Sunday, April 28, 2013

Jube aktiivseks blogijaks olen jälle hakanud. Võib-olla on see lihtsalt torm enne vaikust.

Aaah, Albatross, ta ikka oskab. Jälle suutis omale mingi korraliku augu tekitada, nii et jalg paistes ja mäda niriseb, väga halb. Olen nüüd kaks päeva talle hoolega külmaveeteraapiat teinud, õnneks haav nägi pärast loputamist üsna kena puhas välja. Tänaseks polnud nii palju saasta enam välja ajanud ja äkki isegi oli paistetus veidi alla läinud, nii et ootan veel homseni ja vaatan, mis saanud on. No kohe üldse ei tahaks talle jälle antibiotse hakata sisse toppima - kui vaja siis vaja muidugi, aga ehk õnnestub seekord ilma hakkama saada.

Myroniga tegin sellist trenni, et keskendusin peamiselt oma istakule, alguses traavitasin jupp aega täitsa lõdva ratsmega, siis võtsin väheke kontakti kah ja guess what, hobune läks päris heaks. Jube palju ikka aitab kaasa, kui ratsanik ise on tasakaalus, ei suru põlvi hobuse õlgadesse kinni ega tee muid rumalusi. See põlvedega kinni hoidmine on küll mul üks kehv harjumus, millest on raske lahti saada. Aga kui väga tähelepanelik olen, siis nad isegi täitsa lasevad lõdvaks ennast, nii kergendatud traavis kui täisistakus. Ja no kuigi istak on selline asi, mille parandamise juures kõrvaltvaatajast või treenerist lausa ERITI palju kasu oleks, siis tegelikult saab üksinda ka ikka üht-teist ära teha, sest kui parasjagu õiget asja teed, siis on üsna kiiresti hobuse liikumises ka vahe tunda.

Ühesõnaga, traavis sain täitsa hakkama oma eesmärkidega, aga galopp oli vähe keerulisem. Mul oli ikka väga suuri raskusi, et seal sisemist jalga korralikult alla ja pikaks sirutada. Põhjus osaliselt kindlasti selles, et My kipub natuke nurkadest tihtipeale sisse pressima ja siis ma tahaks säärega vastu suruda, aga sellegipoolest ei tohiks jalga niimoodi krõnksu üles vastu hobust tõmmata nagu ma teen. Kõrvalt võib-olla isegi ei ole nii kole kui ma praegu kirjeldan (sest jalad on mul nagunii My jaoks piisavalt pikad ja rohkemgi veel), aga kui ma kogu oma keskendumisvõime suunan sellele, et jalg pikaks sirutada ning raskust kanna suunas viia, aga see isepäine jäse mingit oma elu elab ja lihtsalt EI KUULA, no siis on ikka halvasti küll. Vajab tööd, ühesõnaga.

Thursday, April 25, 2013

Jälle saime trenni üle mitme nädala. Latide ja kavalettidega jäin täitsatäitsa rahule, neid ta jälgib juba ise päris asjalikult ja kui paar väikest eksimust välja arvata, siis tuli väga hästi. Kuigi liikumine võiks ideaalis kogu aeg ühtlane olla, siis liigselt esiotsale vajumise vältimiseks tegin ca 10 meetrit varem mitu poolpeatust, üritasin ta tagant aktiivsemaks ja eest vähe kõrgemaks/kergemaks saada ja seeärel sain lattidele peale sõites tõesti lihtsalt istuda ja oodata. Esimesed korrad jäin natuke ise sinna poolpeatustesse kinni ja üritasin teda kuidagi "üleval hoida" ka lattide peal, aga kui kätt õigel hetkel veidi järgi andsin, siis läks oluliselt paremaks ja ei kukkunudki väga esiotsale - muidugi peale latte jälle mängisin kergete poolpeatustega, sest ta pikalt järjest tiksudes vajub natuke ära liiga.

Jaaaa ise pean vähem sadulast välja kergendama - kusjuures videode peal mind ALATI häirib see ja siis üritan paar järgnevat trenni keskenduda ja asja parandada, aga olen vist kuidagi nii sisse endale harjutanud selle, et valesti on mugavam ja kui kõrvalt ei näe, siis ununeb kiiresti... aga üritan taaskord!

