Saturday, November 30, 2013

Hands-free

Jutustan siis oma tegelastest ka jälle.

Riisikas on... keeruline. :) Ta üritab küll, aga keskendumine ei taha alati väga hästi välja tulla ja isegi kui tuleb, siis noh - vahel jookseb peaaegu viisakalt, aga mitte nii, et seljas oleks päris õige tunne. Ta muidugi on kõvasti arenenud, nii et selles mõttes ei saa kurta, nagu miskit ei toimuks, ja ma olen temaga üldjoontes täitsa rahul (muidugi ma kipungi oma hobustega enamasti rahul olema). Mul on lihtsalt selline tunne, et ma ei saa teda liiga tagant pushida - tasakesi ja rahulikult ja äkki ta ikka ühel heal päeval hakkab oma keha õigesti kasutama. Kusjuures ma olen seda (õiget liikumist, noh) näinud ühe korra kordel ning paar korda lühiajaliselt ka seljast tundnud, nii et it must be there ja küll see ükskord ka välja tuleb, ega ta tulemata ei saa ju jääda. Selleks aga, et mitte jääda liiga kinni ideesse temast lahedat koolisõiduratsut vormida (mis ei ole võimalik ka parima tahtmise juures), olen juba maalatte treeningusse lisanud ja korde peal proovisime kavalette kah enam-vähem edukalt - need aitavad kindlasti arendada tähelepanu koondamist ja lisab jällegi vaheldust.

Loodan, et järgmine nädal saab tal hambad kah üle vaadatud - mul ei ole reaalselt endal olnud ÜHTEGI hobust, kes oleks peale hammaste raspeldamist sõidus mingit moodi muutunud, aga ta on üks neist vähestest, kelle puhul ma natuke isegi loodan, et sealt põsest midagi leiaks, sest vasaku poole ratsme aktsepteerimine on õiiiiige pisut liiga puudulik, et ma seda ainult hobuse kõveruse vms süüks julgeks ajada. Ja mära nagu ta on, siis üsna välistatud on see, et ma ise üksinda sinna tagumiste hammaste juurde midagi uurima pääseks - suukaudu ravimeid manustades oleks ma kunagi peaaegu oma sõrme ohverdanud, nii et olen veidi ettevaatlik. Muidu on ta ikka vahva - karjamaal tuleb alati kõige suurema rõõmuga vastu, isegi kui ma kapuutsi enda isiku varjamiseks pähe tõmban, et temast kiiresti möödudes teiste hobuste järgi minna. Ei õnnestu. :)

Sintsu otsustas kah loobuda "terve hobuse" staatusest ning jõudis arvamusele, et tal on üks töötav silm ülearu. Alguses oli kole, aga abi saabus kiiresti, valuvaigisti tegi silma kohe lahti ja paistetus taandub ka edukalt, nii et ma vägaväga loodan, et see haavand läheb sama kiiresti, kui tuli.
Aga muidu... kiitsin teda juba eelmises postituses, et ületas oluliselt mu ootusi ja ratsaniku seljas olemist üldse ei põe, nii et täitsa ratsutame. Korraks tal tekkis nagu mingi blokk edasimineku ees, et liigub, liigub, liigub, aga kui veel natuke rohkem küsida, siis ütleb järsku EI. Tõmbasin ise veits tagasi, piirdume praegu ainult traaviga (nagunii galopis suurt midagi teha ei saaks veel) ja üritame säärele reageerimise ning vaidluse teemal "kas ikka peab või ei pea" enne järgmisi katsetusi ära lahendada. Usun, et jõuame kokkuleppele. See on ka ülimalt meeldiv, et ma ei pea enam kulutama 20 minutit valjaste lahti võtmisele ja pähepanemisele (nagu kevadel Kurtnas), sest noh - porgand teeb imesid ja kaotab kõik mälestused sellest, et hobusel oleks kunagi kõrvade katsumisega mingi probleem olnud.

