Albatross

Tänane huumorinurk

2012-02-12T17:04:00.004+02:00

Kui keegi omale hobust otsib, siis vaadake, siin on üks ära anda: http://www.hobu.ee/index.php?option=com_adsmanager&page=show_ad&adid=3688&catid=3&Itemid=174

Näeb TÄPSELT samasugune välja nagu minu Albatross, isegi nimi ja vanus on samad, ainult sugupuu reedab, et tegemist on hoopis teise hobusega. Aga väidetavalt on võimekas hobune, kes vaeseke peab praegu täitsa üksi kuskil karjamaal elama, nii et võtke kindlasti ühendust. Väike (aga nagu selgub, siis äärmiselt suuuuuuuuuuuuure kujutlusvõimega) Annabel oleks kindlasti õnnelik.

Ja kui mõni hiiumaalane mu blogi peaks lugema, kes Annabeli isiklikult tunneb, siis soovige talle minu poolt kindlasti edu oma väljamõeldud hobusele uue kodu leidmisel, aga öelge, et võõraid pilte pole ikkagi ilus kopeerida ja kuhugi portaali ilma autoriõigusteta ise üles riputada.

Aga no, positiivne on see, et minuga võeti isegi juba facebookis ühendust ja taheti mu hobusele uut head kodu pakkuda, nii et... kui Albatross tõesti kunagi uut omanikku peaks vajama (hope not), siis variante leidub. :D

Energiast ja tasakaalust

2012-02-07T21:51:00.004+02:00

Albatrossi pole vist kunagi talveilm heidutanud, aga mina olen küll see aasta kuidagi vastupidavam nende külmakraadide suhtes. Pühapäeva õhtul tallist tagasi tulles oli -26 ja mõni varba- või näpuots läks küll jahedaks, aga seda vana head tuttavat jäätumisetunnet isegi ei tekkinud.

Viimased päevad on siiski natuke vähem krõbedad olnud; ei tea, kas asi on selles või milleski muus, aga Albatrossi energiatagavara teeb iga päevaga hüppe järgmisele tasemele. Eile otsustasin üle mitme päeva ühe korralikuma kordetrenni teha, aga enne seda lasin ta maneeži lahtiselt kappama - näha oli, et rodeo sealt tulemata ei jää, ükskõik kas nööri otsas või ilma nöörita. Parem siis ilma nöörita, eksole. Veel enne kappamist aga jalutasin teda siiski mõni aeg käekõrval. Ma ei oleks eriti vaimustatud sellest, kui ta sellise möllutamise juures oma külmasid lihaseid-liigeseid kuidagi vigastada suudaks.

Igatahes see on väga vahva, kuidas ta ennast välja elab. Ta jookseb väikese jupi või heal juhul paar maneežringi ja siis jääb kuhugi seisma ja mulle otsa vaatama ja ootama, et ma midagi teeks. Vahel piisab ühest väiksest sammust kõrvale, et ta uuesti koha pealt minema sööstaks ja pukitamiste ja kihutamistega jätkaks. Jookseb paar ringi ja jääb jälle minu reaktsiooni ootama. Naljakas. :) Ja siis ühel hetkel, kui Albatross tunneb, et on ennast selleks korraks piisavalt välja elanud, langetab ta pea, vaatab taaskord otsa (aga seekord juba hoopis teise pilguga) ning jalutab minu juurde nagu maailma kõige rahulikum hobune.

Hehe, pühapäeval jäi ta mingil hetkel ühes nurgas seisma, uuris ja nuuskis midagi tükk aega. Siis sai midagi hammaste vahele ja traavis minema, mina veel vaatasin, et mis pagana puupulga ta omale sealt leidis, otsapidi paistis veel mokkade vahelt välja... Kuna ta seda maha ei visanud, vaid hakkas hoopis agaralt närima, siis läksin ja kookisin selle asjanduse tal suust välja. Oli see jaaaaaa puupulk, see oli hoopis jäätunud porgand! Ei tea, kes vaese porgandi maneeziääre peale külmuma oli jätnud, aga hoolimata mõningasest porgandimaitsest või -lõhnast (mida Albatross ilmselgelt tundma pidi) arvasin, et sellise jääkamaga murdmise peale ta oma hambaid siiski kulutama ei pea ja peitsin porgandi ära. Albatross vaatas TÄPSELT sellise näoga nagu laps, kellel on komm käest ära võetud. :( Aga no ta ei oleks sellest jagu saanud, halvemal juhul oleks mingi aja pärast tervelt või suurte tükkidena alla neelanud. Söötsin õnnetule hobusele selle asemel pisikesi täitsa mittejäätunud porgandi tükikesi ja tundub, et ta leppis ka nendega.

Kui kordetamisest paari sõnaga rääkida, siis... viimasel korral võttis tal jälle aega, enne kui lõdvestunult liikuma hakkas, aga võib-olla on seegi külmade ilmade tõttu, lihased soojenevad aeglasemalt jms. Lõpuks aga jooksis taaskord täitsa rahuldavalt. Jällegi külgratsmetega ja ainult traavi. Kuigi mul on külgratsmed kinnitatud ülilõdvalt, siis iga kord traavist sammu ülemineku ajal on näha, kuidas Albatross hakkab oma hoogsat, pikka sammu tegema (vaba samm on ilmselt tema kõige parem allüür) ja siis käib nõks! mille jooksul külgratsmed teda blokivad ja ei tule enam kuskilt seda sammu, mida ta sekund tagasi oli valmis astuma. Tulevad väiksed ja kramplikud sammud, nii ongi. Kuigi ma tegelikult tahaks temaga kordel rohkem üleminekuid teha, siis kahjuks pean siiski valiku langetama - külgratsmed VÕI üleminekud. Sest külgratsmed sobivad tõesti ainult traavi ja mitte millegi muu jaoks (kuigi kindlasti leidub ka erandeid).

Suu lahti ajamist ei näinud ma mitte ühtegi korda. Valjad on tal endiselt kapslita, korde oli aga kinnitatud päitsete külge. Paremale joostes eelistab ikkagi pigem hoida kontakti ainult välimise külgratsmega. Mõtlesin korraks külgratsmete pikkuse reguleerimise peale, aga siis järsku tundus mulle kõik väga vastuoluline. Nimelt - kui ma tahan, et ta painutaks VÄHEM paremale, siis võiks ma teoreetiliselt vasakut külgratset lühemaks (või paremat külgratset pikemaks) panna, eksole? Aga mis see annab - loomulikult veel parema võimaluse Albatrossile parempoolset kontakti vältida ja toetuda vasakule ratsmele, mis nüüd rohkem pingul on. Täiesti ebaloogiline. Nii et ma ei muutnud midagi. Endiselt on välimine ratse 2 auku pikem kui sisemine ja... ta peab sellega toime tulema.

Lisaks näen ma nüüd selgelt, kuidas ta on paremat pidi kordel joostes palju rohkem tasakaalus. Ta hakkab kergemini lõdvestuma ja kontakti (olgugi, et ainult vasakpoolset) otsima ning ta on võimeline tegema üsna aeglaseid, kuid siiski aktiivseid ja edasipürgivaid samme. Joostes suunaga vasakule kaasneb sammude aktiviseerimisega praktiliselt alati ka nende kiirenemine. See viitab ju kõik tasakaalule (või selle puudumisele). Imelik, et ma sellist vahet varem märganud pole.

2012-02-04T10:28:00.002+02:00

Neljapäeval külmus mu nägu päeval väljas umbes 5 minutiga ära, seega polnud üldse plaanis talli minna, aga näed - õhtupoole ei tundunud enam üldse nii kole ja ikka läksin korraks vaatama, kuidas Albatross elab. -21 kraadi oli ainult ja külm ei olnud. :) Albatrossil vist ka ei olnud - mõned hobused ootasid värava ees, et kas talli juba sisse ei lasta, aga Albatross vaatas küll mulle sellise näoga otsa, et "kas ma ikka pean selle heinarulli juurest siit lahkuma?" ja krõmpsutas pealtnäha küll väga rahuloleva ilmega oma heinu edasi. Ma tean küll, et ega hobune ei hakkagi virisema, kui tal külm on, aga - kui ma oma hobust natukenegi tunnen, siis peaks ju tema käitumises olema võimalik mingitki muutust märgata (kasvõi seesama kopli värava ees ootamine), kui tal tõesti väga ebameeldivalt külm peaks olema?

Kuna hommikupoole oli endalgi olnud päris ebamugav külma õhku sisse hingata, siis mingit tõsist trenni ette ei võtnud - lasin ta lihtsalt maneeži lahti ja tegime natuke mingeid harjutusi sammus. Energiapuudust tal ilmselt siiski pole ja ühel hetkel see tahtis nii väga välja tulla, et Albatross pidi ikka mõned ringid jooksma kah, aga see piirdus paari galopiringiga ühte- ja teistpidi, nii et see vast halvasti ei mõjunud; tema enda initsiatiiv nagunii.

Harjutasime väääga lihtsaid ja kergeid asju. Esiteks minust vasakul pool kõndimist. Hetkel, kui mul vasak käsi rohkem funktsioneerib, siis üritan teda rohkem endast vasakul hoida ja ta muidugi põhimõtteliselt saab sellega hakkama, aga kui mul tähelepanu hajub, siis avastan, et jälle on Albatross kuidagi sujuvalt minust paremale, "õigele" poolele ujunud. :P Aga kui sellele tähelepanu pöörata, siis suutis ta küll ka vasakult pool täpselt sama ilusasti minu õla kõrval kõndida.

See on ka, et kui ma nt olen ise temast vasakul pool ja tahan minna paremale, siis ta tihtipeale (siis muidugi, kui ta lahtiselt on) nö keerab oma esiotsa minuga kaasa, nii et ma ei pääse sugugi lihtsalt teisele poole. Ta millegipärast arvab alati, et see on märguanne pööramiseks (tihtipeale ju ongi), isegi kui olen talle enne "seis" öelnud. Ilmselt olen midagi natuke valesti õpetanud ja tal asjad sassi ajanud, sest iseenesest tal mingit probleemi küll sellega ei ole, kui ma teisel pool olen. Aga selle asja lahendamiseks siis kõndisin iga natukese aja tagant seisva hobuse nina eest ühele ja teisele poole - ja kui ma seda juba paar korda teinud olen edukalt, siis ta saab aru küll, et - ahhaa, ma peangi seisma, mitte kaasa pöörama. Nii ta siis seisis seal, mina ümber hobuse edasi-tagasi jooksmas. :D

Mul oli plaan ka mingeid külgliikumisi proovida, nii et Albatross täitsa lahtiselt on, aga... see jäigi ainult plaaniks. Selle jaoks oleks hea, kui mina saaks liikuda tagurpidi mööda seina äärt nii, et Albatross järgneb, ja siis mingite märguannete abil tema esi- või taguotsa veidi nihutada. Aga selgus, et Albatross ei ole sugugi vaimustatud mulle järgnemast, kui ma TAGURPIDI liigun. See oli tema jaoks vääääga imelik! Ta jäi seisma ja vaatas mulle täiesti segaduses näoga otsa ja kui ma teda liikuma ergutasin, siis hoopis taandas. Nojah... täiesti loogiline, sest ta pole kunagi pidanud mulle niimoodi järgnema. Kui ma näoga tema poole olen, siis on ta alati pidanud seisma või taandama ning täpselt seda ta nüüd pakkuski. Nii et unustasime igasugused külgliikumised ja tegelesime siis esialgu lihtsalt sellega. Mingi aja pärast ta sai asjast aru küll ja hakkas mulle järgnema, kuigi ta igaks juhuks hoidis alati veidi suuremat distantsi meie vahel - nii umbes meeter või paar (kui ta niisama mulle järgi/kõrval kõnnib, siis hoiab ikka väga lähedale).

Ma hakkasin mõtlema, et sellise asja harjutamine võib ka meie treileriprobleemide lahendamisele natuke kaasa aidata. Nööri otsas ta küll järgneb mulle ka siis, kui ma nö tagurpidi olen ning viimasel ajal, kui ma teda üksinda olen treilerisse pannud, siis ma enamasti nagunii ei seisa enam tema ees, vaid külje peal, aga... siiski. Kõige tavalisem hobuste treilerisse panemise viis on ikka ju see, et keegi läheb ees sisse ja siis kutsub hobust järgi, ise näoga hobuse poole olles. Nii et sellise asja harjutamine (ka ilma nöörita) ei ole sugugi paha mõte - teeb vähemalt märguannetest arusaamise Albatrossi jaoks lihtsamaks. Kui hobune saab aru, mida temast tahetakse, siis on alati ja ükskõik millises olukorras palju suurem tõenäosus, et ta su märguannetele ka nõus vastama on.

2012-01-31T20:45:00.004+02:00

Ma panin täna oma 172 cm turjakõrgusega hobusele valjad pähe, kasutades selleks ainult vasakut kätt. Ta on lihtsalt suuuuurepärane. :) Justkui oleks aru saanud, et täna peab minu jaoks selle asja võimalikult lihtsaks tegema. Mitte, et meil tavaliselt erilisi probleeme oleks valjastamisel, aga kasvõi nt eile, kui emps talle valjaid pani, siis ta küll keeras oma pead ühele ja teisele poole ja alla ja üles - lihtsalt niisama, et kõike ümberkaudset uurida. Aga täna ma lihtsalt riputasin valjad oma vasaku käe otsa, tõstsin tema poole ning peale mõnesekundilist järelemõtlemisaega lükkas Albatross oma nina sinna sisse, järgmise paari sekundi pärast avas suuliste jaoks oma suu ja siis hoidis pead niikaua täpselt minu käe kõrgusel, kuni ma kuklarihma üle mõlema kõrva sokutasin. That's my horse, muud pole öelda...

Albatross ja Cinderella eelmisel talvel

Kui kõike algusest peale rääkida, siis käisime, jah, juba eile tema juures. Puhastasime ta kahepeale ära ning seejärel tegi mu ema oma elu esimesed katsetused Albatrossi kordetada. Albatross õpetas teda hästi. :D Tegi oma "keeran nina sisse ja jään seisma" trikki päris mitu korda - no ikka iga kord, kui emps talle kogemata "tee peale astus". Mitte otseselt muidugi tee peale, aga Albatross reageerib ikka vääääga kergelt sellele, kui kordetaja temast nö ettepoole liigub - koheselt arvab ta, et ta tee on takistatud ja hakkab blokkima. Aga üsna kiiresti õppisid nad üksteisest aru saama ja lõpuks jooksis Albatross ülimõnusalt mõlemale poole traavi, lõdvestas ennast isegi täitsa ilusti ja oli üldse tubli. Mõnel korral läks galopile, aga üldiselt ei hakanud isegi oma energiaülejääke seekord välja elama.
Korde oli kinnitatud päitsete külge ja kuigi ta (eriti alguses) kippus ikka oma pead viltu küll vedama, siis ma olin täitsa hämmastunud, et keha liikus otse! No mitte otse, vaid ikka natuke paindes vastavalt ringi suurusele, aga tagajalad järgisid täpselt esijalgade teed ja polnud mingit õlgade ega tagumikuga väljavajumist, mis tema puhul tihtipeale probleemiks on.

Täna kordetasin ise - läks pisut kauem aega lõdvestamiseks ja seekord tegi ta natuke actionit ka, sest platsil oli rohkem hobuseid ja küsisin talt mõned galopitõsted ka. Lõpus aga jooksis jälle vääääga mõnusalt ette ja alla. :) Ja jällegi - kohati oli taas pea viltu ajamist (vahepeal panin korde ka suulise külge, sest jätsin seekord päitsed valjaste ALLA, aga nende külge kinnitatult hakkas korde külgratset sikutama), aga vasakule joostes oli päris palju hetki, mil Albatross hoidis kontakti ainult parema ratsmega ja paremale joostes hetki, mil kontakt oli mõlemaga võrdne. Need on head hetked, sest üldjuhul talle parempoolne kontakt ei meeldi.

Mis suu lahti ajamisse puutub, siis - suuline iseenesest seal suus teda ei sega. Kui korde on päitsete küljes ja külgratsmeid pole, siis ei lähe suu kordagi lahti. Kui lisada külgratsmed, siis esimesed korrad, kui ta suu nendega "kohtub" (tuletan meelde, et mul on külgratsmed nii lõdvalt, et kontakt tekib alles siis, kui Albatross ise selle järgi sirutama hakkab) oli näha natuke ebamugavust, kuid peale mõningat aega hoiab ta juba stabiilsemat kontakti ning suu jääb kinni.
Halvem on asi siis, kui kinnitada korde suulise külge - siis hakkab küll suud lahti ajama. Vasakule poole joostes tegi seda alguses üsna sageli, aga mingi aja jooksul, kui kontakt mõnus oli, siis lõpetas selle... kui tugevam kontakt tuli, siis avas jälle suu. Aga paremat pidi.... ! Kui korde oli parema suulise küljes, hakkas suu iga 3-4 sammu peal lahti käima ja enam kinni ei jäänudki. Isegi kui ta jooksis tükk aega juba nii, et korde täiesti lõdvalt rippus, siis mokad käisid sama aktiivselt kinni-lahti.

