Monday, March 20, 2017

Tuleb tunnistada, et kirjutamistuhin on viimasel ajal küll väga kesine, või siis pigem lihtsalt kõikide teiste tegemiste vahelt ajapuuduse tõttu tahaplaanile jäänud. Mõtted kipuvad ka viimasel ajal rohkem ringi rändama - seda on vahel blogipostidest ilmselt olnud nähagi, sest ikka hüppan aeg-ajalt ühele või teisele parajasti minu jaoks aktuaalsele teemale, aga tegelikult tahaksin siiski lähitulevikus jälle jõuda oma mõtetega uuesti rohkem ratsutamise/ratsastamise/hobuste õpetamise lainele ja ehk siis õnnestub midagi taas kirja panna.

Nagu alati, on ka mu praegused hoolealused tegelikult ju igati vahvad ja õpetlikud, olen viimase paari kuu jooksul väga erinevate hobustega tegeledes hulgaliselt kogemusi saanud ning loodetavasti ka mõne tarkuse kuhugi ajusoppi talletanud. Samas on ikka kõigil omad nõrkused ja raskuskohad, millest üle ronimine nõuab omajagu mõttetööd, aega ja katsetamist, ning selle kirja panemine ja arutamine aitab mul tihtipeale endalgi uusi paremaid lahendusi välja mõelda; rääkimata sellest, et kunagi hiljem on oi-kui-vahva oma kunagiseid mõttekäike lugeda!

Albatrossi elu-olu kulgeb ikka endiselt - tunneb ennast oma väikse karja bossina vist hästi, võtab mind külaskäikude ajal rõõmsalt vastu ja naudib tegelemist. Ei naudi nii väga seda, kui ma liiga sageli ta kapjade kallal urgitseda tahan, sest ta peab jalgade pikalt üleval hoidmist veidi tüütuks, aga mis tal muud üle jääb, kui leppida. Arusaadav, et palju mõnusam on hoopis saada kraabitud/sügatud või harjutuste abil maiustusi välja teenida - õnneks enamik kordi me tegelemegi pigem selliste asjadega. Sellest nädalast avasime ka temaga karvavahetushooaja, nii et loeme kevade kättejõudnuks!

Ka sellel talvel on tal köhimisega probleeme olnud, nii et tõenäoliselt pretendeerib ka A edaspidi talvehooajalsuures osas kuivsilo sööjaks. Meie selle aasta silo, olles õnnetult madala valgusisaldusega, ei ole Albatrossil isegi preiprobleemi tekitanud (ma ei ole päris kindel, kas tegemist on liblikõieliste kõrge proteiinisisaldusega või nende fotosensitiseeriva toimega, igatahes on neil oluline roll Albatrossi prei avaldumises) - nii et "halb" või "hea" ei ole tõesti sugugi sobivad sõnad iseloomustamaks ühtegi sööta. On vaid erinevad söödad ning erinevate vajadustega hobused, kogu saladus peitub sobivate koosluste leidmises ja õigete valikute tegemises.

Kabjahooldusega proovin endiselt tegeleda nii palju, kui jõuan. Hetkel üritan ca 10-15 hobusel järjepidevalt silma peal hoida ja vastavalt vajadusele värkida. Isiklikele kogemustele tuginedes võin nüüd öelda küll, et muutused tõesti ei sünni üleöö - loomulikult näevad ülekasvanud kabjad peale esimest värkimist välja oluliselt paremad kui varem, aga kabjakasvus tulevad (minu) silmale nähtavad muutused ilmsiks tihtipeale alles mitu kuud hiljem. Seda ma veel praegu küll väita ei julge, et need muutused ainult värkimisest tingitud on; võib-olla mängib suuremat rolli hoopis muude tingimuste (ilmastik, pinnas, sööt, treening) vaheldumine? Eks mida aeg edasi, seda selgemaid järeldusi on võimalik teha. Ootan neid põnevusega!

Ühtegi hobusepilti mul ka kahjuks lisada pole. See on teine viga (blogi unarusse jätmise kõrval), mida parandada tuleks - aga mida ma veelgi väiksema tõenäosusega täide viia suudan. Vabandan juba ette. :)