Hüpates oli nii ja naa, vahepeal oli kõik ok, aga vahepeal miski ei klapi ja ma olen nüüd enam-vähem ära harjunud sellega, et ma lihtsalt ootan ja vaatan, mis hobune teeb, aga... kui NÄED, et see samm ikka väga valesse kohta läheb ja My teebki mingi imeliku hüppe, siis mul on tunne, et oleks pidanud ise ikka kuidagi teisiti olema või midagi teisiti tegema... aga ma ei tea, mida. Mõnikord olen ikka väga kahevahel, kas ma peaks nüüd laskma hobusel endal kõike vaadata ja otsustada ja õppida või ikkagi veits "ohjad" rohkem enda kätte võtma ja ütlema talle, mitu sammu teha ja kui kaugelt ära tõugata. Ma tean, et need on üldjuhul nii pisikesed takistused, et pole suurt vaja üle mõelda, aga... ikkagi.

See oli ka My jaoks keeruline, et traavilattidelt otse järgnevat ristikest hüpata - ta kas jooksiski traavi ja unustas hüppamise või hakkas liiga vara spurtima ehk läks juba lattide peal galoppi. Aga viimased korrad sai juba enam-vähem pihta ja lõpus tegi jälle asjalikke hüppeid kah. Vist. Minu arust. Kusjuures mingi hetk oli nii, et peale takistusi pika sirge peale jõudes, kui pidin ta järgmise ringi jaoks uuesti traavi võtma, siis My ei tahtnud jääda traavi ja galopeeris edasi. Kõlab võib-olla naljakalt, aga minu arust on see tema puhul jube suur asi, kui ta EI kasuta hüppetrennides iga võimalust seisma jääda - vaid ise TAHAB edasi liikuda. Ja ses mõttes ega ta mingi arutult ringi ei kihutanud, kõik oli väga hästi ja tore, lihtsalt ta oleks parema meelega natuke kauem galopis jätkanud, mitte kohe traavi jäänud. :) Ma ei tea, aga ma pean seda pigem heaks märgiks.

Ega polegi tegelikult kaua enam jäänud - maikuu veel ja siis läheb My ära suvitama. Kahju täitsa, ta on ikka väga lahedaks tegelaseks kujunenud ning loomulikult selle aasta jooksul mind vähemalt sama palju õpetanud kui mina teda. Hoopis teistmoodi hobune kui need, kellega ma siiani harjunud olen, aga see just ongi hea. Eks näis, mis edaspidi saab ja kui palju ma temaga veel tulevikus kokku puutun. Aga noh, ise lasen ka ju suveks jalga ja Albatross, no tema kohta ma pole ikka veel 100% otsustanud, kuhu ta jääma või minema peaks ehk kuhu või kelle natukese hoole alla ma teda kolmeks kuuks jätta julgen/saan. Otsustusvõimetus on tore asi. Aga suve ootan sellegipoolest.

Loen hetkel ühte Monty Robertsi raamatut (elulugu põhimõtteliselt, nii et rohkem jutuka moodi) ja mul on mõned ideed pähe tulnud, mis on jälle kohati vastuolulised sellele, mis ma siiani arvanud olen... Üks päev kavatsen sellest kirjutada kah, aga see on pikk ja igav ja mõtisklev jutt, nii et natuke läheb aega, kuni ma oma mõtted ritta suudan sättida.

Ah et natuke värvi lisada, siis ma viskan paar pilti üles sellest, kuidas me Kurtnas nädalavahetusel kolme raudjaga ratsutamas käisime. Kahju ainult, et sõbrapilti kõigiga ei saanud. Aga õues ja suure platsi peal oli väga hea sõita (pinnas kah hea, kuna polnud veel päris tolmuks ja pehmeks kuivanud) ja S. arvas, et Võluril on see üldse esimene trenn väliplatsil, ta oli üsna hoogne küll! Lilian sattus juhuslikult autoga mööda sõitma ja tegi paar pilti :)

Bouncy!

Võluril on puhta torika kohta kohati ikka väga lahtine liikumine, aga see eest oskab ta oma kaela väääga lühikeseks teha ja ilmselgelt ma siin pildil aitan sellele natuke kaasa kah. Aga ta on väga lahe sellegipoolest!


