Sunday, March 27, 2016

Väike must

Lubasin temast pilti panna, aga tegin hoopis videojupi. Nagu ikka, on mul kahju, et ma ise paremini hobuse seljas istuda ei oska. Selle hobuse seljas on mul aga üha sagedamini see õige tunne, et kõik ongi justkui nii nagu peab - asjaolud, et ta on kõigest paar kuud sadulas olnud, suurt midagi ei oska veel ja on sarnaselt kõikidele teistele samuti oma väikeste probleemidega, ei oma siinkohal enam mingit tähtsust. :)


Thursday, March 24, 2016

Ma olen peaaegu juba ära unustanud, et mul blogi olemas on. Tegelikult mõned korrad olen ikka postitust kirjutama hakanud, aga lõpuni pole kordagi jõudnud, sest... ei jõua ja ei viitsi ja tagantjärgi vaadates ei räägigi need poolikud postitused suurt millestki olulisest.

Mis on juhtunud? Veebruaris käisin meie treeneriga kaasas Will Rogersi kliinikus, mis oli täitsa vahva. Kes ei tea, siis Will on see tüüp, kes on tuntud oma kõrgetasemelise kollitreeningu poolest - kõik need mootorratturid ja elav tuli ja muud sellised. Üks väga dramaatiline video nt siin: https://www.youtube.com/watch?v=pq0nwZ978_A, kuigi mulle tegelikult avaldas rohkem muljet üks video sellest, kuidas parasjagu piafeed sooritav hobune täielikult suure riide alla maeti - no problem whatsoever. :)

Tundub, et viimasel ajal on lisaks niisama kodus oma lemmikutega aega veetvatele inimestele ka professionaalsed ratsutajad avastanud, et kollitreeningust võib nende hobustele kasu olla - kuigi ega neile vist väga ei meeldi, kui seda niimoodi nimetada. Sest tegelikult pole muidugi idee mitte hobuse kõikide maailma asjade vastu desensitizimises, vaid selles, et ta oma ratsanikku usaldama hakkaks ja teda ka ebakindlates olukordades kuulda võtaks, aga... erinevate kollidega harjutamisel on siiski kindlasti ka oma roll.

Sama tuli välja ka selle meie treeneri hobusega - käekõrval tegeledes suhtub ta praeguseks juba kõikidesse lippudesse, vihmavarjudesse, kilekottidesse ja muudesse aksessuaaridesse külma rahuga, aga võistlusel platsi kõrval oleva plakati eest peab endiselt vajalikuks teises suunas põgeneda. Kuna tal oli see põgenemisreaktsioon juba ikka korralikult sisse kinnistunud, siis alustasid nad väga väikeste sammudega - esialgu kiites hobust selle eest, kui ta põgenemise asemel 20 meetrit varem seisma jäi; seejärel selle eest, kui ta paar sammu edasi oli nõus minema; ja nii edasi, kuni lõpuks saadi rahulikult nii traavis kui galopis hirmsast kohast rajal mööda sõidetud. Seejärel suunamuutus või hirmsa objekti asukoha muutus ja kogu trall hakkas algusest peale. :D Aga ega sellise hobusega muud võimalust ilmselt pole, kui kannatlikult iga kord sama rida jätkata ja loota, et niiviisi ajapikku tema reaktsioone ehk võimalik muuta on. Eks see selgub tulevikus, kas õnnestus või mitte.

Põhiteemaks oli ikkagi see vana hea loogika, et kui hobune raskest kohast möödub, siis anna ratset järgi, kiida, lase tal lihtsalt olla kui vähegi võimalik; ning ülejäänud aja nõua talt erinevaid harjutusi ja kaasatöötamist. Tee "hirmus" koht kõige paremaks ja toredamaks kohas, kus olla. Enamike ratsanike instinktid töötavad muidugi vastupidi, eksole: kui tuleb hirmus nurk, siis läheb sisemine säär kohe kõvemini hobuse vastu, ratse hoiab teda jäigemalt "raamis" ja võib-olla isegi ülepaindes, ning alles siis, kui nurk läbitud, toimub lõdvestamine. Ja tõsi ta on, et tihtipeale see lähenemine töötab ka, aga... ilmselt ainult teatud piirini. Kindlasti ei saa hobused sellisel viisil hirmude ületamisest mingit positiivset tagasisidet; lihtsalt järelduse, et kui nad kartmisest hoolimata sõna kuulavad, siis tekitatakse survet vähem.

