Saturday, November 21, 2015

Traavi arendamisest

Kõik on kindlasti kuulnud, et koolisõiduhobusel peab olema hea samm ja galopp, sest traavi on alati võimalik treeningu käigus paremaks muuta. Minu viimase aja mõtted on tiirlenud selle ümber, et... kuidas seda siis teha?

Esimene küsimus tekib muidugi kiirelt - milline on üldse hobuse "loomulik" allüür, mille tasemelt me treeninguga pihta hakkame? Kas loomulikuks võiks pidada nt seda, kuidas hobune ilma ratsanikuta kordel liigub? Või on loomulik hoopis see, mida nad vabaliikumisel erutunud olekus näitavad (sellist liikumist ei saa just tavapäraseks nimetada, aga samas ei ole see ju ka kunstlik - keegi pole seda neile õpetanud). Potentsiaalselt väga suurte liikumistega hobused võivad treeningus käituda äärmiselt erinevalt - ühed on sellised, kelle traav on alati vetruv ja hõljuv ja suure sammuga; teiste liikumine pole aga tavaolekus enam kuigi märkimisväärne, vaid muutub lühemaks, rohkem maadligi ja suurem osa energiast kaob ära.

Olen juba pikemat aega mõelnud, et isiklikult ma ei ostaks hobust sellises erutatud olekus vabaliikumise põhjal, vaid tahaks justnimelt näha seda, kuidas ta nt kordel liigub (või kui tegemist saduldatud hobusega, siis loomulikult ratsaniku all) - just seetõttu, et mina ei ole kuigi osav selle traavi seljast kuidagi suuremaks või võimsamaks muutmises, ning siis on ju tore, kui hobuse traav on automaatselt juba üle keskmise. Teisest küljest - kui tegemist on väga kogenud ratsanikuga, kes oskab allüüridest parima välja tuua, siis ilmselt on just olulisem näha hobuse potentsiaalset võimekust, st milleks ta tegelikult füüsiliselt võimeline on, mitte seda, kuidas nt äsjasaduldatud ja mitte veel päris tasakaalus olev hobune ratsaniku all liigub.

Seega usun, et vabaliikumisel on justnimelt näha hobuse potentsiaali; seda eelkõige traavis, sest galopis võivad nad vahel liiga pingesse minna ja no sammu kvaliteeti ei saa erutatud olekus hobuse juures üldse hinnata. Selle põhjal võib tegelikult öelda, et isegi keskmisel mittekoolisõidusuunalisel harrastajahobusel (nii sporthobustel, aga ka nt meie enda tori hobustel, olgu nad siis poolsportliku veresusega või mitte) on tegelikult tihtipeale oluliselt rohkem potentsiaali liikumistes kui me arvame, peamist rolli mängib ikka see, et neil puudub vastav treening selle esile toomiseks. Loomulikult on sporthobuste aretuses tähelepanu pööratud ka sellele, kui lihtne on hobuse liikumiste potentsiaali treeningu kaudu reaalselt välja tuua - ja koolisõidusuunitlusega hobuse puhul on see üldjuhul lihtsam kui takistussõiduhobuse või siis näitena toodud tori hobuse korral.

Nüüd aga selle juurde, millest ma tegelikult alustasin - et kuidas seda hobuse võimekust siis reaalselt liikumises välja tuua. Siin Taanis olen ma sõitnud päris paljude toredate hobustega, kes jooksevad kenasti, keskmisest natuke suurema ja võimsama sammuga, sest aretus on koolisõidusuunaline, ja noh, on igati tublid noored hobused. Siis müüakse nad uutele omanikele ja nende tulevik võib minna kahes suunas (okei, tõe huvides tunnistan, et tegelikult on ka vahepealsed variandid võimalikud):
1) uus omanik ei oska absoluutselt ratsutada ja suudab hobuse üsna kiiresti vigaseks või sadula all protestivaks sõita, nii et tema ratsahobuse karjäär kuigi kaugele ei arene
2) uus omanik on väga hea ratsanik ja nende saadetud piltide ja videode põhjal tundub uskumatu, et... minu all olnud tublist ja üsna lahtiste liikumistega hobusest on saanud mõne kuuga sellise tasemega hobune, kelle taolist võiks vabalt ka kuskil noorhobuste MM-il vaadata.

