Wednesday, August 20, 2014

Hobustest ja stressist

Ma olen sada korda uut postitust alustanud, aga lõpuni kunagi ei jõua ja järgmine kord tuleb otsast peale alustada, sest uued ja tähtsamad sündmused on juba peale tulnud. Üritan tagantjärgi natuke siiski meelde tuletada ja midagi kirja panna, kui aega ja viitsimist tekib.

Tänane postitus tuleb aga seoses ARTIKLIGA, mida hiljuti lugema sattusin - see räägib ratsahobuste stressist ja kui hästi inimesed seda hinnata oskavad. Iseenesest antud uuring 10 hobusega tegelikult mingit põhjapanevat infot mu meelest ei anna - liiga vähe katsealuseid ja liiga palju faktoreid, mis kõik tulemust mõjutada võivad. Tähelepanuväärne on aga see, et füsioloogilised mõõdetavad stressihormoonid näitasid oluliselt teistsugust tulemust, kui lihtsalt välisel vaatlusel põhinevad arvamused - tõestus sellest, et isegi hobustega tihedalt kokku puutuvad inimesed ei pruugi sugugi olla väga osavad loomade tunnete tõlgendamisel.

See teema puudutas mind väga tugevalt just hiljuti, kui käisin nädalavahetusel noorte hobustega võistlemas. Meil on 5-aastane mära Herzegovina, kes on... kergelt öeldes närviline hobune. Ta on noorest peale selline olnud ja viimastel aastatel on ta mitte küll kogu aeg regulaarselt, aga siiski mitmes jaos, mitu kuud järjest treeningus olnud, kuid endiselt on probleem karja juurest ära tulemisega ja treeningule keskendumisega, rääkimata siis uutest ja hirmutavatest asjadest võõras kohas (ehk võistlusel). Seega mõtlesime, et läheme temaga võistluspaika eelmisel õhtul - see andis võimaluse võistlusmaneežiga rahulikult tutvuda ja kõikide koledate nurkade, hirmsate kollide ja valju muusikaga harjuda. Suuremaks mureks oli hobuse ööseks võõrasse talli jätmine, kuna kodutallis ta enamasti jookseb ja kraabib mööda boksi ringi ning kisab sõpru taga (üldiselt elab ta õues koos oma karjaga). Herzi oli aga hämmastavalt mõistlik - mitte küll rahulolev, vaid siiski ärev, aga mingit laamendamist ei toimunud, pigem oli tegu lihtsalt mureliku hobusega.

Järgmisel hommikul oli ta samamoodi üsna rahuliku käitumisega, boks polnud öösel segi tallatud ega midagi - ainult et söök oli kõik alles ja minu sealoleku ajal (hommikust pealelõunani) nägin teda vaid paar korda silo ampsamas ja mõne üksiku lonksu võttis ämbrist juua ka (jootjat kartis, sest see tegi teistsugust häält, kui kodused jootjad). Lõpuks teda võistluseks saduldades seisis hobune lihtsalt boksis paigal ja lasi kõike endaga teha - väga mugav oli küll, kui ei pea pidevalt ringi tõmblevat hobust kinni hoidma ja rahustama, aga... mina läksin tegelikult päeva jooksul aina murelikumaks, sest teadsin, et see ei ole selle hobuse puhul absoluutselt mitte normaalne käitumine. See, mida mõni kõrvalvaataja võiks pidada lihtsalt hobuse rahulikuks iseloomuks, oli minu arvates hoopis nii kohutavalt suur stress, et õnnetu mära oli lihtsalt kõigest loobunud ja apaatseks muutunud. Ta küll reageeris ümbritsevale jms, aga... ma ei osanud mitte kuidagi rõõmu tunda selle üle, et see ilgelt tüütu ja närveldav hobune lõpuks ometi kord rahulik on - pigem oli teda väga kurb vaadata ja lootsin, et saame kiiresti-kiiresti tagasi koju minna (ja et mära omale söömata-joomata olemise tõttu koolikuid ei saaks).

Boksist välja võttes ja ratsutama minnes käitus ta küll endiselt - oli ärev ja närviline ja kartis ja kiirustas, aga mul oli sellise käitumise üle oluliselt parem meel, kuna... vähemalt hobusel oli piisavalt eluvaimu sees, et ta pidas vajalikuks olukorra üle muretseda. Võistlus läks ka üllatavalt edukalt (aga sellest mõnes järgmises postituses) ja tagasi koju minnes koplisse lastes oli mära nagu mära ikka - läks ajas kohe paar koplikaasast "oma" heinapaki juurest minema ja bossas ringi nagu talle omane. :)

Herzi kodus omas elemendis (pilt eelmisest suvest)
Mis ma öelda tahan, on vist see, et... minu arvates on ülioluline, et inimesed õpiks oma hobuseid lugema ja neist aru saama. See ei ole päris nii, et loed Tuire Kaimio raamatu läbi ja kõik ongi niisama tore ja must-valge. Kõik hobused on erinevad, samuti nagu inimesed, ja loomulikult ei ole ratsaspordiga tegeledes (või isegi niisama hobikorras hobuseid pidades) stressi ja kõike muud negatiivset võimalik alati vältida, aga selle peale mõtlemine ja hobustega erinevates olukordades arvestamine aitaks elu nii meile kui neile oluliselt toredamaks ja lihtsamaks teha, ja päris kindlasti ei muutu ka sportlikud saavutused selle tagajärjel kehvemaks. :)

