Saturday, September 28, 2013

Jeppiduu, juba mitu päeva vana uudis ja kedagi ei huvita ilmselt, aga mu superlahedad 4-aastased märad Taanist käisid Saksamaal ennast näitamas ja valiti ZfDP tõuraamatu (mis on sisuliselt saksa sporthobuste tõuraamat) kaheks parimaks märaks. :) Isn't that cool? Niiiiiiiiii hea meel nende üle.

Nr. 1
Nr. 2

Väike baleriin suvel trennitamas

Tuesday, September 24, 2013

Neli sõpra

See september on ikka üks eriliselt õnnetu kuu olnud, aga hetkel on kõik katkised hobused pisut paranenud (või vähemalt paranemas), nii et saab tasapisi äkki uuesti mingile trennirežiimile üle mindud. Tõenäoliselt küll ei tohiks ma julgeda seda siia kirjutada ja leian kättemaksuks homme kellegi kolmel jalal kalpsamas vms. :) Aga kõigist siis järgemööda:

Nädalavahetusel käisin Kurtnas Albatrossi (ja koolisõiduvõistlusi) kaemas. Mu suur sõber on kolm nädalat igavat boksirežiimi nautinud ja ainult maneežis väheke liikuda saanud - nüüd aga võeti niidid välja ja haav tundus suht kena, nii et tahtsin ta karjamaale viia mõneks ajaks. Õnneks tuli mul tallist välja minnes viimasel hetkel pähe lühike jalutusnöör pika vastu vahetada. Kui karjamaa väravast sisse sain, siis järgnevad 10 minutit üritasin Metsikut tagasi maa peale neljale jalale toetuma saada, sest noh - kolmveerand tonni minu kohal õhus kepslemas ei tundunud just väga turvaline olevat  ja nööri oli ka päris keeruline lahti võtta. :) Võõral vanaonul, kes parasjagu karjamaa kõrval jalutuskäiku nautis, tundus lõbus olevat.

Sandro on suutnud vähemalt ennast kenasti tervena hoida ja on nüüd täitsa regulaarselt trennitanud. Ülimõistlik ja normaalsete närvidega hobune - oleme õues jalutamas käinud, ringi galopeeriva varsaga samas maneežis sõitnud jms. Kui ta tõesti ei taha midagi teha, siis tsipa võib-olla annab märku sellest, aga seda pole kuigi palju juhtunud ja üritan mitte talt "üle piiri" midagi nõuda, et häid suhteid hoida. :) Siiani oleme peamiselt edasiliikumisele ja sääre peale reageerimisele tähelepanu pööranud, kaelast ja kuklast tundus ta vaba ratsmega sõites pisut jäik, aga nüüd viimane trenn hakkasin veidi rohkem ratsmekontakti hoidma ja polnud hullu midagi, täitsa lootustandev.

Riisikas (kui Rising Sun on riisikas, siis ilmselgelt on seda ka Sunrise, eksole) oli tükk aega rivist väljas, aga nüüd ronin temalgi seljas ja uitame platsil ringi. Ta pole endiselt kuigi heas konditsioonis (kuigi sadulavöö järgi on ühe augu võrra juurde võtnud siiski), nii et ühest küljest tahaks teda küll rohkem liikuma saada - terve suvi ju boksis seisnud, nii et lihaste koha pealt on suht nulliring - aga teisest küljest pole nagu eriti midagi, millest neid lihaseid kasvatada. Hoian koormuse madala ja ehk ta jätkab vaikses tempos kosumist. Muidu on mõlemad kaksikud endiselt vahvad, tulevad karjamaal kutsumise peale ligi ja on üldse toredad.

