Wednesday, August 28, 2013

Nonii. Saabki läbi see suvi, täitsa imelik. Viimane päevake veel jäänud ning ülehomme lendan juba tagasi koju. Natuke tahaks ikka koju ka, sest tegelikult ma olen üsna väsinud peale sellist aktiivset suve, Albatross ootab kah sügamist jnejne, aga... no JUST nüüd on enamus hobuseid parasjagu nii heaks saanud, et juba mõnus on sõita, saab üht-teist juurde küsida ja õpetada. See on küll masendav, et nüüd kõik niimoodi poolikuks jääb. Noh, minu jaoks. Hobused ehk saavad omale ehk ikka uued sõitjad. Loodetavasti head sõitjad. :)

Zinyt sai veelkord pildistatud, tegin ta täitsa ilusaks ja kuna ma mingil imelikul kombel endiselt lakka ei raatsinud lõigata, siis sai isegi patsid pähe. "See on mingi nali eksole, et ma siin 25 minutit paigal pean seisma????" arvas ta ise selle kohta, aga siis tegime kompromissi, et ta võib mu tossupaelu samal ajal lutsutada - oli kohe teine tera. See kärsitus lööb ikka endiselt vahel välja ning kui me õues sõita üritame, siis ta muutub vähe hüperaktiivseks, aga tegelikult ma ei saaks temaga rohkem rahul olla, ausalt. Sammu teeb ta paremini, kui vähemalt pooled minu ülejäänud hobustest. Traavis läheb aina ühtlasemaks ning isegi proovisime veidi stabiilsemat ratsmekontakti hoida. Muidu mulle meeldib noortega mingi aeg üsna lõdva ratsme ja vähese kontaktiga sõita, et nad igal juhul ennast sirutada igat pidi julgeks. Z on kah kindlasti üks sellistest, keda pole sugugi keeruline eest lühikeseks ja ratsme taha sõita, kui ta tunneb, et piisavalt "ruumi" pole. Galopp on veel selline, kus ma suurt midagi nõudnud (ega tema pakkunud) pole, aga nüüd kõige viimases trennis täna saime mõlemat pidi tegelikult juba mõningaid häid hetki ja samme. Mis sa veel ühelt hobubeebilt tahad? Homme võtame rauad kah alt ära ja siis saab Z igati väljateenitud pikale puhkusele minna.


3-aastane beebi

Ega ta ilmselt niikaua ei hakkagi ise midagi galopis pakkuma, kuni ratsanik mingis kanaasendis on. :D

Isegi õuest sai ühe petupildi, nagu ta oleks mul kontrolli all olnud. Ok, tegelikult oli ikka häid hetki ka, lihtsalt sõbrad kutsusid teises nurgas ja Z arust ta ei jõudnud sinna kunagi piisavalt kiiresti.

EM-i jälgisime ka ikka huviga seekord, ja oli huvitav küll. Hobused on ikka vinged ja tase on uskumatult kõrge. Kuna Valegro ja Damon Hill on nagunii mu lemmikud, siis muidugi on natuke juba igav kah :D kui nad kogu aeg võidavad. Mõned aastad tagasi oli ikka palju põnevam igakordsetest võitjatest ja medalistidest rollkuritüüpe taga kiruda ja loota, et äkki ühel päeval jõuab keegi teine tippu. Noh, need kaks on oma punktid igatahes minu arust välja teeninud küll. Kuigi ega vist sinisilmseks ei maksa kunagi muutuda - nt selline detail torkas silma, et DH kapsli avamisega peale vabakava sõitu ei saadud ka esimese korraga hakkama, vaid pidi ikka kõvasti toorest jõudu appi võtma, aga noh... nii ta on.

Aga tegelikult mulle meeldis väga veel üks paar - Michael Eilberg ja Half Moon Delphi. Ma saan aru küll, kuskohast neilt hunnikute kaupa punkte maha sai võtta, aga sellegipoolest hinnati neid minu arust natuke liiga madalalt. Mulle igatahes sõidud meeldisid (Freestyle ei olnud küll nii hea, kui GP ja GPS) ja hoolimata vigadest ning puudujääkidest oli ta üks nendest hobustest, kelle liikumised minu silma jaoks üsna korrektsed paistsid. Ei olnud mingit ebanormaalset tagajalgadega tõmblemist passaažis jms...