Ühesõnaga - tema suur kõverusprobleem ei ole siiski seotud AINULT kehaga (halb painduvus vasakule, pinges lihased paremal pool vms), vaid mingi probleem on ikkagi ka suus olemas ja seetõttu ei taha ta parempoolset kontakti hästi taluda. Nüüd ma saan ka veidi rohkem aru sellest, miks ta ratsutades ühel hetkel võib suu ilusasti kinni hoida, teisel hetkel tahab seda hirmsasti lahti ajada. Nimelt - isegi kui minu arust on hetkel ratsmekontakt üsna tugev, siis arvestades Albatrossi kalduvust toetuda vasakule ratsmele, on kontakt ilmselt enamasti tugev justnimelt ainult sellel pool ja üldse mitte nii tugev paremal pool. Samas - kui ma olen parempoolset ratset (vb mõnikord ka liiga intensiivselt - kuigi selleks ei tohiks vajadust olla) kasutanud ja põhjustanud suu lahti ajamise, siis võin selle küll järgmine hetk järgi anda, nii et mõlemad ratsmed lõdvalt ripuvad, aga Albatross jätkab oma suu lahti ajamist... täpselt samamoodi nagu ta täna seda täiesti lõdva kordenööriga jätkas.

Kui jube keeruline see kõik on... vähemalt olen nüüd saanud mingit informatsiooni ja natuke rohkem arusaamist selle probleemi osas. Kindlasti jätkan vähemalt mõnda aega tema kordetamist ja jälgimist, samas peab nüüd välja mõtlema, kas või mida saaks teha, et õpetada teda siiski kontakti aktsepteerima. Asja teeb keeruliseks see, et ma ju ei tea, kas tal teeb seal suus ka miskit haiget (hambad on küll kontrollitud), või on see tal lihtsalt mingi "kinnisidee", mida on tasapisi ikkagi võimalik vähendada ja talle arusaadavaks teha, et see ei ole tegelikult nii ebamugav ja raske, kui ta arvab.

P.S. See oli ka päris lahe, et väljas oli õhtuks -18 kraadi ja mul ei hakanud kordagi talliskäigu ajal külm. :D

2012-01-29T17:13:00.002+02:00

Jei, ma loodan nüüd kohe-kohe lõpuks talli jõuda. Ema soovis ka tulla Albatrossile külla korra ja eks näis, võib-olla tuleb tal siis hakata mu metsikut homme kordel taltsutama. ;)

Mu motivatsioon Albatrossiga tegeleda pole ammu niiii laes olnud... Aga taaskord - ma avastasin, et iga kord peale Albatrossi puhkust on mul selline mõte - plaanin ma nullist peale alustada, tegeleda põhialustega ja teha kõike korrektselt, õigesti. Tõenäoliselt - jällegi, nagu tavaliselt - kaldun ma mingil hetkel, mingil põhjusel sellelt teelt kõrvale, otsustan pisut teistsuguste meetodite kasuks jne, aga ikkagi ma usun, et põhialustega on ALATI vaja tööd teha ja igasugusest sellesuunalisest treeningust on Albatrossil kasu, olenemata sellest, kui kaua ma konkreetse asjaga tegeleda otsustan. Mingeid keerulisemaid harjutusi on ju alati aega treenida, aga need tulevad niiiiivõrd kiiremini ja kergemalt, kui hobune enne nendega alustamist (või jätkamist) hästi toimib ja märguannetele vastab.

Teisest küljest - ma arvan, et erinevad harjutused panevad nii hobuse mõtte kui keha rohkem tööle ja pingutama ning toovad vaheldust töösse põhialustega, nii et neid tasub julgelt harjutada-proovida ka isegi siis, kui lihtsamad asjad veel 100%-liselt alati ei õnnestu. Aga see on juba teine teema...

Kui ma lähinädalatel kordetamisega tegeleda kavatsen, siis üks probleem, millele keskenduda võiks, on see, et Albatross oma suud lahti tahab ajada. Olen üht-teist sellest kunagi ka blogis kirjeldanud, aga ühesõnaga - ta hakkab mingitel perioodidel iga natukese aja tagant suud lahti lükkama. Ma ei ole päris kindel, MIS teda häirib, sest mõnikord teeb ta seda ka lõdva ratsmega traavi ajal, samas võib suu täiesti kinni (kui rahulik suulise mälumine välja arvata) hoida ka sellistel hetkedel, kui minu arust ratsmekontakt liiga tugevaks muutub. Nii et... ??

Aga kui ma nüüd eemaldaks temalt igasugused kapslid ja mõnda aega ei ratsuta nagunii, siis peaks olema võimalus kordel välja selgitada, kas see on siiski minu käsi ja surve, mis kuidagi teda vastupanu osutama sunnib, või on tal endal mingi probleem suulise hoidmisega suus. Ma loodan esimese variandi peale - see küll näitab, et ma pole oma käega tema jaoks piisavalt pehme ja järeleandlik olnud, aga vähemalt on mul võimalus (ja kohustus) seda parandada. Kui talle lihtsalt suuline ei meeldi... siis on palju keerulisem lugu. Nagunii on tal suhteliselt vähe ruumi võttev suuline, kolmaosaline, lisaks veel sellisest materjalist, mis hobustele meeldima peaks - nii et kui SEE suuline ei sobi talle suhu eriti hästi, siis ma kardan, et on väga keeruline leida mingit varianti, mis sobiks. Aga enne probleemi lahendamist üritan siiski põhjuse selgeks teha ja seda loodetavasti nüüd lähitulevikus.

Ratsutamiseni läheb veel aega, aga et mul selleks ajaks kõik praegused mõtted ära ei ununeks, siis: ma olen siin kurtnud, et Albatrossiga täisistakut sõites olen viimasel ajal veidi jänni jäänud - justkui vajutaksin tal käsipiduri peale ja ise muidugi samaaegselt tunnen, et ega ma ei suuda tema liikumisega eriti hästi kaasa minna. Ma olen nüüdseks küll aru saanud, et selline puusade/ristluu liigutamine, nagu mulle kunagi õpetati, ja nagu isegi nt Müseleri raamatus soovitatakse (umbes nagu lükkaks kiigel hoogu juurde või üritaks taburetil istudes selle tagumisi jalgu õhku tõsta), ei anna muud tulemust, kui vaid avaldab suuremat survet hobuse seljale ning põhjustab liikumise VÄHENEMIST (halvemal juhul selja nõgusaks tõmbamist), aga mitte SUURENEMIST. Ja kuigi ma nüüd juba tükk aega üritan natuke midagi muud seal seljas teha, siis alati see mul siiski välja ei tule ning liikumisega kaasaminemisest saabki väga kergesti hoopis liikumise peatamine. Aga no seda ma räägin ja tunnen juba ammu, et Albatross reageerib mu istakumuutustele väga hästi ja õigesti - lihtsalt mina ei oska alati õigel hetkel õigesti istuda. :)

Selleks, et mul (ja ka Albatrossil) oleks lihtsam seda "õiget" täisistakut kätte saada, anti mulle imelihtne ja loogiline idee - ma ei saa isegi aru, miks ma seda eriti siiani katsetanud pole. Fakt on see, et pinges hobuse seljas on 10x raskem istuda, kui lõdvestunud hobuse seljas. Ja kui ma hobuse liikumist istakuga takistan, aga samas säärtega aktiveerin, siis on tema pingesse minek üsna vältimatu. Asi, milles Albatross aga enamasti väga hea ja stabiilne on, on pika kaelaga ette-alla traavimine - see on ühtlasi asend, milles hobusel on üsna võimatu ennast pingesse tõmmata. Madal kael ja pinges keha EI lähe kokku. Seega ma peaks lihtsalt üritama samm-sammu haaval hakata sadulas istuma justnimelt sellise ette-alla traavi ajal. Hobune on lõdvestunud, mis kergendab minu istumist tema seljas; ning igasuguse pingesoleku märgid suudan väga kiiresti välja lugeda, mille tagajärjel on võimalik ju kohe taas kergendama hakata ja hobune stabiilseks sõita, misjärel uuesti proovida. Nii lihtne ja nii loogiline. Can't wait.

Aasta ja kaheksa kuud

2012-01-25T23:45:00.004+02:00

See postitus kolib küll õige varsti teise blogi alla, aga kirjutan siis veidi Zynergiest.

Ta oli meil nüüd paar päeva tallis ja kohanes olukorraga minu arust võrdlemisi hästi. Hõikas natuke oma karjakaaslasi taga ja eriti häiris teda see, kui teisi hobuseid mööda vahekäiku sisse-välja veeti, aga panime ta kahe rahuliku ruuna vahele boksi ja üsna varsti mõistis ta neist eeskuju võtta. Kahjuks polnud ma ise väga konditsioonis, et talle käekõrval kõndimist õpetada ja väljas ringi jalutada, küll aga sisustasin ta aega boksis ja sellesse suhtus Z väga positiivselt - peaaegu et unustas kõik ümbritseva ja keskendus mulle, tema huvi ei saanud tõesti kunagi otsa. :)

Sellisel asemel pikutaks isegi - mõtlen ma kogu aeg, kui seda pilti vaatan

Tegelikult ma olen ikka päris üllatunud selle üle, kui mõistlik ja usaldav ta iseloomult on. Tõsiselt. Arvestades, KUI vähe temaga tegeletud on - paar nädalat varsa-väljaõpet nagu kõigil siinsetel hobustel ning peale seda põhimõtteliselt ainult minu kaks külastust talvel ja suvel - siis on täitsa imestamapanev, et saan teda absoluutselt igalt poolt katsuda, ilma probleemita (ja ka ühe käega) päitseid pähe panna, sinist krabisevat kotti üle keha igale poole visata, nööriga tema ümber/kohal/üle pea vehkida ja muud taolist. Ja kõige selle juures arvestada seda, et ta oli esimest korda elus kõigist oma tuttavatest karjakaaslastest eraldatud (kui välja arvata see paar tundi, mis ta suvel korraks tallis oli), mis üldjuhul kindlasti hobuseid rahulikukaks ega julgemaks ei tee... Tundub, et vähemalt selle koha pealt on talle mõistlikkust küllaga jagatud.

Mõlemal päeval tegime ka väikse maneežitiiru. Esimene kord lasime tal ringi joosta ja Z oli samasugune show-off nagu eelmise talve video peal - saba püsti ja kõrgeeeed sammud, veetis suuremas osa ajast õhus, kui maas. :P Maneežis mul kahjuks pildid enamasti ei õnnestu, seega loobusime sellest üsna kiiresti, aga video ütleb nagunii rohkem kui sada pilti ja selle loodan oma valdusesse millalgi saada. Eile jalutas ta niisama vabalt maneežis ja - jällegi mind üllatades - oli täiesti mõistlik. Asi piirdus vaid mõne traavisammuga ja peale seda nuuskis Z terve maneeži väga põhjalikult ja VÄGA rahulikult läbi. Mingi aja pärast oli ta ka hea meelega valmis mulle järgi jalutama, aga paigal seismine ja sügatud saamine teda sel hetkel väga ei huvitanud, selle asemel läks hoopis järgmist kabjajälge uurima.

Natuke on ikka võõras siiski kogu see värk talle veel... - ütlevad silmad.

Kuna lõpuks ometi olid miinuskraadid, aga nii ilus päikesepaisteline ilm, siis läksime natukeseks õue kah (mina kahjuks muidugi endiselt fotograafi, mitte hobusetaltsutaja rollis). Ei julgenud teda väliplatsile lahti lasta, sest sealt näeb ja kuuleb ta oma karja ja äkki jookseb läbi karjuse, aga noh - Z otsustas, et joosta ta TAHAB siiski ja pilte on ka vaja ja no siis ta korraldas vastu meie tahtmist ikkagi selle, et jooksis lõpuks lahtiselt ühes koplis ringi. Ühesõnaga see, mida tal kõige rohkem hetkel vaja õppida oleks, on see, mida ma kohe sugugi praegu temaga teha ei saa - jalutusnööri otsas talutamist. Aga mis seal ikka, peab suveni kannatama, ja ega keegi teda tõenäoliselt vahepeal nööri otsa ilmselt nagunii võtta ei plaanigi. :)

2012-01-23T21:29:00.002+02:00

Nawww, ma juba igatsen Albatrossi. Kuigi ma hetkel ei ratsuta, siis vahin vähemalt võimalikult palju teiste sõitmist ja trenne (homme saan jälle Branderupi juurde kaasa, jee) ja suur motivatsioonitõus on jälle nagu alati Taanis käies. Natuke uusi ideid, natuke vanu teadmisi meelde tuletatud ja suuuur isu Albatrossiga kõike katsetada. Kuigi jah.. praegu seisuga tundub, et minu hobuse selga jõudmiseni läheb ikka... tükk aega. Esialgu lootsin (natuke naiivselt võib-olla jah, aga lootsin ikka), et paar nädalat ja asi korras, aga, aga, aga, tundub et päris nii lihtsalt ei lähe. Tundub, et on alanud minu 6-aastase ratsutamisajaloo kõige pikem paus. Pshhhhhhhhh.

Aga ma loodan siiski, et üsna varsti peale Eestisse tagasitulekut saan temaga vähemalt kordetööd alustada veidi - siis saabki natuke taas vormi ette valmistada ratsutamiseks, sest ligi kuu aega puhkust võib juba täitsa üht-teist muuta. Loodetavasti ta on nüüd külgratsmete teemast aru saanud ja ehk saab nende abil ta vaikselt ja lõdvalt taas tööle panna, siis vaatab edasi. Maatööd võiks ka lõpmatuseni teha, aga seda vist ühe käega eriti efektiivselt läbi viia ei saa. Aga alati saab ka niisama mängida ja ringi joosta ja lollusi teha, nii et küll me miskit huvitavat leiame. :)

Ooooootan.

2012-01-19T21:27:00.002+02:00

Just kui sa mõtled, et enam hullemaks ei saa minna, siis - alati saab. :) Ma olin juba täitsa ära harjunud eluga ühekäelisena, kuni järsku üleeile pusa seljast ära võttes pingutasin oma haige käe lihaseid liiga palju ja tundsin, kuidas ma raginal ühe lahtise luuotsa üle teise tõmbasin. Mõnuuuuus. Seda tõestasid ka hilisemad kordusröntgenpildid ja kõige piinavam valu, mida ma eales tundnud olen. Lõpuks jõudsime jälle otsapidi traumasse välja, kus mul 8-kujulise sidemega õlad taha tõmmati (valu mõttes ka üsna once-in-a-lifetime kogemus, ma vähemalt väga loodan), aga vähemalt peale seda on nüüd pooleteist päevaga tunduvalt talutavamaks asi läinud. Valuvaigistite koguse tõttu muidugi tunnen ennast nagu väike narkomaan, aga... :) mitte kauaks, ma loodan.

Aga olgu, see jutt väga hobustesse tegelikult ei puutu enam... Igatahes teisipäeval, kui mul veel õnnestus edukalt ka ühekäelisena väljas ringi käia ja toimetada, siis käisin 2-aastaste metsikute karjamaal väikest Z taltsutamas. :) Tal on õnneks suvest väga palju meeles, ehk siis on tunduvalt sõbralikum ja julgem kui ülejäänud kari, nii et sai täitsa ühe käega talle päitseid pähe panna ja puha. Jalutada eriti ei saanud, sest mudas on paha ja kuival pinnasel tulid teised hobused liiga lähedale uurima ja nuuskima, nii et mulle väga ei meeldinud neist ümbritsetud olla. Aga lõbus oli see, et kui ma Zynergie peast päitsed ära võtsin ja läbi muda tagasi hakkasin minema, siis tüüp lihtsalt jalutas mulle järgi. :) No on armas. Enne kulus neil kõigil tükk aega, enne kui nad oma jalakesi sopaseks raatsisid teha ja mind uurima tulla, aga nüüd Z isegi ei mõelnud sekundikest, vaid saatis mind kenasti kopliääreni.

Ta on ikka natuke pisikest kasvu, nii et suur hobune temast ilmselt ei tule, aga... mis seal ikka. Teisipäeva hommikul käisin ka Bent Branderupi tallis kaasas Pixie trenni vaatamas, hiljem andis ka Bent ise paarile tüdrukule trenni ning seejärel rääkis ja näitas meile veidi oma hobuseid (tal pidi üks uus noor olema, keda ma näha tahtsin). Selle academic dressage juures nad eelistavadki väikseid hobuseid (kasutavad nt palju hispaania hobuseid - lusitanosid jms) ja ta ütles, et mida väiksema hobuse ta endale võtab, seda kauem saab seda hobust töös hoida - väiksemad on vastupidavamad. Ja neil käib see treening ju nii aeglaselt, samas väga läbimõeldult ja samm-sammult üles ehitades, et hobuste ülekoormamine on praktiliselt võimatu ja tema tahaks oma hobustega töötada regulaarselt ka siis, kui nad on 25-30 või isegi vanemad. Nii et väike hobune on ka hea hobune! :)

Minu suur hobune kodus, ehk Albatross, maadles kuuldatavasti päris kaua oma haavaga - mul oli nii halb tunne teda sinna jätta, nii et teised peavad hoolitsema ja ise ei saa midagi teha. Aga õnneks on toredaid inimesi, kes temaga tegelenud on ja tundub, et nüüd on asi paremuse poole liikumas ja ilusti paranemas.

