Saturday, October 29, 2011

Päris esimene võistlus!

Võib-olla mõni teine päev kirjutan veel natuke täpsemalt, aga täna ma ei saa lihtsalt jätta mainimata, et mul on ENDISELT maailma parim hobune! :) Nimelt võtsime täna ette teekonna Ihastesse, kus toimusid Albatrossi esimesed päris võistlused (sest 2 tallisisest võistlust, kus aegade jooksul oleme osalenud, ju ei loe).
Misiganes üllatusi ma tänasest päevast ei oodanud - alates sellest, et Albatross ei lähe treilerisse ja me üldse kohale ei jõua ning lõpetades sellega, et ta keset maneeži hirmunult ringi piilub ja üheski suunas liikuda ei julge - siis üllatused oli ainult positiivsed ja ma ei jõua oma vahvat Albatrossi ära kiita.

Sõitsime kahte skeemi, ABC1-2 ja ABC2-2, tulemuseks 68,2% ja 71,9% ning vastavalt teine ja esimene koht. Nagu... mis toimub? :D No olgu, mõnel ratsaliidu võistlusel ei oleks need skeemid kindlasti mitte nii palju punkte väärt olnud, aga esimese võistluse kohta oleks ma ilmselt ka 10% võrra madalamate tulemustega rahul olnud.

Kusjuures mul enne võistlusi oli isegi päris hea tunne, sest kolmapäevases trennis saime mõlemad skeemid täpselt nii ideaalselt läbi sõidetud, kui me hetkel kahekesi vähegi suutelised oleme. Aga loomulikult ei oleks ma ealeski uskunud, et ta võistlustele minnes sama nalja korrata otsustab. Ühesõnaga, ma ei leia rohkem sõnu tema kiitmiseks, söödan parem kuhjadega porgandit Albatrossile.

Ja teine võistlushobu Roosi esines ka üle ootuste hästi, arvestades seda, et ta on alla aasta sadulas olnud + minu ja tema koostöö piirdus umbes täpselt 5 trenniga kahe viimase nädala jooksul. Tema sai esimeses skeemis 67,4% (kolmas koht) ja teises skeemis 61,7% - see oli talle väheke raskem küll ja hobu oli väsinud ka juba. Aga suured kiitused Roosile samuti!

Päev läks vist korda küll... :)

Tuesday, October 25, 2011

Poolpeatused

Üks päris huvitav asjaolu, mille ma avastasin seoses poolpeatustega. Võimalik, et olen seda ka varem avastanud, aga tundub, et oma ratsutamise juures ära unustanud...

Igatahes, mis puudutab poolpeatuseid või ükskõik millist märguannet, mille abil üritan Albatrossi rohkem üle selja tööle saada ning esi- ja taguotsa vähe rohkem üksteisega ühendada, siis tihtipeale jään ma ratset liiga kauaks pingul hoidma. St, et ma hoian pisut tugevamat survet ning nagu ootaks, et hobune selle peale järgi annab. Ja mida Albatross selle peale teeb? Otseloomulikult hakkab survet vastu avaldama, ajab lõua kangeks ning kui tegemist on vaid ühepoolse märguandega, siis ajab ennast ka sellega seoses kõveraks.

Nojah, mõnikord annab ka järgi, aga see "järgiandmise" reaktsioon (nagu ma ka varem maininud vist olen) on tegelikult peaaegu alati suunatud ratsme taha minekuga. See, kui ratsanik avaldab ratsmele survet ja hobune selle surve eest oma nina sissepoole viib, ei ole mitte kunagi seotud ratsmesolekuga, vaid ratsme taga olekuga. Jah, Albatrossi sugune hobune nt võib korra oma nina sisse tõmmata ja järgmisel hetkel sealt kohe jälle välja üritada tulla, st tal ei ole kalduvust ratsme taga olemiseks, aga mitte kõik hobused ei ole sellised. Seetõttu ei ole selline süsteem ratsastuse koha pealt just kuigi paljudele hobustele kasulik, kuigi see on KINDLASTI esimene ja kõige lihtsam viis, kuidas enamike hobuste päid alla ja natuke rulli saada, et ilusat välisilmet saavutada ja seetõttu ka päris laialt levinud.

