Sunday, April 29, 2012

Rekordite päev

Charlotte ja Valegro tegid maailmarekordi :)
http://www.eurodressage.com/equestrian/2012/04/29/world-record-score-dujardin-and-valegro-2012-cdi-hagen-grand-prix-special
Mu vaieldamatud lemmikud hetkel!

Ma ise ei olnud küll täna väga koolisõidulainel - kasutasin hoopis juhust, et trenne ei ole, ja vedasin platsile väikese parkuuri, et kõigile vähe vaheldust pakkuda. Ja tegime ka omamoodi rekordeid, muuseas! :) S hüppas 105 ja Albatross hüppas 95 (Evvu vist kunagi aastaid tagasi ajas Albatrossi meetrist ka üle, aga mina pole üle 90 siiani raatsinud :D) ja must hüppas... umbes 60 ehk? :D Aga rekord siiski, kuna see oli üldse tema esimene katse takistusi galopis ületada.

Hobuse seljast maha ja jälle üles sai muidugi piisavalt kordi ronitud. Aga õnneks peamiselt siiski ainult takistuste tõstmiseks - must küll veidi lammutas seal neid latikesi, aga Albatross ja S hüppasid mõistlikult. Albatrossiga on tegelt nii lahe hüpata, ta lihtsalt reageerib kõigele ja on selline mõnus, kindel. :) Kõrgemale ja kaugemale hüppama ma teda panna ei oska, aga kui jõukohased takistused ette laduda, siis tuleb päris vahvalt neid. S-l on tobe komme süsteemide vahelt kõrvale triivida, samas kui ise kindel oled ja lõpuni nõuad, siis läheb peale kümmet edasi-tagasi vingerdamist kah, kasvõi kohapealt. Nii et peangi eelkõige ennast treenima, et ei annaks juba kahe takistuse vahel alla - stiilis "nüüd juba kisub nii kõrvale, et ilusat hüpet nagunii ei tule, mis ma siis ikka kaklen". Ei tule jah ilusat hüpet, aga kui ta ükskord aru saab, et pääsu pole ja lepib sellega, et teine takistus tuleb ka ikka ületada, küllap siis lähevad asjad iseenesest lihtsamaks.

Saturday, April 28, 2012

Kõige koledamad asjad kevade juures on muda ja putukad, aga peab tunnistama, et see praegune periood nende kahe vahel on päris tore. Hobustel on vist ka vahva, käivad juba tihti kaugemates karjamaaotsades mulda sisse söömas, lootes, et mõni värske rohulible kah sekka sattub. Ja siis muidugi otsustavad ühel hetkel üksteise võidu tagasi talli juurde galopeerida - see miskipärast juhtub enamasti siis, kui ma mõnele neist sinna maailmalõppu järgi olen jalutanud ja PEAAEGU juba õige hobuse nööri otsa saanud. Tegelikult aga ei väsi ma sellele mõtlemast, kui palju selline suur karjamaa hobustele juurde annab - ei ole ikka võrreldav väikeste liivakoplite ja -aedikutega. See on küll asi, mille suhtes ma üritan jätkuvalt ka tulevikus enda mugavuse tahaplaanile lükata, vähemalt niikaua, kui sellise võimalusega tallis paikneme.

Trennist ei olegi midagi erilist seekord rääkida. Nagu on ja ei ole ka. Albatrossi kohta mul ei ole tõesti viimasel ajal ühtegi halba sõna öelda, sest ta sisuliselt teeb kõike, mida ma temalt ise piisavalt hästi küsida oskan, aga... tunne ei ole kuidagi päris õige. Mida rohkem ma ratsutan, seda enam saan ma aru (ja olen häiritud sellest), kui ma ise asjadega korralikult hakkama ei saa. Tundub, et iga harjutus vajab nii minult kui Albatrossilt liiga palju pingutust... tundub, et peaks leiduma mingi lihtsam ja parem viis. Hobuse õpetamine on üks asi, aga ennast - ennast on nii võimatult raske arendada.