2012-01-14T22:12:00.002+02:00

Nüüd vist on küll aeg midagi kirjutada. Praeguste noorte hobustega on ülitore olnud, v.a. viimasega, kellel pukitamine veres oli ja kes mulle taaskord tõestada suutis, et mina ja sellised hobused kokku ei sobi. Lisaks lükkas ta ümber mu endise arvamuse (mis on kujunenud välja eelnevate ei-suuda-kokku-lugeda-mitme kukkumise põhjal), et minu luud on purunematud. :) Ei ole siiski, tuleb välja.

Aga hoolimata suurest pettumusest üritan ka selle ajaga, mil mu rangluu kaheks tükiks on, midagi arukat teha ja... kirjutan hoopis nendest hobustest, kellega tore oli ja sellest, mida me nendega tegime. Ma ei suuda ilmselt kogu viimaste päevade jooksul saadud infot väga loogilisse järjekorda panna, vaid pigem kirjutan juppidena parasjagu sellest, mis meelde tuleb.

Üks kõige olulisemaid põhimõtteid kogu selle western-stiili (no seda võib ilmselt niimoodi nimetada) juures on see, et ALATI ON AEGA. See ei tähenda seda, et sa pead oma noore hobusega kõigepealt aasta aega maatööd tegema ja siis aasta aega sammu ja traavi jne - üldse mitte, sest hobuse võib nullist sadulasse panna ka nädala ajaga, kui kõik hästi läheb. Küll aga tähendab see seda, et iga liigutus, mis sa teed, on läbimõeldud ja rahulik ja mitte kunagi ei rabistata ühestki asjast pealiskaudselt üle - sest selline asi võib väga suure tõenäosusega hiljem probleeme tekitada. Tuleb oodata ära see hetk, mil hobune on rahulik ning seejärel tegutseda oma plaani järgi nii, et hobune ka jääb rahulikuks. Kui miski teda ärritab, siis peatu või astu samm tagasi, aga pole mingit mõtet sellise hobusega jätkata.

Teine väga oluline asi, mis eelmisega tihedalt seotud on, on MÕTLEMINE. Ma tean, tundub hästi tobe rõhutada seda, et hobusega tegeledes tuleb mõelda, aga miskipärast suurem osa inimesi ei tee seda, vähemalt mitte piisavalt määral. Kui hobune millegipärast ei reageeri nii nagu sa soovid, siis on sellel alati põhjus. Ja alati tuleb vähemalt proovida välja mõelda, mis see põhjus on. Kui noor hobune nt ei taha eriti valjaid lasta pähe panna, võib sellel olla miljon erinevat põhjust. Nii kaua, kui sa põhjust ei tea ja lihtsalt vastuhakust hoolimata neid talle pähe paned, ei toimu probleemi lahendamist. Või noh - kuidas võtta - jah, hobune mingi aja pärast laseb seda võib-olla kergemini teha, sest ta on loobunud vastupanu osutamisest, aga see on pigem märk alistumisest, kui sellest, et tal midagi enam valjaste vastu ei ole. Palju mõistlikum (ja probleemi lahendamiseks enamasti kiirem variant) on selgeks teha, kas asi on suulises (vale suurusega või kujuga, liiga lõdvalt või tugevalt põserihmadega kinnitatud, valu ja ebamugavust tekitav hambumusprobleemide tõttu vms), liiga pingul kukla- või ninarihmades, võib-olla ei meeldi talle tema silmade või kõrvade katsumine, võib-olla aga hoopis seostab ta valjaid nende panekule järgnevate tegevustega (suulisest sikutamine) vms. Võimalikke probleeme on lõputult, aga lahendamist vajab neid iga hobuse puhul tihtipeale ainult üks või paar.

Veel üks tähelepanek, mis minule kuidagi eriliselt meelde jäi - võib-olla sellepärast, et olen seda isegi täitsa teadlikult (peamiselt Albatrossi, aga vähemal määral ka võõramate hobuste puhul) kasutanud - on see, et ükskõik milline juht, eeskuju, sõber vms sa oma hobusele olla tahad, ei tohiks sellega kunagi kaasneda IGA tema liigutuse kontrollimist ja parandamist. See läheb võib-olla natuke vastuollu klassikalise ratsutamise (nt koolisõidu) põhimõtetega, kus sa pead olema võimeline hobuse iga liigutust kontrollima, aga... mina isiklikult üritan selles leida sellise kuldse kesktee ja usun, et tahtmise korral saab seda rakendada igasuguste hobuste puhul.

See tähendab nt seda, et kui ma oma hobust kuskil talli vahel puhastan, siis ta tihtipeale vahib ringi, nuusutab asju, mõnikord hakkab midagi lausa närima või sikutama. Kui ta lahtiselt on, siis olenevalt tujust võib ta ka vahel üritada paar sammu edasi või tagasi astuda. Ja ma lasen tal seda kõike teha. Niikaua, kui ma tean, et ta on valmis mind vajadusel kuulama ja reageerima, ei häiri mind see, kui ta natuke "omi asju" ajab selle asemel, et käituda täpselt nii nagu antud olukorras temast võib-olla oodata võiks (st et hobune seisab kivikujuna ühe koha peal, kuni ta puhas ja saduldatud on).

Kui me siin praegu noori saduldame (teeme seda enamasti maneežis, nii et hobune ei ole kuhugi kinni seotud, vaid lihtsalt päitsetega nööri otsas), siis ka nt kunagi ei karista seda, kui ta sadulavöö pingutamise vms ajal sammu siia-sinna astub. Väga tihti nad teevadki lihtsalt väiksest ebamugavusest need paar sammu ära ning jäävad seejärel ise seisma. Kui aga esimese sammu peale kohe päitsetest haarata, lisab see veelgi ebamugavust ja survet, mille tagajärjel hobune kohe kindlasti ennast turvalisemalt ega paremini tundma ei hakka - ja jällegi on alus pandud uuele probleemile, hobune võib hoopis saduldamise ajal kramplikuks muutuda, hakata ennast õhku täis tõmbama vms.

Lisaks veel see, et kui sa kogu aeg hobusega nn pisiasjade kallal ei nääguta, siis võtab ta sinu ütlemisi ja keelamisi palju tõsisemalt. Ausõna, see on nii. See toimib küll täpselt nagu laste kasvatamise puhul :P.

Praeguseks sai jaks otsa, aga... ma loodan, et jutt jätkub mõni päev.

2012-01-11T22:10:00.002+02:00

Albatrossil nüüd jälle pikem puhkus.

Algas mu iga-aastane talvine taani puhkus ja kui väga lühidalt öelda, siis see on küll ÄÄRMISELT huvitavalt alanud. Õpin koolisõiduhobuseid western-stiilis saduldama, õpetajaks pesuehtne kauboi. :D Oii, ma peaks sellest kõigest kirjutama, mis ma mõne päevaga juurde olen õppinud, et kõik meelest ei läheks. Kirjutan üks päev kindlasti... ei tea veel ainult, millisesse blogisse. See on täiesti teine maailm, aga selline, kust võiks VÄGA palju õppida.

No ausalt, see ei ole (vähemalt siinsete suhteliselt temperamentsete hobustega) igapäevane nähtus, et 4 hobusega, kellest igaüks kandis inimest seljas esimest korda eelmisel nädalal, võib korraga maneežist välja piiramata alale ratsutama minna - olgu, peamiselt siiski väliplatsile, aga see oli samuti nende jaoks uus koht (ja värav oli lahti). Ja need 4 peaks teoreetiliselt kuuluma keerulisemate hobuste hulka, sest lihtsamad said juba suvel ju sadulasse. Ma ei oleks kunagi sellist asja julgenud teha enne... tänast.

2012-01-03T19:22:00.003+02:00

Selle aasta tallielu ei ole just väga paljutõotavalt alanud - esimest korda täna talli minnes ootasid mind ees kaks vigast hobust. Jessss...

Albatross on endal lõuaaluse päris korralikult puruks tõmmanud - aga tundus, et õmmelda seda väga ei saa/pole mõtet, seega loputasin/puhastasin/desinfitseerisin nii korralikult kui sain ja loodetavasti hakkab iseenesest paranema. Järjekordne "sõjaarm" jääb sellest küll ilmselt (kuigi ma pole väga kindel, kas see sõjaga seotud on). Väga kurb igatahes.

S. lonkab väheke, ei tea miks. Tal on prei ka, aga ei usu, et see lonkamise põhjuseks on. Prei on paari korra ravimise järel tunduvalt paremaks läinud - täna tulid peale sooja veega leotamist ligi pooled koorikud ainult õrna hõõrumise peale ära, mingeid haavandeid ega midagi enam all polnud. Ning see jalg, mida ta lonkab, on ainuke pealtnäha preivaba jalg tal.

Prei on küll maailma tüütuim asi, aga see aasta ma veel selle kohta väga kurta ei saa. Kui Albatrossi suve lõpul tekkinud preiga igapäevaselt tegelesin, siis see taandus ja ei tulnud ka nüüd sopaste ilmadega tagasi (võiks samamoodi jätkuda). Ja S.-le küll pori hästi ei mõjunud, aga seniste kogemuste põhjal on vähemalt tema prei tunduvalt kergemini ravile alluv, kui eelmiste ohvrite puhul.

Aga vaadake siis parem SIIT, kuidas tüübid (veel katki ei olnud) ja ühel ilusal detsembripäeval maneežis mängisid. :) Mul tundus, et neile meeldis...

2011-12-28T15:40:00.004+02:00

Vähemalt ma ei pea kulutama raha šampoonide ja palsamite peale, et hobust ilusaks saada, sest noh... pilt räägib vist enda eest. Ja see on üsna paks talvekarv, mis tal selle pildi pealt vastu läigib.

jõulud

2011-12-26T19:24:00.005+02:00

Kui päriskodu asub ühes, kool ja hobune teises, ning ülejäänud pere (loe: sugulased) kolmandas Eesti otsas, siis on üsna keeruline kõigi juurde jõuludel jõuda... Aga Albatrossiga pidasime siis jõule 23. detsembril, kui veel väljas olid miinuskraadid ja põllul ratsutamas käies hõljus isegi lumekübemeid alla. :)

Need üksikud valged kübemed Albatrossi kõrvade juures ei ole tolm, vaid lumi! Päriselus oli neid muidugi tunduvalt rohkem, pildilt põgenesid kõik ära.

Pole jällegi ammu seal põllul käinud, sest enne pimedat ma kuigi tihti talli ei jõua ning väga märja-sopase-libeda ilmaga ka sinna sõitma ei lähe. Üldiselt sujus hästi, kuigi eks tal võttis lõdvestumine ikka jupp aega ja siiski mitte 100%-liselt. Kõige tigedamaks lõviks osutus seekord kellegi lõkkeplatsi tuhajäänuste hunnik, mida natuke eemal toetas kurjade värviliste silopallide kari ja no siin-seal liikus veel kiskjaid ringi. Põllule pääsemiseks tuli seekord minna ringiga ümber väikese elektrimajakese, aga põllult tagasi me ei saanudki. :D Rahustasin ja kiitsin küll tükk aega, aga mingist punktist edasi Albatross lihtsalt ei läinud või läks suuuure hoooga hoopis vastassuunas. Mis seal ikka, tulin alla, läksime ilma mingite probleemideta paarkümmend meetrit edasi (õnneks Albatross vähemalt niipalju teab, et MINUST küll mingi tuhahunnik jagu ei saaks... ja minu järel julgeb tema ka tulla), uuesti selga ja ülejäänud tee koduni oli rahulik.

Jõulukingiks sai Albatross omale mõnusa sooja villase teki ja loomulikult porgandeid.

Üritasin oma lubadust pidada ja mõne pildi ka teha, aga kuna polnud ei head ilma ega olukorda ega fotokat (võtsin ainult oma seebika kaasa), siis pildid on seekord eriti ebahuvitavad - demonstreerides näiteks seda, kuidas Albatross ja S talli vahel kõndides eriti koos pildile ei mahu ja muud taolist:

Aga õue jõudes tõmbavad kaks paksu kõhud sisse ja paistavad peaaegu kiitsakad ja naljakate nägudega - nagu tihtipeale hobuste ebaõnnestunud pildistamise tulemusena näha võib. :)

Natuke sellist teoreetilist juttu ka - seekord siis hobuste ja nende hirmude kohta ning kuidas nendega toime tulla. Kui hobused kuhugi minna ei taha või mingeid kohti/asju kardavad, siis tihtipeale arvatakse, et nad mängivad niisama lolli. Miks? - Sellepärast, et kui talle seal natuke tuupi anda, siis ju läheb ilma mingite probleemideta soovitud kohta ja ei pilguta silma ka. Mina olen üks neist, kes ei usu, et hobused midagi niisama kiusu või lollitamise pärast teevad. Kui nad kardavad, siis nad kardavad. Kui nad karistamise tagajärjel "kartmise lõpetavad", tähendab see lihtsalt seda, et nad kardavad edasist karistamist rohkem, kui seda koledat tünni keset platsi, mis lõpuks eriti ohtlikuks ei osutugi (erinevalt ratsaniku stekist ja kannustest).

Kui võtta näiteks seesama Albatrossi ja tuhahunniku juhtum, siis miks ma peaksin tekitama oma karistamisega temas veel suuremat hirmu ja ebamugavust, et ta lõpuks oleks nõus ikka seal mööduma? Loomulikult ma esialgu ikka ajasin teda edasi, lasin natuke järgi mõelda ja proovisin taas, aga ma ju tunnen oma hobust ning kui ma olen oma nõudmistega talle olukorra juba piisavalt ebameeldivaks muutnud, kuid Albatross IKKA ei vasta neile - siis järelikult on tal piisavalt põhjust mitte edasi minna... sest see on tema jaoks ohtlik. Ja kui mul on siis valida, kas minna sealt mööda, hobune käe kõrval (mis suurendab hobuse usaldust minu vastu ning vähendab tema ebamugavustunnet ja hirmu) või üritada ikka iga hinna eest teda seal seljas edasi suruda (mis tekitab talle ebameeldivaid mälestusi seoses ratsanikuga ning lisab veel rohkem ebamugavust ja hirmu), siis pole raske arvata, kumma variandi ma valin.

Ka nt võistlustel käimisega seoses häirib mind kõige rohkem see, et võrreldes treeningutega on seal tohutult väiksemad võimalused hobusega arvestamiseks ja tema heaolu huvides käitumiseks. Hobune PEAB seal kuulama ratsanikku ka siis, kui ta kardab, tal on segadus, hirm või paanika. Ja seetõttu on kodus vaja samu asju treenida - sest ei saa kodus iga hirmuga tegelemiselt mitu päeva aega võtta ning siis võistlustel täiesti vastupidi käituda, hobust sundida ja teda seejuures veel rohkem segadusse ajada. Mina võib-olla tahaks vahel võistelda, aga samas ma ei ole nõus kasutama selliseid treeningmeetodeid, mille tahajärjel on täielikult alla surutud mu hobuse enda tahe ja õigus näidata, mida ta arvab või tunneb. Niigi on hobustest tihtipeale väga keeruline aru saada, sest nad ei oska ju meile oma muredest rääkida... kuidas neid siis üldse võimalik mõista on, kui me ka nende käitumist niivõrd muudame, et nad töötavadki justkui vajutaks nuppudele ja mitte kui elusolendid?

Jube filosofeerimine tuli nüüd küll, aga noh... ikka juhtub. Mind endiselt siiski huvitab ratsasport ja ma jätkuvalt usun, et ka võistlustel on võimalik edukas olla hobusesõbralike treeningmeetoditega ratsanikul. Kui ta on piisavalt andekas, kannatlik ja arukas inimene, kes suudab leida ühise kontakti oma hobus(t)ega, siis kindlasti on.

Aga häid jõule igatahes kõigile ja laske oma hobustel vähemalt mõnikordki olla ja käituda nagu hobused - ma arvan, et neile meeldib see... :)

Olympia lainetel

2011-12-15T10:39:00.003+02:00

Homme on taaskord üks eksam tulekul, seega arvake, millega ma eile õhtul tegelesin? Loomulikult õppimise vältimisega ja vaatasin hoopis koolisõidu maailmakarika etappi Londonis.

See oli hea mõte, ma avastasin, et mulle tõesti vägaväga meeldivad Carl Hester ja Charlotte Dujardin ja kohe ilus oli vaadata nende sõitusid. :) Kahju, et Charlottel nii mitu tehnilist viga sisse tuli, muidu oleks ilmselt ära ka võitnud... aga Valegro on lihtsalt nii armas hobune ja ma usun, et ta saab sellise sõitja käe all üks päev vägaväga heaks. Tundub selline hobune, kes veidi kipub ennast kaelast lühikeseks tegema (minu arust tihtipeale selliste kompaktsemate hobuste viga), aga need mõlemad sõitjad paistavad väga mõnusa pehme käega olevat ja lasevad oma hobustel ise kontakti poole kogu aeg liikuda + ei ole mingit igal sammul kannustega ribidesse äsamist - ühesõnaga väga positiivne.

