Tuesday, November 22, 2016

Väike V ratsahobuseks vol 3

Nii, vahepeal jälle peaaegu 2 nädalat möödas ja uued sammud tulevad tasapisi, kuid kindlalt. :)

- Peale mõnda korda maneežis veendudes, et sadula selga panemine on küll veidi hirmus, kuid mingit pukitamiseinstinkti see tal esimestel sammudel ei tekita, siis hakkasin seda tegema vahekäigus, kus ta meelsasti ja viisakalt nööride vahel seista oskab. Esimesi kordi ma tundlikule hobusele sadulat tallis selga ei paneks, sest olen kõrvalt näinud neid nii peaga lakke hüppamas kui betooni peale viskumas ja tegemist ei ole sellise kogemusega, millist oma hobusele sooviksin. Kuna aga talli vahel puhastamise ajal paigal seismine oli V jaoks võib-olla veidi loogilisem, kui tühjas maneežis paigal seismine hoolimata sellest, et kole sadul tema suunas tuleb (ja ehmatab ta just siis, kui ta valel hetkel vale sammu teeb) ,siis tahtsin võimalikult kiiresti saduldamist talli vahel tegema hakata. Nüüdseks võtame juba mõlemad seda protsessi täitsa vabalt, ei pea enam nii ettevaatlikult tegutsema.

- Tundlik, nagu ta on, siis jaluste alla laskmine, nii et need tema jala ja kõhu vastu vahepeal loksuda saavad, oli järjekordselt ehmatav muutus. Mina enamasti lisaks jalutamisele lasen neil siiski ka lahtiste jalustega kordel joosta, veendumaks, et see neid väga ei ehmata. See on teadagi vastuoluline teema ja ka mina olen aegade jooksul oma arvamust selles osas muutnud - eelkõige ilmselt seetõttu, et olen isiklikult paar korda küll noore hobuse seljast alla kukkunud mitte sellepärast, et ta lihtsalt pukitas, vaid sellepärast, et minul sellise aktsiooni puhul jalus ära kadus ja vastu hobuse õlga kukkus, mis omakorda noore looma lõplikult paanikasse ajas (ja mida rohkem ta hüppab, seda rohkem jalus teda loomulikult hirmutab). Ma olen nõus, et lahtiste jaluste vastu külgi hüplemine ei ole hobuse jaoks eriliselt mugav, mistõttu ma teen ka seda ainult reaktsiooni kontrollimiseks ja kui olen veendunud, et hobune jaluste liikumist otseselt ei KARDA, siis rohkem ma neil kõlksuda ei lase ka. Samuti ei lase ma jaluseid alla kohe kordetamise alguses, kus hobune suurema tõenäosusega üle reageerida või lihtsalt energilisuse tõttu ringi hüpelda võib, vaid ootan kuni ta rahulikult ja stabiilselt traavi jookseb ning siis proovin sama ka alla lastud jalustega.

V on kindlasti üks neist, kes natuke kipub jaluste liikumise peale ehmuma küll - seda vahel ka lihtsalt sammus jalutades, nii et piisab vaid puudutusest vastu tema küünarnukki. Õnneks reageerib ta oluliselt vähem sellele, kui mina ise teda samast piirkonnast puudutan, nii et loodan, et selga ronides ta sellele üle ei reageeri - sellegipoolest on mul hea teada, et mingi õnnetu olukorra puhkemisel (kui mina juba näiteks seljas olen) et tunneks ta ootamatult lahtist jalust elus esmakordselt vastu oma jalga liikumas.

- Kuna varustusega tutvumise ja harjumise etapp hakkab tasapisi mööda saama, siis olen alustanud ka üle selja kõõlumisega ning üht kätt üle turja hoides teda ratsmete abil juhtimisega. Kõike varasemat võrreldes on ta neisse kahte asja küll äärmiselt enesekindlalt suhtunud. Sellist kõõlumist olen tegelikult juba pikema aja vältel natuke ka enne harjutanud, ilma sadulata näiteks teda tooli kõrvale parkides ja natuke seljale nõjatudes. Suust ta vähemalt antud hetkel väga tundlik ei tundu (mõtlen siinkohal liigset tundlikkust, mis väljendub selles, et igasugune katse ratsmega kontakti võtta hobust endast välja ajaks), nii et ratsmete abil juhtimist saab ka edukalt harrastada. Mingitest pööramistest ja keeramistest ta väga veel aru ei saa, aga liikudes kontakti hoidmine ning peatused (mis suuremas osas toimuvad häälkäskluse abil, aga siiski lisan ka kerge ratsmemärguande) ei valmista muret. Kui paljud harrastavad selliste asjade jaoks topeltkordet, siis mina pean palju lihtsamaks variandiks lihtsalt hobuse kõrval liikumist. Seda saab edukalt teha ka traavis (eeldusel, et sa natuke kaasa joosta jaksad :) ) ning vähese harjutamise tagajärjel on võimalik üle sadula ulatuva käe abil juba päris palju oma keharaskust sadulasse viia ja nö lasta ennast hobusel suures jaos edasi kanda, nii et minu jalad puudutavad maad ainult õrnalt ja väga palju tööd edasi tõukamiseks ei tee. :) Raske veidi seletada, aga kui nipp kätte saada, siis toimib väga hästi ja kasutegur on suur.