Ratsmesurvest 10x paremini reageerib Albatross aga hoopis ratsme järeleandmisele. St, et oma poolpeatuste käigus pean ma lihtsalt märguande andma, lõpetama ja ootama hetke, et tal sellele võimalus reageerida oleks. Alati ju soovitatakse märguandeid pigem mitu korda korrata, kui et pikalt hoidma jääda (ükskõik kas siis ratsme või säärega antavaid signaale). Kui ma jään seda ratset hoidma ja ootama, millal ta eest pehmeks läheks, siis on see suhteliselt lootusetu ettevõtmine (ometi olen sellist meetodit liiiiiga palju ja kaua kasutanud), aga kui ma annan oma märguande ära ja koheselt käe ära lõdvestan ja ISE ratsme järgi annan, siis Albatross "kukub" (heas mõttes... kasutan sellist sõna, sest see tema reaktsioon toimub ülikiiresti ja peaaegu nagu automaatselt) kohe sellele ratsmele järgi ja võtab ise mõnusa kontakti.

Nii et kuigi mul võib-olla poolpeatust tehes selline tunne, et ei, ta ei reageeri ju... siis ma pean lihtsalt oma märguanded korralikult ära lõpetama ja võimaldama talle õigesti reageerimist - st minna nina ja kaelaga ise ratsmele järgi (kusjuures ratse ei pea olema pikk, võib ka olla väga lühike), mitte minna ratsme eest ära.

Friday, October 21, 2011

Unenägu

Ma nägin täna öösel unes, et otsustasin Albatrossi maha müüa. Tegelikult päris ei otsustanud isegi, olin natuke kahevahel, aga kuidagi olid kõik asjad juba organiseeritud ja siis mingi hetk panime ta minu kodu ees treileri peale ja saatsime minema.
Ta ei läinud küll kaugele, vaid esialgu kuhugi Tartu kanti - seal toimus mingi suur võistlus vms, kuhu hästi palju hobuseid ja hobuseinimesi kokku oli tulnud, ja hiljem pidi siis sealt uue omaniku talli minema, tõenäoliselt müügihobuseks.
Seega kohe järgmisel päeval läksin ise ka sinna võistluseid ja Albatrossi vaatama. Tal oli ajutine boks ühes suuuuures vanas kivist tallis, kus pidin tükk aega enne otsima, kui õige hobuse üles leidsin. Aga leidsin... ja ta nägi kuidagi õnnetu välja. Üks jalg oli natuke paistes ja kuhugi kaela peale oli mingi kahtlane muna tekkinud. Sellel hetkel, kui ma teda seal nägin, sain äkki aru, et ma poleks teda siiski müüma pidanud.
Läksin kuhugi talliümbrusesse, et ta uus omanik üles otsida. Ma polnud temaga ise tuttav, aga teadsin, milline ta välja näeb. Mu enda peast käisid läbi sellised mõtted, et okei - ma sain küll hobuse eest raha juba kätte, aga ostu-müügi lepingut meil veel tegelikult alla kirjutatud pole. Seega kui selle mehe üles leidsin, tutvustasin ennast siiski veel kui Albatrossi omanikku, millele vastuseks tuli kiiresti väga konkreetne märkus: "Ikka endine omanik, sa tahtsid öelda?" Midagi üritasin pomiseda selle kohta, et lepingut ju pole veel sõlmitud, aga see ei paistnud teda eriti huvitavat. Kui mainisin, et märkasin Albatrossi paistes jalga, vastas ta ainult pealiskaudselt, et vigastas jah ennast transpordi käigus, ning kui küsisin selle kohta, kuidas ta muidu käitunud on, vastas, et alguses polnud väga viga, aga nüüd tundub järjest närvilisemaks muutuvat.
Muidugi ta oli närviline - ma ju teadsin, et ta ei tunne ennast kunagi uues kohas eriti turvaliselt, kuidas see uus omanik sellest aru ei saanud? Aga tema juba jalutas kuhugi edasi, nähtavasti oma ostuga väga rahul ja ilmselgelt ei olnud tal plaanis teda mulle tagasi müüa. Mina jäin sinna peaaegu et pisarates seisma, taibates, kui suure vea ma teinud olen ja et mul ei ole võimalik seda enam kuidagi tagasi võtta...

See oli üks aegade kõige kurvemaid unenägusid, mis ma näinud olen, aga samas ei ole ma vist kunagi keset ööd üles ärgates niiiii õnnelik olnud kui täna, mõistes, et tegemist oli ainult unenäoga ja veel 100x kindlamalt selles veendudes, et mitte kunagi ei suudaks ma seda maailma kõige paremat hobust niimoodi kellelegi võõrale lihtsalt ära müüa. Minu Albatross.... :)

