Wednesday, January 29, 2014

Tere Eesti ja tere talv. Ma olen nüüd 3 päeva ratsutamata olnud ja eile õhtul hakkas juba selg valutama. Hmm, vist ei ole päris normaalne. :) Üldiselt... on hetkel natuke selline motivatsioonipuudus hobustega seoses. Ainult Myroniga ratsutamist ootan ja loodan, et äkki mul nüüd mõni väike jupike juures, mis meid mõne koha pealt edasi aitaks, aga muude asjade koha pealt on veidi tühjus. See "ei oska ja ei tea ja ei saa ja võib-olla ei taha ka" tunne.

Koolis tõotab küll tulla huvitav semester, täis praktikat, aga see tähendab, et aega on oluliselt vähem kui varem. Sõita jääbki praeguste plaanide kohaselt ainult My, ja teoorias võiksin võimalikult tihti nädalavahetustel käia Kurtnas noortega ja veel noorematega tegelemas, aga eks näis kuidas selle ajaga (või ajapuudusega) saab olema. Tegelikult ma nende 4-stega ise enam sõitma ei kipu eriti, kui neil regulaarsed trennitajad nüüd endal olemas on, sest ma ei pea ennast neist kuidagipidi paremaks ratsutajaks, et üksikute trennikordadega hobustele midagi suurt juurde anda. Aga 3-sed ja 2-sed võiks käsile võtta, esimestele neist kordet, valjaid, sadulat tutvustada; ning teisi lihtsalt käekõrval kõndimisega, tallis seismisega, jalgade võtmisega ja muidu normaalse hobuse kombel käitumisega harjutada.

Ja natuke igatsen Albatrossiga tegelemist ka, nii et tema pärast võiks ka proovida Kurtnasse tihemini jõuda. Praeguseks on ta endale mingi köha ja prei külge saanud (prei tuli seekord alles mudaaja lõpus, aga ära koos mudaga ei läinud), nii et see ei ole väga vahva, aga tegeleme probleemidega ja muidu on ta ikka lõbus poiss. Olen proovinud temaga 2 päeva järjest maneežis midagi ette võtta, aga tema energiahulk ajab igalt poolt üle ääre ja siis see on vähe raskendatud. :) Eile loobusin ja lasin tal lihtsalt joosta ja pukitada, täna sain vahepeal isegi natuke midagi küsida. Kuna lund väga palju siiski sadanud pole, siis karjamaa on endiselt krobeline ja ega ta seal vist väga jooksma ei kipu, seetõttu on nii möllu täis. Ma arvan. Aga tänu energiaküllusele on vähemalt longe praegu üsna peidus.

Mis Albatrossi puutub, siis vaikselt hakkan jälle mõtlema/vaatama pisikesi talle, kus tal tulevikus mõnus elada võiks olla. Praegu on ta vististi oma eluga rahul ja selles mõttes ma ei kiirusta, aga siiski... igaveseks ta ilmselt Kurtnasse ei jää ja parem on erinevaid variante kaaluda siis, kui selleks aega on. Ehk siis jällegi - kui keegi teab mõnda toredat kodutalli, siis võib mind informeerida nt ingrid.parg@gmail.com. Kunagi sain juba mõne pakkumise (aitäh nende eest), aga praegu mõtlen, et parema meelega jätaksin ta siiski Harjumaale või kuhugi siia lähedale. Kõige olulisem on, et oleks usaldusväärsed ja hoolivad tallipidajad, kes on nõus teda natuke nagu "oma hobusena" pidama - ses mõttes et vaatama, jälgima, tähele panema ja valmis aitama, kui hobusel mõni mure on, et saaksin ta vajadusel ka pikemaks ajaks muretult sinna jätta, ilma et tunneks vajadust pidevalt ise silma peal hoida.

Et oleks lõbusam, siis panen paar (olematu kvaliteediga, sest on talv ja on pime, isegi valgustatud maneežis) pilti Canalist, tõestamaks, et ma vahel proovin ka midagi muud kui 20 meetriste ringide sõitmist. Võib-olla ei tule hästi välja, aga proovin ikka.

Õlad sees. Hobune on mu arust täitsa hea, kui välja arvata see, et tal see tagumine ots kogu aeg natuke esimesest aeglasemaks kippus jääma, eriti külgliikumistel. Aga välimise õla vabadus, mis on üheks selle harjutuse eesmärkidest, on hästi näha. Minu enda välimine varvas piilub välja sealt, kus ta tegelikult olla ei tohiks, ja sisemine jalg peaks mõnevõrra eespool olema. Õlad võiks ka vähe rohkem keeratud olla, aga vähemalt pole ülakeha hullult kõveras ja vasak käsi ei ela kuskil allasurutult oma elu, nii et see on positiivne.
Sääre eest astumine. Mulle meeldib, et hobune on nii sirge, tavaliselt alati painutan neid üle selle harjutuse ajal. Võib-olla jälle jääb taguots õige natuke maha, aga kuna mulle seal alati rõhutatakse 200x, et taguots EI TOHI kunagi juhtima minna, siis ma ilmselt ei küsinudki talt igaks juhuks rohkem. Pilt on ka nagunii veidi nurga alt tehtud, mitte päris eest, nii et ei kurda. Ratsanikku õnneks pole väga näha. :D

Monday, January 27, 2014

Miks puhkus (või "puhkus") alati nii kiiresti läbi saab, sellest ma aru ei saa... Aga igatahes viimane päev siin ja homme lendan juba jälle tagasi. Vähemalt sain ma hunniku pilte ja videosid, mida nüüd hoolega kodus analüüsida. Praegu pole aega neid sortida, aga viskan Zinyst oma lemmikpildi üles, et blogi pikaaegset fotoikaldust leevendada. Tegelikult ma olen üsna hämmastunud, et Z kõigest kuu aja treeningu jooksul nii palju arenenud on - samas, arvestades et ta kokku on umbes 3 kuu jooksul sadulas käinud, siis üks kuu moodustab sellest lausa kolmandiku, nii et mitte väga vähe. Pilt pildiks, seal pole vb niiväga vahet näha (kui siis seda, et suviste piltidega võrreldes on ta vähe rohkem kontakti ja ülesmäge sõidetud), aga reaalselt ta tasakaal oli juba nüüd talvel alustades hulga parem sellest, millega suvel lõpetasin. Nii et noor hobune ikka areneb kogu aeg ja ei ole isegi vaja alati kõva trenni teha selleks, et paari kuu jooksul mingi edasiminek toimuks.