Erinevalt topeltkordest/ohjamisest saab sellist hobuse kõrval liikumist julgelt alustada üksinda, sest ei pea kartma hobuse takerdumist kordenööride vahele, keeramist ja pööramist saab sama hästi harjutada, lisaks saab harjutada raskuse viimist sadulale ning samas oled hobusele ikkagi endiselt lähedal (nagu ka siis, kui üks hetk sadulasse ronid), mis minu arvates neile kõvasti enesekindlust sisendab võrreldes sellega, kui inimene mitu meetrit hobusest nt tahapoole läheb (mis nii või teisiti on hobuse jaoks juba "kahtlasem tsoon") ning tema nö üksinda nööride vahele jätab.

Et mitte vale muljet jätta, siis arvan, et topeltkorde on kindlasti teatud olukordades väga kasulik ja hea treeningvahend, aga ma ei pea seda hädavajalikuks etapiks hobuse saduldamise juures. Pigem on see midagi sellist, mida kasutaksin edaspidi hobuse treeningkava vaheldusrikkamaks muutmiseks (sest topeltkorde annab rohkem võimalusi võrreldes tavalise kordetamisega) ja võib-olla ka mingite konkreetsete harjutuste õppimiseks, mida esialgu oleks hobusel lihtsam õppida ilma ratsanikuta.

Fakt on ka see, et mitmemeetriste nööridega ei saa mitte kunagi nii peenelt reguleerida ratsmekontakti tugevust, kui seda saab teha otse ratsmeid hoides (mis puhul on hobuse suu ja sinu käe vahel kindlasti alla meetri " nööri"). Mäletan, et Albatross, kel muidu ei olnud mingit ratsme taha kippumise kommet, keeras ennast topeltkordet tehes väga lihtsalt ja kiiresti eest veidi liiga rulli, sest... pikk ja raske korde oli juba iseenesest nii palju tugevama mõjuga kui minu käsi kerget ratset hoides. Kui topeltkordet teha, siis soovitaksin võimalusel kindlasti kasutada spetsiaalselt selleks mõeldud kergeid kordenööre, mille esimene ots tihtipeale veel ongi ümarast nöörist, et see läbi sedelga vms aasade kergemini libiseks - on hämmastavalt suur erinevus võrreldes tavaliste kordede kasutamisega.

Jutt läks nüüd lõpuks V-st eemale, aga kokkuvõttes oleme siis hetkel jõudnud selleni, et ta talub rõõmsasti minu raskust sadulas ja viimasel korral tegime ka esimesed sammuringid kõhuli sadula peal rippudes, millesse tüüp suhtus igati rahulikult. Ootame järgmisi edusamme. :)


Wednesday, November 9, 2016

Projekt väike V ratsahobuseks vol 2

Viimati jäime selle juurde, et V oli valtrapiga enam-vähem sõbraks saanud ja sedelgas käis esimest korda seljas.

Kõige selle kinnistamisega tegelesin ikka jupp aega, sest V on tõesti äääääretult tundlikuks osutunud. Kuigi sedelgat olen ma nende paari nädala jooksul talle ikka kümneid kordi selga pannud, siis isegi praegu võib ta mõnikord veel võpatada, kui minust teisel pool mingeid rihmasid enda küljel või jala vastu rippumas tunneb. Teisest küljest on aga ka tema usaldus kindlasti kasvanud - väga vahva on olnud kõrvalt seda selgelt silmaga nähtavat muutust märgata, kuidas ta väikeste ehmumiste korral nüüd juba suudab oma käitumist kujundada mitte loomulike instinktide (milleks on põgenemine), vaid õpitud harjumuste järgi. Õppinud on ta seda, et kui oma hirmudest üle olla ja rahulikult paigal seista, siis kollid eemalduvad ja porgand rändab suhu. :) Tõesti-tõesti on näha, kuidas ta pingutab, et käituda kiitusevääriliselt.

