Thursday, February 28, 2013

Väike My hakkab nüüd jõudma sinna kuhugi, kus mul on temaga väga põnev sõita - samas ka challenging (eks see teebki põnevaks just), sest ma ei olegi vist ühegi noore hobusega peale Albatrossi nii pikalt ja regulaarselt järjest sõitnud, pool aastat hakkab ju täis saama juba.  Ehk siis need asjad, mida ma kümnetele erinevatele hobustele elu jooksul olen õpetanud, hakkavad tal selgeks saama, ning on aeg sammuke edasi minna - ainult et selle väikse sammukesega edasi teeb minu vastavate kogemuste hulk kahjuks suuuuuuuuuuuuure languse. Kõik hobused, kes omavad enamat kui ainult algratsastust, olen saanud sõita kellegi teise, minust tunduvalt parema ratsaniku käe alt, seega hobuste õpetamise kogemused sellest lihtsast baastasemest edasi mul põhimõtteliselt puuduvad. Albatross ongi enam-vähem see ainuke õpetaja olnud. Suveni jäänud kolm kuud ei ole küll teab mis pikk aeg, aga trennitame natuke intensiivsemalt kui sügis-talve perioodil ning ma olen väga huvitatud sellest, kuidas meie koostöö edasi läheb. Ja minu õnneks on Myronil selline ääretult lahe omanik, kes mingitel kummalistel põhjustel mul oma hobuse peal seda kõike katsetada laseb. ;)

Muidugi on ka Myronil mõningaid probleeme ka seal päris põhiasjade juures veel - kui Albatrossi kõige suuremaks takistuseks oli vägaväga suur kõverus läbi keha, siis Myronil ilmselt just enda esiotsale tõmbamine/vajumine, mis otseselt ka järgmisi asju raskendab. Eks need on vist mõlemad sellised asjad, mille arendamine ja parandamine tuleb aja jooksul, mitte üleöö. Homme on plaanis ka üks koolisõidutrenn võtta, nii et äkki osatakse meile mõnda head harjutust või nippi nende probleemsete kohtade jaoks soovitada. :)

Hobuse taguotsa tugevadamiseks olen proovinud teha hulgaliselt üleminekuid traavisiseselt - sammude pikendamine ning jälle tagasi. Kuna mõningate hobuste peal olen näinud, et tagajalgade võimas tõuge ei tähenda sugugi seda, et neil ka sama suur kandmisvõime oleks, siis tahaksin proovida töötraavi ka lühikesteks juppideks hakata vähe lühemaks koondama - aga ma olen alati noorte hobuste puhul kartnud, et sammu lühendades nad ei hakka ennast tegelikult rohkem kandma, vaid lihtsalt kaotavad tasakaalu ja liikumise. AGA nüüd hakkasin mõtlema, et kui ma suudan jälgida järgmist kahte asja:
- tempo ei lange
- hobune sirutab endiselt ratsme poole (st ei ole seljast nõgus), kuid ei ürita pead ja kaela allapoole vedada
siis kas tal on üldse kuidagi võimalik oma samme ilma tõelise koondamiseta lühendada? Ma räägin loomulikult sellest ainult baby-steps tasemel, aga võib-olla ma ei peakski sellist harjutust niiväga kartma? Sest neid kahte asja ma suudaks ilmselt jälgida ning praegu oma ajusid ragistades ma ei suuda välja mõelda, kuidas hobune sellisel juhul veel harjutusest "viilida" suudaks. Muidugi teoreetiliselt peaks ratsanik tundma, kuidas hobuse tagaots allapoole vajub ja blablabla, aga nii rohelise hobusega, nii algstaadiumis ning mitte ideaalselt tundliku ratsanikuga ei pruugi see küll nii selgelt äratuntav olla.

Nii palju siis sellest. Kahjuks mu selg ei ole sel nädalal just kõige koostööaltim olnud, sai vist vähe ülekoormust või ei tea, mis tal jälle mureks. Ratsutanud olen ülepäeva, saabki My kah ühe väheke kergema nädala, ja loodan, et järgmiseks nädalaks on enam-vähem korras.

Albatrossiga tuli mul ka üks huvitav mõte midagi proovida... aga see on veel saladus. :) Sest pole võimatu, et mu mõttest ei tule suurt midagi välja - aga katsetada tahan ikka ja eks siis selgub.

