Saturday, October 20, 2012

Mõtlen küll tihti, et blogi vajaks uut postitust, aga kuidagi ei kutsu viimasel ajal kirjutama. Kiire kokkuvõttena siis: hetkel satun hobuse selga maksimaalselt 4x nädalas (sest Myron on pisike ja alles 4-aastane ja ei taha nii palju koormust)... endalgi natuke imelik, aga noh - selg ei valuta, hobune on mõnus, üleliigset aega mida hirmasti ratsutamisele kulutada tahaks kah nagunii ei ole, nii et ei saa vist kurta.

Aga Myron on väga lahe tüüp! Esimene aasta on temaga peamiselt maastikul käidud ja muud sellist kerget asja - kusjuures võib-olla sellepärast ta ongi praegusel ajal nii mõistlik ja lihtne õpetada, et algus oli rahulikult ja õigesti tehtud? Aga jah - ta on mu arust selline pisike unistuste hobune: hästi nunnu näeb välja, viitsib suhelda inimestega, täitsa kenad liikumised kah ning mõnus ratsutada nii platsil kui maastikul.

Nagu enam-vähem KÕIK hobused, on ta ka ühele poole pisut kõveram kui teisele poole, nii et paremale meeldib väga painutada, vasakule ei meeldi nii väga painutada ja alguses ei tulnud meil galopitõsted ka sedapidi välja (isegi kui tõusis õigesti, siis vahetas jala ära valeks), aga nüüd sujub juba tunduvalt paremini. Ja mis ma olen teinud, et galopitõsteid parandada? - Kindlasti mitte palju galoppi, üldsegi mitte. :) Vahepeal jätsime galopi hoopis tagaplaanile, tegelesime palju traaviga: lõdvestatusega ja painutamistega ja üleminekutega ja siis äkitselt olimegi sealmaal, et kui tõste piisavalt hästi ette valmistada, siis on kõik tip-top. Kui mina lohakas olen või M natuke vähe keskendub, siis ei pruugi veel alati õnnestuda - aga nii see käibki ju.

Ja muid probleeme temaga ei olegi... esiotsale kipub vahel vajuma, aga usun, et piisavalt aega, trenni ja poolpeatuseid teevad oma töö. Ja mis ma ikka siin üldse üritan mingeid probleeme hädaga välja otsida, kui tegelikult on kõik väga hästi!

Teine hobune oli kah sadulas mõned nädalad, aga siis ta otsustas protestima hakata ja ei tahtnud enam mind sinna selga. Mõtlesime ja proovisime ja jõudsime järeldusele, et kõige suurema tõenäosusega on asi sadulas. Seega nüüd ootamegi sadulapassijat ja mõnda paremini sobivat varianti, mida talle selga panna. Tema seljajoon ei ole ka ilmselt kõige lihtsam sadula sobitamise seisukohalt, igatahes olemasolevad ei tundunud päris okeid olevat ning kuna tegu on nagunii igatpidi väga tundliku hobusega, siis on targem lasta ta kindluse mõttes asjatundjal üle vaadata.



Niikaua aga teeme kordet ja tööd käekõrval. Kui ma rohkem joosta jaksaks, siis me võiks varsti vabalt juba kahekesi kõrvuti lihtsamaid koolisõiduskeeme läbida, sest ta on minu hääle-, ratsme- ja stekimärguannetega ning nende tähendusega juba täitsa hästi kursis. Väga konkreetset ratsmekontakti ma tegelikult hoida ei julge, sest mu tunnetus niimoodi maas, käsi üle hobuse turja liikudes ei ole pooltki sellest, mis sadulas (vähese harjutamise asi), aga jääme lihtsalt õrnade ja turvaliste märguannete juurde, millest aru saamine kindlasti ühelegi hobusele halba ei tee.

Ja noh - siis on muidugi veel Albatross! Ta veedab oma päevi endiselt peamiselt karjamaal, nähes enamasti välja nagu soliidne mudahunnik (Pireti sõnad) ja olles niisama muhe. Kui ma teistele hobustele järgi lähen, siis ta alati puurib mind oma silmadega hästi kaua, et ma ikka tema juurest ka läbi astuks (ta ise ei viitsi tavaliselt oma suurt tagumikku liigutada), paar pai teeks ja paar porgandit annaks. Tjah, Albatross ei ole küll selline suures rõõmus vastu jooksja, aga nüüdseks ma olen juba ammu päris kindel, et ta saab aru, millal MINA tulen, sest ta vaatab mind hoopis teistmoodi kui teisi inimesi... ja teistmoodi kui teised hobused mind vaatavad. Ja see ei ole isegi mitte mingi nähtamatu, aga väga sügava emotsiooni minupoolne interpretatsioon, vaid noh - täitsa reaalne asi. :)



Ja nagu te eelmise postituse videolt nägite (või ei näinud, kuna tegemist oli liikuva udukoguga), siis jalaprobleem kah nii kohutav ei ole, et ta piisava tahtmise korral seda varjata ei suudaks. Selle sügise jooksul olen mina vist ainuke, kes tema käiguvahet täheldanud on, sest teised inimesed näevad teda ainult jalutamas või vahel karjamaal jooksmas, aga siis on ta enamasti actionit täis ja seetõttu eriti ei lonkagi. Ning inimesed tulevad ja küsivad mult, et pole miskit viga ju??? :) Ja mul on igakord hea meel seda kuulda, sest see tähendab, et Albatrossil on suure tõenäosusega praegu päris mõnus ja meeldiv laisklooma elu.

