tag:blogger.com,1999:blog-81341978197178741002024-03-13T09:31:44.370+02:00Albatross ja teised hobutegelasedIngridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.comBlogger435125tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-56249827422139467352020-05-21T23:38:00.003+03:002020-05-21T23:38:44.501+03:00Pool aastat Taanis on minu jaoks päris kiiresti möödunud - suures jaos ilmselt seetõttu, et tööpäevad on tegusad ja kui energiat üle kipub jääma, siis tihedad öövalved hoolitsevad selle kulutamise eest hästi. Kahetsenud ma siia tulekut pole ja kuigi pigem olen varem olnud arvamusel, et suures kliinikus töötamine ei ole päris minu teema (et seda aastate kaupa teha vähemalt) ja asju, mille üle vinguda, leiab ka alati, siis tuleb välja, et loomaarstitöö iseenesest on ikkagi miski, mida ma naudin. Väsimust jms tuleb ikka ette, aga sellist päeva, kus ma hommikul üles tõusen ja vastumeelselt tööle peaksin minema, pole vist olnud - ma natuke isegi imestan selle üle, aga pean seda igati heaks märgiks. Edasised plaanid on endiselt küllaltki lahtised ja kuigi esialgne idee oli siia jääda aastaks, siis mis peale seda saab (pikemalt Taanit, tagasi Eesti, või hoopis mõni kolmas variant), ei ole veel selge.<div>
<br /></div>
<div>
Ratsutamist ma päris ära unustanud õnneks ei ole, leidsin omale ühe toreda ruunapoisi, kellega 3-4 korda nädalas tegelen - mis ratsastust puudutab, siis kohati üsna keeruline tegelane ja kuigi ma ta probleemidest alustades teadsin, vist salamisi lootsin natuke suuremaid edusamme praeguseks, aga ega mul kuhugi kiiret ei ole ka. Edasiminek on olnud sellegipoolest silmnähtav ja eks see vist on tavaline, et peale esialgset kiiret arengut, jääme vahepeal kuhugi pisut kauemaks toppama. Iseloomult igatahes mõnus taskuhobune ja armastab tegelemist, nii et kuni me seda suudame säilitada, on kõik vast hästi. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Kodused hobused on endiselt rõõmsad rullid - vähemalt nii palju kui ma nende kohta kuulen ja (piltidelt) näen, sest Eesti külla ja neid vaatama pole ma ju senini jõudnud. :( Märtsis oli plaanis tulla väikesele puhkusele, aga nagu kogu ülejäänud maailma plaanid, sai ka see käik sunniviisiliselt edasi lükatud.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Albatrossi tahaks sügada ja patsutada küll, aga samas pean tunnistama, et mul pole absoluutselt vähimatki muret tema osas - (mitte enam väga) uues tallis hoitakse teda nagu kullatükki, tegelemisest ja patsutamisest mingit puudust ei tohiks küll olla ja kõik, mis vaja, saab enne juba korda aetud, kui ma selle kohta isegi uurida jõuan. :) Olen nii väga rahul, et talle sellise suurepärase kodu leidsin ja supertänulik sealsetele inimestele, kes minu A eest nii hästi hoolitsevad.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Springfieldil on samuti kõik hästi - tema kasvab hetkel veidi rohkem vaba hingena ja eks näis, kuidas ta ühel heal päeval teismelise täkuhakatisena sellesse suhtub, kui uusi asju küsima ja nõudma hakatakse. Samas on ta siiani iseloomult nii leplik ja sonsu olnud, et ma väga ei muretse ka. Kõik vajalikud protseduurid, sepad jms saab ilma probleemideta asjatatud, nii et las laps siis kasvab ja loodan, et elukogenud koplikaaslastest ruunad teda mõnevõrra taltsutavad. Tahaksime teda võimalusel veel selle aasta vähemalt täkuna hoida ja eks siis juba selguvad edasised plaanid tema osas ka.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Selline update siis viimase 6 kuu kohta; saab näha, mis järgnev poolaasta toob - ootan põnevusega. :)</div>
Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-22719746478688352492019-12-08T14:09:00.000+02:002019-12-08T14:09:13.959+02:00Kõik on uus detsembrikuusNonii, blogijat minust enam pole ja praeguseks on kustunud ka igasugused lootused, et see lähiajal muutuks - aga väike update siia siiski aasta lõpetuseks. :)<br />
<br />
Oeh, viimati kirjutasin blogisse trennijuttu Puraviku kohta. That horse. :) Mingi lühike periood õnnestus meil treeneri käe all aeg-ajalt sõita ja kuigi seda ei olnud palju, oli kasutegur suur. Erinevate asjaolude tõttu lõppes meie koostöö suvel, aga sellist tunnet, nagu tema seljas parimatel hetkedel, ei ole mul elus palju kordi olnud. Samuti ei ole ma ühtegi hobust varem iseseisvalt nii palju edasi arendada suutnud - Puravikuga oli see võimalik, sest ta lihtsalt õppis kõike lennult, hoolimata minu vigadest ja pusserdamistest. Kõigest 2,5 aastaga (ja 4 kuud sellest oli ta tegelikult puhkusel lõualuutrauma tõttu) sai kergelt saduldatud 3-aastasest metsikust täkust minu kõige parem ratsahobune, kes sooritas sisuliselt kõiki lihtsa M-taseme harjutusi - mitte ideaalselt ja ilma eksimisteta, aga jalavahetused, küljendused jms olid tema jaoks juba täitsa mõistetavad harjutused. Tema õppimisvõime, koostöövalmidus ja tõenäoliselt ka lihtsalt meie omavaheline hea klapp on see, mille tõttu see väike täkk jääb alati mulle meelde kui üks kõige erilisemaid hobuseid mu elus. :)<br />
<br />
Alates suvest on aga elus igasuguseid muutuseid ette tulnud ja tundub, et minu teed viivad siiski suuremas osas kõik Taani, sest alates detsembrist olen nüüd siin vähemalt mõneks ajaks tagasi, seekord aga hoopis 100% loomaarstitööl ja seda Taani suurimas hobusekliinikus Odense lähedal.<br />
<br />
Oma 15-aastase ratsutamiskarjääri tõttu olen ma senini maksimaalselt kuu aega sadulast eemal olnud (erinevate traumade tõttu enamasti, hehe), aga tundub, et nüüd jääb ratsutamine mõneks ajaks tagaplaanile. Loodan peale sisseelamist siiski leida aega, et nädalas paar korda mõne hobuse selga ikkagi jõuda; aga üldkokkuvõttes - kõik mu hobused olid mulle väga armsad ja toredad, aga ausalt öeldes ma hetkel puudust ei tunne sellest, et päev otsa (või pool päeva) sadulas istuda, nii et võib-olla on isegi tore vaheldus, eks aeg jällegi näitab. Samas olen tagantjärgi ikka väga õnnelik, et mul on olnud võimalik niiiii paljude hobustega ratsutada ja sellega vähemal või rohkemal määral omale ka elatist teenida, nii välismaal kui Eestis.<br />
<br />
Albatrossi elu on jätkuvalt mõnus - eks mul muidugi kahju on, et erinevate asjaolude tõttu elab ta suurema osa ajast ilma minuta, aga teda see ilmselt õnneks nii väga ei kurvasta. Kahjuks ei saanud ta sellest aastast enam edasi Ukumäele jääda, nii et pidin talle sügisel uue elamise otsima, aga kohanemine läks seekord paremini ja kiiremini kui kunagi varem - kui ta üldiselt on ikka alati peale kolimist esimesed nädalad või vähemalt päevad pisut ärev olnud, teisi hobuseid taga hüüdnud jne, siis seekord võttis ta esimesest päevast alates kõike väga rahulikult ning välja küll erilisi stressimärke ei näidanud. Minu plaan oli "poolenisti ruun-poolenisti täkk) Albatross küll ülejäänud elu poistekarjas hoida, aga plaanid ei lähe ju kunagi täide, nii et praeguses tallis on ta hoopis ümbritsetud naistekarjast. :D Kuna tal aga kellegagi märade üle võidelda pole, siis läks ka see muutus väga palju rahulikumalt kui ma oodanud oleks - eks ta ikka teatud perioodidel natuke täkutseb, kui hormoonid möllavad, aga ei mingit üleüldist stressamist, kaklemist või jagelemist. Ühesõnaga minu süda rahul ja Albatross ilmselt samuti.<br />
<br />
Teine poisslaps Springfield elab edasi Ukumäel, tema on praegu väikese ruunakarja ainuke täkk, aga kuna Sprinku on täielik nunnupall ja tema käitumine on pooleteistaastase mitte väga sageli käsitletud täku kohta äärmiselt eeskujulik, siis jääb ta veel vähemalt selleks talveks täkuks ning eks järgmisel aastal juba paistab, mis plaani me temaga edasi peame. Kui ta eelmisel talvel mingil perioodil väga äbarik välja paistis, siis kevad-suvega on ta läbinud totaalse muutumise ning praegusel hetkel ma juba hakkan uskuma, et tast võibki ühel hetkel suur hobune kasvada. :D<br />
<br />
Vot sellised on minu hobuselood ning plaanid praeguseks ja järgmiseks aastaks. Kuna blogi peategelane oma lehte ikkagi väärib, siis hoolimata vähesest aktiivsusest jätan blogi endiselt siia üles unelema, ning eks kunagi, kui sisetunne käsib, kirjutan ka uutest peatükkidest meie elus. :)Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-46330711117323725012019-01-26T08:54:00.000+02:002019-01-26T08:54:37.617+02:00Puravikust sai trennilapsSee postitus on mõnda aega aega juba sahtlis olnud, novembrikuust täpsemalt, aga treeningute kirjeldamiseks (mis on motiveerinud minu katset uuesti blogi natuke elustada) alustame sellest ja kunagi ehk jõuame tänasesse päeva ka. Valmis kirjutatud oli see siin juba enne eelmist postitust, nii et kui mõni asi natuke kordub, siis noh.. las ta olla. Ju on tähtis. ;)<br />
<br />
Kuna ma tegelen peamiselt päris noorte hobustega, siis ega mul palju selliseid ei olegi elus olnud, kellega üle aasta olen saanud regulaarselt koostööd teha - varasemast ajast suudan need hobused lausa ühe käe näppudel üles lugeda. Ehk siis, kindlasti on oma osa siin lihtsalt hobusega harjumisel ja nö kokkukasvamisel, aga Puravik, keda juba eelmises postituses kiitsin - <i>he is something out of this world</i>.<br />
<br />
Ta on olnud minu vaieldamatu lemmik sellest ajast peale, kui ma talle 3-aastaselt esimesi kordi selga julgesin ronida, ja sealt edasi on kõik ainult ülesmäge läinud. Tegemist ei ole hobusega, kes näeb välja nagu miljon dollarit või liigub nagu MM tšempionaadi võitja, aga see tunne, mis mul temaga sõites tekib, on kergelt öeldes <i>amazing</i> ja tema võimekus minust ja minu märguannetest aru saada ning soov neile hästi vastata toob lihtsalt iga kord naeru näole.<br />
<br />
Tema on ühtlasi põhjus, miks ma lõpuks omale treeneri organiseerimise ikkagi kätte võtsin (haha, ja "organiseerimise" all ma pean silmas paari sõnumi vahetust, mille tagajärjel järgmiseks päevaks trenn kokku lepitud - oli see vast keeruline tõesti) - mul lihtsalt hakkas kurb mõelda, kui palju tema potentsiaali ja ka meie ühist arengut see tagasi võib hoida, et mul kõrval kunagi ühtegi silmapaari ei ole, kes oskaks meie antud tasemel tähelepanu juhtida olulistele asjadele, mida ma ise ei märka (sest minu enamus ülejäänud hobuseid on 3-4 aastased beebid, kes käinud mõned kuud sadulas või veel üldse mitte).<br />
<br />
No vot, ja kuna ma loodan ikkagi nüüd mingi regulaarsusega treeneri käe all sõita, siis otsustasin, et oleks hea mõte kuhugi trennidest häid mõtteid ja kogemusi kirja panna, et neid omale aeg-ajalt meelde tuletada.<br />
<br />
Mõtteid ja tähelepanekuid esimesest trennist:<br />
<br />
- üleüldine soovitus oli see, et ma ei peaks nii liialt ettevaatlik seal hobuse seljas olema. Puravik ei ole enam beebihobune ja ei vaja sulgpatjadel kandmist - ehk julgemalt edasi, julgemalt ratset kasutada vajadusel, julgemat reageerimist hobuse poolt ja ei tasu põdeda nii väga ise millegi valesti tegemist. Hästi mõnus oli katsetada keskmiseid traave diagonaalil - me oleme neid harjutanud küll ja kui seljast on tavaliselt päris mõnus tunne, siis video pealt olen ikka senini alati vaadanud, et nah, tegelikult peaks ikka veel oluliselt rohkem küsima, taguotsa aktiivsemaks saama jne. No nüüd mul kästigi seda teha - küsisin rohkem ja rohkem edasi, ilma et ma teda eest pikaks ja kehast laiali vajuda laseks, ja noh... oli küll rohkem powerit tunda, kui tavaliselt meie keskmistel, mis on pigem lihtsalt kerged sammude venitamised olnud.<br />
<br />
- istak: ratset üldiselt alati vaja lühemaks võtta ja käed sirutada ette hobuse kaela poole, mitte hoida neid sadula esikaare kohal. <i>Long arms, short reins</i> - seda öeldi mulle ka Taanis alatasa.<br />
<br />
- galopis on mul ALATI istak allapoole igasugust arvestust olnud. Selle saab osaliselt ajada nõgusa selja süüks, aga proovin nüüd jälgida seda, et lükkangi alaselga pidevalt teadlikult kumeraks ja mõtlen, et istun istmikuluude peal - samas ülakeha jääb sirgeks ja õlad korralikult tahapoole (mul alati ettepoole kaldu). See on väga-väga raske mulle, sest ma pole hoolimata püüdlustest 13 aasta ratsutamise jooksul ikka veel ära õppinud, kuidas seal galopis õigesti istuda tuleb, püüan nüüd aga uuesti asja kätte võtta ja veenduda, kas ma tõesti ei ole selleks suuteline - teoorias võiks ju olla?<br />
<br />
- galoppi peaks julgemalt sõitma. Ma olen iseseisvalt palju galopi koondamist viimastel aegadel harjutanud ja Puravik natuke jääb liiga kokku seetõttu tiksuma. Samuti on mul pidevalt olnud natuke raskem paremast jalast kontragaloppi teha ja piuksusin mingi kommentaari ka selle kohta enne harjutuse alustamist, aga oh üllatust - kuna mul kästi hobust rohkem edasi sõita, siis seeläbi tal tasakaal hoopis paranes ja polnud mingit muret neid nurki kontras läbida. :) Ta on alati kippunud paremast jalast kontragalopis kiirustama ja pingesse minema - ilmselgelt ainult sellepärast, et ma teda ise liigselt koos üritasin hoida!<br />
<br />
Puraviku kuklast pehmemaks saamiseks - ta kipub veidi oma raami kinni jääma kohati - sain soovituse kasutada palju nö kaudset ratset vastu kaela, võttes selle abil ka pikkadel sirgetel kerge õlad ees asendi.<br />
<br />
Ja iseseisvalt pean harjutama galopist traavile üleminekuid! Nende kohta saime veidi kriitikat ja õigustatult, sest need olid tõesti kesised täna - aga seda vaid seetõttu, et ma olen ise nii palju viimasel ajal galopp-samm üleminekutega tegelenud ning unustanud sealjuures ära, et vahel tuleb hobust peale galopi lõpetamist ka edasi sõita. :) Nii et korra jätan need keerulisemad üleminekud ootele, astume sammukese tagasi, ja olen üsna kindel, et paari trenniga on galopp-traav üleminekud jälle aktiivsed ja õnnestuvad ilma kõhkluseta.<br />
<br />
Ah jaa, sammus oleks mul vaja teda kuidagi paremini sääre ette saada - natuke liiga lihtsalt jääb oma mulli jalutama. :) Traavis paluti ka rohkem teda sääre ette sõita, aga see ei tohiks mu arvates liiga raske olla, sest kui Puravik juba liikuma saab, siis enamasti on ta üsna mõnusalt reaktiivne ja edasipürgiv, nii et seal pean lihtsalt julgemalt küsima ja laskma tal liikuda, muud midagi.<br />
<br />
Need olid põhiasjad, mis minu jaoks olulisimad seekord meeles pidada ja iseseisvalt sõites ka rakendada. Puravik ise oli väike superstaar nagu tavaliselt, absoluutselt ühtegi halba sõna tema kohta ei taha ega saakski öelda - kuulas ja vastas nii hästi kui ta vähegi oskas. Kui temaga ratsutamine on niigi mu iga päeva tipphetk (mis hobuseid puudutab), siis nüüd on motivatsioon veel lati võrra kõrgemal, nii et ootan huviga, mis edasi saab. :)Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-74313437476860435652019-01-02T10:03:00.000+02:002019-01-02T10:08:58.563+02:00Aasta 2018Nonii. Aasta alguses soovisin katsuda veidi regulaarsemalt kirjutama hakata, selle asemel lõpetasin blogimise esimest korda 10 aasta jooksul täielikult. Blogiplaanid täituvad ilmselgelt sama edukalt nagu hobuseplaanidel enamasti kombeks.<br />
<br />
Aeg on see, millest ma endiselt väga puudust tunnen, ja eriti nüüd aasta lõpus andis tunda, et ma olen ikka liiga palju kohustusi omale krabanud. Eks ma natuke kartsin, et nii läheb, aga mis seal enam tagantjärgi kahetseda. Kevadeni pean pingutama, siis jääb mõni hobune vähemaks, tekib loodetavasti aega juurde, ja mõtlen natuke paremini läbi, mille peale seda edasi mõistlik kulutada on.<br />
<br />
Oma hobuste kohta nii palju, et Kizz minu juurde pikemalt ei jäänud, kui suveni. Üsna ettearvamatult avaldus tal kevadel väga tugev tolmuallergia - probleem, millega varsti vist praktiliselt iga Eesti hobuseomanik võitlema on pidanud - ja ma olin üsna veendunud, et need tingimused, mida ma oleks talle järgmiseks talveks siin pakkuda saanud, poleks tema jaoks piisavad olnud. Seega kolis ta enne sügist uue omaniku juurde, kes temaga palju maatööd ja niisama koos tsillimist harrastab, mõned korrad nädalas ratsutab ja siiani tundub nende võimalikult tolmuvaba pidamine talle istuvat ja hingamis- ega köhaprobleeme pole see aasta veel tuvastatud! Selline asjade käik ei olnud mul muidugi plaanis ega teinud tol hetkel ka kuigi rõõmsaks, aga tagantjärgi on mul süda tegelikult väga rahul, kui tean, et hobusel on parem, kui minu juures oleks olnud.<br />
<br />
Albatrossi elu veereb täpselt sama rada nagu viimased aastad ikka. Sügisel suutis ta golfimuruga koplis kuni lume tulekuni paastudes.... ei, mitte alla võtta, vaid ikka juurde! Ma isegi mitte ei jaksa oma pead vaevata sellega, kuidas see võimalik on, eriti nii suuuuuure hobuse juures, kes võiks ju nagu mingit adekvaatset söödakogust vajada selleks, et paisuda, aga noh... on mis on. Suve jooksul oli tal kaks halba perioodi seoses lonkamisega, mis mind murelikuks tegid, aga teisel korral tuvastasime lõpuks hoopis kabjamädaniku (ta on selline vahva sell, et kabjatangile reageerib alles siis kui mädanik 2 nädalat praadinud ja lõpuks plahvatuse äärele kasvanud), mis natuke südant rahustas - ehk siis liigesevalu oli ainult korra tugevam, ja seda kõige pikema kuiva perioodi jooksul, nagu tavaliselt - siis, kui karjamaa kõva ja putukate eest põgenemist palju. Muidu on ta ümmargune ja rõõmus sell, nagu ikka.<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEF9LGRzRSipQoN3eqO8d_lRUQr0VshVT3OAnXg-NSjei1_JDZmqKRBiG7g5Qw5AA7XNEgSKVM3RFP9yKKe-naiXakDLLgDjoq35-Si-2dIOX8n8u6NmuZBUwZGSqn_tUVZU6i3mAfuWg/s1600/43880319_2123675970985702_5587111222068641792_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="659" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEF9LGRzRSipQoN3eqO8d_lRUQr0VshVT3OAnXg-NSjei1_JDZmqKRBiG7g5Qw5AA7XNEgSKVM3RFP9yKKe-naiXakDLLgDjoq35-Si-2dIOX8n8u6NmuZBUwZGSqn_tUVZU6i3mAfuWg/s320/43880319_2123675970985702_5587111222068641792_n.jpg" width="219" /></a><br />
<br />
