Monday, October 27, 2014

Vahepeal toimusid sellised asjalikud üritused ka, nagu:

- Hobuste biomehhaanika ja kiropraktika seminar Ruilas. Biomehhaanika poolt oli vähem ja sellega olen ise ka veidi rohkem kursis, aga kiropraktika osa oli väga-väga huvitav ja kokkuvõttes minu lemmik seni korraldatud koolitustest. Kiropraktika tundub selline põnev asi küll, aga ega ma reaalselt ei olnud selle sisusse varem tõesti eriti süvenenud ja minu jaoks oli see ka pelgalt "liigesteragistamine" (kuigi seda mitte üldse halva alatooniga). Teooria seal taga on tegelikult väga huvitav ja kuna sellest suudeti asjalikult ja kaasahaaravalt rääkida, siis jäin ülimalt rahule. Mingit kokkuvõtet ei hakka ma siinkohal ise ilmselge pädevuse puudumise tõttu tegema, aga internetiavarustest on kindlasti võimalik väga põnevat infot antud teema kohta leida, kel huvi peaks tekkima. Mul igatahes küll tekkis ja kunagi, kui peaks piisavalt raha ja aega olema, oleks täitsa vahva ka sellist asja juurde õppida (lisan selle oma pikka nimekirja).

- Veterinaarmeditsiini konverents Tartus. See aasta oli üle pika aja väga põhjalikult hobuste meditsiinile keskendutud: praktiline osa seisnes erinevate diagnostikameetoditega tutvumises ja loengud olid tiinete märade ja varssade probleemidest/haigustest. Jällegi oli väga asjalik väliskülaline seda kõike läbi viimas ja mul on lihtsalt jube kahju, et ma kogu saadud tarkust omale igaveseks kuhugi ajusoppi ei suuda talletada. Aga märkmed ehk aitavad kaasa hilisemale meeldetuletamisele.

Ratsutama jõudsin viimase nädala jooksul 2x (ja sõitsin 3-aastase hobusega muidugi ainult 20 minutit korraga), nii et veidike võõrutusetunne on peal. :) Aga muidu hall mära on vahva - peale 2-nädalast puhkepausi ei olnud kõige sujuvam trenn, aga järgmise ratsutamiseni ootas vaid 4 päeva ja oli igati töökas ja üsna koostööaldis. Vahel on meil sellega veidi probleeme olnud - mõtlen natuke jälle mingile füüsilisele takistusele, nagu tema emagi puhul, aga... kust iganes katsuda või mudida, siis hall naudib seda otsast lõpuni, nii et lihas- või üldisemalt seljaprobleemidele ei viita praegu küll otseselt miski. Minu selg valutab küll vähesest liigutamisest/liigsest istumisest, aga no worries, sest selle nädala lõpust alates õnnestub loodetavasti vähe aktiivsemaks jälle hakata.

Vahepeal leidsin vana, aga huvitava artikli Kyra Kyrklundilt (http://www.equisearch.com/article/kyrklund_smaller_steps_030910-12392), mida mõttes hoian, kui Verdetteniga jälle sõitma hakkan. See hobuste edasi sõitmine on üks naljakas teema, sest... mingi hetk (juba jupp aeg tagasi) jõudis mulle kohale, et see lihtne asi lahendab niiiiiiiiii palju rohkem probleeme, kui me arvata oskame - või vähemalt rohkem, kui mina oskasin. Väga tihti on olukordi, kus mingist peatamisest või ratsmetega jebimisest või millest iganes absoluutselt kasu ei ole, aga lihtsalt "ride forward" ja kõik on järsku hästi. Nii et tihtipeale jäädakse liiga kohapeale tiksuma, halvemal juhul hobusega kaklema vms, ja minu esimene lahendus kõikide selliste murede korral oleks hobust edasi sõita, taastada aktiivsus ja impulss ning tundlikkus säärele ja siis uuesti üritada. Aga siis (natuke väiksem jupp aega tagasi) hakkas mulle tunduma, et on ikka täitsa mitu olukorda, kus see edasisõitmine mingit imet kahjuks ei tee - jah, ta võib hetkeks hea tunde tekitada, aga probleemi algpõhjuse lahendamisele kaasa ei aita, pigem väldib seda.