Ei oskagi kohe arvata, mis mu ratsutamisest saab. Ilmselgelt ei piisa mulle, kui saan tegeleda sellega vaid kui kõrvalise hobiga (sest miks ma muidu oma Albatrossi kõrvale kogu aeg mingeid uusi hakatisi võtan ja oma vähesest vabast ajast selle nimel loobun); samas ei paista praegu kuigi reaalne, et mul ka tulevikus piisavalt aega ja võimalusi tekiks, et saada nii heaks ratsutajaks või hobuste õpetajaks, kui ma tegelikult tahaks.
Kunagi ma arvasin, et elu on siis keeruline, kui puudub ligikaudnegi ettekujutus sellest, millega tulevikus tegeleda tahaks. Tegelikult läheb raskeks alles siis, kui ideed ja soovid ja eesmärgid on olemas ning neist on vähehaaval vaja loobuma hakata lihtsalt sellepärast, et kõike pole võimalik saada!

Jube igav jutt jälle kindlasti teistele lugeda, aga panen siis vähemalt ühe pildikese - seekord pisike S. Tegelikult ta nii väga väike ei olegi, aga Albatrossi või musta (ja ilmselt ka minu :D) kõrval paistab küll poniline olevat.

Sunday, April 22, 2012

It's not always about getting what you want, but wanting what you've got

Võimalus Albatrossiga trenni saada jäi ka seekord ära. Blablabla... nõme lugu.

AGA. Õnneks mul on Albatross ja teised loomad, kes on toredad hoolimata treeneri puudumisest. Ja kuna (isegi udune) pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis ma ei hakkagi praegu kirjutamisega rohkem vaeva nägema.

Wednesday, April 18, 2012

3 hobust tähendavad ikkagi peaaegu kolm korda suuremat ajakulu kui üks hobune, mistõttu taaskord olen sattunud sellisesse olukorda, kus peale õppimise, hobuste ja vähese magamise mitte millegi muu jaoks aega ei jää ja kogu aeg olen väheke väsinud, aga... mingil imelikul kombel on selline päevarütm praegu ajutiselt täitsa tore. :D Eks näis, millal mul jälle normaalse inimese moodi elamise järgi igatsus tuleb. Suvi tuleb nagunii minu jaoks isegi natuke liiga ruttu kätte - on küll palju, mida oodata, aga samas jääb mitu asja pooleli. Ma lepiks hea meelega paari kuu võrra pikema kevadega.

Lisaks sellele, et mitme hobusega sõites on võimalik ennast tunduvalt rohkem arendada, siis mõjub see igati hästi ka... Kuna Albatross on minu jaoks võrdlemisi keeruline hobune, siis vahel jääb areng toppama - ja siis on nii hea, et kõrval on mõni noor ja roheline, kes iga trenniga silmmärgatavalt midagi juurde õpib. Teisest küljest on peale (või enne) noori hobused väga meeldiv istuda kellegi selga, kes kõikidest su märguannetest justkui lennu pealt aru saab ja neile vastata oskab.

Albatross on üldiselt tubli nagu alati. Tahtsin enne suve veel ühte võistlust planeerida, aga vist ei tule välja... treeningplaan on seetõttu aga lahtisem ja vabam ning teeme täpselt seda, milleks parasjagu tuju tuleb. :) Maastikul käisime korra (kuidas ma suudaks ennast sundida maastikukäike rohkem ette võtma?) ja kui vähe veel kuivemaks läheb, siis tahaks kuhugi muru peale minna trennitama, et oleks ruuuuuuuuuuuumi rohkem. Viimases trennis üritasin selle tagumiku sisseviskamise probleemile lahendust leida - õlad sees sõitmine toimis hästi! Olen ka proovinud lihtsalt säärega tagumikku tagasi välja lükata - ta reageerib küll, aga läheb veidi pingesse, eilne õlad sees harjutus aitas palju paremini. Sammus ja traavis tegime seda selgelt ja konkreetselt, ning galopis (kus põhiline probleem aset leiab) õrnalt ainult suunasin sinnapoole, nii et sain ta enam-vähem sirgeks kehast, mitte ei nõudnud esiotsa päris rajalt sisse viima. Hüpata tahaks kah mõni päev!

