Monday, March 25, 2013

Ikka kole lugu on küll see herpesepuhang hobuste seas - paneb mõtlema, kui lihtne ikka sellisel asjal siin eesti väikses hobupopulatsioonis võimalik levida on. Kuna ühest nakatunud tallist on järsku saanud väga mitu, siis tekib küll ikka suur mure oma hobuste pärast kah - hea vähemalt teada, et meie talli loomad pole viimaste nädalate jooksul kuskil mujal liikunud.

Nädalavahetusel käisin muidugi ise kah Kurtnas noortekarjaga tegelemas. Õnneks seal ühtegi haiget vähemalt hetkel ei paistnud olevat - naabertalli võistlustelt suutis küll väidetavalt mitu hobust selle üles korjata, aga tundub, et see paharet üle tee ei ole julgenud tulla praeguseni. Aga sellegipoolest küürisin endal küünealuseid ja muid kohti nii kaua kuni ennast ka naerma ajas, enne kui julgesin siin enda Tartu omadele jälle läheneda. Ja no täna tuleb sama asja korrata, kuna kooliga on homme plaan Viljandimaa hobustele külla minna. Ja peale seda jälle, sest õhtul tahaks talli minna - päris väsitav. Aga noh, MINA ei kavatse kohe kindlasti olla see, kes kuskile midagi edasi kannab, nii et pigem muretsen üle kui liiga vähe. Ainult eraldi riietekomplektid erinevate tallide jaoks hakkavad otsa saama. :P

Mõtlesin, et söödan hobustele siis oma südamerahu jaoks kah natuke küüslauku profülaktika mõttes sisse - ei olnud küll veendunud, kuidas ma selle olulisust Albatrossile tõestada suudan, kes oma toidust ka poolesentimeetriseid graanuleid välja oskab sorteerida, kui need hästi ei maitse. Aga juhuslikult avastasin ideaalse mooduse hobusele mittesöödavaid asju sisse sööta - need tuleb panna hästi krõbiseva kilekoti sisse ja siis minna karjamaale, nii et poole minutiga oled ümbritsetud pundist hobustest, kes on valmis ükskõik mida tegema, et ampsuke sealt kotist saada. Nende hulgas muidugi Albatross, kes ei julgenud küll hakata sellise õgardikarja keskel midagi suust uuesti välja pudistama, kui ta selle juba oma hammaste vahele oli saanud. :)
Myroniga läks muidugi lihtsamalt - ütlesin talle, et see maitseb sama hästi nagu õun! Vähemalt täna ei tulnud tal veel mõtesse minu sõnades kahelda.


Wednesday, March 20, 2013

Hmm, mis uut? My arvab ammu, et kevad on käes, sest iga kord puhastades saab umbes kilekotitäie karvu (saaks muidugi rohkem, kui kauem kraapida viitsiks) - samas, ega tal seljast neid selle eest vähemaks ei paista jäävat :D, nii et külma ei tasu karta. Albatross seevastu hoiab oma kasukat hoolega edasi ja vist asja eest, sest täna hommikul hakkas jälle lund sadama. Märtsi viimastel päevadel poetab ta tavaliselt esimesed karvad - eks näis, kas sama ka seekord.

Myle tegime nädalavahetusel vahelduseks vabahüppeid. Vahepeal jäi galopist nats särtsu puudu, siis pidi ennast üle takistuse veeeeenitama, aga noh - hüpata ta igatahes oskab.
Oleks väga tahtnud temaga kuu lõpus väikest koolisõiduvõistlust proovida, aga tundub, et teistel selliseid plaane seekord pole ja üksi mul kogu seda transpordi asja ilmselt korraldada ei õnnestu. Sellegipoolest mõtlesin eile proovida skeemi läbi sõita - avastasin, et päris mitu nõrka kohta on, millega tasuks natuke veel tegeleda, AGA kõigest hoolimata oli see ilmselt üks kõige mõnusamaid trenne üle pika aja.