Monday, April 22, 2013

Läksin täna talli ja suuuuuur oli mu rõõm, kui avastasin, et kummiku-hooaeg kestis meie jaoks umbes täpselt 2 päeva! Ehk siis karjamaa on KUIV ja hobune puhas. Mitte täitsa kuiv eksole, vahest on pehme ja madalamas osas ilmselt leidub veel otsides ka väikseid lombikesi. Kui aga silmad kinni pigistada ja mitte uskuda ilmateadet, mis selleks nädalaks hoolega vihma lubab, siis võiks isegi loota, et pori ja muda ongi läinud.

Hobust puhastades hakkas soe, jakk lendas pealt ära ja mõne aja pärast fliis kah, nii et lõpuks läksin T-särgi väel põllule kablutama. Jällegi väga tore. Päike paistis, pinnas oli igati okei ja sai lõpuks üle pika aja hobusel joosta lasta. My kappas ikka päris hea meelega. Pärast teda karjamaale viies tuli Albatross kah värava juurde minuga juttu rääkima - mul oli kiire ja jutt jäi seetõttu lühikeseks, aga homme või ülehomme teen talle ka ühe korraliku kevadise suurpuhastuse!

Nädalavahetusel olin jällegi Kurtnas, kus nüüdse seisuga on kaks kolmest nii sadula kui ratsanikuga tutvunud. :) Tublid tüdrukud. Sintsu näitas esimesel päeval välja, mis ta sadulavööst arvab (ei arvanud hästi), mistõttu ma talle korralikku sõitmiskõlbulikku sadulat veel ei pannud - kuigi teisel päeval oli kõik okei juba. Teised kaks aga ei teind sadula peale suurt teist nägugi ja olid ilma probleemideta valmis mind  pühapäeval ka mõned sammud seljas ringi vedama. Kusjuures esimene "testimissadul" on Albatrossi mingi 5-aasta tagune poollõhkine india pann, millel vähemalt paistab hea aura olevat.

Et siis täitsa toredad päevad on olnud, mis hobustesse puutub.

Thursday, April 18, 2013

"Riding is only easy as long as you have no knowledge of it", kirjutas Bent Branderup täna.

Igatahes, tegin Myga täna trenni paljude erinevate harjutuste ja üleminekutega, et ta kogu aeg kaasa mõtleks ja kiirelt reageeriks. Traavis sammu pikemaks, lühemaks, sääre eest küljele, korraks pikale ratsmele järgi sirutamist, väikseid volte, õlad sees - hästi intensiivselt noh, et iga natukese aja tagant tuleb muudatus ja hoopis midagi erinevat eelnevast. Ja siis äkki mingil hetkel juhtus selline asi, et kui ma teda veidi kokkupoole üritasin korjata, siis ta võlus mingi energia kuskilt välja ja astus kõrgemate sammudega, säilitades täielikult aktiivsuse ja impulsi, tõstis enda esiotsa ka ülespoole ja no oli hetkeks selline ÕIGE tunne.
Tavaliselt jääb lihtsalt samm lühemaks ja madalamaks ja hobune ise passiivsemalt tiksuma - seda passiivsust saab muidugi vältida, kui säärega samal ajal elu eest sundida ja lihtsalt eest hobust nö kinni hoida, aga mulle selline asi väga ei istu. Aga nende üleminekute ja õlad sees harjutuste abil ta nagu ise täitsa pakkus seda soovitud lahendust ühel hetkel ja see oli väga lahe. Loodan, et õnnestub midagi sarnast ka järgnevatel trennidel välja meelitada.

Trenni teises pooles kasutasime ära pisikesi ristikesi ja lattaedu, mis maneeži jäetud olid, ning hüppasime väheke. Oli täitsa asjalik ja mul oli peaaegu tunne, et suutsime üsna hea rütmi saavutada ja mul ei jäänud muud üle, kui hobusele takistust näidata. Võib-olla natuke isegi sõitsin teda vähem edasi, kui viimased korrad trennides käies, aga... tundus kuidagi õigem täna veidi rahulikumalt võtta ja mitte teda niiväga tagant utsitada. Kusjuures paar korda ta õige pisut vingerdas risti ees (võib-olla tuli natuke ootamatult või ma ei tea...), aga mingil imelikult põhjusel ei hakanud mu erinevad kehaosad üldse mingit omaloomingut seal aretama ja asju paika sättima, vaid lihtsalt kergelt avasin seda ratset rohkem, kuhu poole tahtsin teda suunata ja andsin talle pigem rohkem ruumi - ning toimis! Väga lahe jällegi.