Ja siis pisike My, kellel kah vahepeal väike paus oli - natuke olen ilma sadulata maastikul ja platsil jalutamas käinud, aga nüüd mu tagumik hakkas taas sadulat nõudma. :) Saaks nüüd ometi regulaarselt sõita, siis tahaks temaga ka trennidesse jõuda - hüpata natuke vahelduseks ja tegelikult mõtlen isegi mõne koolisõidutrenni peale, kui peaks võimalus tulema, sest nüüd on mul üsna konkreetne asi, mille kohta kelleltki nõuannet tahaks. Midagi uut ei ole, endiselt see liigne esiotsale vajumine, mille parandamiseks mul mõtetest puudus on. Enda keharaskust üritan teadlikult kindlalt hobuse keskel või veidi tagapool hoida, et mitte talle asja raskemaks teha. Kui lihtsalt edasi sõita, siis läheb My aktiivsemaks ja võib-olla kiiremaks, aga ei vii raskust rohkem tagaotsale. Ratsmetega ka ei taha väga palju askeldada, sest tema liikumistahet on üsna kerge "kinni jooksutada", kui liiga palju eest mässata - rääkimata sellest, et üritada hobust ratsmete abil eest kõrgemaks saada on lihtsalt VALE ja ei saagi niisama lihtsalt toimida. Mis aitab küll, on see, kui ma teen palju üleminekuid - vahepeal läheb ikka tunduvalt paremaks, aga... äkki on veel midagi, mille peale ma ei tule. See eest küsin talt praegu trennis tihti kergeid küljele liikumisi ja sääre eest liigub üldjuhul väga mõnusalt, nagu pehme ussike :)

Mul on tegelikult isegi paar pilti hobustest, aga kahjuks null viitsimist neid praegu välja otsida, nii et järgmine kord.

Thursday, September 12, 2013

Seekord võiksin lähemalt kirjutada ...
- sellest, kuidas mu hobused ennast esimesel nädalal järjest ära suutsid lõhkuda nii siin kui Kurtnas
- sellest, kuidas vaene Albatross oma õmmeldud kaelaga nüüd juba pikemat aega boksis peab istuma, sest väljas on igavesti palju õelaid kärbseid ja muud satikaid
- alati tuju tõstvatest vet-arvetest
- järjekordse vahva koolisõidutäku Don Romantic lahkumisest (ta on ühtlasi Ziny vanaisa nr.2, kes minu arvates liiga noorelt oma elu lõpetama pidi)
- imestusest selle üle, kuidas keegi on võtnud omale eesmärgiks pidada blogi/foorumit teemal "Bad riding" - kuigi ma ilmselt nõustun enamikuga seal kirjutatust, ei taipa ma siiski, miks mitte teha selle asemel lehekülg "Good riding", mis oleks kõigile kasulikum ja aitaks hobustega tegelemisest rõõmu tunda, mitte vastupidi

... aga ma tõesti ei vaevu. Igal pool juhtub nii palju igasugust jama, et kui sellele liigselt tähelepanu pöörata, siis ei jää vist endast midagi varsti järgi. Ma ei tea, kas see suhtumine tähendab, et ma hakkan vanaks jääma või mis? :D Õnnetusi ikka juhtub, hobused saavad (enamasti) terveks, raha ongi mõeldud kasutamiseks (niikaua kuni seda vähegi jätkub) ja see, kui kellelegi tõesti meeldib mingis valdkonnas justnimelt halba ja ebameeldivat välja otsida, siis noh - lasku käia.

Eelmise sügise Albatross
Kirjutan parem siis sellest, et mul on ikkagi täitsa vahvad hobused. Kaksikud ikka endiselt üllatavad mind oma mõistlikkusega - ma ei tea, kas ma olen lihtsalt harjunud sellega, et kõik noored hobused on enne ratsastamist täismetslased või milles asi... Sandrol olen mõned korrad seljas käinud ja täna traavitasime juba maneežis ringi; Sunrise on natuke rivist väljas olnud ja seetõttu pole temaga eriti miskit veel jõudnud teha - ta on temperamendilt vähe elavam ja tsipa rohkem "pea laiali otsas", aga ma usun, et ilmselt on ka tema nõus mind ilma suuremate probleemideta välja kannatama. :)

Myroniga trennitame kah vaikselt, et tasapisi võhma ja vormi veidi paremaks saada. Ratsastuse poole pealt on ta üsna kiiresti endise "raja" jälle üles leidnud - ma ei teagi, kas see on hea või halb. Selles mõttes, et tugevad küljed on endiselt tugevad ja keerulisemad asjad on endiselt keerulised, nagu oodata võis. Aga üritan mingil määral sõita temaga nagu "uue" hobusega ja vähemasti ise mitte eeldada/ennetada, et nonii, see asi, mida ma kohe proovima hakkan, ei tule ilmselt väga hästi välja. Sest siis on ju kindel, et ei tulegi. Eeldan ikka, et ta oskab ja suudab mu märguannetele hästi vastata ja kui mingil hetkel ei suuda, alles siis proovin teda (või noh, enda märguandeid pigem) oma parima äranägemise järgi parandada. Täna näiteks läks täitsa mõnusaks trenni lõpuks.