Niimoodi päev päeva järel võttes ei märka erilist vahet, aga kui ma võrdlen nt sellega, mis ta kuu aega tagasi oli, siis laias plaanis ikka areng jätkub ja see on kõige olulisem. Et ei tekiks sellist paigalseisu, kus päris rahul ei saa nagu asjadega olla, aga edasi minna ka ei oska.

Nt seesama galopiteema - üleminekud ei kõlba veel kuhugi :P ja natuke on probleeme sissevajumisega, kui ma platsi keskel mingeid ringe sõita tahan - aga üldjoontes on asi ikka ajapikku tunduvalt paremaks läinud. Ta ei sikuta ennast enam niivõrd palju esiotsale (v.a. kui väsima hakkab) ja seljast on täiesti tunda, kuidas ta rohkem enda alla jookseb tagant. Võimalik, et olen teda mingitel hetkedel naaaaatuke isegi liiga kokku sõitnud, mida ma üldjuhul noorte hobustega üritaks vältida - samas tema puhul see tõesti pani hobuse ennast rohkem kandma ja tasakaalustama, nii et ses mõttes on asja ette läinud. Nüüd kui see galopp vähe parem on, hakkan kindlasti keskenduma üleminekutele nii traav-galopp-traav, kui ka galopis lihtsalt kokku ja lahku sõitmisele, et tal ei tekiks mingit kommet kohapeal tiksuma jääda.

Samuti oli skeemis üks koht, kus pidi üle X-i sõites sammu pikendama... ja My tõesti pikendas! Sellist pikemaks lükkamist olen trennides tegelikult üsna tihti teinud ja ka rahule jäänud, aga see üks kord eilse trenni jooksul oli juba hoopis teisest klassist. Sorry Myron, aga nüüd kui ma selle ära olen proovinud, siis ega ma enam meie tavalise normiga ei lepi, hakkan ikka rohkem küsima. :D

Albatrossil saabub vist mingi kevadenergia, eile taas natuke hullutas maneežis. Ja siis tegi jälle sellist traavi, et eriti ei tahtnud uskuda... koolisõidutorikas noh (mis siis, et ainult plahvatusohtlikel hetkedel :D). Ahjaa, ja kui me nad sel vabahüpete päeval pärast Myroniga kahekesi maneeži lasime, siis ta otsustas... hüpata? Võtsin küll lindid takistuste kõrvalt ära juba, et nad koridori "kinni" ei jääks, aga neil oli mängu- ja jooksutuju ja nende paari takistuse pärast nad oma trajektoori küll muutma ei hakanud. Õnneks olime vähemalt tõkked enne tagasi madalamaks lasknud ja siis võtsime muidugi kohe täitsa maha. Ma kahtlustan, et hüppamine ei ole A puhul kõige arukam mõte, aga noh - mis sa teed, kui hobune tahab mängida.

Wednesday, March 13, 2013

Sünnalaps!

Tänasega (tegelikult praeguseks hetkeks juba eilsega) tiksus täis Albatrossi 9. eluaasta ja kuigi see viimane tõi endaga kaasa ettearvamatuid muudatusi, siis loodetavasti on tal sellegipoolest veel mitmeid ilusaid ja õnnelikke aastaid ees. :) Kui ma natukenegi oma hobust tunnen, siis jah - ma usun, et ta on hetkel täitsa õnnelik ja rahulolev. Samuti soovin talle tõesti palju-palju õnne, sest see kulub igal juhul ära!

Huvitav, kas 2004. aasta 12. märtsil oli veidi varsasõbralikum ilm võrreldes tänase 15 miinuskraadiga?