Nt Laura B, kes teoreetiliselt peaks ka olema väga klassikalise sõidustiiliga, sooritas küll enamuse harjutustest väga korrektselt, aga mind nii häirib selline (vähemalt pealtnäha) jõuga ratsmete rebimine teatud harjutuste juures... ja hobune tundub ka tihtipeale väga jäik ja kõvasti vertikaali taha tõmmatud seetõttu. :( Ma saan aru, et ilmselt on tegu keerulise hobusega, kes kippub suust nö tugevaks minema jne (nagu Albatross, noh :) ja ma tean, et see on nõme probleem) ning see ei ole tema eesmärk niimoodi sõita, aga noh... siiani ei ole nad paarina eriti head muljet mulle jätnud.

Kui nüüd Albatrossi juurde tagasi tulla (ja meenutada, et ma olen tegelikult mittekeegi :) ja ei tohiks selliseid maailmatasemel sõitjaid kritiseerida), siis... olen nüüd püüdnud trennis häääästi sammhaaval asju võtta ja selliseid alustõdesid lihvida ja paigas hoida. Nt enda istakut üritan jälgida... sammusoojenduse teen tihtipeale ilma jalusteta ja siis jaluseid võttes on selline tunne, et võiks peaaaegu ühe augu võrra pikemaks lasta. Võib-olla isegi katsetan seda mõni päev.

Ilma jalusteta traavides tundsin, et paremale poole sõites on kurvides mul raske hobusega tasakaalus püsida - nagu miski lükkaks täiega väljapoole mind. Aga.. kui hobuse nö tugev külg on parem külg ja sealpool on lihased rohkem kokku tõmbunud (vasakul küljel pigem venitatud), siis tõusebki ju parem pool kõrgemale? Oli vist selline teooria? Ja see kõlaks loogiliselt küll, vasakule poole sõites nt ei visanud mind kurvides kuhugi väljapoole, vähemalt ma ei pannud tähele küll.

Kõverusega võitleme ka nii, et üritan lihtsalt väga täpselt tema õlgu ja tagumist otsa kontrollida. Tagumise otsaga on lihtsam, aga õlgu on ainult jalgadega natuke keeruline juhtida, tahes tahtmata peab veidi ratsmega kaasa aitama, kuid siis on juba raske eraldi hoida ratsmesurvet kaelale (õlgade kontrollimiseks) ja suule (mille peale ta kipub nina väljapoole lükkama).

Ja teine asi on see vasaku ratsme peale tuimaks muutumine... nt jalavahetustega ma pole nüüd väga hoolikalt tegelenud (mõne trenni jooksul paar korda proovin siiski), sest kui ta seda ennetama hakkab (mida ta teeb, sest ma ei saa talt poole sekundi jooksul järsku seda asja nõuda, ilma ettevalmistamata), siis ta läheb veidi pingesse ja sellel hetkel on vasaku ratsmega kontakt meil SUUR NULL. Tõesti, absoluuuuuuuuutselt ei reageeri sellele, nagu lülitaks täiesti välja omal selle suupoole. Ja niimoodi on natuke raske midagi õpetada, seega püüan vahepeal tegeleda selle probleemi kõrvaldamisega, vb pean siiski kontragaloppi ka jälle vahelduseks harrastama, et ta jääks ka suunamuutuste puhul galopis pehmeks. Aga ma ei tea ka... siis ta vb satub rohkem segadusse jälle nende jalavahetuste osas... ei teaaaaa... Mõtlen veel.

Igatahes, KUI ta läheb vasaku ratsme peale tuimaks, siis ma pean tõesti lihtsalt väikeste sõrmeliigutustega niikaua seda suulist liigutama, kuni ta jälle reageerima hakkab. Tihtipeale ma teen seda 1-2 korda, ta ei reageeri, ja siis ma juba jään pikemalt vastu hoidma, et "ta ju peab andma järgi". Ja no siis mingi hetk annab ka, aga.. see ei ole õige, ja see kaob kohe järgmise hetke jooksul. See on mul loll komme lihtsalt ja kannatuse puudumine. Tuleb hääästi pisikesi märguandeid anda nii kaua, kuni vastus tuleb. Sest ükskord ta tuleb ja mida kannatlikum ma olen, seda kiiremini ta iga kord tulema hakkab. Tõestatud värk. :)

Üldiselt mulle tundub, et meil oleks hädasti mõnda pilti vaja blogisse, nii vahelduse mõttes. Niipea, kui mõnel mu tallipäeval pilved veidi hõrenevad (ja valges talli jõuan), üritan Albatrossi jäädvustada jälle.

Ja S. areneb ka edukalt. Esimesed korrad seljas läksid vaevaliselt, ta tõesti EI TAHTNUD pöörata ega edasi liikuda ega seisma jääda ega mitte midagi. Aga sel korral jällegi tasus mu kannatlikkus end ära ja nüüd praktiliselt probleem puudub. :) Mulle tundus ka, et talle midagi vahepeal väga ei meeldinud - seega ma igaks juhuks üritan nüüd iga trenni vahele jätta vähemalt ühe vaba päeva, kus ta oma lihaseid puhata saab (KUI äkki oli selles asi) ja no trennid on meil lühikesed nagunii - 10 minutit kordet (kuigi seda aega võib nüüd ilmselt lühendama hakata) ja 10 minutit seljas. Ilusasti saab sammus ja traavis keeratud, pööratud, volte tehtud ning tegin eile esimesed sammud galoppi isegi. Ja seda kõike kordepäitsetega - esimene hobune ilmselt, keda ma ilma suulisteta "algratsastanud" olen. Järgmisest nädalast aga ilmselt teeme suulistega taas tutvust siiski.

Hambaarst

2011-12-08T10:09:00.007+02:00

Teisipäeval oli meil tallis veterinaariapäev. Kuni äsjakastreeritud täkkude toibumist oodati, said teised hobused hambaarstiteenuseid kasutada, sh Albatross ja noor S.

Albatrossil olid hambad veidi teravaks kasvanud ja oli raspeldada vaja. Nägin ka väikseid haavandeid, mis tema põskedesse juba tekkida olid jõudnud... ja see muidugi pani mind mõtlema jälle. Esiteks muidugi selle üle, et ma ei ole piisavalt tema hammaste pärast muretsenud. Kuigi tegelikult ma lasin neid suvel vaadata ja siis öeldi, et veel pole mõtet raspeldada, aga siiski - kui tal praeguseks juba haavandid olid tekkinud, siis olin ma ilmselgelt liiga kaua uuesti kontrollimisega oodanud. Kavatsen nüüd ise hakata tema suhu aeg-ajalt vaatama ning üritada natuke aru saada, mis seal toimub, et sellist asja rohkem ei juhtuks.

Põhjus, miks ma selle üle nii tõsiselt mõtlema hakkasin, on see, et kui mul endal nt mingil ajal suvalisse kohta suu limaskesta väiksed haavandid tulid, siis olid need ikka üsna ebameeldivad. Aga veel hullem - kui mul ühel tarkusehambal mingi aeg selline terav serv tekkis, siis hakkas see ka konkreetselt nö põske hammustama ja see oli juba täiesti kohutav tunne - üldse normaalselt süüa ei saanud, KOGU AEG oli valus, suud liigutada eriti ei julgenud. Ja mina pidin seda kõigest 2-3 päeva taluma, siis sain korda. Kui nüüd mõelda, et hobused elavad liiga teravate hammastega nädalaid ja kuid, halvematel juhtudel isegi aastaid!!!, siis seda on ikka suhteliselt kurb ette kujutada, mida nad tundma peavad.

Teoorias ma võiks nüüd peale hambaarsti külastust jälle loota, et äkki tema vasaku ratsme peal istumise probleem väheneb, aga tegelikult ma olen üsna veendunud, et see probleem istub rohkem kogu tema kehas kui suus ja kunagi varem pole hammaste raspeldamine märkimisväärselt meie treeninguedu kuidagi muutnud, nii et... see lootus on minu puhul vist pigem lolli lohutus. :)
See kõverus on jah, ikka endiselt häiriv. Üritan taaskord sellele natuke rohkem keskenduda (mitte küll parandada, sest seda ma ei oska), et täpsemalt aru saada, KUS või MILLES probleem täpsemalt seisneb. Mõned tähelepanekud on, aga kuna need mind veel ühegi konkreetse uue idee või mõtteni pole viinud, siis ei hakka neid hetkel põhjalikumalt siin lahkama. See oleks tõesti taevane kingitus kui ma (või mõni targem kõrvaltvaataja) oskaks selle meie kõige suurema raskuse põhjusest aru saada ja mingite meetoditega seda parandada.

Kõige positiivsem asi viimasel ajal on aga see, kuidas Albatross liigub. Vanasti oli mul tihtipeale (eriti peale mõne teise hobusega sõitmist) Albatrossi selga istudes selline natuke ebameeldiv tunne, sest ta sammud tundusid nii lühikesed ja kinnised. Seda põhiliselt traavis, samm oli üsna okei ja galopp ka, kui ma teda piisavalt edasi sõitsin. Aga nüüd viimasel ajal juhtub väga tihti, et ma traavi ajal tunnen ja imestan, kuidas ta enda kohta ebatavaliselt pikkade sammudega liigub. :P No mitte ebanormaalselt pikkadega, vaid sellistega nagu ma kogu aeg soovinud olen, et ta liiguks. Tõesti on see jooks traavis kuidagi lahtisemaks ja vabamaks läinud ja nii hea tunne on, kui su suur hobune reaalselt liigub iga sammuga tüki maad edasi, mitte ei tiksu niisama meeterhaaval edasi.

Tihtipeale need sammud on paremad päris trenni alguses ja mida edasi, seda rohkem hakkavad jälle kustuma (ilmselt asi selles, et ta väsib pingutamise korral üsna kiiresti siiski), aga näiteks viimane trenn püsis hea liikumine praktiliselt lõpuni ning keskmise traavi ajal jõudsime ebatavaliselt kiiresti ühest maneežiotsast teise. :D Kui päris aus olla, siis veidi siiski muutus ka tempo, aga... ma ei nimetaks seda enam otseselt kiirustamiseks - sest ta ei kaotanud seejuures oma tasakaalu ega hakanud mõtlematult jalgadega sabistama, vaid lihtsalt püüdes seda edasiviivat energiat võimalikult palju ära kasutada, liigutas oma jalgu tunduvalt aktiivsemalt kui tavaliselt. Ma ei taha ka tema aeglustamiseks hakata ratsmega eest piirama, riskides siiani saavutatud ära rikkuda, sest niigi tal pole see sammude pikendamine eriti lihtsalt tulnud. Aga samas mulle tundub, et ta lihtsalt õpib ennast kandma, mida rohkem me seda harjutame. Varem hakkas ta väga tihti kiirustama, aga ma ei ole tegelikult suurt midagi selle vastu teinud - lihtsalt kordan harjutust, ilma LIIGA PALJU nõudmata, ja üritan veenduda, et ta enne keskmisesse traavi minekut liigub mul võimalikult hästi, aktiivselt, pehmelt.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis see liikumise paranemine võib tegelikult vabalt olla seotud sadulaga. Sellest ajast peale, kui ma Albatrossi endale sain, on tal küll olnud nö passitatud sadul, aga ei esimene sadul ega ka praegune sadul enne ümbertoppimist ei istunud tal nii hästi, kui nüüd (päris ideaalne ei ole ta ilmselt ka praegu, aga tuntav vahe siiski varasemaga). Ja kuigi see sai topitud juba suve alguses, siis arvestades seda, et suvel ma väääga palju temaga sõita ei jõudnud ning muutus tema liikumises ei pruugi ka kindlasti mitte üleöö tulla - st tal läheb aega, enne kui oma lihaseid taas õigesti kasutama harjub - võib sadul vabalt selle positiivse muutuse põhjuseks olla. Seda enam, et kui Albatrossi selg juba ise annab VÄGA selgelt teada, kui talle sadul ei meeldi (väga kergesti tekivad survepunktid, punnid), siis miks ta ülejäänud keha peaks sellele vähem reageerima?
Ja no teine asi on see, et ma viimasel ajal kulutan kauem aega soojaks jalutamisele enne tõsisema trenniga alustamist. See aitab ka kindlasti kaasa.

S. -l tõmmati välja susihambad (need olid väiksemad, kui minu enda tarkusehambad... veider), mis tähendab, et paar nädalat tuleb ta suulistest eemal hoida. Ma polegi veel ühtegi hobust "bitless" meetodil sadulasse pannud, aga niisama treeninguid katki ju ka ei taha jätta, seega laenasin kordepäitseid ja käisin seljas ikka. S. natuke protestib, kui ei saa oma soovitud suunas liikuda, aga muidu pole isegi viga, saab veidi juba ringi jalutada küll.

Külgratsmetest ja kordest

2011-11-30T17:22:00.004+02:00

Täna õppis Albatross ära külgratsmetega kordel jooksmise. :) Asi, mida 7-aastane hobune võiks osata küll.
Ma ei ole olnud eriline külgratsmete fänn ning nii palju, kui Albatrossil neid proovinud olen, siis pole need minu arust talle ka märkimisväärselt head mõju avaldanud.

Ma arvan, et külgratsmete väärkasutamist kohtab ilmselt isegi tihemini, kui nt libiseva ratsme vms puhul. Väga suur enamus paneb need liiga lühikeselt ja need, kes ei pane, enamasti lihtsalt ei vaevu külgratsmeid kasutama ja ei näe sellel mõtet. Ise kuulun sinna teise rühma, aga näed - täna siiski panin peale, mitte liiga lühikeselt ja tasus ära küll.

Kui külgratsmed liiga lühikeselt kinnitada, siis põhiefekt läheb ju hobuse pea rulli tõmbamisele. Rohkem või vähem rulli, see sõltub ratsmete pikkusest, aga eesmärk on, et hobune annaks survele järgi. Kas taolise järgiandmisega kaasneb lõdvestunud liikumine jms, selle üle võib lõputult vaielda, nii et sellesse hetkel ei lasku.

Milles mina aga veendunud olen, ja vist varem ka kirjutanud, et ratsme survele järgi andmine on ENAMASTI seotud vähem või rohkem ratsme taha minemisega. Olenevalt hobusest võib see olla kas ainult hetkeline või kauem kestev ratsme taga olek, aga mina isiklikult juba pikemat aega ei usu, et hobust on võimalik ratsmesse sõita selle põhimõttega, et tema peab suulise survele järgi andma. Järgi andmine = (ebameeldivast) kontaktist loobumine, aga ratsmesolek = kontakti loomine ja hoidmine. Kaks täiesti vastandlikku asja.

Seetõttu ka külgratsmete puhul - kui need on kinnitatud nii tugevalt, et hobune peab mugavaks asendiks enda pead rohkem painutama ja suust "järgi andma", siis heal juhul õpetab see hobust mitte ratsme vastu kaklema, aga üsna suure tõenäosusega mitte kontakti hoidma. Arusaadav, et need paar korda, kui ma Albatrossi olen liiga lühikeste külgratsmetega kordetanud (loomulikult mitte "nina rinnale" pikkusega külgratsmed, aga piisavalt lühikesed, et veidi tema pea liikumist piirata), siis on ta lihtsalt neile vastu kakelnud ja väga ebaühtlaselt jooksnud, nii et ma üsna kiiresti sellest loobunud olen ja ilmselgelt rahulolematu hobuse neist vabastanud olen.

Olen paar korda proovinud ka pikemate külgratsmetega teda kordetada, aga arvatavasti on mul nii kannatlikusest kui oskustest puudust tulnud ja sellest olen samuti kiiresti loobunud, sest abiratsmed lihtsalt kõlkusid ebaefektiivselt hobuse ja sedelga/sadula vahel ning ei täitnud mingit eesmärki.

Kuna viimasel ajal on Albatross aga ilmutanud mingeid märke ka normaalse kordel jooksmise suhtes - st, et ei kõverda enam ennast alati ja nii hullult - siis mõtlesin, et võib-olla tasub veelkord proovida. Kõigepealt jalutasime käekõrval end natuke soojaks (+ natuke maatööd, et jalutamine liiga igav ei oleks), siis lasin esialgu ilma külgratsmeteta kordel traavida. Esimesed hetked on ta alati ÜLIkõver ja kangutab pead ühes ning teises suunas jnejne, aga kui teda piisavalt aktiivselt jooksma motiveerida, siis mingi hetk (praegusel ajal tavaliselt juba paari minuti jooksul) hakkab ta sellise mõnusama vetruva sammuga ise edasi liikuma ja siis juba üsna sirgelt. Sellega kaasneb alati ka kaela ette ja alla sirutamine - kui ta kael on üleval ja pinges, ei liigu ta MITTE KUNAGI kordel otse ja ühtlase paindega. Nii et need kaks asja on väga tihedalt omavahel seotud ja viitavad ilmselt sellele, kui tähtis on lõdvestamine.

