Thursday, August 23, 2012

Täna ma olen täitsa juust. Aga täna oli ka mu koolisõitjakarjääri (kuigi see vist ei vääri sellist nimetustki) tipphetk ilmselt - esiteks ratsutasin kokku 14 hobusega, mis on kindlasti mu elu rekord ühe päeva kohta, ja teiseks ei õnnestu just iga päev näidata ja hobuseid soojaks sõita Andreas Helgstrandile. :D No ma lihtsalt pidin selle ära mainima, sest mul oli peaaegu et elukutselise ratsutaja tunne täna tõesti. Väljaarvatud see muidugi, et hobuseid ei toimi nii hästi, kui elukutselisel ratsutajal toimida võiks. Aga kui paar gängsterit välja arvata, siis kokkuvõttes enamike hobustega võin rahule jääda ja Andreas täitsa leidis mõned, kes talle huvi pakkusid, nii et loodetavasti oli sellest pikast ja väsitavast pärislõunast mingit kasu.

Väike Z on unarusse jäetud, tõesti, tunnistan. Pistsin küll ta nime talli tahvlile "oma hobuste" sekka, aga no ikka alati mõtlen, et tegelen temaga õhtul viimasena ja noh.. sinna see jääbki. Aga mis seal ikka - ega tal muud polegi ju vaja kui lihtsalt harjuda karjast eemal käimist... ja jalgade andmist. No teoreetiliselt ma usun, et ta oskab jalgu anda, aga kuna ta on nii kärsitu alati tallis, siis ta ei suuda sellele keskenduda ja ei tule väga hästi see meil veel välja. Kui ta karjakaaslased sellised takjad ei oleks, siis saaks koplis seda harjutada, aga nii kui ma nende eemale ajamise kaheks sekundiks lõpetan, olen jälle vähemalt 10 hobuse poolt ümbritsetud.

Vahepeal oli Z-ga tegelemine ka raskendatud, kuna ma olin üsna lombakas. Suutsin oma varba ühe kabjakese alla lükata ja no hobuseraud (koos hobusega muidugi) tegi kiire ja puhta töö - suure varba küüs kukkus tervelt soki seest välja, kui valu põhjust otsima hakkasin. :D Õnneks ratsutamist segas see õnnetust vähem kui kõndimist ja ma ei pidanud jälle mingit invaliidsuspuhkust siin pidama.

Ühe tordi olen ka välja teeninud, aga õnneks seekord oli pehme kukkumine ja turvavest on mul ka selle suve jooksul üsna heaks sõbraks saanud ning oli minuga selle hobuse selga kaasa tulnud. Mõned on meil jep siin sellised gängsterid (mu uus lemmiksõna teatud hobuste iseloomu kirjeldamiseks) ja mõtlevad, et oleks vahva kedagi liiva sisse pilduda. Ei tea, kas mu tagumik on veel raskemaks läinud, aga üllataval kombel ma suudan selliseid gängsterihüppeid isegi täitsa taluda ja ei lenda enam päris iga asja peale sadulast minema. No see üks kord jah, aga.. see oli juba kõrgema taseme pukitamine siiski.

Mis siis veel mainimist väärida võiks? Aeg-ajalt olen ikka meie GP-poni (no tegelt ta on ikka 165 vist täis, aga... ikkagi meie nunnu poni) selga ka veel sattunud ja no endiselt sõidaks nagu pilve peal. Kui ma veel viimane kord temaga trenni ka sain ja kõik pmst õnnestus, mis ma üritasin (välja arvatud 1 sammu tagant jalavahetused - need õnnestusid ilma üritamatagi, juhtus kogemata :D), siis... pole sõnu lihtsalt, tõesti. Ja no ma ei tee temaga tegelikult üldiselt mingeid keerulisi asju - palju kokku-lahku sõitmist, natuke külgliikumisi, mõned jalavahetused, aga see tunne, et kogu hobune on tõesti su säärte ja näpuotsade vahel ja isegi mitte ei ürita sealt kuhugi ära põgeneda - see on super! I will SO miss riding him, kui ma tagasi koju lähen.