Variandis nr 2 selguva põhjal tekibki küsimus, et millest selline muutus hobuse liikumises erinevate ratsanike all nii lühikese aja jooksul - midagi peavad need uued ratsanikud oluliselt teistmoodi tegema kui mina.

Esimese asjana toon muidugi siinkohal välja selle, et minu esimene eesmärk, erinevalt neist paljudest tulevastest hobuseomanikest, ei ole kunagi olnud hobuse äärmiselt silmapaistev ja ekstravagantne liikumine. Loomulikult noore hobuse puhul pööran rohkem tähelepanu tema lõdvestatusele, puhtale rütmile, erinevate märguannete õpetamisele ja nende aktsepteerimisele. Juhtub üsna harva, et ma kõikide nende punktidega hobuse juures 100% rahul olen ja seetõttu ilmselt pusingi vaikselt põhiasjade kallal edasi ja ei pööra eriti tähelepanu sellele, kui suur ja uhke see traav sealjuures on. Jällegi - see traavisamm iseenesest on neil peaaegu alati suurem kui mittekoolisõidusuunalistel hobustel, kellega nt Eesti sõitnud olen - ja seetõttu see tundub mulle piisavalt hea ja mitte kõige olulisem asi, mida antud hetkel edasi püüda arendada.

Teine, ja mitte vähemtähtis, on asjaolu, et liiga kiirelt liiga palju nõuda on alati riskantne. Suur on oht tekitada jalgu lakke viskavaid leg mover'eid, kes võivad 4-5-aastaselt küll vahvad välja näha, aga kaotavad hämmastavalt kiiresti oma korrektse liikumise ning lähevad suure tõenäosusega väga palju kiiremini katki kui tasakaalukalt ülesehitatud ja läbimõeldud treeningplaani põhjal töötavad hobused.

Aga sellegipoolest - kuna mul on hetkel võimalik üsna hea potentsiaaliga hobustega sõita, siis tegelikult ma tahaks seda veidi ära kasutada, ning olen viimasel ajal traavi kvaliteedile üsna palju tähelepanu üritanud pöörata. Põhiline asi, mille abil mina midagi natukenegi hobuse käikudes muuta oskan, on üleminekud - esialgu allüürisisesed, aga hiljem ka nt sammust traavile jne. Muidugi eelduseks on, et hobune reageerib väga hästi edasimineku osas säärele, ja tagasivõtmise osas istakule. Kui need asjad ei toimi, siis ei ole ükski üleminek tasakaalus ning seega ei abista ka mitte kuidagi allüüri paremaks muutmist. Mis ei tähendaks, et üleminekud sel puhul kasutud oleks, vastupidi - sellisel juhul tuleb samuti üleminekuid palju teha, lihtsalt eesmärgiks oleks just nende märguannete kinnistamine ja parema reaktsiooni saamine.

Supertore on, et mul on selline schoolmaster praegu kasutada nagu H, sest mitte ühegi hobusega varem ei ole ma nii hästi tundnud seda, kuidas hobuse traav ei kaota koondamisel mitte grammivõrdki energiat - lihtsalt edasiliikumise power muundatakse osaliselt enesekandmisvõimeks, samm muutub lühemaks, kuid sellevõrra vetruvamaks. See on superlahe tunne ja seda üritan ma endale meelde tuletada iga kord kui ma nooremate hobustega neid "allüüri parandamise üleminekuid" harrastama hakkan. Loomulikult on kõik tasemed noorte puhul hoopis madalamad ja allüürisiseste liikumiste erinevus hoopis väiksem, kuid idee jääb samaks.