Niimoodi traavitasime kuskil 5 minutit, kuni ta mõlemat pidi näitas väheke lõdvestumise märke ja ilusaid samme kordel (mitte stabiilselt ja kogu aeg, aga periooditi... päris sageli tuleb ikka selliseid lühikesi pingelisemaid hetki ka sisse). Seejärel lisasin külgratsmed, esialgu võimalikult pikalt, sest Albatross on suur hobune ka nagunii. Esimesed ringid oli ta jälle rohkem pinges, aga siis hakkas taas aeg-ajalt enda kaela sirutama ja üllatuseks avastas sealt kuskilt ratsmekontakti. :) Mida kauem ta jooksnud oli (ega ma kaua muidugi ei teinud, mõlemat pidi kokku vb 15-20 minutit), seda sagedamini hakkas ta selle kontakti poole sirutama ja lõpuks mulle peaaegu tundus, et talle hakkas see meeldima - st tal oli mugav sellise ühtlase kontaktiga joosta.

Tegin loomulikult mõlemat pidi ja vahepeal panin külgratsmeid natuke lühemaks ka, et ta päris niiii alla ei peaks sirutama. Ratsmed aga jäid alati piisavalt pikaks selleks, et ta sai oma kaela vabalt otse enda ees sirgeks ajada ja ringi vaadata vms - ehk siis ratsmed ei TAKISTANUD teda mitte midagi tegemast (no nina päris taeva poole ilmselt poleks saanud ajada, jah) ning funktsioneerisid ainult siis, kui Albatross ise nende poole sirutas ja kontakti võttis. Ja ta sirutas, ja ta võttis kontakti. :) Nii et mission accomplished ja ma olen nüüd esimest korda ka praktikas (mitte ainult teoorias) aru saanud sellest, miks nende kasutamisel täitsa omaette eesmärk olla võib.

See hobune on mulle tõesti KÕIKE õpetanud. Lihtsalt kahju natuke, et ta peab minu kõik vead katse-eksitus meetodil oma nahal tundma saama...

2011-11-27T19:25:00.004+02:00

Jepppp, vasakust paremasse jalga on Albatrossi jaoks lihtsam. :) Esimesed korrad jälle muidugi aia taha, aga niipidi hakkas ta hiljem lausa ise jalavahetust ennetama ja tegi isegi ilma märguandeta siis, kui "õigesse kohta" jõudis. Tulevikus kindlasti asi, mida vältida (jalavahetuste ennetamine), aga esimeste katsetuste puhul - miks mitte? :)

Väga tõsist trenni jällegi ei teinud, sest vabahüpete rada oli poolikult üleval ja siis polnud väga vabadust igas suunas sõita, eriti kuna teisi hobuseid oli ka platsil. Aga mis oleks parem kiitus hobusele uute asjade ära õppimise eest, kui trenni lõpp?

Aga jaa, vabahüppeid tegime ka siis pärast noortele... Väike Spartacus hüppas nagu Spartacused ikka hüppama peavad :) Süsteemi esimesest väikesest lattaiast küll tuli paar korda imelikult üle, kui samm ei klappinud, aga järgneva kõrgema okseri ületamine küll isegi siis talle raskusi ei valmistanud. See okser ületati absoluutselt iga kord täitsa rahuldava tehnika (nii palju, kui minu asjatundmatu silm seletab), piisava varu ja ilma mingi pingutuseta. Aga no ega me selle kõrgusega väga taevasse ei pürginud, laps on alles 3-ne ju. Istusin tal täna muuseas esimest korda seljas ka, nii umbes 10 sekundit.

Teisel noorel on hüppegeeni vähem ja üsna energiasäästlik on ta ka (st säästab OMA energiat - minu energia sai küll üsna kiiresti otsa, kui ma teda mööda platsi taga ajasin ja hüppama üritasin meelitada). Viimased paar korda, kui ta juba suuremas osas omast tahtest koridori ja takistustele peale jooksis, siis oli ka midagi hüppeliigutuse sarnast näha ja sai oma väiksest süsteemist üle küll. :) Sadulasse ta täna ei jõudnud, aeg sai otsa, aga üldiselt ma arvan, et ta on pigem rahulikum ja turvalisem, kui S.

2011-11-25T22:15:00.002+02:00

Taaskord olen talli jõudnud liiiiiiiiiga harva, juba tõsine igatsus korraliku trenni järgi tuli viimase kahe nädalaga...

... aga täna siis jällegi ratsutasin ja ma ei suuda lihtsalt jätta märkimata, et mu Albatross on geeeeeeeeeeeeeenius! :) Viimati kirjutasin ka blogis plaanist õpetada jalavahetusi eksole, ja kuigi ma olen sellele jõudnud pühendada täpselt kaks trenni ("pühendada" on muidugi palju öeldud, sest tegelikult kulutan selle peale 5 minutit suhteliselt trenni alguses peale soojendust, ja ülejäänud aja tegelen muude, tuttavate, lihtsamate asjadega), siis praeguseks on minu ootused ja lootused selle osas, et ta neid kunagi hästi sooritada oskaks, umbes 100x suuremad kui varem.

Eelmine kord tegin mingi 5-6 katset vist kokku, esimesed läksid aia taha, aga viimaste puhul ta juba natuke sai asjast aru ja vahetas küll - tegin siis suhteliselt elavas galopis sellist lühikest diagonaali (et ei läinud päris risti üle platsi, aga mitte ka diagonaalis - kuskil seal vahepeal) ning seinani jõudes vahetasin painde ja suuna. Diagonaalilt rajale minekut ei teinud väga ühtlaseks, vaid veidi äkilisemaks, et Albatrossi tasakaaluga rohkem mängida.

Ja täna siis, umbes nädal aega hiljem, tegin taaskord paar-kolm jalavahetust niimoodi seina ääres ja siis ülejäänud (4-5) korrad sõitsin küll samas suunas, kuid juba enne rajale jõudmist vahetasin suuna/painde ja õrnalt stekiga välimist säärt toetades Albatross reaalselt vahetaski oma jalad ära, ilma seina abita! Kaks korda jättis vahetamata ka, kui ma natuke liiiiga sujuvalt suunamuutust sõitsin ja tema jaoks kontragalopi võimaluse väga lihtsaks tegin, aga no see pole üldse oluline. :)

Mulle tundub, et mu kartus, et see harjutus meile ülikeeruliseks saab, oli lihtsalt 100% minu enda põhjustatud - tegelikult ei ole see Albatrossile sugugi füüsiliselt raske, ta peab lihtsalt aru saama, et enam ma ei taha ALATI kontragaloppi, vaid mõnikord hoopis midagi muud.

Siiani olen proovinud ainult paremast jalast vasakusse - see peaks tegelikult tema jaoks isegi raskem variant olema, sest ta eelistab alati paremast jalast galopi jooksmist. Järgmistel kordadel proovime teistpidi ka ning KUI see peaks samuti õnnestuma, siis pean kindlalt kellegi otsima meid filmima (vihje Piretile :P) - ma pole päääris 100% kindel, et ta need vahetused täiesti puhtalt tegi. St ristlema ta ei jäänud küll kordagi, aga võimalik, et nt taguots jäi sammu võrra maha esiotsast... aga ma pole kindel tõesti, ei suuda sellist asja tema puhul veel tunnetada.

Igatahes ma olen suht sillas sellest, et Albatrossiga niii mõnus viimasel ajal sõita on. Muud asjad ka - nt mingitel hetkedel (nii traavis kui galopis) on tõesti nii, et Albatross lihtsalt jookseb superhästi ja mina ainult ISTUN seal ja tõesti mitte midagi mitte kuskilt ei pea sahkerdama ega näppima... selliseid hetki tahaks veel ja veel.

Oeh, lõpetan vist kiiresti ära, enne kui kiidulaul liiale läheb. No otselooooomulikult ei ole asi tegelikult nii lilleline ja meil on ka väga palju probleeme, millele mul lahendust pole, aga no... who cares about the problems, kui mul SELLINE hobune on. :)

2011-11-14T20:40:00.002+02:00

Kui ma nüüd ka natuke oma blogi statistikat vaatan, siis postitusi on juba omajagu kogunenud - eelmine oli järjekorranumbriga 222. Blogi on praeguseks peaagu 4 ja pool aastat vana, seega keskmiselt arvestades tuleb üks postitus iga nädala kohta. See ei väljenda küll mingit eriliselt kõrget kirjutamissagedust, aga arvestades, et enamik postitusi sisaldab minu jaoks ikkagi ühel või teisel põhjusel huvitavat informatsiooni (suuremas osas treeningukirjeldused ja -ideed muidugi), siis on päris korralik kogumik. Vanu postitusi on päris vahva vahel lugeda, aga kuna nüüdseks on neid nii palju, et algusest peale lugemine eriti kõne alla ei tule, siis siit tuli ka mu uus idee neid teemade järgi veidi sildistama hakata. Tihtipeale tahaks teada, kuidas meil nt mõne konkreetse harjutusega eelmine aasta lood olid, aga no EI mäleta, kus ja millal ma sellest täpselt kirjutasin. Kuna mul ka postituste pealkirjad suures osas puuduvad ning alati ei peegelda ka eriti täpselt postituse sisu, siis ongi ilma teemakohaste siltideta üks pudru ja kapsad koos. See võiks muutuda.

Kuna meie elus mingeid eriliselt huvitavaid sündmuseid leiab aset küllaltki harva, siis muutub ilmselt blogi ka teiste lugejate jaoks järjest rutiinsemaks ja täidabki rohkem seda eesmärki, et mul kunagi oleks võimalik meelde tuletada, kuidas me aegade jooksul arenenud oleme. Olen ka mõelnud täitsa ära lõpetada seda blogimist, aga no kuuuuulge.. 4 ja pool aastat on ju üle 20% kogu mu eluajast. ;) Ei raatsi nagu hästi.

Mis Albatrossi puutub, siis mul tuli nüüd esimest korda selline tõsisem mõte üritada talle jalavahetusi õpetada. Esialgu on see muidugi vaid mõte, sest
1) ma ei ole kunagi ühtegi hobust õpetanud jalavahetusi tegema - mõni nooruk on mul neid muidugi iseenesest tasakaalu muutuse peale teinud, aga see on teine lugu.
2) Albatross ei kuulu kindlasti nende hulka, kes ainult tasakaalu muutuse peale sellist üleliigset liigutust sooritama hakkaks, seda enam, et praeguseks tunneb ta ennast ka juba kontragaloppi sõites minu arusaamist mööda suhteliselt mugavalt. Ma ei arva, et jalavahetus tema jaoks ületamatult keeruline oleks ja üle jõu käiks (karjamaal ikka viskab neid vahest sekka), aga teha talle selgeks, mida ma soovin - see võib keeruline olla.
Ja loomulikult ma tahaks, et ta õpiks neid tegema märguande peale. Iga algus on muidugi keeruline, aga ma loodan leida mõne muu viisi, mitte kasutada laialtlevinud meetodit üle lati (või ka mitte üle lati) hobust järsult ühele ja teisele poole sikutada ning kandasid ribidesse suruda, kui ta liiga hästi oma tasakaalu siiski säilitada suudab ja juhtivat jalga ära ei vaheta.
Aga ma veel mõtlen veidi, kuidas asjale läheneda ja kuidas Albatrossile seda harjutust võimalikult selgeks ja lihtsaks teha. We'll see...

Teine asi, et tahaks pöördeid tagaotsal harjutada. Ta nagu osaliselt täitsa teeb neid, aga selle harjutuse juures oleks hädasti vaja treenerit kõrvale kommenteerima või abilist filmima või siis vähemalt suuuuurt laia vaateväljaga peeglit. Kahjuks pole mul hetkel neist kolmest mitte ühtegi võtta. Nii et ma natuke võin pusida selle kallal, aga ma väga kardan, et mu tunnetus võib mind selle harjutuse puhul petta. Kardan eelkõige seda, et ta unustab oma sisemist jalga igal sammul tõsta ja seda on pärast ilmselt üsna keeruline ümber õpetada.

2011-11-11T17:41:00.007+02:00

Mis siis toimub kah? Albatross on trennides olnud nii ja naa. Või no.. tegelikult ei ole ka. Tegelikult ta on mul selle sügise jooksul miskipärast täitsa suure hüppe oma arengus teinud (võrreldes sellega, et üldiselt liigume ju teosammudega edasi ja vahel tagasi ka), millega mina muidugi ära harjun ja järjest nõudlikumaks muutun. Praegu tuleb aga trennides väga tihti ette selliseid hetki, mil ma ei suuda ära imestada, kui tubli mu hobune on! Ma ei oskagi konkreetselt välja tuua, milles see areng täpselt seisneb - aga ma tean, et kuigi stabiilsust on meil veel üsna vähe, siis neid wow-hetki, kus ma Albatrossiga 100% rahul olen, tuleb ikka kõvasti rohkem ette, kui nt eelmisel aastal.

No ja kui neid tihti tuleb, siis kipubki ise ahneks ära minema ja tahtma veel rohkem, ning selliseid olukordi enam mitte kuigi kõrgelt hindama, kuigi selleni jõudmiseks on niiiiiiiii palju vaeva nähtud. Ehk siis - kui ma ütlen, et trennid on nii ja naa, siis tähendab see lihtsalt seda, et ikka on veel alles need ammused konkreetsed probleemid, millest me siiani jagu pole saanud - aga kõige muu koha pealt on Albatross super.

Viimasel ajal pidevalt keegi ka tuleb ja kommenteerib, kui ilus Albatross välja näeb - ja olgu need siis hobuseinimesed või suvalised kõrvaltvaatajad; olgu tegemist ratsutamisega või hobust niisama vahekäigus vaadates, siis see teeb alati tuju nii heaks. Ma tean juba muidugi ammu, kui tore hobune ta on, aga nii lahe, kui teised ka seda märkama hakkavad. ;)

Ma panen siis võistluste video lingi ka siia (kvaliteet on nagu on), kui keegi huvitatud on: http://www.youtube.com/user/tuulz#p/u/6/q_OcL2Uo6S8
Sellest ma sain juba muidugi ilma videot vaatamata aru, et ega see tegelikult mingi 71% sõit küll ei olnud (ju kohtunikud olid heas tujus), aga mõne asjaga olen päris rahul - nt keskliinid ja üleminekud galopist traavile diagonaalil. Just mingi aeg tagasi kurtsin, et Albatross kohe üldse ei oska galopis diagonaalile minnes õiges kohas ja sirgelt püsida, siis võistlustel ta tõestas küll vastupidist, ja sama keskliinidega.
Vigadest ma parem ei hakka pikemalt rääkima, neid ma võiksin vist miljon leida. :) Kõige rohkem häirib see sammuosa (peale vaba sammu) - ei tea, miks ta niimoodi kiirustama ja peaga nõksutama hakkas - , ning vasakule galoppi jooksis ka enamus ajast neljas jäljes, tagumik sees :P, aga no need pole mingid lahendamatud probleemid. Üldine stabiilsus on see, mida meil oleks juurde vaja, ning mu istak ei ole ka kuskilt otsast kiita. Albatrossi seljas ei ole just kõige kergem istuda, aga käed kõrgemale ja jalad rohkem enda alla peaksin ikka kuidagi üritama saada.

Roosist on ka video: http://www.youtube.com/user/tuulz#p/u/5/yRU64-n9bLQ
Ta oli aga teise sõidu ajaks juba päris väsinud, vajus väga esiotsale ja ei suutnud galopis korralikult rütmi hoida. Aga mulle meeldis, kuidas vähemalt üks kohtunikest seda hobuse väsimust märkas ja ka kirja pani. Hinded olid muidugi Roosil teises sõidus kehvemad ja seda õigustatult, aga mul on hea meel, kui ka kohtunik saab aru, et nt seesama kaelaga alla ja rulli minemine on tingitud noore hobuse väsimusest, mitte ei ole mingi sihilik treeningvõtete tulemus.

Teeeeeegelikult oli plaanis veidi ka tänasest trennist kirjutada, mis oli suht mõnus + meil on ju paar uut noorhobust kah, kes mainimist väärt oleks, aga vist läheb täna liiga pikale. Järgmine kord. :)

Oioi, kui järsk langus...

2011-11-04T22:02:00.006+02:00

... aga seekord mitte Albatrossiga. Nimelt tänane trennihobune Pahe ja treener Heiki suutsid mulle niiiiiiiiiii hästi selgeks teha, kuidas ma ikka ÜLDSE veel ratsutada ei oska. No keegi konkreetselt niimoodi ei öelnud muidugi :P, aga eks ma teen omad järeldused sellest, kui ma terve trenni jooksul samu vigu teen ja lihtsalt ei SUUDA ennast parandada. Aga no ilmselt oligi aeg üheks tagasilöögiks, et ma ennast liiga kindlalt ja hästi tundma ei hakkaks. :)

Hobune muidugi ei teinud täna asju mulle ka sugugi lihtsaks - ma ei mäleta, millal ta mul viimati sõites nii pöörane oleks olnud, kohe üldse ei klappinud meil. Aga eks see on muidugi osaliselt selle süü ka, et ma eelnevalt nädala sees temaga korralikult trenni polnud teinud.
Igatahes, põhiline viga siis oli see, et ma jäin pidevalt tema hüppest maha, mistõttu ei suutnud piisavalt kätt järgi anda ning arvata võib, et see ei tee hüppamist hobuse jaoks just kõige meeldivamaks kogemuseks. Kusjuures ta ei pidanud selleks isegi mingilt x-kauguselt ära tõukama, vaid ka normaalse tõukekoha ja mitte väga kõrge takistuse puhul on ta hüpe lihtsalt niipalju kiirem ja ilmselt ka võimsam, kui ma harjunud olen (nt Sebastianiga ei esinenud mul kunagi nii suurel määral sellist probleemi - vahel harva kui samm ei klappinud, siis võib-olla küll, aga mitte niimoodi regulaarselt, sest tema puhul oli palju rohkem aega ennast sellele hüppele sättida).