Üleval siis suvine pilt ja allpool nüüd talvine. Z muidugi näeb karvikuna veel oluliselt rohkem poni välja kui muidu ja natuke on talverasva kah omale kogunud. Taguotsalt kerkib tal väike "kühmuke" üles, suvisel pildil ei ole parasjagu võttenurga tõttu seda näha, aga tegelikult oli seal sama lugu. Loodan, et selja- ja nimmeosa arenemisega saab seda natuke paremaks muuta, kuigi eks see natuke ole tema kehaehituses ka kinni, sest on nähtav ka siis kui tagajalad väga korralikult keha alla astuvad. Võiks ka muidugi loota, et äkki kõrge taguots vihjab sellele, et ta kavatseb veel kasvada, aga noh.. see läheb sinna lollide lohutuse alla vist juba. :P


Thursday, January 23, 2014

Käisime Benti juures jälle, hommikuseid treeninguid vaatamas. Oeh. Ta on ikka üks eriliselt kummaline isiksus (no nt see, et me maneeži ääres treeninguid vaadates antiiksetes tugitoolides istume, villased tekid põlvede peal, on juba üsna omapärane), aga alati peale seal käimist vaatan ma kogu seda hobuste- ja ratsutamisteemat hoopis teise pilguga. Jällegi, ma ei pea tema treenimisviisi kaugeltki mitte ainuõigeks või ideaalseks: seal on sellist, mida ma vägaväga tahaksin ka ise osata, aga ka sellist, mida ma oma hobusega võib-olla parema meelega ei prooviks. Aga üldiselt kogu see maailmapilt ja suhtumine hobustesse, see on minu silmis lihtsalt üleni mõistlik ja õige, ma tahaks osata ka niimoodi mõelda ja alati vastavalt neile põhimõtetele tegutseda.

Teine lugu on muidugi see, mida Bent oma hobustega teha suudab. Tallis on paar hispaanlast, kes on oma eeldustelt kindlasti kõige sobivamad hobused sellist sorti ratsakunsti jaoks, aga kultuuri hoidva inimesena on tal endal rohkem taani päritolu ehk knabstrupi ja frederiksborgi tõugu hobused. Knabstrupperid (need täpilised) on tal üsna madalad ning raskema kondiga, frederiksborger aga on juba oma üldiselt tüübilt igasuguse koondamise ning koolisõidu jaoks väga ebasobiva kehaehitusega tõug ja no need Benti omad on veel ikka erakordselt naljakalt välja kukkunud, et mitte halvasti öelda. :P Väga pika keha, nõgusa selja, lameda ja kõrge laudjaga eksemplarid... ainult, et kui neid töös vaadata, siis tuleb esimese mõttena pähe, et tahaks mõnda soojaverelist koolisõiduhobust ka kunagi näha oma treeningus sellist koondust ja enesekandmist demonstreerimas.

See on see koht, kus tulevad mängu ratsutamise eesmärgid. Kas kasutada hobust koolisõidu harrastamise ja võistlemise jaoks või kasutada koolisõidutreeningut hobuse arendamiseks ja tema füüsiliste võimete tõstmiseks? Kumb neist on eesmärk ja kumb on vahend selleni jõudmiseks? Kas meie treening väikeste sammude haaval kulutab hobust, kuni ta lõpuks ühel hetkel katki läheb, või aitab treening püsida neil tugeva, vastupidavana ja säilitada head konditsiooni ka vanemas eas? Seal on päris suur ja oluline vahe.

 Videos üks tema mitte nii ideaalsetest frederiksborgi hobustest. Painutamised maast ja seljast, lõpupoole school halt ja levaad.

Ohjah, ega minust ilmselt ikka ühte õiget ratsutajat ei saa. :) Sellise võistlussuunalise treeningu jaoks olen ilmselgelt liiga pehmo: mitte et mul midagi hobustega konkreetne olemise ja neilt millegi nõudmise vastu midagi oleks, aga... ma leian, et seda on äärmiselt keeruline teha ilma samal ajal nende vastu ülekohtune olemata. Tihtipeale ühest küljest hobusele midagi juurde õpetades (või seda üritades) juhtub ka nii, et teisest küljest võtad märkamatult kogemata midagi vähemaks. Ja see mulle ei meeldi. Mida kaugemale jõuad, seda keerulisemaks asi ses mõttes läheb.
"Oma asja" ajamiseks, kus üritada kõike ideaalilähedaselt teha ja liikuda edasi täpselt selles tempos, mida hobune selle käigus pakub, olen aga ilmselt liiga vähese kannatlikkuse ja oskustega.
Üritan kogu aeg nende kahe vahepeal laveerida, aga ega see asjade kokku segamine ka alati kõige paremat lahendust ei anna, võib juhtuda, et läheb lihtsalt pudruks kätte ära. :)

Kahjuks on see hobustega tegelemine ja nende õpetamine aga nii pagana huvitav, et ma loobuda ka nagu hästi ei raatsi, nii et... eks ma ilmselt hulbin oma selles pudrus vähemalt mõnda aega edasi ja üritan pisikestegi edusammude üle rõõmus olla - see viimane tuleb mul õnneks hästi välja.