Esimene samm on traavi veidi lühemaks sõita, nii et impulss säiliks. Impulsi säilimiseks on vaja neid kohati säärega pisut edasi aidata - ja just siinkohal on minu arvates ÜLIoluline, et hobune tunneks ja reageeriks hästi istaku peatavale mõjule. See täiesti ebanormaalselt populaarne arusaam, et "eest hoiad ja tagant sõidad" ei vii mitte millegi muu kui närvilise, vastuhakkava või lihtsalt tuima hobuseni, sest jõu kasutamine hobuse suus (ega ka kuskil mujal, kui aus olla) ei arenda neid mitte kunagi mingis positiivses suunas edasi. Kui aga hobune reageerib piisavalt hästi istakule, siis üllatus - sa saad neid ühtlasi säärega "edasi" sõita ja istakuga tagasi hoida, jättes ratsmele sealjuures kõigest veidi abistava/suunava ülesande - siit algabki minu arvates tõeline koondus.

Teine samm on siis see, kui sellest pisut lühema, kuid kõrgema ja energilise sammuga traavist õnnestub neid uuesti edasi sõita. See on koht, kus hobuse liikumises peaks olema rohkem impulssi, maahaaramist ja ka sammukõrgust võrreldes varasemaga, sest nad ei ole pidanud energiat nullist üles arendama, vaid see oli juba enne sammu pikendamist seal olemas ja kuhugi tuleb neil see ära mahutada :). Loomulikult esialgu ei ole erinevus märkimisväärselt suur, samuti ei suuda nad seda säilitada pikka aega, vaid ainult mõne sammu jooksul. Edasi on aga kõik treeningu ja kannatuse küsimus ning ühel hetkel muutub see suurem ja võimsam traav hobuse jaoks üsna loomulikuks liikumiseks.

Kusjuures - kuigi korrektse treeningu tagajärjel suudavad hobused seda tekitatud impulssi oma liikumises järjest pikemat ja pikemat aega hoida, siis ma arvan, et nad ei PEAKS seda tegelikult pidevalt tegema, sest isegi heas füüsilises vormis hobusele on see oluliselt koormavam kui nende "tavaline" traav. Oluline on, et hobused  suudaks neid samu lihaseid, mis neid kõrgele õhku tõukavad, sama edukalt lõdvestada ning seda ka ratsaniku all liikudes, mitte ainult koplis jalutades. Seega, mida suuremaid füüsilisi pingutusi hobuselt nõuda, seda tähtsamaks muutub trennieelne ja -järgne jalutamine ja sirutav lõdvestustraav, samuti lühikesed vaheldushetked trenni keskel.

Lisaks üleminekutele on muidugi võimalik allüüri kvaliteeti parandada ka kavalettide abil - kuigi minu arvamuse kohaselt arendavad kavaletid peamiselt vastavat lihastikku, kuid mitte niipalju hobuse nö mentaalset valmidust suuremat traavi teha ega oskust märguannetele vastavalt reageerida. Ma ei ole kuigi palju tähele pannud, et hobuste liikumine enne ja peale kavalette oluliselt muutuks (erinevalt sellisest trennist, kus palju edukaid üleminekuid teha) - pigem ikka muudetakse need konkreetsed 3-4 sammu, mis on vajalikud lattide ületamiseks, kuid üldjoontes jääb liikumine samaks. Pean aga tunnistama, et ma ei kasuta kavalette kaugeltki nii palju kui ideaalne oleks ja võib-olla on mu arusaam vale lihtsalt kogemuste puudumise tõttu. Füüsilise poole arendamine on aga igal juhul sama tähtis kui mentaalse, nii et kavalettide kasu ja tähtsust ei peaks sellegipoolest alahindama, isegi kui mu eelmainitud tähelepanek paika peab.

Kindlasti on lisaks üleminekutele ja kavalettidele veel mingeid kavalaid nippe olemas, aga võib-olla kuuluvad need ainult nende osavate ratsanikke saladuslikku kogemustepagasisse, millest mul siiani õrna aimugi ei ole. Kui keegi mõnest sellisest saladusest teadlik on, siis loeksin hea meelega. ;)

Sunday, November 8, 2015

Hobuste pidamisest ja tervisest ja südametunnistusest ka :)

Kuidagi märkamatult on kuu aega mööda läinud ilma ühegi postituseta, aga ega mingeid hiiglaslikke elulise tähtsusega muutusi pole ka aset leidnud. :)