Igapäevases ratsutamises peaks minu arvates neid kahte meetodit osavalt kombineerima. Kui minu hobused veidike kuhugi minemist pelgavad, siis loomulikult ma esialgu katsetan natuke märguannete surve tõstmist; kui aga hobune tõesti hirmul on ja kategooriliselt keeldub, siis tuleks koheselt oma lähenemist muuta, sest seos hirmsa koha ja ebameeldiva surve vahel tekib neil kiirelt. Samuti on see väärt katsetamist, kui millegi konkreetse kartmise asemel valivad hobused omale mingi teatud koha platsil/maneežis, kuhu minemist nad alati ja korduvalt väldivad (enamasti on need teatud nurgad) - sellisel juhul tundub ka mõistlik päevade või nädalate kaupa trennides samas kohas surve tõstmise asemel hoopis püüda hobusele seda nurka millegi positiivsega seostada - olgu see siis iga kord möödudes surve järeleandmine või mina olen harjunud sellises kohas alati nt trenni lõpetama ja maha ronima, mis on kindlasti igale natuke väsinud hobusele suuremaks preemiaks kui nii mõnigi muu kiitusevariant.

Lisaks kollitamisele andis Will  tol päeval mitmetele ka lihtsalt tavalist ratsastustrenni ja noh, peab tõdema, et tegemist oli üsna konkreetse onuga. Stiilis, et "kui sa 3x järjest hobust käega eest blokid ja sellega otseselt tema protesteerimise põhjustad, siis oled sa allaviskamise igati välja teeninud" (õnneks jäid kõik siiski hobuse selga) jne. Aga üldiselt õpetussõnad olid mõistlikud ja kui raha jalaga segada oleks, siis võtaks küll julguse kokku :D ja läheks trenni kah.

Eelmine nädalavahetus oli Herningus taanlaste aasta hobuseüritus ja sinna jõudsime ka korraks. Mida ma oleks tegelikult kõige rohkem näha tahtnud, oli muidugi Charlotte võõrratsanikuna noori soojaverelisi kommenteerimas, aga kahjuks päevad niiviisi ei klappinud, nii et vaatasime siis seda, mida näha sai - paari võistlust ja 3-aastasi täkke - ning ekslesime ka päris pikalt lõpmatute hobuvarustuse müügilettide vahel. See kaubakogus seal on ikka uskumatu - kui midagi huvipakkuvat leiad, siis soovituslik on kohe ära osta, sest tõenäoliselt sul sama kohta enam hiljem üles leida ei õnnestu, kui just põhjaliku kaardilugemisega tegeleda ei viitsi. Sellegipoolest, Zinyle sobivaid riivlemiskaitsmeid ja tellitud Dreamcoati spreid ei suutnud ma ikkagi leida! Aga tore tripp (ja ajakulukas, kuna Herningusse sõidab meie juurest ca 4 tundi) oli ikkagi, ning meie täkk sai oma oodatud litsentsi ja medali ka kätte, jei!

Värskelt litsentseeritud
Igapäevane elu kulgeb ratsutades ja tsipa vetitööd tehes nagu ikka. Mulle on üsna hästi selgeks tehtud, et Taanis on hobuste veterinaariks olemine ikka katsumus omaette - pead olema 110% veendunud selles, mida sa teed ja mida sa tead, sest vastasel juhul läheb üks hetk midagi halvasti (või noh, tegelikult läheb ka siis, kui sa väga hoolikas oled) ja sellises ülimalt arenenud riigis nagu Taani ei ole eksimise tagajärjed kuigi meeldivad, eriti kui tegemist on hinnaliste ja väga hinnaliste loomadega, mida vähemalt sporthobused kindlasti ka on. Teisest küljest on põnev muidugi ka - kui senini olid lonkeprobleemid ja poor performance sellised tüütud ja ebamäärased asjad, millest ma eriti süviti midagi ei teadnud, siis see vet, kellelt mul praegu veidi õppida on õnnestunud, just nendega tegelebki ja noh - tegelikult on päris huvitav. Ja tore on ka erinevates tallides ringi käia, erinevaid hobuseid näha. Ühes kohas, kus me käime, lippavad nt sellised hobused ringi, kelle MÕLEMAD vanemad on värsked maailmameistrid - selliseid ikka igalpool näha ja näppida ei saa. :)

Aga mu hobuste koha pealt - natuke on hetkel isegi kurb seis sellepärast, et... mu kolmest lemmikhobusest on üks müüdud, teine läheb järgmisel nädalal müügitalli ja kolmas on hetkeseisuga veel minu sõita, aga no ta on lihtsalt nii ütlemata vahvaks hobuseks kasvanud, et iga mõistuse juures olev ja umbes sellist tüüpi hobust otsiv ratsutaja oleks puhtarumal, kui ta teda omale ei tahaks.