Zinyga tegin hoolimata siia jõudnud miinuskraadidest ja kõledast tuulest ühe väikse jalutustripi ja no on ikka mõistlik hobune. Normaalsed hobused vist tegelikult ongi sellised, aga ilmselt mulle pole neid liiga palju veel ette sattunud. Täiesti võõras koht (ega ta ei olegi talliümbrusest ju oma 3,5 eluaasta jooksul eriti kaugemale jõudnud), aga mitte ühtegi kõhklust, et kas ta ikka peaks mulle järgnema, mitte ühtegi katset sammu kiirendada, isegi mitte ühtegi hädahüüatust sõpradele. Ainult uudishimulik nägu ja põnevusega ringivahtimine. Olgu, tõele au andes, siis kui ringiga tagasi hobusteni jõudsime ja noorte täkkude kari galopis meie poole kihutas, siis tegi Z tegelikult kaks traavisammu.

Ratsutama ei olegi temaga vist vahepeal jõudnud, sest... nüüd tekkis huvi BB mängida ja minu suureks üllatuseks on Z nõus maneežis lõdvestunud kordel sammu käima (tavaliselt on ta väga energiline, pea ja saba pigem ülespoole sirutatud) ning isegi paigal seisma, nii et sain küll natuke algtasemel groundworki temaga teha. See tasakaaluga mängimine on väga lõbus tegelt, kunagi ta igatahes teeb mu lemmikharjutuse ehk school halti ka ära, ausõna. See ei tundu mulle hetkel midagi üle jõu käivat ega keerulist, vajab lihtsalt tagaotsa ja kõhulihaste treenitust ning regulaarset harjutamist, et hobune su soovidest aru oskaks saada. Pixi poni näiteks hakkas piafeed harjutades seda lambist ise pakkuma, nii et järelikult peaks ta olema hobuse jaoks lihtsam sooritada kui piafee ise. See kõik on muidugi tulevikuteema, aga maast õpetades ei tundu ükski harjutus nii keeruline kui seljast. :)

Vahepeal on veel paar head trenni olnud teiste hobustega, aga kõigest vist ei jõua kirjutada. Omale märgin ära kasuliku nipi, et nende hobuste puhul, kes mingil hetkel hakkavad ratset vastu vedama või käest sikutama (aga siiski ette/alla suunas, mitte kael tagurpidi ja pea taevas), siis aitavad kõige paremini väikesed, aga sagedased paindevahetused. Mitte tegelikult isegi paindevahetus, ma lihtsalt ei tea kuidas eesti keelde tõlkida sõna "flexion" - ühesõnaga paine läbi keha võib samaks jääda (voldil sõites nt), aga just see, et oled võimeline hobuse kukalt ühele ja teisele poole asetama igal hetkel. See on tegelikult alati oluline, aga nüüd avastasin, et toimib väga hästi ka eelmainitud probleemi korral.

Monday, January 20, 2014

Täna kauplesin omale oma vana treeneri Andersi trenni välja - kunagi ammu-ammu käis ta meil siin regulaarselt ja kuna üks tema praegustest õpilastest plaanib siit võib-olla hobust osta, siis tulid koos treeneriga vaatama. Ma siis nii muuseas lasin uurida, et kui ta nagunii tulemas on, äkki viitsib trenni anda ja õnnestus. :)
Käisin Canaliga ja ta leidis üles täpselt samad nõrgad küljed, mida Margit skype-trenniski rääkis, lihtsalt võib-olla lähenesime asjale teisiti. Canal on suur hobune (no ütleme, et sporthobuse kohta üsna jämeda kondiga), suurte liikumistega, aga seetõttu mitte väga väle. :P Energiat on küll palju, aga ta kasutab seda energiat pigem jõuliselt ära ning keeruline on seda taguotsa veidi kiiremaks ja teravamaks saada. Nii traavis kui galopis olen temaga palju üleminekuid teinud, kokku-lahku tuleb päris hästi juba (kuigi A ütles, et tema tasemel hobuse kohta ma võiks isegi rohkem teda vahepeal kokku võtta, ma olen veits leebeke ses suhtes ja ei nõua piisavalt pingutamist hobuselt), aga nt kui õlad sees või küljendamist teha, siis jääb ta sinna oma rahulikku rütmi tiksuma ja äkitselt see säär enam üldse ei huvita. Teeb tublisti oma harjutust küll, aga kõige muud ignoreerib. :P Ilmselt ongi see, et neid harjutusi tehes ta on sunnitud oma raskust rohkem tagaotsal kandma, mitte ainult edasi tõukama, ja siis ta ei oskagi seda energiat teisiti kuhugi suunata. Ja noh, võib-olla talt polegi seda eriti varem küsitud - ses mõttes, et nt võistlustel saab sellise ilusa, ühtlase rütmiga soorituse eest ilmselt head hinded ja miks siis üldse midagi muud küsida? (Ta oli kaua aega vahepeal teises tallis, seega ega ma eriti täpselt ei tea, kuidas temaga sõidetud on).

Galopp-samm on meil vahepeal täitsa õnnestunud, täna aga oli psiut vaevaline jälle - see on ka selline harjutus, mida ma ilmselt väheste hobustega ja vaid üksikud korrad oma elus olen suutnud õnnestunult sooritada. Selles mõttes, et... üks asi on see, et hobune õpib ära, kuidas galopilt kohe sammule kukkuda ilma vahepealsete traavisammudeta (see on ju energia kokkuhoid, nii et nad õpivad hea meelega), seda oskas Albatross ka, aga seda tunnet, et koondatud galopist sammule üleminekut tehes täpselt seesama edasipürgimine, energia ja hea kontakt alles jääks, ei ole mul just kuigi tihti olnud. Canaliga mõned korrad on, ja seal on  seesama nipp, mis peatuseidki tehes - et kõige parema ülemineku saad siis, kui päris ülemineku hetkel on võimalik ratse juba järgi anda ja ainult säärega ta sinna hea rütmiga sammu nö lükata. Niipea, kui sa sel viimasel hetkel veel ratset võtma jääd, siis kukub hobune esiotsale ja üleminek on nässus. Aga muidugi - kui ettevalmistus piisavalt hea pole ja lihtsalt ratsme viimasel hetkel järgi annad, siis ta ei teegi seda üleminekut, vaid jätkab sääresurve peale galopis, kehvemal juhul vajub traavile vms.