See tasakaaluküsimus tundub olevat üks neist olukordadest, vähemalt V puhul küll. Seega ma plaanin nüüd tõesti palju rõhku panna üleminekutele ja traavi veidi "kokku" sõitmisele (galopis on väiksemaid samme liiga vara nõuda) ning vaadata, kas see üldist pilti parandab. Kuna ta on nii noor ja vähe sõidetud, siis kõike seda üritan muidugi hästi väikeste sammude kaupa ning väga vähehaaval teha, aga... treeningu suund sinnapoole ikkagi.

Tuesday, October 21, 2014

Hesteri kliinik

Vaatasin videot eelmisel nädalal toimunud kliinikust Hesteri, Dujardini ja Valegroga:
https://www.youtube.com/watch?v=kebnBiDYh90#t=1985

ja tuli isu oma erinevaid mõtteid kirja panna.


- Minu hobused on peaaegu alati kergemini paremale poole painutatavad ja vahelduva eduga ma ikka väga tõsiselt kahtlustan seda, et ma ise osaliselt sõidan nad selliseks, sest vasak pool on kindlasti ka minu nõrgem külg. Seda enam, et varem oli peamiselt levinud arvamus nagu hobused kipuks pigem vasakule kõverad olema - on see tingitud siis sellest, et nendega rohkem vasakult poolt tegeletakse või millestki muust... aga minu jaoks on see algusest peale just vastupidi olnud ja nüüdseks olen juba päris mitmete asjalike hobuinimeste kirjapandu või öeldu põhjal (nagu nüüd ka Hesteri puhul) teada saanud, et vähemalt ma pole oma arvamuses üksi. Enamik hobuseid ON pigem kõverad paremale poole, samuti nagu enamus inimesi on paremakäelised mingil veidral põhjusel, ja nagu Hester mainis, siis vajavad selles suunas rohkem sirgeks sõitmist ning teises ehk vasakus suunas rohkem painutamist ning järeleandlikkust (siinkohal mõistes suppleness).

- Üleminekud on kõige alus. Seda kliinikut vaadates mõtlesin taaskord sellele, kui kohutavalt igavaks ja kasutuks ikka paljud ratsanikud (sealhulgas mina) oma trennid kipuvad tegema. Ring ringi järel sama asja, üritades hobust pehmemaks või paremasse asendisse sõita. Jah, päris noorte hobustega ei saa nii tihti ja nii palju muutusi kogu aeg nõuda, kui kaugemale treenitutega, aga märguannete andmine ja neile vastuse saamine on kahjuks või õnneks ainuke viis, mille kaudu heaks ratsahobuseks võimalik õppida on. :)

- See, kui noored koolisõiduhobused väga erutunult pooleteistmeetriseid traavisamme teevad ja seal vahel mitu sekundit õhus lendlevad (võib näha väga paljude müügivideote peal, kus hobuse liikumist lahtiselt demonstreeritakse), jätab mind praeguseks juba suhteliselt külmaks. Ma isiklikult ei ostaks kunagi selle põhjal omale hobust. Minu vahva tori hobune teeb ka väga efektset ja ülesmäge traavi, kui teda krõbiseva kilekotiga selleks ärgitada vms - ainuke asi, mida sellega näeb, on see, kui hobusel tõesti absoluutselt mingit liikumist pole, nii et ta isegi ärevas olekus oma sammu suureks ja jõuliseks ei tee. Palju olulisem on minu arust see, millisest traavist sa tööd nö alustama pead - kas see on ühtlase rütmiga, edasipürgiv ja pehme. That's all. Valegro lõputraav antud videos oli samuti täiesti tavalise keskmise hobuse oma ja see, kuidas sealt kõik need vägevad GP liikumised kätte saada, on väga suurelt jaolt siiski ainult treeningu küsimus.