Ära müüdi 6-aastane mära, kes oli küll üks kõige keerulisemaid hobuseid sõita, aga... I loved her still ja mõnedel hetkedel oli ikka väga mõnus seal seljas istuda. Samas ma peaks olema vist natuke ka rõõmus, et me talle uued omanikud leidsime, sest... see naine oli esimene võõras inimene tema seljas, kes suutis hobust oma ratsutamisega mitte närvi ajada (jep, ta on ON väga eriline hobune ja ei talu mitte igasugust sikutamist-lükkamist) ja nende koostööd oli täitsa hea kõrvalt vaadata, nii et... loodetavasti sujub neil kõik ilusasti. Siin paar pilti eelmisest suvest:





Teine lemmik on 4-aastane ruun, kelle ma aasta lõpus sadulasse panin. Ma saan tegelikult sellest ka täiesti aru, miks nad ta müügitalli saadavad, sest... see hobune oleks peale paari kuud korralikku treeningut väärt ilmselt rohkem kui minu 5 aasta palk. :D Ta on selline tänapäeval populaarset tüüpi noorhobune, keda kõik ambitsioonikad koolisõitjad endale tahaksid, sest... 1) tal on ÜLIsuured liikumised ja 2) nende kättesaamiseks ei pea absoluutselt seal seljas midagi tegema.
Ma arvan, et mul on palju potentsiaalselt häid hobuseid sõita, aga mitttttttttttte keegi ei ole neist selline, kes minusuguse ratsutaja all peale paari kuud sadulas olemist mööda maneeži või platsi sellise energia ja võimsusega ringi hõljuks. Ja kuigi ma üldiselt ei ole arvamusel, et ekstreemne liikumine noorhobuste puhul alati midagi postiivset oleks, siis... tema puhul on asi selle võrra teine, et ma tean, et sellise liikumise saavutamiseks ei ole teda mitte keegi kannuste või sahiseva piitsaga taga ajanud, ega libisevatega kontrolli saavutamiseks ja kaela rulli ajamiseks eest kinni hoidnud. Muidugi olen ma teda õpetanud mingis teatud nö raamis jooksma, mitte pea laiali ringi uhama, aga... see, kuidas ta liigub nii vabalt kui sadula all on selle hobusega lihtsalt kaasa sündinud ja teeb temast minu jaoks staari, haha. :) Ainuke häda temaga on see, et ta tunduvalt rohkem spooky kui keskmine hobune. Maneežinurgad, selgaminemise pink, väike sahin põhupakkide taga, oma eelmisel ringil maha poetatud junnid või lihtsalt kummaline vari liiva sees - you name it, ta ehmatab selle peale. :D Kohati naljakas, kohati ka väga tüütu, aga kuna hobune igas muus mõttes on väga aktsepteeriv ja käsitletav ja ratsastatav, siis ma küll usun, et hea ratsaniku all kogenumaks ja enesekindlamaks saades ei peaks see tulevikus väääga suuri probleeme tekitama.
Järgnevad pildid on tehtud veebruaris - praeguseks on ta ühe kuu ehk kolmandiku võrra kauem sadulas olnud ja vähemalt sama palju paremaks ka selle aja jooksul muutunud!



Kolmas lemmik on ka 4-aastane ruun - ta võitis mu südame tükk-tükk aega tagasi, juba enne saduldamist (vähemalt ühes postituses olen sellest pisikesest mustast kirjutanud ka), sest ta on maailmakõigearmsama iseloomuga, aga ühtlasi ka väga hea hobune. Mitte nii fancy ja silmapaistev, nagu eelmises lõigus kirjeldatud eksemplar, aga ülimalt pehmelt läbi selja töötav, mõnusa hoiaku ja 3 hea allüüriga hobune. Temast mul ratsutamisepilti polegi, aga täna filmisime ja kunagi saan ehk sealt midagi välja lõigata - või riietame tema ka ilusasti valgesse ja teeme päris õiged pildid üks päev!

Nüüd on postitus päris pikaks veninud ja ma teagi, mis teha, sest põhitegelastest pole üldse veel juttu olnud, aga et sellest romaanist siin ei saaks järjekordne poolik postitamata mustand sahtlisse, siis panen praegu siiski punkti ja jutustan oma isiklikest elukatest järgmine kord. Kusjuures nädala pärast on väike reis Eestisse plaanis, nii et siis näen ka Albatrossi oma silmaga ja saan ta olemist täitsa isikliku arvamuse põhjal kirjeldada, mitte ainult kuulujuttudele tugineda. ;)