Ja siis veel hindamisest - kohati on see mu jaoks ikka väga mõistmatu. Nt kuidas saab kohtunik panna piafee eest sama kõrge hinde kahele hobusele, kelle sooritatud piafeed on hoooooooooooopis erinevad. :D Üks hobune istub rohkem tagaotsal ja kannab raskust, teine on seevastu tagajalgadega väga aktiivne ja lükkab igal sammul ennast hooga maast lahti - eks see on ilmselt vaidlemise asi, et kumb variant siis ikkagi parem on, aga kuidas mõlemad saavad sama inimese arust korraga peaaegu ideaalsed olla (nt 9 või 9,5 punkti väärt), see on veidi müstiline.

Friday, August 23, 2013

Täna oli tallikorrastuse päev. Eile juba teised olid tublid ja pesid kõik aknad ära ning täna vedasime kõik boksid tühjaks ning lupjasime/värvisime enamuse tallist ära. Täkutalli bokside osa jäi veel homseks. Päris ilus on ikka, kui kõik boksiseinad on säravvalged, tall paistab kohe avaram kah, nii et tasub ära. Sellest ma aga küll aru ei saa, kuidas mõnes kohas suudetakse neid seinu sellisena kogu aeg hoida :D. Kujutan ette seda igapäevast (või veidi harvem) küürimist. Või siis on sellistes kohtades lihtsalt hobused, kes 24/7 sõnakuulelikult boksi keskel saepurukuhjas seisavad. Aga pole hullu - vähemalt vahekäikudes ja tallikoridoris püsivad ka meil need seinad ikka mõne aja täitsa viisakad.

Mul päeva lõpuks jalad küll täitsa valutasid - no ei ole harjunud hommikust õhtuni seisma, tavaliselt on keegi ikka istumise all :) - aga tegelikult on päris mõnus vahelduseks midagi muud teha.

Mu veterinaariapraktika pool seekord on küll suuresti ratsutamise varju jäänud, aga väikeste asjadega olen siiski tegelenud - paari haava õmmelnud, märasid skänninud ja mõned pisikesed Sezuanid loodetavasti hakkama pannud :P. Eile kastreerisime kahepeale kaks täkupoissi ära, aga sellest sai omaette seiklus, sest üks hakkas pärast oppi tiba ebameeldivalt palju verd tilkuma ja ära ei lõpetanud. Ma ei saanud rahu ja läksin õhtul talli boksi kõrvale valvama ja raamatut lugema, kuni Pix koju tuli. Siis vaatas ja proovis üht-teist, aga lõpuks otsustasime tüübi üldanesteesiasse panna ja pikali keerata, et see verejooksu allikas üles leida. Õnnestus. Ja ÕNNEKSõnneksõnneks selgus selle käigus, et mina ei olnud siiski midagi valesti teinud - sest muidu ma ei oleks vist sellest tükk aega üle saanud ja ei julgeks lähemas tulevikus ühegi täku ligi minna. Pixiel oli siin selline komplikatsioon viimati üle 10 aasta tagasi aset leidnud, nii et päris õnnetu variant oleks olnud, kui ma oleks suutnud juba oma nii umbes 5.-6. kastratsiooni juures selliste kehvade tagajärgedega vea suutnud teha. Aga lõpp hea, kõik hea, loodetavasti, ja värske ruunapoiss paistab ennast hästi tundvat.