Tegelikult teeme temaga ikka "trenni" ka - ehk mina mängin temaga ja Albatross mõnikord mängib minuga ka, kui tuju on - aga seeeeee on juba pikem jutt ja saab ehk kunagi tulevikus mõnes eraldi postituses kajastatud.

Vahel ei olegi kõik ainult halb...

Kvaliteedist me ei räägi, aga kui kellelgi õnnestub selle video pealt mõni loomake eristada, siis teadke, et see on Albatross, kes kappab küll, kui isu on!

http://www.youtube.com/watch?v=uatI6VJVfm8

Parimatel hetkedel unustab lonkamise sootuks ja tuletab hoopis oma koolisõiduallüüre meelde! :)

Thursday, October 4, 2012

Ma olen palju mõelnud, et mis ma Albatrossiga tulevikus teen. Mõnes mõttes tahaks ta viia mingisse väikesesse toredasse usaldusväärsete inimestega kodutalli, kuhu ma ta südamerahuga võimalikult pikaks ajaks jätta julgeks. Samas - ma ei ole vist veel valmis selleks, et ei saa teda kogu aeg regulaarselt vaatamas käia... ta ikka siiani teeb alati tuju heaks, kui koos miskit teeme. Aga niimoodi teda igal suvel ümber kolida - see ei ole ka võib-olla hea mõte. Muidugi nii Kurtnas kui Ados on tal juba oma sõbrad ja tuttav keskkond, nii et väga suurt stressi see talle ei tekita, aga... siiski.

Praeguseks olen ta igatahes Tartusse toonud ja siia ta ilmselt ka jääb vähemalt kuni järgmise kevade/suveni. Ma usun, et tal on siin päris hea. Kui see võib-olla välja arvata, et mitte trenni tegeva loomana võivad kilod heinapalli juures istudes päris kiiresti kogunema hakata. Ülekaal kindlasti jalale midagi head ei tee, aga pole hetkel erilist varianti teda dieedile panna... kui üldse oleks võimalik, siis selle jaoks peaks ta tervest karjast eraldi kuskil  pisikeses aedikus üksinda istuma ja selle variandi miinused kaaluvad kohe kindlasti plussid kaugelt üle.

Üle mõistuse paks ta veel küll pole, aga lihtsalt praeguses olukorras pean sellele kaaluasjale kah rohkem ja ennetavalt tähelepanu pöörama. Aga talv tuleb, siis nagunii kulub energiat rohkem. Ja ega ta mingi laiskloom pole - mürgeldab noortega ringi, vajadusel laseb galopitiire ja hüppab mölluhoos nelja jalaga õhku kah. Seega mul on vähemalt põhjust loota, et minu mure tema probleemi üle on suurem, kui tal endal.

Kaera saab ta nagunii minimaalselt - ainult nii palju, et Superflexi sisse sööta saaks. Ma muretsesin küll, kui avastasin, kui õudse maitsega see söödalisand on, aga Albatrossil läheb see õnneks koos paari peotäie kaeraga imekiiresti kõhtu. Ma olen tegelikult palju uurinud ja aru saanud, et üsna suure tõenäosusega seisneb nende liigestele mõeldud lisandite kõige suurem kasutegur hobuseomaniku rahustamises, aga noh - kuna on ainult loetud asjad, millega ma Albatrossi aidata saan, siis pean vähemalt proovima.

Ma saan aru, et kogu mu jutt on kergelt masendav, aga... mis teha. Kogu see jama on ka mind ikka väääga palju mõjutanud ja ma mõtlengi igapäevaselt kõige selle peale, mida siiagi kirja olen pannud. Kirjutamine aitab mõtteid korrastada vahel lihtsalt, eriti kui on nii palju, mille üle mõelda! Positiivseks võib vist aga seda lugeda, et nüüd on juba tükk aega mööda läinud ja ma ei ütleks, et Albatrossi seisukord praegu kehvem on, kui 4 kuud tagasi, kui see probleem ilmekalt esile tuli.

Mu šokolaad uutmoodi harjutusi proovimas

Eile oli meil väga lahe - Albatross oli entusiastlik ja viitsis minuga tükk aega tegeleda. Viimasel ajal, kui ma Albatrossist räägin, siis mõtlengi rohkem sellele, kuidas tema minuga tegeleb, mitte vastupidi. :P Mina võin iga kell võtta hobuse ja temaga midagi teha, aga praegu, kus meil on teemas rohkem sellised mänguga pooleks harjutused ja muud vigurid, siis mängib palju suuremat rolli see, kas hobune ise initsiatiivi üles näitab. Albatrossil jääb sellest tihtipeale puudu - õigemini tal kaob tähelepanu liiga kergesti minult ära ja hakkab omi mõtteid veeretama ning sel juhul ei aita ei minu hüppamine ega kisamine. Aga sellised päevad nagu eile - kus ta pidevalt küsib: "Mis ma nüüd teha võin???" ja katsetab ja proovib ja mängib ja möllab - need on meie mõlema lemmikud! :)