Wednesday, February 20, 2013

My on viimased nädal-poolteist väga asjalik olnud, kõik trennid on hästi läinud. Trenni alguses on ikka ühe või teise asja kallal vaja tööd teha, aga iga kord on asi mingil hetkel nö paika loksunud ja siis ta lihtsalt ongi seal sääre ja ratsme vahel nii nagu peab ja sõitmine on imelihtne.

Kunagi käisin Albatrossiga ühe treeneri trennis ja mulle see üldse ei meeldinud, sest kui A "järgi ei andnud", siis pidin ratset jäigalt ühe koha peal hoidma ja lihtsalt tagant nii palju peale sõitma, et tal muud üle ei jääks. Albatross on suur ja tugev hobune, nii et ilmselgelt tuli sellest üks suur jõuvõitlus. See nina läks lõpuks allapoole küll, kuid mul oli nii käe otsas kui jalgade vahel sada kilo ja mõlemad olime trenni lõppedes väga väsinud. Keegi ütles tol korral, et äkki ma lihtsalt ootan, et asi liiga lihtne oleks ja ei taha nii palju vaeva näha... Aga - tegelikult ju ongi nii. Mitte, et ma ei viitsi vaeva näha, aga praegusel hetkel ma julgen küll öelda, et IGA asi, mida ma hobuse seljas teen, on eesmärgiga muuta teda lihtsamini ja kergemini sõidetavaks. See ongi kogu asja mõte minu jaoks. Veel üks põhjus (lisaks puudulikkule ratsutamisoskusele :D), miks ma kunagi mingiks sportlaseks ei saaks - ma ei suuda mitte kuidagi kõrgemate takistuste ületamist või keerulisemate harjutuste sooritamist seada tähtsamaks sellest, et hobusega oleks tore sõita. Ja tore sõitmine ei tähenda siinkohal muidugi mitte pika ratsmega metsas jalutamist, vaid just seda, et sa saad hobuselt üha rohkem küsida ja nõuda nii, et ta sellest suurepäraselt aru saab ning sama hästi ka vastama hakkab - olgu see siis hüppamine või koolisõiduharjutused või maastikul ratsutamine. Kui koostöö on hea, siis ei ole ratsanikul sugugi vaja ennast füüsiliselt üleliia pingutada ja hobuse seljas võimelda selleks, et oma märguandeid edasi anda. Hoopis teine asi on muidugi ratsaniku poolt heas füüsilises vormis olemine, mis on kindlasti kasulik ja vajalik - aga mitte sellepärast, et tal muidu jõust puudust tuleks.

Selgitamaks siis seda, miks ma nii rahul olen, et Myroniga parematel hetkedel "imelihtne" sõita on. :)

Isegi galopis tuleb ka neid helgemaid hetki sagedamini ette kui varem. Kunagi vaevlesime selle kallal, et vasakust jalast tõsted selgeks saada, nüüd aga on just sedapidi galopis teda kergem õigesti tööle saada. Paremat pidi on raskem head rütmi, tõuget ja tasakaalu leida.

Ühel päeval panin ka kavaletid ja paar madalat takistust üles - ning jällegi oli väga tip-top. Traavis tõesti VAATAS neid kavalette ja mõtles, kuhu oma jalakesi pista. Galopis oli palju latte üksteise järgi ning mingi hetk siis tõstsin 1 või 2 madalaks lattaiaks/ristiks. See lattide asi tõesti sobib talle, sest aitab sammu paika sättida. Kunagi ammu esimest korda temaga hüppeid proovides juhtus see, et My sattus paar korda raskesse olukorda ning hakkas seejärel jubedalt takistuse ees vingerdama, ei tahtnud nagu väga minna enam. Nüüd hiljem (ehk need paar korda, ega ma palju rohkem pole hüpanud) olen sellega arvestanud, proovinud nt lattidega aidata tal õige tõukekoht leida ja niiviisi ta ületab küll neid pisikesi tõkkeid üsna hea meelega.

Intensiivsema trenni juures kipub ta veel natuke liiga kiiresti ära väsima, aga selle "hüppetrenni" sain isegi täitsa edukalt umbes 45 minutiga (koos jalutamisega) tehtud nii, et mingeid ilmselgelt suuri väsimuse märke veel polnudki, nii et see on ka edasiminek!