Ühesõnaga sedelgaga jõudsime nii kaugele, et sai seda täitsa muretult selga panna ja ära võtta - mõnel kahtlasel hetkel punnitab V veel silmi, aga paigal seisab väga eeskujulikult. Edasi tuli sadul. Kuna sammud olid täpselt samad, mis valtrapi ja sedelga puhul, siis taipas ta üsna kiiresti, mida tegema pea, kuigi esimesed korrad olid ikka küllaltki ärevad.

Sadula selgapanekust minna edasi vöö kinnitamiseni on minu jaoks alati veidi kriitiline koht. See on selline samm, mida ei saa eriti hästi poolikult teha ega veel väiksemateks juppideks lahti harutada. Loomulikult ei taha sadulavööd esimesel korral jõuga kinni tõmmata (sealjuures on kasu näiteks rinnarihmast, mis aitab sadulat ka lõdvema vööga kenasti paigal hoida), aga kõige koledam pilt on see, kui hobune poollahtise vööga sadula peale järsku ehmatab ja ennast valitseda ei suuda. Mida rohkem hobune võimleb, seda rohkem sadul liigub, ja kui see omadega küljele või liiga taha ära vajub, siis on väga negatiivne mälestus hobusele garanteeritud. Seega mina enamasti tutvustan ja harjutan noori nii kaua, kuni nad seljas istuva sadula peale eriliselt enam ei reageeri, ja kui siis ühel hetkel vöö kinnitada otsustan, teen seda ikkagi kohe esimesel korral juba üsna konkreetselt ja veendudes, et sadul ka hobuse ehmumise puhul paigale jääks.

V puhul ma polnud sugugi kindel, kuidas ta vöö kinni tõmbamisele ja siis sadulaga liikumisele reageerib, aga ühel hetkel peab ju katsetama. Olin küll igasuguseks rodeoks või milleks iganes valmis, aga väike vapper tüüp üllatas väga positiivselt. Esialgu ta küll võpatas või tõmbas selja korralikult küüru nii umbes igal 5-ndal sammul keskmiselt, aga ilmselt on ta tõesti nii palju juba selgeks saanud, et põgenemine ei ole parim reaktsioon, ja ühtegi vale sammu ta kokkuvõttes ei astunudki. :) Väga uhke ja hea meel tema üle.

Nii pikalt ja detailselt sellest kirjutanud, tundub nagu noorele hobusele sadula selga panemine oleks mingi uskumatult keeruline protseduur - mida ta tegelikult ju enamasti ei ole; tihtipeale võetakse sisuliselt tegelemata (aga enamasti mõistlikke) hobuseid karjamaalt ja visatakse sadul juba esimestel päevadel selga ilma suurema draamata, nii et ei tundu nagu väga big deal. Nähes aga pisut reaktiivsemaid hobuseid sadula peale pukitamas ja peast segi minemas, siis on mul alati tunne, et kas ikka ei saaks teistmoodi? Jah, see üleni hirmunud hobune möllab kuni ta enam ei jaksa, ja lõpuks saab ikka aru, et sadul ei tapa ja lahti sellest ka ei saa, ning tihtipeale on lõpptulemus suhteliselt sama - aga mulle väga meeldiks, kui need hobused saaks selle lõpptulemuseni viidud nii, et nad ei pea seal vahepeal enda arvates oma elu eest võitlema

Praegusel ajal ongi minu jaoks kõige suurem väljakutse ratsutamise ja üldse hobustega tegelemise juures vist mitte isegi see, et õpetada nad konkreetselt ühte või teist asja tegema, vaid see, kuidas nendega sinnani jõuda nii, et hobune ise ka rahulolev ja rõõmus oleks. Ja see ei tähenda kindlasti mitte millestki loobumist, mis on ka paljude arvates variant - kui sa ei ratsuta või teatud varustust ei kasuta või üldse hobuselt kunagi midagi keerulist ei nõuagi, siis on inimesel kindlasti lihtsam hobusele meele järele olla. Mul on aga ikkagi usku, et on võimalik need kaks asja vähemalt teatud ulatuses kokku viia, ja treenida hobust mistahes suunas nii, et see talle liigselt stressi ei valmista. Vähemalt on, mille poole püüelda. ;)