Ma ei oskagi nüüd seisukohta võtta - ta tundub kohati mõnusam siis, kui ma niisama oma lõbuks mõned hüpped teen, võrreldes sellega, kui päris trennis käime. Trennides ta teeb täpipealt nii palju kui vaja ja nagu ootaks kogu aeg, et kas lõpuks ometi aitab - ja see endapoolne pealehakkamine (või selle puudus) on tema puhul hetkel peaaegu et kõige olulisem asi! Trennid on küll alati väga paindlikud, me teeme üldiselt vähem ja lühemalt kui teised hobused ja kui väsima hakkab, siis lõpetame - aga millegipärast on ikkagi väike vahe sees. Samas ei ole pidevalt üksinda sõita ju üldse tore, igasugused vead hiilivad sisse, millest arugi ei saa. Ja kõik mõtted ning ideed, mis ma trennidest saanud olen, on ka muul ajal (nii ratsastades kui vahel hüpates või latte sõites) vägagi kasuks tulnud - nii et ma ei saagi aru täpselt, milles asi on. Et miks tal trennis käies tuleb palju lihtsamalt selline "no eks ma siis teen kui väga vaja"-suhtumine, üksinda sõites õnnestub seda nagu paremini vältida.

Ma ei tea, võib-olla kujutan lihtsalt ette kõike, et mida üks hobune arvata ja mõelda võiks... :D

Monday, April 15, 2013

Võõraste hobustega on alati tore sõita - sest siis oskad jälle enda omasid hinnata ja taipad kui mõnus ja lihtne nendega kõik on. Mitte muidugi alati, sest vahel juhtub ime ja õnnestub mingi ülimalt vinge hobuse selga saada ja siis on pigem väike unistus, et tahaks kaaaaaa sellist hobust, aga taolisi hetki ju väga tihti ei ole.

Ühesõnaga mul oli see nädalavahetus pisut aega ja sai tavapärasest rohkem ratsutatud. Meil on tallis üks väga lahe trakeeniruun, kelle seljas ma tegelikult juba paar korda olin varem istunud, siis kui mind vahepealsete sünnipäevapidustuste käigus võistlema meelitati. Miskipärast mulle see hobune päris meeldib, kuigi seljas on küll selline tunne tavaliselt, et kohe üldse ei tea, millest alustada. Noh, ma vist natuke hetkel pingutan üle, sest üldkokkuvõttes pole ta sugugi kõige hullem hobune sõita, aga kui üksikult iga asja peale hakata mõtlema, siis on igal pool mingi probleemikoht. Kui ei tea, kust alustada, siis hea variant on tavaliselt panna nad sääre peale liikuma, ilma selleta on raske mingis suunas edasi liikuda - aga see juba võtab omajagu aega ja siis saab kah sellise kaheldava tulemusega väärtuse. Well, parem kui mitte midagi eksole. :) Ei aga tegelikult on ta tore hobune, mulle meeldib kõigest hoolimata.

Myroniga kah trennitame nagu ikka ja ta on tubli nagu ikka, üritan ise ka järgi jõuda. ;) Kui ta alguses oli vasakule igatpidi keerulisem sõita kui paremale, siis mingil ajal galopis see asi muutus ja nüüd mul on paljudel hetkedel juba ka traavis sama tunne. Vasakule poole sõites ta küll kipub välimimise õlaga siin-seal natuke välja vajuma, aga paremat pidi kuidagi tundub, et ta ei painuta ja liigu päris läbi keha tihtipeale. Ja parema sääre eest ei liigu nii hästi alati kui tahaks (mis omakorda on suure tõenäosusega ka üheks põhjuseks, miks ta selle õlaga sinnapoole triivib), seega tegelesin sellega viimati ja siis oli kohe hulga parem. Õlad sees harjutus - isegi kui see veel päris ideaalselt välja ei tule - aitab ikka superhästi, nii sääre tunnistamise kui ka õlgade kontrollimise osas.

