Wednesday, February 26, 2014

Myroniga sõitsin kiirelt eile ilma sadulata ja oli väga hea. Kuna ma viimasel ajal nii harva ilma sadulata või isegi lihtsalt ilma jalusteta sõitnud olen, siis oli alguses kurvides küll maha libisemise tunne - seetõttu ilmselt võtsin vähe ettevaatlikumalt, aga kokkuvõttes mõjus see ainult hästi ning My jooksis isegi galoppi supermõnusas tasakaalus, kiirustamata ja esiotsale vajumata. Ma loodan väga, et see oli tänu veidi teistmoodi sõitmisele, mitte tänu sadula puudumisele, sest noh... sadulamured - teate isegi. No words needed. Ei ole seda hetkel vaja.

Võib-olla ma olen teda lihtsalt viimasel ajal hakanud liialt "üle" sõitma? Ma tahaks saada Myronit muidugi tagant aktiivsemaks (sama lugu hüppetrennides), aga tundub, et mingist piirist alates läheb samm lihtsalt pikemaks ja lamedamaks, aga mitte suunaga üles - ja siis pole sest ju enam kasu. Järgmine kord igatahes proovin, kas saan sadulaga sama tasakaalutunde kätte.

Hüpanud olen nüüd mõned korrad üksinda. Osaliselt seetõttu, et pole õhtustel trenniaegadel õnnestunud talli jõuda, ja teisest küljest ei ole ta hüppetrennide jooksul väga suuri edusamme näidanud; ma pole vist ainuke, kellel mõtted ja ideed, mida proovida, natuke otsa kipuvad saama. Ja noh, kohati ta hüppab üksinda isegi asjalikumalt: ilmselt seetõttu, et soojendust teen vägaväga lühidalt, ning hüppan ka täpselt parasjagu siis ja nii palju, kui talle sobivat tundub. Viimati näiteks panin lühemate vahedega süsteemi ja väikse penerolli (sest hobuste normaalsetes vahedes peab pisike ennast lõhki pingutama) ja hüppas igati tublisti. Seega, kui ma vahel näen, et talle tegelikult ei käi see füüsiliselt üle jõu, siis ikka jätkub motivatsiooni edasi proovida ja endiselt loodan üks hetk natuke paremini pihta saada sellele, miks vahel nii hästi läheb ja teine päev jälle üldse ei sobi see hüplemine talle. :)

Albatrossi lasin üks päev maneeži ja ta lennutas oma värskelt allalöödud raua minema. Peab vist kalossid välja otsima, kui ta oma trikitamisega samamoodi jätkab. Igatahes natuke hakkas äsja lõigatud kapja hellitama, seega rohkem temaga eriti midagi ei teinud. Ahjaa, treileriga oleme mänginud paar korda. Kui ma kunagi vist kirjutasin, et 10-aastasena võiks ta jalutada juba treilerisse nagu nalja, siis noh.. not going to happen. Treilerisse tegelikult tuleb küll, aga kiire välja tagurdamine on nüüd juba pikemat aega see põhiline probleem. Harjutame hetkel lihtsalt poolest saadik treileris seismist ja ootamist. Ma näen, kuidas hobusel jalad värisevad selle ajal, nii et ma loen seda endiselt hirmuks ning ei saa neid probleeme kuidagi lollitamise süüks ajada (kuigi kindlasti leidub neid, kelle arust ma lihtsalt oma hobuse sigatsemist väga erapoolikuna näha ei oska).

Uus aastakäik noorukeid tuleb ka vaikselt saduldamisele, seekord 3 ruuna ja 1 mära. Kahe nädalavahetusega on nad õppinud enam-vähem kordel jooksma, kandnud valjaid ja sedelgat, ja üldjoontes on kõik väga lihtsalt sujunud, kuna nendega sai aasta tagasi natuke eeltööd juba tehtud käekõrval. Ruunad tunduvad mõistlikud ja mingeid suuri probleeme nende puhul ei oota (eks näis, kas mu eeldused ka paika peavad), aga mära on alati teistest oluliselt temperamentsem ja tundlikum olnud. Sellegipoolest on ta siiani mu lemmik ja praegugi on väga vahva selle koha pealt, et näiteks mind paistab igati usaldavat - see on lihtsalt kogu ümbritsev maailm, mis teda erutab ja üles krutib. Ma seda selgaronimise hetke tema puhul väga ei oota :D, aga kes teab, võib-olla suudab mind üllatada ja saab koos inimese julgustava toega ilusasti hakkama.