- Nende treeningmeetodi kohta otseselt mul polegi väga midagi kommenteerida. Ma nõustun kõigega. Ainuke asi, mis minu jaoks ideaalsest pildist puudu jääb, on veidi pikem kael ja ettepoole sirutatud nina koondatud liikumiste ajal (olen sellest vist varem ka kirjutanud), aga mina oma rumaluses ei näe küll ühtegi asja, mida ratsanik peaks/võiks selle jaoks teisiti teha, nii et... seetõttu ei julgeks ma isegi seda väikest detaili erilise kriitika alla suunata. Võistlusolukorras on muidugi alati pinge suurem ning igas harjutuses nõutakse hobuselt välja see päris-päris maksimum (ja selle piiri peal on vead ka kergemad tulema), aga kui sellel treeningvideol vaadata, kui vähese vaevaga, kergelt ja ideaalses rütmis hobune nt 5-meetrist volti kontragalopis teeb või piafeesamme näitab, siis... lihtsalt wow. Mitte mingit stressi ja mitte mingit vastupanu.

- Hester mainis ka, et sel hooajal nad kavatsevad ratsastustrenne teha vaid 2-3 korda nädalas. Samuti käib Valegro normaalse hobuse kombel rohukoplis iga päev paar tundi söömas (kauem ei saa, sest pidavat paksuks minema :) ). Ma ütleks, et need on tipptasemel võistlushobuse jaoks täitsa mõnusad tingimused - nagunii kaasneb palju vältimatut stressi reisimise jms ajal, aga vähemalt tore, et hobuse elu 100% 4 seina vahel liinil boks-maneež-transportauto ei kulge.

Ma saan muidugi aru, et siin kirjutatu on suures osas kiidulaul, aga tegelikult olen ma isiklikult väga palju aastaid ikka suhteliselt skeptiline igasuguste väidetavalt väga heade hobuste ja ratsanike suhtes olnud. Ma tõesti täiesti ausalt arvan, et Charlotte ja Valegro on maailma parima tiitlid igas mõttes ära teeninud ja kuigi ma väga ootan juba uusi säravaid talente suurtele areenidele sisenemas (sest noh... igav ju, kui kõik võidud samasse patta alati lähevad), siis ma väga kahtlen, kas sama häid kombinatsioone lähitulevikus üldse esile kerkib. Küll aga on nad väga edukalt ümber lükanud arvamuse (mis ka minul vahepeal tekkima hakkas), et nii kõrgele tasemele ei olegi võimalik jõuda nö ideaalmeetodi järgi sõites, ilma suuremat jõudu ega mingeid ebameeldivaid sunnimeetodeid kasutades. Ja see kõik teeb lihtsalt meele väga rõõmsaks. :)

Monday, October 20, 2014

Q ja V kolisid planeeritust veidi enneaegselt nüüd koju tagasi, puhkavad 2 nädalat ja siis tegelen nendega seal veel edasi mõnda aega. Vahepeal oli noorhobuste ülevaatus, läks enam-vähem nii nagu arvata võis.

2-aastane täkk on muidu igati vahva, aga ta liigub ikka jube imelikult - traavis on pöörete peal kohati lausa käiguvahe ja ma usun, et see sama mure takistab teda ka muudes allüürides ja hüpetel maksimumi andmast. Oleks võinud raudu panna korraks ja vaadata, kas see aitab, aga... nüüd ilmselt jääb see rautuse katsetus kevadesse saduldamise ajaks.

Quicky ei hüpanud ka päris nii entusiastlikult kui tavaliselt, aga... mina tegelikult olin jällegi rahul sellega, et ta jäi üsna arukaks ja mõistuse juurde ning ei kruttinud ennast päris pöördesse. Targemate sõnul võib see pea 3 kuud tiinust ka veidi juba mära mõjutada, et hoiab ennast takistustel rohkem tagasi kui tavaliselt (kuigi see ei takistanud tal nt järgmisel päeval üle kopliaia hüppamast, kui ma talle piisavalt kiiresti seltsilist ei viinud).

Üldjoontes tundus tase kuidagi madalam kui eelmistel aastatel, ei olnud ühtegi väga silmapaistvat hobust minu jaoks. Teisest küljest - see "wow-efekt" on tegelikult väga kaheldava väärtusega asi, sest lõppkokkuvõttes on olulisem ilmselt stabiilne ja puhas takistuste ületamine ja see oli loomulikult seekordsetel võitjatel ka olemas, nii et päris nii ma ka siiski väita ei julgeks, et hobused kehvemad olid kui varem. Võib-olla hoopis vastupidi. Mida mina ka tean. :P

Aa ja mu lemmikosa ülevaatusest oli seik, kus üks segaduses 2-aastane mära läbi riidega kaetud piirde jooksis ning seinapeeglitesse hüppama hakkas - tribüünilt hakkas selle peale umbes 20 inimest korraga üle maneeži erinevaid nõuandeid karjuma, alates sellest, et jääks seisma ja võtaks hobuse kinni ning lõpetades sellega, et annaks hobusele peksa, kui ta seina lähedale liigub. Was very helpful.