Ja juunis liitus meiega ju väike Springfield. :) Teda kasvatame hetkel K-ga kahepeale ning eks siis ajapikku selgub, mis tulevik edasi toob. Hetkel kasvab väike karvik rohkem laiusesse kui kõrgusesse (nagu minu hobustel ikka kombeks), aga on oma nelja valge soki ja laitmatu käitumisega igati vahva tegelane. Detsembri alguses tõime emme Jassu mulle Kurtnasse saduldada ja sõita, ning Sprinku ja tema samaealine kamraad õpivad nüüd iseseisvust ja trikke eluks, kuidas vanemate ponide väiksele kiusule vastu hakata (või põgeneda!).<br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvkLwRvtzXLYVupT5bUAtBJuExqnXxuqzBG0eGqeNyRlYPfeLgOw0bkcrYxH4HlptVZmqLBjjx2C0l7bGsV8UhD_USoih3_c1vR2bnC_1S0xIvQaJSqWh2fFwjuzckqvvsMKRYQBDnq2Q/s1600/35439085_1951079734911994_7687355250629410816_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="1440" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvkLwRvtzXLYVupT5bUAtBJuExqnXxuqzBG0eGqeNyRlYPfeLgOw0bkcrYxH4HlptVZmqLBjjx2C0l7bGsV8UhD_USoih3_c1vR2bnC_1S0xIvQaJSqWh2fFwjuzckqvvsMKRYQBDnq2Q/s320/35439085_1951079734911994_7687355250629410816_o.jpg" width="320" /></a><br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe9bQGu0y1doe_4CDp4WZyyFEqTDA0t95gz3q9m9Od3cy-cC7gnNbuH1jPSu6zTMzlNCTpxLK9q9TTJJStG_DuI0p63XFEyeiB9eYmzzg2D-fY6BFlEZlykolrwtK9j3cyBCq34J3NemA/s1600/44063039_309170633234234_8041458729905815552_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" data-original-height="1068" data-original-width="1600" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe9bQGu0y1doe_4CDp4WZyyFEqTDA0t95gz3q9m9Od3cy-cC7gnNbuH1jPSu6zTMzlNCTpxLK9q9TTJJStG_DuI0p63XFEyeiB9eYmzzg2D-fY6BFlEZlykolrwtK9j3cyBCq34J3NemA/s320/44063039_309170633234234_8041458729905815552_n.jpg" width="320" /></a><br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaPc56JbK3UHYZag2_B04RMWGEG3FWeoSR0Z3IlBN3GT3AQz1m-21ln0SjogbPAG2PPd2Jt7XrfKOnF2NU8C2Ac9gwl9HBEdgCnE-l8O-Rgcyxd35hDUSl7CvfJlPzF1fM2GO3ZNMOR0A/s1600/44070838_330349340864192_7283952800994689024_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" data-original-height="1068" data-original-width="1600" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaPc56JbK3UHYZag2_B04RMWGEG3FWeoSR0Z3IlBN3GT3AQz1m-21ln0SjogbPAG2PPd2Jt7XrfKOnF2NU8C2Ac9gwl9HBEdgCnE-l8O-Rgcyxd35hDUSl7CvfJlPzF1fM2GO3ZNMOR0A/s320/44070838_330349340864192_7283952800994689024_n.jpg" width="320" /></a><br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg02QZnOgQhpn-DdVZKpKjUTvSByj4d3uuO2TDdQXiXAABUISl2e7M4mV3tk96AkchCRO0_zRmxzRy792CQI1T4nqQRG81ibQbefvLo8lejEqbQJRSMDTXCdnMvPZwWTc9M8_Azjnfr9_k/s1600/43788477_2123675340985765_3910869349971263488_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="714" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg02QZnOgQhpn-DdVZKpKjUTvSByj4d3uuO2TDdQXiXAABUISl2e7M4mV3tk96AkchCRO0_zRmxzRy792CQI1T4nqQRG81ibQbefvLo8lejEqbQJRSMDTXCdnMvPZwWTc9M8_Azjnfr9_k/s320/43788477_2123675340985765_3910869349971263488_n.jpg" width="238" /></a><br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6HJVND5ibedP3Io_JxSkF4-iEQmMf7mNv_o_sQgHYogPlLD0WfFkXFipRHzkfNV4WoFkiMBWRkOuwmI2VDlfrBtXnSbq2Sd7lxHr-6otQCHKLw87nHTD-B8gxxYkfEyZAjUhlWEFzJHs/s1600/48423638_337714070384676_8761291726842232832_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1191" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6HJVND5ibedP3Io_JxSkF4-iEQmMf7mNv_o_sQgHYogPlLD0WfFkXFipRHzkfNV4WoFkiMBWRkOuwmI2VDlfrBtXnSbq2Sd7lxHr-6otQCHKLw87nHTD-B8gxxYkfEyZAjUhlWEFzJHs/s320/48423638_337714070384676_8761291726842232832_n.jpg" width="238" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Emme JJ trennihobusena</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhL0D4EMQ2NGG0y-iQCgO3exrbPmQ-kAXK_WABuu4SZgsZ8p_2HO2y5v-UJatvKLuo7wCFQSrlxZ1MYfQ87k9THjYtQCix_4J2ZhGKTNW8g41wmw2hW-5sCO3SLxynmvooU9SSykom1VGI/s1600/49375900_643669219421720_7756299951155445760_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhL0D4EMQ2NGG0y-iQCgO3exrbPmQ-kAXK_WABuu4SZgsZ8p_2HO2y5v-UJatvKLuo7wCFQSrlxZ1MYfQ87k9THjYtQCix_4J2ZhGKTNW8g41wmw2hW-5sCO3SLxynmvooU9SSykom1VGI/s320/49375900_643669219421720_7756299951155445760_n.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Albatrossi ja Sprinkuga, ehk kolm karvikut</td></tr>
</tbody></table>
Nii, ja nüüd sellest ka, et aasta lõpust on mul paar mustandit (virtuaal)sahtlisse valmis kirjutatud, mis avaldamist ootavad (aga enne ei julgenud, kui mul vähemalt paar korda midagi kirja oli mahti olnud panna) - need on puhtalt trennilood ja kirja pandud peamiselt tänu väiksele Puravikule, kes pole küll minu hobune, aga keda ma ka mitte kuidagi seda aastat kokku võttes mainimata ei saa jätta. Tollal 3-aastase täkuhakatisega hakkasin tegelema tegelikult nüüd juba 2 aastat tagasi, ca 4-5 kuud oli küll vahepeal ratsutamisepausi tema lõualuutrauma tõttu, aga julgelt poolteist aastat oleme kokku trenni ka teinud.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjo-dP3PbV66UBRnt3dVS6yoqTQ2vHc-l_DFdMlCRbVw0YFt1wpmHQCthbUwiUBzcmZffaSBI_LC3MRDmpUxZ9TKXNPakZmZV04D__Wo4x_vaDQdgkUUIyltavP_iGvHTCaEwsEnB3kjaY/s1600/44778780_167454297520716_3157725265291902976_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="875" data-original-width="1212" height="231" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjo-dP3PbV66UBRnt3dVS6yoqTQ2vHc-l_DFdMlCRbVw0YFt1wpmHQCthbUwiUBzcmZffaSBI_LC3MRDmpUxZ9TKXNPakZmZV04D__Wo4x_vaDQdgkUUIyltavP_iGvHTCaEwsEnB3kjaY/s320/44778780_167454297520716_3157725265291902976_n.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Kui mul peaks olema ÜKS SOOV hobuseinimestele uueks aastaks või pigem üleüldse elus, siis see oleks, et igaüks neist leiaks kunagi omale sellise hobuse sõita, nagu tema minu jaoks senini olnud on.<br />
<br />
Ma saan hästi aru selle olukorra väärtusest, kus inimene on pikka aega suurt vaeva ja tööd teinud, ning lõpuks läbi raskuste saavutanud oma hobusega seda, mis kunagi võimatu tundus - ka mul on selliseid hobuseid olnud ja super, kui töö ennast lõpuks ära tasub. Usun, et meist paljud on seda kogenud ja sellest palju õppinud.<br />
<br />
Mida ma ei olnud siiani kogenud (vähemalt mitte nii pika aja jooksul järjest treenides), on aga hobune, kellega koostöö sujub justkui iseenesest, kes õpib asju lennult, kellega absoluutselt iga trenn on positiivne kogemus ja sellist tunnet, et me millegagi hakkama ei saa, lihtsalt kunagi ei tekigi. Et mitte liiga utoopilisena paista, siis loomulikult tulevad osad harjutused välja kergemini, osa raskemalt, ideaalsusest on asi kaugel (seda peamiselt tänu minu puudustele) ja asju, mille kallal töötada alati rohkem, kui jõuaks - aga leida seda ülimat sisemist positiivsust ja rahulolu, millega ma absoluutselt iga viimast kui treeningut temaga alustan ja lõpetan, ongi vist see, mille nimel ma kõik need aastad hobustega tegelenud olen, ja peab tunnistama, it's pretty amazing. :)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJ6J4vIb6KQlVF0abkCE74WAOPPRVXS83NVXiL6BJv_fnUkv818Rj4yxlFdz_b3PveIePrtzR6ywCGEJmtp2_3nN0kI9_Yp2FUnCmDL50SErVSFTQp6lQWqGf1_UWMl3xkLxE_W6s9n-g/s1600/49476297_2153132401418258_4433629842704957440_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1191" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJ6J4vIb6KQlVF0abkCE74WAOPPRVXS83NVXiL6BJv_fnUkv818Rj4yxlFdz_b3PveIePrtzR6ywCGEJmtp2_3nN0kI9_Yp2FUnCmDL50SErVSFTQp6lQWqGf1_UWMl3xkLxE_W6s9n-g/s320/49476297_2153132401418258_4433629842704957440_n.jpg" width="238" /></a></div>
<br />
Ta on mulle ka, rohkem vist kui ükski teine hobune, õpetanud, et millal iganes treeningul midagi valesti läheb, ei ole mul mitte kedagi peale enda süüdistada. Puravik võib vahel olla vähe hajevil või kärsitu, kui hormoonid võimust võtavad, aga sellist asja nagu vale vastus ta ei tunne, ja kui mina õigesti küsida suudan, siis tema teeb. Nii ongi. Praeguses faasis, kohe-kohe viieaastasest edasi kuueseks saades on muidugi treeningülesanded oluliselt raskemad kui kunagi varem - ning minu kogemus selliste hobuste edasi arendamisel praktiliselt olematu (95% mu hobustest on ju 3-4 aastased). Eks ma tean küll, et tegelikult vääriks ta oma selga praegusel hetkel kedagi paremat, osavamat ja ilusamat, aga samas olen ülimalt õnnelik, et mul on võimalus sellise hobusega neid piire katsetada ja iga natukese aja tagant ka mõni ületada. Mu pisike superstaar!<br />
<br />
P.S. Pildid on enamus FB-ist, sest ma sorteerimisega tegelda ei viitsi, ja viisakamad on loomulikult kõik K tehtud nagu ikka!<br />
<br />
<br />Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-60105272906309735292018-02-07T00:15:00.000+02:002018-02-07T00:15:20.490+02:00VeebruarKui aasta tervise koha pealt pisut hädiselt algas, siis edasi on küll kõik positiivses suunas läinud ja aeg üsna sisukalt möödunud. Lubadusest rohkem pilte teha olen ka kinni pidanud, sellele on suuresti kaasa aidanud uus telefon, mis reaalselt midagi jäädvustada ka suudab. :) Ise olen väga rõõmus selle üle, et regulaarselt mingeid väikseid fotomeenutusi hobustest juurde tiksub, mida kunagi sirvida. Siin viimastest aastatest on mul ikka ääretult vähe pilte hobustest, kellega tegelenud olen, ja isegi enda omadest eriti mitte. Seega võib loota, et ka postitused tulevad mõnevõrra värvilisemad.<br />
<br />
Kizzy on olnud igavesti tore tüdruk tegeleda. Kui ma esialgu olin natuke nõutu selles osas, et ta oli igati sõnakuulelik, aga ilmutas ise vähe entusiasmi millegi suhtes, siis praeguseks naudib ta silmnähtavalt minuga suhtlemist väga-väga palju rohkem. See on kuidagi aegamööda ja märkamatult tulnud, aga kui ma praegu kirjutades näiteks aasta algusele tagasi mõtlen ja võrdlen, siis see muutus on ikka päris vahva. :) Õhtuti pimedas tuleb ta kutsudes alati oma küüni alt või aiast väravasse vastu; kui vahel päevasel ajal talli jõuan, siis natuke kaalub rohkem asja, sest tühja talli tulekust (kui teised hobused õues) ta endiselt väga vaimustunud ei ole, kuigi ka sellega tuleb juba paremini toime kui varem. Naljakas jällegi, et hobused on ikka väga osavad seoseid looma; ma olen täiesti veendunud, et ta saab juba õues olles aru, kas tall on tühi või mitte - seda kas valguse/aja järgi või lihtsalt selle järgi, et hobuseid pole kõrvalkoplitest veel tuppa veetud?<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgY5L37MQ66KWl9-vPgCz0Tle9-7JuO2S_vTN_J39KQXrNqqRR5Thxffrewrsgyz1nox_rnPPEGeJVmZssDeA1bDM2-grt9NE7EQHkah2GGeJWdcqxIrwssOZxJbSmeAHoO7Ejrax3Ucko/s1600/27267751_10156231059529642_401136676_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgY5L37MQ66KWl9-vPgCz0Tle9-7JuO2S_vTN_J39KQXrNqqRR5Thxffrewrsgyz1nox_rnPPEGeJVmZssDeA1bDM2-grt9NE7EQHkah2GGeJWdcqxIrwssOZxJbSmeAHoO7Ejrax3Ucko/s320/27267751_10156231059529642_401136676_o.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Nende piltide autoriks Kersti, kes meid lumetormiga pildistamas viitsis käia ;)</td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwlTOgjxUawzGUfcS3vo1b5QassjGRVi78PZNeB3uajp-BKpAOAXD8FqiksC0qKHDQ__DNjr5Zh3eJYZ67wJQp2YZS3unUVJD8ObKfvjZ06X7I8zh1mi9z9D-X9dXidv2kOquNDU0g4eU/s1600/27329532_10156227792249642_1419927168_o+%25281%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><br /><img border="0" data-original-height="896" data-original-width="1600" height="179" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwlTOgjxUawzGUfcS3vo1b5QassjGRVi78PZNeB3uajp-BKpAOAXD8FqiksC0qKHDQ__DNjr5Zh3eJYZ67wJQp2YZS3unUVJD8ObKfvjZ06X7I8zh1mi9z9D-X9dXidv2kOquNDU0g4eU/s320/27329532_10156227792249642_1419927168_o+%25281%2529.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Albatrossi kõrvalt olen ma alati mõelnud, et niiiii tore oleks omada hobust, kes ei lähe puhtalt söögi vaatamisest paksuks, eriti kui tahta vähemalt koplis heina vabalt ees hoida. Noh, nüüd on mul K, kes on ratsahobuse kohta üsna ideaalses konditsioonis (lihast mitte kuigi palju muidugi veel), ja ma olen natuke nagu.... kas see on normaalne, et hobune, kellel on 24/7 ligipääs heinale, ei lähe paksuks? No ei saa ju rahul olla kunagi - kui probleeme ei ole, siis peab neid ise juurde otsima? :) Tegelikult peaks tal söötmine küll igati tasakaalustatud olema, hambad kontrollitud ja lihtsalt igaks juhuks tehtud rutiinse vereanalüüsi põhjal oli ka kõik suurepärases korras, nii et üritan lihtsalt rõõmus olla selle üle, et hobune kenasti oma konditsiooni hoiab ja juurdetulevad kalorid kerge trenni käigus täpselt kulutatud saavad. Igaks juhuks käin aeg-ajalt mõõdulindiga siiski üle, et märkamatult saledamaks ei jääks. ;)</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfcjbt1-qDue3Yt7XDBtvbO63bFcs5CyjQ52CphmeE0U76fuHgFrFQbHa4CR_T3Q_TQc0RLUKm6AhJbVhFgJIuht1UFTeq9A8uXuWcX3QE_6XQWhebBLy-W9VBm_Eox53nwG0-0daG-Ls/s1600/27329810_10156231066279642_2021666578_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfcjbt1-qDue3Yt7XDBtvbO63bFcs5CyjQ52CphmeE0U76fuHgFrFQbHa4CR_T3Q_TQc0RLUKm6AhJbVhFgJIuht1UFTeq9A8uXuWcX3QE_6XQWhebBLy-W9VBm_Eox53nwG0-0daG-Ls/s320/27329810_10156231066279642_2021666578_o.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3Vbf_FjSR9SOLjxw7tdI52FXa3xGJ2MhpRTLhOAO019TI53dEtu_5v0aWOQQUvqQSn_T6VWXaxUiBnUCafBEP0dcbOP6x3oGoFJCXtBc2ENhzi1bIdY_BPOoeO33Ny9zYx8Fsxo9TIdY/s1600/27484537_10156231083019642_298144213_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3Vbf_FjSR9SOLjxw7tdI52FXa3xGJ2MhpRTLhOAO019TI53dEtu_5v0aWOQQUvqQSn_T6VWXaxUiBnUCafBEP0dcbOP6x3oGoFJCXtBc2ENhzi1bIdY_BPOoeO33Ny9zYx8Fsxo9TIdY/s320/27484537_10156231083019642_298144213_o.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Nüüdseks harrastame regulaarselt ca 4x nädalas mingit trennimoodi asja ka, kusjuures olen üritanud seda teha väga läbimõeldult ja nii palju vaheldust pakkuda, kui vähegi suudan. Kuna maneežipinnast praegusel ajal kasta ei julge, siis pole ta minu ratsutamiste ajaks kahjuks väga kiita (hommikul võib hooldada, aga peale kolme lastetrenni + veel üksikuid sõitjaid on mitmed kohad liialt sügavaks vajunud), mistõttu lume olemasolul olen nüüd igal võimalusel valgel ajal talli jõudes õues käinud. Esialgu käekõrval, siis üle tee karjamaal sõitmas ja nüüd julgesime ära teha ka esimese ratsamaastiku üksinda. Käekõrval on temaga supermõnus jalutamas käia; kui ma seljas olen, siis on küll pisut ebakindlam, aga sellegipoolest siiani väga turvaliselt ja mõistlikult käitunud, nii et usun, et ta võiks päris tore maastikuhobune ka olla. Mina ise olen ju maailma kõige kehvem maastikulkäija (ikka alati olen pidanud ennast tugevalt tagant torkima, et viitsiks hobustega platsilt eemale minna), aga ma samas 100% usun selle kasulikusesse ja vajalikusesse nii hobuse mentaalse kui ka füüsilise tervise jaoks, eesmärgiga erinevatel pinnastel ja mitte ainult väikestel pööratel liikuda. Selle aasta jooksul olen igatahes ennast tublisti kätte võtnud ja valgel ajal üsna vähe kordi maneeži jõudnud. Õhtuti kahjuks valik puudub, aga eks siis on aeg ratsastust lihvida, kavalette sõita jms. Klikkeriga teeme vahel maatööd, seda ta naudib endiselt kõige rohkem. Topeltkorde/ohjamine on veel proovimata, aga plaanis küll.<br />
<br />
Albatross on endiselt rõõmus ja vahva, pole mingeid uudiseid tema kohta lisada. :) Tegeleme viimasel ajal peamiselt ainult lahtiselt platsil, sest kui ma mingeid konkreetseid maatöö harjutusi nööri otsas katsetan, siis... ta teeb neid, aga mulle natuke tundub, et need sammus minu küsitud suunal ja asendis loivamised on talle rohkem tüütud kui midagi muud; kui ma teda aga lahtiselt pisut mängima utsitan, siis ta läheb NIII energiliseks ja entusiastlikuks, et see lihtsalt tundub väga palju kvaliteetsem ajaveetmise viis. Eriti arvestades, et külaskäigud tema juurde on oluliselt piiratumad kui 5 minuti kaugusel elava K juurde.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEin1cMmRQv41qiNIjaYtCfmLee6s2QzJuIpLgVQEpN07ecTKKilYXToHCWkuJtTcersksQKsKWScKdotmpGsy_JnMrHeB-MFu9sG7Fj1G8IriBT4Giva8l2w_cTyXhtfJBUtohpA0ReqP0/s1600/20180107_113842_005.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEin1cMmRQv41qiNIjaYtCfmLee6s2QzJuIpLgVQEpN07ecTKKilYXToHCWkuJtTcersksQKsKWScKdotmpGsy_JnMrHeB-MFu9sG7Fj1G8IriBT4Giva8l2w_cTyXhtfJBUtohpA0ReqP0/s320/20180107_113842_005.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe8W_ejH5bmqdPUNu51b61l-SIlzomDjbGz0EXy22IMMXRGdKFUGpyN6RjIy-0ykwU7Vwe9WKPGaSIQ3aA7dzRdBE3bWHujgXlylFzdBl7-Bltxlr1kotXRh4byYoOVhM40NpExe4tTKo/s1600/20180110_005509.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1000" data-original-width="1377" height="232" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe8W_ejH5bmqdPUNu51b61l-SIlzomDjbGz0EXy22IMMXRGdKFUGpyN6RjIy-0ykwU7Vwe9WKPGaSIQ3aA7dzRdBE3bWHujgXlylFzdBl7-Bltxlr1kotXRh4byYoOVhM40NpExe4tTKo/s320/20180110_005509.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Praegu on kaks nädalat põnevat koolitusteaega, aga peale seda on mul plaan lõpuks ometi taas töösse võtta väike punane täkk, kes vahepealsetel kuudel oma lõualuumurrust paranenud on - ta oli vaieldamatult minu eelmise aasta lemmikratsu ja ma ei suuda ära oodata, et uuesti talle selga ronida saaks! Ta vist ka ei suuda - kõht on ümmarguseks kasvanud ja energia pulbitseb absoluutselt igalt poolt üle ääre ning ootab rakendust.<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvrjVJIvXs8ZE43vbhNHenSCTEMQfv9U37eiFFUbTbaX9SoCUx9oPsH2GAGFp-nZ-5PXGKvcbZmCX5_k_hOLerJlyePZQSxB_W9W8wpxIyC9NfPW8SO_Bygco3dU_h-ihhwl41NexS1V8/s1600/2W0A4292+%25282%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1287" data-original-width="1600" height="257" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvrjVJIvXs8ZE43vbhNHenSCTEMQfv9U37eiFFUbTbaX9SoCUx9oPsH2GAGFp-nZ-5PXGKvcbZmCX5_k_hOLerJlyePZQSxB_W9W8wpxIyC9NfPW8SO_Bygco3dU_h-ihhwl41NexS1V8/s320/2W0A4292+%25282%2529.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Samuti Kersti pilt, suvi 2017</td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKUmcLUi4epRkM6_CDDmzWBrhOCtUuYZBe_OI-IfxLYYLO_XzwpWJA-I04ZbzVzoe98oNuOuLTN1qEho23RVKCFu8bBt8wutUDJmY6A7LWuIhV3xJBWf_TS7GzPcPCNiN5TSTSIIZ3ae8/s1600/20170912_142809.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="903" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKUmcLUi4epRkM6_CDDmzWBrhOCtUuYZBe_OI-IfxLYYLO_XzwpWJA-I04ZbzVzoe98oNuOuLTN1qEho23RVKCFu8bBt8wutUDJmY6A7LWuIhV3xJBWf_TS7GzPcPCNiN5TSTSIIZ3ae8/s320/20170912_142809.jpg" width="180" /></a></div>