Endale teen veel sellise tähelepaneku, et kui ta peale galopilt traavile üleminekut päris ühtlane pole, siis see on ka ilmselt sellest tingitud, et ma peale üleminekut unustan ära ta säärtega juhtimise ja hakkan liiga palju ratsme peale mõtlema, et hobune ikka sellist head "kontrollitud" traavi teeks. Aga liigne kontroll ei ole alati hea asi, olen ma aru saanud. :) Muidugi peale galoppi ta ise ka sahmerdab natuke rohkem ja võib-olla ei tee mu säärtest ja tasakaalust päris nii hästi välja kui muidu, aga siis tulebki just sellele rohkem tähelepanu pöörata, mitte hoopistükkis ära jätta.

Friday, April 12, 2013

Lõpuks ometi

Tundub, et lõpuks ometi on saabunud kauaoodatud kevad!

Karjamaa on mudane ja sulanud sõnnikut täis, kummikud lasevad läbi ja varbad külmad, vihma sajab, hobused ei nosi enam värava juures heina, vaid on läinud kõige kaugemasse karjamaa otsa uitama, nende jalad on sopased, mu enda riided on mustad. Ühel hetkel saabub kindlasti aeg, kus kõik on päikseline ja kuiv ja mõnus - see kestab täpselt 2 päeva, enne kui sääsed ja parmud ja muud toredad putukad kohale jõuavad ja nii hobuste kui nendega tegelevate inimeste elu põrguks teevad.
Mina jaanuarilapsena ei saa tõesti aru, mis talvel häda oli?
Peab küll tunnistama, et peale mõnusaid päikselisi nädalaid ei olnud need aprillialguse üllatuslumesajud isegi minule meeltmööda, aga praegune pilt on ju hoopis koledam.

Tallist eemal olles on muidugi päris okei, soe vähemalt. :)

Thursday, April 11, 2013

Kaksikud

Ja veel...
Selline tore või mitte nii tore lugu on viimastel päevadel ringi käinud, seoses kaksikute sünniga kuskil Austraalias. Mulle tuli kohe meelde samasugune väike ime, mida mul õnnestus sel suvel pealt näha.








Mis ei tähenda tegelikult, et kaksikud hobuse puhul mingi vahva asi oleks. EI OLE. Hoolimata nunnudest piltidest ei olnud meie lugu kahjuks ilusa lõpuga. Võib-olla vähemalt paneb inimesi (ka mind) natuke rohkem mõtlema sel teemal. Loodan muidugi, et austraallastel läheb paremini.

Wednesday, April 10, 2013

Mõtlesin, et teen täna siis ühe opijärgse kodusistumise ja õppimise päeva, aga selline asi pole ikka minu jaoks, jube piinav on siin väikses toakeses istuda... luuletan vähemalt blogisse siis midagi kokku.
Hammas (või nüüd õigemini selle puudumine) oli eile õhtul üsna ebameeldiv, täna juba täitsa väljakannatatav ja hetkeseisuga tahaks küll homme juba talli minna, mitte teiste hirmutavate juttude ja kogemuste kohaselt kaheks nädalaks koju põdema jääda. Ma loodan, et ma nüüd liiga enneaegselt ei hõiska.
Ma olen üldse viimasel ajal kuidagi tihedalt arstide juurde sattunud - otsustasin ka oma seljaga midagi ette võtta ja röntgenpildid sai juba tehtud, õnneks miskit erilist peale kerge skolioosi (mida ma nagunii juba teadsin) ei näidanud, jee! See on väga positiivne, aga kellelgi osaval võiks ikkagi lasta selga väänata või ragistada või misiganes imetegusid nad teevad, äkki saaks valu kah vähemaks. Oskate kedagi soovitada?

Hobustest ka miskit - ma ei saa aru, mis põhjusel meeldib mõnedele hobune müügivideost 90% ulatuses aeeeeegluuuuuuuuuubis liikuma panna? Mingit efekti võib see ju anda (peamiselt nendel muidugi, kellel sellest normaalkiirusel vaadates puudu jääb), aga... see ei anna ju hobusest erilist ülevaadet, mis peaks nagu ühe hea video mõte olema. Mu küsimus on muidugi retooriline, sest kindlasti leidub hunnik inimesi, kellele need aeglaselt õhus hõljuvad hobused hästi peale lähevad, maitse asi vist

Igavuse peletamiseks kirjutan ka paar sõna Kurtna noorukitest, endal hea hiljem meelde tuletada. Kolmeseid kordetasin viimasti üle lattide, et üksluiseks ei läheks. Kasti pealt olen üle selja ka kõõlunud ja turninud, järgmisel korral tahaks mingeid sedelgaid või sadulaid ka selga proovida. Sandro ei ole veel valjaidki pähe saanud, sest tal kasvas halva koha peal üks käsnake, mis nüüd just eemaldati. Aga ta on neist kolmest kõige tasakaalukam vist (kuigi kõige rohkem iseloomu, nagu karjajuhist mära lapsukestel tihtipeale), nii et ma eeldaks, et temaga ei teki mingeid probleeme.