Mõlema hobuga ratsutasin ka muidu nädalavahetusel ja suures maneežis või platsi peal triivivad nad ikka palju rohkem oma suunas ära, kui ma harjunud olen. :D Aga pühapäeval oli E ka nõus Verdetteni selga minema ja mul oli nii hea meel, sest nad nägid väga vahvad ja asjalikud välja. Quickyga sõitsin ainult ühe korra ja väga hea polnud, kiirustas ning oli tsipa närviline, aga eks kui ta "koduga" jälle ära harjub, siis läheb kindlasti lihtsamaks uuesti.

Thursday, October 9, 2014

Teiseks hobuseks, kellest kirjutama pidin, on Verdetten - hoopis teistmoodi loom. Nagu ka maininud olen, siis ta pole kunagi eriline energiapomm olnud, kuid liikumise ja aktiivsuse koha pealt ei saa ma enam küll kurta. Üldjuhul jookseb edasi hea tempoga ning energiliselt  ning selle külje pealt probleeme pole. Edasiminek ei ole veel alati nii ühtlane kui võiks - see tähendab, et vahel mingil põhjusel järsult alandab tempot ning kui edasi nõuda, siis sellele reageerib ka veidi üle ning läheb lausa jõnksuga :) - aga üldiselt see pool paraneb tasapisi.

Kõige keerulisem on temaga galoppi sõita, sest... ta lihtsalt ei suuda ennast tasakaalustada. Suure ringi peal saab joostud küll, aga samm läheb väga laiali ja ka üsna kiireks, sest aeglase tempo juures ta ei suudaks allüüri säilitada. Osaliselt tuleb see galopp kindlasti lihtsalt ajaga - kui hobune tugevamaks ja kogenumaks saab; teisest küljest ma ei tahaks galoppi trennist päris välja jätta, sest minu arvates ta peaks ikkagi tasapisi harjuma ka selles allüüris liikuma. Siiani olen pigem teinud galoppi mõned suured ringid järjest, sest vahel ta kipub ise traavi kukkuma ja ma ei ole tahtnud seda kommet lasta välja kujuneda - põhimõttega, et praegu on talle see küll füüsiliselt raske, aga mingi hetk võib-olla lihtsalt õpib ära, et traavi jääda on kergem lahendus, ning hakkab seda harjumusest tegema.

Nüüd aga uurisin ja otsisin uusi ideid ning pean vist veidi lähenemist muutma. Põhirõhk edaspidi loomulikult traavitööl (nagu ka siiani) ja galoppi päris välja ei jäta, aga hakkan rohkem keskenduma galoptõstetele ning galoppi ennast küsima ainult väga lühikeste jupikeste kaupa. Tegelikult loogiline ka, sest galopitõste ajal kannab noor hobune üldiselt suuremat osa raskusest tagaotsal, kui edasiste sammude ajal. Seega mida rohkem tõsteid, seda rohkem harjub ennast tahapoole tasakaalustama ja ühel hetkel hakkab seda tasakaalu ehk ka järgmiste sammude jaoks jaguma, nii et ei ole seda kohest esiotsale ja laialivajumist. Samuti peaks galopitõstetega hobuse väga kenasti sääre ette saama, nii et kui tal ka eelnimetatud "halb" harjumus peaks välja kujunema, siis ausalt sääre ees ning heas tasakaalus olevat hobust ei tohiks hiljem olla väga raske ümber veenda, et nüüd tuleb ikka natuke kauem seda galoppi hoida.

