Friday, December 28, 2012

Tahaks, et oleks pilte panna, aga ei ole. Nii kurb.

Albatross on ikka päris veidraks kätte läinud. Enam-vähem iga kord, kui teisi hobuseid karjamaale tooma lähen, kõmbib minu juurde või meile järgi. Talli siiski vabatahtlikult ei tule, olen talle seda võimalust ka pakkunud. Aga minu kutsumise peale tuleb isegi heinarulli juurest ära. Täiesti uskumatu lugu.
Muidu on ta terve ja kraps, mul on väike isu isegi selga ronida, aga kui ma ta platsile korde otsa võtsin ja kõrvalt selle peale kommenteeriti, et "ma ei teadnudki, et ta taguots nii kõrgele suudab tõusta" ja muud sellist, siis mulle sai elu taas armsaks ja loobusin sellest plaanist. :) No oli metsik, tõesti oli. Üldiselt ta küll ratsaniku all ja jalutades selliseid trikke ei tee, aga kindel ei saa olla, ega ta pole mingi ratsahobune ju enam kah. :) Võib-olla teinekord. Tegime hoopis käe kõrval trenni ja oli ka tore.

Tundub, et M köhimisprobleem on hetkel taandunud (ma arvan, et tänu väliboksi kolimisele.. aga ega kindlalt ei tea) ja teeme aktiivselt trenni jälle. Nüüd, kus ta niisama lihtsalt ringi joosta oskab väga kenasti ja toredalt, siis mingi hetk tekib isu rohkem nõuda ja siis muidugi läheb asi ka raskemaks, tekivad pisikesed probleemid jne. Või noh - tegelikult ma ei nimetaks neid probleemideks, pigem väljakutseteks. Kõik asjad ei tulegi kohe lennult ja esimese korraga, ega need sellepärast kohe probleemsed pole. Aga täitsa loogiline, et mida rohkem hobuselt nõudma hakata, seda suurem tõenäosus, et ta päris kohe aru ei saa. Aga üldiselt M saab ikka üsna hästi aru võrreldes paljude teiste noorte hobustega, kellega tegelenud olen. Ainult mõned asjad (nagu nt galopis esiotsale vajumine) on sellised, millega ma kogu aeg üritan midagi pihta hakata aga pole siiani 100%-liselt õnnestunud. Kui tekib võimalus, siis püüan temaga äkki veel mõne trenni võtta - eelmine kord mul polnud nagu eriti midagi, mille kohta abi tahta, sest lihtsad asjad tulid lihtsalt ja me midagi keerulist ei üritanudki, aga nüüd on asi edasi läinud ja mõne asja kohta küsiks küll teist arvamust.

Ja C - kui ma vahepeal juba kartsin, et temast saab äkki esimene hobune, keda ma sadulasse ei saagi (kuigi loobuda ma veel eriti ei tahtnud ja õnneks omanikud kah mitte  :) ), siis praeguseks tundub, et tema probleemid olid siiski sadulast põhjustatud ja ta vajas lihtsalt aega aru saamaks, et uus sadul on täitsa tore ja mugav. Nüüd ta on väga lühikese ajaga teinud minu arust hämmastavalt kiire arengu, kuigi trennid üritan endiselt kerged ja mitte liigselt koormavad teha. Aga traavis on täitsa nagu ratsahobune juba, ei oskagi ühtegi halba sõna öelda. Liigub kergete märguannete peale hea meelega ise edasi, painutab ennast ringidel ja nurkades, on kenasti juhitav, ühesõnaga väga mõnus. Galoppi pole palju teinud veel, aga nüüd hakkan seda ka lühikeste juppide kaupa trennidesse lisama.

Vot nii. Ühesõnaga endiselt on mul kolm toredat hobust. Ja mõnes mõttes väga tore, et ka "võõraste hobustega" on mul seekord õnnestunud juba päris pikalt järjest tegeleda. Ikka teistmoodi tunne võrreldes sellega, kui ainult paar nädalat sõita vms. Isegi kui asjad ei liigu nii kiiresti edasi kui tahaks (nt C-ga ei toimunud ratsutamise mõttes vahepeal pikka aega mingit arengut sadulaprobleemide tõttu), siis hobustega tegelen ju ikka regulaarselt ja õpin neid rohkem tundma ja mulle endale muutub ka väga oluliseks see, mis nendega toimub, kuidas neil läheb jne. Muidugi ühel hetkel on neid selle-eest võib-olla veidi raskem ära saata, aga sellega oskan ju ette arvestada. Konkreetselt nende kahe hobuse puhul on veel see boonus, et ma olen üsna kindel, et kui nad mingil hetkel lahkuvad, siis ainult headesse kätesse. :) Ja Albatross jääb ju nagunii mulle, nii et no worries. Mul on hea meel igatpidi.