Vot nii. Tahaks väga Albsust ka midagi kirjutada, aga ei ole vist miskit uudist. Jalutamas käisime, tundus, et tal oli lõbus ja huvitav... Hiljem maneežist isegi ei tahtnud ära tulla, kui ukse lahti tegin - eelistas seal aega veeta ja ukse ääre pealt lund lakkuda

Lubasin suveni ka Kurtnas 1-2x kuus käia noortega tegelemas - seal neid pudinaid pisikesest kuni 3-aastasteni välja (+ üks viiene mära, kellel paar korda seljas olen nüüd istunud). Kõige lahedamad on 2-aastaseks saavad täkupoisid, kes natuke üritavad juba inimest proovile panna küll, aga samas on veel nii titad, et kuulavad sõna kah, kui endale kindlaks jääda. :) Endiselt on väga lahe kogeda, kui õppimisvõimelised noored hobused on ja kui kergelt see neil tuleb.

Monday, February 11, 2013

Gotta love the dressage world


http://horsesinternational.com/other/how-900-000-euro-went-missing-in-sale-of-uno-donna-unique/?utm_source=dlvr.it&utm_medium=twitter&utm_campaign=how-900-000-euro-went-missing-in-sale-of-uno-donna-unique

Mõtlesingi omaette, et millal see lugu avalikuks tuleb... Vaadates ja teades, millised ussikesed seal hobuseäri tipus tegutsevad, siis mul pole üldse kahju, et ma kunagi sellisel tasemel hobuste ostmise jaoks piisavalt rikkaks ei saa. :)
Hobuseäritsejad, kes ei vali raha taskusse pistmiseks vahendeid; ratsutajad, kes endale ebaausal teel perspektiivikaid hobuseid sahkerdavad; ja rikkurid, kes arvavad, et saavad oma varandusega kõike ja kõiki ära osta. Ja ükski osa sellest artiklist ei pannud mind imestama. Ülimalt ebameeldiv värk ning mind ausalt üldse ei huvita, et needsamad inimesed on igasuguste kullatud medalite ja hinnatud hobuste omanikud, see ei tee neid kuidagi paremaks.
Omamoodi kahju on mul toredatest hobustest, kes nende kätte satuvad - ise muidugi just hiljuti linkisin siia blogissegi ühe sellise ja ta nägi muidugi väga hea välja, aga noh... nii see käibki - võib ju loota, et nad vähemalt oma väärtuslikke hobuseid üritavad hoida ja hellitada. Kuigi seegi on teada, et lootus on tihti vaid lollide lohutamiseks...

Sain nüüd selle kurja jutuga kah maha.
Oioi, asi on tõsiseks läinud - ma olen suvest saadik Albatrossile juba 3 korda selga jõudnud, kaks neist selle nädala jooksul. Ja kuigi puudus igasugune ettevalmistus, puudusid isegi meie kunagisse tavapärasesse varustusse kuulunud suulised ja abivahendina stekk, siis tegi ta mul esimese küsimise peale imekergelt ja ilusasti mõned sammu küljendamist ning keerutas oma esiotsa ümber tagumise. Kullatükike, noh.

Esimesel päeval tundus käik ehk natuke kange, aga teine kord oli mõnus ja ühtlane samm. Võib-olla ka sellepärast, et teisel korral lasin ta enne maneeži lahtiselt liikuma. Ta on ikka tõsiselt kuumavereline energiapomm muidugi hetkel, alguses veel traavitas kenasti pisikesi ringikesi ja siis tuli minu juurde tagasi kiitust otsima, aga kui platsile takistusi tuldi vedama, siis tal käis mingi klõps peas läbi ja otsustas maneeži üles künda... või siis tagajalgadega katust puudutada, ma täpselt ei saanud aru. :) Värisesin vist nagu haavaleheke, kui peale sellist tralli ikkagi selga ronisin, aga õnneks hoidis ta mind ka seekord hästi ega üritanud oma äranägemist järgi asjale põnevust lisada.

Üks päev avastasin, et tal vasak tagumine kabi näeb väga veider välja, tallal oli kaarekujuline "sinikas", see pragunes ning ühes otsas oli sisuliselt auk sees. Ma olin peaaegu veendunud, et nüüd ta hakkab oma liiga paljude lisakilodega õhukesest kabjatallast läbi vajuma ja kujutasin juba maailmalõppu vaikselt ette... aga õnneks arst arvas siiski, et tagajalgadel ja ilma laminiidita sellist asja ei tohiks juhtuda ning tõenäoliselt oli see detsembrikuine abstsess, mis tookord igale poole ronida oli jõudnud ja nüüd tagantjärgi kahjustuste tõttu lihtsalt osa tallast ära tuleb. Siiani pole see asi ei edasi ega tagasi arenenud, aga Albatross ise küll aru ei saa, et midagi valesti on, nii et minu kõiksekoledam teooria ei saa õnneks kuidagi paika pidada.