Kehvakesed varsad on õnneks ilusasti kosunud ja isegi väikestest lisaprobleemidest hoolimata nüüdseks piisavalt terveks saanud, et naudivad nüüd jälle karjas õueelu. Viimane aeg oli nad tallist "välja visata", et nad talvel õues elamiseks pisavalt karastuks - samas on meil siin hoolimata novembrikuust mitmetel päevadel sellised toredad 15 kraadi sooja, nii et temperatuuri mõttes ei peaks neil häda küll olema ning vihma- ja tuulevarju õnnestub ka pisikestel minna, siiani saavad ilusti hakkama.
Küll aga ei olnud kõik mured veel läbi - üks hobune sai omale sellise sooleummistuse, et asi lõppes kliinikus ja lõikusega. Nüüdseks on sellest umbes poolteist nädalat möödas, hobune tagasi kodus, ja paistab tasapisi kosuvat, aga...  väga mitmed tuhanded eurod, mitu kuud boksirežiimi ja jalutamist, rääkimata ohust, et probleem võib halvemal juhul korduda + suure tõenäosusega tulevik sugumärana, sest kes see ikka tahaks hiljuti koolikuoperatsioonil käinud hobust omale osta? Aga noh... üks päästetud elu sellegipoolest ja suure loomasõbrana arvan, et see on kogu seda aja- ja rahakulu väärt küll. Kõrvaltvaatajana on muidugi lihtne rääkida, kui ise ei pea olema see, kes nende kulude jaoks ressursse leidma peab.

See on üldse väga keeruline teema. Ühest küljest olen muidugi nõus sellega, et hobune on elusloom ja sõber, mitte ainult spordivahend, ja loomaomaniku vastutus tähendab ka seda, et looma eest ollakse valmis ja võimeline ka haiguste või muude probleemide korral hoolitsema - mis tähendab, et kui sul piisavalt raha pole (või pole valmis seda kulutama), siis sa ei peaks sellist kallist looma üldse omamagi. Teisest küljest - paljudel nö tavalistel hobuseomanikel ei ole võimalik vajadusel oma hobuste terviseprobleemide selgitamiseks või lahendamiseks aastas kümneid tuhandeid eurosid välja käia, samas aga elavad nende hobused palju vabamat ja õnnelikumat elu koos karjaga õues käies jms, võrreldes rikaste sponsoritega sporthobustega. Nii et kumbasorti hobusepidamine see parem variant on?

Mina isiklikult olen muidugi teinud otsuse, et Albatross on maailma tähtsaim hobune ja hoolimata sellest, et ma temast mingit otsest kasu enam ratsutamise näol ei saa, siis võtsin omale vastutuse tema eest hoolitseda nii kaua kuni ta ise elurõõmus ja õnnelik on. Olen ka kohati kriitiline inimeste suhtes, kes teevad teistsuguseid valikuid, sest... miks nemad oma loomade eest sarnast vastutust ei ole nõus võtma? Tundub kurb ja ebaõiglane nende hobuste suhtes ja ilmselt ongi. Reaalsus on aga see, et ratsaspordist ja hobusekasvatusest laiemas plaanis ei jääks ilmselt suurt midagi alles, kui iga spordiks (olgu see siis võistlus või niisama hobi/harrastamine) või siis nt aretuseks kõlbmatu hobuse aastatepikkuseks ülalpidamiseks ja vajadusel ka ravimiseks niivõrd suuri ressursse kulutama peaks nagu hobuse (kvaliteetne) pidamine maksab. Nii kurb kui see ka poleks.