Kahestega miskit erilist polegi - mõtlen iga kord, mida nendega teha, et üksluiseks ei läheks. Käekõrval kõnnivad ilusasti, jooksevad ka täitsa enam-vähem. See must Quality mära ajas küll ükskord hinge täis - närveldas seal maneežis natuke ja tahtis muidugi sõprade juurde ning hakkas oma tahtmise saamiseks siis lihtsalt tuima näoga üle minu kõndima või jooksma. No selline asi ei lähe mitte. Päitsete survele on ta väga tundlik, nii et isegi kui trügis mööda, siis jõuga ta kunagi käest minema ei üritanud tõmmata - ühesõnaga läksime kakssada ja viiskümmend korda tagasi probleemkohta ja proovisime uuesti. Ilmselt ta midagi õppis, sest hiljem pole see probleem kordunud.
Mingi valtrapi viskasin ka kõigile korra naljaviluks selga ja mingit reaktsiooni ei tulnud. Kordetamisel ma nii noorte puhul erilist eesmärki ei näe ja pole sellega tegelenud, valjaid tutvustaks ka pigem vist alles suve lõpus enne ülevaatusi, aga eks näis. Kui lumi ja jää läinud on, siis võiks veidi "võõras" ümbruskonnas lihtsalt jalutamas käia. Ja jalgu peaksid paremini andma, selsamal märal ja ühel erksama iseloomuga täkupoisil käivad need tagumised jalad vahel kiiresti ja suure hooga väga ebameeldivatesse suundadesse.

Jaaaa siis olen veel ratsutanud väikse Võluriga, kes on juba nelja-aastane ja mitte nii väga väike. Selline ehtne torikas, aga ta on ikkagi minu endise lemmikhobuse (enne Albatrossi tulekut) beebi ja seepärast ikka natuke erilisem. Tema ema, kes nüüdseks kappab rohelisematel karjamaadel, oli kõige tigedam hobune, keda ma elus näinud olen - mingite segaste minevikus aset leidnud käsitlemisvigade tõttu ilmselt - aga sellepärast ta võib-olla mulle meeldima hakkaski, oli "huvitav". Ma olin tookord ikka jube sillas, kui ma teda ühel heal päeval ise saduldatud ja kapju puhastatud sain, ilma ühegi ründamiskatseta. :) Ja isegi oma esimesed (ja siiani ainukesed ratsaliidu kalenderplaani kuuluvad :D ) võistlused tegin temaga.
Aga Võlur on supersõbralik ja mõnus noorhobune ning mulle meeldib mõelda, et ka tema ema oleks täpselt samasugune olnud, kui teda sünnist saati õigesti ja hästi kasvatatud oleks.


Tuesday, April 9, 2013

Mida pole, on kevad

Nii palju asju oleks, millest kirjutada, aga kui kohe ei viitsi ja edasi lükata, siis jääbki kirjutamata ja kaob varsti meelest... hobuseid on kokku täitsa mitmeid ja aega vähe, aga nii vist ongi normaalne!

Albatrossiga tegelesin mõnda aega üsna tihti, nii et sai vist lausa üleliia ja tal enda pealehakkamine kadus väheke ära - seega vahepeal suurt midagi ei võtnud temaga ette peale karjamaal üle vaatamise ja patsutamise. Nüüd on jälle enamasti tema silmad esimesed, mis mind karjamaal märkavad, ja tuleb tähelepanu nõudma, ju läks see niisama laisklemine igavaks kätte ära taas. :)

Myron on teinud ratsastamist ja natuke hüppamist, hädasti tahaks teda maastikule kah jooksma viia, aga selleks sobivat aega ja piisavalt kuiva kohta tuleb vist veel tükk aega oodata. Eile avastasin küünarnukilt pinnapealsena tunduva marrastuse, aga kuna trennis ta ei liikunud kuigi mõnusa rütmiga ja ei tundunud päris ok, siis viisin need kaks asja kokku ja oletan, et ta oli väheke siiski häiritud. Teeme paar puhkepäeva ja siis proovime uuesti. Ise lähen ka täna hambaarstile oma viimast neljandikku tarkusest välja lõikama, nii et eks see alles selgub, kas enne saab terveks hobune või mina.