Ja siis on muidugi Myron. Proovime tublid olla ja trennides käia ning mul on kahtlane tunne, et ma pean varsti hakkama koolisõidutrenne ka võtma, sest üksi on ikka nii lihtne asju nässu keerata. Või siis ootan ära oma talvise motivatsioonikuu Taanis, see enamasti aitab ka mõneks ajaks. :) Aga viimane trenn oli meil jälle hunnik latte maha sätitud ja nii hästi polegi My neid vist varem tulnud. Või noh... tegelt ma lausun kiidusõnad hoopis endale :P sest My oskab alati latte tulla, aga mina kipun teda liiga roolima neile peale, samas kui seekord piisas lõpuks sellest, et ma lihtsalt vaatan õiges suunas ja õrnalt küsin sisemise säärega painet ja oligi olemas! Selline hands-free ratsutamine on ikka hoopis õigem asi kohe. Kui ma nüüd meelde tuletan, siis kuulsin ma sama juttu (et mitte sisemist ratset üle kasutada) juba kevadel ja päris mitu korda, aga noh... mis sa teed, kui kohale ei jõua. :) Tuleb pool aastat puhata ja uuesti proovida.

Hüppamine on nagu ikka vähe keerulisem, sest ma seda nuppu, mis ta päris ilusti käima paneks, pole veel leidnud - võib-olla seda polegi olemas ja ei jää muud üle, kui ise leiutada. Aga sellegipoolest läheb mu arust siiski väikeste sammudega ka see osa paremaks, nii et las ta siis läheb aeglaselt, kui tahab. Asi polegi vist niivõrd selles, et ta ei suudaks, vaid selles, et ta ei näe ise piisavalt põhjust pingutada - aga see motiveerimine pole ka alati just kõige lihtsam ülesanne ja keeruline on tõmmata piiri, et kui palju ma küsida võin, enne kui tal asi üle viskab. Ja seda viimast ma kindlasti ei taha.

Aga taaskord - kui ma võrdlen praegust olukorda eelmise kevadega, siis on tal seda aktiivsust nüüd ikka juba oluliselt lihtsam hoida + galopp läheb ka mõnikord ülesmäge, mitte ainult vastu maad :P + ta suudab teha mõlemat pidi kontragaloppi läbi lühikeste otste, mis (mõneti küll mu üllatuseks) talle pool aastat tagasi veel väga suuri raskusi valmistas + ma saan lisaks ta õlgadele ka juba vähesel määral ta taguotsa ühele ja teisele poole liigutada. Nii et tubli ju igatpidi. Kõige keerulisem on praegu vist see sisemise sääre eest liikumine, millele ma peale võistlusi olen üritanud rohkem tähelepanu pöörata, aga... midagi teen vist valesti, sest aeg-ajalt My arvab ikka, et ma niisama ilma põhjuseta tema külge sügan. Aga küll kuidagi saab... millalgi.

Mis sa teed, kui kõik hobused nii asjalikud on. Võib-olla on nad ainult pooleldi nii asjalikud kui ma kirjutan ja pool mõtlen ise juurde, aga sellest olen küll juba ammu aru saanud, et rumalate ja kehvade hobustega ei ole üldse meeldiv ratsutada - mistõttu ma keeldun enda omasid selliseks tunnistamast.

Wednesday, November 27, 2013

The young horse rider

http://dressagedifferent.com/2013/11/24/the-warm-up-ring-the-agony-and-the-ecstasy/

Tjah, ma ei saa midagi teha, et seda "The young horse rider" sektsiooni lugedes naeru pidama ei saanud.

Jees, ma olen koolisõiduvõistlustel noorte hobustega:
- skeemi sõitmise ajal korralikku rodeot saanud
- soojenduse ajal alla kukkunud (hobuse pukitamise peale loomulikult)
- koolisõiduaiast hobusega välja hüpanud
- ja vaieldamatult meeldejäävaim oli ühe noore ratsutaja kommentaar soojendusväljakult lahkudes: "Ma lasen siit küll jalga, enne kui see hobune päris hulluks läheb". Jah, see kommentaar käis minu vahva ratsu kohta. :)

Mul tegelikult ka on kaassoojendajatest kahju neil hetkedel, kuigi päris otsa sõitmist olen siiani suutnud õnneks isegi oma poolmetsikutega vältida. Tegelikult ma ei ole ülde väga vaimustunud nii tooreste hobustega võistlemisest; palju vahvam on, kui oled kodus saanud piisavalt pikalt ja korralikult eeltööd teha ja siis suudavad isegi Albatrossi-taolised jänksid ennast väljaspool mugavustsooni enam-vähem viisakalt üleval pidada.