<br />
Teine nooruk sai äsja ravirautuse ja ootame selle tulemust; mõni ootab maneeži puudumise tõttu paremat pinnast; mõni ootab kastreerimist enne töösse võtmist; üks tore tüdruk sai just esimesed korrad sadulas käidud; ja ülejäänud... on lihtsalt tublid trennilised ja pusime vaikselt edasi. Life ok! :)<br />
<br />
<br />Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-85448373652290534012018-01-06T13:22:00.001+02:002018-01-06T13:22:22.422+02:00Üks väga ebamäärane ja mittekokkuvõtlik aastavahetusepostitusKui ma seda postitust enne aastavahetust kirjutama hakkasin, tegin sellise pildi:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8F-M5EGff0vzbkVINIKDPKKR_oMERWyjUoxFJqsykqAXsUZzbJPhGdAVFqMI64wq7dYQy0OuNv5zmBkM0BWP_buMOe1ce2jKfjQyc3loW_t7ugyCHhQZI66ExaaaYGbSS-HsCVv50v9Q/s1600/26238725_1771677476185555_1445633984_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="903" data-original-width="1600" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8F-M5EGff0vzbkVINIKDPKKR_oMERWyjUoxFJqsykqAXsUZzbJPhGdAVFqMI64wq7dYQy0OuNv5zmBkM0BWP_buMOe1ce2jKfjQyc3loW_t7ugyCHhQZI66ExaaaYGbSS-HsCVv50v9Q/s320/26238725_1771677476185555_1445633984_o.jpg" width="320" /></a></div>
... mis mõne päevaga (sest loomulikult ma ei jõua postitust ühe õhtuga lõpetatud) <i>upgrades</i> ennast sellele tasemele:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyqnQPATFWi-92WO5VJ6uXKap9w4SYd3vLM2H9eplzfQ7CAH-2Qtuf6V9sobyW1OKPnAhxvGho9WjAk0L7ZehhoCGLLFmNcyXgIf76O3UfY7HOOrptYu0-_En183sslmT1P1zSw1I6cpo/s1600/26613675_1774352549251381_408830810_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="945" data-original-width="1600" height="189" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyqnQPATFWi-92WO5VJ6uXKap9w4SYd3vLM2H9eplzfQ7CAH-2Qtuf6V9sobyW1OKPnAhxvGho9WjAk0L7ZehhoCGLLFmNcyXgIf76O3UfY7HOOrptYu0-_En183sslmT1P1zSw1I6cpo/s320/26613675_1774352549251381_408830810_o.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Ehk siis aasta algus on väga edukalt alanud: combo haige olemisest (which I never am) ja hobuselt jalaga saamisest (which I... occasionally do, aga lately not too often :D )... aga nüüd juba igal rindel parem ning tänu sundpuhkusele leidus aega ka üheks aastalõpupostituseks. Mis blogimisse puutub, siis ongi see aasta olnud kahjuks kõigi aegade viletsaim just seetõttu, et tegemist on olnud rohkem kui kunagi varem ja aega/jaksu postitamiseks on lihtsalt keeruline leida.<br />
<br />
Kirjutamismaterjali tegelikult oleks küll, sest mingil kummalisel kombel olen jõudnud nüüd sinnamaani, kus minu igapäevased tegemised ja töö on alati ühel või teisel moel hobustega seotud, ja seda Eestis elades. Mõni aeg tagasi tundus selline variant reaalne ainult välismaal elades/töötades, aga mulle tegelikult ju Eestis meeldib; kui siinsed võimalused ja tingimused minu jaoks päris olematuks ei muutu, siis lähiajal ma pikemaks ajaks kuhugi kaugemale ilmselt uuesti kolida ei plaani.<br />
<br />
Sellel aastal on mul õnnestunud tegeleda mõningate ülimalt vahvate hobustega - mõnega on koostöö lõppenud ja mõnega kestab edasi, aga nii tore on näha nende arengut ja noh... nad teevad lihtsalt tuju heaks. :) Põhiliseks tuju allakiskujaks seevastu on olnud arusaam, et pidevalt peab kellelgi mingite terviseprobleemidega mure olema. Ikka väga tihti tuleb peale tunne, et kuidas just minu hobustele kõik need hädad kaela satuvad ja teised rõõmsalt ilma probleemideta aastast aastasse trenni teevad - aga teiste inimestega arutades selgub, et ma ikka pole päris ainuke, kes niiviisi tunneb, ja eks kõigil ikka esineb aeg-ajalt probleeme. Loomulikult saab hobuse tervist inimene ka omalt poolt mõne võrra toetada, ja mis veel olulisem - vältida ise selle kahjustamist - aga siiski, mõnedel on lihtsalt rohkem õnne kui teistel ja loodan, et iga asjalik ratsanik/hobuseomanik suudab seda hinnata, kui just talle need otsast lõpuni terved ja rõõmsad hobused sattunud on. See on nagu lotovõit! :)<br />
<br />
Teiste hobustega tegelemise kõrvalt on vaikselt jälle kasvanud soov päris enda oma järgi. See soov hüpleb pidevalt niimoodi üles-alla, sest võimalustega kaasnevad kohustused. Mulle väga meeldib tegeleda noortega ja peamine kogemustebaas on just tulnud nii paljude erinevate hobustega kokku puutumisest, aga ühel hetkel tahaks jällegi pikaajalisemat koostööd hobusega, kelle elu-olu käib kõik sinu eelistuste järgi - ise valid, ise vastutad. Konkreetselt treeningu koha pealt pean küll ütlema, et senini pole ükski hobuseomanik mulle ettekirjutusi teinud, kuidas või mida nende hobustega täpselt tegema peab või ei tohi - aga lõppkokkuvõttes on hobuse kasvatamise ja arendamise juures nii palju muid olulisi ning huvitavaid külgi lisaks treeningule ja ratsutamisele, vahel tekib isu ka neist rohkem osa saada.<br />
<br />
Teisest küljest jälle tasub omale alati meelde tuletada, et teiste hobustega sõitmine on niiiiiii palju riskivabam (nii rahalisi väljaminekuid, ootamatuid probleeme ning pikaajalisi kohustusi silmas pidades), samas kui nendega tegelemine, raskuskohtadest üle saamine ja edusammude nägemine annab täpselt sama palju positiivseid emotsioone kui enda hobuste puhul. Nii et igatepidi kahe otsaga asi - alati olnud ja jääb ilmselt ka edaspidi.<br />
<br />
Nagu alati, on võimalused rohkem piiratud kui soovid ja unistused, aga tibusammudel peab vist proovima ikkagi nende poole liikuda ja vahel ka mõningaid riske võtta. Ühest hobusest sai eelmise aasta jooksul igatahes kaks, ja... noh, ideaalis tuleb neile sellel aastal ehk veel pisikene lisa :) , aga sellest kirjutan täpsemalt siis, kui on midagi rohkemat öelda.<br />
<br />
Kabjahoolduse teema, millesse ma eelmise aasta algul hoolega süvenesin, on mõnevõrra tahaplaanile jäänud - kuigi ilmselt mitte huvipuuduse, vaid lihtsalt arusaamise tõttu, et kõigesse tuleb alati suhtuda ratsionaalselt ja mõõdukalt. Saadud teadmisi praktiseerida õnnestub mul endiselt, ehk hobuseid, keda ise värgin, on piisavalt - mõnede kabjad on paranenud võrreldes algusaegadega, mõned omad oluliselt mitte.<br />
<br />
Kui keegi räägib, et rauavaba kabjahooldusega on võimalik kõiki kabjaprobleeme lahendada, siis ta a) valetab; b) ei oma piisavalt kogemust. Kui keegi ütleb, et kõik hobused peavad raudus olema, siis selle kohta täpselt sama lugu. :) Minu jaoks on superhuvitav olnud lugeda ja kuulata kogenud värkijate/seppade arvamusi/seletusi kabjamehhanismide jms kohta, aga ilmselt olen ma kokkuvõttes ikka liiga <i>unnatural, </i>sest ei suuda tõsiselt võtta artikleid raudadest kui hobusetapjatest, mis on välja mõeldud lihtsalt loomade piinamiseks. Ekstreemsuse tipp on vist FB gruppides leitavad postitused stiilis: mu hobune on juba kaks nädalat täislombakas, kuidas ma teda värkima peaksin?; ja vastukajaks arvamused, et ilmselt on asi selles pildi pealt paistvas 2 mm ülekasvanud kabjaseinas vms - värgi see ära ja kõik saab korda. Mm jah :). Ei kommenteeri.<br />
<br />
Olen endiselt rautusvaba kabjahoolduse tugev toetaja (hobuste puhul, kellele see sobib), aga sellised rumalused on kahjuks põhjuseks, miks osa hobuseinimestest kergesti üldistusi teeb ja kogu seda kampa lillelastest idiootideks peab. Eks see on täpselt sama lugu, mis nt bitless-valjastuse ja muu taolisega - see on absoluutselt tore ja hobusesõbralik, kui sa oma hobusele kunagi rauda suhu ei pane, aga niipea kui väidad, et kõik, kes seda teevad, on hobusepiinajad ja suulist pole võimalik kasutada ilma hobusele suurt valu, stressi ja ülekohust põhjustamata, tood sellega välja omaenda kogenematuse ja naiivsuse. Üldiselt üritan ise alati võimalikult ratsionaalset mõtlemist säilitada ja usun, et mida rohkem vahendeid ja valikuid kaalumisele võtta, seda suurem on võimalus oma hobusele sobivaim lahendus leida: olgu tegemist siis kabjahoolduse, söötmise, varustuse või treeningmeetoditega.<br />
<br />
Peale kabjahooldust tekkis uus suurem huvi hobusearetuse suunas, nii et aasta teises pooles olen selle kohta rohkem uurinud ja lugenud; vaba aja kulutan hobuste konformatsioonipilte ja liikumisi võrreldes, üritades mingeid seoseid luua, koolisõidutäkkude videosid vaadates jms. Nii põnev, kuidas mingid liinid annavad nii tugevalt teatud tunnuseid edasi, et need kõikidel hobustel selgelt märgatavad on; samas mõne teise tunnuse koha pealt võivad samade hobuste järglased (isegi kui tegu on täisõdede või -vendadega) erineda nagu öö ja päev. Eks need, kes kõiges selles mingi loogika suudavad leida, ongi need, kelle kasvandikud järjepidevalt kaugele jõuavad ja silma jäävad. Kui selline üldine aretust iseloomustav tõde on, et kaks head hobust kokku pannes saad kahjuks suure tõenäosusega keskpärase tulemuse ja ainult vahel harva superstaari, siis õige paaridevaliku korral on hea hobuse saamise võimalus ikka oluliselt kõrgem - lihtsalt selle õige valiku tegemine on omamoodi talent, mida lihtsalt kõigil ei ole. :)<br />
<br />
Minu uue aasta soov oleks, et kõik hobused oleks terved ja rõõmsad; ning uue aasta lubadus on see, et ma teen rohkem pilte ja videosid! Väga tihedat blogimist lubada ei julge, aga teeme siis nii, et selle aasta lõpuks võiks vähemalt rohkem kokku saada, kui eelmise.<br />
<br />
2018-ks on plaanis mõndagi, mida põnevusega oodata; suuremate lubaduste andmise asemel aga üritan lihtsalt tasapisi kuhugipoole liikuda ja leida oma igapäevastes tegemistes motivatsiooni ja uusi eesmärke, ning mitte täielikult takerduda argiellu ja mugavustsooni (kuigi eks needki on vältimatu osa elust).<br />
<br />
Ilusat uut aastat kõigile!Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-83163869245522022422017-12-18T01:31:00.000+02:002017-12-18T01:37:02.708+02:00Welcome Kizzy!Vaba ajaga on nagu alati (puudub), aga lõpuks jõuan siiski ka uue preili tutvustamiseni.<br />
<div>
<br /></div>
<div>
Kizzy on 10-aastane mära, kelle omanikuks sain ma, nagu eelmises postituses põgusalt mainitud, väga ootamatult ja erinevate asjaolude kokkulangemisel. Plaanis omale veel ühte hobust võtta polnud üldse, aga noh, ju siis pidi nii minema. :)</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Suurema osa oma elust on K veetnud sõbra/sõprade keskel vabapidamisel ja karjamaamõnusid nautides, kuigi ratsanikuga on ta ka aastate eest tutvust siiski teinud. Ka Kurtnas, kuhu me ta kolisime, elab ta koos kahe noore sõbraga praegu peamiselt õues, kusjuures uute kaaslastega kohanemine läks äärmiselt rahumeelselt ja seda minu arvates eelkõige tänu K väga mõnusale suhtumisele kõikidesse teistesse hobustesse - minu silmad mingit tigedat nägu või pea ligi tõmmatud kõrvi tema juures veel näinud ei ole. :) Ja mis need teised siis ikka aega kurjustamisele kulutavad, kui vastureaktsiooni kunagi ei tule, seega mingeid erilisi jagelemisi neil üldse ei esinenudki.</div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBp5_4rPoWtb9UVS9S28oNWEw6JPIcTEf9Sw8JoGO6uN82XZcYQfwOL10Z_aPQ9aIlURbrii2_YbKNUUQKXbOJZwuEjozAWU5xZzy7v5Y63HnSz4RHxQUORCnoDff66ubgUIrst5_XXlo/s1600/23022199_1861105177534828_1381463151_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="720" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBp5_4rPoWtb9UVS9S28oNWEw6JPIcTEf9Sw8JoGO6uN82XZcYQfwOL10Z_aPQ9aIlURbrii2_YbKNUUQKXbOJZwuEjozAWU5xZzy7v5Y63HnSz4RHxQUORCnoDff66ubgUIrst5_XXlo/s320/23022199_1861105177534828_1381463151_n.jpg" width="240" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Mingeid päris kindlaid plaane meil Kizzyga hetkel ei olegi - praegu lihtsalt saame tuttavaks, käime jalutamas ja oleme kergel kujul ratsutamistreeningud ka ette võtnud. 2 kuud, mis ta siin juba elanud on, peaks muidugi olema piisav aeg hobusega "tuttavaks saamiseks" ja eks ta suuremas jaos ongi, aga pean ära märkima, et K on iseloomult näiteks üsna erinev Albatrossist ja eriti minu eelmisest hobusest Zinyst (kellega nad on vist peaaegu et vastandid) ja mul on siiani natuke vahel raskusi temast 100% aru saamisega. Sealjuures ei tähenda see absoluutselt, et ta kuidagipidi probleemne oleks, pigem vastupidi - kui üksinda tallis olemine välja arvata (see talle ei meeldi ja muudab kergelt närviliseks), siis muus osas on ta väga eeskujuliku käitumisega ja midagi ette heita ei saa absoluutselt. Pigem jätab ta natuke liigagi kuuleka ja "tubli" hobuse mulje, kui selline asi üldse olemas on...? - ühesõnaga see, mis mulle kõige rohkem raskusi valmistab, on et kuidas tegelemise käigus tema enda motivatsiooni ja entusiasmi rohkem tõsta, selle asemel et hobune lihtsalt teeb ilusasti kõik ära, mida palutakse.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Usun, et aegamööda siiski see õnnestub ja näiteks olen avastanud, et klikkertreening (koos porgandimaiustega muidugi :) ) läheb Kizzyle superhästi peale ja seda tehes on ta reaalselt ise hakanud asju katsetama ja pakkuma, mida on väga lahe näha, nii et kindlasti püüan sellega edaspidigi talle vaheldust pakkuda.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ratsutanud oleme pigem vähe, aga sealgi on ta igati tubli olnud, arvestades kui ammusesse aega tema viimased ratsatreeningud jäid. Kõige suurem raskuskoht paistab praegu see, et K on üsna rahutu suuga - nii kui mingi õrn ratsmekontakt võtta, hakkab tihtipeale kerge suulise lõgistamine pihta. Hambad kontrollisime enne ratsutama hakkamist üle, nii et olen seda kommet praegu lihtsalt ingoreerinud ja vaatame, kas läheb ehk ise mingil ajal üle; võib-olla proovin mõnda teistsugust suulist mingi hetk (kuigi minu kogemuste põhjal need suulisevahetused just väga tihti märkimisväärset mõju ei avalda).</div>
<div>
K-l on ka üks vana põlvevigastus, mis teda hetkel kuidagi häirivat ei tundu, aga kas ta koormusetaluvust kuidagi mõjutada võib, ei tea - õnneks mingit suure koormusega sporthobuse karjääri talle nagunii eesmärgiks sätitud ei ole, nii et praegu oleme muretud (nii kaua kuni põhjust pole). :)</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Eks me näe, mis tulevik edasi toob...</div>
<div>
<br /></div>
<div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzCRCNMDXTRao-nK9MnnU8vsPFHCmgNiW6qgy0hujJwa_l2k2cYEQiHXZFXxctilBEZ8KqFDBH2TiNGDzNvAT9woRJSj5XyoRQ-QO4U8DIqhukXsir-L3xkIEEScpi9CK_wd8msmMJxXU/s1600/20171206_124522.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="903" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzCRCNMDXTRao-nK9MnnU8vsPFHCmgNiW6qgy0hujJwa_l2k2cYEQiHXZFXxctilBEZ8KqFDBH2TiNGDzNvAT9woRJSj5XyoRQ-QO4U8DIqhukXsir-L3xkIEEScpi9CK_wd8msmMJxXU/s320/20171206_124522.jpg" width="180" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Siis kui talvel vahel harva lumi maas on...</td></tr>
</tbody></table>
</div>
<div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dx3HLLz1argpp0iKQGNZLLu1M5fszIR8kkdGCMipz9-3KCdzWjQXkyjaQsox5QblVPIFPk8bfZtKGrhzXvA' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div>
(Video tehtud peale ca 300-meetrist jooksujuppi, aga minu hingeldamise järgi oleks nagu 10 km seljataga :P)</div>
Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-39693844002494807112017-10-29T23:42:00.000+02:002017-10-29T23:42:29.711+02:00Oktoobrikuu tõusud ja mõõnad<div>
Oktoobri algul oli hobuste koha pealt tõeline madalseis: noor mära hakkas just enne ülevaatust lonkama, paar päeva hiljem avastasin järgmise hobuse äkitselt tugeva lonkega, ning kõige tipuks pääses mu praegune lemmikpoiss kokku teise täkuga, mille tagajärjeks purunenud lõualuu. :( Teeb meele mustaks küll, kui üks jama niimoodi teise otsas ja lõppu ei paista - aga tagantjärgi võib nüüd vähemalt öelda, et praeguseks tunnevad kõik kolm ennast juba oluliselt paremini.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Küll aga tundub elu kulgevat hästi Albatrossil, kes on viimastel nädalatel olnud justkui suur rõõmurull - ja RULL ta kahjuks on, see on vist ka ainuke mure, mille üle tema puhul hetkel kurta võiks. Uskumatult efektiivse söödakasutusega ta igatahes on, sest kuni esimese lumeni toitusid nad oma 4-se poistekambaga ainult hilissügisest karjamaarohujäägist (kusjuures suurem rohi koplist oli teiste poolt ära söödud juba enne poistekarja sinna minekut suve lõpus). Igatahes, peale talvisele boksirežiimile üleminekut jääb energiat veelgi rohkem üle, nii et A on mõnusalt mänguhimuline ja liikumine on ka praegusel pehmema pinnasega ajal väga hea!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_1MfaNod_bTpseZ_IYeeL5lWKgv1esP8sjit8UhTB6md1iWl2xN6vMtZ3ZbycwHZRh_Skxt7fb3iLyRyJ6eL3nX2KP8bPiAZjjA3bjCiiDxdxYboKvx79Z6AHYdpiYEfhpUkqy3IAB8M/s1600/20171022_133002.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="808" data-original-width="1600" height="161" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_1MfaNod_bTpseZ_IYeeL5lWKgv1esP8sjit8UhTB6md1iWl2xN6vMtZ3ZbycwHZRh_Skxt7fb3iLyRyJ6eL3nX2KP8bPiAZjjA3bjCiiDxdxYboKvx79Z6AHYdpiYEfhpUkqy3IAB8M/s320/20171022_133002.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbDL7syGvN1GJaR4ljRoLss65kNd_pTPh7brC1nBJdgTod7qAYFRWjXz6Sx-V0O1LLzI6rRtkm3mUQp_Ih1pB-WbLmvvGc9c7Mg7fVdurryG4TnH8TbUEM_qd9zu-Ba4MCEKSHjqKO404/s1600/PA157809+%25282%2529.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1045" data-original-width="1600" height="209" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbDL7syGvN1GJaR4ljRoLss65kNd_pTPh7brC1nBJdgTod7qAYFRWjXz6Sx-V0O1LLzI6rRtkm3mUQp_Ih1pB-WbLmvvGc9c7Mg7fVdurryG4TnH8TbUEM_qd9zu-Ba4MCEKSHjqKO404/s320/PA157809+%25282%2529.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