Tol õhtul boksi kõrval raamatut lugedes jõudsin aga järjekordsele veendumusele, et no peab ikka vahel lugema. De Kunffy't lugesin ja sattusin sellise koha peale, kus ta kirjutab, et päris noorte hobustega ei peaks mingeid kujundeid vms maneežis sõitma, vaid pigem pöörama tähelepanu liikumise kvaliteedile ja tasakaalule ning püüdma ise hobusega igal hetkel tasakaalu jääda, mitte eeldama, et hobune ennast sinu järgi korrigeerida oskaks. No igati loogiline eksole, aga sellegipoolest tuli mulle meelde viimane trenn Zinyga, kus ta tegelikult päris tore ja hea oli, aga ikka ma suutsin mõelda, et no miks ta igakord siiski seal nurgas sisse peab vajuma ja painde kaotama vms - vastavalt muidugi viisin juba tükk aega enne nurka oma tasakaalu väljapoole ja alateadlikult suunasin ta pea kah väljapoole, ehk ei jätnud talle muud võimalust, kui vales paindes nurk läbi joosta. Eiiiiiiii, Ingrid! Ta on 3-aastane ja ta ei peagi oskama selliseid asju - ta peab ühtlases rütmis, aktiivsete allüüridega sirgetel ja suurtel ringidel/kaartel liikuma (ja praegusel hetkel ootan temalt natuke ka juba ette-alla kontakti poole sirutamist) ja minu asi on see talle võimalikult lihtsaks teha.

Ühesõnaga hea, kui keegi või miski jälle põhiasju meelde aitab tuletada, kui natuke valele teele satud. Ja otseloomulikult - mõni temavanune hobune käib juba pool aastat sadulas ja teeb phte ja teist ja kolmandat jnejne, aga... Ziny lihtsalt ei ole see hobune, kelle peal katsetada, kui kiiresti ikkagi noorukilt uusi asju nõuda saab (ja kui kiiresti selle abil hobune ära rikkuda on võimalik).

Seoses sellega tuli meelde, et kui me siin üheskoos mõningaid Verdeni noorhobuste sõite vaatasime ja teatud AH teatud 6-aastasel PP-l kohutava soorituse tegi, siis hiljem Youtubest videot otsides sattusin hoopis ühele kvalifikatsioonisõidule kõigest poolteist kuud varem teise ratsanikuga, kes võib-olla ei sõitnud kõigi kriteeriumite järgi hobust just HÄSTI , aga vähemalt hobune liikus hobuse moodi. Tundus, et Verdeni ajaks oli teda nii palju tagant sunnitud, et GP tasemel koondtraavi või lausa passaaži asemel (mida ilmselt saavutada üritati, aga milleks 6-aastane hobune lihtsalt mitte kuidagi valmis olla ei saa) liikus hobune üle poole skeemist täiesti ebaregulaarsete ja ebaloomulike sammudega, sest noh - ta vist ei teadnud enam, misasi normaalne traav on. Muidugi võistlustepinge jms kõik otsa, aga ega ta esimest korda väljas võõras kohas ei olnud. Õnneks hindasid ka kohtunikud seekord sõitu mõistusega ja AH lõpetas oma maailmameistrilootusega hoopis kuskil tagaotsas. Ja hobune on muidugi iseenesest suurepärane ja tippkvaliteediga, kuid ka sellistel tuleb mingil hetkel piir ette. Ja selline (minu arvates õiglane - kindlasti paljud vaidleksid) hindamine on absoluutselt ainus asi, mis võib-olla ükskord paneb ka ratsutajaid mõtlema, et see ei ole õige ega aus ega eetiline hobuste suhtes neid niimoodi pushida ning kõike nüüd ja kohe nõuda.

Enne kui päris ära unustan, siis panen viimastest võistlustest kah kaks pildikest. Lihtsalt et oleks olemas. :)
Mära...

... ja trakeenipoiss

Saturday, August 17, 2013

Täna sai siis selle suve viimastel võistlustel ära käidud - ma tean küll, jube igav, et ma ainult võistlustest räägin, aga sel puhul ma vähemalt tean, kellest kirjutada. Igapäevase treeningu kohta kirjutades peaks nagu... kõiki mainima, aga seda ei viitsiks ilmselt keegi ära lugeda.