Aga lisaks oli mul veel väga tore ka mõne treeneri käest kuulda seda, mida ma isegi olen juba päris tükk aega arvanud: see lähenemine, et oma istaku või puusaga hobust nö edasi lükata, ei ole päris õige. Need peavad ikka sääred olema, mis hobuse liikuma panevad ning oma istakuga sa kas lähed igal sammul väga sujuvalt ja hästi kaasa (ehk segad võimalikult vähe ja lased hobusel seda liikumist säilitada, mille säärtega tekitanud oled) või hakkad hoopis hobuse edasi liikumist peatama, tekitades sellega kas ülemineku madalamale allüürile või soodustades hobuse koondamist. Minu arust ei saa kuidagi aktiivselt istmikuga lükates hobust edasi ajada või tema samme pikemaks muuta, sest igasugune oma tagumiku tugevamalt sadulasse lükkamine kohe kindlasti pigem soodustab selja nö blokeerimist, mitte selle vabamat liikumist. Muidugi jälle - hobusele on võimalik kõike ÕPETADA, ka seda, et ta istmikuga pushimise peale edasi peaks minema, aga see läheb hobuse keha liikumise põhimõtetega vastuollu.

Üldiselt blogi on üksluine ja kogu aeg mõtlen piltide tegemise peale, aga reaalselt meil on siin mudamaailm, nii et pole mingit isu fotokat talli kaasa tassida, kui kõik õuehobused porised on ja tallis ju pilti ei tee. Ratsutamist Pix vahel pildistab/filmib, aga need saan oma valdusesse kunagi... kes teab millal.

Vahepeal oli üks õhulend ka, kahjuks ilma turvavestita (muidu "ohtlike" hobustega ma ikka siin kannan seda) ja korraliku laksuga vastu seina peale ühte maneežisirget pukitamist. Ohjah, mõnus. :) Kuigi peab tõdema, et kukkumises ma olen vist ikka üsna andekas - kokkupuutel seina ja maaga oli küll selline tunne, et kops läks üle maksa ja kõik muud organid ka sees sassis, aga... sain hingamise tagasi, mõtlesin paar minutit seal nurgas omasid mõtteid, tõusin püsti ja ronisin ilma ühegi sinika või valusa kohata tagasi hobuse selga. :D Olgu, enne tegelt jooksutasin teda tsipa, et kolisev maneež (armastan Taani tuult) vähem õudne tunduks. Aga arvestades minu pukitavate hobuste ja selle tagajärjel kukkumiste hulka olen ma ikka väga vähe nende käigus haiget saanud.

See on see kõige hullem variant, kui hobune kartma hakkab (muidugi kolin põhjustas ainult esimesed hüpped, peale seda hakkas ta juba omaenda pukitamist ja minu ebastabiilset olekut seal seljas kartma), sest siis on neid kõige raskem peatada. Kui niisama lollitamisega tegu, siis õigel ajal jaole saades on hobuse voldile keeramine ikka kõige edukam lahendus, olen nüüdseks aru saanud. Okei, volt on võib-olla palju öeldud - tuleb lihtsalt nii palju hobuse pea ja kael küljele keerata, et ta tasakaalust välja viia. Kui tegu on pooleldi naljapukitamisega, siis see aitab; kui tegu on aga hirmust põhjustatud rodeoga, siis suure tõenäosusega nad jätkavad ja keeravad ennast halvemal juhul külili liiva sisse, mis ei ole just kõige parem variant.
Nii palju sellest.

Zinyst, ma mõtlesin (jälle), saaks ka hea politseihobuse, kui muu peaks ebaõnnestuma. :D Nende soojaverelistega siin võrreldes on ta ikka eriliselt külma närviga, mis igasuguseid kolle, hääli ja muud uudset puudutab. Eile nt mängisime suure musta kilega (mis algselt oli prügikott) - Ziny nt väga vist ei märganud, et ma vahepeal teda sealt üle kõndima suunasin ja vahepeal selle kile talle selja peale viskasin. Siis, kui kile veel kott oli ja kaera sisaldas, siis sukeldus ta terve peaga sinna sisse, nii et ma igaks juhuks hoidsin koti alumistest servadest kinni, et ta järsult pead tõstes äkitselt seda kotti pähe omale ei tõmba ja kummitusena mööda maneeži ringi tuhisema ei hakkaks. Ratsutamise ajal tegi maneeži teises otsas üks hobune kordel korralikku rodeorallit - no sinnapoole heitis Z korra pilgu küll, aga sellega asi piirdus. Nüüd on ainult veel vaja selle sõpradest võõrutamise teemaga tegeleda, aga eks see tuleb vast ajapikku. Jalutamas (esialgu käekõrval) peaks temaga ka hakkama erinevates kohtades käima, et ta ka võõrast ümbruskonda natuke näeks ja sellega harjuks. Aa, nädalavahetusega suutis ta mingil kombel oma mõlemast rauast ka lahti saada, ilmselt tegid sõpradega mudarallit. Aga täna liikus ilma raudadeta ka päris okeilt, nii et kuna ma juba nädala pärast tagasi Eesti poole liigun, siis ilmselt ei hakka teda kolmapäeval, kui sepp tuleb, enam uuesti raudu panema.