Mõni aeg tagasi tegime huvi pärast Albatrossi jalgadest röntgenpildid, et näha, kui suured muutused on toimunud võrreldes selle ajaga, kui ta lonkama hakkas. Pilt oli kahjuks üsna kurb; lisaks tugevale kabjaliigese artroosile/<i>ringbone</i>'le mõlemas esijalas näevad ka tema süstikluud välja sõna otseses mõttes nagu auklik juust - ehk siis jala alaosas tal eriti ühtegi tervet struktuuri ei olegi. Murelikuks teeb see loomulikult, aga teisest küljest ei suuda ma ära rõõmustada, et teoreetiliselt igast otsast vigaste jalgadega Albatross liigub päriselus nii nagu sellel videol eelmisest nädalavahetusest:<br />
<br /></div>
<div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dygtmHvEmxkacBxbnU2TyfgQAZoJ9ezQ7MH9GirF2bQYSjCuVkoPLX0RAkzRW0OImB9inotJJF8NuZpv5WqLA' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div>
<div class="" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="" style="clear: both; text-align: left;">
Ausalt öeldes on tema liikumine (röntgenpilte arvestades) peaaegu, et uskumatu - on ju palju hobuseid oluliselt väiksemate muutustega, kes peavad viimasegi elukvaliteedi säilitamiseks regulaarselt ravimeid tarvitama. Eks praegu on ka muidugi väga hea periood; kehvematel aegadel on ikka traavis longet näha, aga senini mitte kunagi nii, et see teda ringi jooksmast või teistega mängimast takistanud oleks. :) </div>
<div class="" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhs7DqFOg1H5vfWicqV8OIQXZ2-DFoWy9sbv7EPeOIlTqy-6x_2BuBtVEFfHX2sBMSEihnDFwi3E1RIFKAoShbIoHRL9BkZDL7kNx8tlapDIAq5WLXiEs7b3qZjKNeN4rwhzm9Ahl2K0iE/s1600/Metacarpus+%2528Front+Cannon%2529-Lateromedial+Right-14.09.2017-18_07_43-512.JPEG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhs7DqFOg1H5vfWicqV8OIQXZ2-DFoWy9sbv7EPeOIlTqy-6x_2BuBtVEFfHX2sBMSEihnDFwi3E1RIFKAoShbIoHRL9BkZDL7kNx8tlapDIAq5WLXiEs7b3qZjKNeN4rwhzm9Ahl2K0iE/s320/Metacarpus+%2528Front+Cannon%2529-Lateromedial+Right-14.09.2017-18_07_43-512.JPEG" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSTi8NW2zM37fMnwiFg0zFViOkkgYJd9_FeW308JAjEf84EzsQhO-hUwonrwML1uX32Mhx_2-UJWDtCuZ3WhpAAVfJ4bXpne0CEf3e52ssdoLPOGTHMYeOk3MTo9u4AIOqogTA9z2WUCo/s1600/Metacarpus+%2528Front+Cannon%2529-Lateromedial+Left-14.09.2017-18_07_44-853.JPEG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1024" data-original-width="1024" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSTi8NW2zM37fMnwiFg0zFViOkkgYJd9_FeW308JAjEf84EzsQhO-hUwonrwML1uX32Mhx_2-UJWDtCuZ3WhpAAVfJ4bXpne0CEf3e52ssdoLPOGTHMYeOk3MTo9u4AIOqogTA9z2WUCo/s320/Metacarpus+%2528Front+Cannon%2529-Lateromedial+Left-14.09.2017-18_07_44-853.JPEG" width="320" /></a></div>
<br /></div>
Kuigi sel aastal jäi suvel lakk puude vastu koledaks nühkimata, siis jätkasin traditsiooni ja lõikasin talveks Albatrossi pikad salgud taaskord maha - selline sportlikum välimus sobib ka tema praeguste tujudega paremini kokku. ;)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiggs8H9WEvIApIunL28-k89Qjob76sorwi2KsxF35nsKnHaNhfGsAC5NuZf8BsjTxgXRLRB7xqLz4Zby_dCKgQosxWEfvFOVfc9mj1AAyoLYfmSZ9I106S614aEkoo0IZV9cvHUqfKJok/s1600/20171022_133917.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="903" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiggs8H9WEvIApIunL28-k89Qjob76sorwi2KsxF35nsKnHaNhfGsAC5NuZf8BsjTxgXRLRB7xqLz4Zby_dCKgQosxWEfvFOVfc9mj1AAyoLYfmSZ9I106S614aEkoo0IZV9cvHUqfKJok/s320/20171022_133917.jpg" width="180" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZzMYbbRqKjnW5uFxHJZrow_1CoRVKpI3mpsZ1GVLoPXArqL2JYhxLRyCu1eEbeHfIZWGJUlaq09qx7vaT5e_3zrOR_9JArKA-SguI2DKwqYUptuYDYgzttTrA1fLSDIJ4g7gES-S43ks/s1600/20171022_133941.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="903" data-original-width="1600" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZzMYbbRqKjnW5uFxHJZrow_1CoRVKpI3mpsZ1GVLoPXArqL2JYhxLRyCu1eEbeHfIZWGJUlaq09qx7vaT5e_3zrOR_9JArKA-SguI2DKwqYUptuYDYgzttTrA1fLSDIJ4g7gES-S43ks/s320/20171022_133941.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Tänase postituse lõpuks võiks põgusalt tutvustada ka ühte uut toredat tüdrukut - seekord pole mitte isegi tegemist võõraga, vaid minust endast sai eelmisel nädalal veel ühe hobuse omanik. Tegemist oli täiesti etteplaneerimata ja ootamatu otsusega, aga erinevate asjaolude kokkulangemisel just nii läks. Lähemalt temast aga juba mõnes järgmises postituses. :)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhH3p9uVK7pIZyCzP_AZKar2PGdKKSBlGJGdqb41SlAKsj7TjoVjs20hEjfvAgfiwf8oBOnQyVpWvOOPk1atk8PcS4fStkUCq29sCShmYYfLzLVn8SRsxig2vk3HnmfKMNDMB3q7-gRQNw/s1600/20171016_151047.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="903" data-original-width="1600" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhH3p9uVK7pIZyCzP_AZKar2PGdKKSBlGJGdqb41SlAKsj7TjoVjs20hEjfvAgfiwf8oBOnQyVpWvOOPk1atk8PcS4fStkUCq29sCShmYYfLzLVn8SRsxig2vk3HnmfKMNDMB3q7-gRQNw/s320/20171016_151047.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhm9fclNfQbjyd4iO_r_D_Wu_0mz1sNw4XDAGeE2Ts8HkTyYZE6svltVjjLE6SnAnQ0VQgMXmu-cfNpvoCZ5SsKGX7kspljwlO5kO2Ge7JO7r-euEvd27JUDX_gntjU3JksEBEvl2lmMys/s1600/22811213_10155969316839642_2071818354_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="960" data-original-width="640" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhm9fclNfQbjyd4iO_r_D_Wu_0mz1sNw4XDAGeE2Ts8HkTyYZE6svltVjjLE6SnAnQ0VQgMXmu-cfNpvoCZ5SsKGX7kspljwlO5kO2Ge7JO7r-euEvd27JUDX_gntjU3JksEBEvl2lmMys/s320/22811213_10155969316839642_2071818354_n.jpg" width="213" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><a href="http://facebook.com/500photosofHORSES">facebook.com/500photosofHORSES</a></td></tr>
</tbody></table>
<br />Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-28500302917928176852017-08-26T16:54:00.000+03:002017-08-26T16:54:04.896+03:00Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin vol 3Jäänud on veel 2 viimast õppetundi - nende mõlema osas olen ma kindlasti saanud kõige rohkem mõjutusi Taanis noorte hobustega sõites ja trenni saades; ning pean mõlemat jällegi äärmiselt väärtuslikuks põhimõtteks.<br />
<br />
Õppetund nr 5:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdUe19xKVUt9UvQcqTXmiTfI1xXd0EmMjJGdABJnUnTSIOVLXM5Q2UV-OiWRreXfIeRVNu72rzBDtzrT7Zed9wMFW1_sGFSCLZqvOpAPJ8q0DHyaPJNgNnW6wx_W_6QBx2JULF3uKOVBQ/s1600/nr+5.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="600" data-original-width="900" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdUe19xKVUt9UvQcqTXmiTfI1xXd0EmMjJGdABJnUnTSIOVLXM5Q2UV-OiWRreXfIeRVNu72rzBDtzrT7Zed9wMFW1_sGFSCLZqvOpAPJ8q0DHyaPJNgNnW6wx_W_6QBx2JULF3uKOVBQ/s320/nr+5.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Ma mäletan algusaegadest Taanis hästi neid kordi, kui pidin nt minema noorte hobustega väliplatsile (mõnega olin senini ainult maneežis sõitnud) müügivideo tegemise eesmärgil ratsutama. Nad olid enamasti kõik küllalt temperamentsed ja ma olin üsna pahane, kui minu arvates niigi ärevil olevat hobust keegi veel natuke tagant utsitada püüdis, et neid rohkem "puhevile" ajade ja videosse efektsemat liikumist tabada. Minule tundus tookord, et mul kaob täielik kontroll hobuse üle ja mulle ei meeldinud see tunne (+ eks see väike võimalus oli ka alati, et ühel hetkel on hobuse jaoks liig ja otsustab ratsanikust vabaneda :D).<br />
<br />
Tegelikult muidugi ei ole kontrolli täielik kadumine midagi toredat ja see ei näe ka kõrvalt vaadates hea välja - need maast "kaasa aitajad" ikkagi üldiselt jälgisid väga täpselt hobuse reaktsiooni ning ergutasid teda selle piirini, kus "power" oli maksimaalne, aga hobune siiski veel juhtimisvõtetes ja ennast kandev, mitte juba pea laiali otsas ringi tormav elukas. Eks selline video jaoks mõningase ärevuse tekitamine võib tõesti vahel väga piiripealne olla, aga sellest ajast saadik olen ma igatahes väääääga palju õppinud suure energiaga toimetulemist ja tihtipeale isegi selle nautimist.<br />
<br />
Tavatrennideski tuleb ju ikka temperamentsematel hobustel ette, et miski köidab nende tähelepanu ja tekitab hobuses endas plahvatusliku koguse energiat - kui ma VÄHEGI julgen ja hobust usaldan, siis tänasel päeval üritan iga kord seda ära kasutada ja pigem hobust selle eest kiita. Koolisõiduhobuste puhul kõik ju tahavad, et nad liiguks suurelt/jõuliselt/pilkupüüdvalt - nii et miks seda takistada, kui see juhuste kokkulangemise tagajärjel meile vahel lihtsalt sülle langeb? :) Muidugi on sellises olukorras kõige olulisemaks oskuseks piiri tajumine, aga kui kontroll suuremalt jaolt säilib, siis eriti noorte hobuste puhul ei tasu mu arust teha suurt numbrit, kui ta elevuse tõttu mõnes nurgas natuke sisse vajub võib kuskilt aia äärest pisut kaugemalt mööduda tahab. Pole ju suur probleem, kui su hobune selle eest liigub energiaga, mida sa kunagi varem sadulas kogenud pole.<br />
<br />
Keegi ju ometi ei arva, et noorhobused suurtel võistlustel saavad häid liikumise hindeid selle eest, et ratsanik neid veenda suutis: pole hullu, et me oleme võõras keskkonnas - ole ikka sama lõdvestunud, rahulik ja sonsu nagu kodus rahulikul treeningul. Nope :) Nad saavad häid hindeid, sest nad suudavad võõra keskkonna poolt tekitatud ärevust enda huvides ära kasutada ja hobustest parima välja võluda. Loomulikult ma ei alahinda kodust treeningut (ja mida kogenum hobune, seda vähem võõras võistlusväljak teda ka erutab), aga arvan, et täitsa arvestatavat hulka hobuseid on võistlusolukorras lihtsam suurelt, aktiivselt ja võimsalt liikuma saada kui kodus. Igatahes ei peaks me sellest võimalusest loobuma ei võistlustel ega tavatreeningus, kui hobune seda pakub. See on tegelikult päris vahva tunne! ;)<br />
<br />
Õppetund nr 6:<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVlSzsa96lhY7wEItRN95s8LHztPfV_O5ilqb9bNg1rcm6OM5YsqaCG3Nf1YZS07h7tknPX0Z-trbRwVdVPTlRghAoL7Pvt4Ji1Joz3Pl_R6BFdjKSI9LqCFGapUjrukvx9yrohDv15vQ/s1600/nr+6.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="600" data-original-width="900" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVlSzsa96lhY7wEItRN95s8LHztPfV_O5ilqb9bNg1rcm6OM5YsqaCG3Nf1YZS07h7tknPX0Z-trbRwVdVPTlRghAoL7Pvt4Ji1Joz3Pl_R6BFdjKSI9LqCFGapUjrukvx9yrohDv15vQ/s320/nr+6.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Kui vaadata Charlottet ratsutamas, siis minu arust on alati tema istakus paistnud midagi teistest tippratsanikest erinevat - kõige rohkem olen pannud tähele, et Charlotte käed on küllalt ettepoole suunatud ja välja sirutatud (teatud hetkedel isegi küünarnukist peaaegu sirged). Mõnikord on see paistnud isegi natuke veider - või lihtsalt ebatavaline, sest tüüpilise "ilusa" istaku juures seda ei näe - aga tegelikult arvan, et see on pigem üks tema tugevamatest külgedest. Ma võtan küllalt tõsiselt klassikalise ratsutamiskunsti ammu teada-tuntud tõdesid, kombeid ja ideaale; samas olen aga väga veendunud, et me peame pürgima mitte kõrvalt ideaalsena paistma välisilme, vaid siiski selle õige sisemise tunde saavutamise suunas.<br />
<br />
Mina kipun ka (üldse mitte teadlikult) oma käsi pigem sirgemana hoidma, kahjuks mul kaasneb sellega tihtipeale õlgade ettevajumine. Mulle on seda trennides meelde tuletatud ja märkusi tehtud, ometi on mul alati tunne, et kui viin õlad korralikult taha ning lasen õlavarrel vertikaalis õlast alla langeda (nagu "raamatud" ütlevad), siis kannatab selles oluliselt ratsmekontakt ning tunnetus hobuse suuga. Seega - mina pean muidugi tegelema oma õlgade ettevajumise probleemiga ja otsima üles pingekohad, mis selle nn korrektse asendi korral minu käe pehmust ja järeleandlikkust takistama hakkavad - samas saan täiesti aru, mis on käte eespool hoidmise eelised.<br />
<br />
Käte asend on muidugi vaid üks külg - teine ja ilmselt olulisem on see, kuidas või millises suunas neid kasutada. Sellest, et ratsmete enda poole tõmbamine pikemas perspektiivis kuhugi ei vii, on juba palju räägitud (ja alles paar postitust tagasi kirjutasin ka natuke ratsmekasutuse teemal); küll aga tahaksin tähelepanu juhtida mõttele, et hobune peab alati liikuma või end sirutama ratsmekontakti suunas. See mõte on ilmselge harjutuste juures nagu näiteks ette-alla sirutus, küll aga kiputakse seda ehk kergemini unustama teiste, eriti koondavate harjutuste juures, mil see minu arvates TÄPSELT sama oluline on. Iga koondava harjutuse lõppeesmärk peaks olema see, et hobune säilitab oma koondatud liigutuse, kuid samal ajal sirutub endiselt ratsme poole ning pikendab oma ülaliini niipea, kui ratsanik talle seda oma istakumuutuse ning ratsme pikemaks laskmisega võimaldab. Eks muidugi treeningmeetodeid on erinevaid: ka selliseid, kus hobused oma koondavaid harjutusi ilma igasuguse ratsmekontaktita sooritavad ja eks sel juhul toetutakse veel oluliselt rohkem just istaku ning tasakaaluga antavatele märguannetele; aga eelnevalt väljatoodu on minu arusaam sellest ideaalsest sääre, ratsme ja istmiku vahel olevast ning kõigile neile juhtimisvõtetele hästi vastavalt hobusest.<br />
<br />
Ma ei saa kahjuks eriti asjatundlikult kaasa rääkida kõige kõrgema taseme koolisõidu harjutustest nagu passaaž, piafee jne, sest olen neid saanud oma ratsutamiskarjääri jooksul ainult loetud hobuste peal harjutada/tunnetada ning need sooritused olid nii minu kui ka hobuste kogenematuse tõttu ideaalsest ikka väga kaugel :) aga isegi seal, rääkimata harjutustest, mis mulle tuttavamad on, oli vahe kergelt märgatav. Lõppkokkuvõttes pole üldse tähtis, millisel tasemel hobusest jutt käib - kui neil on oma arengutasemele vastav enesekandmine, soov märguannetele reageerida ning valmisolek ratsme suunas end sirutada (mis on omakorda väga lähedalt seotud lõdvestatusega), siis on juba väga suur osa tööst tehtud ning ratsutamine igati nauditav. :)Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-24220444195136927062017-08-22T17:14:00.000+03:002017-08-22T17:14:04.762+03:00Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin vol 2Jätkuks eelmisele postitusele...<br />
<br />
Õppetund nr 1:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6e9mO71mIRRry6XctB__bPQmTjqkGZgEVj5LVp6saZxsedJBuUkd9NRaAHre71X-uaJ8srEHPP7YmB8iZInAsFCYxJkwfj13y7eKrXQ592OE3-mniNmP_FWUb-hoeU30Pm4fKJjEG2UY/s1600/nr+1.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="600" data-original-width="900" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6e9mO71mIRRry6XctB__bPQmTjqkGZgEVj5LVp6saZxsedJBuUkd9NRaAHre71X-uaJ8srEHPP7YmB8iZInAsFCYxJkwfj13y7eKrXQ592OE3-mniNmP_FWUb-hoeU30Pm4fKJjEG2UY/s320/nr+1.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Need on minu arvates kuldsed sõnad. Kuna ma ratsutan palju noorte hobustega, siis tean, et mul on mõnikord komme jääda liiga pikalt lihtsalt ringi sõitma - muidugi teen volte, suunamuutusi jms, aga noore hobuse liikumises hea rütmi ja stabiilsuse saavutamise jaoks sõidan mõnikord pikemalt ühtlases tempos ning ei tee just ülemäära palju üleminekuid. Kuigi ma nõustun, et hobune võib niimoodi vahel liiga "oma mulli" jääda, siis üldkokkuvõttes pööran ma alati rohkem rõhku ülemineku kvaliteedile kui nende sagedusele.<br />
<br />
Ammu teada-tuntud põhitõde, et üleminekud on abiks terve hunniku erinevate probleemide lahendamisel (kiirustamine, sääre taga olemine, esiotsale vajumine jnejne), peab küll paika, aga seda ühe väikse lisamärkusega - probleemide lahendamisel tulevad kasuks HÄSTI SOORITATUD üleminekud, mitte lihtsalt üleminekud. Kui sa hobust iga kord peatamiseks sikutama pead ja edasi sõitmiseks kandadega nügima, siis võib selliseid üleminekuid 1000 tk järjest teha, aga midagi paremaks sellest kindlasti ei muutu. Loomulikult ei pruugi hobune alati sellele ideaalsele esimesele märguandele vastata, aga kui su ettevalmistus on hea ning ise teed kõik õigesti (lihtsalt hobune ei oska või eelista hetkel märguandele soovitud viisil vastata), siis piisabki mõnest kordusest ja korrektuurist ning asi läheb paremaks. Kui ei lähe kuigi palju paremaks, siis on ilmselt aeg hoopis töötada üleminekute endi arendamise kallal ja antud hetkel mitte loota nende abistavale toimele muude probleemide osas.<br />
<br />
Kui ma näiteks ratsutades tunnen, et hobune kipub järjest rohkem esiotsale vajuma, siis selle asemel, et koheselt üleminek teha (mis ei tuleks kindlasti mitte ilus ja tasakaalus, sest esiotsal olev hobune ei suuda teha head üleminekut), püüan pigem poolpeatuste ja sääre/steki abil teda kasvõi mõneks sammukski end rohkem kandma utsitada ning teen ülemineku sel hetkel, kui hobune HÄSTI töötab; samas piisavalt kiiresti, et ta ei jõuaks uuesti ära esiotsale vajuda. Ehk siis kokkuvõttes - kuigi me tahaks üleminekuid kasutada soorituse parandamiseks, peab minu arvates mingi muutuse või korrektuuri saavutama siiski juba enne üleminekut, et hobune oleks suuteline tasakaalu jääma ning üleminekutest pikemas perspektiivis mingit kasu oleks.<br />
<br />
<br />
Õppetund nr 2:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0XPrbJvPE_s2DZD7FVOEslbEaxcIY4qxcO7smyVEL_UWTruw2ShXBIqfXKVQvrP7bW7CK_duiOtpAPEUIRqNkMM01SKmRnb6es-IcDNDaRhq-szej0vRPcA5w1ayDmln7LstsVEHnl9A/s1600/nr+2.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="600" data-original-width="900" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0XPrbJvPE_s2DZD7FVOEslbEaxcIY4qxcO7smyVEL_UWTruw2ShXBIqfXKVQvrP7bW7CK_duiOtpAPEUIRqNkMM01SKmRnb6es-IcDNDaRhq-szej0vRPcA5w1ayDmln7LstsVEHnl9A/s320/nr+2.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Ma olen pikka aega selle üle mõelnud, et kas eelistan pigem laisemaid või erksamaid hobuseid. Aja jooksul on eelistused mitu korda muutunud: algajana tunnihobustega sõites tundusid toredamad ikka need, kes ise edasi viitsisid liikuda; piisavalt palju ärevate hobustega tegeledes aga hakkad rahulikemaid soosima, sest pidevalt hobust rahustada ja tagasi hoida ei ole ka meeldiv; kuni taaskord satub ette mõni nii flegmaatiline, keda mõistliku tugevusega sääre- või stekimärguanded üldse ei kõiguta ja jälle on raske. Kuldne kesktee on loomulikult parim variant, aga arvestades, et praeguste trennikaaslaste seast on minu lemmikuteks kaks täielikku vastandit (üks kõige tulisem ja teine kõige "laisem" hobune), siis tuleb välja, et ega mul vist kindlat eelistust pole - või siis mängivad ülejäänud omadused lihtsalt rohkem rolli.<br />