Monday, November 25, 2013

Treeneritöö

Kuna ma viimasel ajal olen täitsa mõned ratsutamistrennid andnud huvilistele (2-3 trenni nädalas on minu jaoks palju, eksole :P), siis seekord kurdaks, kui keeruline on kellegi treenimine. Veel palju keerulisem kui ratsutamine, seda igal juhul. Siinkohal ei kurda ma ühegi oma "õpilase" üle - neid on selles mõttes väga lahe õpetada, et kui ikka ise soovi avaldatakse, siis ollakse ka alati huvitatud õppimisest ja ei ole kunagi sellist tunnet, et seletad küll, aga keegi midagi tähele ei pane. Vastupidi - kõik kuulavad ja proovivad ja selles mõttes on igati tore.

Keeruliseks läheb siis, kui ma näen, et minu soovitatud asjad ei toimi nii nagu ma eeldan või tahan et nad toimiks. Ja täpselt nagu hobuste õpetamisel ei ole praktiliselt kunagi süüdi hobune, pole ratsanike õpetamisel kunagi süüdi nemad, kui asi õigesti välja ei tule (räägin endiselt nendest samadest õpihimulistest ratsanikest, kes üritavad treeneri sõnade järgi käituda, mitte neid ignoreerida - viimane oleks juba teine mure). Treeneri ülesanne on ennast õpilasele arusaadavaks teha ja asju selgitada nii, et ka teine pool sellest aru saaks. Kui mina ütlen midagi ja midagi paremaks ei muutu, on kaks võimalust: 1) ma rääkisin valet, või vähemalt antud hetkel kasutut asja; 2) ma ei rääkinud asjast nii, et õpilane oleks minust piisavalt hästi aru saanud või juhtnööre osanud täpselt täita. Mõlemal juhul on viga treeneris, mitte õpilases. Muidugi saavad inimesed asjadest erinevalt aru ja täpselt samad sõnad võivad kellegi jaoks hoopis midagi muud tähendada - aga seletada asju õpilase jaoks arusaadavalt on üks treeneri kõige olulisemaid ülesandeid ja kui sellega hakkama ei saada, siis ongi see treenerina tema nõrk külg.

Kõige raskem olukord on siis, kui ma ei saa ise ka päris täpselt aru - kas õpilane ei tee seda, mida ma talt ootan (ehk ma pole piisavalt hästi ennast arusaadavaks teinud) või teeb ta kõike õigesti ja see lihtsalt ei mõju. Kas ma peaks jätkama sama asja kordamist ja teistmoodi selgitamist, või kulutan mõttetult aega vale asja peale keskendumisele, sest tegelikult on viga hoopis milleski muus, mida ma parasjagu näha ei oska?

Tegelikult on trennide andmine muidugi igati huvitav ja arendav - usun, et mida rohkem üritan kõrvaltseisjana ratsanike ning hobuste raskuskohtadest aru saada ning neile lahendusi otsida, seda suurema tõenäosusega õnnestub ka mul enda ja oma hobuste sama tüüpi probleeme kõrvaldada. Sest jah - kui sa niisama kellegi trenni vaatad, siis on küll sada asja mida kommenteerida ja võid ennast jube targaks pidada, aga kui antud olukorras reaalselt õpetama peaks, et asi paremaks muutuks, siis on olenevalt hobuse ja ratsaniku tasemest ainult osa asju selliseid, millele hoobilt lahendust tead; teise osa kallal peab ise kõvasti mõtlema ja pead murdma, enne kui midagi võimalikult suure tõenäosusega toimivat välja pakkuda oskad.

