vähe ning jäigi magama. Päris naljakas. No mingi aja pärast leidsid kärbsed ta ikka üles ja Albatross ärkas, sest sügada oli ennast vaja. Aga ka seejärel ei otsustanud ta kuhugi minema jalutada, vaid hakkas tublisti talliesist mahakukkunud heinast puhastama. Küll ta on mul tubli, ei jõua ära kiita. :)

Üldiselt on putukad viimase nädala paari jooksul ikkagi väga õelaks kätte läinud, varem polnud asi nagu nii hull. Viimane kord, kui ma õhtul Albatrossi sõprade juurde karjamaale viskasin, siis järgisel hetkel oli platsis juba neli hobust, kes kõik tema suure saba alla pugeda üritasid. Päris kõik ei mahtunud, aga no Albatross andis oma parima ja vehkis nii kaugele ja kõrgele, kui suutis, ausalt.

Ta saba on üldse mingil imelikul kombel selline, mis igale poole jõuab. Näiteks mul on tänu talle ebanormaalselt suur juukseklambrite (nende tavaliste, väikeste, mustade) kadu, sest umbes iga teine päev suudab ta tagumiste kapjade puhastamise ajal mõne mu peast oma sabaga pihta panna. Vahel läheb hästi ka ja saba harjates leian selle kadunud klambrikese jälle üles.

Vot nii me siis elamegi... tuleb välja, et suurem osa sellest, mis kirjapanemist väärib (no ma ei tea tegelikult, kas väärib, aga midagi märkimisväärselt huvitavamat meil ei toimugi) leiab aset mitte trennides, vaid muul ajal. Just täpselt nii ongi - üks päev plaanisime maastikule minna ja kui ma natukene pelgan Albatrossiga maastikul käimist ja kukkumist, siis kukkumisega see asi algaski, aga ei, mitte hobuse seljast. Ma olen nüüdseks nii ära harjunud mingi kasti või asja pealt sadulasse ronima, seega maast enam ennast eriti üles vinnata ei taha. Talli ees aga kasti polnud, seega tõmbasin ühe pingi lähemale, mille pealt olen varemgi hobuse selga roninud. Seekord olin aga vähe hooletu ja astusin liiga pingi otsa peale, nii et järgmine hetk olin selili sealsamas betooni peal maas. :) Oiii, see oli valusam vist, kui hobuse seljast kukkumine ja niiii häiriv on, kui keha peal on kokku pool ruutmeetrit (okei, veidi võib-olla liialdatult) sinikaid, aga vähemalt ma avastasin, et Albatross maastikul ei kujuta endast sugugi suuremat ohtu, kui pingi pealt selga ronimine.

Aga maastikul oli üllatavalt tore, hobune käitus väga ilusasti ja mulle täitsa meeldis. Paari heinapalli küll vahtis ning kui me galopis enam esimesed polnud, vaid teine hobune natuke eespool jooksis, siis tundsin, et kohati läks natuke liiga jäigaks eest, st et mul polnud 100% kontroll, aga no 80% on ka tema puhul väga hea. :D Ülejäänud aeg see eest oli superduper ja kui me sellises kõrges rohus traavitasime, siis mingi hetk ta hakkas hästi mõnusalt ise aktiivselt edasi liikuma ja oli peaaegu et parem, kui platsil/maneežis sõites. Tubli!

Natuke kurvem lugu on see, et järgmine päev peale maastikku otsustasin natuke hüpata, mis aga oli täielik ebaõnnestumine. Kurb ei ole mitte see, et ta kehvasti hüppas, vaid see, et ma ise jälle hobusega eriti ei arvestanud - tegime maastikul päris palju galoppi (vähemalt Albatrossi jaoks, ta ei ole sellise võhmatrenniga harjunud) ja kuigi ma TUNDSIN järgmine päev platsil sõites, et ta liikus nagu väsinult vms, siis ikka otsustasin kangekaelselt oma plaanist kinni pidada ja neid hüppeid teha. Tagantjärgi ma olen üsna kindel, et tal lihtsalt oli jõudu vähe ja vb lihased valusad eelmisest päevast ja sellepärast selline ebaõnnestumine. Kuna ma aga halvaga ka lõpetada ei tahtnud, siis venis see eilne trenn samuti üsna pikaks ja kokkuvõttes pingeliseks, kuni ta lõpuks paar korda ilusasti lattaia ületas. Ja no kokkuvõttes ühesõnaga liiiiiga palju koormust vaesele Albatrossile ja olen jälle enda peale pahane. Täna igatahes teeme puhkepäeva või äkki kerge 15 minutilise traavitamise kordel, ja loodan, et ta pikka viha ei pea.

Ühest trennist eelmisel nädalal õnnestus mul isegi pilte saada... too trenn ei olnud küll kõige parem, aga mõni pilt tuli minu arvates siiski päris vahva, seega väike seeria siin:



Mõnel pildil paistab Albatross rohkem ponimõõdus olevat, mitte üks talli suuremaid hobuseid.




Siin pildil mulle meeldib see tuulest viidud soeng; treeningu koha pealt märkab tähelepanelik silm, et Albatross lükkab veidi nina vasakule välja, seega on taaskord pisut kõver.


Üritasin midagi ette-alla lõdvestamise taolist galopis, kuigi ta võiks pisut rohkem ümaramaks jääda, mitte nii pikaks end igal poolt venitada. Aga lõdvestab küll, minu arust.