<br />
Having your legs on/off - minu tõlgendus (mis ei pruugi muidugi õige olla, aga eks igaüks teeb oma järeldused) sellest taaskord ei ole mitte see, kas sa reaalselt sääri hobuse vastas hoiad, vaid just kui palju/tihti nende säärtega survet avaldada. Arvan, et kergelt peaks säär olema hobuse vastas pidevalt ja mul ei ole seni ka kuumade hobuste seas ühtegi sellist olnud, kes lihtsalt õrna ja ühtlast säärekontakti ei taluks - küsimus ikka pigem surve tugevuses ja muutmises.<br />
<div>
<br /></div>
Tuliste hobuste puhul on minu arust kaks olulist sammu: esiteks see, et ei peaks neid ratsmest pidevalt tagasi hoidma; ja teiseks see, et saaks neid säärega hakata edasi sõitma. Enamasti tuleb need sammud just sellises järjekorras ka ette võtta. Muidugi sa võid oma säärega suruma hakata ka seda hobust, kes kiirustab ja tagasi tulla ei taha, aga kui tegemist on tõesti närvilise hobusega, siis tõenäoliselt see suuri edusamme ei too. Minu strateegia selliste hobuste puhul on alati esialgu püüda neid häälega rahustada, teha poolpeatusi, erinevaid kujundeid, võimalikult soodustada lõdvestamist - ning saavutada see hetk, kus hobune hoiab ise allüüris ühtlast tempot ja rütmi ka pehme ratsmekontaktiga või hoopis ilma selleta. Kusjuures see tempo ei pea olema aeglane! Kui hobune on loomult elav ning temperamentne, siis on tema jaoks väga raske lonkivat traavi joosta ja ma ei näe selleks ka vajadust - liikumine võib alati jääda aktiivseks ning edasipürgivaks, nii kaua kui see on ühtlane ning ei esine hobusepoolset omaalgatusliku kiirendamist.<br />
<br />
Kui hobune kiirustamisest on loobunud (vähemalt enamjaolt - eks aeg-ajalt tuleb ikka raskemaid olukordi ette), siis saab hakata mõnevõrra rohkem ja julgemalt teda säärega ratsme suunas edasi sõitma. See samm kipub ilmselt kergemini ratsanikel ununema. :) Vähemalt enda eest võin küll rääkida - kui temperamentne hobune on õppinud ühtlases tempos ja mõnusa kontaktiga jooksma, siis tihtipeale on seal seljas väga mõnus istuda ja jääbki selline tunne, et mitte midagi ei pea tegema. Ei sõida edasi, ei võta tagasi, hobune jätkab oma asja ilma igasuguste erimeelsustega ja ongi vahva. Küll aga tuleb sedaviisi arengus mingi pidur ette, sest kuigi niisama ringi hõljuda on mõnus ja hea, siis uute asjade õppimiseks peab hobune siiski harjuma sääremärguannetega ja oskama neile reageerida viisil, mis ei ole lihtsalt edasi kiirustamine või käest ära jooksmine. Mina oma eelmainitud temperamentsemat tüüpi hobusega olen hetkel just selles punktis, kus rahulikus ja neutraalses olekus on kõik super, aga veidi ise juurde küsima hakates kipub lõdvestatus kergesti kaduma. Ometi - need mõned hetked, kus ta jääb veidiiiii vähem aktiivseks kui ma tahaks (tema puhul on need oodatud hetked, hehe), saan teda oma säärega edasi aidata ning hobune vastab sellega, et liigub edasi jõulisemalt (mitte kiiremini) ja kenasti ratsmekontakti poole - need hetked on meie trennide tippmomendid ja kindlasti midagi, mis oma treeningutel eesmärgiks võtta. Loomulikult koos ohtrate lõdvestamispausidega. :)<br />
<br />
Teises äärmuses on laisk hobune. See minu mainitud eksemplar on kõige tuimem hobune, keda ma elus kohanud olen. Mulle ei meeldi tegelikult hobust iseloomustades ei väljendid "laisk" ega "tuim" kumbki, sest nt kui seesama hobune hoo sisse saab, siis pole ta enam kuskilt otsast laisk; samuti tunneb ta loomulikult mu märguandeid täpselt samamoodi nagu iga teine hobune - aga küsimus lihtsalt selles, et inimese märguanded (ka VÄGA tugevad mitte - oluliselt tugevamad kui mulle üldse hobuseid treenides kasutada meeldiks) ei ole tema jaoks piisavalt motiveerivad/häirivad? et ta eelistaks nende talumise asemel edasi liikuda või muud moodi reageerida. Tegemist on loomulikult ka väga nö eneseteadliku hobusega ja ütleme nii, et teda ei ole lihtne veenda tegema seda, mida inimene heaks arvab. Kerged märguanded ei ole lahendus, sest ta ignoreerib neid meelsasti; tugevad märguanded ei ole samuti lahendus, sest ta ignoreerib neid kuni liiga häirivaks muutuvad ja siis annab sulle oma stoilise rahuga kuid suure hobuse jõuga märku, et sina ikka ei tule talle ütlema, mida teha. :)<br />
<br />
Nüüd ma olen temast väga koleda pildi maalinud - tegelikult nendel hetkedel, kus temalt midagi (tema arvates liigset) ei paluta, vaid saab niisama olla ja tsillida, võiks ta peaaegu, et taskusse pugeda. :) Ja treeningu mõttes on temaga olnud küll keeruline, aga eelkõige on see vajanud minu kõva ajuderagistamist, et kuidas temaga ümber käia või mida teha, et saaks vaikselt ikkagi edasi liikuda. Areng on aeglane, aga kuude jooksul on saduldamata hobusest saanud siiski selline, kellega kõiki 3 allüüri üsnagi probleemivabalt sõita saab. Iga trenni algus on pisut vaevaline, sest ta ei ole mitte kunagi algusest peale sääre ees ning lahenduseks ei ole mitte tugevamad märguanded, vaid pigem lihtsalt rahulik soojendus - mingist hetkest alates ta aga leiab kuskilt oma "sisemise" energia ja muutub vägagi edasipürgivaks hobuseks, nii et tihtipeale on mul vaja teda teatud hetkedel pigem lausa tagasi hoida.<br />
<br />
Ma olen nõus, et see konkreetne hobune on isegi nende "laiskade" isendite seas küllaltki ekstreemne näide, aga mittttte üks trenn ei hakka ta liikuma selle tõttu, et ma teda kogu aeg sääre või stekiga edasi sudiks, vaid kuidagi soojenduse ja üleminekute (ma päris täpselt isegi ei oska veel öelda, mille mõjul) kaudu muutub ta ISE edasipürgivaks ning minu liiga sagedane edasiutsitamine tekitab pigem temas trotsi ja võtab liikumist hoopis vähemaks. Seega ta on ideaalne näide sellest nö laisast hobusest, kes töötab kõige paremini ilma pideva sääresurveta. Jah, ma saan aru, et meil on palju hetki, kus ta liigub küll edasi, aga on endiselt sääre taga - küll aga kasutan ma iga kord väga hea meelega ära tema enda soovi edasi liikuda ning eks muidugi pusime märguannetele reageerimise kallal kogu aeg tasapisi edasi. Arvan, et päris lootusetu ei ole. :)Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-28073457903870243182017-08-19T13:18:00.002+03:002017-08-19T13:18:58.540+03:00Six Micro Lessons With Charlotte DujardinNeed on ringlenud internetis juba mõnda aega, aga kuna hiljuti olid ka Eesti Koolisõidu fb-lehel lingitud, siis sattusin neile taaskord peale. Ei ole mingi saladus, et erinevalt paljudest teistest tippkoolisõitjatest on Charlotte Dujardin mulle alati väga eeskujuliku mulje jätnud (for obvious reasons) ja kuulun nende sekka, kellele selle "koolkonna" treeningpõhimõtted ja -meetodid igati mõistlikud tunduvad.<br />
<br />
Samuti rõhutavad need 6 lihtsustatud "õppetundi" minu arvates just neid kõige-kõige olulisemaid põhimõtteid, mis võiks aidata areneda keskpärasest ratsutajast väga heaks koolisõitjaks. Miks mitte neid siis ka siin jagada?<br />
<br />
Need 6 õppetundi on järgnevad:<br />
1) Every transition you ride at home has to be a good one.<br />
2) Hot horses have to learn to be ridden with your legs on. Lazy horses have to learn to be ridden with your legs off.<br />
3) You have to be brave as a rider. You have to see how far you can go.<br />
4) Your corners and short sides are what make your movements. Nine times out of 10, you have to do something out of the corner. If you ride a bad corner, you ride a bad movement.<br />
5) You can't be afraid of the power. You need to use it.<br />
6) Think of your hands being in front of the saddle and always pushing the horse to the bit, not pulling the horse back.<br />
<br />
Võib kohe ära mainida, et punktid nr 3 ja 4 on kindlasti need, millele mina oma ratsutamises piisavalt tähelepanu ei pane.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbG36KrRxAlBkv_Jg8MH3akIUxX1NOU2u3LgIz9AUsFLdl7obzeuECroRMl3xm12r-PJ7m_hiE4lWNClsaZf53HOqo67nzf-yTWwXhJXlrW1LrKdPokRcjBoCoyn5gPHehQO_YvtLjg74/s1600/nr3.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="600" data-original-width="900" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbG36KrRxAlBkv_Jg8MH3akIUxX1NOU2u3LgIz9AUsFLdl7obzeuECroRMl3xm12r-PJ7m_hiE4lWNClsaZf53HOqo67nzf-yTWwXhJXlrW1LrKdPokRcjBoCoyn5gPHehQO_YvtLjg74/s320/nr3.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Eriti punkt nr 3 - ma ei tõlgenda siinkohal seda julgust mitte selles võtmes, et kui hullude või metsikute hobuste selga ratsanik nõus minema on, vaid pigem just motivatsiooni edasi pürgida, endasse uskuda ja mitte karta tagasilööke. Minus on kindlasti liiga vähe seda "ma lähen ja teen ja saan kõige paremaks" suhtumist, et tõsiseks võistlussportlaseks hakata; ja kõik korrad, mil ma võistlema olen jõudnud, on mul tegelikult suured kahtlused selle koha pealt, et kas me hobusega oleme ikka selleks valmis ja tegelikult ei tule harjutused veel nii hästi välja kui võiks jnejne. Enamasti on tagantjärgi selgunud, et muretsemine oli ilmaasjata; kuid mõned korrad, kui pole eriti hästi läinud, olen ka pisut kahetsenud - et miks ma enda kartusi tõsisemalt ei võtnud. Ehk siis pigem olen kindlasti kahtleja, kui enesekindel ja kõigest väest edasipürgiv ratsanik.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEib35MmE4Ke-hS62VIhrnRuepKGur6Vqo6tzNbb9o3B7jzoHx2XfF1BQjIzHXomlRK3DtaZv1m-xKvpZNDwLqdxetDOWysl7d4uWT3mN1gOQOTW005DK17HOsCmzhSrubcid-7DklXfmO8/s1600/nr+4.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="600" data-original-width="900" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEib35MmE4Ke-hS62VIhrnRuepKGur6Vqo6tzNbb9o3B7jzoHx2XfF1BQjIzHXomlRK3DtaZv1m-xKvpZNDwLqdxetDOWysl7d4uWT3mN1gOQOTW005DK17HOsCmzhSrubcid-7DklXfmO8/s320/nr+4.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Nr 4 puhul peab lihtsalt tunnistama, et ma ei keskendu iga kord selle nurga ideaalsena läbi sõitmisele - veendun lihtsalt, et hobune oleks tasakaalus ja õiges paindes, aga tihtipeale lasen neil pisut suuremalt ja sujuvamalt need nurgad läbida, kui nende tase tegelikult lubaks. Samas üritan ma iga konkreetse harjutuse jaoks küll hobust võimalikult hästi ette valmistada, seega võib-olla ma kodus sõites lihtsalt ei tee liiga palju harjutusi otse nurgast välja? :) Kui teen, siis küll panen eelneva nurga või lühikese külje korralikult läbimisele rohkem rõhku. Viimasel M. H. koolitusel Väänas juhtis ka tema palju tähelepanu nurkade läbisõitmisele, nii et see on kindlasti midagi, millele ma võiks rohkem keskenduda.<br />
<br />
Järgmises postituses kirjutan pikemalt nendest põhimõtetest, mida ma tõesti igapäevaselt ja teadlikult kasutada püüan ja kui palju sellest mu arvates kasu on.Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-15107459408641709522017-07-15T15:03:00.001+03:002017-07-15T15:03:58.748+03:00Noored täkud vol 100Täitsa paar blogisobilikku teemat on mul viimase nädala jooksul pähe tulnud, aga... enne kui nendeni jõuab, tuleb kaua oma järge oodanud mustandiga ühele poole saada ja vahvast noorhobusest pilte näidata (eriti arvestades, et mu blogi on üldiselt piltide koha pealt üsna puudulik). Piltide autoriks nagu tavaliselt K, thank you! :)<br />
<br />
Millalgi suve alguses võtsime ette väikse sõidu Ruilasse, näitamaks järjekordsele täkuhakatisele, et tegelikult ulatub maailm kodutallist omajagu kaugemale. Kui mu viimase aja postitustest jääb mulje nagu mul ainult täkud tegeleda olekski, siis... ega palju mööda ei pane. Ei tea, miks mind see aasta niimoodi õnnistatud on, aga peab ära mainima küll, et kui nende kõrvale aeg-ajalt mõni mära/ruun ära eksib, siis tundub kõik järsku palju lihtsam ja hobune nii mõistlik ja sonsu. :P Täkud võivad ka muidugi väga toredad ratsahobused olla, aga alateadlikult tuleb ikka alati nendega tegeledes hoolikas olla ja hobusest alati ühe sammu võrra ette mõelda, et stressirikkaid olukordi vältida - mistõttu on nendega tegelemine kokkuvõttes mitte isegi alati niivõrd keerulisem, aga lihtsalt pisut väsitav.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXVOt3wHguRiDSKOAUnqszAZDRVJnQe9Q4BoJR-NMWdQ-LPD6j8dEe4WAzVQvpvguUCBjk_HgoFy1RM7dKe3_dVQ7VP4dVGsOGc92EMy-zMfd1xCVJOD9nClAUT1peI3aC0h1S_xBdYdw/s1600/2W0A4556.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1136" data-original-width="1600" height="227" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXVOt3wHguRiDSKOAUnqszAZDRVJnQe9Q4BoJR-NMWdQ-LPD6j8dEe4WAzVQvpvguUCBjk_HgoFy1RM7dKe3_dVQ7VP4dVGsOGc92EMy-zMfd1xCVJOD9nClAUT1peI3aC0h1S_xBdYdw/s320/2W0A4556.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><br /></td></tr>
</tbody></table>
Igatahes see 4 aastat noor poiss on üks mu järjekordsetest lemmikutest. Iseloomult küllaltki temperamentne ja suur sahkerdaja, aga sadulas oma vanuse kohta superhea tasakaaluga ja üleüldiselt väga meeldiv sõita. Loomulikult mida rohkem nõudma hakata, seda kergemini tulevad välja ka (kas tema või siis hoopis minu) nõrgemad kohad, mille kallal rohkem pusime - aga kui midagi hästi on, siis ikka VÄGA hästi ja olen taas sunnitud endale meelde tuletama, et tegemist vaid 4-aastasega.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizBtTcMsWnEmxwENaZmp1mnCNXGip741_q7iwYcXVGuYdJPINfw1OJViEpiA3wH9WXYHG8uuKMGQkud0SWCxLSUn4ze4yiVhHxR0H5tmzuFAJz8q9x5NkjYgD-rX532gTBCXFxZSQOkAE/s1600/2W0A4495.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1069" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizBtTcMsWnEmxwENaZmp1mnCNXGip741_q7iwYcXVGuYdJPINfw1OJViEpiA3wH9WXYHG8uuKMGQkud0SWCxLSUn4ze4yiVhHxR0H5tmzuFAJz8q9x5NkjYgD-rX532gTBCXFxZSQOkAE/s320/2W0A4495.jpg" width="213" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Platsinurgas olid draakonid</td></tr>
</tbody></table>
Lisaks elavale loomule on ta väga tundlik ka igasuguste uute asjade suhtes, nii et võõra talli aiapiirded, lillepotid ja hobused muutsid meeled küllaltki erksaks, aga lõppkokkuvõttes andis poiss endast parima ja kogu ettevõtmine ei kujunenud tegelikult üldse nii dramaatiliseks nagu ma kartnud olin. Pigem eeldasin temast suure täku mängimist (sest kodus meeldib talle seda küll teiste hobuste ees teha) - aga tundub, et adrenaliin sai seekord teistest hormoonidest võitu ning suuremalt jaolt pidime tegelema lihtsalt tüüpilise noore hobuse "olen-uues-kohas-ja-natuke-hirmus-on" käitumismaneeridega.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjstr_k7LlvcBCHNNCe7utBvOX-8f4PmVey9_Jhi-NsNkB139wiQ2USGfCWRFtqEeJ2-CMLZT9NS7oBiOHNhEMAdgo6wFCO8r86YeBeP54TVIpROO0sJQmSzVolMAKb3nXSLt7x4HpR4P8/s1600/2W0A4530.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1172" data-original-width="1600" height="234" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjstr_k7LlvcBCHNNCe7utBvOX-8f4PmVey9_Jhi-NsNkB139wiQ2USGfCWRFtqEeJ2-CMLZT9NS7oBiOHNhEMAdgo6wFCO8r86YeBeP54TVIpROO0sJQmSzVolMAKb3nXSLt7x4HpR4P8/s320/2W0A4530.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Ka minul tuleb ette hetki, kus esimeseks reaktsiooniks on "wow, i like the horse" ja alles siis tähele panen, kui palju asju pildil tegelikult valesti on. But i still like the horse. :)</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4jZN2RpvWXmxpRPsbDJ_Czl0Styy1m3T1TCB2eUHW4t2uoCgcSxBm0-FEF3x9xRldxiM-yOD87SUhbhdrIVqiwxJyfm4bOYt7HkeotzTW89B-rLXNKhTM5d94jk0Tx1-TtP_Ncf6qSpg/s1600/2W0A4638.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1179" data-original-width="1600" height="235" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4jZN2RpvWXmxpRPsbDJ_Czl0Styy1m3T1TCB2eUHW4t2uoCgcSxBm0-FEF3x9xRldxiM-yOD87SUhbhdrIVqiwxJyfm4bOYt7HkeotzTW89B-rLXNKhTM5d94jk0Tx1-TtP_Ncf6qSpg/s320/2W0A4638.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><br /></td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkycIbpz0uCfgZwg6qfr-lSBTS4Eg_kc_ORRimAKr0ScCqhY_EnLUpZNUsRc_pK9Qrs7zVLRwAfeBOOqBZPkRISKXvJrCJcc9szw1rbBU9QwdeK0o1zmr28yq6RzfQmwK_m-ssg24uK90/s1600/2W0A4612.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1222" data-original-width="1600" height="244" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkycIbpz0uCfgZwg6qfr-lSBTS4Eg_kc_ORRimAKr0ScCqhY_EnLUpZNUsRc_pK9Qrs7zVLRwAfeBOOqBZPkRISKXvJrCJcc9szw1rbBU9QwdeK0o1zmr28yq6RzfQmwK_m-ssg24uK90/s320/2W0A4612.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Siis, kui hobune nii kõrgele ära hõljub, et seljas lihtsalt naljakas hakkab ;)</td></tr>
</tbody></table>
Jah, ma olen alati oma hobuste üle uhke. :) Ja hetkel ei viitsi isegi mitte oma väga silmatorkavaid istakuprobleeme lahkama hakata, sest selle kallal vingumisele on nagunii kunagi (vaadates viimase aja blogiaktiivsust, siis kahjuks ilmselt kauges) tulevikus terve postitus plaanis pühendada!Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-24161411225708617012017-06-05T22:31:00.000+03:002017-06-05T22:31:04.257+03:00Härmas trennisKuna see nädalavahetus õnnestus mul ennast üle väga pika aja päris trenni sokutada (viimati sain teistelt ratsutamise osas abi eelmisel suvel Taanis), siis mõtlesin, et oleks hea mõte paar sõna kirja panna - eriti kuna ma trennist enda arvates mõne üsna olulise asja suutsin kõrva taha panna.<br />
<br />