Ma ei näe ennast tulevikus küll ratsatreenerina - põhjuseks ilmselt see praegune tunne, et minu jaoks on lihtsam ise hobuseid õpetada, kui juhendada kedagi teist seda tegema. Sisuliselt mu trennid keskenduvad sellele, et ratsanikud suudaks mõelda, mis põhjusel nad seal seljas midagi teevad ja kuidas see nende koostööd hobusega paremaks muudab. Kuna enamikel neist ei ole sõiduks mingeid schoolmastereid võtta (mõne erandiga :) ), siis ei ole ma senini pööranud nii palju tähelepanu istakule ja ideaalsetele juhtimistvõtetele, vaid pigem sellele, et nad oleks võimelised hobusele arusaadavaks tegema, mida soovivad, ja saama ka hobuselt alati vastava reaktsiooni. See ei tähenda siinkohal, et ma istakut või õigeid juhtimisvõtteid oluliseks ei peaks - loomulikult pean ja osaliselt peaks ka nende arendamine iga korraliku trenni osa olema, aga... see tundub hetkel rohkem nagu millegi lihvimine, millest ei ole konkreetsete hobustega sõitmisel suurt kasu, kui põhiasjad on paigast ära (nt see, et hobune on lihtsalt õppinud kõikvõimalikele märguannetele MITTE vastama).

Ja tegelikult - isegi kui treeneriamet ei ole miski, millest ma unistanud olen, ning ma ei tunne seda tehes ennast ka alati päääris pädevana, siis selle tasakaalustab asjaolu, et trennilised tahavad ja on valmis ratsutama niimoodi, nagu mina seda õigeks pean ja õpetan. Kasutan ju neid meetodeid, mis minu arvates parimad on (mõlemale poolele vastuvõetavad ning arusaadavad, samas piisavalt efektiivsed), ja mida laiemalt sellised meetodid kasutusel on, seda toredam.


Sunday, November 24, 2013

Sügis ja A

Tänud E-le, kes mind pildimaterjali abil metsiku ja mudase Albatrossi tegemistega ikka kursis hoiab.

 
Kaela ja selga (kus on alati vähe puudulik lihastik olnud) on vähem, aga muidu täitsa hästi säilinud puhkav hobune
MudaKOLL :)
Näitab, et natuke on ikka kaela ka alles...
 
Kuna Võlur kasvas suureks ja enam Albatrossiga ei mängi, siis sellel aastal on sõbraks valitud Raven     

Sunday, November 17, 2013

Ülevaade

Hobused on viimasel ajal väga vahvad olnud. Noh, eks nad ole kogu aeg, aga... kui asi järjepidevalt edasi liigub, siis on veel parem.

Sunrise on kohati juba päris meeldiv sõita ja viimati sain isegi ühtepidi galopis mõned head sammud kätte. Ilmselgelt ei ole ta mingi koolisõiduhobune ja ma kahtlen, et temast kunagi selline tuleb, kelle seljas lihtsalt istun ja naudin, aga... seevastu usun, et hea koolituse korral võiks ta olla väga kergetele märguannetele kiiresti vastav ja reageeriv. Teisest küljest on temas väga lihtne stressi tekitada, nii et ma väga loodan, et selle hobuse tulevane ratsanik saab olema rahulikuma närvikavaga kui tema all olev hobune, siis võiks täitsa asja saada. Kui kõik on korras ja okei, siis on ka Sunrise rahulik ja mõnus. Ajapikku tuleb üha pikemaid juppe, kus ta ennast on nõus vähe lõdvaks laskma ja nendel hetkedel on tunda peaaegu normaalset traavi (mille olemasolus ma pikalt kahtlenud olen), mitte ainult jalgade liigutamist pulksirge selja küljes. On küll vähe keeruline mu jaoks, aga õnneks praegusel hetkel olen väga kindel ja järjepidev selles, mida ma temalt ootan ja seetõttu on oluliselt lihtsam selle poole püüelda.

Uue hobusena tuli Sintsu, kes nüüd on ilusti kohanenud ja näitab ka välja uskumatut mõistlikkust. Kevadel oli ta ainuke kolmest, kes esimestel kordadel märgatavalt sadula vastu protesteeris ning ka minu selgaronimist kartis, nii et jõudsime temaga vähem teha kui teistega. Siin olles on ta täpselt ühe korra paigal seistes võpatanud, siis kui esimest korda kõhuli selga ronisin, ja edaspidi on absoluutselt null ärevus- või kartmismärki andnud. Ta võib küll ehmuda kergelt, nii et ma seda hetke väga ei oota, kui minu seljas olles keegi käruga vastu maneežiseina sõidab vms :), aga ratsanikuga paistab ta olevat küll idee poolest igati leppinud. Päitsete ja valjaste pähepanemisega on tal ka vahelduva eduga üsna mitmeid probleeme olnud, ei meeldi see kukla ja kõrvade juurest katsumine, aga selles suunas teeb ka pidevalt edusamme.