Eile oli ka huvitav tallipäev - kuna sügise saabudes on kõik trennilised jälle hoogu sattunud, siis mul tuli endal kah isu peale ja küsisin omale mõnda adekvaatselt hüppavat hobust laenuks. Juhtus nii, et sain rohkem kui "adekvaatse" Epicurose ja no ikka ja jälle veendun, et sellised hobused on ikka kulda väärt tõesti. Ühest küljest ma olen muidugi nõus, et erru läinud sporthobused on omale mõnusa pensionipõlve ja puhkuse ära teeninud, aga teisest küljest on just nemad see peaaegu et kõige olulisem lüli noorte ja tulevaste ratsanike edukaks treenimiseks. Ma ei räägi siinkohal endast, minust nagunii mingit asjalikku takistussõitjat erinevatel põhjustel kunagi ei tule, aga nendel trennilastel on ikka vedanud küll, kes sellise hobusega õppida saavad. Mina õppisin küll oma algusaastatel suure enamuse asju selgeks, ratsutades sama rohelistel hobustel nagu ma ise ratsanikuna olin ja kuigi see oli omamoodi kasulik, siis teisest küljest omandasin (ja õpetasin hobusele) sama suure hunniku vigu ja eksimisi - sest mul ei olnud kedagi, kellelt ise õppida.

Kui nüüd trennist ka midagi rääkida, siis noh, algus oli päris huvitav. Hobune tegi igati korralikud ja stabiilsed hüpped, aga mul kulus ikka jupike aega, enne kui ma asjale pihta sain ja segamatult kaasa suutsin minna - ma ikka olin iga kord valmis ise midagi susserdama hakkama, aga tark Epicuros tegi kõik töö ise ära, enne kui ma midagi väga vussi jõudsin keerata. Siis edasi läks juba vähe lihtsamalt.

Väheke on mu jaoks endiselt segane, et kui palju ja millal ma ikkagi ise midagi tegema pean. Ühest küljest peaks lihtsalt hoidma head tempot ja aktiivsust, suunama õigesti takistusele ja laskma hobusel ülejäänud ära teha. Teisest küljest - kui ma ikka näen, et see samm lihtsalt ei saa kuidagi õigesse kohta sattuda, kui ma samas ühtlases minekus teda hoian, siis peab ju miskit muutma ja mida varem (see eeldab muidugi ka head silmamõõtu, mida mul väga pole) sellega pihta hakata, seda kergem ja sujuvam see on. Kui hästi läheb, siis päris viimased sammud enne takistust juba jälle klapivad hästi, nii et pole vaja otse tõkke ees enam hobust tõugata ja tõmmata. Jällegi - kui on kogenud hobune, siis muidugi pole tal probleem vähe lähemalt või kaugemalt see hüpe ära teha, aga noor ja roheline loom satub mu arust liiga tihti rasketesse olukordadesse, kui ainult tema mõistusele lootma jääd ja ise midagi ei otsustada ei aita. :) Nii et see on selline dilemma, on vaja natuke ühte ja natuke teist, aga mitte liiga palju korraga.

Traavihüpetel oli veel alguses natuke probleeme raskuse korralikult jalusel hoidmisega - kippusin ikka vahepeal liiga sügavale sadulasse istuma. Galopis on lihtsam. Käsi pidin madalamal hoidma - see oli veidi harjumatu, sest suvi otsa räägiti mulle, et ma kätt liiga alla ei lükkaks, aga noh... nüüd siis niipidi. Ja enne takistust ei tohi käsi enda poole võtta. Said vist põhilised asjad nüüd kirja, et meelest ära ei läheks.