Saturday, August 2, 2014

Viimaste customeride külastus lõppes sellega, et ma pole enam Why ainuke fänn ja nüüd järgmised nädal aega treenime vet-ülevaatuseks. Kõigepealt vaatasid ühte väga heade käikudega raudjat ja kuna too hobune käib juba sadulas, siis esialgu oli plaan teda ka ratsaniku all vaadata, aga siiis..... tulin ma Why'ga tallist välja ja raudjas oli unustatud lugu. Sõna otseses mõttes nad ei saanud enam pilku temalt ja kuigi üks teine hobune pakkus ka huvi, siis minu arust oli küll kohe alguses selge, kelle nad valivad - ja nii läkski. Õnneks paistsid hästi toredad inimesed, paar aastat tagasi ostsid siit ka ühe suht temperamentse trakeenimära ja Why veidi keerulisem iseloom ei tundunud nende jaoks üldse probleemiks olevat, nii et mul oleks väga hea meel, kui nad tema uuteks omanikeks saaks.

Ei saanud temast just parimat liikumise pilti, aga... ilus hobune ju!
 Tagumiste jalgade andmine ja käe kõrval jooksmine ei ole just kõige lihtsam asi Why jaoks, aga nädalake on veel aega harjutada, nii et tuleme vast toime. Esimesed jalad pole väga probleem ja autos käisime ka juba mitu korda kaera söömas. Treeningu koha pealt jõudsimegi nii kaugele, et olin tal kõhuli seljas ja kõndisime sammu natuke - sinnamaale see treening ilmselt seekord ka jääb (kui mingit kala vet-checkis ei selgu), aga... mul oli temaga tore ja nii lahe oli näha, kui palju ta selle lühikese aja jooksul muutus!

Näitus trakeenivarsaga läks hästi - meie beebi oma vaevu 3 elunädalaga nägi teiste kõrval (kellest enamus olid ikka mitmekuused) küll välja rohkem nagu ponivarss ja traavi oli temast suht raske sellises uues ärevas keskkonnas välja pigistada - ta peamiselt kas seisis või galopeeris - aga kui lõpuks traavis, siis näitas ilusat ülesmäge liikumist küll. Tulemuseks tüübi eest 9 ja ülejäänud hinded 8-d ning pääs finaali kah. Kujutan ette, et jube keeruline on kohtunikel nii pisikest varssa hinnata - ta ei pruugi sama head liikumist küll veel näidata, kui kuu aega vanem varss, aga samas kehva hinnet on ju ka piinlik panna, kui hiljem varsast üllatusena suuremat sorti tšempion välja kasvab.
Pilt trakeenivarsast on tehtud päev peale näitust, kodus
Hmm mis veel.... Adrenalinile elasime kaasa, aga ta sai Verdenisse ainult reservhobuseks kahjuks. Selles mõttes on "hobuseriikides" asi vähe keerulisem kui Eestis, sest suurvõistlustele pääsemine pole teab mis lihtne, kui hobuseid valitakse ühe käe näppude peal ja potentsiaalseid tahtjaid on... mitmeid kümneid või isegi sadu.

Võistlusisu pole mul see suvi nagu eriti üldse olnud - nüüd hakkasin ühe 5-aastase mära peale mõtlema, et võib-olla peaks proovima. Ta pole kunagi aga kuskil väljaspool käinud, seega tegime nädala alguses väikse reisi ratsakooli. Ei õnnestunud päris nii, nagu ma ootasin. Mära läks väga närvi transpordi ajal (kuigi rahulik sõber oma karjast oli kõrval), nii et pidime teda veidi rahustama - ratsakooli jõudmise ajaks oli ta seetõttu väääääga rahulikuks jäänud. :D Ratsutasin küll sõbraga enne, nii et ta sai rahulikult platsi kõrval nööri otsas tsillida tükk aega ja tagasi maa peale tulla, aga kui ma lõpuks selga läksin ja traavi proovisin, siis oli endiselt veidi süldi tunne all. Kuna meil polnud aega ka mitu tundi seal niisama passida ja oodata, kuni rahustuse mõju üle läheb, siis ei saanudki korralikku trenni teha, jalutasime niisama ringi natuke. Lõpuks kojuminekuks uuesti auto peale pannes oli tüüp muidugi laksust ärkvel jälle ja ähvardas taaskord üle esipuu hüpata. Vahva! Nüüd ma üritan kedagi mingi õhtu moosida, et teeks temaga 15 minutise sõiduringi lihtsalt harjutamiseks, siis õnnestub järgmine kord trenni minek ehk paremini. Oleksin ikka pidanud omal loomade veo loa Eestis ära tegema, nii mõnus oleks praegu lihtsalt hobused auto peale panna ja minna, kuhu tahad.