Vigasid leidus muidugi veel, aga neid ma suutsin vähemalt mingil määral parandada - näiteks et ma ei hoiaks teda tagasi viimastel sammudel enne takistust (mida ka Ivo on rääkinud, aga ei tea, miks mul see järgmisel trenni alguseks jälle meelest läinud on). Reguleerimine tuleb ära teha mitu fuleed varem (mis mulle on muidugi keeruline, sest ma ei näe sammu nii kaugele ette), aga takistuse EES pean ma tal lihtsalt minna laskma, sest hobune peab tundma, et tal on hüppamiseks piisavalt vabadust. Võib-olla selle tunde kättesaamise tagajärjel ta hakkaski nii ägedaid hüppeid tegema, et ma enam sammu pidada ei jõudnud... :P ei tea... Igatahes kuigi ma varem arvasin, et on võimatu tal lihtsalt lasta omas tempos joosta takistusele peale, siis tegelikult ei ole - ta enamasti säilitab oma tempot kenasti ja isegi ei ürita väga kiirendada.

No kui ma tõsiselt keskendusin ainult sellele, et hobusega ilusasti kaasa läheksin ja käe järgi annaks, siis mõni hüpe isegi õnnestus ja nende ajal oli küll supppppper tunne seal seljas, nagu hobune lihtsalt lendaks ilma igasuguse vaevata üle lattide ja ma reisin sujuvalt kaasa, aga nii kui samm jälle päris hästi ei klappinud, siis olid mu käed taaskord liiga lühikesed (ehk siis mina lihtsalt liiga aeglase reageerimisega).

Põhiline asi, mida ta rõhutas, oli et ma pean kogu aeg suutma rohkem jalustele toetuda - siis ei jää kuskilt ratsmest tuge otsima ning saab liikumisega paremini kaasa minna. Ma pean kohe uurima ja mõtlema välja mingeid harjutusi, mis mul seda treenida aitaksid, sest vastasel juhul ei ole ma kunagi suuteline heade (ehk kiirete ja võimsa hüppega) takistussõiduhobustega sõitma... Selliste hobustega hüppamine ei ole ka muidugi tegelikult otseselt kunagi mu eesmärkide hulka kuulunud, aga... tore oleks ju ikka osata. :)

Kusjuures, see oli mul nüüd kolmas hüppetrenn vist temaga. Esimene trenn, kui hüpped tegelikult kõige rohkem puusse läksid, ei olnud mul sellist mahajäämise tunnet. Teine trenn, kus Ivo kiitis, et hobune on nii ilusasti hüppama hakanud, tundsin juba päris mitu korda, et ma ei suutnud temaga piisavalt kaasa minna ja isegi imestasin, et ta seda ei kommenteerinud, aga vb oli lihtsalt positiivne muutus hobuses rohkem silmapaistev kui negatiivne muutus ratsanikus :P sest takistustele saime tookord paremini pihta ja üldse kogu trenn oli kokkuvõttes ühtlasem ja ilusam. Ja nüüd täna, kolmas kord, kus ma juba vähe rohkem hobusega tuttav olen, esines seda mahajäämist hüppel kõige rohkem. Ma ei tea, kas asi on siis selles, et ma ENNE takistust hakkan teda iga kord järjest vähem segama, mistõttu ta nagu tahaks ja julgeks iga kord võimsamalt hüppele minna, see aga teeb minule hüppe ajal seal seljas olemise ja kaasa minemise iga kord raskemaks??? Ma seda ka nagu ei usu, et ta minu vigade tõttu on sunnitud iga kord järjest hullemaid hüppeid tegema, et takistusest üle saada... sest latte ta just kuigi tihti ei kolista ja mingit vastumeelsust tal ka hüppamises osas mitte kuskilt ei paista.

Mõned kommentaarid olid veel selle kohta, et
- ma ise ülakeha enne takistust väheke lõdvemaks laseks
- ei laseks hobusel takistuse ühte serva vajuda, vaid toetada sellepoolse säärega rohkem
- üldse vähem ratsmetega ja rohkem säärtega teda juhtida
- igasugune juhtimine seisneb mitte hobuse pööramises kõiki oma juhtimisvõtteid kasutades, vaid ainult suunamises - näitad õrnalt suuna ette ja lased tal minna
- tormaka hobuse puhul mitte teda ainult tagasi ja tagasi hoida, vaid kasutada ära hobuse POSITIIVSET omadust ise takistuse poole tõmmata
- jne...

Seega õppimise suhtes olen siiski trenniga päris rahul ja tarka juttu üritasin meelde ka jätta - nüüd vaid vaja proovida see kõik praktikas ka toimima panna. Ma üldse ei teagi nüüd enam, kuidas oma aega hobuste vahel planeerida, sest mul on seda nii VÄHE. Lisaks Albatrossile tahaks Pahega hüppetrenne teha, sest ma saaksin niiii palju temalt õppida (kui ma enne hobust ise ära ei riku), aga see tähendab, et tuleb ka niisama trenni korralikult teha. Ning siis on veel paar noort, kellega KA tegeleda tahaks, aga kust ma võtan kogu selle aja? Ja kui ma kõikidega ei jõua, siis kelle ma valin? Aarrgghh, kas saaks palun 24h lisaks veel nii umbes 5h ööpäevas eraldada mulle, aitäh?

Ei olnud Albatrossi-teemaline postitus seekord... aga tema sai täna ka siiski trenni kirja ja oli päris tubli poiss nagu ikka. :)

2011-11-03T15:53:00.003+02:00

Hetkel on veidi inspiratsioonipuudus, et mida konkreetselt trennides harjutada võiks jne... kuigi ei tohiks tegelikult vist olla, sest üle pika aja sain ma VIDEO :) enda ja Albatrossi sõitmisest ning sealt pealt on kõige paremini näha vead, mis kõige kiiremas korras parandamist tahaksid. Eks ma varsti hakkangi sellega tegelema, aga praegu on selline lühike vaheldusperiood. Üleeile sõitsin kergelt, hakamooridega. Eile ei olnud eriti palju aega ja jätsin ratsutamise vahele (mitte, et ma küll seetõttu kiiremini trenni tehtud oleks saanud, aga mis seal ikka) - tegin hoopis üle pika aja korralikult maatööd käekõrval, seejärel väga lühidalt topeltkordet ja kõige lõpuks Albatross hüppas natuke vabalt.

Käekõrval oli täitsa tubli, hoolimata selles, et me ei ole põhimõtteliselt suve algusest saati neid harjutusi korranud. Olen niisama temaga mänginud, vabalt jooksnud jne, aga eile tegime siis ilusti (valjad peas) igasuguseid harjutusi: tagajalaga enda alla astumist, volte, õlad sees, travers, renvers. Positiivne oli see, et ta ei vedanud KOGU aeg oma tagumiku välja - viimati see oli üsna probleemne, ta ei tahtnud eriti voltidel ja sirgetel taguotsaga enda alla astuda, vaid astus alati risti keheraskusest mööda väljapoole (v.a. siis, kui sein ees oli). See on hea, kui sa parasjagu sellist harjutust teha tahad, nt sääre eest astumist, aga mitte siis, kui hobune seda ise kogu aeg pakub. Ma saan aru, miks nt akadeemilises ratsakunstis sääre eest astumist üldse hobustele ei õpetatagi (nagu mulle suvel Bent Branderupi tallis ühe treeneri poolt seletati). Aga nagu ma ütlesin - siis eile ei osutunud see suureks probleemiks ja Albatross püsis enamus ajast päris hästi tagajalgadega esijalgade jäljes.

Märkasin veel, et ta kohe trenni algusest peale hakkas oma kaela ette ja alla suunama - ma arvan, et see VIST on ka pigem positiivne märk. Vahepeal oleks tahtnud, et ta päris nii alla ei läheks, raske on ju niimoodi raskust rohkem tagaotsale viia erinevate harjutuste käigus, aga mulle meeldis siiski, et ta ise seda suunda pakkus, mitte ei pidanud teda mingi surve abil sinna alla meelitama.

Topeltkordest ja vabahüpetest vist midagi põnevat rääkida pole... topeltkordet/ohjamist tegin väga lühidalt, ei jaksanud ise rohkem joosta (KUID! tegime esimest korda topeltkordel paar galopitõstet ja polnudki väga katastroofiline). Selle asemel lasin ta hoopis lahti ja mõned korrad ühest takistusest üle tulla. Oli lausa ülemeetrine latt seekord (max 110). Korraks tõstsin isegi veel 2 auku kõrgemaks, aga Albatross ei jaksanud nii palju, seega ma ei hakanud ta elu keerulisemaks tegema ja lasin kohe tagasi madalaks.

Päris esimene võistlus!

2011-10-29T21:22:00.004+03:00

Võib-olla mõni teine päev kirjutan veel natuke täpsemalt, aga täna ma ei saa lihtsalt jätta mainimata, et mul on ENDISELT maailma parim hobune! :) Nimelt võtsime täna ette teekonna Ihastesse, kus toimusid Albatrossi esimesed päris võistlused (sest 2 tallisisest võistlust, kus aegade jooksul oleme osalenud, ju ei loe).
Misiganes üllatusi ma tänasest päevast ei oodanud - alates sellest, et Albatross ei lähe treilerisse ja me üldse kohale ei jõua ning lõpetades sellega, et ta keset maneeži hirmunult ringi piilub ja üheski suunas liikuda ei julge - siis üllatused oli ainult positiivsed ja ma ei jõua oma vahvat Albatrossi ära kiita.

Sõitsime kahte skeemi, ABC1-2 ja ABC2-2, tulemuseks 68,2% ja 71,9% ning vastavalt teine ja esimene koht. Nagu... mis toimub? :D No olgu, mõnel ratsaliidu võistlusel ei oleks need skeemid kindlasti mitte nii palju punkte väärt olnud, aga esimese võistluse kohta oleks ma ilmselt ka 10% võrra madalamate tulemustega rahul olnud.

Kusjuures mul enne võistlusi oli isegi päris hea tunne, sest kolmapäevases trennis saime mõlemad skeemid täpselt nii ideaalselt läbi sõidetud, kui me hetkel kahekesi vähegi suutelised oleme. Aga loomulikult ei oleks ma ealeski uskunud, et ta võistlustele minnes sama nalja korrata otsustab. Ühesõnaga, ma ei leia rohkem sõnu tema kiitmiseks, söödan parem kuhjadega porgandit Albatrossile.

Ja teine võistlushobu Roosi esines ka üle ootuste hästi, arvestades seda, et ta on alla aasta sadulas olnud + minu ja tema koostöö piirdus umbes täpselt 5 trenniga kahe viimase nädala jooksul. Tema sai esimeses skeemis 67,4% (kolmas koht) ja teises skeemis 61,7% - see oli talle väheke raskem küll ja hobu oli väsinud ka juba. Aga suured kiitused Roosile samuti!

Päev läks vist korda küll... :)

Poolpeatused

2011-10-25T09:13:00.003+03:00

Üks päris huvitav asjaolu, mille ma avastasin seoses poolpeatustega. Võimalik, et olen seda ka varem avastanud, aga tundub, et oma ratsutamise juures ära unustanud...

Igatahes, mis puudutab poolpeatuseid või ükskõik millist märguannet, mille abil üritan Albatrossi rohkem üle selja tööle saada ning esi- ja taguotsa vähe rohkem üksteisega ühendada, siis tihtipeale jään ma ratset liiga kauaks pingul hoidma. St, et ma hoian pisut tugevamat survet ning nagu ootaks, et hobune selle peale järgi annab. Ja mida Albatross selle peale teeb? Otseloomulikult hakkab survet vastu avaldama, ajab lõua kangeks ning kui tegemist on vaid ühepoolse märguandega, siis ajab ennast ka sellega seoses kõveraks.

Nojah, mõnikord annab ka järgi, aga see "järgiandmise" reaktsioon (nagu ma ka varem maininud vist olen) on tegelikult peaaegu alati suunatud ratsme taha minekuga. See, kui ratsanik avaldab ratsmele survet ja hobune selle surve eest oma nina sissepoole viib, ei ole mitte kunagi seotud ratsmesolekuga, vaid ratsme taga olekuga. Jah, Albatrossi sugune hobune nt võib korra oma nina sisse tõmmata ja järgmisel hetkel sealt kohe jälle välja üritada tulla, st tal ei ole kalduvust ratsme taga olemiseks, aga mitte kõik hobused ei ole sellised. Seetõttu ei ole selline süsteem ratsastuse koha pealt just kuigi paljudele hobustele kasulik, kuigi see on KINDLASTI esimene ja kõige lihtsam viis, kuidas enamike hobuste päid alla ja natuke rulli saada, et ilusat välisilmet saavutada ja seetõttu ka päris laialt levinud.

Ratsmesurvest 10x paremini reageerib Albatross aga hoopis ratsme järeleandmisele. St, et oma poolpeatuste käigus pean ma lihtsalt märguande andma, lõpetama ja ootama hetke, et tal sellele võimalus reageerida oleks. Alati ju soovitatakse märguandeid pigem mitu korda korrata, kui et pikalt hoidma jääda (ükskõik kas siis ratsme või säärega antavaid signaale). Kui ma jään seda ratset hoidma ja ootama, millal ta eest pehmeks läheks, siis on see suhteliselt lootusetu ettevõtmine (ometi olen sellist meetodit liiiiiga palju ja kaua kasutanud), aga kui ma annan oma märguande ära ja koheselt käe ära lõdvestan ja ISE ratsme järgi annan, siis Albatross "kukub" (heas mõttes... kasutan sellist sõna, sest see tema reaktsioon toimub ülikiiresti ja peaaegu nagu automaatselt) kohe sellele ratsmele järgi ja võtab ise mõnusa kontakti.

Nii et kuigi mul võib-olla poolpeatust tehes selline tunne, et ei, ta ei reageeri ju... siis ma pean lihtsalt oma märguanded korralikult ära lõpetama ja võimaldama talle õigesti reageerimist - st minna nina ja kaelaga ise ratsmele järgi (kusjuures ratse ei pea olema pikk, võib ka olla väga lühike), mitte minna ratsme eest ära.

Unenägu

2011-10-21T22:32:00.003+03:00

Ma nägin täna öösel unes, et otsustasin Albatrossi maha müüa. Tegelikult päris ei otsustanud isegi, olin natuke kahevahel, aga kuidagi olid kõik asjad juba organiseeritud ja siis mingi hetk panime ta minu kodu ees treileri peale ja saatsime minema.
Ta ei läinud küll kaugele, vaid esialgu kuhugi Tartu kanti - seal toimus mingi suur võistlus vms, kuhu hästi palju hobuseid ja hobuseinimesi kokku oli tulnud, ja hiljem pidi siis sealt uue omaniku talli minema, tõenäoliselt müügihobuseks.
Seega kohe järgmisel päeval läksin ise ka sinna võistluseid ja Albatrossi vaatama. Tal oli ajutine boks ühes suuuuures vanas kivist tallis, kus pidin tükk aega enne otsima, kui õige hobuse üles leidsin. Aga leidsin... ja ta nägi kuidagi õnnetu välja. Üks jalg oli natuke paistes ja kuhugi kaela peale oli mingi kahtlane muna tekkinud. Sellel hetkel, kui ma teda seal nägin, sain äkki aru, et ma poleks teda siiski müüma pidanud.
Läksin kuhugi talliümbrusesse, et ta uus omanik üles otsida. Ma polnud temaga ise tuttav, aga teadsin, milline ta välja näeb. Mu enda peast käisid läbi sellised mõtted, et okei - ma sain küll hobuse eest raha juba kätte, aga ostu-müügi lepingut meil veel tegelikult alla kirjutatud pole. Seega kui selle mehe üles leidsin, tutvustasin ennast siiski veel kui Albatrossi omanikku, millele vastuseks tuli kiiresti väga konkreetne märkus: "Ikka endine omanik, sa tahtsid öelda?" Midagi üritasin pomiseda selle kohta, et lepingut ju pole veel sõlmitud, aga see ei paistnud teda eriti huvitavat. Kui mainisin, et märkasin Albatrossi paistes jalga, vastas ta ainult pealiskaudselt, et vigastas jah ennast transpordi käigus, ning kui küsisin selle kohta, kuidas ta muidu käitunud on, vastas, et alguses polnud väga viga, aga nüüd tundub järjest närvilisemaks muutuvat.
Muidugi ta oli närviline - ma ju teadsin, et ta ei tunne ennast kunagi uues kohas eriti turvaliselt, kuidas see uus omanik sellest aru ei saanud? Aga tema juba jalutas kuhugi edasi, nähtavasti oma ostuga väga rahul ja ilmselgelt ei olnud tal plaanis teda mulle tagasi müüa. Mina jäin sinna peaaegu et pisarates seisma, taibates, kui suure vea ma teinud olen ja et mul ei ole võimalik seda enam kuidagi tagasi võtta...