Thursday, January 16, 2014

Kui Eestisse on kuulujuttude järgi talv saabunud, siis siin on kõik endiselt sama. Paar soojakraadi, vahelduva eduga vihma ja ohtralt tuult. Lumest tunnen küll puudust, aga varvaste ja näppude heaolu arvestades on muidugi meie ilm siin meeldivam. Hobusekoplid on küll kohutavad ja noh, kõige kehvem see, et traktoriga on sellise sopaga koplites ringi sõitmine ja sööda/põhu vedamine üsna ebameeldiv tegevus, nii et tahket maapinda tahaks küll, aga... mida pole seda pole.

Päris õuehobuseid, kellel kummikutega järgi tuleb käia, on mul õnneks ainult kolm. 4-aastased märad elavad küll ka õues, aga trennipäevadeks kupatatakse kogu nende kari väiksesse talli, kust neid siis ükshaaval oma plaanidele vastavalt välja saab sorteerida. Väike Z on kah nende hulgas, olen temaga praegu 3x nädalas üritanud trenni teha ja vahel niisama maneeži mängima viinud. Kusjuures trenni ajal on keskendumisraskused (mida tal ikka omajagu leidub) ja hädakisa poole suuremad kui "mängupäeval". Kui ma ta lahtiselt maneeži lasen, siis pole ühtegi sõpra meeles peale minu, kellel innukalt järgi kõmbitakse ning suhelda tahetakse. Meil saab teisaldatavate lintidega nüüd maneežist hõlpsalt jupi ära lõigata (mõeldud eelkõige noorte hobuste kordetamiseks), nii et selles ca 20x20 alas mõtlesin esialgu temaga midagi join-upi taolist teha, ainult et - tundus tsipa mõttetu tegevus, kui hobune niisamagi taskusse poeb? :) Nojah, tegin muid asju siis. Ses mõttes on Z küll vahva: kõnnib ja traavib ilusasti kõrval, seisma jääb ka, taandamist tohib ainult 1-2 sammu korraga küsida, vastasel juhul ta ütleb, et "okei, ma lähen siis ära, kui tahad" ja jalutab teises suunas. Kilekotti kordepiitsa otsas ei karda, saab igalt poolt puudutada ja sellega vehkida (õnneks ei ole Mortenil temast lähitulevikus müügivideot vaja teha, muidu võiks pahaseks saada, et miks hobune on õpetatud kilekoti eest mitte ära jooksma). Ja noh, lõpetuseks ta lausa pidas heaks mõtteks sahisevat kilekotti piitsa otsas taga ajada. Sammus läks ilusasti järgi, traavis võttis hoo vähe liiga üles ja jooksis kaugemale, suuremale ringile, aga nii kui "kilekott" suunda muutis, siis tegi Ziny kah kannapöörde ja hakkas teistpidi jooksma (endiselt ikka sahinale järgi, mitte selle eest ära). Igasuguseid märguandeid maast ja erinevat trikitamist oleks küll talle väga lõbus õpetada, ma usun.

Aga trennist ka, mis täna oli siiani vist kõige edukam. Võhma vähesuse tõttu eelistan teda mitte ette kordetada, aga kuna teine hobune just meie saabudes maneežist lahkus, siis leppisin, et kohe tuleb hädakisa ja peab mõned ringid ikka nööri otsas enne selga ronimist tegema. Aga näed, ei tasu alahinnata neid tegelasi. Z vaatas korra üle õla ja sammus rõõmsalt minu kõrval edasi. Nojah siis, jalused tagasi alla, ratsmed uuesti lahti ja selga. Õnneks (ja selle üle on mul VÄGA hea meel) on ta siiani alati väga ohutu hobune olnud, kordetamine on ka pigem selleks, et saaks rahuliku peaga trenni alustada, mitte kartusest pukitamise peale alla lennata.

Üldse oli ta täna kuidagi väga koostööaldis, lasi nt sammus ja kohati ka traavis täitsa ennast sääre eest natuke nurkadesse ja rajale lükata, keeras-pööras paremini kui eelmised korrad (muidu kipub ukse poole pisut õlaga vedama tihtipeale).
Traav paremale: ikka täitsatäitsa väga hea, sellega olen igati rahul
Galopp paremale: ka kohati päris okei, kui hobu keskenduda suudab. Ilmselt natuke kipub paremale ennast üle painutama, sest galoppi tõstmine ei õnnestu alati esimesel korral, tahab teisest jalast minna. Aga sest pole praegu hullu.
Traav vasakule: oluliselt keerulisem, aga jällegi on juba päris häid hetki.
Galopp vasakule: veel üsna toores ja Ziny kipub ennast pisut jäigaks tõmbama, kui teda rohkem painutama üritan suunata. Ma võiks muidugi säärele lisaks seda sisemist ratset lihtsalt mõned korrad jõuga võtta ja ma ARVAN, et ta nö annaks järgi, aga... kuna ma niiiii väga tahan, et Z oleks õigete põhimõtete järgi sõidetud ja õpetatud hobune ning olen ise 100% veendunud, et see tasakaal ka vasakule poole tuleb üsna varsti (sest traavis juba täitsa tuleb kohati), siis ma lihtsalt keelasin omale igasuguse hobuse väänamise ära, isegi kui seda oleks ainult hästi natuke. :P See, kui ta omal pea rulli paneks, nagunii mingit tasakaalu juurde ei anna - tasakaal tuleb ikka siis kui ta tuleb, ainult välise pildi saaksin võib-olla kiiremini "ilusaks", samas riskin sellega, et ta liiga varajase nõudmise tõttu nt ratse taha otsustab hoopis peituda või hakkab painde vältimiseks pead viltu ajama või misiganes probleemid, millega siis hiljem võitlema on vaja hakata. Z kuulub ka nende hobuste hulka, kelle seljas sa tõesti TUNNED, kui oled suunamuutuse teinud, sest hobune liigub kuidagi hoopis teisiti. Mitte halvemini, aga... teisiti. Ma usun, et see on selge märk, et hobuse erinevad pooled on erinevalt arenenud (on see siis sünnipärane või treeningust põhjustatud) ja tulebki lihtsalt tasapisi tegutseda, piisavalt aega anda.