Esimene hobune oli sama mära, kellega viimatigi võistlemas käisin - ehk nüüd siis teist korda väljas skeemi sõitmas ja oli vist parem küll. Ta küll kartis ja vahtis ringi isegi natuke rohkem kui eelmine kord, aga samas olid inimesed ja koerad ka põhimõtteliselt kohe platsi kõrval, ja oli mets ja olid autod, oli isegi raudtee (kus õnneks minu sõidu ajal ronge ei kihutanud) - ühesõnaga oluliselt rohkem, mida vahtida. Aga seda õiget tunnet tuli natuke rohkem kui eelmisel korral, sammuosad olid samuti oluliselt paremad. Vasakut galoppi ei saanud jälle esimese korraga õigel ajal kätte, aga seekord ta mitte ei protestinud, vaid pidi midagi jubedat seal nurgas piiluma, keeras ennast välimisse paindesse ja tegi jupi maad tublisti pikendatud traavi galopitõste asemel.

Hoopis huvitavam oli teises skeemis, kus tõsted läksid ilusasti, aga 15-meetrisel ringil ta lihtsalt vajus ja vajus ja vajus õlaga välja, välimise ratsme survest ei piisanud (ja sellega peab nagunii ettevaatlik olema, kuna tal on tobe komme suuline jõuga hambu võtta ja pea kangelt kuklas minema joosta, kui tunneb, et tal liiga "kitsas" hakkab) ja no siis ma mõtlesin, et ikka puudun teda kergelt stekiga. Ilmselgelt vale otsus, sellepeale tegi ta oma korralikud 3-4 pukki, aga õnneks lõpetas ja ma sõitsin skeemi pooleldi naerust kõveras lõpuni. :D Isegi kohtunikud naersid - ju siis vist oli naljakas.

Ei noh, tegelikult see ei ole muidugi naljakas, et mul hobused koolisõiduskeemide (või soojenduste) ajal pukitavad, aga no see mära - ta on lihtsalt niiiiiiiiii tundlik, ei saa üht ega teist liiga teha. Kuigi see stekipuudutus oli umbes sama tugev nagu kärbse maandumine, nii et seda ta peaks ikka õppima taluma. Aga kes teab, võib-olla arvaski hoopis, et kärbes kiusab ja protestis selle vastu. :P Hoolimata kõigest mulle niiiiiiiii meeldib temaga sõita, sest noh, tagasiside hobuse poolt on ikka päris konkreetne ja samas, kui õpid selle tema tundlikkusega toime tulema, siis on ta ikka väga super hobune. Pika jutu lõpetuseks saime mõlemad skeemid 68,9%, nii et pole paha. Teine skeem oli tegelikult oluliselt parem, aga eks see naljategemine võttis nii harjutusest kui üldhinnetest üht-teist maha.

Teine hobune oli trakeenist ruunapoiss, samuti 5-aastane. Tegelikult olin kirjas ZB-ga, aga kuna üsna ootamatult tuli ette tema ära kolimine üleeile :(, siis pidin kiiruga uue hobuse valima (siin käivad stardimaksud koos registreerimisega, nii et ei taha nagu minemata ka jätta). Ma üldse ei oodanud selle ruunapoisiga võistlemist, sest noh... kodused trennid ei olnud nii väga hästi läinud tegelikult. Ta on selline hobune, keda on võimalik 3 sekundiga lonkama panna valesti ratsutades. :) Mitte päriselt siis lonkama muidugi, aga tal tuleb see nö ratsmelonge niiiiiii lihtsalt, et ise ka ei usu. Selles mõttes ta ei ole üldse sarnaselt tundlik eelnevalt kirjeldatud märale, et ta ei protesti niimoodi pauguga, vaid pigem läheb tuimaks ja lõpetab reageerimise, aga niipea kui see juhtub, siis hakkab pea sammu rütmis üles-alla käima ja no ma juba arvestasin sellega, et mind võib-olla lonkava hobuse eest diskvalifitseeritakse. :D

Aga ei - ta ületas kõik mu lootused ja oli ikka hämmastavalt tubli selle kohta, kuidas meil kodus asjad edenenud on. Soojendusel oli alguses ärev, võistlusplatsil muidugi ka piilus siia-sinna ning kui ta muude asjaolude tõttu vahepeal pingesse läks, siis minu nõudmised lisaks ikka natuke olid kokku liiga palju ja seetõttu ei saanud terve skeem ühtlast ja lõdvestunud sõitu, vaid mõnedel hetkedel ikkagi tundsin seda ebastabiilsust eest, aga Pixie ütles pärast, et kõrvalt oli suht vähe näha. Esimene skeem oli 64 midagi ja teine lausa 69%.