Thursday, October 20, 2011

Albatrossiga läksin üks päev põllule ratsutama. Mitte sellele, kus me kunagi varem pidevalt käisime, vaid ühele teisele - seal pole ta üksinda kunagi varem käinud. Oli tunda kah.. :) Tallist võõras suunas eemaldudes esialgu kartis ja puhises päris korralikult, aga siis mingi aeg täitsa rahunes, nii et julgesin põllule jõudes isegi sammust kiiremaid allüüre katsetada.
Liikus energiliselt, mis oli hea - see ongi nagu seal sõitmise mõte, et saaks teda rohkem EDASI sõita. Kehvem oli see, et kuna ta ikka tahtis ühele ja teisele poole piiluda ja natuke ära vajuda, siis ta oli suht kõver jällegi... polegi ammu niii kõveraks ennast ajanud. Aga eks see mõjutab väga palju, kui ta mingis uues keskkonnas on ja ennast vabalt tunda ei saa. Hehe, ja vasakut pidi galopis kippus ka vähe käest ära minema. Samm oli hoogne ja kuigi ta otseselt kihutama veel ei hakanud, siis vaikselt kogus kiirust küll juurde ja minu märguannete peale nagu kuskilt otsast ennast kokku ka ei kavatsenud võtta... seega võtsin ta kiiresti tagasi sammu (see oli veel õnneks võimalik) ja igaks juhuks rohkem ei proovinud seekord. Paremat pidi sain küll sõita, niipidi tal ei tulnud neid tuure niiväga peale.

Platsitrennid on nii ja naa. Mõnel hetkel (ka täna nt, täisistakut sõites) on küll juba kohati selline tunne, nagu oleks PÄRIS... aga noh, siis jälle need kehvemad hetked rikuvad ära. Mingit edukat läbimurret ega ka kohutavat tagasilööki, millest lähemalt kirjutada, pole olnud... nii et ikka tasapisi. Aga Albs on muidu vahva nagu alati.

Jaaaa..... Sebastian on Kurtnas! :) Käisin laupäeval noorhobuste finaalülevaatust vaatamas ja kuna ühe täku kõrval oli treikus ruumi üle, siis otsustati ka Sebastian kaasa võtta ja Kurtasse tuua. Niiiii armas on ta ikka ja hea meel jälle näha. Prei on :( aga nüüd kindlasti keegi hoolitseb ta eest vähemalt ja ma saan ju teda nüüd vahel kah kodus käies üle tsekata, nii kaua kui ta Kurtnas elutseb. :) Vahvaaaa...

Haha, tundsin temast täna puudust kah. Nimelt meil oli hüppetrenn ja no Sebastian oli ikka surmturvaline hobune hüppamiseks võrreldes mu praeguse trennikaaslasega. :P Aga see on muidugi omamoodi kasulik, õpin selliste loomadega ka sõitma. Hüppab küll superhästi, ainult kogu ülejäänud osa on kuidagi vähe kaootiline... mistõttu eksisin ise kah päris mitu korda, loodan, et loomake ei pea pikka viha. Tordimaitse käis ka paar korda juba suust läbi (ühe korra ikka VÄGA napilt), aga lõpuks läks kõik hästi ja no trenni jooksul toimus kõva areng igal juhul - viimane parkuur oli juba täitsa talutav.
Nii et ses suhtes jäin rahule, kogemus juures ju. Endale märkuseks võib-olla meelde jätta, et mitte alati ei tule hüppetrennis nii sõita nagu ratsastustrennis. Sest kui ma üritasin samu meetodeid kasutada, mida ma temaga niisama platsil traavitades kasutan, siis ei tulnud midagi välja - sest hobune on lihtsalt teine hobune, kui saab aru, et hüppama hakatakse. Kui ma aga Ivolt mõned õpetussõnad sain ja veits tehnikat muutsin, siis paranes asi tunduvalt. Tegelikult lausa naljakas, kuidas... on mõned nii elementaarsed asjad, mida ma peaks ise une pealt teadma, aga millegipärast on ikka vaja, et keegi mind õpetaks, meelde tuletaks, tähelepanu juhiks, enne kui ma neid asju reaalselt kasutama hakkan.

Friday, October 14, 2011

Natuke suuliseprobleemidest

Eelmises postituses kiidetud aktiivsusest ei ole mul kuigi palju alles jäänud, ehk siis viimased kaks nädalat pole peaaegu üldse talli jõudnud. Üleeile istusin peale 6 päeva jälle esimest korda hobuse selga ja eilseks olid jalalihased oioi kui valusad. :P Veider küll, võiks arvata, et peale 6 aastat ratsutamist on nad sellega ära harjunud, aga ei... isegi kui ma vaid 1-2 päeva vahele jätan, kipub trenniga ikka natuke kuskilt kangeks minema. Naljakas. Kunagi arvasin, et see on vaid alustajate probleem.