Muidu eelmised trennid olid päris mõnusad, miskit väga uut ma ei ole hetkel küsinud, pigem keskendume korraks uuesti põhiasjadele. Hüppetrennid on ka kasulikud, sest lisaks hüppamise harjutamisele ja kogemusele, tulevad seal tihtipeale välja mingid töötlemist vajavad kohad, millest nagu niisama platsil ringi sõites eriti arugi ei saa.
Myronil hüppamisega mingit otsest probleemi pole - saab hüpatud küll, kui vaja - aga ta teeb täpselt nii palju kui küsitakse. Mu suurim eesmärk selle koha pealt olekski, et ta seda ise veidi suurema entusiasmiga hakkaks võtma ja peaks seda toredaks vahelduseks. Kui ta rohkem harjutab ja iga hüpe vähem pingutust nõudma hakkab, siis äkki on lootust ühel päeval? :) Ja muidugi, kui tal endal rohkem hasarti ja minekut sees oleks, siis muutuks ka asi kohe lihtsamaks - ma jõuaks pöörata tähelepanu juba muudele asjadele, kui ainult sellele, et hobu piisavalt aktiivne oleks.

Ja tähelepanu on mul muudele asjadele muidugi vaja küll. Ma ei tunne ennast üldse väga õigesti ja hästi seal seljas hüpete ajal - väike hobune ja väheste kogemustega kah muidugi, teeb asja raskemaks. Kõige olulisem on vist praegu lihtsalt jälgida, et ta ratset saaks piisavalt ja et ma hüpetel hobusest ette ei roniks - ühesõnaga võimalikult vähe segada ja lasta hobusel rahus õppida. :)

Enda jaoks tegin vist hiigelolulise sammu edasi ratsmekontakti teemal - täpsemalt siis, et kui hobune sikutada või ratsmele toetuda jääda üritab, siis mitte ise selle provokatsiooniga kaasa minna ja samamoodi vastu kiskuma hakata. Mitte, et see mingi uus avastus oleks, küll aga sain mingi hetk aru, et olen seda põhimõtet ainult osaliselt ja kaugelt mitte piisavalt järginud - nüüd aga erinevate hobustega sõites lõi mingi lambike peas põlema ja tuli see õige tunne kätte, nii et tunnen ennast kohe killuke osavamana. Eriti puudutab see nö kõva suuga hobuste sõitmist (kes on ju iga ratsaniku, siiani ka minu, õudusunenägu - aga ometi enamasti just ratsaniku enda kõva käega ratsutamisstiiliga tihedalt seotud). Aga ka Myroniga ratsutades, kes küll kuskilt otsast mingi puulõug pole, on hetki, mil just selle asja meeles pidamisest kasu on. Kuidas aga vastupidi, liigselt tundliku suuga või ratsme taha rulluvaid hobuseid sõita - see on endiselt veidi suurem ja keerulisem müsteerium.

Ma tahaks, et ratsutamisest kaoks üldse selline termin nagu "eest järgi andma", see on minu jaoks juba sama kõlaga nagu "pea ratsmes" vms, ja annab täiesti vale suuna ja idee ratsanikele. Ma pole kunagi olnud suur abiratsmete fänn, aga üksikutel noortel hobustel, kes üldse aru ei ole saanud, et pead on võimalik ka allapoole viia, olen paaril korral kordetades midagi kasutanud - just selle eesmärgiga, et nad korraks oleks sunnitud nö järgi andma, saavad idee kätte ja edasi läheb kogu asi juba lihtsamalt. Aga ka sellist kasutamist tuli mul viimati ette juba paar aastat tagasi ja mida aeg edasi, seda selgemaks muutub, et sellel järgiandmisel pole mitte mingit seost õige ratsmekontaktiga. Sest esimesel puhul on hobuse poolt tegu millegi vältimisega, teisel puhul millegi otsimise ja hoidmisega. Olen sellest ilmselt juba varemgi blogis jutustanud, aga tasub kordamist mu meelest.