Seega järjekordselt võin oma noorukitega igati rahule jääda, mõlemad teenisid ühe roseti ka ja no lihtsalt nii lõpmata vahva on käia võistlustel, kui sa tunned, et hobused lähevad järjest paremaks ja aina tihemini tuleb seda ÕIGET tunnet. Ja mind sealjuures eriti üldse ei kõiguta sellised asjad, kas nad natuke ringi vahivad, hirnuvad või kasvõi mõne väikse hüppe nalja pärast sisse viskavad :P - mis see loeb, nad on noored hobused ja sellistest probleemidest saab aja jooksul kindlasti üle!

P.S. Keegi võõras naine oli võistluste ajal läinud Pixie juurde ja öelnud, et väga ilusasti sõidetud skeemid noortel hobustel, hea vaadata. :) Taanlased ongi kummaliselt lahked ja sõbralikud tihtipeale, aga ikka on tore kui keegi tähele paneb ja hästi arvab.

Wednesday, August 14, 2013

Ahoi, mis vahepeal juhtunud on?

Emps käis külas. Ta juba mitu aastat plaanib väikest Firfodireisi ja nüüd siis lõpuks sai käidud.

Emps sõpsib Zinyga


Mina aga tegin selle nalja lõpuks ära, et kukkusin ka koolisõiduvõistlustel hobuse seljast alla. No tegelikult ei kukkunud, ikka päris visati. Kahe skeemi vahepeal oli 5 minutit aega vaba ratsmega jalutada, mingi poni pukitas väheke kõrval ja ZB tegi selle peale ägeda rodeo mulle. Emps kirjeldas pärast ilmekalt, kui kõrgel kõik neli jalga ja kui kumer selg oli. Jõudsin ainult mõelda, et ma puitaeda katki ei kukuks, see oleks küll piinlik olnud. Aga enne rodeot saime 66% ja pärast saime 69%, nii et enam-vähem seitsmeprotsendine parandus võrreldes eelmise korraga, jäin vägaväga rahule temaga. Teine võistlushobune oli seekord 5-aastane mära, kes esimest korda skeemi käis sõitmas - temagi tegi natuke nalja, aga miski 61 ja 64% vist saime, nii et esimese korra kohta oli tubli sellegipoolest. Ehk siis tulemuseks hea esmakordne võistluskogemus märale, punane (kuigi esikohta tegelikult jagasime ühe teise võistlejapaariga) ja sinine rosett ZB-le ning kena lillakas-roheline, ilmselt mu elu suurim sinikas käsivarrel mulle. :) Igati kordaläinud võistlus.


ZB soojendusel
ZB
Airzooka

Zynergie ikka edeneb tasapisi. Sirutab ennast mõnedel hetkedel juba natuke ette suulise poole, kuigi mitte eriti stabiilselt, sest keskendumisvõime on endiselt nii nagu ta on. Aga läheb paremaks, läheb küll. Ja üldiselt on ta ka ikka vahva, vahel käime niisama maneežis aega veetmas ja ta võtab jube kergelt kinni igast võimalusest minuga koos olla ja mängida. Asi, mille saavutamiseks Albatrossiga läks nii palju aega, maiustusi ja mitteratsutamist, kuid Zinyl tuleb lihtsalt iseenesest. Hobused on erinevad tõesti.

Z üks kuu sadulas
Esimesed galopikatsetused

Ülejäänud hobustega on enam-vähem kõigiga nii, et mingi hetk tuleb seisak, kust nagu kuidagi ei oska edasi liikuda - samad probleemid iga kord, lahendust ei leia. Seepeale ragistan ajusid, proovin ühte ja teist ja kolmandat ja kui ma juba peaaegu olen alla andnud, siis läheb äkki mingi lambike põlema ja hobune hakkab jälle tasapisi toimima ja edasi arenema. Seda vist nimetataksegi õppimiseks

Selle suvega olen (vähemalt oma arust) ikka koormaga kogemust ja ka oskusi juurde saanud, kuigi eks see tuntud tõsiasi jääb ikka samaks, et mida rohkem juurde õpid, seda paremini saad aru, kui vähe sa tegelikult oskad. Sõidan küll 8-9 noort hobust päevas, aga ikka ma murran praktiliselt iga hobuse puhul varem või hiljem pead, et kuidas nüüd seda ja teist asja lahendada. Miks ei ole nii, et 5 erinevat hobust õpetad suure vaevaga välja ja kõik järgnevad saab sellesama tarkusega juba automaatselt toimima?