Üldiselt see, kuidas ta praegu headel hetkedel liigub, paistab ka kõrvalt just nii nagu mulle meeldib, nii et ma üritan igas mõttes senist rida edasi ajata. Teate ju küll seda olukorda, kui endal tunne hobuse seljas on kas hoopis parem või hoopis halvem kui nt hiljem video pealt näha võib? Siis mõtled, et hmmm midagi ikka on kuskilt nihu... samuti on väga kerge ennast kogemata ära petta, nii et pigem üritan seda mitte teha ja kui hobune millekski valmis pole, siis lepin sellega, et seda on ka kõrvalt paista.

Kui teistest ka mõne sõnaga rääkida, siis eelmise nädala skype-trenn ei olnud väga õnnestunud, sest... ma ei saanud oma hobust soojenduse ajal piisavalt pehmeks ja lõdvestunuks, mistõttu mul oli selle suure sammuga eluka seljas täisistakut veel 5x raskem teha kui tavaliselt. Kui kogu energia kulub hobuse seljas istumisele (millega ma hoolimata suurest pingutusest ikkagi hästi hakkama ei saanud), siis lihtsalt ei jõua muule enam mõelda ja noh.. siis vedasid kõik asjad kuidagi viltu. Aga samu harjutusi olen nüüd hiljem ise trennides proovinud, ja kui hobune enne nende alustamist piisavalt elastne ja mõnus on, siis on nii täisistak kui kõik harjutused oluliselt lihtsamad. Nii et noh.. natuke mu oma süü see nihu läinud trenn, oleks lihtsalt pidanud ütlema, et teeme natuke veel soojendust vms. Hea on muidugi, et tegelikult pole asi nii kole kui trennis tundus, ja et olen ise pusides asjad paremini toimima saanud.

Tänane trenn oli aga hoooopis teine lugu. Seekord käisin HR-ga ja natuke muretsesin, sest... ta on selline hobune, kellelt sa võid ainult hästi natuke korraga midagi raskemat nõuda, sest nii kui talle harjutus vms üle jõu käib, siis on sul see kogu 600 kg käe otsas ja kiirustab alt minema. Selline naljakas hobune. Kui kõik on lihtne ja arusaadav, siis ei ole tal mingit isu kuhugi ratsme peale istuma jääda, vaid on igati super, aga jah - iga nõudmisega peab ettevaatlik olema. Aga trenn oli väga edukas ja iga minutiga tundsin, kuidas hobune hakkas paremini tööle, lõpuks proovisime lisaks muudele asjadele natuke rajal teha õlad sees välimise paindega (või siis põhimõtteliselt õlad väljas, kui nii öelda võib) - ühtepidi toimis hästi, teistpidi õlgu tegelikult eriti ei liigutanud, võttis ainult painde välja (aga olin sellegagi rahul, sest vähemalt ei protestinud) - aga iga kord peale harjutust voldile minnes liikus hobune eelnevast oluliselt paremini. Väga edukas ühesõnaga. Samu asju proovisin õhtupoole üksinda veel ühe märaga ja tema hakkas ka imeliselt toimima. :)

Põhilised asjad, mis mul vaja meelde jätta on, sest need toimivad liiga hästi, et neid unustada tohiks:
- ülakehaga hobuse pööramine: ehk vaatad ja pöörad õlgadega ennast soovitud suunda, mitte ainult ei liiguta ratsmeid või sääri
- käte hoidmine kõrgel ja sadulast eespool: tegelikult muidugi normaalselt kõrgusel, aga niipalju kui ma olen näinud, siis 90% ratsutajatest (sh mina) arvavad, et nad hoiavad käsi oluliselt kõrgemal, kui nad tegelikult hoiavad. See on ka mingi õudne arusaam, et kui sa paned käe madalale ja oma kintsu juurde, siis on lihtsam hobust külgedele painutada. Jah - jõudu on tõesti rohkem, aga niiiiiiiii palju lihtsam on hoida kätt normaalsel kõrgusel, enda ees (mitte külje peal) ja pigem seda õrnalt vastu hobuse kaela lükata, sisemise säärega toetades tuleb sel juhul paine nagu automaatselt, ilma mingisugust jõudu rakendamata.
- sisemine säär aitab alati. No ausalt, ükskõik mis olukorras on sellest ainult kasu. :D Kõlab võib-olla ebaloogiliselt, aga see aitab nt isegi siis, kui sul hobune õlaga välja vajub - kasutad sisemist säärt, aktiviseerid hobuse sisemist jalga enda alla astuma, hobune viib raskust rohkem tagaotsale, esiots muutub kergemaks ja seda õlga on oluliselt kergem tagasi õigele kohale tuua (võrreldes sellega kui kogu raskus esiotsale ja sellele samale õlale vajunud on - siis võid seal välimise ratsmega blokeerida palju tahad, aga ikka trügib hobune oma raskusega sellest läbi).

Samuti olen hakanud jälgima seda, millal ma oma märguandeid täpselt annan - nt on väga oluline vahe, kas anda sääremärguanne sel ajal, kui hobuse tagajalg on tõusmas või sel ajal, kui ta on maas. Esimesel juhul saab aktiviseerimisega pikendada jala õhus olemise aega (ehk nt kui sammus või traavis soovida sammu pikendada), teisel juhul aga kiirendada tõukamist (nt kui teha üleminekut sammust traavile). Üldse hobuse tagajalgade tunnetamine enda istumise all on see, millele ma tahaks nüüd rohkem tähelepanu pöörata ja usun, et selleks on õige aeg. Need on jällegi sellised pisikesed detailid, mis ei paista esmapilgul olulised, kuid tegelikult mõjutavad üldpilti vägagi palju.