Saturday, February 8, 2014

Kuigi mul esialgu oli natuke kurb ka, et noorte märadega koostööd jätkata ei saanud, siis praeguseks tundub, et see oli ikka väga õige lahendus, kuna 3 hobuse jaoks ei oleks see poolaasta küll kuskilt aega võtta. Tublid inimesed, kes päevasel ajal 8-st 5-ni oma teist sorti tööga tegelevad ja siis iga õhtu veel talli jõuavad mitme hobusega trennitama.

See-eest proovin Myroniga korralikult ja regulaarselt trenni teha ning paremasse vormi saada - eile oli peaaegu et juba lihtsam sadulavööd pingutada, kui nädal aega tagasi. Esimene trenn mul oli veidi selline tunne, et wowow misasja selga ma nüüd sattusin (sest suurte koolisõidutaanlaste seljas on natuke teistmoodi istuda), aga see läks kiiresti mööda ja praegu toimib küll kõik samamoodi nagu eelmise aasta lõpus.

Ehk siis, traavis on suur osa ajast päris mõnus sõita. Minu arust ta reageerib päris hästi allüürisisestele muutustele (edasi-tagasi), aga loomulikult kui üritasin sama asja teha õlad sees asendis, siis My ütles: eee... mida? Nii et siit kohe üks mõte, mille kallal töötada. Muidugi meil ei ole see harjutus iseenesest veel üldse nii hästi käpas kui tahaks - mingid hetked tuleb hästi välja, mingid hetked ta nagu ei saaks aru päris täpselt, kas ma ikka seda küsin - nii et ühest küljest teeb see tempomuutuse nõudmine (noh, ideaalis muidugi sammupikkuse muutus) asja veel keerulisemaks, aga teisest küljest ei ole sellest õlad sees liikumisest ju mitte mingit kasu, kui ma sealt midagi muud küsida ei saa. Harjutuse point on see, et ta sisemise tagajalaga aktiivsemalt enda alla astuks, aga kui see sisemine tagajalg minu säärele tuimaks muutub ja EI ole nõus aktiivsemalt edasi astuma, siis jääb harjutusest järgi lihtsalt... hobuse kõver liikumine.

See, et ta ükskord saab aru, kui ma säärt küljele liikumiseks kasutan, ja teinekord jälle ei saa ning pakub ainult kiiremat edasiliikumist ning hoopis säärele veidi vastu trügimist - nüüd ma hakkan mõtlema, et see ei ole üldse Myroni probleem, sest mul on teisigi selliseid hobused olnud. Seega jälle peab ratsaniku poole kurja pilguga vaatama. Ma pean kuidagi paremini ennast arusaadavamaks tegema - kas ma tahan edasi liikumist või küljele liikumist. Kunagi tundus loogiline, et kui mõlemad sääred vastas - siis edasi; kui üks säär vastas - siis küljele. Aga praktiliselt kõik treenerid, kelle trennides ma käinud olen, rõhutavad rohkem sisemise sääre kasutamisele, nii et see üks säär vs mõlemad sääred loogika ei toimi. Mõlemad sääred töötavad ühepalju ainult siis, kui hobune sirgjoonel liigub; niipea, kui ta painde võtab, muutub sisemine säär (enamasti) olulisemaks.

Olgu, sääred ei ole ainsad juhtimisvahendid. On näiteks tasakaal - mis minu teoorias on õige veidi sissepoole nihutatud, kui ma tahan, et hobune nt oma voldil jätkaks, ning õige veidi väljapoole nihutatud, kui ma tahan et ta peaaegu sirgeks ennast lükkaks ja väljapoole sääre eest ära astuks. AGA siis on need hetked, kus ta mul nt nurgas sisse vajub - ma tahan, et ta säilitaks oma painde sissepoole, aga samas liigutaks õlgu ja tagumikku väljapoole. Ma üldse ei imesta, et neil ajud selliste asjade peale krussi lähevad. Ma ei saa isegi täpselt aru, mida ja kuidas ma täpselt küsima pean, ja minu aju on proportsionaalselt oluliselt suurem kui hobuse oma. :D Ma saan aru, et ma ei jõudnud siin selle aruteluga eriti kuhugi välja, aga... enda jaoks pean igatahes selle asja natuke selgeks tegema, enne kui hobuselt õigeid vastuseid oodata saan. Sellist asja ei saa olla, et ma täpselt samade märguannete peale ootan hobuselt üks hetk ühte, teine hetk teistmoodi reageeringut.