Suvel lubas üks treener mul samuti esimeste trennide jooksul oma hobust ainult ühe 20 meetrise ringi korraga galopis hoida ning siis tagasi võtta - põhjendusega, et pole mõtet suure maneeži peal või pikalt ringi sõita, kui selle 20 meetri pealgi hobune veel piisavalt hästi tasakaalus ning juhtimisvõtetes pole. Tookord mul oli küll veidi rohkem sõidetud hobune ja üsna pea lubati juba pikemalt galoppi sõita :D, aga nt teine sõitja, kel oli rohelisem hobune (ja tal oli ka vähe probleeme galopis vastu hakkamise ja pukitamisega), pidigi ainult lühikesi juppe sõitma, sest treeneri sõnul ei tohiks noorega kunagi nii pikalt järjest galopeerida, kuni ta ära väsib. Sellest tekib hobuse jaoks halb kogemus ja see on ka paljude vastuhakkude põhjuseks. Lühike jupp, tagasi traavi, ja ohtralt kiita. Verdetten pole küll kuskilt otsast vastuhakkaja tüüp, aga füüsiliselt on ta sama õrnake nagu kõik temavanused hiljuti saduldatud hobused, seega kehtib see põhimõte kindlasti ka tema kohta.

Võimalusel proovin maastikul käia ning idee poolest võiks kavaletid ka aidata, aga kui korra proovisin, siis selgus, et galopis on ikkagi veidi vara neid latte töösse võtta - eriti kuna ma ei taha, nagu mainitud, talle seda asja veel keerulisemaks teha. Aga traavis küll, miks mitte. Ja kui kellelgi on veel asjalikke teemakohaseid soovitusi, siis võib julgelt jagada. :)

Sunday, October 5, 2014

Kuna hobused on nüüdseks täitsa sõidetavad juba, siis on aeg hakata rohkem pisiasjadele tähelepanu pöörama. Noore hobuse saduldamine on mul praeguseks osaliselt juba selliseks... rutiinseks tegevuseks kujunenud. Mitte halvas mõttes rutiinseks - see on endiselt iga hobusega huvitav ning väga tänuväärt tegevus - aga üldjuhul teen iga kord samu asju ning samas järjekorras. Kõige suuremaks erinevuseks on ilmselt kiirus, millega ühest punktist teise on võimalik jõuda: kui mõnel hobusel läheb uute asjadega harjumiseks või millegi õppimiseks 10 minutit, siis teine vajab mitmeid kordusi ja hulga pikemat aega. Loomulikult leidub ka hobuseid, kellele tavapärane "skeem" päris ei sobi ning tuleb veidi juurde mõelda ning erinevaid lahendusi otsida, aga... kui aus olla, siis on mulle selliseid üsna vähe ette sattunud. Rahulikud, närvilised, laisad, kartlikud, pealetükkivad - ikkagi tahan ma üldiselt igaühega need teatud sammud järjest läbi võtta ja enamasti see õnnestub.

Põnevamaks ning keerulisemaks läheb asi ikkagi juba peale saduldamist - kuidas saada ühest kogenematust noorikust märguannetele hästi reageeriv ning igatpidi pingevabalt liikuv ratsahobune. Seal tulevad rohkem mängu kõik erinevad nüansid; ning treeningharjutused ja -ideed, mis ühele on väga kasulikud, võivad teisele hoopis ebasoovitavas suunas mõjuda.

Siinkohal peab muidugi mainima, et seda nö väga individuaalset lähenemist saab (ja osaliselt peaks) kindlasti juba saduldamise ajal ja ka enne seda kasutama - mida pikem on eeltöö, seda paremini on võimalik seda just hobuse enda vajadustest lähtuvalt suunata. Kuna mina tegelen tihtipeale noortega nt vaid paar kuud ja väga tore oleks, kui hobune selle aja jooksul kõige algelisemad tõed ratsahobuseks olemisest selgeks saaks, siis minu tehtav eeltöö nendega ei ole alati see, mida ma päris ideaaliks pean - eekõige on puudusi ilmselt just füüsilise külje ettevalmistamise poolelt, sest see võtab tahes-tahtmata AEGA (psühholoogilises mõttes usun, et nad on üldjuhul piisavalt valmis - vastasel juhul ma lihtsalt sinna selga meelsasti veel ei roni, sest see on ohtlik). Selle kompenseerimiseks teen ma aga noorhobustega alati tõesti üsna lühikesi trenne ning proovin neile kindlasti piisavalt palju puhkepäevi vahele jätta, et igasugustest võimalikest tekkinud pingetest oleks aega vabaneda. Sellised kompromissid on vahel vajalikud jah, aga noh... leidub piisavalt ka selliseid meetodeid ja olukordi, kus hobused õpetatakse nullist inimest kandma paari päeva või ka poole tunniga, seega ei ole mina veel sugugi kõige keerulisemas olukorras. :)