Oi, peaaegu unustasin mainida, et KELLELE SEDA SULA NÜÜD VAJA OLI? Oli tore kena talv ja nüüd on järsku jää ja vesi igal pool, nii et maastikul nt ei olnud üldse tore käia.

Saturday, December 22, 2012

Talvemuredest (või nende puudumisest)

Mäletan, et kui ratsutamisega alustasin, siis me sõbrannadega olime IGA ILMAGA nõus trenni tegema. Tõsiselt. -20 kraadi või paduvihm ja torm, vahet polnud. Maneeži asemel oli meil liivaplats, mis sügisel ja kevadel transformeerus mudamülkaks, talvel oli lumine või kehvemal juhul jäine, aga variandiks oli ka karjamaal või maastikul sõitmine, ühesõnaga plaanitud trenne meie soovil küll kordagi ära ei jäetud.

Aastate jooksul on muidugi palju muutunud, maneeži olemasolu ikka hellitab natuke ära küll ja igapäevane ratsutamisvõimalus (vahel isegi -kohustus) võtab ära soovi aasta kõige kohutavama ilmaga päeval trennitamise, rääkimata sellest, et sõrgatsini sopa sees ei sõidaks ma enam nagunii iseenesestmõistetavatel põhjustel - seda siis hobusele, mitte iseendale mõeldes.

AGA kui ma seda igatalvist kiunumist külmakraadide üle igalt poolt kuulen ja loen, siis ajab küll natuke muigama. Olgu, kui ma üleeile -17 kraadiga tallis käisin, siis oli vähe krõbe juba ja kordetades muutusid näpud 20 sekundiga tundetuks, aga muul ajal aktiivselt tegutsedes sai ilusasti hakkama, isegi nina jäi pähe. :) Iseasi on see, et sellise külmaga tuleb ka hobustele mõelda ning erilist võhmatrenni loomulikult ei tee, aga liikumine sammus ja vahel isegi kerges traavis on minu arust ok, hobune ei tohiks lihtsalt hingeldada ega liigselt pingutada.
(Märkus ka, et see kordetamine seisnes lihtsalt noore hobuse jalutada ja paar ringi traavida laskmisel enne selgaminekut)

See siis oli -17 kraadi kohta. Nendest aga, kes keskmise ilusa lumise talveilma asemel (-5 kuni -10 kraadi nt) eelistavad mingit läga ja vihma, mida nagunii kevadel ja sügisel piisavalt saab - no sellest ma ei suuda aru saada ja ei hakka ka kunagi suutma. Pange ennast korralikult riidesse, vajadusel visake vahepeal mõni boks sõnnikust tühjaks ja seejärel võtke üks kiht riideid vähemaks, sest liiga soe hakkab. :D Olen küll talveinimene, jah, ja lumi on üks ilusamaid asju maailmas. :)

Ja ma saan korraliku talvekasukaga hobusega teha täiesti normaalse poole- kuni kolmveerandtunnise trenni, ilma et ta oluliselt niiskeks läheks ja kuivamisele sada aastat kuluks. See eeldab muidugi keskmist koormust, mitte rohkem, ja stressivaba trenni, aga täiesti teostatav. Nii et pidage mind imelikuks, aga talv on ilus aeg ja mul on tõsiselt hea meel, et need aastaajad viimasel ajal mõistlikult vahetuvad ning ei pea septembrist aprillini vahelduva eduga kogu aeg lörtsi ja muda taluma.

Ma muidugi ei kannata suvist kuumust, nii et kõik mittetalveinimesed saavad mind poole aasta pärast täpselt samamoodi kritiseerida nagu mina praegu neid.

Thursday, December 13, 2012

Muheeee

Albatross on väga muhe viimasel ajal, mõnuuus. Mulle meeldib, kui ta sellises tujus on. Karjamaal täitsa silmad säravad, kui ma tema poole sumpan (tõenäoliselt säravad muul ajal samamoodi, aga mida ma ei näe, seda pole olemas), ja kui ta parasjagu söömisega ametis ei ole, siis võib isegi juhtuda, et sumpab vastu mulle.

Olemegi nüüd juba mõned korrad oma ohjadega maneežist välja saanud ja lähiümbruses ringi uitanud. Kõige suuremaks takistuseks sealjuures olen mina - kombinatsioonis sügava lumega muidugi. Näiteks tänase tuisuse ilmaga olin ma enam-vähem peale 5 minutit omadega juba täiesti läbi. Sammu oleme palju teinud, tahaks nagu traavi ka rohkem harjutada, aga no kuidas sa harjutad, kui ohjaja surmväsinult lihtsalt poolel teel lumme langeb. Peab ikka proovima vist kelgu või suusad lähimas tulevikus appi võtta. Või ennast vormi ajama :D

Esimene kord natuke ikka pelgasin, sest noh - tõsi ta on, et kui Albatross niiviisi ohjade vahelt mingil hetkel jooksu otsustab pista, siis mina olen seal taga väike sipelgas ja mingi kapsli külge kinnitatud kordega küll vastupanu osutada ei suuda. Olen aga käekõrval veidi tegelenud sellega, et ta ratsmemärguannetele oleks kergem ja tundlikum kui kunagi varem - ega me selle cavessoniga kuigi palju harjutanud polegi, aga ma eeldan, et märguanded on talle võib-olla meeldivamad kui suulisega ja äkki siis pole ka põhjust mitte reageerida :). See teooria on nüüd küll vastupidine laiemalt levinud arvamusele, et mida tugevam/ebameeldivam on surve, seda paremini hobune reageerib, aga... ma usun, et see arvamus ei pea sugugi alati paika.

