Wednesday, December 28, 2016

Jõulukokkuvõte

Albatross elab ikka rõõmsalt oma elu, hetkel käib koos kolme sõbraga koplis. Sügisel oli ta mõnda aega kahe pensionäriga koos ja natuke mõtlesin, et kas tal seal igav ka võib hakata (kuigi väidetavalt ta sel ajal lihtsalt tegi üksi koplis kiiremaid ringe igavuse peletamiseks), aga nüüd on tal jälle uus noor 3-aastane eesti tõugu täkk kantseldada ja saavad väga lõbusalt omavahel läbi.

Kuigi Albsul üldiselt hingamisprobleeme polnud pole, siis kerget allergiat heinatolmu vastu on siiski ka tema juba nii mõnedki aastad talviti väljendanud, ehk aeg-ajalt köhatab. Paar nädalat tagasi läks kerge köhatamine aga mõne päevaga üle selliseks läkastamiseks, et köhahood olid pikad ja sügavad ning kõlasid ikka väga-väga koledalt. Kuna muidu oli hobune igatpidi terve ja vaikselt selgus, et peale uue heinarulli etteandmist eelmisel nädalal oli terve kamp kergelt köhatama hakanud, siis vahetasime katsetuseks õuesööda ka kuivsilo vastu ja kõik said järsku terveks. :) Ei pruugi üldse pealtnäha kole hein olla, aga kui on ikka piisavalt palju ja piisavalt väikeste osakestega tolmu (mis inimsilmale nähtavad muuseas ei olegi), siis mõju on hobustele päris karm.

Praegusel hetkel jäidki nad täielikult kuivsilo peale, aga kuna meil nüüd kõik heina- ja siloproovid tublisti tehtud tallis ning avastatud, et silo on väga valguvaene, siis pidin oma lihtsa Albatrossile mõeldud söödarežiimi hoopis ümber tegema. Nüüd olen ka siis lõpuks korralik hobuseomanik ja ostan hobusele esimest korda elus lisasööta :P (pean silmas sellist komplekssööta, spetsiifilisi lisandeid on ta mõningaid varem saanud).Kabjad on meil nagu on ja eelmisel talvel Albatross natuke külmetas, mille üks võimalikest põhjustest lihtsalt kesine talvekarv - ning kuna hea karvastik ja kabjad on samamoodi valgust sõltuvuses nagu lihasedki, siis pigem ikkagi püüan neid puudujääke kompenseerida.

Kapjade jaoks otsustasin ühe biotiinikuuri ka talle veel teha. Kunagi katsetasin päris pikalt, hindasin tulemust kabjapragude järgi, mis püsisid muutumatuna ning otsustasin, et ei olnud kasu. :) Nüüd on teadmised natuke teised ja ootused samuti veidi erinevad, nii et tekkis isu uuesti katsetada. Kui isegi kabjasarve kvaliteet ei parane, aga biotiin natukenegi kasvukiirust lisaks, oleks sellestki kasu.

Albatrossi kapju värgin jälle ise alates raudade ära võtmisest sügisel ning noh... väheke hakkan vist juba lootust kaotama, et ta omale terveid ja ilusaid kapju kasvatada üldse suudab - olulisem sellest on muidugi kabja funktsioneerimine ja koplis ringijooksmiseks piisab talle oma kapjadest õnneks küll ka sellisena nagu nad praegu on. Aga ilusamad oleks paremad ;)
Samas on tal tõesti äärmiselt aeglane see kabjakasv, nii et üritan siiski järjepidevust säilitada ja mõtlen, et võib-olla siiski ei näegi alati paari kuuga veel nii ekstreemseid muutusi kui ootaks, peab ikka vähemalt ühe terve kabjakapsli jagu kasvu ära ootama. Väikseid muutusi suudab ikka leida, kui hästi otsida ja ennast veenda. ;) No näiteks see on juba päris tore muutus, et ma saan tal ise kabjad optimaalse pikkusega hoida, mitte vaadata kuidas rauas kabi sepa külaskäiku oodates panniks kasvab. Eks see kivi on hobuseomaniku enda kapsaaeda ka, et miks siis õigeaegselt seppa kohale ei organiseeri. Albatrossi puhul oleks see optimaalne aeg ilmselt u iga 5 nädala tagant, samas pole teisest küljest piisavalt kabjamaterjali, et nii tihedalt sinna uusi naelaauke sisse lüüa, nii et nokk kinni-saba lahti olukord nii või teisiti.

Lätis koolitusel osalemine tõstis igatahes veel kõvasti motivatsiooni selle kabjahoolduse teemaga tegeleda, nii et Albatrossiga jätkan ja lisaks talle olen veel igasuguste ettesattunud vähegi värkimist vajavate kapjade kallal käinud. :P Peamiselt minu enda "hoolealused", aga on ka teisi juhtunud. Nii kaua kui ma kedagi vigaseks ei värgi (see tundub mingi trend viimasel ajal olevat, et hobused ongi lombakad peale sepa külaskäiku), siis olen üsna veendunud, et paremaks saab ikka. Mitte võib-olla nii heaks kui kogenud sepa käe all (st kogenud sepa, kes viitsib oma tööd korralikult teha ja ei lõika hobust lombakaks), aga paremaks kindlasti kui enne. Kui mu selg vähegi kannataks, siis oleks huvi sellega veel palju rohkem tegeleda, aga praegu teen nii palju kui jõuan ja jaksan - endal on huvitav ja samas tore ju, kui mõnele hobusele veel kasulik saab olla.

V-st ka nii palju, et tema edusammudest blogimisega olen küll hätta jäänud nagu ikka, aga tegelikult on ta väga tubli poiss ja käib praeguseks ilusasti sadulas. Esimesi kordi kordel traavitades tal korra tekkis väike ärevus ja üritas pisut põgeneda, aga see kestis ka ainult pool ringi ja rohkem ta seda korranud pole. Nüüdseks ei tekita ratsanik temas enam mingeid kahtlaseid tundeid.  Galoppi oleme vähe teinud, ainult katsetamise mõttes, aga peamiselt tuleks nüüd traavis ratsastamisele keskenduda, et V loomulikku liikumisviisi ehk nõgusa seljaga ringisiblimist mingis teises suunas edasi arendada. :) Veel on selgumata, kas sellega hakkan edaspidi tegelema mina või keegi teine.