Eda trennis käisin seekord hobusega Härmas - tema on vanatüübiline tori tõugu täkk, kellega ma juba eelmise aasta lõpust tegelenud olen. Tegemist on igati püüdliku ja toreda hobusega, muidugi osutavad aga tema rasket tüüpi kehaehitus ja massiivne esiots mõnede eesmärkide saavutamise juures füüsilises mõttes küllaltki suuri väljakutseid. :) Ja noh, mõnikord - eriti praegusel ajal, kui märad külas käivad - saavad hormoonid ka mõistusest võitu, aga eks sellega tuleb leppida, harjuda ja proovida toime tulla. Kui pilte võrrelda, siis mingisuguse vormi on ta igatahes poole aasta jooksul saavutanud ja ratsutada on headel päevadel täitsa mõnus.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsOtlwwdJy8KyLLSd6ntoG3PQK9tJnIAPQxPdH8ErswMm64-lprG0EScg5Ara-U593FQupnT3Lo2lhsq2qXY1wKXsZEDb5yEYQgCgHYtfFPl53kKZ9bCiC0pHVom44hywPPOsA7Yrwt8g/s1600/2016-10-12+Ingrid+ja+H%25C3%25A4rmas+%25284%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsOtlwwdJy8KyLLSd6ntoG3PQK9tJnIAPQxPdH8ErswMm64-lprG0EScg5Ara-U593FQupnT3Lo2lhsq2qXY1wKXsZEDb5yEYQgCgHYtfFPl53kKZ9bCiC0pHVom44hywPPOsA7Yrwt8g/s320/2016-10-12+Ingrid+ja+H%25C3%25A4rmas+%25284%2529.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Eelmise aasta lõpp</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiaUe1umnuMoIqbUOaxzZapxUgpTZDmCuEkf1eAKkkNaNJkDxhlj3Lp2OWnspmzzbRfcVd2-9WtJlY5nAzwYz5ZQqv9wwr5AFlnD7tYMc-hYq28eGBm8G95KnvKIK6fgl0uEXTuAfYIKaE/s1600/P4027494+%25282%2529.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><img border="0" data-original-height="1293" data-original-width="1600" height="258" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiaUe1umnuMoIqbUOaxzZapxUgpTZDmCuEkf1eAKkkNaNJkDxhlj3Lp2OWnspmzzbRfcVd2-9WtJlY5nAzwYz5ZQqv9wwr5AFlnD7tYMc-hYq28eGBm8G95KnvKIK6fgl0uEXTuAfYIKaE/s320/P4027494+%25282%2529.JPG" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Käesoleva aasta aprill</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: left;">
Hobusest kiiret ülevaadet andes mainisin ära, et harjutus, mida Härmas eriti meelsasti (loe: praktiliselt üldse) ei tee, on kaela ette-alla pikaks sirutamine. Sammus ikka mingi hetk lõdvestab ja pikendab oma ülaliini, aga traavis jääb ta väga kergelt oma mingisse hoiakusse pidama ja pole eriti vahet, kas või kui palju ma talle ratset pakun. Ma sellesse ette-alla sirutamisesse kui eraldi harjutusse otseselt ei suhtugi, küll aga näitavad raskused selle sooritamisel minu arvates, et päris õiget tagant ettepoole hea kontakti suunas liikumist ikkagi pole.</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Sõnasabast kinni võttes hakkasimegi algusest peale just selles suunas töötama ja tegelikult tegelesime sellega erinevates allüürides (samm ja traav) ning erinevate harjutuste näol sisuliselt terve trenni jooksul.</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Hobuse ette ja alla sirutamist saab alati soodustada läbi külgsuunalise painde - sealjuures pean meeles pidama, et paine ulatuks läbi terve keha, mitte ei lõpeks ainult kaelapaindega õla ees. Istaku osas pean sammus veidi külgsuunaliselt oma puusasid rohkem hobuse rindkere liikumisega kaasa viima. Härmase ümar rinnakorv kõigub tegelikult VÄGA palju küljelt küljele ja mul pole muud teha, kui sellega kaasa minna (millega juba iseenesest kaasneb sisemise sääre surve õigel ajal hobuse painutamise jaoks) - selle asemel et puusasid ainult ette-taha mööda sadulat nühkida. Ma tegelikult ise üldse väga ei usu sellesse, et sammus hobust puusadega või istmikuga EDASI sõita - selle jaoks on ikkagi säär ja istmik peab lihtsalt sujuvalt kaasa liikuma, aga väga lihtne on kergelt laisa hobuse puhul hakata teda kogemata liigselt edasi "lükkama".</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Teine ja võib-olla et olulisemgi istakuparandus puudutas mu käsi ja ratsmekasutust (see ikka käib ju istaku alla? :) ). Ma olen üksinda sõites väga tobedalt harjutanud sisse kombe ratset kasutada suunaga enda poole - kuna see on tugev (sest ratsme enda poole võtmine on alati tugev, võrreldes nt ratsme avamise või tõstmisega) märguanne vale suunaga, siis põhjustab NIII kergelt hobuste kaelast/kuklast kõveraks asetumist ja ma tean ju tegelikult seda küll, aga sellegipoolest pole mul ammu pähe tulnud sellele tähelepanu pöörata. Härmase puhul jäi pea kallutamist oluliselt vähemaks, kui ma ratsme abil lihtsalt suulist kergelt suunurgas ülespoole tõstsin, selle asemel et kätt enda poole võtta - ja loodan väga sama efekti ka teiste hobuste puhul, kellega mul sarnast probleemi esineb.</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Mis ette-alla sirutamist puudutab, siis edusammud selle osas ei olnud sugugi kiired ega hiiglaslikud, aga kui keegi ikkagi kõrvalt järjepidevalt meelde tuletab, et uuesti ja uuesti küsida ning hobusele võimalus anda, siis ühel hetkel hakkab enamasti siiski midagi muutuma. Kui me seekord trennis võib-olla päris nii kaugele ei jõudnud, kui tahtnud oleks, siis kõige suurem üllatus tabas mind järgmise päeva trennis, mil lühidalt sama asja kallal omapäi töötamine viis küll juba väga märkimisväärsete muutusteni ehk trenni lõpuks täisistaku ja kergendatud traavi (+ ratsme järgiandmise) vahel üleminekuid tehes kasutas Härmas absoluutselt iga kord ära võimalust enda kaela pikemaks sirutada. :) Aga olen seda varemgi täheldanud, et kui ühes trennis millegi konkreetse kallal pikalt töötamine päris soovitud tulemusi ei anna, siis järgmine kord sama asja proovides võib hobune ratsanikku väga positiivselt üllatada. Ma olen täiesti veendunud, et mu hobused puhkepäevadel koplis kordavad mõttes trennis läbitehtut, sest peale mõnepäevast mõtlemis- ja seedimisaega tulevad neil harjutused peaaegu alati paremini välja. :) Tõsijutt!</div>
Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-44847615997574606732017-05-06T21:40:00.002+03:002017-05-06T21:40:50.737+03:00CambodiaBlogi ei taha mul sellel aastal ikka üldse vedu võtta - aga parem hilja kui mitte kunagi, seega panen omaenda jaoks siia tagantjärgi mõne sõna kirja ühest järjekordsest vahvast noorukist.<br />
<br />
Cambodia oli minu juures saduldamisel umbes kaks ja pool kuud ning tagasi vaadates võin kõhklemata öelda, et ta oli üks kõige lihtsamaid noorhobuseid (rääkimata täkkudest!), kellega ma kunagi tegelenud olen. :) Muidugi aitas sellele palju kaasa see, et ta oli igati hästi käsitletud ja oskas juba enne minu juurde tulekut kõike mida üks hobuselaps oma kolmandal eluaastal enne ratsanikuga tutvuma hakkamist oskama peab, aga kõige suuremaks boonuseks oli vist ikkagi üle ootuste mõistlik ja tore iseloom.<br />
<br />
Selga sai kiiresti ronitud ja juba mõne nädala pärast suutis ta edukalt teiste hobuste vahel maneežis trenni teha. Mida rohkem kevad kätte jõudis, seda enam tulid muidugi hormoonid ka mängu ja lõpupoole ta küll hea meelega alati teatas kõigile häälekalt oma saabumisest (olgu see siis koplisse, maneeži/platsile või talli) ja oli trennides vahel isegi natuke lõbus, aga seda kõike endiselt mõistlikkuse piires ja ratsutades tuli harva meelde, et ta tegelikult alles väga noor ja ainult loetud nädalad sadula all käinud.<br />
<br />
Kuna parasjagu oli Kurtnas täkkude päev ka korraldamisel ja treening sujus ilusti, siis oli mõte ka tal lasta seal võõrratsanikuga paar hüpet teha. Viimased nädalad ei olnud küll väga plaanipärased - täkkude päev lükati teatavasti herpeseohu tõttu edasi, samas tuli ka meie trennitamisesse väikeste terviseprobleemide tõttu paus sisse, nii et paar nädalat möödus lihtsalt hobust väga kergelt liigutamises ja jälle korralikku trenni (mis noore hobuse puhul tähendab küll kuni 25 minutit aktiivset liikumist :P, aga see on ikka juba oluliselt rohkem kui 5-10 minutit sammu-traavi ) jõudsimegi lõpus ainult 2 päeva teha.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRKCjLx85JH4TqWVLNrqeUv_j-tZ5S1G0l9j683eKCCk9wqitdSqhHD0Y0fAuVF3-1OoimjcrywtQ3PTuqw-vo3jvb2be_e5K4RBS6sqNuW2gm-J8e_gjUZV1id9baYL6xlreYxTpSgNY/s1600/2W0A0569.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRKCjLx85JH4TqWVLNrqeUv_j-tZ5S1G0l9j683eKCCk9wqitdSqhHD0Y0fAuVF3-1OoimjcrywtQ3PTuqw-vo3jvb2be_e5K4RBS6sqNuW2gm-J8e_gjUZV1id9baYL6xlreYxTpSgNY/s320/2W0A0569.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwrF8dXdusWnXCJ590nybk1ODU_0iNvpIGLdzhb2g5709TNsw0Pevj8MsXFcyNvSFY639ujfiKXpuwZRNv8BPAwwbTyoFWi8EB2gy-4rV7sauBPHpvX24Y5wCgbqVBF6CeF6wpvQnSesU/s1600/2W0A0558.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwrF8dXdusWnXCJ590nybk1ODU_0iNvpIGLdzhb2g5709TNsw0Pevj8MsXFcyNvSFY639ujfiKXpuwZRNv8BPAwwbTyoFWi8EB2gy-4rV7sauBPHpvX24Y5wCgbqVBF6CeF6wpvQnSesU/s320/2W0A0558.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Sellegi poolest oli ta täkkude päeval minu meelest igast küljest tubli laps, minul endal oli supermõnus ja mugav temaga sõita, võõrratsaniku all oleks ta võib-olla natukeneee rohkem toetamist tahtnud, eriti kui pandi ette oluliselt kõrgemad takistused kui need, mida ta kunagi ratsanikuga hüpanud on (mina olin ca 70 cm paar korda harjutanud :P ) - kuigi eks täkukatsete osa ole muidugi ka hindamine, kuidas hobune ilma liigse kõrvalise abita toimib ja ennast keerulistest olukordadest välja päästab. Tore oli siiski, et ratsanikult tuli peamiselt kiidusõnu, ja kuigi sugutäku kandidaadiks oli ta komisjoni ühise arvamuse kohaselt muidugi liiga pisike (ja ei hüpanud takistusi ka meetrise varuga, et piisavalt wow-faktorit demonstreerida), siis mina isiklikult olen küll oma järjekordse beebihobuse üle väga uhke ja arvan, et temast saab oma inimesele tulevikus üks vägagi mõnus ja tore ratsahobune ning kaaslane.<br />
<br />
Peale rasket kevadet läks Cambodia nüüd oma igati välja teenitud suvepuhkust nautima ja jätkab kunagi sügisel oma ratsahobuse teekonda kindlasti veel targema, tugevama ja ilusamana! ;)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjifdajU0UVFJt-J9Zckg-4JnR1zmBDTCxKQYAwsAfCFLgOJPjiVL681ccntMrcMDJdBc1SniyThc9uPdGfdhY9pWfDpc74-PtNZL3_5S8UVaoTbI4d5Hdwgkzvm7aF74iGgXuAADbZneA/s1600/2W0A0592.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjifdajU0UVFJt-J9Zckg-4JnR1zmBDTCxKQYAwsAfCFLgOJPjiVL681ccntMrcMDJdBc1SniyThc9uPdGfdhY9pWfDpc74-PtNZL3_5S8UVaoTbI4d5Hdwgkzvm7aF74iGgXuAADbZneA/s320/2W0A0592.jpg" width="213" /></a></div>
<br />Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-62225355021755398552017-03-20T08:09:00.000+02:002017-03-20T08:09:11.036+02:00Tuleb tunnistada, et kirjutamistuhin on viimasel ajal küll väga kesine, või siis pigem lihtsalt kõikide teiste tegemiste vahelt ajapuuduse tõttu tahaplaanile jäänud. Mõtted kipuvad ka viimasel ajal rohkem ringi rändama - seda on vahel blogipostidest ilmselt olnud nähagi, sest ikka hüppan aeg-ajalt ühele või teisele parajasti minu jaoks aktuaalsele teemale, aga tegelikult tahaksin siiski lähitulevikus jälle jõuda oma mõtetega uuesti rohkem ratsutamise/ratsastamise/hobuste õpetamise lainele ja ehk siis õnnestub midagi taas kirja panna.<br />
<br />
Nagu alati, on ka mu praegused hoolealused tegelikult ju igati vahvad ja õpetlikud, olen viimase paari kuu jooksul väga erinevate hobustega tegeledes hulgaliselt kogemusi saanud ning loodetavasti ka mõne tarkuse kuhugi ajusoppi talletanud. Samas on ikka kõigil omad nõrkused ja raskuskohad, millest üle ronimine nõuab omajagu mõttetööd, aega ja katsetamist, ning selle kirja panemine ja arutamine aitab mul tihtipeale endalgi uusi paremaid lahendusi välja mõelda; rääkimata sellest, et kunagi hiljem on oi-kui-vahva oma kunagiseid mõttekäike lugeda!<br />
<br />
Albatrossi elu-olu kulgeb ikka endiselt - tunneb ennast oma väikse karja bossina vist hästi, võtab mind külaskäikude ajal rõõmsalt vastu ja naudib tegelemist. Ei naudi nii väga seda, kui ma liiga sageli ta kapjade kallal urgitseda tahan, sest ta peab jalgade pikalt üleval hoidmist veidi tüütuks, aga mis tal muud üle jääb, kui leppida. Arusaadav, et palju mõnusam on hoopis saada kraabitud/sügatud või harjutuste abil maiustusi välja teenida - õnneks enamik kordi me tegelemegi pigem selliste asjadega. Sellest nädalast avasime ka temaga karvavahetushooaja, nii et loeme kevade kättejõudnuks!<br />
<br />
Ka sellel talvel on tal köhimisega probleeme olnud, nii et tõenäoliselt pretendeerib ka A edaspidi talvehooajalsuures osas kuivsilo sööjaks. Meie selle aasta silo, olles õnnetult madala valgusisaldusega, ei ole Albatrossil isegi preiprobleemi tekitanud (ma ei ole päris kindel, kas tegemist on liblikõieliste kõrge proteiinisisaldusega või nende fotosensitiseeriva toimega, igatahes on neil oluline roll Albatrossi prei avaldumises) - nii et "halb" või "hea" ei ole tõesti sugugi sobivad sõnad iseloomustamaks ühtegi sööta. On vaid erinevad söödad ning erinevate vajadustega hobused, kogu saladus peitub sobivate koosluste leidmises ja õigete valikute tegemises.<br />
<br />
Kabjahooldusega proovin endiselt tegeleda nii palju, kui jõuan. Hetkel üritan ca 10-15 hobusel järjepidevalt silma peal hoida ja vastavalt vajadusele värkida. Isiklikele kogemustele tuginedes võin nüüd öelda küll, et muutused tõesti ei sünni üleöö - loomulikult näevad ülekasvanud kabjad peale esimest värkimist välja oluliselt paremad kui varem, aga kabjakasvus tulevad (minu) silmale nähtavad muutused ilmsiks tihtipeale alles mitu kuud hiljem. Seda ma veel praegu küll väita ei julge, et need muutused ainult värkimisest tingitud on; võib-olla mängib suuremat rolli hoopis muude tingimuste (ilmastik, pinnas, sööt, treening) vaheldumine? Eks mida aeg edasi, seda selgemaid järeldusi on võimalik teha. Ootan neid põnevusega!<br />
<br />
Ühtegi hobusepilti mul ka kahjuks lisada pole. See on teine viga (blogi unarusse jätmise kõrval), mida parandada tuleks - aga mida ma veelgi väiksema tõenäosusega täide viia suudan. Vabandan juba ette. :)<br />
<br />Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-87798856897684064262017-01-31T08:20:00.002+02:002017-01-31T08:20:26.917+02:00Kapjadest taaskordKes oleks arvanud, et see kapjade teema nii põnevaks kujuneb? Rumal küsimus ilmselt - mulle endalegi on see aeg-ajalt rohkem (ja siis jälle vähem) huvi pakkunud, aga teooria on siiski vaid teooria ning selle kõrvalt kuude kaupa oma ühe hobuse kapju vahtides ning oodates, et 2 mm jälle ära raspeldada saaks, ilma suuri loodetud tulemusi nägemata, siis kipub see entusiasm taas kaduma. Nüüd mul on võimalus teiste kapjade kallal ka aeg-ajalt nokitseda ja ikka väga palju uut ja põnevat olen avastanud, mida enne märgatagi poleks osanud.<br />
<br />
Ühesõnaga järgmises elus kavatsen väiksest saati oma seljatervise eest kõvasti hoolt kanda, et täiskasvanuna sepakarjääri teha. ;)<br />
<br />
Mis Albatrossi kapjadesse puutub, siis kui võrrelda tema väga ülekasvanud raudus kapju (2 kuud vana rautus) sellega, millised need 3,5 kuud hiljem regulaarse värkimise tagajärjel välja näevad, siis muidugi on seal ilmselge erinevus, aga kui otseselt kabjakasvu iseloomu jälgida, siis tegelikult pole ma praegu veel küll kahjuks päris selliseid muutuseid näinud, mida ideaalis oodata võiks. Teisest küljest - iga hobune ON erinev ja tema kapjadel lihtsalt ON väga suur soodumus olla just sellised nagu nad on. Kõige olulisem igasuguse kabjahoolduse juures on kindlasti alati meeles pidada, et kabi ei pea vastama meie kehtestatud ideaalistandardile, vaid hobuse vajadusele. Kui hobune sellega hästi toime tuleb, siis on ju kõik hästi (muidugi tasub alati silmas pidada ohukohti, mis potentsiaalselt võivad mingi hetk probleeme tekitada) ja täiesti utoopiline on mõte igale hobusele mustangikapju kasvatada.<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGDUkeCU5r3gKKZA94WFDOyxQLDm5Sc-MFQOp65iFKVOzt-uj0El2unZiJNWcLk0evtRSqTkFq8fDN7yatNL7fjyQYiI_xPsGnHDe_7LtVlMnhLI8eEmdCry6_2JwziYHFCNLf176Rp1E/s1600/2016-09-27+esimene+parem+eest.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="255" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGDUkeCU5r3gKKZA94WFDOyxQLDm5Sc-MFQOp65iFKVOzt-uj0El2unZiJNWcLk0evtRSqTkFq8fDN7yatNL7fjyQYiI_xPsGnHDe_7LtVlMnhLI8eEmdCry6_2JwziYHFCNLf176Rp1E/s320/2016-09-27+esimene+parem+eest.JPG" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Parem esimene 27. sept</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><img border="0" height="272" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkW3PfdsdPUelKnfVDoXpkco0l55YpZLwFP5D6GemObd2CvF72sImxpmS9ECQ-VzSGoJqRrCC6mgCze8dAWn0PTe0RhNIHmzwrLEZJL8IoFGVmYFsfqnT1QCKCo_F6iKbdwImBL6ZGzjk/s320/IMG_0003.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;" width="320" /></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Parem esimene 15. jaanuar</td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkW3PfdsdPUelKnfVDoXpkco0l55YpZLwFP5D6GemObd2CvF72sImxpmS9ECQ-VzSGoJqRrCC6mgCze8dAWn0PTe0RhNIHmzwrLEZJL8IoFGVmYFsfqnT1QCKCo_F6iKbdwImBL6ZGzjk/s1600/IMG_0003.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a><br /></div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkW3PfdsdPUelKnfVDoXpkco0l55YpZLwFP5D6GemObd2CvF72sImxpmS9ECQ-VzSGoJqRrCC6mgCze8dAWn0PTe0RhNIHmzwrLEZJL8IoFGVmYFsfqnT1QCKCo_F6iKbdwImBL6ZGzjk/s1600/IMG_0003.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a><br />
Albatross võib-olla pole ka kõige lihtsam eksemplar, sest kuidas värkida hobust, kes:<br />
- on väga õhukese tallaga, mistõttu vajab toetumiseks rohkem tuge muudelt struktuuridelt (nagu nt kabjaseinad)<br />
- on nii õhukeste ja pehmete kabjaseinadega, et need igasuguse toetamisfunktsiooni omamise käigus kohe tallast eemale painduvad<br />
- vajab oma kehvade liigeste võimalikult väikseks koormamiseks pigem pisut suuremat kabjanurka (kõrgem päkk ja lühem varbaosa ning tavalisest suurem <i>breakover </i>eest)<br />
- omab head ja korralikku valgejooneühendust ainult kabja varbaosas, mistõttu just see osa oleks võimeline mingi aeg rohkem kapja toetama, kui seda MITTE nii lühikeseks võtta<br />
<br />
Nii ma siis kaalun kogu aeg vastandlikke variantide vahel ja püüan otsustada, millised positiivsed efektid võiks negatiivseid efekte rohkem üle kaaluda, sest ideaalset lahendust polegi. Seetõttu olen ka igasuguseid muudatusi väga aeglaselt ja ettevaatlikult teinud - arvestades seda ning asjaolu, et ta kabjakasv on tõesti üsna aeglane praegusel talvisel perioodil, siis usun, et aja jooksul võib veel ühte-teist muutuda.<br />
<br />