Myroniga käisime sel nädalavahetusel koolisõitmas. :) Lihtsad A-skeemikesed olid ja poni ei olnud sugugi nii rahulik ja külma närviga, kui ma eeldasin, aga esimese koolisõiduvõistluse ning väikse mure tõttu üksinda võõras kohas viibimise tõttu võib hulga asju andeks ka anda, nii et tegelikult oli My tubli. Esimese sõidu ajal pani ta kohe kõrgema käigu sisse, sammumisest ei olnud väga vaimustatud ja peatumisest hoopiski mitte, kokku 60%; teine sõit oli juba asjalikum ja 62,9%. Seekordsed kaugemalt kohale kutsutud kohtunikud ei olnud nii helded punktide jagamisega nagu eelmiste aastate omad, aga minu arvates pigem õiglased - eks sellistel ratsakoolide võistlustel, kus keskmine tase kuigi kõrge pole, on lihtne õpilaste motivatsiooni hoidmiseks neid pisut ülehinnata, aga mina eelistan muidugi võimalikult objektiivset tagasiside, mille abil saab ka ennast mujal Eestis toimunud võistlustel osalejatega mõnel määral võrrelda.

Ja noh - minu motivatsioon igatahes tõusis oluliselt. Mõned vead, mille olemasolust ma täiesti teadlik olen, aga kodus enam-vähem ära peita oskan, tulid võõras keskkonnast ja vähese keskendumisvõime juures väga kiiresti tagasi välja. Põhiline probleem oli tal õlgadega sisse/välja vajumine - ehk ta ei liigu piisavalt hästi sääre eest küljele ja/või paindesse mul.  See tingis ka ebarahuldavad voldid, nurkade lõikamise (eriti kui need Myle veidi ohtlikud paistsid) jms, nii et surmkindel värk, et enam ma trennis sellise asja ees silma kinni ei pigista, tuleb korda saada see.

Aa, ja kui ma vaba ratsme annan, siis ta on nii kärsitu, et pooleldi sikutab mul selle käest ära. See üleminek oli küll maneeži tagumises otsas ja viskasin talle võimalikult kiiresti kogu ratsme ära :D, nii et vist väga silma ei torganud (kommentaare vähemalt polnud ja hinded 7), aga õige asi see muidugi pole.

Need kaks asja ongi vist põhilised, millele edaspidi on oluline tähelepanu pöörata. Kiirustamine, viltu olemine või väiksed tasakaalu-, ja rütmikaotused panen võistlusnärvi arvele ja ei tee neist suuremat numbrit. Kokkuvõttes saime vähemalt vahva kogemuse ja suurema konkurentsi puudumise tõttu õnnestus Myronil oma rosetikogu alustada sini-must-valgega, nii et taaskord jään rahule. Nüüd saab jälle mingeid huvitavamaid asju trennides katsetada (muidugi neile põhivigadele ka keskenduda) ja kindel plaan on väheke hüppamisega ka jälle tegeleda. Poolteist nädalat tagasi olid mingid takistused üleval, tulime neid paar korda ja isu kohe kasvas. :)

Saturday, November 9, 2013

Noored hobused ja algajad ratsanikud

Mul on üks selline nimekiri, kuhu ma enam-vähem üritan ära märkida kõik hobutegelased, kellega ma kokku puutunud olen - üks päev lugesin huvi pärast kokku, et 8 ratsutamisaasta jooksul on sadulasse pandud ca 50 hobust. Tegelikult küll peamiselt 5 aasta jooksul, sest ainuke saduldamata noorhobune, kes mu olematuid teadmisi ja kummalisi katsetusi varem taluma pidi, oli Albatross. Need 50 hobust moodustavad igatahes umbes veerandi kogu nimekirjast. Üle poole nimekirjast (neid ei ole küll üle lugenud, pakun huupi) on ilmselt 3-5 aastased hobused, kelle ratsastus piirdub sellega, et neil on seljas käidud ja kolme allüüri sõidetud. Ja siis viimane veerand jaguneb igas vanuses elukate vahel, kes juba omajagu õpetust on saanud - olgu see siis hea või halb, õige või vale õpetus.