Mu noored hobused on ka üldiselt igati vahvad - see on peaaegu, et reegel, et mida noorem hobune, seda kiiremini õpib, mistõttu päris rohelistega sõites saab niiiii tihti häid emotsioone! Tuleb tunnistada, et vahel tuleb muidugi masendus kah - et ikka ei oska piisavalt hästi ja ei tule välja ja ei lähe paremaks - aga eks see käib vist asjaga nagunii alati kaasas. Igatahes olen superõnnelik, et mul on siin augustikuu jooksul olnud võimalik nii paljude erinevate hobustega trenni ja kogemusi juurde saada, mille järgselt on nüüd pikka aega ka Eesti tagasi minnes palju ideid, mille kallal töötada ja mida katsetada.

Ja veel positiivset - tuleb välja, et mul isegi leidub mõni hobune, kelle peal neid ideid katsetada! Albatrossi võtan muidugi Tartusse kaasa karjamaale muru sööma, aga mu hobuseotsingud on edukalt läinud (suuresti tänu K-le, aitäh! :) ), nii et on täitsa lootust ka sügisest sadulasse saada ja oma lemmikhobiga aktiivselt edasi tegeleda.

Wednesday, August 8, 2012

Comeback

Kui ma viimase 4 nädala jooksul pole ühegi hobuse selga jõudnud, siis täna parandasin olukorda tunduvalt ja võtsin esimese hooga seitse tükki ette. :D Ehk siis ma olen tagasi Taanis. Ja kui see asjaolu kõrvale jätta, et homme ma ilmselt niisama lihtsalt enam voodist püsti ei saa, siis kõik muu on lihtsalt suuuurepärane.

Täitsa juhuslikult õnnestus mul täna isegi meie talli (hetkeseisuga) ainsale GP hobusele selga istuda ja no... oli küll tunne natuke nagu pilve peal. Olen varem kah ikka mõned korrad temaga ratsutanud, aga siis ei olnud mul temaga üldse lihtne, isegi tavalise hea lõdvestava traaviga oli raskusi, sest hobune oli nii pinges. Nüüd ta on tükk aega puhanud ja see on ainult hästi mõjunud. No GP vormile ilmselt mitte, aga hobuse üldise heaolu seisukohalt kindlasti. Ja kuigi ma miskit erilist temaga ei üritanud, siis enamus ajast lihtsalt istusin ja reaalselt ei teinud mitte midagi, ja hobune käis nagu kellavärk. Vahepeal kästi mul sammu koondada ja koondada ja koondada ja no siis sain ennast korraks wannabe-Charlottena tunda ja mõned sammud piafeed istuda. :) Aga ainult kaks sammu korraga ja siis kohe edasi, sest... ei taha seda lõdvestatust ja kõike muud head liigse ülepingutamisega jälle ära rikkuda. Aga tegime täitsa koondatud galoppi ja pikendatud traavi, mõningaid külgliikumisi, ja no ON küll koolisõiduhobune, ausalt. :) Esimesed galopiringid küll möödusid vähe kõrgemate hüpetega kui koolisõiduhobuselt ootaks, aga no tema viimane ratsatrenn jäi vist veelgi ammusemasse aega kui minu oma, nii et see oli lubatud. Õnneks see tembutamine oli stiilis "I have so much energy", mitte "I'm SO going to buck you off", nii et kõigil oli lõbus.

Üldse kõik hobused olid nii vahvad ja mõistlikud täna. Eriti mõistlik oli see, kelle ma otse sepa haamri alt võtsin ja peale 10 minutit ratsutamist teada sain, et teda oli rautamiseks rahustatud. :D No okei, tegelt ei olnud päris nii, ta ikka oli juba boksis kainenenud päris tükk aega ja kordel oli väga elav, aga ratsutades ei läinud nii aktiivselt edasi kui võiks. Ma tegelikult arvan, et ta oli juba täitsa omas konditsioonis selleks hetkeks, aga no nalja sai meil igatahes palju sellest rääkides.