Kui ma nüüd enda kohta ka midagi positiivset julgen öelda, siis märkasin suure rõõmuga, et imelikul kombel on mu jalg suhteliselt stabiilseks jäänud, vähemalt selle trenni piltide puhul. Muud asjad ei kannata endiselt kriitikat, aga no ainult negatiivset ei viitsi ka ju kogu aeg otsida?

Ahjaa, ning ma peaaegu oleks unustanud mainida, et mu emps tegi eelmine nädal Albatrossiga esimest korda galoppi, jee! :) Kui Albatross suviti kodu lähedal Kurtnas elab, siis ta on käinud temaga aeg-ajalt natuke trennitamas ja tunnihobustega on ta galoppi ka ikka proovinud, aga Albatrossiga siiani mitte. Tegelikult polnud see seekord ka plaanis, aga Albatross vist ei viitsinud meie vaidlemist kuulata ("Proovi ikka!" - "Ei, ma ei teaa..." - "No prooooovi ikka," - "Mm.. ma ei ole ikka päris kindel") ja kui ma neid natuke kiiremale traavile proovisin aidata, siis tegi talle ise hoopis selle galopitõste ära ja no arvata oli, et empsile hakkas täitsa meeldima. :D

Nüüd, kui mul veel see suvi ainult natuke üle nädala jäänud Eestis veeta, siis tuli meelde, et peaks ühe treikusessiooni ka ikka taaskord ette võtma, sest sügisel ei pruugi enne transportimist selleks enam aega jääda. Kaks päeva oleme nüüd käinud treikus ning mõlemad korrad on ikka kuskil 15-20 minutit aega läinud, AGA ma ei meelita teda enam söögiga treikusse. St ma söödan seal kaera küll, aga sisse minema, seisma ja ootama, kuni ma tagant kinni panen, peab Albatross täitsa üksinda ja ainult sellepärast, et mina nii ütlen. Kui sellega oleme hakkama saanud, siis saab preemiaks süüa. Aega on läinud seepärast, et ta läheb küll sisse, aga nii kaua ei viitsi oodata, kuni ma tagant puu kinni panen. Positiivne on jällegi see, et peale välja tagurdamist ei ole ta paanikas, vaid nõus (alati küll mitte vääga hea meelega) siiski mitu korda uuesti sisse minema, kuni lõpuks tagant kinni saan panna.

Aga nüüd sai vist elu-olust päris pikalt räägitud, aitab kah. Teinekord võib-olla siis jälle trennidest lähemalt... või ma ei teagi, kumba sorti jutt lugejatele rohkem peale läheb. Mina võiksin kõigest lõputult kirjutada, nii et... :)

Saturday, July 2, 2011

Pildiseeria

Mul polegi tegelikult midagi huvitavat rääkida - isegi, kui vahepeal oli, siis nüüdseks on see ammu meelest läinud. Kui, siis lihtsalt mainiks veel ühe korra ära, et Albatross on igatpidi superhüper ja I love my horse. Jube igav ja võib-olla natuke lapsik jutt, ma tean, aga nii on. Blogi on juba nagunii nii kaua kirjutatud ja nii pikale veninud, et ongi raske midagi asjalikku ja põnevat vist kirjutada... aga selle asemel siis natuke pilte seekord.


Seekordsel pildiseerial on läbivaks häirivaks teguriks mu käed. Ja üles julgen ma muidugi ainult viisakamaid pilte panna, mitte kõige hullemaid.








Ausõna, üldse ei taipa, miks on niimoodi vaja seal seljas võimelda. :)


Vahel teeme sekka mõne pisikese hüppe ka - täpselt siis, kui tuju tuleb.


Niiii õnnelikud ju... vähemalt üks on küll. Ja ma ikkagi leian, et mul on ilus hobune. :)



Tegelikult trennid on ikka sellised parajalt keskmised nagu alati, ehk siis võiks ikka paremini sujuda, aga praegusel perioodil olen ma taaskord täitsa veendunud, et 99% kõigist vigadest põhjustan mina. Loomulikult ma ajan tihtipeale (eriti siis kui asjad eriti hästi ei suju) palju probleeme hobuse ja tema kõveruse süüks - mis ei ole sugugi vale, sest see on meil tõesti väga oluliseks takistuseks - aga keegi ei sünni ilma vigadeta ja Albatrossi ennast need pisiprobleemid kõige vähemalgi määral ei häiriks. Mina olen see, kes temaga ratsutada tahab ja kes igasuguseid eesmärke seab, seega on see AINULT minu ja mitte Albatrossi asi nendest vigadest lahti saada, eksole. Hobuselt ei saagi midagi peale selle oodata, et ta oleks võimalikult koostööaldis ning valmis tegema seda, mida mina soovin. Ja selline Albatross absoluutselt ka on, seega ma ei saagi temaga vähem kui väga rahul olla. :) Ta niii vääriks sama tublit ratsanikku, kui ta ise on.

Pildistamistuhina tõttu ja niisama vahelduseks lisan ka pildi ühest meie talli varsast, minu lemmik Quality Time x Spartacus. :) Üks varss on isegi välimuselt ilusam - kui muidugi süsimustast hobusest (kes looooodetavasti ei lähe ära halliks) saab keegi ilusam olla - aga ei tea, see väike Q on kuidagi minu lemmiku positsiooni endale haaranud miskipärast.