Wednesday, July 27, 2016

Juulikuu

Kiirelt üks suvine postitus, enne kui juulikuu päris vahele jääb.

Vahepeal käisin korraks Eestis puhkamas, täitsa korralik poolteist nädalat ja täpselt oli paras, vähemaga nagu ei saagi piisavalt vaheldust igapäevaellu (mitte, et mu igapäevaelul midagi väga viga oleks :P).

Albatross oli mõnuuus nagu alati. Väga tsill oli ta seekord kõik päevad, mil ma ta karjamaalt ära tõin, nautis vist küll tegelemist, puhastamist ja aeg-ajalt sai porgandit ka norida, mis nii elul viga.
Praeguses elukohas ongi Albatross ju ainult sisuliselt boksi ja karjamaa/kopli vahet käinud + mõned korrad platsil, talli territooriumilt kaugemale me pole jõudnud, sest mina pole peale tema mullusuvist kolimist peaaegu et Eestis olnudki. Seekord siis mõtlesin ta ühele minijalutuskäigule viia, et mitte liiga suurt šokki tekitada - kes teab, kuidas mu metsistunud hobu käe kõrval püsib, kui tal võõras kohas oma mõtted tekkima peaksid. Käisin siis lihtsalt naabritest mööda järgmise teeotsani ja natuke edasi; pidin aga pettuma, sest peale mõne tagasihoidliku norskamise ei reageerinud Albatross millelegi ülearu. Ei kartnud aias jutustavaid ja muusikat kuulavaid naabreid ega kartnud isegi prügikaste. :) No milline hobune see veel on, kes esmakordsel kohtumisel suuri prügikaste ei karda??
Albatross huvitus aga peamiselt ikka sellest, mis roheline ja tee kõrvalt parasjagu ampsamisulatusse kasvas.

Kordel käis ka hetkeks ja seekord paremale poole joostes väike vahe jälle sees, aga see on iga-aastane komme, et suve keskel tal miskipärast kipub tsipa halvem olema.

Ja hambad raspeldasin ka esimest korda tal ise ära (+ veel mitu poni sai raspeldatud tookord, nii et järgmine päev mul üks reielihas täitsa andis tunda sundseisu asendist :D), ilusad sirged on tal need küll, nii et T arvates võib isegi pea kaks aastat vahele jätta. Senini olen püüdnud korra aastas lasta vaadata, aga pigem ikka pikemaks on see vahe veninud - mingeid suuri probleeme pole aga kunagi olnud sellegipoolest.

Vot nii on lood Albatrossiga.

No mitte ei osanud ma kunagi neid roosasid päitseid kopli jaoks ostes (sest x-full suurust ei olnud igalt poolt saada) selle peale tulla, et kui need igapäevaselt kasutuses ei ole, siis kuluvad kole aeglaselt ja ei saagi mingit ilusamat värvi asemele osta juba õige pea. :D Nüüd jääb vaene Albs vist mitmeks aastaks roosasse.

Zynergiest nii palju, et kuigi esimesed nädalad temata olid natuke teistmoodi küll, siis kahetsenud ma oma otsust siiani kordagi pole - pigem vastupidi. Ta on nüüd oma sõpradega Soomes hästi kohanenud, olen saanud pilte ja videosid, ning uus omanik on temaga nii rahul kui üldse olla saab. Iga uue infokillu saamine nende kahe koostöö kohta teeb mul tavaliselt terve päeva rõõmsaks - päris-päriselt tundubki, et minu väiksest Zinyst saabki kellegi kõige ägedam ja tähtsam superstaar! :)

Heh, vahepeal tundsin end peaaegu halva hobuseomanikuna, et peale müüki nädalate kaupa silmi tühjaks ei nutnud (nagu ma esialgu kartsin, et juhtuda võib), aga kõige olulisem on mu jaoks alati olnud see, et Z omale suurepärase kodu saaks ja tundub, et see on siiani vägagi plaanipäraselt läinud. Kuidas saab siis mitte rõõmustada?

Loodan, et uus omanik ei pahanda, et ma teda ja ta hobust siin niimoodi omavoliliselt jagan, aga they look great! :)

Ja minu Taani väiksest 4-aastasest staarist kah - tema käis nimelt juuli alguses oma elu esimesi skeeme sõitmas, ning ainult positiivsed mälestused on sellest võistlusest. :)
Holey oli nii rahulolev terve aeg, ei kartnud peaaegu midagi, ootas kannatlikult ära pausi kahe skeemi vahel, no lihtsalt lust oli temaga seal viibida, ja muidugi ka ratsutada. Minu mäletamist mööda on senini mu enamus võistluseid siinsete noorte koolisõiduhobustega möödunud nii, et esimesed 10 minutit loodan, et hobune alla ei viska või ära ei jookse, ja edasi saab paremal juhul natuke hinge ka vahepeal tõmmata, halvemal juhul - noh, ei saa hinge tõmmata ;), ja miski pinge on kogu aeg sees. Aga mitte seekord.




Igatahes teenis Holey välja korralikud 67-68% (kusjuures mingi kummaliselt karm kohtunik tundus olevat - vähemalt pooled skeemidest jäid alla 60% piiri) ja sai nende sooritustega 26 sõidu seast 3. ja 4. koha. Tegemist oli miski handicap-süsteemiga, nii et samas arvestuses sai kaks korda sõita, kui erinevad skeemid valisid. Kuna võistlus oli osaliselt korraldatud heategevusliku üritusena, siis tublid hobused said auhinnaliste kohtade eest veel topeltrosetid ka (+ igasugust nänni veel), nii et lõpuks, kui kõik külge riputatud, nägi Holey välja nagu üks korralik tšempion. Ja kuna K oli megaäge ja tuli täpselt selleks nädalavahetuseks külla, siis on tšempionist mõned ilusad pildid ka. :)







Ja noh, endiselt on mul veel palju teisi toredaid elukaid - kuigi suveperioodil praegu vähem kui varem, sest märad tahavad tiineks saada ja selle töö peale kulub igast päevast täitsa suur tükk. Hobuseid on ratsutada hetkel ainult... 7? Ülejäänud on kas müüdud, mingil põhjusel puhkusel, või olen nad lihtsalt pidanud praegu tagaplaanile jätma, sest... tõesti ei jõua ajaliselt.
Kõik on sellegipoolest igavesti vahvad ja juba hakkab natuke kurb, arvestades seda, et kõikide plaanide järgi olen ma nüüd sügisest tagasi Eestisse kolimas ja pean sõbrad siia maha jätma. Aga mis seal ikka - tuleb omale Eestisse mõned uued tegelemiseks otsida (work in progress), sest ilma enam ju küll ei oska. :)