Kõige huvitavam 4-aastane katsumus seisab aga alles ees (homme ehk) - lisaks lihtsalt heale hobusele on aga ühtlasi tegemist Ziny poolvennaga ema poolt, ja muuseas ka minu esimese isikliku kastreerimiskatsetuga (näe siiamaani elab rõõmsalt!), nii et mu arust oleks päris lahe, kui ma talle ikkagi selga julgeks ronida. Ja no ERITI lahe oleks see, kui ka see minu otsustada jääks, millal ja mispidi ma sealt seljast uuesti alla tulen. No vähemalt turvavest on mul nüüd selle suvega siin Taanis üsna heaks sõbraks saanud, nii et... eks me näe, mis saama hakkab.

Aga olgu, aitab jutust ja ma lähen naudin edasi oma lühikest augustikuud siin maailma kõige toredama pilve peal. Panen teile ühest 4-aastasest pildi kah. Jeesjees, vertikaali taga küll, aga siiski sirutab suulise poole. Arvestades, et ma pole mitte ühegi teise hobusega sõitnud, kes niiiiiii ekstreemselt ratsme taha roniks nagu seesama hobune suve algul, kui mina esimest korda talle selga läksin, siis ma olen nii praeguse olukorra kui ka selle pildiga rohkem kui rahul. Nüüdseks sirutab ta sealt tühjusest ennast ikka päris tihti juba välja, aga no.. nii ilusat pilti sellest lihtsalt ei saanud täna veel.

Friday, August 3, 2012

Ma lugesin ühte huvitavat uurimust, kus katsetati, kuidas noored hobused reageerivad ratsmesurvele ja kui tugev surve neile juba ebameeldivusi põhjustab. No surve tugevus füüsikalistes terminites ei öelnud mulle suurt midagi, aga huvitav oli see, et hüpoteesina arvati, et hobused alguses ei talu üldse survet, aga päev päeva järel harjuvad ning sama suur surve enam niivõrd ebameeldiv ei ole kui alguses. Katse seisnes selles, et hobune pidi oma kaela sirutama söögi järgi, samal ajal avaldati aga ratsmele teatud tugevusega survet (täiesti lõdva ratse, kerge surve ja lõpuks küllaltki tugev kontakt). Vastupidiselt hüpoteesile tuli aga välja, et kui esimesel päeval olid hobused valmis küllaltki tugeva survega endiselt kaela sirutama, et maiuspala kätte saada, siis iga järgmise päevaga nende innukus vähenes - ehk nad ise õpetasid ennast sisuliselt väiksemale ratsmesurvele reageerima, MITTE ei muutunud iga korraga tuimemaks.

Ehk täiesti vaieldamatu tõestus sellele, et kui hobune ratsmesurvele tuimaks muutub ja tugevamat kontakti võtma hakkab, siis on KÕIK ainult treeningus ja ratsastajas kinni. Hobune ise (vähemalt neist katsealustest 15 hobusest viimane kui üks) valib alati teise ja ratsastuse poolest "õigema" tee - reageerimine väiksemale survele kui varem. Tõenäoliselt kehtiks sama ka sääre- ja muude märguannete puhul.

Muidu olen olümpialainetel ka ja no tänaste tulemustega võib küll rahule jääda. :) Hester ja Schneider on väga lahedad, mul hea meel. Sellest, kuidas Laura B nii palju punkte kogub, ma ausalt öeldes päris hästi aru ei saa, aga noh... õnneks või kahjuks ma pole kohtunik kah. Ma tean, et tal on palju noori fänne HorseHero kanalite kaudu ja treening peaks kah nagu teoreetiliselt minu põhimõtetega hästi sobiv olema, aga tulemus miskipärast mitte. Aga mu pöidlad lähevad kõige rohkem pihku siiski homme Charlotte ja Valegro sõidu ajaks. :) Eks näis, kas on nende päev või mitte.

Ja esmaspäeval saab juba Albatrossi patsutada. Vahva.