Küll aga hakkasin peale seda veelgi rohkem mõtlema sellele, et ikka hädasti oleks vaja tal kaalu alla saada kuidagi. See on kõige suurem mure hetkel, millega ma ei oska midagi peale hakata... mingit suukorvi talle pähe toppida ei tundu üldse ahvatlev mõte. Olen mõelnud ka tema kuhugi mujale kolimist, aga ei ole just lihtne leida kohta, kus kõik ülejäänud tingimused Albsu jaoks sama head oleks, kui hetkel siin. Aga ragistan veidi veel ajusid ja äkki õnnestub mingi mõistlik lahendus siiski leida.

Ja My - mis galoppi puudutab, siis olen leidnud 2 asja, mis aitavad teda ka selles allüüris rohkem tagaotsale viia. Esiteks proovisin juhuslikult ühel päeval põllu peal sammust galopitõsteid - tuleb välja, et ta saab nendega väga hästi hakkama, kuigi see oli esimene kord seda üldse proovida. Ja sammust ta tõepoolest TÕSTAB ennast galopile, istutab ikka korralikult taguotsale enne äratõuget. See kestab muidugi ainult esimesed paar fuleed, aga asi seegi. Teiseks sõitsime trennis viimati galopis keskliini - keskliinile pööramine oli küll igavene välja- ja äravajumine, sest ma olen heal juhul 15-meetriseid ringe temaga galopis varem teinud, mitte väiksemaid. Aga keskliinilt tagasi seina äärde pööramine mõjus hoopis paremini - seal tal ei olnud ruumi kuhugi vajuda ja selleks, et vältida peaga vastu seina põrutamist, pidi My oma tasakaalu korrigeerima ning ennast mõneks hetkeks rohkem tagumisel otsal kandma.

Täna olin asjalik ja vedasin omale ise platsile hunniku latte, mõned ühe-, mõned kahe- või kolmekaupa. Niisama voldikesi ja kaarekesi sõites ei tundu meil küll juhitavusega mingeid probleeme olevat, aga kui nüüd paar korda oleme trennides suhteliselt tihedalt paigutatud ja pisikeste pööretega latte proovinud sõita, siis on joodikuefekt ikka küljes. :) Vajub välja, ei pööra, ei pööra, ups pööras liiga palju, läks viltu, läks liiga äärest jne. Ja kui ma siis väga entusiastlikult seal seljas ta roolimisega (loe: sisemisest ratsmest sikutamisega) tegelema hakkan, siis laguneb kõik muu kah koost. Täna proovisingi siis jõuda selleni, et juhtimine võimalikult väikeste märguannetega ja kergelt välja tuleks - (sisse) keeramine peamiselt välimise ratsme ja rohkem sisemisele jalusele toetumise abil, väljapoole lükkamine sisemise säärega ning nende kahe märguande vahel saigi hobust üsna edukalt oma soovitud trajektooril hoida. Mida edasi, seda paremaks läks, isegi päris pisikeste pöörete korral (hobune on ka muidugi pisike, nii et tal oluliselt lihtsam kui mingil volaskil oleks). Ja kõige lahedam on muidugi see, et niipea kui ta pööretel enam tasakaalust välja ei lähe, muutub liikumise kvaliteet kohe mitu korda paremaks.  Kui millelegi muule keskenduma hakkan, siis ilmselt kaob see sujuvus ja kergus ära jälle, aga noh... babysteps. Üks asi korraga.

Wednesday, February 6, 2013

Väike My

Kui ma oma kõrgustesse kerkinud motivatsiooniga esimest päeva talli läksin, siis see tuli kahjuks sama kiirelt alla tagasi. Avastasin, et kuna Myl on hoopis teised probleemid, kui neil hobustel, kellega seekord Taanis ratsutama juhtusin, siis ei olegi nii lihtne, et kasutad neidsamu juurdeõpitud tarkusi ja nagu imeväel kõik järsku täiuslikuks muutub. Suur üllatus tõepoolest - ma ju siiani arvasin, et kõik hobused on täpselt ühesugused, jep... :)

Tuli meelde üks trenn, kus ma keset treeneri poolt ette antud harjutuse sõitmist järsku kõrvale otsustasin kalduda ja hoopis midagi teistsugust teha, sest tundsin, et no ma ei saa lihtsalt seda harjutust normaalselt jätkata, kui ma seda ühte probleemi korraks parandada ei püüa. Treener ei küsinud seepeale, et miks ma harjutust ei jätkanud, vaid ütles hoopis: "Good, now you started thinking!"