See, et ma peamiselt noorhobustega tegelen, on vist alguse saanud pooleldi sunniviisiliselt - ma ei ole seda ise valinud. Kui mul oleks noore tüdrukuna olnud kõik võimalused minna parimate treenerite käe alla parimate hobustega trennitama, siis oleks asjad ilmselt teisiti läinud. Ma arvan endiselt, et see oleks ideaalne tee ratsutamist harrastuse või spordina alustada, aga olgem ausad - kui paljudel selline võimalus on? Väga vähestel.

Tagantjärgi olen palju mõelnud sellele, kui rumal tegu oli ikkagi ühe aasta ratsutamiskogemusega võtta omale tegeleda täiesti toores hobune. Ma ei olnud sel ajal ka 10-aastane laps, kes ennast Liivimaa parimaks ratsutajaks oleks pidanud - teadsin väga hästi, et ega ma suurt midagi tegelikult ei oska ja oh kui palju ma selleks ajaks juba raamatutest ja kõikjalt mujalt olin lugenud, et noor (ehk kogenematu) ratsanik ja noor hobune ei ole hea kombinatsioon. Aga reaalsus oli see, et kui ma tahtsin omale hästi õpetatud hobust, siis ma pidin selle omale ise "meisterdama", sest nö valmis hobust polnud mitte kuskilt võtta. Muidugi katsetasime ja proovisime ka tunnihobustega kuhugi poole areneda, aga need olid meie alustaval tallil kah üsna noored ja väljaõpetamata ning nende puhul oli veel keerulisem midagi muuta, sest tulevad ju kümned teised ratsanikud, kes teevad asju teistmoodi. Nii et tegelikult oli see noor ja ärev Albatross tol ajal parim võimalus, mida mulle välja pakuti. Ja ei - muidugi mul ei õnnestunud temast seda ideaalset hobust vormida, millist ma oma peas kogu aeg ette kujutasin, aga hakkama me siiski saime, valik puudus. :)

Ka täna leiame palju noori ratsanikke tegelemas toorete hobustega, kes saavad teadmatusest rikutud, halbade kommetega jnejne, aga öelda neile, et algaja ratsanik peaks õppima kogenud hobusega, on sisuliselt samaväärne sellega, kui öelda, et ta võiks üldse ratsutamise ära lõpetada, kuna ei oska midagi. Kui sul on talle pakkuda hea hobune, hea treener, soovitatavalt lähipiirkonnas ja võimalikult vähese raha eest, siis tee seda, aga kui mitte (99,9% juhul), siis pigem püüda aidata neil kahel hakkajal noorel omavahel hästi toime tulla, selle asemel et kogu see tegevus hukka mõista. Eks minu suhtumine sellesse teemasse põhineb muidugi palju enda kogemustel, aga leian, et edukaks noore hobuse õpetamiseks on ühel inimesel vaja mitmeid omadusi ja teadmisi ning ratsutamiskogemus ei pruugi neist alati olla kõige olulisem. Vähemalt mitte nii kaua, kuni me ei ela ideaalmaailmas.

Kui nüüd tagasi minu loo juurde minna, siis järgnevad kaks aastat möödusidki peamiselt Albatrossiga katsetades ja proovides, üle kivide ja kändude, aga siiski tasapisi edasi liikudes. Algus temaga ei olnud väga lihtne, sest tegemist ei olnud rahuliku taskuhobusega, aga lõpuks kujunes A-st väga püüdlik hobune, kes oli nõus minema täpselt sinnamaani, kuhu mina teda juhatada oskasin.

Kui ma aastaks välismaale mineku peale mõtlema hakkasin, oli esialgu küll väga kõhklev tunne, et kas ma üldse enda olematute kogemuste ja kesise ratsutamisoskusega kuhugi saan. Eriti naljakas oli see, et algselt silma jäänud working student positsioonide asemel (mis kujutasid endast peamiselt tallitöid koos mõnede treeningtundidega nädalas, heal juhul kord päevas), jõudsin hoopis omadega jälle noorte hobuste juurde välja. Ega ma midagi kokku ei luuletanud oma kogemuste kohta, rääkisin nii nagu asi on, aga minu õnneks oli taanlastel tol hetkel tõsine töölistekriis - ehk neil oli üks täitsa mitteratsutajast poiss, kes 3 nädala pärast lahkuma pidi ja selles valguses paistsin mina ilmselt päris hea variant olevat.