Tuesday, November 1, 2016

Kuigi ma viimasel ajal jõuan hobuste juurde päris tihti, siis natuke hakkan juba praegu puudust tundma mingisugusest... enesearengust. :) Kuigi Taanis elades ning töötades olid päris kiired ja tegusad päevad, siis kord nädalas paari hobusega treeneri käe all sõitmine ning meie enda omavahelised aeg-ajalt aset leidvad huvitavad arutlused selle üle, kuidas ratsutada ja miks just niimoodi, täitis enam-vähem selle vajaduse ära (kuigi eks alati võiks rohkem ja paremini). Hetkel olen oma vabast ajast küll hobustega tegelemise jaoks aega suutnud leida, aga hakkab juba tunduma, et sellest jääb väheks. Internetiski satun pidevalt huvitavate artiklite ja videote otsa, mida vaadata tahaks, aga enamasti jääb link salvestatuna kuhugi paremat aega ootama, sest tegelikult peaks millegi muuga tegelema või lihtsalt väsimus võtab võimust. Teine asi on muidugi see, et hobused on mul hetkel väga noorekesed või kogenematud, ja mingeid põnevamaid ratsutamisprobleemide lahendusi on enne põhibaasi alla saamist samuti keeruline katsetada. Loodan, et see on lihtsalt selline periood, ja ühel hetkel on mul äkki jälle olemas hobune, kellega regulaarsemalt treenida ja ehk isegi treener, kelle käe all seda teha. :)

Sellest hoolimata on beebid ka ülivahvad ja põnevad, lihtsalt nendega on töö mõnevõrra teistsugune. Kirjutan natuke 3-aastasest ruunapoisist V-st, kes teeb alles esimesi samme oma ratsahobuseks saamise teekonnal. Ta on päris põnev tegelane, sest teatud olukordades on ta üks mõistlikematest temavanustest, kes mul olnud on. Seisab vahekäigus nagu staažikas tunnihobune, annab jalgu kenasti, laseb enda kõrval ja enda kohal hüpata ja kõõluda igatpidi... eks temaga on natuke juba varem tegeletud ka muidugi, aga sellegipoolest paistab silma oma kaine mõistusega. Teisest küljest on ta aga väga tundlik tegelane ja kui mina eeldasin rutakalt, et sadula selgaviskamine läheb ludinal, siis tegelikult väljendas ta sadula vastu esimesel korral VÄGA suurt umbusku, nii et pidin hoopis sammukese tagasi võtma ja plaani ümber tegema - nüüd võtame pigem väiksemad sammud ja kinnistame neid pikemalt, enne kui edasi liigume.

Tavaliselt ma noorte hobustega mingit väga põhjalikku desensitizing-treeningut ei tee, sest... ei näe selleks otseselt väga suurt vajadust, kui nad uutesse asjadesse enam-vähem rahulikult suhtuvad ja nagunii aja jooksul juba tavatreeningu käigus erinevate olukordade ja muutustega kohanema õpivad. V puhul aga proovin sellele rohkem rõhku pöörata - sest kuigi usaldusest inimese vastu laseb ta omale erinevaid vidinaid põhimõtteliselt selga panna, siis on näha, et ta tunneb end sealjuures väga ebakindlalt ja ei tahaju, et ta ennast mingitest sundolukordadest avastaks, kust enam välja ei pääse. Seega oleme valtrapi tasakesi selga panemisest liikunud edasi selle juurde, et ma valtrapiga tema ümber ringi vehin ja seda suure kaarega igatpidi selga viskan. Viimane kord tegin sama asja ka sedelgaga (mis peale valtrapiga harjutamist tundus talle juba oluliselt lihtsam :) ) ja kinnitasin esimest korda ka vöö ümber kõhu.

Kõige rohkem häiris teda siiski valtrapi tunne külgedel mingitel teatud asendites - seda ma pole varem noorte hobuste puhul täheldanud. Mitmed ärrituvad küll, kui valtrap liiga palju tahapoole liigub, aga meil oli seekord valtrap juba sedelga all kinni ja püsis ilusasti omal kohal. Kuna olime sinnani väga pisikeste sammudega jõudnud, siis õnneks mingit ületamatut probleemi küll asjast ei tekkinud ning mõni aeg jalutamist aitas tal selle uue tundega kenasti kohaneda. Lõpuks traavitasime isegi paar ringi kordel ja V tundus rahulolev, nii et hea lõpp seekordsele treeningule. Kindlasti aga tahan, et ta ennast juba esimesest sammust kindlamalt tunneks, enne kui sadulaga uuesti katsetama hakkan. Eks see sõltub V-st endast, kas selleks kulub üks treening või kolm või kümme. :) Põnevad-põnevad on need noorukid igatahes.