Üldse olen aastate jooksul aru saanud, et mõtlemine on üsna arendav tegevus. :) Ma pole ennast küll kunagi pidanud inimeseks, kes tegutseb enne, kui mõtleb, aga miskipärast siiski suudan hämmastavalt tihti mõtlemise ära unustada täpselt nendes kohtades, kus seda kõige rohkem vaja oleks. Seega, väheke ajude ragistamist LISAKS juurde õpitud tarkustele ja järgmistel trennidel toimis M nagu imeväel oluliselt paremini. Muidugi oleks äärmiselt lahe, kui mul ratsutades kõik õiged otsused tuleks ilma mõtlemata lihtsalt tunde järgi tegutsedes, aga no mis teha - kui jääb puudu andekusest või kogemustest, siis tuleb see millegagi kompenseerida.

Suutsin isegi ühe laheda harjutuse täitsa ise oma väikse peaga välja mõelda, mis abistaks sääre eest astumise õpetamist. My saab juba väga hästi aru, mis ma tahan, kuid kipub endiselt vahel natuke esiotsaga liiga eest ära jooksma. Teoreetiliselt ma parandaks seda välimise ratsmega, aga praktiliselt: ainult ratsme kaela peale panemisest pole kasu (seda tuleb lihtsalt treenida, et ta tundlikumaks muutuks) ning tugevama kontakti võtmisel, nii et ma teda pmst ka suust pidurdan, ma ei näe lihtsalt mõtet - ma ei arva, et hobuse õlgade korrigeerimiseks on vaja neid suust sikutada.

Seega sõitsin enam-vähem ümber keskliini sellist lamedat ussikest: umbes 6-7 meetrit ühele poole keskliini ja siis sujuvalt tagasi üle keskliini ja teisele poole sama kaugele. Meie lühikeses maneežis jõudsin kaks või kolm kaart teha, enne kui sein vastu tuli. Kui kaared tulid ühtlaselt ja sujuvalt välja, siis hakkasin iga kaare keskel (ehk selles punktis, kus ma olin keskliinist kõige kaugemal) tegema paar sammu sääre eest astumist väljapoole, misjärel kohe aga mööda kaart tagasi keskliini poole sõitsin; ning sama asi teisele poole. Nii et sisuliselt sääre eest astumise hetkel oli hobune 2-3 meetri kaugusel rajast ning astus raja poole - ehk sama nagu keeraks lihtsalt maneeži otsast paar meetrit varem ära ja teeks sääre eest astumist rajale - kuid vahe oli selles, et My teadis ja ennetas seda, et järgmine hetk tuleb tal teisele poole ära keerata ja oma kaart jätkata, mistõttu polnud tal mingit põhjust õlga vastassuunas ehk väljapoole vedada. Vägaväga hästi toimis. :)

Selle põhilise probleemiga, milleks Myl on enda esiotsale vedamine, saame sammus ja traavis juba päris hästi hakkama - muidugi on hetki, kus ta ikka üritab natuke, aga kui ma ise ennast piisavalt jälgida suudan ja kõike õigesti teen, siis on traaviosa kohati ikka väga mõnus. Galopis on endiselt mõned päevad, mil ta teeb kõike väga hästi, ja siis mõned päevad, mil lihtsalt ei õnnestu teda tagumisele otsale rohkem istutada. Sellisel juhul püüan teda vahel lihtsalt edasi sõita, aga siis ta mõtleb, et lihtsalt jooksemegi lõbusalt ringi ja muud ei pea midagi tegema. :D (Seda on ka muidugi tore teha, aga pigem maastikul, kui maneežis). Nüüd mõtlen, et keskendun mõnda aega lihtsalt tema esiotsa kõrgemal hoidmisega, et tal oleks üldse VÕIMALIK raskust veidi rohkem tahapoole viia ja oma tagakoivakesi tugevamaks saada ja ehk siis ühel hetkel areneb sealt mingi asjalikum tasakaal ka välja.