Samasse patta läheb peatuste harjutamine (mida on muidugi peeglitega maneežis hea lihtne teha) - kui hakkasin tähelepanu pöörama sellele, et hobune astuks peatuseks tagajalgadega viimase sammu enda alla, mitte ei venitaks ennast esiotsale, siis oli äkitselt kogu tunne hoopis teistsugune ja mingi aja pärast oli minu viimane märguanne enne peatust MITTE vastuhoidev ratse, vaid edasiajav säär. Aga see toimib ainult siis, kui hobuse esiots juba piltlikult öeldes seisab ja viimase asjana lükkadki taguotsa õigesse kohta paika. Niikaua kuni hobune on harjunud peatuses esiotsale vajuma, tuleb ratset (või misiganes märguannet talle peatumiseks õpetatud on - minu hobused enamasti reageerivad ka ülakeha nö jäigaks muutmisele ja sügavalt sadulasse istumisele) kasutada kuni peatumiseni välja ja ei tule kuskilt seda ilusat üleminekut.

Läks nüüd jutustamiseks jälle, aga mis seal ikka. Ahah, selle mainin ka ära, et ka kolmas "hulluke" on alistatud, noh vähemalt osaliselt, sest ma traavitasin temaga ringi. Mitte et ta ühel heal päeval mind nagu välk selgest taevast alla ei võiks lennutada, aga... algus seegi. ;) Mul on üldse kuidagi palju ringi hüplevaid hobuseid seekord, aga otseselt kardan veel... umbes 1,5 neist. Sedasama kellest äsja kirjutasin ja eelmises postituses mainitud noor mära on ka endiselt tiba kahtlane, kuigi juba oluliselt vähem kui nädal aega tagasi.

Wednesday, January 8, 2014

Noh, nüüd olen kahel hullukesel juba seljas ka käinud ning still alive! Kusjuures nad on tegelt päris nunnud :). Ma arvan, et üks neist ei olegi tegelikult enam nii hulluke kui ma arvan, lihtsalt suvisest ajast, kui teda sadulasse pandi, on mul endal paar päris hirmsat pilti silme eest.

Teine, mära, on vähe keerulisem küll - see hobune on põhimõtteliselt aasta aega treeningus olnud ja detsembris tehti temaga esimest korda lahtiselt galoppi. Ei ole vist päris normaalne. Aga Pix ütles mu arust õigesti, et teda on oma õrna närvikava tõttu lihtsalt kogu aeg "vati sees" hoitud ja sellepärast ajabki iga pisem asi vaese hobuse aju keema. Seega nüüd sel ajal kui mina teda ette kordetan, siis Pix käib maneežis ringi jooksmas, võimlemas, hüppamas, kolkimas ja liiva sees aelemas :D :D :D. See kütab noore mära üles küll, aga äkki ühel heal päeval enam ei küta? Enne selga istumist teeme paar minutit veel rahulikku kordet ilma kõrvalteguritega ja siiani on ta täitsa asjalik olnud.
Kõige kehvem komme on tal see, et tihtipeale paneb ilma selge põhjuseta lihtsalt ajama - noh, mingi põhjus ikka on, näiteks see, et liiv vastu maneežiseina lendab või... keegi hingab näiteks. Ja siis muidugi kardan sama reaktsiooni ka seljas olles, aga eile olid edusammud ja ta ei teinud ühtegi omavolilist kiirendust kordel. Üritasin kogu aeg hobuse tähelepanu endal hoida ning kui galoppi tegin (kus ta kõige kergemini saba jalgevahele tõmbab ja jooksu paneb) siis lihtsalt IGAL SAMMUL nõudsin teda ise edasi. Rahulikult, et mitte teda ise närvi ajada, aga väga kindlalt ja konkreetselt. Ja ma olen peaaegu kindel, et just seetõttu jäi ta kontrolli alla. Enamasti on seesama asi, et ütled tasakesi hobusele "galopp" ja kui läheb, siis ei julge hingata ka, et äkki läheb hulluks ära. No lähebki, kui seda oodata ja talle piisavalt muud ajutegevust ei paku - aga kui iga hetk hobuse tähelepanu endal hoida, siis on hoopis teine tera. Seljast üritan sama asja teha - olla võimalikult rahulik, kuid mitte teda nö omapead jätta. Kas küsin/nõuan midagi, või kui hea vastuse tõttu korraks nõudmised lõpetan, siis kiidan väga häälekalt ja kratsin turja pealt, nii et ikka tähelepanu püsiks seal kus vaja.

Viimane trenn Zinyga läks kergelt aia taha, kuna niipea kui selga olin jõudnud, lahkus teine hobune maneežist ja jättis meid üksi. Murelik Z siis oli tsipa keskendumisraskustega, nii et midagi väga asjalikku ei õnnestunud teha. Tegelikult paremat pidi traavis oli küll vahepeal väga hea tunne, aga siis avastasin, et ta küll jookseb hästi, aga üsna ignoreerib mu märguandeid (nt sammu võttes läks kohe kramplikuks, ei olnud samamoodi hea pehme), nii et ei saa ikka päris rahule jääda. Seega järgmine kord uuesti ja paremini ning siis kirjutan temast võib-olla rohkem.