Kuigi surutakse peale inimeste südametunnistusele, et ole nüüd vastutustundlik ja hoolitse oma vana/haige hobuse eest, samuti koguvad populaarsust igasugused organisatsioonid, mis sellistele hüljatutele uusi kodusid otsivad jnejne, siis lõppkokkuvõttes see probleemi siiski ei lahenda, sest kulutused nende hobuste peale on sellegipoolest hiiglaslikud, lihtsalt makstud kinni mitte hobust "kasutanud" inimeste, vaid teiste heasüdamlike taskutest näiteks. Küll aga võiks märkimisväärset mõju omada see, kui hobuseomanikud ja sportlased oma tegevusi planeerides oleksid veidi teadlikumad sellest, KUIDAS selle vigase hobuse tekkimist üldse vältida. Kui hobuse keskmine eluiga on ca 25 aastat, siis ei ole ju ometi normaalne, et 10-aastaseks saades on pooled (see suurusjärk on nüüd küll täiesti laest võetud, pean tunnistama) hobused piisavalt tõsiste terviseprobleemidega, et neid eesmärgikohaselt kasutada ei saa.

Me võime ju rääkida, kui pahad on hobuse jaoks mingid teatud treeningvõtted või kui laastavalt liiga suur koormus noorest peast neile mõjub; teatud seltskonnal pole sellisest moraaliloengust kahjuks sooja ega külma. Kummaline on aga see, kuidas seesama seltskond inimesi ei suuda aru saada, et iga liiga varakult katki sõidetud hobune tähendab neile endale mitme aasta jagu pidamis- ja treenimiskulude vastu taevast lendamist, rääkimata sellest, et selle õnnetu hobusega pole suurt midagi edasi peale hakata ja ta satub selle seltskonna hulka, kelle saatusest ma siin pikalt juba jutustanud olen. Täpselt sama lugu käib pidamise kohta - muidugi on kulukas võimaldada hobusele liigiomaseid tingimusi, eriti kui ta sealjuures peab olema suuteline kõrgel tasemel võistlussporti harrastama, aga kui see hobune omale tõsised koolikud (see on muidugi kõige ekstreemsem näide), maohaavad vms pidamisega seotud terviseprobleemid saab, siis võivad need kohati tema sooritusvõimet vägagi oluliselt pidurdada, ning ravimine või kehvemal juhul hobuse "ära viskamine" on jällegi palju suurem kaotus igas mõttes.

Ja ei saa unustata muidugi aretuse poolt - lisaks omadustele, mis suudavad lühiajaliselt sooritusvõime tippu viia, tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka sellele, kas need omadused juhuslikult mitte hobuse pikaajalist vastupidavust hoopis negatiivselt ei mõjuta.
Seoses Albatrossiga (ta ei kuulu nüüd siia sporthobuste teemasse väga, aga siiski...) olen päris mitu korda kuulnud, et nii kahju, et ta mära ei ole - ilus hobune ju ja saaks vähemalt millekski teda kasutada. I love him with all my heart, aga jeerum - mille kuradi pärast peaks ma kasutama aretuses hobust, kelle jalad on luukilde täis ning ei pidanud halva konformatsiooni ja ehituse tõttu (mis on kuuldatavasti iseloomulik ka teistele samadest liinidest pärit hobustele - seega mitte ainult juhuslikult Albatrossi õnnetu isiklik probleem) rohkem kui 5 aastat keskmise koormusega trennitegemist vastu? Selleks, et mina või mõni järgmine õnnelik omanik saaks mõne aasta pärast samasuguste murede ja probleemidega vastakuti seista ja kaaluda variante: kas ma maksan heast südamest järgmised X aastat selle hobuse ülalpidamist kinni või kas ma lõpetan ta elu või kas ma üritan ta mõnele teisele heasüdamlikule inimesele pähe määrida või kas ma äkki teen temast mõned nunnud varsad veel juurde?

Nojah, nüüd sai see ammu igalpool äraleierdatud teema jälle ühe ringi peale, aga mis teha - see lihtsalt ONGI väga oluline. Just see, et hobuse tervisele ja tulevikule mõeldakse piisavalt sellel ajal, kui kõik veel hästi ja korras on, mitte ei hakata esimest korda kaugema tuleviku peale mõtlema alles siis, kui loomaga tegelikult enam midagi peale hakata ei ole.

Mul nüüd siin selle maailmaparandamise käigus oma hobustest aega rääkida ei jäänudki, aga mis seal ikka. Hetkel on neid mul umbes 15, nii et ega kellelegi midagi meelde ei jääkski. :)