Rõõmustasin Albsu porgandite ja õuntega. Platsil tegime 10 minutit ohjamist, aga tal olid vist muud mõtted peas, kõndis enam-vähem vastu seina vahepeal :P, hakkas mingeid taandamisi pakkuma ning lõpuks otsustas ka oma üleliigset energiat hakata valla päästma, seega pidasin paremaks talt liigsed nöörid igaks juhuks ümbert ära võtta. Hiljem jäi maneež tühjaks ning täna suutis A päris hästi ennast ühe koha peale parkida, kuni ma maneeži teise otsa liikusin, ja siis kutsumise peale juurde traavida. Vahva. :)

My on vahepeal mingid trennid nagu... mitte päris see, mis võiks, aga eks meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Siis vahelduseks hoopis hüppasime, ehitasin täitsa väikse parkuuri üles ja puha. Ta hakkab ses osas ka juba täitsa asjale pihta saama - praeguseks ei ole probleemi ka ilma abilattideta hüpata (varem ma seda eriti teha ei tahtnud, sest kui ta sammu mitte klappimise tõttu raskesse olukorda sattus, siis kadus hobusel endal igasugune hüppetahe ära) ja isegi okseri proovisime ära. Keeramised-pööramised galopis muidugi ei ole kõige kergemad ja sujuvamad veel. Üritasin palju mõelda sellele, et kurvides energiat ja tempot võimalikult säilitada, aga et pealesõidul enam sellega pusima ei peaks, vaid hobune hoiaks ise ennast aktiivsena. Ja isegi kui vahepeal natuke uhamise tunne tekkis, siis üritasin ennast veenda, et see on ok - sest seljast tundub tempo alati kiirem kui kõrvalt ja sellisel noorel pisikesel hobusel on ikka tunduvalt kergem takistusi ületada, kui liikumises piisavalt hoogu ja jõudu on. Vahepeal tabasin ennast küll hüppe peal veidi hobusest ette kiirustamas jälle (ja ilmselt veel mitu asja, mida ise ei märkagi), seega ilmselt tasuks mingil hetkel mõni trenn võtta ja lasta endale seda ka kõrvalt meelde tuletada.

Nüüd viimased trennid on see ratsastuse asi jälle paika loksunud ja poni on täitsa tubli, ainult et ma pole endaga sugugi rahul jälle. Nokk kinni, saba lahti, noh. Tunnen, et jalad kuidagi lahmivad niisama ringi igal pool, tasakaal pole päris paigas jnejne. Proovisin teha palju üleminekuid, kasutades ainult istakumuutust ja no võttis ikka TÜKK aega, enne kui midagi tulema hakkas - ja konkreetselt sel puhul on ikka päris kindlasti põhjus minus, mitte hobuses. Aga egas midagi, tuleb pingutada ja püüda asja paremaks saada, eks see olegi ju asja mõte. :) Ehk õnnestub nüüd järgmise nädala jooksul või millalgi kauaaegne plaan kah täide viia ja mõned videojupid filmida, mis iseendale kindlasti väärtuslikuks õppematerjaliks saab.

Nädalavahetus Kurtnas oli samuti edukas - esiteks tegime vabahüppeid ja 2-aastane Quality mära (minu eelistus sellest aastakäigust) suutis ennast lõpuks tõestada ja tegi täkupoistele seekord pika puuga ära. :) Ainuke hobune, kes suutis tähele panna, ajusid kasutada ja hüpata üheaegselt - ma olin täitsa üllatunud. Aga tegelikult näitasid kõik ennast seekord enam-vähem heast küljest.
Teise toreda asjana õnnestus Caddyga juba lahtiselt traavi sõita. Ta on jube sahmerdaja ja kärsitu ning suulistega kah sobivat keelt ei leia (võib-olla mõni neist iseloomujoontest, miks Clintoni järglased väidetavalt keerulised pidid olema?), aga muidu küll täitsa vahva väike mära. Kahjuks jääb see saduldamine hetkel sinnapaika, sest plaanide järgi pidi ta juba täna kaugele-kaugele ära sõitma ja mõne aja pärast loodetavasti koos kõhus kasvava tulevase tšempioniga naasma. Sellest kombinatsioonist võiks hea õnne korral miskit päris huvitavat tulla - arvan mina, kes ma küll takistussõiduhobuseid üldiselt ainult kaugelt imetlen ning asjast tegelikult suurt midagi ei jaga. Aga eks me ühel heal päeval saame teada...