Igatahes üks hetk, kui Albatross nagu tavaliselt naabri traktoreid kartis, siis ta tõmbas küll tagajalad juba kõhu alla ja oli valmis kohalt sööstma, kuid siis tundis kerget survet ninal ja.. JÄI SEISMA. Seda momenti on natuke raske kirjeldada, aga kui 700kg hobust on parasjagu mingit instinktidest tulenevat põgenemist ("põgeng" kõlab ka hästi, muuseas! kuid ÕS ei nõustu minuga) sooritamas ja siis minu märguande peale poole hüppe pealt peatub... see on täitsa võimas tunne. :) Et minu antud kergel märguandel (see isegi ei läinud sikutamiseni välja - tõesti lihtsalt märguanne) oli tol hetkel suurem mõju, kui saaklooma põgenemisinstinktil. Kusjuures see instinkt avaldub Albatrossis kohati tegelikult väga tugevalt. Lahe.

Täna Albs ikka ka üritas lendleva silokile nägemise peale korraks rajalt lahkuda ja mööda mäge üles ronida, aga peatus kohe kui esimene ehmatus möödas ning tibusammude, puristamise ning ohtrate rahustavate sõnade saatel saime sealtki edasi kõnnitud.

Maneežis korraks kordele lastes selgus esiteks muidugi see, et tal on hüpersuper palju energiat, aga teiseks ka see, et hetkel on meil isegi 4 lonkevaba jalga (kahepeale lausa 6). Nii et kõik on üsna tore ja Albatross ongi täpipealt nii mõnus, nagu sellel videol:

http://www.youtube.com/watch?v=7YDMPcsREeA&feature=g-crec-u

Saturday, December 1, 2012

Albatrossi üks tagumine jalg oli pikalt paistes ja igavene jama oli sellega, ei ole isegi mitte isu sellest pikemalt rääkida. Nüüd 2 nädalat, 1 antibiootikumikuur, mitmepäevane boksivangistus ja olematu prei ravimine hiljem, tuli välja, et tal tõenäoliselt oli mingi hiiglaslik kabjaabstsess, mis lõpuks piirde juures (kahelt poolt?!) välja ronis. Kabjaabstsessi on aga üsna keeruline diagnoosida, kui hobune vastavat valureaktsiooni ei näita, seetõttu ka selline pikaleveninud jama ja teadmatus. Veidi veider on see siiamaani, aga mingit tõenäolisemat võimalust ei ole keegi siiani suutnud välja mõelda... Praegu on Albatrossil igatahes tunduvalt parem, tsipake jämedam on jalg siiani, aga hetkel pole suurt midagi võimalik ette võtta, nii et vaatame ja loodame, et ta seisukord tasapisi iseenesest normaliseeruks.

Igavuse peletamiseks lasin teda teiste hobustega maneeži mängima ja seda ei pea mu 8-aastasele üldiselt rahulikule ruunapoisile kunagi 2x ütlema. Nüüdseks julgeb isegi väike Myron Albatrossiga kampa lüüa ja kaasa mängida, alguses vist veidi pelgas suurt ja metsikut kaaslast.

Aga kui vähegi aega leidub, siis Albatrossiga oleks mul hetkel plaan (kuigi tuleb tõdeda, et neil plaanidel on komme tihti muutuda) ohjamine platsil meelde tuletada ning siis julgus kokku võtta ja seda ka väljaspool maneeži katsetada. Et ühel päeval saaks tema taga põllule suusatama või kelgutama minna! :) Minu lume peal vedamine ei tohiks ühele 700kg-le loomale küll praktiliselt mingit lisakoormust tekitada... mure pigem selles, et Albatross mu nullkoormuse tõttu päris ära unustab ja mingil hetkel omavoliliselt läbi küla tagasi talli otsustab joosta... järgi lohisemas kelk või mina või veel midagi muud. Aga vaatame, kuidas asi kulgeb, väljakutseid peab ikka ju olema.

Teiste hobustega on samuti olnud nii muresid kui rõõme, aga nende muredest peavad vist teadlikud olema ainult hobuseomanikud ise, mitte kogu maailm... nii et need jutud jäävad ilmselt siia kirjutamata. :) Endiselt on nad mõlemad väga vahvad ja tundub, et hetkel liigub kõik ikkagi tasakesi positiivses suunas.