Peatusi harjutame praegu palju, eelkõige selle eesmärgiga, et saaks taandamisega tegelema hakata. Taandamist oleme proovinud küll varemgi, aga kui ma mingi hetk otsustasin, et peatused tahavad rohkem tööd, siis hakkas ta pidevalt igas suunas (ka tahapoole) liikumist pakkuma ja see tegi asja palju raskemaks. Seega nüüd proovin need peatused saada sellisteks, millega rahul olen ja kui see talle hästi kinnistunud on, siis uuesti taandamisega alustada. Üsna varsti, ma usun.

Galoppi tahaks endiselt väheke paremaks saada. Ilmselgelt ma seda niisama suurtel ringidel kilomeetreid kogudes ei saavuta, nii et pean seal hakkama rohkem erinevaid asju küsima ja harjutusi tegema. Küll aga tegi ta sammust paar ilusat galopitõstet mõlemale poole ning ka kontragalopp läheb talle füüsiliselt järjest lihtsamaks - ei pea enam hobust igaks juhuks üleliia palju väljapoole painutama ja sisemise säärega päris igal sammul toetama, vaid saab rohkem lasta tal lihtsalt liikuda ja ise oma tasakaal leida. Võib-olla mingi hetk leiabki?

Sunday, February 2, 2014

Täna ratsutasin.. dudududum.. Albatrossiga. :) 5 minutit ja muidugi ainult sammu, aga sellegipoolest särasin peale seda vist kohe hästi kaugele.
Tegelikult olen täitsa aktiivne olnud ja Albatrossiga 6 päeva järjest "trenni" teinud! Vaesekesel jookseb vist küll juhe kokku sellise koormuse peale. Nüüd saab ta õnneks jälle ajusid puhata jupp aega. Kõigepealt lasen ta võimalusel maneežis lahti, et tüüp saaks ennast välja elada - kui ta just peab, siis pigem jooksku ja hüpelgu lahtiselt, kui korde peal, ma arvan. Esimestel päevadel läks selle peale 15 minutit, hiljem 5 minutit, siis oli valmis mulle keskenduma.

Korde peal ilusti lõdvestab ennast ja sirutab kaela, samas jääb nö ümmarguseks ja saab suulisega kontakti hoida. Okei, ma praegu kirjutasin automaatselt "suulisega", tegelikult kasutan ainult cavessoni, aga... sama hea kontakti saab sellegipoolest. Ilmselt parema. Vasakut pidi liigub ta korrektsemalt, saab nt kergelt õlga välja lükata, mille peale ta tagumise otsaga paremini enda alla astub. Paremat pidi on keerulisem, sest paine on küll olemas ja surve eest liigub ta väljapoole ka, aga taguots läheb alati õlgadele järgi või isegi kaugemale, nii et tihtipeale liiguvad tagumised jalad esimestest hoopis suuremal ringil. Seda ma ei taha.

Seisu peal saab ilusasti teda mõlemale poole painutada, kuigi paremale poole on lihtsam läbi keha painet saada. Ta on alati olnud hobune, kes paremale poole ennast meelsamini painutab, tihti isegi liiga palju. Tasakaalu tahapoole nihutamist tuleb katsetada vääääga pisikeste sammudega, sest surve eest taandamise on ta kunagi hästi ära õppinud ja seetõttu nüüd ta ei saa päris hästi aru, miks ma ei luba tal tagasi astuda. Ma usun, et ta saaks veidi rohkem selgust, kui saaksin seda teha seina ääres, ise hobuse külje peal seistes, nii et saan korraga esi- ja tagaotsa mõjutada (praegu teen seda hobuse ees seistes, ja otseselt ainult pead mõjutades), aga... enne selle proovimist on vaja mõned eelnevad asjad selgeks saada ja kinnistada.