S-ga käisin küll hüppamas jälle eile. Mul olid väiksed (mitme aasta tagusest ajast pärinevad) eelarvamused nende hüppetrennide suhtes, aga ilmselgelt olid need põhjendamatud - noored treenerid arenevad sama kiiresti kui noored ratsanikud ja praegustes trennides on minu jaoks täitsa mõnusad harjutused ja kui midagi nihu läheb, siis saan täpselt sobivat tagasisidet selleks, et järgmise tiiruga oma viga kohe ära parandada. Jah, mõned asjad lähevad küll nihu, sest hobune on noor ja kogenematu ja mina ei oska talle alati asja piisavalt lihtsaks teha... aga jällegi õpime me koos ja kui parasjagu ühtegi viga ei tee, siis on temaga väga lahe hüpata! Need noored Spartacused on mulle head ja kannatlikud õpetajad, tuleb välja. :) Üritan samaga vastata.

Ja must - eks tema on kõige rohelisem, aga traavis on täitsa-täitsa hobuse moodi juba kohati. Nii et ei saa kellegi üle kurta. Ja lisaks kõigele on võimalus, et see nädal õnnestub veel mõni õige, treeneriga trenn saada - isegi Albatrossiga, kui veab. Pöidlad pihku! :)

Albatross hoiab ka ennast väiksemaid... ja Zorrol on vist soe, kui see suur nina talle peale puhub!!!

Friday, April 13, 2012

Kõigist juttu

Kirjutan siis veidi oma hobuslastest...

Albatross! Ei tea, natuke oleks nagu klapp ära viimase nädala jooksul (ka juba paar trenni enne võistlust, mistõttu ma olin eriti üllatunud tema kenade soorituste üle). Ei ole seda ülimõnusat liikumist, mille üle ma viimasel ajal palju rõõmustanud olen. See-eest harjutame natuke rohkem tehnilisi asju: sääre eest astumisi traavis tegi üks päev suuuuuuuurepäraselt, galoppi saab päris mõnusalt kokku võtta (kuigi ta kipub võimalusel tagumikku sisse viskama, seda üritas võistlustel ka), mingid galopp-samm ülemineku alged on ka täitsa olemas. Nii et kurta ka ei saa. Kui jõuan, siis tahaks tal tagumisi kapju täna töödelda, need on veidi ülekäte läinud. Kes teab, võib-olla aitab selline väikegi asi midagi paremaks muuta. Ja sadulakontrolli järjekorras oleme ka jälle, see saaga on meil ilmselt lõputu. Aga kuna ma olen nüüd üsna selgelt ikka näinud, kuidas sadula sobivus teda mõjutab, siis ma arvan, et sellega mässamine on seda vaeva väärt. :)

Must - on ka tubli olnud. Kõige rohkem häirib mind tema juures (õigemini mitte TEMA, vaid temaga tegelemise juures) see, et ta suudab mind vahel närvi ajada - kes mind tunnevad, teavad vist, et selliseid hobuseid pole väga palju. :D Häirib vist see, et kui ta närviliseks muutub, siis pole tema jaoks enam kedagi ega midagi muud olemas, peale selle ÜHE asja, millele ta tähelepanu on pööratud ning ta lihtsalt trambib, jookseb, lükkab, ignoreerib absoluutselt kõike muud. Ja kui see "muu" olen päevast päeva, juba mitmendat nädalat MINA, siis viskab mõnel hetkel üle ja saan natuke kurjaks ta peale. Siiski - ma olen sellest probleemist teadlik ja iga kord temaga tegelema hakates tuletan nüüd omale meelde, et ta on väheke eriline hobune.. :D siis on tunduvalt lihtsam igas olukorras rahulikuks jääda ning õigesti käituda. Loomulikult ma ei lase hobusel endast üle joosta ja muud sobimatut, aga ükskõik, mis meetodeid ma selle vältimiseks kasutada tahan, iga viimane kui üks neist toimib 10x paremini, kui neid kasutada läbimõeldult, mitte emotsioonide põhjal. :)
Aga trennis on ta hästi tore - kui alguses ratsmekontakti ei sallinud, siis mingi hetk läks lambike peas läbi ja nüüd täitsa tihti juba ise üritab seda "mugavat kohta" omale ratsme otsas leida. Säärele reageerib kenasti ja tegelikult tal on päris hea traav, seljast tundub üsna suure sammuga. Galopp on see-eest väääga keeruline. Võtab pikad sammud, aga niiiiiii laiali, et tal on ennast üliraske nende sammudega edasi vedada, seega väga lõbus ei ole ei temal ega minul seal seljas. Palju ei ole galoppi teinud ka, suurel ringil natukene, aga loodetavasti traavitöö põhjal ja nende lühikeste galopiharjutuste abil õpib ta aja jooksul ennast väheke paremini tasakaalustama ka selles allüüris.
Tegelikult on ta vist sündinud hoopis maastikuhobuseks, paar korda oleme käinud nüüd maneežist väljas sõitmas ja must tahab alati innukalt ja (peaaegu) julgelt kõige ees joosta!