Midagi väga huvitavat mul ausalt öeldes kirjutada polegi. Hakamoorid vahetasin praeguseks jälle suuliste vastu. Üks trenn eelmine nädal ma tegin midagi seal seljas niimoodi, et galopi ajaks oli mul istumise all suht ideaalilähedane hobune (love that feeling!), aga no otseloomulikult ei ole mul seda hiljem õnnestunud korrata. Aga enam-vähem on meeles, mis ma seal trennis tegin - tavalised asjad tegelikult: palju poolpeatusi ning soojenduseks pikalt sammutööd enne traavi ja galoppi - aga kui ma nüüd mingi aeg mitu päeva järjest saaksin korralikult trenni teha, siis äkki õnnestuks midagi tolle trenni sarnast taas üles ehitada.

Küll aga mul tekkis üks teooria, mille ma leiutasin seoses Albatrossi suu lahti ajamisega. Teatavasti tal on komme mingitel aegadel oma suud niimoodi regulaarselt lahti ajada. Et umbes iga mõne sammu tagant korra lükkab suu lahti, nagu suuline häiriks teda vms ja siis jälle kinni. Ma ei ole siiani aru saanud täpselt, milles probleem. Kindlasti võib asi olla seotud minu ratsmekasutusega (ja selle teooria kohaselt ongi osaliselt), aga mitte sellega, kui TUGEV surve parasjagu ta suule on. Sest mõnikord, kui ta minu arust liiga palju suulisele toetuma hakkab, on suu täiesti rahulikult kinni; samas kui tal jälle see maigutamise periood tuleb, siis võib ta seda sama hästi teha ka vaba ratsmega sammu ajal. Ma olen proovinud erinevaid suulisi ja erinevale kõrgusele suulist sättida - Albatrossil on hästi suur suu ja ma ei tea kunagi, kui pikaks ma need põserihmad reguleerima pean. Kui suunurka ainult üks voldike tuleb, siis tundub, nagu suulised ripuks poole suu peal juba hammaste kohal. Kui aga lühemaks reguleerida põserihmad, siis tundub jälle suunurk liiga pingule tõmmatud olevat. Võib-olla ta suu ongi hoopis kuidagi proportsioonidest väljas ja seepärast ka suulisest tingitud probleemid? No näed, nüüd mul kujunes juba teine teooria välja.

Aga see esimene teooria oli nagunii mitte probleemi põhjusega seotud, vaid pigem lahenduskäiguga - nimelt seesama hea trenn, mis sisaldas hulganiselt poolpeatusi, ei olnud suu lahtiajamisega mingeid probleeme. Poolpeatuste eesmärk on saada hobuse tähelepanu ja suunata teda natuke rohkem ennast kandma - st raskus tagaotsale, ja eest kergemaks. Poolpeatus saavutab oma eesmärgi aga vaid siis, kui hobune selle sooritamise hetkel ausalt ratsmes on ja ise suulisega kontakti üritab hoida. Ka eile panin tähele, et kui ma hästi sageli poolpeatusi teen (nagu teoreetiliselt peaks), siis sunnib see teda nii sageli keskenduma ise suulise otsimisele/kontakti hoidmisele, et tal ei jää kunagi sellist vaba hetke, mil suuline lihtsalt ON seal ja ta hoopis sellest vabanemiseks peab väljapääsu hakkama otsima.

Keskendumise all ma ei pea silmas seda, et Albatross nüüd iga sekund oma peakesega mõtleb: "Hoia suulisega kontakti, hoia kontakti!", aga lihtsalt minu märguanded (kui ma neid õigesti suudan edastada) suunavad teda automaatselt just seda tegema. Ning kui hobune tegeleb parasaju sellega, et suulisega kontakti HOIDA, siis ei saa ta mitte kuidagi samal ajal üritada kontakti VÄLTIDA või sellest lahti saada. Loogiline ju, sest need on 100% vastandlikud tegevused.

Samuti ei arva ma, et suulist ei tohi hetkekski hobuse suus päris paigale jätta - tohib küll ja peabki, sest sa ei saa iga poole sekundi tagant talle ju ratsmemärguandeid anda. Lihtsalt see vahemik kahe märguande, kahe poolpeatuse või milleiganes vahel peab olema lühem kui aeg, mille jooksul hobune hakkab arvama, et võib-olla ta ei peagi seda kontakti enam hoidma ja proovib sellest hoopis loobuda. Eks see aeg on iga hobuse puhul erinev ja Albatrossi puhul võib-olla keskmisest lühem - aga igaljuhul on vaja trenni jooksul hobune pidevalt tegevuses hoida, v.a siis puhkepausidel. Ja tegevust ei vaja mitte ainult tema keha, vaid ka mõttemaailm - nii palju kui tal seda on. :)

Lõpetuseks üks pildike suvest.