See on mu jaoks alati olnud natuke müsteerium, kuidas saab hobust panna käe kõrval enda suunas küljendama. Hobuse kõrval töötades on lihtne kontrollida esiotsa, sest sinu kasutuses on mõlemad ratsmed, kuid keerulisem tagaotsa, sest välimise sääre asendaja justkui puudub. Seega sääre eest astumist ja õlad sees on oluliselt lihtsam teha, kui küljendamist (sama, mis proovida seljas teha küljendamist või traversit ilma välimise sääre toeta - not so easy). Proovisin Albatrossile esmalt lihtsalt seisu peal selgeks teha, et kui ma stekiga tema välimise puusa poole osutan, siis ta peaks seda minu poole liigutama. Noh, vähemalt plaan oli hea. ;) Aga ei toiminud, ta ei saanud suurt midagi aru. Liigutas küll mõned korrad, aga... see oli pigem see, et pakkus ühte ja teist ja kolmandat ning suures segaduses lõpuks kogemata liikus õiges suunas. Kui ma aga liikumise peal sama asja proovisin, siis... ma ausõna EI TEA, miks... aga ta nihutas oma tagumiku mu märguande peale sisse ja ikka märgatavalt, nii et see ei olnud enam suvaline mittetahtlik liigutus. Tõenäoliselt sellepärast, et stekiga osutamine mõjutas tagaotsa aktiivsemalt liikuma, aga eest ma tal kiiremaks minna ei lasknud ja tal polnud mujale lihtsalt selle tagumikuga liikuda? Aga who cares, ma sain oma vastuse ja olin jube õnnelik. Esialgu küll pakkus vahel välimist painet ka sekka, aga paari päeva jooksul jäi seda üha enam vähemaks. Algusetapist on mul isegi pisike video:



Nüüd viimasel päeval panin talle cavessoni külge ka ratsmed (enne oli ainult üks nöör/korde keskmises rõngas) ja proovisin samu asju teha ise natuke rohkem külje peal olles ja ratsmeid tema kaela/turja piirkonnas hoides, aga see ei olnud väga edukas. Ta küll liikus endiselt surve eest ära, aga hakkas ennast igal võimalusel väänama, üle painutama, kõverdama ja noh... nii ei ole nagu asjal eriti mõtet. Ma olen 100% kindel, et need on lihtsalt minu enda ratsutamise ajast õpetatud vead ja viisid kontakti vältimiseks, mis niimoodi nüüd välja tulevad ja asja raskeks teevad. Kui tal selliseid nö väljakujunenud harjumusi poleks, siis ei tohiks tema reaktsioon niivõrd palju sõltuda sellest, kas ma mõjutan cavessoni ühe nööriga keskelt või kahe ratsmega külgede pealt. Aga nii kui ma hakkan tema pead mõjutama nö tagantpoolt, siis tulevad talle endised harjumused meelde ja võtab need kasutusele. Võiks ju loota, et hobune unustab halvad harjumused aja jooksul ära, aga... kui ma talle täna selga istudes sain imekerge survega teha täpselt samasuguseid asju nagu 2 aastat tagasi (okei, eelmisel talvel käisin ka paar korda mõned minutid seljas), siis see on ikka vägagi selge, et tal pole midagi meelest läinud. Kui hobune oma oskusi ei unusta, siis miks ta peaks unustama halbu harjumusi? Seega pole muud võimalust, kui kõik valed asjad proovida ümber õpetada ning õigemini selgeks saada.

Tegelikult päris lahe, kui palju saab hobusega juba ainuüksi seistes ja sammudes teha. Kui lihtsalt... suuta veidi mainstream'ist kõrvale vaadata (kas siis olude sunnil või omal valikul) ja näha, et on veel palju erinevaid sihte, mille suunas hobune areneda saab. Ma muidugi ei tea, kaua mul seekordne huvi püsib, aga hetkel on olemas ja selle kallal pusida on lõbus.

Järgmine postitus juba Myronist, kelle juurde ma ka täna lõpuks jõudsin. Väga ümmarguseks on ta paisunud, kuigi tubli K õnneks ikka liigutas teda minu äraolekul (ja hoidis muidu silma peal)... aga üritan oma parima anda, et võimalikult tihti trenni teha ja paremasse vormi jälle saada.

NB! Pean omale muretsema pikad ratsmed. Ma ei saa endiselt aru, miks kõik valjastega komplektis olevad ratsmed nii lühikesed peavad olema. Albatrossi valjad on küll X-full suuruses, aga nendega kaasnevad ratsmed küll turjani ei ulatu, kui ta oma kaela tõeliselt välja ja pikaks sirutab. Ja näiteks Ziny cob-suurus valjaste ratsmed ajasid mind lausa naerma, need meenutasid pikkuselt rohkem kingapaela.