Kuna minu töövahendite hulka kuuluvad nuga, raspel ja tangid, siis loomulikult huvitavad mind praktilises mõttes kõige rohkem erinevad <i>barefoot-</i>tehnikad ja vaatenurgad, aga ega ma põhimõtteliselt rautamise vastane kindlasti ei ole ning usun, et lisaks rautuse kahjulikule toimel hobuse kapjadele on ikka väga palju olukordi, kus raudadega saab saavutada (kasvõi lühiajaliselt) midagi, mida ilma ei saa. Rautus peaks endast adekvaatse sepa jaoks kujutama suurt hulka lisavõimalusi, mida vajadusel kasutada, et hobuse kabjad tema vajadustele vastavalt parimas seisukorras hoida.<br />
<br />
Väga põnev on igatahes küll ja pidevalt saan midagi uut teada (praegusel ajal juba pigem kapju vaadates ja siis püüdes aru saada, mis seal toimub - mitte ainult kuiva juttu lugedes). Natuke tuleb aga muidugi ka see kõigile tuttav tunne peale, et "<i>the more you know, the more you realize how little you know</i>" ehk iga uue infokillu kohta kipub tulema 10 uut küsimust ja vastuseid ei ole enam lihtne leida. :)Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-16092676591047224162017-01-02T00:50:00.002+02:002017-01-02T00:50:21.492+02:00Esimese jaanuari trenn...... ehk kui Albatross aastavahetuse puhul jalad oma suure kõhu alt välja on sunnitud võtma ja täitsa puhta sammuga ringi lippab. :) Nii tore näha, et tal ikka selliseid päevi ka jagub ja ühega neist uut aastat alustada pole ju sugugi paha!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe width="320" height="266" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/7628Z8_MMY8/0.jpg" src="https://www.youtube.com/embed/7628Z8_MMY8?feature=player_embedded" frameborder="0" allowfullscreen></iframe></div>
<br />Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-86505675076819796732016-12-28T18:57:00.000+02:002016-12-28T18:57:29.232+02:00JõulukokkuvõteAlbatross elab ikka rõõmsalt oma elu, hetkel käib koos kolme sõbraga koplis. Sügisel oli ta mõnda aega kahe pensionäriga koos ja natuke mõtlesin, et kas tal seal igav ka võib hakata (kuigi väidetavalt ta sel ajal lihtsalt tegi üksi koplis kiiremaid ringe igavuse peletamiseks), aga nüüd on tal jälle uus noor 3-aastane eesti tõugu täkk kantseldada ja saavad väga lõbusalt omavahel läbi.<br />
<br />
Kuigi Albsul üldiselt hingamisprobleeme polnud pole, siis kerget allergiat heinatolmu vastu on siiski ka tema juba nii mõnedki aastad talviti väljendanud, ehk aeg-ajalt köhatab. Paar nädalat tagasi läks kerge köhatamine aga mõne päevaga üle selliseks läkastamiseks, et köhahood olid pikad ja sügavad ning kõlasid ikka väga-väga koledalt. Kuna muidu oli hobune igatpidi terve ja vaikselt selgus, et peale uue heinarulli etteandmist eelmisel nädalal oli terve kamp kergelt köhatama hakanud, siis vahetasime katsetuseks õuesööda ka kuivsilo vastu ja kõik said järsku terveks. :) Ei pruugi üldse pealtnäha kole hein olla, aga kui on ikka piisavalt palju ja piisavalt väikeste osakestega tolmu (mis inimsilmale nähtavad muuseas ei olegi), siis mõju on hobustele päris karm.<br />
<br />
Praegusel hetkel jäidki nad täielikult kuivsilo peale, aga kuna meil nüüd kõik heina- ja siloproovid tublisti tehtud tallis ning avastatud, et silo on väga valguvaene, siis pidin oma lihtsa Albatrossile mõeldud söödarežiimi hoopis ümber tegema. Nüüd olen ka siis lõpuks korralik hobuseomanik ja ostan hobusele esimest korda elus lisasööta :P (pean silmas sellist komplekssööta, spetsiifilisi lisandeid on ta mõningaid varem saanud).Kabjad on meil nagu on ja eelmisel talvel Albatross natuke külmetas, mille üks võimalikest põhjustest lihtsalt kesine talvekarv - ning kuna hea karvastik ja kabjad on samamoodi valgust sõltuvuses nagu lihasedki, siis pigem ikkagi püüan neid puudujääke kompenseerida.<br />
<br />
Kapjade jaoks otsustasin ühe biotiinikuuri ka talle veel teha. Kunagi katsetasin päris pikalt, hindasin tulemust kabjapragude järgi, mis püsisid muutumatuna ning otsustasin, et ei olnud kasu. :) Nüüd on teadmised natuke teised ja ootused samuti veidi erinevad, nii et tekkis isu uuesti katsetada. Kui isegi kabjasarve kvaliteet ei parane, aga biotiin natukenegi kasvukiirust lisaks, oleks sellestki kasu.<br />
<br />
Albatrossi kapju värgin jälle ise alates raudade ära võtmisest sügisel ning noh... väheke hakkan vist juba lootust kaotama, et ta omale terveid ja ilusaid kapju kasvatada üldse suudab - olulisem sellest on muidugi kabja funktsioneerimine ja koplis ringijooksmiseks piisab talle oma kapjadest õnneks küll ka sellisena nagu nad praegu on. Aga ilusamad oleks paremad ;)<br />
Samas on tal tõesti äärmiselt aeglane see kabjakasv, nii et üritan siiski järjepidevust säilitada ja mõtlen, et võib-olla siiski ei näegi alati paari kuuga veel nii ekstreemseid muutusi kui ootaks, peab ikka vähemalt ühe terve kabjakapsli jagu kasvu ära ootama. Väikseid muutusi suudab ikka leida, kui hästi otsida ja ennast veenda. ;) No näiteks see on juba päris tore muutus, et ma saan tal ise kabjad optimaalse pikkusega hoida, mitte vaadata kuidas rauas kabi sepa külaskäiku oodates panniks kasvab. Eks see kivi on hobuseomaniku enda kapsaaeda ka, et miks siis õigeaegselt seppa kohale ei organiseeri. Albatrossi puhul oleks see optimaalne aeg ilmselt u iga 5 nädala tagant, samas pole teisest küljest piisavalt kabjamaterjali, et nii tihedalt sinna uusi naelaauke sisse lüüa, nii et nokk kinni-saba lahti olukord nii või teisiti.<br />
<br />
Lätis koolitusel osalemine tõstis igatahes veel kõvasti motivatsiooni selle kabjahoolduse teemaga tegeleda, nii et Albatrossiga jätkan ja lisaks talle olen veel igasuguste ettesattunud vähegi värkimist vajavate kapjade kallal käinud. :P Peamiselt minu enda "hoolealused", aga on ka teisi juhtunud. Nii kaua kui ma kedagi vigaseks ei värgi (see tundub mingi trend viimasel ajal olevat, et hobused ongi lombakad peale sepa külaskäiku), siis olen üsna veendunud, et paremaks saab ikka. Mitte võib-olla nii heaks kui kogenud sepa käe all (st kogenud sepa, kes viitsib oma tööd korralikult teha ja ei lõika hobust lombakaks), aga paremaks kindlasti kui enne. Kui mu selg vähegi kannataks, siis oleks huvi sellega veel palju rohkem tegeleda, aga praegu teen nii palju kui jõuan ja jaksan - endal on huvitav ja samas tore ju, kui mõnele hobusele veel kasulik saab olla.<br />
<br />
V-st ka nii palju, et tema edusammudest blogimisega olen küll hätta jäänud nagu ikka, aga tegelikult on ta väga tubli poiss ja käib praeguseks ilusasti sadulas. Esimesi kordi kordel traavitades tal korra tekkis väike ärevus ja üritas pisut põgeneda, aga see kestis ka ainult pool ringi ja rohkem ta seda korranud pole. Nüüdseks ei tekita ratsanik temas enam mingeid kahtlaseid tundeid. Galoppi oleme vähe teinud, ainult katsetamise mõttes, aga peamiselt tuleks nüüd traavis ratsastamisele keskenduda, et V loomulikku liikumisviisi ehk nõgusa seljaga ringisiblimist mingis teises suunas edasi arendada. :) Veel on selgumata, kas sellega hakkan edaspidi tegelema mina või keegi teine.Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-15236204791764085642016-11-22T10:52:00.000+02:002016-11-22T10:52:50.654+02:00Väike V ratsahobuseks vol 3Nii, vahepeal jälle peaaegu 2 nädalat möödas ja uued sammud tulevad tasapisi, kuid kindlalt. :)<br />
<br />
- Peale mõnda korda maneežis veendudes, et sadula selga panemine on küll veidi hirmus, kuid mingit pukitamiseinstinkti see tal esimestel sammudel ei tekita, siis hakkasin seda tegema vahekäigus, kus ta meelsasti ja viisakalt nööride vahel seista oskab. Esimesi kordi ma tundlikule hobusele sadulat tallis selga ei paneks, sest olen kõrvalt näinud neid nii peaga lakke hüppamas kui betooni peale viskumas ja tegemist ei ole sellise kogemusega, millist oma hobusele sooviksin. Kuna aga talli vahel puhastamise ajal paigal seismine oli V jaoks võib-olla veidi loogilisem, kui tühjas maneežis paigal seismine hoolimata sellest, et kole sadul tema suunas tuleb (ja ehmatab ta just siis, kui ta valel hetkel vale sammu teeb) ,siis tahtsin võimalikult kiiresti saduldamist talli vahel tegema hakata. Nüüdseks võtame juba mõlemad seda protsessi täitsa vabalt, ei pea enam nii ettevaatlikult tegutsema.<br />
<br />
- Tundlik, nagu ta on, siis jaluste alla laskmine, nii et need tema jala ja kõhu vastu vahepeal loksuda saavad, oli järjekordselt ehmatav muutus. Mina enamasti lisaks jalutamisele lasen neil siiski ka lahtiste jalustega kordel joosta, veendumaks, et see neid väga ei ehmata. See on teadagi vastuoluline teema ja ka mina olen aegade jooksul oma arvamust selles osas muutnud - eelkõige ilmselt seetõttu, et olen isiklikult paar korda küll noore hobuse seljast alla kukkunud mitte sellepärast, et ta lihtsalt pukitas, vaid sellepärast, et minul sellise aktsiooni puhul jalus ära kadus ja vastu hobuse õlga kukkus, mis omakorda noore looma lõplikult paanikasse ajas (ja mida rohkem ta hüppab, seda rohkem jalus teda loomulikult hirmutab). Ma olen nõus, et lahtiste jaluste vastu külgi hüplemine ei ole hobuse jaoks eriliselt mugav, mistõttu ma teen ka seda ainult reaktsiooni kontrollimiseks ja kui olen veendunud, et hobune jaluste liikumist otseselt ei KARDA, siis rohkem ma neil kõlksuda ei lase ka. Samuti ei lase ma jaluseid alla kohe kordetamise alguses, kus hobune suurema tõenäosusega üle reageerida või lihtsalt energilisuse tõttu ringi hüpelda võib, vaid ootan kuni ta rahulikult ja stabiilselt traavi jookseb ning siis proovin sama ka alla lastud jalustega.<br />
<br />
V on kindlasti üks neist, kes natuke kipub jaluste liikumise peale ehmuma küll - seda vahel ka lihtsalt sammus jalutades, nii et piisab vaid puudutusest vastu tema küünarnukki. Õnneks reageerib ta oluliselt vähem sellele, kui mina ise teda samast piirkonnast puudutan, nii et loodan, et selga ronides ta sellele üle ei reageeri - sellegipoolest on mul hea teada, et mingi õnnetu olukorra puhkemisel (kui mina juba näiteks seljas olen) et tunneks ta ootamatult lahtist jalust elus esmakordselt vastu oma jalga liikumas.<br />
<br />
- Kuna varustusega tutvumise ja harjumise etapp hakkab tasapisi mööda saama, siis olen alustanud ka üle selja kõõlumisega ning üht kätt üle turja hoides teda ratsmete abil juhtimisega. Kõike varasemat võrreldes on ta neisse kahte asja küll äärmiselt enesekindlalt suhtunud. Sellist kõõlumist olen tegelikult juba pikema aja vältel natuke ka enne harjutanud, ilma sadulata näiteks teda tooli kõrvale parkides ja natuke seljale nõjatudes. Suust ta vähemalt antud hetkel väga tundlik ei tundu (mõtlen siinkohal liigset tundlikkust, mis väljendub selles, et igasugune katse ratsmega kontakti võtta hobust endast välja ajaks), nii et ratsmete abil juhtimist saab ka edukalt harrastada. Mingitest pööramistest ja keeramistest ta väga veel aru ei saa, aga liikudes kontakti hoidmine ning peatused (mis suuremas osas toimuvad häälkäskluse abil, aga siiski lisan ka kerge ratsmemärguande) ei valmista muret. Kui paljud harrastavad selliste asjade jaoks topeltkordet, siis mina pean palju lihtsamaks variandiks lihtsalt hobuse kõrval liikumist. Seda saab edukalt teha ka traavis (eeldusel, et sa natuke kaasa joosta jaksad :) ) ning vähese harjutamise tagajärjel on võimalik üle sadula ulatuva käe abil juba päris palju oma keharaskust sadulasse viia ja nö lasta ennast hobusel suures jaos edasi kanda, nii et minu jalad puudutavad maad ainult õrnalt ja väga palju tööd edasi tõukamiseks ei tee. :) Raske veidi seletada, aga kui nipp kätte saada, siis toimib väga hästi ja kasutegur on suur.<br />
<br />
Erinevalt topeltkordest/ohjamisest saab sellist hobuse kõrval liikumist julgelt alustada üksinda, sest ei pea kartma hobuse takerdumist kordenööride vahele, keeramist ja pööramist saab sama hästi harjutada, lisaks saab harjutada raskuse viimist sadulale ning samas oled hobusele ikkagi endiselt lähedal (nagu ka siis, kui üks hetk sadulasse ronid), mis minu arvates neile kõvasti enesekindlust sisendab võrreldes sellega, kui inimene mitu meetrit hobusest nt tahapoole läheb (mis nii või teisiti on hobuse jaoks juba "kahtlasem tsoon") ning tema nö üksinda nööride vahele jätab.<br />
<br />
Et mitte vale muljet jätta, siis arvan, et topeltkorde on kindlasti teatud olukordades väga kasulik ja hea treeningvahend, aga ma ei pea seda hädavajalikuks etapiks hobuse saduldamise juures. Pigem on see midagi sellist, mida kasutaksin edaspidi hobuse treeningkava vaheldusrikkamaks muutmiseks (sest topeltkorde annab rohkem võimalusi võrreldes tavalise kordetamisega) ja võib-olla ka mingite konkreetsete harjutuste õppimiseks, mida esialgu oleks hobusel lihtsam õppida ilma ratsanikuta.<br />
<br />
Fakt on ka see, et mitmemeetriste nööridega ei saa mitte kunagi nii peenelt reguleerida ratsmekontakti tugevust, kui seda saab teha otse ratsmeid hoides (mis puhul on hobuse suu ja sinu käe vahel kindlasti alla meetri " nööri"). Mäletan, et Albatross, kel muidu ei olnud mingit ratsme taha kippumise kommet, keeras ennast topeltkordet tehes väga lihtsalt ja kiiresti eest veidi liiga rulli, sest... pikk ja raske korde oli juba iseenesest nii palju tugevama mõjuga kui minu käsi kerget ratset hoides. Kui topeltkordet teha, siis soovitaksin võimalusel kindlasti kasutada spetsiaalselt selleks mõeldud kergeid kordenööre, mille esimene ots tihtipeale veel ongi ümarast nöörist, et see läbi sedelga vms aasade kergemini libiseks - on hämmastavalt suur erinevus võrreldes tavaliste kordede kasutamisega.<br />
<br />
Jutt läks nüüd lõpuks V-st eemale, aga kokkuvõttes oleme siis hetkel jõudnud selleni, et ta talub rõõmsasti minu raskust sadulas ja viimasel korral tegime ka esimesed sammuringid kõhuli sadula peal rippudes, millesse tüüp suhtus igati rahulikult. Ootame järgmisi edusamme. :)<br />
<br />
<br />Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-85263270226909238052016-11-09T13:09:00.000+02:002016-11-09T13:09:04.634+02:00Projekt väike V ratsahobuseks vol 2Viimati jäime selle juurde, et V oli valtrapiga enam-vähem sõbraks saanud ja sedelgas käis esimest korda seljas.<br />
<br />
Kõige selle kinnistamisega tegelesin ikka jupp aega, sest V on tõesti äääääretult tundlikuks osutunud. Kuigi sedelgat olen ma nende paari nädala jooksul talle ikka kümneid kordi selga pannud, siis isegi praegu võib ta mõnikord veel võpatada, kui minust teisel pool mingeid rihmasid enda küljel või jala vastu rippumas tunneb. Teisest küljest on aga ka tema usaldus kindlasti kasvanud - väga vahva on olnud kõrvalt seda selgelt silmaga nähtavat muutust märgata, kuidas ta väikeste ehmumiste korral nüüd juba suudab oma käitumist kujundada mitte loomulike instinktide (milleks on põgenemine), vaid õpitud harjumuste järgi. Õppinud on ta seda, et kui oma hirmudest üle olla ja rahulikult paigal seista, siis kollid eemalduvad ja porgand rändab suhu. :) Tõesti-tõesti on näha, kuidas ta pingutab, et käituda kiitusevääriliselt.<br />
<br />
Ühesõnaga sedelgaga jõudsime nii kaugele, et sai seda täitsa muretult selga panna ja ära võtta - mõnel kahtlasel hetkel punnitab V veel silmi, aga paigal seisab väga eeskujulikult. Edasi tuli sadul. Kuna sammud olid täpselt samad, mis valtrapi ja sedelga puhul, siis taipas ta üsna kiiresti, mida tegema pea, kuigi esimesed korrad olid ikka küllaltki ärevad. <br />
<br />
Sadula selgapanekust minna edasi vöö kinnitamiseni on minu jaoks alati veidi kriitiline koht. See on selline samm, mida ei saa eriti hästi poolikult teha ega veel väiksemateks juppideks lahti harutada. Loomulikult ei taha sadulavööd esimesel korral jõuga kinni tõmmata (sealjuures on kasu näiteks rinnarihmast, mis aitab sadulat ka lõdvema vööga kenasti paigal hoida), aga kõige koledam pilt on see, kui hobune poollahtise vööga sadula peale järsku ehmatab ja ennast valitseda ei suuda. Mida rohkem hobune võimleb, seda rohkem sadul liigub, ja kui see omadega küljele või liiga taha ära vajub, siis on väga negatiivne mälestus hobusele garanteeritud. Seega mina enamasti tutvustan ja harjutan noori nii kaua, kuni nad seljas istuva sadula peale eriliselt enam ei reageeri, ja kui siis ühel hetkel vöö kinnitada otsustan, teen seda ikkagi kohe esimesel korral juba üsna konkreetselt ja veendudes, et sadul ka hobuse ehmumise puhul paigale jääks.<br />
<br />
V puhul ma polnud sugugi kindel, kuidas ta vöö kinni tõmbamisele ja siis sadulaga liikumisele reageerib, aga ühel hetkel peab ju katsetama. Olin küll igasuguseks rodeoks või milleks iganes valmis, aga väike vapper tüüp üllatas väga positiivselt. Esialgu ta küll võpatas või tõmbas selja korralikult küüru nii umbes igal 5-ndal sammul keskmiselt, aga ilmselt on ta tõesti nii palju juba selgeks saanud, et põgenemine ei ole parim reaktsioon, ja ühtegi vale sammu ta kokkuvõttes ei astunudki. :) Väga uhke ja hea meel tema üle.<br />
<br />
Nii pikalt ja detailselt sellest kirjutanud, tundub nagu noorele hobusele sadula selga panemine oleks mingi uskumatult keeruline protseduur - mida ta tegelikult ju enamasti ei ole; tihtipeale võetakse sisuliselt tegelemata (aga enamasti mõistlikke) hobuseid karjamaalt ja visatakse sadul juba esimestel päevadel selga ilma suurema draamata, nii et ei tundu nagu väga <i>big deal</i>. Nähes aga pisut reaktiivsemaid hobuseid sadula peale pukitamas ja peast segi minemas, siis on mul alati tunne, et kas ikka ei saaks teistmoodi? Jah, see üleni hirmunud hobune möllab kuni ta enam ei jaksa, ja lõpuks saab ikka aru, et sadul ei tapa ja lahti sellest ka ei saa, ning tihtipeale on lõpptulemus suhteliselt sama - aga mulle väga meeldiks, kui need hobused saaks selle lõpptulemuseni viidud nii, et nad ei pea seal vahepeal enda arvates oma elu eest võitlema <br />
<br />
Praegusel ajal ongi minu jaoks kõige suurem väljakutse ratsutamise ja üldse hobustega tegelemise juures vist mitte isegi see, et õpetada nad konkreetselt ühte või teist asja tegema, vaid see, kuidas nendega sinnani jõuda nii, et hobune ise ka rahulolev ja rõõmus oleks. Ja see ei tähenda kindlasti mitte millestki loobumist, mis on ka paljude arvates variant - kui sa ei ratsuta või teatud varustust ei kasuta või üldse hobuselt kunagi midagi keerulist ei nõuagi, siis on inimesel kindlasti lihtsam hobusele meele järele olla. Mul on aga ikkagi usku, et on võimalik need kaks asja vähemalt teatud ulatuses kokku viia, ja treenida hobust mistahes suunas nii, et see talle liigselt stressi ei valmista. Vähemalt on, mille poole püüelda. ;)<br />