Thursday, September 5, 2013

Tere Tartu ja tere kool! Ehk siis peale lühikest nädalavahetust kodus kolisin jällegi siia. Miskipärast oli see aasta tulek kuidagi pisut vastumeelne, ei tea - võib-olla olen lihtsalt väsinud vms, aga pole viga, siin elamisel on omad head küljed, mida mujal pole, nii et küllap mu tujud mööduvad. :) Lausa 5 päeva oli ka ratsutamisest puhkus (kuigi mitte hobustest, sest noorukitel oli Kurtnas ülevaatus pühapäeval), aga nüüd on kolm lahedat tegelast jälle tallis ootamas, nii et aeg taas tegutsema hakata.

Albatross jäi praegu Kurtnasse - ei tea, kas see oli hea või halb otsus ja ei tea üldse, mis talle kõige parem on, aga... vaatame, kuidas edasi. Longe on traavis minu silmis veidi tugevamaks läinud, mis ei ole muidugi hea uudis. Sammus ma aga endiselt ei näe midagi ning iseloomus ja käitumises ka mingit vahet ei märka - karjamaal pukitab ja hüpleb endiselt vahel, kui tuju tuleb, ja ringi liikumisega probleeme ei paista olevat, muidu on igatpidi nagu Albatross ikka: nunnu, tore ja natuke suslik, kui taskust porgandit tahab kätte saada. Natuke pean aru, aga võib-olla peaks proovima korra uuesti liigest süstida. Üritan kõigest väest positiivseks jääda, kuigi see pole lihtne. Eks osaliselt ka sellepärast ma vist temast üha vähem kirjutan... Mitte sellepärast, et ta mu ratsahobustest vähem oluline oleks. Ausalt üritan olla talle nii hea omanik kui saan, oma oskuste ja võimaluste piires.

Muidu on ta suve kenasti üle elanud, mingit preid pole olnud, putukad pole ka liiga ära söönud, ja enda kohta on ta heas konditsioonis - ei liiga paks ega ka kõhn. Tegin isegi natuke academic dressage harjutusi temaga maneežis (peamiselt seistes ja  pärast natuke sammus) ja väga ilusti võttis endiselt painde mõlemale poole, raskust suutis aga tahapoole viia palju paremini kui varasemad korrad, mil proovinud olen, isegi ei üritanud tagajalgadega eest ära astuda. :) Ilmselt sain ta kuidagi hästi seisma või oli lihtsalt juhus, aga tore ikkagi.

Noortega oli siis nädalavahetusel ülevaatus - esialgu olime küll natuke pettunud, sest paar hobust esinesid oodatust ikka oluliselt kehvemini ja ülejäänutest kah keegi mingit vau-efekti ei näidanud. Samas kokkuvõttes ei olnudki hinded nii kehvad kui ma eeldasin, nii et... läks nagu läks. Eks hea hobune ongi see, kes ennast alati hästi näitab, mitte üks päev ühtemoodi, teine päev teisiti. Finaalis on kõik uus ja huvitav, nii et mõni võib-olla ületab ennast, aga teine võib-olla ei julge üldse ennast liigutada. :P Mul kõik stsenaariumid juba selgelt peas läbi mängitud - aga eks see paari kuu pärast selgub.

Myroniga korra juba ratsutasin eile - ta tundus endiselt väheke puhkerežiimil olevat (noh, ei olnud veel päris nii tähelepanelik ja kergelt reageeriv), ega ma palju ei nõudnud kah, aga liikumine see eest tundus täitsa mõnus, lahtine ja tasakaalus. Kaksikud (ühte värvi hobused, ühte värvi päitsetega on ju ilmselgelt kaksikud) on olnud kordel ja eile tuletasin neile sadulat kah jälle meelde - väga mõistlikud on siiani ja tundub, et kohanevad äärmiselt edukalt, arvestades et nad on enne seda kolimist 3 aastat samas kohas, samas imepisikeses karjas elanud. Loodan väga, et Sunrise, kes oma õlavigastuse tõttu suvi otsa boksirežiimil elas ja natuke kokku kuivas, hakkab ka vaikselt kosuma ja läheb jälle hobuse moodi. :) Siis olekski kõik tip-top.