See oli üks aegade kõige kurvemaid unenägusid, mis ma näinud olen, aga samas ei ole ma vist kunagi keset ööd üles ärgates niiiii õnnelik olnud kui täna, mõistes, et tegemist oli ainult unenäoga ja veel 100x kindlamalt selles veendudes, et mitte kunagi ei suudaks ma seda maailma kõige paremat hobust niimoodi kellelegi võõrale lihtsalt ära müüa. Minu Albatross.... :)

2011-10-20T21:25:00.003+03:00

Albatrossiga läksin üks päev põllule ratsutama. Mitte sellele, kus me kunagi varem pidevalt käisime, vaid ühele teisele - seal pole ta üksinda kunagi varem käinud. Oli tunda kah.. :) Tallist võõras suunas eemaldudes esialgu kartis ja puhises päris korralikult, aga siis mingi aeg täitsa rahunes, nii et julgesin põllule jõudes isegi sammust kiiremaid allüüre katsetada.
Liikus energiliselt, mis oli hea - see ongi nagu seal sõitmise mõte, et saaks teda rohkem EDASI sõita. Kehvem oli see, et kuna ta ikka tahtis ühele ja teisele poole piiluda ja natuke ära vajuda, siis ta oli suht kõver jällegi... polegi ammu niii kõveraks ennast ajanud. Aga eks see mõjutab väga palju, kui ta mingis uues keskkonnas on ja ennast vabalt tunda ei saa. Hehe, ja vasakut pidi galopis kippus ka vähe käest ära minema. Samm oli hoogne ja kuigi ta otseselt kihutama veel ei hakanud, siis vaikselt kogus kiirust küll juurde ja minu märguannete peale nagu kuskilt otsast ennast kokku ka ei kavatsenud võtta... seega võtsin ta kiiresti tagasi sammu (see oli veel õnneks võimalik) ja igaks juhuks rohkem ei proovinud seekord. Paremat pidi sain küll sõita, niipidi tal ei tulnud neid tuure niiväga peale.

Platsitrennid on nii ja naa. Mõnel hetkel (ka täna nt, täisistakut sõites) on küll juba kohati selline tunne, nagu oleks PÄRIS... aga noh, siis jälle need kehvemad hetked rikuvad ära. Mingit edukat läbimurret ega ka kohutavat tagasilööki, millest lähemalt kirjutada, pole olnud... nii et ikka tasapisi. Aga Albs on muidu vahva nagu alati.

Jaaaa..... Sebastian on Kurtnas! :) Käisin laupäeval noorhobuste finaalülevaatust vaatamas ja kuna ühe täku kõrval oli treikus ruumi üle, siis otsustati ka Sebastian kaasa võtta ja Kurtasse tuua. Niiiii armas on ta ikka ja hea meel jälle näha. Prei on :( aga nüüd kindlasti keegi hoolitseb ta eest vähemalt ja ma saan ju teda nüüd vahel kah kodus käies üle tsekata, nii kaua kui ta Kurtnas elutseb. :) Vahvaaaa...

Haha, tundsin temast täna puudust kah. Nimelt meil oli hüppetrenn ja no Sebastian oli ikka surmturvaline hobune hüppamiseks võrreldes mu praeguse trennikaaslasega. :P Aga see on muidugi omamoodi kasulik, õpin selliste loomadega ka sõitma. Hüppab küll superhästi, ainult kogu ülejäänud osa on kuidagi vähe kaootiline... mistõttu eksisin ise kah päris mitu korda, loodan, et loomake ei pea pikka viha. Tordimaitse käis ka paar korda juba suust läbi (ühe korra ikka VÄGA napilt), aga lõpuks läks kõik hästi ja no trenni jooksul toimus kõva areng igal juhul - viimane parkuur oli juba täitsa talutav.
Nii et ses suhtes jäin rahule, kogemus juures ju. Endale märkuseks võib-olla meelde jätta, et mitte alati ei tule hüppetrennis nii sõita nagu ratsastustrennis. Sest kui ma üritasin samu meetodeid kasutada, mida ma temaga niisama platsil traavitades kasutan, siis ei tulnud midagi välja - sest hobune on lihtsalt teine hobune, kui saab aru, et hüppama hakatakse. Kui ma aga Ivolt mõned õpetussõnad sain ja veits tehnikat muutsin, siis paranes asi tunduvalt. Tegelikult lausa naljakas, kuidas... on mõned nii elementaarsed asjad, mida ma peaks ise une pealt teadma, aga millegipärast on ikka vaja, et keegi mind õpetaks, meelde tuletaks, tähelepanu juhiks, enne kui ma neid asju reaalselt kasutama hakkan.

Natuke suuliseprobleemidest

2011-10-14T09:54:00.005+03:00

Eelmises postituses kiidetud aktiivsusest ei ole mul kuigi palju alles jäänud, ehk siis viimased kaks nädalat pole peaaegu üldse talli jõudnud. Üleeile istusin peale 6 päeva jälle esimest korda hobuse selga ja eilseks olid jalalihased oioi kui valusad. :P Veider küll, võiks arvata, et peale 6 aastat ratsutamist on nad sellega ära harjunud, aga ei... isegi kui ma vaid 1-2 päeva vahele jätan, kipub trenniga ikka natuke kuskilt kangeks minema. Naljakas. Kunagi arvasin, et see on vaid alustajate probleem.

Midagi väga huvitavat mul ausalt öeldes kirjutada polegi. Hakamoorid vahetasin praeguseks jälle suuliste vastu. Üks trenn eelmine nädal ma tegin midagi seal seljas niimoodi, et galopi ajaks oli mul istumise all suht ideaalilähedane hobune (love that feeling!), aga no otseloomulikult ei ole mul seda hiljem õnnestunud korrata. Aga enam-vähem on meeles, mis ma seal trennis tegin - tavalised asjad tegelikult: palju poolpeatusi ning soojenduseks pikalt sammutööd enne traavi ja galoppi - aga kui ma nüüd mingi aeg mitu päeva järjest saaksin korralikult trenni teha, siis äkki õnnestuks midagi tolle trenni sarnast taas üles ehitada.

Küll aga mul tekkis üks teooria, mille ma leiutasin seoses Albatrossi suu lahti ajamisega. Teatavasti tal on komme mingitel aegadel oma suud niimoodi regulaarselt lahti ajada. Et umbes iga mõne sammu tagant korra lükkab suu lahti, nagu suuline häiriks teda vms ja siis jälle kinni. Ma ei ole siiani aru saanud täpselt, milles probleem. Kindlasti võib asi olla seotud minu ratsmekasutusega (ja selle teooria kohaselt ongi osaliselt), aga mitte sellega, kui TUGEV surve parasjagu ta suule on. Sest mõnikord, kui ta minu arust liiga palju suulisele toetuma hakkab, on suu täiesti rahulikult kinni; samas kui tal jälle see maigutamise periood tuleb, siis võib ta seda sama hästi teha ka vaba ratsmega sammu ajal. Ma olen proovinud erinevaid suulisi ja erinevale kõrgusele suulist sättida - Albatrossil on hästi suur suu ja ma ei tea kunagi, kui pikaks ma need põserihmad reguleerima pean. Kui suunurka ainult üks voldike tuleb, siis tundub, nagu suulised ripuks poole suu peal juba hammaste kohal. Kui aga lühemaks reguleerida põserihmad, siis tundub jälle suunurk liiga pingule tõmmatud olevat. Võib-olla ta suu ongi hoopis kuidagi proportsioonidest väljas ja seepärast ka suulisest tingitud probleemid? No näed, nüüd mul kujunes juba teine teooria välja.

Aga see esimene teooria oli nagunii mitte probleemi põhjusega seotud, vaid pigem lahenduskäiguga - nimelt seesama hea trenn, mis sisaldas hulganiselt poolpeatusi, ei olnud suu lahtiajamisega mingeid probleeme. Poolpeatuste eesmärk on saada hobuse tähelepanu ja suunata teda natuke rohkem ennast kandma - st raskus tagaotsale, ja eest kergemaks. Poolpeatus saavutab oma eesmärgi aga vaid siis, kui hobune selle sooritamise hetkel ausalt ratsmes on ja ise suulisega kontakti üritab hoida. Ka eile panin tähele, et kui ma hästi sageli poolpeatusi teen (nagu teoreetiliselt peaks), siis sunnib see teda nii sageli keskenduma ise suulise otsimisele/kontakti hoidmisele, et tal ei jää kunagi sellist vaba hetke, mil suuline lihtsalt ON seal ja ta hoopis sellest vabanemiseks peab väljapääsu hakkama otsima.

Keskendumise all ma ei pea silmas seda, et Albatross nüüd iga sekund oma peakesega mõtleb: "Hoia suulisega kontakti, hoia kontakti!", aga lihtsalt minu märguanded (kui ma neid õigesti suudan edastada) suunavad teda automaatselt just seda tegema. Ning kui hobune tegeleb parasaju sellega, et suulisega kontakti HOIDA, siis ei saa ta mitte kuidagi samal ajal üritada kontakti VÄLTIDA või sellest lahti saada. Loogiline ju, sest need on 100% vastandlikud tegevused.

Samuti ei arva ma, et suulist ei tohi hetkekski hobuse suus päris paigale jätta - tohib küll ja peabki, sest sa ei saa iga poole sekundi tagant talle ju ratsmemärguandeid anda. Lihtsalt see vahemik kahe märguande, kahe poolpeatuse või milleiganes vahel peab olema lühem kui aeg, mille jooksul hobune hakkab arvama, et võib-olla ta ei peagi seda kontakti enam hoidma ja proovib sellest hoopis loobuda. Eks see aeg on iga hobuse puhul erinev ja Albatrossi puhul võib-olla keskmisest lühem - aga igaljuhul on vaja trenni jooksul hobune pidevalt tegevuses hoida, v.a siis puhkepausidel. Ja tegevust ei vaja mitte ainult tema keha, vaid ka mõttemaailm - nii palju kui tal seda on. :)

Lõpetuseks üks pildike suvest.

2011-09-30T10:18:00.003+03:00

Teen siis taaskord väikese ülevaate meie tegemistest. Ma olen VÄGA aktiivne talliskäija olnud.. no ikka väga-väga! Isegi imestan. :D

Albatross on seega kenasti trenni saanud, aga tal on praegu seda ka vaja, sest neile on viimaste nädalate jooksul uusi väikseid karjamaajuppe eraldatud, kus palju-palju süüa leidub ja sellel on oma tagajärjed. Nüüd vist hakkab söögikogus siiski vaikselt vähenema, seega pole hullu, eriti kui regulaarselt trenni saab teha. Selles mõttes on suuuurt kasvu loomaga ikka tunduvalt lihtsam kui mingite ponidega, kellele suvised karjamaaperioodid ikka päris halvasti võivad mõjuda, kui neile mingeid dieediaedasid eraldada võimalik pole.

Ja teiseks leiutati meil imetore platsikastmissüsteem (vihmavesi kogutakse suurde basseini ja siis sealt saab kerge vaevaga platsi üle ujutada :P), mistõttu pinnas on super. Kahjuks seda õnne vist küll väga kauaks ei jätku, sest enne talvekülmasid pole ilmselt väga tark tegu enam platsile suurtes kogustes vett lasta.

Igatahes - viimane nädal olen Albatrossil kasutanud suulise asemel hakamoore. Mingi aeg tagasi oli mul millegipärast tõsine vastumeelsus hakamooride suhtes - ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi näinud kedagi neid tõesti ilusasti kasutamas. Hakamoorid pannakse pähe siis, kui nt suulisi ei saa kasutada (hammaste pärast vms) või kui hobust on raske peatada jnejne, mis tähendab, et need hobused iseenesest on juba väheke probleemsed. Aga see suvi sõideti meil Taanis ponidega päris palju hakamooridega (lihtsalt sellepärast, et mitte suulist kogu aeg kasutada) ja see oli nii ilus - hobused olid rohkem lõdvestunud ja no igati positiivne mulje jäi.

Kui esimesed paar päeva oli natuke mingeid arusaamatusi, siis nüüd lõpuks hakkas Albatross ka just nii neile reageerima, nagu ma lootnud olin (kuigi eriti ei uskunud, et see toimima hakkab) - ta on lõdvestunud, stabiilne, suhteliselt sirge ja ta EI TOETU VASAKU RATSME PEALE. Üks mu eesmärkidest suulisteta valjaste proovimisel oligi kontrollida, kas see tema kõverus ja asi on seotud konkreetselt suuga või mitte. Ja tuleb välja, et osaliselt siiski ilmselt on. Kuigi ta endiselt painutab paremale poole meelsamini ja ühtlasemalt, siis hakamoore kasutades on mõlemat pidi sõites rohkem kontakti välimisel ratsmel, mitte alati vasakul.

Muidugi sain ma ka aru sellest, et suulistega antavad märguanded on palju täpsemat ning seal on rohkem kasutusvõimalusi... nt hakamooridega sõites ei saa praktiliselt külgsuunalisele painutamisele ratsmega kaasa aidata, vaid see peab toimima ainult sääre toimel. Samuti on üsna keeruline hobuse koondamine, sest Albatross tahab olla üsna stabiilselt seal kuskil all ja mida rohkem ratset kasutada, seda rohkem survet avaldub kangiefekti kaudu kuklale ja see ei suuna teda kuidagi oma esiotsa kõrgemale tõstma. Kui tal koondamine juba kõrgel tasemel iseenesest ja hästi, pmst ainult keharaskuse kasutamise abil välja tuleks, siis kindlasti oleks lihtsam, aga nii haritud ta meil veel pole. :)

Põhimõtteliselt ongi see, et... ma saan harjutada neid asju, mida ta juba hästi oskab, ja need tulevad kuidagi mõnusamalt, kergemalt, lihtsamalt. Neid asju, mida ta veel hästi ei oska, on jällegi suhteliselt keeruline ilma suuliseta õpetada, vähemalt sellise treeningsüsteemi baasil, mida me siiani kasutanud oleme. Seega ma kindlasti ei jäägi ainult hakamooridega sõitma, aga ma olen veendunud, et see on talle toredaks ja kasulikuks vahelduseks.

Niipalju siis hetkel Albatrossist. Olen ikka võimalust üritanud kasutada ja lisaks temale veel mõne hobuse selgas istunud - ühe projekti näol on tegemist ruunaga, kellel oli varem natuke seljas käidud, aga ega ta suurt midagi ei oska. Õnneks tundub suhteliselt mõistlik poiss ja vaikselt traavitame ringi, siiani ilma oluliste tagasilöökideta, niikaua, kuni mõni osavam trennilaps sinna selga julgetakse lasta. :) Sest ega mul väga palju aega ei ole ju...

Teine, kes on minu jaoks oluliselt huvitavam, on Triinu hobune Pahe. Kunagi paar aastat tagasi ka natuke sõitsin temaga, aga ta on... tõesti keeruline. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Ta on tundlik ja energiline ja ei salli miskipärast väga sadulavööd, mistõttu trennis on teda raske selliseks mõnusaks, lõdvestunuks saada. Aga ta meeldib mulle ja temaga tegelemiseks üritan ikka hetkel aega leida nii palju kui võimalik. :)

2011-09-21T16:16:00.005+03:00

Ma üritasin see nädal lausa meeles pidada, et blogi jaoks peaks mõne pildi tegema, võtsin talli fotoka kaasa ja puha... Aga no mis pilte sa neist karjamaal õgivatest hobustest ikka teed. Sellised tavalised "söön muru ja olen niisama nunnu" pildid tulevad ainult ju.

Kuna midagi muud põnevat pähe ei tulnud, siis vedasin Albatrossi väikese shetuvarsa juurde (tahtsin neid juba ammu koos pildistada) ja kamandasin neid siis poseerima. Kahjuks piltidele ei õnnestunud seda suurusevahet nii hästi jäädvustada - aga vahvad on nad ju koos ikkagi. Tegelikult on suurusevahe ikka täitsa olemas ja päris lahe on vaadata, kuid nad kõrvuti kuskil jalutavad.
See oli ka lahe, kui eelmine nädal hobuseid talli lastes (nad praegu on veel öösiti õues, aga käivad kord päevas sees kaera ja muud head-paremat söömas) leidsin äkitselt ühest mitte just väga suurest boksist kõrvuti Albatrossi ja 3 erinevas suuruses poni (new forest, shetikas ja shetikavarss). Ilusasti seisid suuruse järjekorras, Albatross kõige tagumine, üksteise kõrval ja ei paistnud sugugi arvavat, et see boks 4 hobuse jaoks liiga väike võiks olla. Kahjuks õigetel hetkedel ei ole ju kunagi fotokat käepärast.

Ja nagu te näete, siis sel ajal, kui teised hobused omal talvekarva kasvatama hakkavad, on Albatross täpselt sama sile kui kesksuvel ja talvekarva peale hakkab tõenäoliselt ka see aasta alles sügise lõpus mõtlema.