<br />
<br />Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-49220237195800913802016-11-01T09:57:00.000+02:002016-11-01T09:57:30.783+02:00Kuigi ma viimasel ajal jõuan hobuste juurde päris tihti, siis natuke hakkan juba praegu puudust tundma mingisugusest... enesearengust. :) Kuigi Taanis elades ning töötades olid päris kiired ja tegusad päevad, siis kord nädalas paari hobusega treeneri käe all sõitmine ning meie enda omavahelised aeg-ajalt aset leidvad huvitavad arutlused selle üle, kuidas ratsutada ja miks just niimoodi, täitis enam-vähem selle vajaduse ära (kuigi eks alati võiks rohkem ja paremini). Hetkel olen oma vabast ajast küll hobustega tegelemise jaoks aega suutnud leida, aga hakkab juba tunduma, et sellest jääb väheks. Internetiski satun pidevalt huvitavate artiklite ja videote otsa, mida vaadata tahaks, aga enamasti jääb link salvestatuna kuhugi paremat aega ootama, sest tegelikult peaks millegi muuga tegelema või lihtsalt väsimus võtab võimust. Teine asi on muidugi see, et hobused on mul hetkel väga noorekesed või kogenematud, ja mingeid põnevamaid ratsutamisprobleemide lahendusi on enne põhibaasi alla saamist samuti keeruline katsetada. Loodan, et see on lihtsalt selline periood, ja ühel hetkel on mul äkki jälle olemas hobune, kellega regulaarsemalt treenida ja ehk isegi treener, kelle käe all seda teha. :)<br />
<br />
Sellest hoolimata on beebid ka ülivahvad ja põnevad, lihtsalt nendega on töö mõnevõrra teistsugune. Kirjutan natuke 3-aastasest ruunapoisist V-st, kes teeb alles esimesi samme oma ratsahobuseks saamise teekonnal. Ta on päris põnev tegelane, sest teatud olukordades on ta üks mõistlikematest temavanustest, kes mul olnud on. Seisab vahekäigus nagu staažikas tunnihobune, annab jalgu kenasti, laseb enda kõrval ja enda kohal hüpata ja kõõluda igatpidi... eks temaga on natuke juba varem tegeletud ka muidugi, aga sellegipoolest paistab silma oma kaine mõistusega. Teisest küljest on ta aga väga tundlik tegelane ja kui mina eeldasin rutakalt, et sadula selgaviskamine läheb ludinal, siis tegelikult väljendas ta sadula vastu esimesel korral VÄGA suurt umbusku, nii et pidin hoopis sammukese tagasi võtma ja plaani ümber tegema - nüüd võtame pigem väiksemad sammud ja kinnistame neid pikemalt, enne kui edasi liigume.<br />
<br />
Tavaliselt ma noorte hobustega mingit väga põhjalikku <i>desensitizing</i>-treeningut ei tee, sest... ei näe selleks otseselt väga suurt vajadust, kui nad uutesse asjadesse enam-vähem rahulikult suhtuvad ja nagunii aja jooksul juba tavatreeningu käigus erinevate olukordade ja muutustega kohanema õpivad. V puhul aga proovin sellele rohkem rõhku pöörata - sest kuigi usaldusest inimese vastu laseb ta omale erinevaid vidinaid põhimõtteliselt selga panna, siis on näha, et ta tunneb end sealjuures väga ebakindlalt ja ei tahaju, et ta ennast mingitest sundolukordadest avastaks, kust enam välja ei pääse. Seega oleme valtrapi tasakesi selga panemisest liikunud edasi selle juurde, et ma valtrapiga tema ümber ringi vehin ja seda suure kaarega igatpidi selga viskan. Viimane kord tegin sama asja ka sedelgaga (mis peale valtrapiga harjutamist tundus talle juba oluliselt lihtsam :) ) ja kinnitasin esimest korda ka vöö ümber kõhu.<br />
<br />
Kõige rohkem häiris teda siiski valtrapi tunne külgedel mingitel teatud asendites - seda ma pole varem noorte hobuste puhul täheldanud. Mitmed ärrituvad küll, kui valtrap liiga palju tahapoole liigub, aga meil oli seekord valtrap juba sedelga all kinni ja püsis ilusasti omal kohal. Kuna olime sinnani väga pisikeste sammudega jõudnud, siis õnneks mingit ületamatut probleemi küll asjast ei tekkinud ning mõni aeg jalutamist aitas tal selle uue tundega kenasti kohaneda. Lõpuks traavitasime isegi paar ringi kordel ja V tundus rahulolev, nii et hea lõpp seekordsele treeningule. Kindlasti aga tahan, et ta ennast juba esimesest sammust kindlamalt tunneks, enne kui sadulaga uuesti katsetama hakkan. Eks see sõltub V-st endast, kas selleks kulub üks treening või kolm või kümme. :) Põnevad-põnevad on need noorukid igatahes.Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-60808641586259370682016-10-22T22:31:00.001+03:002016-10-22T22:33:01.650+03:00PaljajaluOktoobrikuu on väga blogivaikne olnud, aga teen nüüd pisikese tagasivaate.<br />
<br />
Sepp käis oktoobri alguses ja peale ka temaga asja arutamist, otsustasin Albatrossi raudadeta jätta. Üheks ideeks sealjuures oli nagunii see, et nüüd saan tal sepakäikude vahepeal vähemalt murduvaid servi või pikaks kasvavat nina pisut raspeldada; aga kuna juba poolteist nädalat peale seppa olid tal nagunii kõik kapjade ääred murduma hakanud (esikapjadel kindlasti seetõttu, et naelte augud olid kabjaseina juba varem auklikuks teinud), siis võtsin asja tõsisemalt käsile ja tegin talle ühe küllaltki põhjaliku <i>barefoot trim'</i>i ja katsetame nüüd mõnda aega, kas see muudab kapjade seisukorda või mitte. Nii lühikeseks ma polegi tal kabjaseina varem kunagi võtnud (kunagi ammu ka ju hooldasin osaliselt tal ise kapju), nii et kartsin pisut, kas tal lähevad tallad hellaks ka. Noh, kruusateedele jalutama me nüüd küll järgneva perioodi vältel ilmselt ei lähe, aga liiva sees või koplis liigub küll sama vabalt kui ennem. Eks ta on alati oma lamedatel taldadel ringi tatsanud (enne rautamist) ja kenasti hakkama saanud, nii et ega praegune väga ei erine.<br />
<br />
Muidu on Albatross täitsa endine... väike käiguvahe kahjuks on kohati endiselt... aga Albatrossi see väga ei häiri endiselt... ja korraldab koplis noorte täkkudega möllu endiselt. :) Kõik nagu alati. Täna oli tüüp ikka väga armas, kui ta mulle väikese ergutamise peale lausa traavis kopli tagaservast vastu kiirustas. Nii entusiastlik ta ikka tavaliselt pole, et lausa söömise pooleli jätab, et mulle seltsi tulla. Noh, muidugi minul oli ka taskus peidus süüa, õuna ja muud paremat, nii et võib-olla see lihtsalt tundus talle parem valik olevat.<br />
<br />
Kuna ülejäänud talliseltskond meil harrastab viimasel ajal ratsutamist, koormakile käes lehvimas, siis me ei saa ju Albatrossiga kehvemad olla ja kiusasin tedagi täna selle kilega. Kuna me ratsutamisega ei tegele, siis pääses tema lihtsamalt kui teised ja pidi ainult kile tekina oma seljas taluma. See ei nõudnud tüübilt väga suurt pingutust :) - natukene purises esimesed korrad rohelise monstrumiga tutvudes, aga seejärel lasi eest ära astumata selle omale kenasti selga sättida ja talus ka kile tuule käes lehvimist hästi. Tubli poiss ikka ja alati!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhE8CXZAs62v17dP1odDZmt_G88lyM5cnpmai5v4yQS0IUNHFo_AGHaWu_NLNKnweuCuR0GjHlHX9GS6wr5QUDzH9awAXx5i_SKPzQT7khta76zdAx4pExMiWG8crgS8w4AZRqJ-3FPw9s/s1600/14671335_1317324644954176_1208345543316135809_n.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="179" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhE8CXZAs62v17dP1odDZmt_G88lyM5cnpmai5v4yQS0IUNHFo_AGHaWu_NLNKnweuCuR0GjHlHX9GS6wr5QUDzH9awAXx5i_SKPzQT7khta76zdAx4pExMiWG8crgS8w4AZRqJ-3FPw9s/s320/14671335_1317324644954176_1208345543316135809_n.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
Ratsutada olen ka oktoobrikuus jälle omajagu saanud, nii et tuju täitsa hea, ning üldse hobuseid on väga erinevaid olnud, mõned ajutised ja mõned pikemad projektid, aga küll jõuab neist edaspidigi rääkida, kes selle välja teenivad. :) Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-20005182306546280922016-09-26T10:47:00.003+03:002016-09-26T10:47:23.846+03:00Päeva video - kuidas hobust treilerisse laadida<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Sellise vahva ja õpetliku video peale sattusin täna. Kui järele mõelda, siis võib-olla nii väga õpetlik ei olegi, sest kõik videos kasutatud meetodid on üsna levinud ja pole kuigi haruldane leida neid päriselus kasutuses olevat </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe width="320" height="266" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/3yfvocbWteQ/0.jpg" src="https://www.youtube.com/embed/3yfvocbWteQ?feature=player_embedded" frameborder="0" allowfullscreen></iframe></div>
<br />Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-67967358070637841262016-09-25T22:38:00.001+03:002016-09-25T22:41:06.168+03:0010 years of happinessJep, just täpselt nii ongi! Eile 10 aastat tagasi oli see päev, kui kaheaastane Albatross koos sõbraga kaugelt Saaremaalt oma elu esimese treilerisõidu oli sunnitud ette võtma ja mõned tunnid hiljem meie talli õuele veeres. :) Seda me S-ga juba teadsime, et mõlemad saame nüüd esimest korda elus mõneks ajaks päris oma hoolealuse tegeleda, aga hobuseid me muidugi näinud ei olnud ja olime päris põnevil... Teadsime ainult seda, et üks on suur ja teine väike ning selle põhjal me hobused omavahel vist ära jaotasimegi sisuliselt juba enne nende nägemist. Ahjaa, seda teadsime ka, et üks oli rahulik ja teine suht närviline, ei olnud nõus treilerisse minema - aga kumb oli kumb, seda võrdse valimise huvides meile esialgu nõus ütlema ei oldud. :D Siinkohal võite kolm korda arvata, kumbaks Albatross osutus.<br />
<br />
Ei hakkagi pikemalt jutustama, igatahes ei osanud ma tol päeval seda tolmust ja värisevat elukat treilerist välja võttes küll ette kujutada, mida tulevik toob, ja et kümme aastat hiljem saan võrdluseks teise pildi kõrvale panna, millel Albatross veel ilusam ja mina veel rõõmsam.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZmBj_oDBWnFF6UzV0YAPfdpsS-Gdi5727gc7PHo3RdHfneqsDq0bwa7vc3Rx7f6kCNUtIvfDIES33GKo5Th0wCj7p0sYhuvFrATqiN3auaZ5Yrglz-epy_MG2BKBle3bQCaDSHl3mo4g/s1600/14435394_1289079447778696_4822675908615222746_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="231" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZmBj_oDBWnFF6UzV0YAPfdpsS-Gdi5727gc7PHo3RdHfneqsDq0bwa7vc3Rx7f6kCNUtIvfDIES33GKo5Th0wCj7p0sYhuvFrATqiN3auaZ5Yrglz-epy_MG2BKBle3bQCaDSHl3mo4g/s320/14435394_1289079447778696_4822675908615222746_o.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Niiviisi vaadates polegi nagu suurt midagi vahepeal muutunud. Vastupidise tõestamiseks veel paar võrdlevat pilti:<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjemREhYQw6PR9lYdtlz_sO8X7WPAVJUhKmkXV2V0FTQBEvduVicxAg833a7zPtIGuItL-Fqe80VPu-eMwh0m1Q1dgHLYJo8UvRhiytC0Zzej9OLcw4dvo6GVt6cckeLYC_6MSyg8XCF54/s1600/2006-09-26+Albatross+ja+Prex+04.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="225" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjemREhYQw6PR9lYdtlz_sO8X7WPAVJUhKmkXV2V0FTQBEvduVicxAg833a7zPtIGuItL-Fqe80VPu-eMwh0m1Q1dgHLYJo8UvRhiytC0Zzej9OLcw4dvo6GVt6cckeLYC_6MSyg8XCF54/s320/2006-09-26+Albatross+ja+Prex+04.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">2006</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3WrFkOyG2qAMxpS-K4bSl4ge5fu-FFLb7TIlInNX7AdPRZawwr2kJhNN5-L8ZieyWB-OHMttZcbkiojexTtt1mF_8vYxDi6Kn4RrmKFqqb67qIkmVJhFailsj4U5_f74cOVhaeMAe_FM/s1600/P9247352+%25282%2529.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3WrFkOyG2qAMxpS-K4bSl4ge5fu-FFLb7TIlInNX7AdPRZawwr2kJhNN5-L8ZieyWB-OHMttZcbkiojexTtt1mF_8vYxDi6Kn4RrmKFqqb67qIkmVJhFailsj4U5_f74cOVhaeMAe_FM/s320/P9247352+%25282%2529.JPG" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">2016 - Albatross on suureks kasvanud ja koplikaaslased väiksemaks jäänud</td></tr>
</tbody></table>
Loodan, et ta jätkab minu rõõmustamist veel pikka aega ja omakorda püüan talle vastutasuks mõnusa elu tagada - nii hästi, kui vähegi oskan. :)Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-8134197819717874100.post-17874209759240097392016-09-13T10:07:00.002+03:002016-09-13T10:07:24.419+03:00Kahtlemata kõige parem asi Eestis olemise juures on see, et iga kell, kui tuju tuleb, saab oma hobusele külla minna! Olgu, mitte päris iga kell, sest Albatrossi praegune tall on minu kodust 50 km eemal, aga sellegipoolest. Kuigi mul pole hetkekski kahtlust olnud, et K minu äraoleku ajal teda sama hästi hoidis kui oma hobuseid, siis ikka tekib natuke kehva hobuseomaniku tunne, kui... hobune on kuskil, aga mind ennast kunagi mitte.<br />
<br />
Jõudsin meile juba esimese nädala jooksul paar "treeningeesmärki" püstitada:<br />
<br />
1) õppida valmispanekuboksis nööride vahel rahulikult seisma. Kuna tuleb välja, et sepavisiitide ajaks ei saa Albatrossi hästi sinna kinni siduda (kunagi alguses oli ta mingit nalja seal teinud ja tundus ohutum teda lihtsalt ise nööri otsas hoida), siis seda saame kindlasti harjutada, et nii sepal kui tallipidajal lihtsam oleks, kui ma ise sepapäeval kohal ei saa olla. Usun, et kui ta seal boksis tihemini käib kui kord kahe kuu jooksul sepa jaoks, siis tunneb ennast vast turvalisemalt, ja kinniseotult on ta tegelikult noorest peale harjunud olema. Need üksikud korrad, mil ma olen temaga tegelemas käinud, siis puhastamise ajal on Albs küll rahulik igatepidi olnud. Kinni ma ei ole teda küll sidunud - see aga rohkem sellepärast, et esialgu seal nööre polnudki ning kõik teised olid harjunud ja õpetanud oma hobused ka lahtiselt paigal seisma ning mõtlesin, et ega Albatross ei saa ju kehvem olla :D, ja ei läinud kergemat teed.<br />
<br />
2) võtta temaga ette väikseid jalutuskäike tallist kaugemale. Kui suvel korra natuke eemale jalutasin, siis ta oli küll väga tsill ja enesekindel, aga kuna siiski nii vähe viimase aasta jooksul tegeletud, siis ma pole päris kindel, kui hästi ta mind kuulama on nõus, kui miski ärevam olukord tekkima peaks. Aga eks vähehaaval edasi minnes saame seda katsetada. Üldiselt on see vaba hingena elamine teda võib-olla nii palju mõjutanud, et... ta päris täpselt enam ei mäleta, mis ja kui palju talle lubatud on, aga seda, et ta märguandeid ignoreeriks või kuidagi vähem kuulaks inimest - seda pole ma küll absoluutselt täheldanud. Lihtsalt peab talle korra meelde tuletama, et mkm, nii me ju ei tee, ja kohe on asi korras jälle. Minu õpetatud märguannetest (niisama tegeledes kui ka näiteks maatöö trennide juures) pole ta mitte ühtegi unustanud, nii et... hobuse mälust ei kustu tõesti mitte miski. :) Nii et peab väga tähelepanelik olema selle suhtes, milliseid mälestusi me neile tekitame!<br />
<br />
Sellel suvel Albatrossi kael millegipärast sügeles ja kuna sobivad puud olid ka kohe koplis olemas :D, siis suve lõpuks oli pool lakka läinud. Otsustasin, et nüüd enam putukad ka väga häirivad ei ole, ja võtsin selle laka üleni lühikeseks. Väga ilus tsiviliseeritud poiss tuli sealt alt välja. :)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7zE4OEiqcO_to3e-rSxaDoxrfRa9stzS4mfQGlYlv2HUy_vq2qH3SR67xHuIWZqMVHHlkyH_mT33R8GX-giMd9OVZGTTVEUfY53jhhmBDQzVrHaoUBSc_Q3lTh7oEXfcwHt7djpOwNS8/s1600/IMG_20160910_183359395+%25282%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7zE4OEiqcO_to3e-rSxaDoxrfRa9stzS4mfQGlYlv2HUy_vq2qH3SR67xHuIWZqMVHHlkyH_mT33R8GX-giMd9OVZGTTVEUfY53jhhmBDQzVrHaoUBSc_Q3lTh7oEXfcwHt7djpOwNS8/s320/IMG_20160910_183359395+%25282%2529.jpg" width="188" /></a></div>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvFB-4FWpoV4JiOEr0il3s1Jn54w8tnFX42R-T7NmA54cecq-I5nNO87r45Kcsm8JfnY_7g_E028ukwHOnbZqQmrjzoHa_unOIGntyzDkXX1vjO-s1gHqpHKzqWI8u7U86w6m3IbdBvA4/s1600/IMG_20160910_183443410.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="220" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvFB-4FWpoV4JiOEr0il3s1Jn54w8tnFX42R-T7NmA54cecq-I5nNO87r45Kcsm8JfnY_7g_E028ukwHOnbZqQmrjzoHa_unOIGntyzDkXX1vjO-s1gHqpHKzqWI8u7U86w6m3IbdBvA4/s320/IMG_20160910_183443410.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">See osa lakast, mida ta ise mahahõõrumisega disainis, on miskipärast otstest päris heledaks ära pleekinud. Ju siis on selle aasta mood. :)</td></tr>
</tbody></table>
Siis ma olen vaikselt hakanud veel kaaluma teda ilma raudadeta jätmist. Kes see oskab mulle öelda, kas tal on tegelikult parem tänu rautusele või ei ole sel tema jaoks mingit vahet? Ideaalis muidugi vajaks Albatross veidi tihedamat ümberrautust kui teised hobused, see aga tähendaks iga kord eraldi sepa organiseerimist ainult tema jaoks, mis oleks omakorda tüütu ja keeruline. Siiani on õnnestunud enam-vähem nii, et sepp käib teatud aja tagant ja teeb siis suurema osa hobuseid tallis korraga (väljaarvatud mõnel erandjuhul, kui üksikud rauad kaotatud vms). Tema kapjade varbaosa peaks ideaalis olema alati lühike, et <i>breakover</i> oleks kerge ja ei koormaks kabjaliigest, aga kui piisavalt sageli ei rauta ümber, siis see varvas muidugi kasvab ja raudadega ise ära ka ei kulu. Teisest küljest jälle raud hoiab tema päkka kõrgemana, ilma raudadeta kulutas ta alati selle väga madalaks. Võib-olla nüüd kui treeningus ei käi ja ainult murukoplis elab, siis ei kulutaks? Kuna ma nüüd ise siin olen, siis saaksin jälgida ilusti seda kulumist ja vajadusel sepa käikude vahel pisut raspliga kaasa aidata; kui raud all, siis pole mul endal seal midagi võimalik teha ega muuta. Samas peale sepa käiku on kabjad väga ilusad olnud ja näevad välja sellised nagu minu arvates talle hea on - seega sepp tundub head tööd tegevat.<br />
Ühesõnaga olen väga kahevahel selle teemaga, eks tuleb mõelda veel selle peale.<br />
<br />
Ühegi hobuse selga pole siiani jõudnud, veidi imelik hakkab juba. :D Aga järgnevad paar nädalat tuletan Napsikuga ratsutamist meelde, kuni S puhkusel on, ja siis vaatab, mis edasi saab ning kelle jaoks ja kui palju mul aega on... tavaliselt neid hobuseid ilmub ka ise kuskilt juurde. :)Ingridhttp://www.blogger.com/profile/09753423952026407269noreply@blogger.com0