Mul on tegelikult igasuguseid huvitavaid hobuseid praegu, aga ei jaksa ju kõigist kirjutada. Homme on vist skype-trenni päev, plaanisin alguses ühe teisega minna, aga võtan siiski oma hetkel kõige "osavama" hobuse, et saaks neid igasuguseid õlad sees ja küljendusi ja pöördeid tagaotsal harjutada treeneriga. Oeh, mul tuli hetkel vahepeal kerge kurbusehoog, kui siin kellegagi midagi taolist proovisin (sääre eest astumist vist) ja... siis sain aru, et ma ei ole ikka Myronile neid asju üldse nii õigesti õpetanud. Mulle tundus, et ta nagu natuke täitsa oskab üht-teist, päris alati võib-olla lihtsalt ei õnnestu, aga... nüüd siin mõnede hobustega proovides on see "tunne" hoopis teine kui Myga. Tema teeb neid asju ikka väga poolikult veel. Kui viimati filmisime, siis sealt pealt oli ka seda hästi näha (kusjuures seda videot peaks siin ka täitsa jagama, kui mingi hetk viitsin). Positiivne on jällegi see, et kui videot Pixile näitasin, siis ta suhtus igati positiivselt sellesse, kiitis ja ütles täpselt sedasama, mida KÕIK ütlevad, et tal see basic on juba päris hea, et võiks küll vabalt hakata rohkem küsima ja nõudma. Nojah, ma tean ise ka, et võiks - aga mis sa teed, kui ei oska? Grrr.... Aga selle eesmärgiga nüüd siin igatahes katsetan, proovin ja üritan õige tunde meelde jätta ning hakkan seda siis hiljem kodus taga ajama. Peab tulema ju.

Paar täkuhakatist olen ka vahepeal ära kastreerinud. Sorry, poisid. :)
Mul endal oli ka vahepeal olek üsna õnnetu, sest üks hammas otsustas mind aeglaselt ja piinarikkalt surmama hakata. Nüüd sain õnneks taani hirmkallite hambaarstide juures ära käia ja hakkasin ka lõualuupõletiku vastu antibiootikume mugima, elu on kohe viis korda ilusam. :)

Saturday, January 4, 2014

Rumala peaga lubasin kuu aega sama tihedalt blogida nagu E (teades, et ta viimasel ajal seda nii harva teeb), aga võta näpust - nüüd ma ei jõua enam järgi ja ei saa tänast postitust enam kuidagi edasi lükata.

Aastavahetuseks oli päris hulk inimesi külla kutsutud, nii et oli üsna vahva. Sai palju jutustatud ja ennast viimase aja Taani sündmustega kurssi viidud.

Uus aasta algas... hmm tallis ilmselgelt. Olin tubli ja aitasin hobuseid edasi-tagasi vedada ning bokse teha, seejärel ajatäiteks tõin korraks oma väikse mudakolli kah koplist sisse. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et Z-l on rauad all. Mõtlesin juba, et kas hakkas tõesti niimoodi hellitama, et ei saanud ilma raudeta kopliski oldud, aga ei - küsimise peale sain teada, et talle eelmisel nädalal pandi, kuna teadsid ju et ma tulen ja tahan temaga trennitada. Nojah... sellise luksusega võib täitsa ära harjuda. :D Aga mudakollike käitus väga ilusti, noh natuke häälekas oli nagu ikka ja jooksis nagu täkupoiss, aga muidu igati mõistlik. Täna tegin endale sünnipäevakingituse ja ronisin talle selga kah, no nii vahva väike elukas ikka. Kui kinkidest rääkida, siis tundub, nagu oleks hoopis Zinyl sünnipäev olnud - igatahes sai ta omale tänase päeva puhul päris omaenda valjad (vist esimene päris isiklik asi tal üldse :P juba loeti sõnad peale, et teistel hobustel ma neid kasutada ei tohi) ja maiustusenänni. Mis talle muidugi eriti ei maitse, aga no küll me teeme nii, et hakkab maitsema.

Mis ratsutamisesse puutub, siis esimese päeva lõpus viimase hobuse seljast alla ronides mul reaalselt jalad värisesid. Tund aega hiljem ikka veel värisesid. Sõitsin küll ainult 5 hobusega, aga need ei olnud miski 3-aastased või nunnud Myronid, vaid tahtsid ikka palju tööd saada ja olin suht sült lõpuks. Järgmine päev enam ei värisenud, ainult lihased valutasid terve päev ja õhtuks eriti. Tänaseks olen vist režiimiga kohanenud ja füüsiliselt on juba suht mõistlik olla.

Hobuseid on palju ja igasuguseid, kõik seekord juba vähemal või rohkemal määral ka sadulasse pandud, nii et eriti veidi vanemate elukate sõitmisest üritan mingit kasu lõigata ja nendega kõike proovida, mida vähegi saab. 3 sellist hobust on ka, kelle selga ronimine (milleni ma veel jõudnud pole) mind natuke murelikuks teeb ja noh... üks neist on ikka kohe selline, et KUI ma talle ükspäev selga julgen ronida, siis on mu elu suurim hirm ilmselt ületatud :D. See hobune oli 3-aastase täkuna absoluutselt talli kõige ilusam hobune, superheade liikumistega ja täiesti psühhopaatilise närvikavaga, nii et kuigi ma ikka VÄGA ettevaatlikult teda tol ajal koplitesse ja sealt tagasi toimetasin, siis võis ikka aegajalt paari kapju oma pea kohalt ähvardamast leida.  Nüüd ruunana on ta igas muus mõttes küll veidi taltsunud, aga noh, selle peale, kuidas ta maneežis kordele lastes käitub, ei teki küll endiselt absoluutselt mingit isu sinna selga ronida. Muidugi ta on paar nädalat tööst väljas ka praegu olnud, eks ma kordetan, kogun julgust ja vaatan, kas asi võtab mingi hetk helgema pöörde või mitte. :P

Praeguseks kõik. Järgmine kord kirjutan äkki mõnest trennist kah natuke.