Esimesed nädalad hoolitsesingi peamiselt talli eest - et boksid oleks korras, hobused söödetud ja õues käinud, tall puhas jms. Õnneks neil oli olemas vana hea Horizont, kes peale pikka puhkust ja igavlemist hea meelega mind kannatama oli nõus ja hoolimata sellest, KUI palju asju ma pidin seal seljas õppima teistmoodi tegema, sain ma temaga vähemalt nii palju hakkama, et ma tahtmise korral ikka ratsutada sain. Pandi mind mõne teise selga ka vahest, kuigi need katsetused nii edukad ei olnud - sealsed hobused olid ikka hoopis teine tera kui kodused tunnikad ja nii tundlikud (osaliselt juba sünnipäraselt, osaliselt ka saadud õpetuse tõttu), et isegi kui nt üsna korralikul tasemel harrastajad neid vahel proovimas käivad, siis tihtipeale tekib alguses arusaamatusi, sest need hobused lihtsalt ei talu nii tugevaid märguandeid. Horizont õnneks talus kõike. :)

Kuna minu eesmärgiks oli ikkagi võimalikult palju igasugust kogemust juurde saada, siis tallitööd hakkasid aina kiiremini minema ning vabal ajal lippasin maneeži vaatama, kuidas Poul noori hobuseid sadulasse paneb. Poul ei rääkinud inglise keelt ja mina ei rääkinud taani keelt, aga hoolimata sellest oli tal väga hea meel, et keegi ta tegemiste vastu huvi tunneb ning hakkas mind hea meelega igal võimalusel õpetama ja noorte hobuste selga lükkama, kui arvas mind ja hobust selleks valmis olevat. Nii et jällegi - tundub kummaline, aga nt ühise keele rääkimine pole üldse sellise asja juures kõige olulisem. Muidugi jäi palju infot poolikuks ja mitmed asjad ütlemata, aga see ei takistanud temal õpetamist ega minul õppimist.

Ja nii ta hakkas vaikselt minema - Pouliga koos töötasime noorte hobustega, samal ajal sain Horizontiga ning mida aeg edasi, seda tihedamini ka teiste hobustega trenne. Ja nii ma õppisin. Suurema osa aastast töötasime seal koos teise Ingridiga, kes oli pärit Norrast ja võrreldes minuga ikka väga hea ratsutaja. Mingi aja möödudes kujunes kuidagi välja, et tema sõitis peamiselt vanemate hobustega (noh, sealses mõistes siis ca 5-6 aastastega), kellele mina poleks nagunii midagi õpetada suutnud, mina aga sain omale üha rohkem noori tegeleda. Alguses saduldamine, seejärel sammukaupa edasi ja äkki oligi mul hunnik noori hobuseid, kellega ma olin juba vägagi võimeline sõitma, sest nendega olin algusest peale tegelenud ja koos õppinud.

Umbes sellel hetkel vist saigi noorte hobustega tegelemisest minu enda valik, mitte ainuke võimalus hobustega tegeleda. See oli see, mis mul kõige paremini välja tuli, ja millega ma sain kellelegi kasulik olla (lisaks sellele, et lihtsalt enda lõbuks hobuse seljas istuda). Lisaks on kõik noorukid nii suurepärase õppimisvõimega, et areng on alati kiire ja tagasilööke üsna vähe, mis teeb nende õpetamisest üsna tänuväärse ja meeldiva tegevuse. Sugugi mitte kõik inimesed ei jaga seda arvamust - aga sel puhul on minu arust peamiselt tegu nendega, kelle jaoks hobuse saduldamine võrdub kaskadööri mängimisega. Saab nii või teisiti. Mind näiteks ajab natuke naerma, kui tullakse jutuga, et näe - see hobune on nüüd kordel käinud ja sadulat kandnud ja igati valmis, et sina kui noorte hobustega tegelenud inimene, ole hea ja käi seljas ära mõned korrad. Mulle ei meeldi olla see, kes rodeot harrastava hobuse seljas püsida üritab (see on tõesti kaskadööride töö); mulle meeldib olla see, kes hobust ette valmistab selleks, et ta selga ronimise peale endast välja ei lähe ning vajadust kaskadööri järele ei tekigi. Oluline on ettevalmistus, mitte see, kes esimest korda kartulikotti mängima läheb.