Mmmmis veel? Mu teised 2 kolmeaastast mära said niipalju sadulasse, et traavitasin mõlemaga natuke ringi, seejärel läksid ära puhkama. Ühele planeeritakse nagunii varssa ja teine on ka esialgu pigem keeper kui müügihobune, nii et kiiret pole nende ratsastamisega. Alles titad ju. Tegelikult ma ei sunniks Zinyt ka niiväga takka, jätaks vahepeal vabalt paar nädalat pausi vms, aga mul ju enamus aastast pole võimalik temaga tegeleda, nii et üritan enne suve lõppu ikka nii kaugele jõuda kui võimalik. Samas see hobune on mul nüüd nagu second chance, kelle puhul saan kõik Albatrossi (ja tegelikult ka kõikide teiste noorte hobuste) peal tehtud vead tegemata jätta, nii et liiga palju ma temalt nõuda ei kavatse, isegi kui see tähendab väheke aeglasemat edasiminekut. Aga praegu teeme enam-vähem 3x nädalas 15-20 minutit (koos käekõrval jalutamisega), ja ta on endiselt rõõmus tüdruk, nii et kõik on hästi.

Asemele sain muidugi uued 3-aastased - üks neist täkupoiss ja teine väheke keerulisem mära, kelle seljas kõõlumine pole siiani väga hästi lõppenud. Temaga teen veidi käe kõrval tööd, paneme mänguratsanikku selga ja siis vaatab, kas julgen ise kah mingi aja pärast järgi ronida.

See mänguratsaniku kasutamine on kahe otsaga asi (meil on selline http://www.ardall.com/ardallsr1 ) - ratsaniku jaoks on see muidugi turvalisem, kui hobune sellise asjaga enne selgaronimist harjunud on, teisest küljest nad ALATI reageerivad sellele nukule. Või noh, olgu, need hobused reageerivad, kellele me selle üldse selga paneme - sest lihtsatel hobustel mina isiklikult seda kasutada ei viitsi. Ühesõnaga hobused lähevad esialgu väheke hulluks, sest sellest nad ei saa lahti, erinevalt ratsanikust. Muidugi kõigepealt harjutame selle nukuga, et nad seda enda küljes ja enda kohal ei kardaks jnejne, aga kui üks hetk otsustad selle selga panna, siis tuleb seda korralikult teha (sest külje peal poollahtiselt kõlkuv nukk on veel tunduvalt hullem variant) ja kui nad siis nt traavile minnes kartma hakkavad, no siis pole midagi teha, kui see välja kannatada ja ära oodata, kuni hobune jälle rahuneb. Hobune olla ei ole alati lihtne, eriti mitte selline, kes on aretatud ülimalt energiliseks ja tundlikuks sporthobuseks.

Ja siin üks 4-aastastest märadest, kipub mu lemmikute hulka vist järjekorselt

Saturday, August 3, 2013

Täna oli kiropraktiku päev - läbi sai ragistatud 6 hobust ja päris huvitav oli. Viiel hobusel kuuest üritas ta ristluu-niudeliigest (sacroiliac joint siis) lahtisemaks saada ja viimasel manipuleeris kaela. Mõnedel tegi veel lisaks üht-teist pisemat. See SI-joint tekitab vist palju rohkematel hobustel häda kui me ette kujutame. Võib-olla natuke nagu seljavaluga inimesed - ei kujuta ette, miks see selg kõigil valutama peaks, aga minu tutvusringkonnas nt on hämmastavalt palju inimesi (enamasti nad muidugi tegelevad vähem või rohkem miskitsorti füüsilise tööga), kellel on seljaga probleeme. Keegi ei käi ringi pideva vingumisega, et ai kui valus on, aga halvematel hetkedel on päris ebameeldiv ja raske on ennast seejuures mitte pinges hoida, rõõmus olla ning endast maksimumi anda - sama hobustega ju.