Sõidan jälle S-ga ka, eks näis kui kauaks. Ta on suust üks kõige tundlikumaid hobused, kellega ma kunagi sõitnud olen - mis tähendab, et helgetel hetkedel on tunne lihtsalt niiiiiiiiii hea ja ta reageerib õhkõrnadele märguannetele, aga samas on need mõnusad hetked muidugi väga kerged kaduma iga väikese vale sammu tõttu, ükskõik kas hobuse või ratsaniku poolt. Kohati on raske - sammu nt on ratsmekontaktiga hetkel praktiliselt võimatu teha, sest koheselt hüppab ratsme taha, ja kogu keha läheb krampi, aga ma nagunii noorte hobustega sammus eriti miskit ei tee (ainult sääre eest astumise algeid, tahaks ka temaga tegelikult), seega lasen tal lihtsalt pika ratsmega aktiivselt edasi astuda ja sirutada. Traavis ja galopis nii kehvasti ei ole, lihtsalt ebastabiilne on päris tihti... Aga jah, need head hetked - nende nimel tasub vaeva näha küll. :) Mul on tunne, et korraliku ratsastusega võiks temast ühel päeval (kuigi selleks ajaks ei ole mina kahjuks ammu juba tema ratsanik) saada selline üsna täpselt "minu tüüpi" hobune - kellega on mõnus, mugav sõita ja kes töötab peaaegu et mõttejõul. Praegu ta reageerib küll säärele üsna nigelasti, aga tundub vähemalt kiiresti arenevat ja aru saavat, mida ma temast tahan.

S-ga käisin hüppetrennis ka korra, oli selle taseme kohta igati tubli ja mul polnudki üldse nii kole seal seljas olla, kui ma tema hüppamist kõrvalt vaadates eeldanud olin.

Sunday, April 8, 2012

Võistlused nr. 3

Ma olen niiiiiii rahul Albatrossiga... :) Pean tunnistama, et olen teda alahinnanud. Ses suhtes, et loomulikult on ta minu jaoks alati parim hobune olnud, aga nüüd ta on tõesti ka meie lühikese "võistluskarjääri" alguses minu ootused ja lootused igatpidi ületanud.

Võistlesime see nädalavahetus Ihastes A6 (67%) ja CCI*2009A (68%) skeeme ja mõlemas suutis Albatross jälle kõige tublim hobune olla. :) Ta vist armastab patriootlikes värvides rosette. Esimeses skeemis oli palju osavõtjaid, teises ainult kolm, aga... teises skeemis ma olin juba ette arvestanud kolmanda ehk viimase kohaga, nii et see oli täielik üllatus. Ma tean küll, et Albatross EI OLNUD nende kolme seast tegelikult kõige osavam koolisõiduhobune ja ilmselgelt oli meie õnnepäev, 0.5 punkti ehk 0,1%-ne vahe on selle tõestuseks, aga ma olen siiski tõsiselt uhke ta üle, et täitsa suudab konkurentsi heal päeval pakkuda.

Kõige õnnelikum olen aga selle üle, et tema liikumine oli seekord hoopis midagi muud kui varasematel kordadel. Liikumine on kõige alus ja isegi kui harjutused tulevad välja, siis mind nii häirib see "käsipiduriga" sõitmine, kui ma tunnen, et hobune on krampis, ei liigu läbi selja, ei jookse piisavalt pikkade ja lahtiste sammudega. Neid probleeme tuli seekord ette ainult minimaalselt ja terve skeemide sõitmise aeg oli seetõttu kuidagi palju vabam ja mõnusam tunne (ja mis seal salata, lihtsam istuda ka :D).
Igasugu pisemaid probleeme ja vigasid nagu vingerdamine, viltu olemine, mõnikord ebastabiilne ratsmekontakt jms tuli ikka ette, aga vead ongi parandamiseks, eksole.