Seega, pika jutu kokkuvõte - noored hobused on lahedad ja nendega tegelemist ei tasu karta. Mida vähem kogemusi, seda rohkem vigu tehakse, aga nagu üks tark mees kunagi ütles, siis "Anyone who has never made a mistake has never tried anything new." Nii et parem proovida, teha vigu ja neid parandada, kui et üldse mitte seda teekonda ette võtta. Kõige parem õpetaja on alati hobune (kuigi mõned inimsoost treenerid võivad ka õigel ajal suureks abiks olla)  ja kui teda piisavalt kuulata ja tähele panna, siis lõpuks õnnestub ikka õige tee leida. Kui ma ei oleks seda poolmetsikut Albatrossi kunagi ammu-ammu võtnud, siis suure tõenäosusega poleks ma omadega praegu mitte kuskil.

Minu jaoks on tegelikult praegusel ajal kõige huvitavam umbes 5-aastaste sõitmine (eeldusel, et nad on oma vanusele vastaval tasemel) - aga oskused ja kogemus on oluliselt väiksemad ning treeneri abi oluline. Õnneks olen viimastel suvedel ka selliste hobuste selga hulgaliselt saanud ja loodan, et suudan muude asjade kõrvalt ikka tasapisi ka ratsutamise teemal edasi liikuda. Mis siis, et pole ideaalseid tingimusi ja ideaalseid võimalusi - kui tahtmine on, siis kuidagi ikka saab.

Wednesday, November 6, 2013

Reedel vedasime titad jälle pika maa Kurtnasse, et ülevaatusele minna. Kokkuvõttes ei olnud just kuigi õnnestunud nädalavahetus, aga noh - ses mõttes tasus vedamine siiski ära, et Riisikas tegi küll enda kohta hea soorituse. Hüppas jõuga nagu ikka, aga tegi paremaid liigutusi kui tavaliselt ja teenis korralikud hinded + isegi käitumise sai 9. Võrreldes eelmise aastaga nagu öö ja päev. :) Eriti kena ta välja ei näe ja liikumine pole ka kunagi tema trump olnud, aga hobune andis endast parima küll.

Sandro seevastu unustas absoluutselt ära, misasi hüppamine on ja kuidas see käib. Lausa nukker hakkas veidi, kuidas ta pea laiali otsas ja kisendades ringi udjas ja aru ei saanud, mida tegema pidi. Hüpped läksid nii nässu, et lõpuks jäi vaeseke takistuse ette seisma kah. Kummaline jah, kodus viimati hüppas väga viisakalt ja üldiselt ta on igatpidi tundunud väga kaine mõistusega kah, aga näe ikka suutis täitsa sassi omadega minna.

Sintsu oli kah nagu öö ja päev eelmise aastaga võrreldes, ainult et areng on toimunud vastassuunas, ja 2-aastane täkupoiss oli küll enda kohta täitsa ok, aga tasemevahe teiste temavanustega oli märgatav, nii et sinna pole midagi teha. Kui teisest Eesti otsast tulema peaks, siis mina isiklikult ilmselt napilt hinnetega finaali pääsenud 2-aastaseid ilmselt kohale viima ei vaevukski, aga kui ainult patside punumise ja üle tee jalutamise vaev, siis las saab vähemalt huvitava kogemuse.

Kuna Sandro on trennides üsna asjalik olnud, siis jätsime tema praegu koju ja võtsime hoopis Sintsu Tartusse, et ta kah sadulasse saaks. Hakkan tasapisi turnima. :) Riisikaga ratsutasin ka uuesti üle paari nädala - see õnnetu suutis ju jälle oma jalaga mingit nalja teha, nii et vahepeal isegi oli kahtlus, kas ülevaatusele jõuame, aga paranes siiski piisavalt kiiresti. Igatahes - puhkus mõjub noortele õnneks alati hästi ja viimases trennis oli ta väga püüdlik. Ning siis muidugi väike My, kellega praegu suht tasapisi tegutsen ja meie nõrku külgi tsipa lihvida püüan. That's all.