Tegelikkus on muidugi see, et perfektset hobust pole olemas ja kui neid osava pilguga vaadata (või on keegi osava pilguga, kes õigesse kohta silmad suunab :) ), siis ei ole ükski esi- ega taguots täielikult sümmeetriline. Omaette oskus on ära arvata, milline asümmeetria võib probleeme põhjustada ja milline mitte, ning aru saada, kas mu hobune ongi sellise liikumisega nagu ta on või võiks ta tegelikult palju vabamalt liikuda, kui mingitest pingetest kehas vabaneks. Nii et see tegelikult vajab nii ratsutaja kui kiropraktiku, võib-olla ka hobuse kasvataja ja mõningatel juhtudel veterinaari koostööd.

Selle üle saab ka muidugi pikalt vaielda, kas mingil keskmisel tavalisel harrastushobusel on üldse kõike seda vaja - samamoodi nagu tavalised inimesed ei vaja üldjuhul igasuguseid tippsportlaste tervise hoidmisele mõeldud teenuseid. Eks igaüks otsustab ise. Võrreldes inimestega tuleks hobuste suhtes vast selle võrra ettevaatlikumad olla, et nemad ju ei räägi. Nende mured peame me tihtipeale pisikestest signaalidest ise välja lugema ja kui millegi suhtes kahevahel olla, siis hooliv (ja hea oleks, kui ka rikas :D) hobuseomanik muidugi teeb igaks juhuks rohkem kui vaja. Ma olen läbi õnnetute ja ebameeldivate kogemuste igatahes võtnud endale teadmiseks, et kui mul tekib hobusega mistahes probleem, mille lahendamine väga edukalt ei suju, siis ALATI kaalun ka võimalust, et tal on füüsiliselt midagi viga. Muidugi võib absoluutselt iga ratsutamisega seotud raskuste korral süüdistada hobuse seljaprobleeme vms, nii et ei tasu sellega liiale minna - pigem otsida probleemi kõigepealt endas ja seejärel hobuses - aga on päris kurb ühel hetkel avastada, et sa oled pikka aega sundinud hobust tegema midagi, mis tema jaoks tegelikult äärmiselt ebamugav ja valus on.

Aga tagasi tänase päeva juurde - siis selle SI-liigese lahtiragistamine ei paistnudki mingi eriliselt suur kunst olevat. Muidugi vajab see kogemust ja tunnetust ja teadmisi, aga mis ei vajaks. :) Ainuke ebameeldiv asi on see, et hobused on vaja üldanesteesiasse ja pikali maha panna. See on vist ühtlasi asja kõige ohtlikum osa, sest nende liigeste väänamine tegelikult kuigi ohtlik pole - enamus hobuse keha struktuure on nii võimsad ja tugevad, et inimese jõuga on üsna raske midagi kogemata tuksi keerata. Teisest küljest - see liiges ise on üsna sügaval hobuse sees "peidus" ning kaetud massiivsete lihastega, nii et püsti seisva ja täies teadvuses hobuse korral pole sinnani lihtsalt võimalik jõuda, et seda kuidagi manipuleerida. Tegelikult vist üritatakse küll kuidagi sinna piirkonda tugevalt lüües (no ei oska paremat sõna kasutada :P ) seda mõjutada, aga võimalused on siiski oluliselt rohkem piiratud.

Igatahes hobused ragisesid küll ja mõnel oli kohe peale püsti tõusmist juba silmaga vahe märgatav. Mõnel mitte nii ilmselge, aga eks näis - kaks minu sõiduhobust võeti ka ette, nii et ootan huviga nendega ratsutamist. Aa, jah, kolmas ka tegelikult - sellega ma pean enne ratsutamist nüüd kaelale venitusharjutusi tegema. Porgandi või õuna abil. Hehe. Ta pole ilmselt elus neid asju maitsnud, nii et tema motiveerimine saab huvitav olema. :D Äkki mõne õuna on ikka saanud kunagi.