Kui nüüd konkreetsemalt hobuste ja plaanide juurde minna, siis... täna alustame Q-st. Ma olen siiani temaga superduper rahul olnud ja ta on tõesti üks mu väga lemmikutest hobustest üldse, aga... algusest peale on selge olnud, et tal on omad keerulised kohad ja nendega tuleb päris põhjalikult tegeleda, et temast hästi toimiv ja terve ratsahobune kasvaks. Tema reageerimine nii edasiajavatele, peatavatele kui pööravatele märguannetele on päris hea, kuigi... ükski hobune ei ole kunagi LIIGA palju sääre ees, nii et seda tuleks ikka edasi arendada ning häälega oma märguannete toetamist tasapisi vähendama hakata. Suurimaks probleemiks on see, et ta kipub ennast kogu kehast liiga pingesse tõmbama... see on lihtsalt see, kuidas ta 90% ajast liigub ning kindlasti on kaasa "aidanud" varsaeast saati kaasnev ülimalt kerge erutatavus (mis praeguseks on küll juba väga suures osas tagasi tõmmanud ning ei tekita olulisi probleeme). Kuna Q-l on ka küllalt nõgus selg, siis kaela kõrgele ja lühikeseks tõmbamisega teeb ta sisuliselt kogu oma kehale suure karuteene ning selline liikumine ei ole kuidagi pikas plaanis tervislik. Õnneks on ta praeguseks õppinud juba ennast teatud hetkedel lõdvemaks laskma ning üldplaanis on ka lõdvestamine ning kaela pikalt ette-alla sirutamine kindlasti see, millele ma lähitulevikus kõige suuremat rõhku osutada kavatsen.

Q puhul nt peab täitsa mõtlema, kas temasugusele hobusele oleks üldse kasulik pikk ja korralik kordetusperiood enne selga minemist? Seda seetõttu, et kordel on ta praktiliselt alati jooksnud sellises nn ebasoovitavas asendis (pea ja taguots kõrgel, selg nõgus, kael lühike ja sammud kinnised). Viimasel ajal on hakanud küll vaikselt kordel ka ennast lõdvemaks laskma, aga kui võrdlen praegusel hetkel meie ratsutamist ja kordetamist, siis KINDLASTI pakub ta sirutamist ja selja tõstmist oluliselt sagedamini siis, kui ma ise seljas olen - jah, füüsiliselt on see võib-olla keerulisem koos ratsanikuga, aga seevastu on mul võrreldes kordetamisega nii palju rohkem märguandeid kasutada, millega teda kuhugipoole suunata. Misiganes abiratsmeid kordel juurde panna on võimalik, siis väga tundliku hobusena tõmbab ta kindlasti enda kaitsmiseks kaela lihtsalt rulli ja selja veel nõgusamaks; ning sama juhtuks tõenäoliselt nt topeltkordet tehes - topeltkorde on väga hea abivahend nt juhtimisvõtete õpetamiseks enne selgaminekut, aga ideaalselt head ja pehmet kontakti on nii pikkade "ohjadega" ikkagi väga keeruline hoida. Seega - muidugi võiks hobune enne ratsutama hakkamist oma seljalihaseid tugevdada jnejne, aga... kui kordel selle "õigetpidi" liikumise jaoks niivõrd palju kauem aega läheb, siis võib-olla ei olegi nii halb mõte pigem tasapisi varakult hakata seljas käima ning saada hobune oluliselt kiiremini õiges suunas töötama.

Järgmisest hobusest üritan mõni teine päev midagi kirja panna.

Praegu on üldse ka selline plaan, et novembrikuust liigun tõenäoliselt veidi tagasi põhja poole, ja see tähendaks, et mul õnnestuks Albatrossi näha oluliselt tihedamini, kui viimaste aastate jooksul siiani - ja see oleks ju vägaväga vahva! :) Peab ehk lausa mingi talle sobiva treeningprogrammi välja mõtlema, mis üksluisele karjamaa-/koplielule vaheldust tooks.