Nagu sellest vähe oleks, siis lõpuks sai mind ka ragistatud. Vahepeal tuli jutuks, et mul on kah väheke seljaga probleeme olnud, ja erinevalt Eesti taastusarstist (keegi üsna suvaline, kelle juurde ma TÜ kliinikumi kunagi kevadel saatekirja sain ja kes enam-vähem ütles, et nojah, mis teha, eks ongi nii, et kõvera seljaga saab üks pool rohkem koormust ja võib valutama hakata) vaatas ta mind korra selja tagant 5 sekundit ja siis ütles, et jaa ta teab küll, milles asi. Et ühtepidi saan ilma probleemideta keerata, aga teistpidi ei saa, eksole? Ja selle "teistpidi" ajal hoidis ühte kätt mingis kindlas punktis alaseljal, teise käega keeras mu õlgu ja oiiiiiii kui valus oli. :D Piiksusin, et "On vist jah nii".

No siis pärast ta siis sikutas minu liigesed ka lahti - mu kehvemalt poolelt tuli päris õudne ragin, oma 3-4 lülivahemikku vähemalt krigises. Peale seda sain mõlemale poole peaaegu ühtlaselt keerata, ainult et kõndides oli natuke selline tunne nagu üks jalg oleks vahepeal pikemaks kasvanud. :P Ma ei looda, et see intsident mu 7 aastat kestnud seljavalu nüüd ära võtab, aga ma jõudsin järeldusele, et kellegi juurde, kes teab, mida ta teeb, tasub vist ikkagi ka kunagi hiljem vajadusel minna.

Ja veel, kui TÜ arst ütles mulle, et ratsutamine on ikka halb jah kõverale seljale, sest see põrutab ja parem oleks mitte väga ratsutada (ma ei julgenud talle miskipärast peale seda öelda, et ma suvel plaanin 10 hobust päevas sõita), siis siinne kiropraktik seda ei arvanud, vaid tema sõnul pidi mu seljale kõige halvem olema just selline hargiga bokside tegemine või pühkimine vms, kus liigutused on väga ebasümmeetrilised ja koormavad rohkem ühte poolt. Ja kusjuures - kui mul eelmine suvi hakkas paaril korral selg päris korralikult valutama (ratsutasin veidi vähem, aga tegin ka tallitöid), siis see suvi on olukord palju parem, nii et ilmselgelt ei saa valu põhjuseks ratsutamine olla.

Nii palju siis minust. :P Aitab kah. Mul midagi erilist vist ei olegi rohkem rääkida. Täitsa mitu hobust on vahepeal ära müüdud - kaasaarvatud mõned mu kõige vahvamad hobused, nii et pean võistlusplaane kogu aeg ümber tegema. Veidi kurb, veidi tüütu, aga tegelikult mul on hea meel, kui hobused müüdud saavad, ausalt. Selleks ma ju siin olen suuresti ja selle eesmärgiga teoreetiliselt töötan (kuigi ega ma ratsutades küll müügile ei mõtle - ikka ainult sellele, et kuidas hobuseid paremaks saaks).

Aa, ja Zinyga proovisime esimest korda galopi ka ära. Galopp oli tal alati see, mille kohta ma väääga kindel ei olnud - selles mõttes, et ma vist lihtsalt ei oska galoppi väga hästi vabaliikumisel hinnata. Paljud hobused on sellised, et kui nad väga erutunud on (ja Z oli alati), siis viskavad saba püsti, teevad selja veits nõgusaks ja kuidagi trambivad edasi galopis. Ma ei tea, ma lihtsalt ei oska seda õigesti vaadata - Morten nt küll võib sellise hobuse kohta öelda, et tal on hea galopp, aga mina mitte. Aga kui ma nüüd see suvi Zinyt kordetasin ja seal mõned galopitõsted tegin, siis nägin seda "õiget" galoppi kah ja võib rahule jääda küll. :) Ja seljas oli samamoodi, hea tunne.

Nüüd on siit samast blogist hea järgi vaadata, et täpselt kuu aega tagasi sain esimest korda sadulasse. Vist peab lähitulevikus mõned pildid ka tegema, et oleks areng ikka salvestatud kuidagi. :)üüüüü