Trennid on väga vaheldusrikkad olnud.

Kordetrenn: See oli hästi lühike ja kerge, sest aega ei olnud kuigi palju. Aga kordetasin valjastega muidu. Vahepeal loomulikult jooksis taguotsaga välja ja keeras pead ja kaela sissepoole pisut viltu, aga üsna varsti hakkas lõdvestama ja siis läks tunduvalt paremaks. Niipea kui ta ringi vaatama hakkas või kõveraks ennast ajas, siis lasin eest kontakti peaaegu ära ja aktiviseerisin taguotsa, mille peale üsna kiiresti sirutas jälle ette-alla ja sellega kaasnes alati ka keha sirgenemine ning tagajalgadega otse keha alla raskuskeskme poole, mitte sellest mööda, astumine.
Galoppi tegin ka veidi ja seejuures oli kõige toredam, et ta ei hakanud kordagi ratsme peale istuma ega õlaga välja trügima. Väga ilusasti tegi häälkäskluse peale tõsteid (mul polnud kordepiitsa ka, ainult oma lühike stekk) ja tegi sellist hästi väikest ja rahulikku galoppi, kandes seejuures natuke rohkem raskust ka tagaotsal. Füüsilises mõttes see kordetreening võib-olla eriti palju juurde ei andnud, aga mulle just meeldis see, et see galopp tuli nii kergelt ja iseenesest - Albatrossi jaoks ei ole kindlasti väiksel korderingil (ei lasknud teda päris pika korde otsa) galopeerimine väga lihtne.

Maastik: Pühapäeval läksin teistega kaasa - suurt tahtmist tegelikult ei olnud, aga Albatrossi pärast peaks siiski käima vahel... ja kuna kõik polnud väga oskajad, siis arvasin, et tuleb selline rahulikum sõit natuke. Tuligi - kõik põllud olid üles küntud, nii et suurem osa ajast käisime sammu. Väga lahe oli! :D Ma olen ilmselt ainuke, kes nii arvas, aga mõnus oli lihtsalt jalutada, Albatross oli ka praktiliselt terve sõidu aja rahulik ja... polegi ammu nii positiivset maastikukogemust olnud. Mul on vist need ajad möödas, kus põllul ringi kihutamine mingit väga lahedat elamust pakub.
Ja tegelikult lõpupoole tulid ikka mõned traavikohad ka, ning kuna esimeste hobuste traavitempo oli Albatrossi jaoks natuke liig, siis saime isegi ilusat rahulikku galoppi täitsa rahuldava jupi. See oli ka päris vahva, kui mulle (kui ainukesele, kes polnud sellel metsarajal varem kordagi käinud) väikest ehmatust üritati teha - läksime mööda seda metsarada traavis ja siis peale ühte äkilisemat pööret oli ees üks korralikult järsk mägi, mida mööda minu ees olev hobune juba üles galopeeris. Ega mul midagi aega mõelda ei olnud, aga isegi Albatross vist ei saanud kohe aru, mis toimub, sest peale esimesi samme jäi korraks peaaegu seisma - ta pole ju varem sellisest mäest koos ratsanikuga üles roninud ja vist ehmatas ära... või ei teagi, mis ta mõtles. :D. Aga no võtsin kõvasti lakast kinni ja ergutasin natuke teda edasi ja saime sealt ilusti üles joostud. Sinna läheks kohe teinekordki!

Ja noh, platsil olen ka ikka paar korda sõitnud. Nii ja naa läheb... olen päris palju täisistakut sõitnud traavis, aga mingi käsipiduriefekt kipub ikka tulema tihti. St et kui ma ei suuda täielikult ta liikumisega kaasa minna, siis tõmbun automaatselt natuke kangeks ja ta KOHEKOHE tajub seda ning igasugune aktiivsus kaob. No ja peale seda ma võin ju teda taas edasi sõita, aga varsti kordub jälle seesama. Ning lõpuks (pole imestada) ta ei ole enam kuigi entusiastlik mu sääre peale ilusti ja kiiresti reageerima, sest teab, et see viib kohe-kohe jälle ebamugavusteni.

Aga noh.. see on 100% (või rohkem) minu viga, nii et hobuse kallal ei saa selle asja puhul küll vinguda. Tema ju reageerib kõigele täiesti õigesti.

Latid ja ristid ja tõkked ja hüpped

2011-09-16T12:48:00.005+03:00

Viimastel päevadel õpetasin Albatrossi takistussõiduhobuseks. :) No mitte päris, aga teisipäeval tegime mõned väiksed hüpped ja kolmapäeval kujunes latiharjutustest ka mingi pisikeste ristidega rida, mida ma kangesti ikka proovida tahtsin ja nii ta läks. Eile sai ta see eest minust natuke puhata.

Aga hüppasime põhimõtteliselt kolmest süsteemi, mõlemasse vahesse üks fulee. Esialgu olid kõik lihtsalt lattidena maas ja no me ei saanud üldse asjale pihta. :) Kumbki vist ei saanud. Ma ei hoidnud hobust piisavalt aktiivsena ja ratse oli ka liiga pikk; Albatross seepeale kas jäi traavile või isegi kui säilitas galopi, ei suutnud neid vahesid ära katta (kuigi tegemist polnud sugugi mitte pikkade vahedega) ja koperdas kuidagi hädavaevu neist üle ja no üsna katastroofiline. Aga kui keskmine latt üles tõsteti, siis hakkas juba sujuvamalt minema. Minu põhiline töö oligi teda piisavalt aktiivsena hoida - kui piisavalt hea galopp säilis, siis läks kõik kenasti. Esimesele latile ei klappinud samm küll alati ideaalselt, aga sellest ei tekkinud isegi probleemi, sest esimese lati ületamisega sättis juba sammu paika ja ülejäänud sujus edasi hästi. Aktiivsus, aktiivsus, AKTIIVSUS! oli lihtsalt see, mida ma hoidma pidin. Kui galopp on aeglane ja loid, siis niipea, kui on vaja pisut kehvemast kohast ära tõugata, ei suuda ta enam järgnevate lattide/takistuste jaoks ennast korda sättida.

Mingi aja pärast olid kõik kolm takistusteks ehitatud ja viimasele (teistpidi tulles esimesele) panime mingeid kolle ka alla - värviline kast, sinna peale veel värvilisem kile jne. Kasti Albatross isegi mitte ei vaadanud; kilet vahtis küll, aga hüppas lihtsalt vähe suurema kaarega. Tubli, tubli! :) Paar korda küll lõpus kolistas natuke vastu kõige kõrgemat latti (mis ei olnud muidugi üldse kõrge :P), ma arvasin, et võib-olla osaliselt väsimusest ja lõpetasin ära. Seega rohelise tünni hüppamine jäi meie jaoks ära, aga tühja kah!

Ja järgmine päev siis tulime trenni teises pooles esialgu traavilatte - ta tuleb juba päääris mõnusalt, eriti siis, kui vahed on veidi pikemad ja ma ise teda liiga palju edasi ei sõida. Sellisel juhul tuleme hästi tavalise töötraaviga, paraja tempoga peale, aga vahede ära katmiseks peab ta oma koivakesi natuke rohkem välja sirutama. :) Ja tulemuseks mõnus pikendatud, kõrgemate sammude tunne. Kui ma ta enne latte väga aktiivseks sõidan, siis tal on loomulikult neid endal lihtsam tulla, aga seetõttu ei pea väga ise vaeva nägema, sest samm on juba niigi parajalt pikk, ja üle lattide sõitmine ei anna väga mingit efekti.

Seejärel ehitatati sellest samast eelmise päeva kolmesest süsteemist üks korralik rida - mõned maalatid ja mõned madalad ristid, aga kokkuvõttes päris intensiivne harjutus minu ja Albatrossi jaoks, kes me pole väga palju selliseid ridasid ju harjutanud. Aga jällegi jäin rahule - paar korda läks natuke untsu ka, aga see oli taaskord minu viga, kui ma aktiivsust ei säilitanud.

Ma üritavat ise ka selle rea peal liiga palju hobusele kaasa aidata, et peaksin rohkem laskma tal ise tööd teha. See on muidugi õige, aga enne vist pean ratsastuse poole pealt ta veel rohkem sääre ette saama ja saavutama selle iseenesliku liikumise. Kui ta ilma ühegi märguandeta suudaks ennast piisavalt aktiivsena hoida, siis oleks ka selliste harjutuste sooritamine tunduvalt lihtsam; praegusel hetkel aga, kui ma prooviks ise lihtsalt sealt istuda ja mitte liiga palju kaasa aidata, siis sureks ta ilmselt poole rea peal päris välja. :) Aga tubli on ta mul ikkagi.

Sääre ette!

2011-09-13T10:19:00.003+03:00

Eilne trenn Albatrossiga oli päris meeldiv. Noh, jah, eks ikka esinesid mõned samad vanad probleemid, millest me vist kunagi lahti ei saagi (aga äkki ikka saame), kuid kui need tähelepanuta jätta, siis oli hästi mõnus.

Väga pikalt ei tahtnud teha peale 2-päevast puhkust, seega proovisin pigem lühidalt ja intensiivselt teha (mis sobibki talle mu arust paremini). Keskendusin eelkõige sellele, et ta oleks hästi-hästi sääre ees ja jääks sinna ka erinevatel üleminekutel, kujundite sõitmisel jne. Kuidagi kujunes aga nii, et ma sõitsin lõppkokkuvõttes suurema osa trennist täisistakus traavi ja täiesti hea tunne oli! Tihtipeale hakkan ma seal seljas nii ebamugavalt põrkama - tõenäoliselt suuresti ka seepärast, et hobune on veidi pinges - ja siis pole nagu isu teha seda nii pikalt; aga eile kuidagi kõik klappis, kuigi traav oli enamuse ajast vägagi aktiivne, mitte mingi linta-lönta pisikeste sammudega.

Eesmärk sai ka enam-vähem täidetud - Albatross hakkas ise aktiivselt edasiliikumist pakkuma, ilma et ma iga samm seda meelde tuletama peaks, ning säärele reageeris samuti ilusasti. Kui ma rohkem üleminekuid ja muutusi tegema hakkan, siis ta vahel jäi mõneks hetkeks toppama, aga selle ma loen enda veaks. Kuna ma üritan üleminekuid võimalikult rohkem kehaga ja vähem ratsmega teha, siis ta on lausa uskumatult! hästi võimeline iga väikest muutust läbi sadula tajuma ning kui mina mingil hetkel ei suuda stabiilselt ja lõdvestunult istuda (ikka tuleb ette selliseid hetki) ja natukenegi mingeid reielihaseid vms kogemata pingutan, siis tema loeb seda kohe märguandena ja aeglustab või teeb väiksemaid samme.

Üha enam veendun ma siiski ka selles, et pole olemas nö tuimi hobuseid. Kõik on tundlikud, lihtsalt kõiki pole õpetatud väikestele märguannetele reageerima. Väga tihti räägitakse nt, et kellegil pole lihtsalt piisavalt jõudu ühe või teise hobusega sõitmiseks, kuna need vajavad nii tugevat sääresurvet, on nn meestehobused vms. Jah, muidugi on olemas selliseid hobuseid, kes õrna märguande peale lihtsalt ei reageeri (olenevalt sellest, milline on ratsaniku sõidustiil või kui palju jõudu tal jalgades on, ei peagita võib-olla seda vajalikuks), aga mitte sellepärast, et nad ei ole tundlikud, vaid sellepärast, et neile pole seda õpetatud. Iga hobust on võimalik õrna sääresurve peale õpetada reageerima. Laiskade hobuste puhul on see keerulisem, aga võimatu? Ei usu, enne kui ma pole sellise selga sattunud. :)

Uuesti Albatrossist rääkides, siis galopis ei olnud asi niiii hea kui traavis, aga lõpuks sain vähemalt paremat pidi sõites siiski mõned äärmiselt mõnusad energilised ja edasipürgivad sammud, ilma et ta oleks liiga laiali vajunud või kiirustama hakanud. Ja kõige selle kõrval, millele ma trenni jooksul teadlikult tähelepanu pöörasin, avastasin mingi hetk, et ta on ka eest võtnud väga mõnusa hoiaku, hoidis ennast ise parajalt kõrgel (ma arvan, et ERITI selliste asjade harjutamisel ei tohiks hobune eest liiga madalal või rullis olla), aga samas toetus kenasti ratsmele ka siis, kui ma käsi veidi kõrgemal hoidsin. Samuti ei olnud ta vääga kõver, natuke ikka eelistas vasakule ratsmele toetuda, aga see selleks. Nii et... väga rahul. :)

2011-09-11T12:32:00.005+03:00

Suhteliselt tegusalt on need viimased paar nädalat läinud - eelmise nädala teisipäeval tulin tagasi Eestisse ja neljapäeval juba viisime Albatrossi Tartusse. Mu selle aasta tunniplaan nägi küll selline välja, et ilmselt jõuan järgmist korda hobuse juurde talvevaheajal :P, aga vähemalt esimene nädal jõudsin siiski üllatavalt tihedalt talli. Mingid õppeained tõsteti natuke ümber, seega päris lootusetu olukord siiski pole, lihtsalt ilma autota on seda talliskäimist pisut keeruline organiseerida, kui koolipäev nii pikalt kestab.

Aga... Albatross käitus transportimisel hästi nagu tal viimasel ajal kombeks on. Päev enne proovisin teda korraks ka treilerisse panna, tubli poiss jalutas ilma mõtlemata sisse, ja täpselt samamoodi ka järgmine päev, kui minek oli. Kohanemine karjamaa ja hobustega läks seekord juba väga kiiresti (peaaegu kõik on ju tuttavad ka tal tegelikult), kuigi järgmisel päeval nende juurest ÄRA tulemine oli talle natuke rohkem vastukarva. Hirnus päris hoolega, nii et ma erilist trenni ei teinud, tegelesin natuke käekõrval ja lasin sõpside juurde tagasi. Ühtegi teist stressimärki ta näidanud pole peale selle, et ei taha eriti lahkuda sõpradest ja nüüd nädal aega hiljem polnud enam seegi mingiks probleemiks. Tore.

Viimati tegime trenni reedel, proovisin vahelduseks taas pisut ohjamist/topeltkordet. No peamiselt ohjamist siiski. Hästi mõnus on see, et kui ma vähegi stabiilne oma kordedega suudan olla, siis ohjates ta päris meelsasti otsib ise selle kontakti üles (korded olid suulise küljes) ja nagu toetub natuke selle peale - positiivses mõttes, mitte ei hakka rippuma ja sikutama, vaid pigem hoiab ühtlast kontakti, mille nimel ta sadula all küll väga ei pinguta. Igasugused edasiminekud, tagasitulekud ja lihtsamad pööramised on meil selged, keerulisem on justnimelt liikumiste nö lihvimisega. Nt vältida nurgas sissevajumist ja teda välja lükata; hoida volti liiga suureks vajumast välimise õla peatamisega jne. Rääkimata külgliikumistest, mida ma veel proovinud pole - kuigi seekord isegi üritasin natuke teda saada küljele astuma, mille peale Albatross tegi paar ilusat küljendussammu paremale. :) Aga need olid sellised poolkogemata sammud siiski... Kaks kordet annavad kahjuks ikka väga palju vähem võimalusi hobust täpselt mõjutada võrreldes ratsanikuga, kellel on käed, sääred, reied, keharaskus ja kõigi nende kombinatsioonid kasutada. Eelkõige häirib mind, et ükskõik, mis suunas mina kordele survet avaldan, siis suuliseni jõuab ikka ainult tahapoole "tõmbav" surve, sest korde jookseb ju läbi sedelgarõnga. St, et ma ei saa nt ratset lihtsalt avada painde saavutamiseks. Teiseks ei saa ma kasutada nn kaudset ratset tema kaela peal, sest tagumik on laiem kui kael ja kogu surve, mis suuliseni EI jõua, kaob vastu tagumikku ju ära. No ja selliste võimaluste puudumisest piisab juba täiesti, et paljude meile vähegi loogiliste ja arusaadavate märguannete kasutamine on välistatud ja tuleb saada hakkama hulga vähema ja lihtsamatega.

Peale trenni läksime põllule maha jalutama (kuna trenniks oli ohjamine, siis ilmselgelt jahutasime mind, mitte hobust) - see on mõnus põld, tuli isu sinna ratsutama minna. Kui võib, siis kindlasti peaks võimalust kasutama. Albatross nt vajab hädasti võimalust sirge peal galopeerida, mida ma üks päev avastasin, et ta eriti ei oska. :) Proovisin teha galopidiagonaale, mille keskel või lõpus üleminek traavile, aga päris osavalt vajusime ühele ja teisele poole selle asemel, et diagonaalil enne üleminekut end enam-vähem sirgeks seada. Arusaadav ka, sest esiteks väikses maneežis pole suurel hobusel kunagi ülearu ruumi galopeerida, teiseks ma pole ka ise sellele konkreetsele asjale väga rõhku pannud. Kui traavis ikka saab keskliine ja veerandliine ja diagonaale rohkem sõidetud, siis galopis sõidan enamasti mööda rada ja ringide/voltide peal, vahel ka mingeid kaarekesi kontragalopis, aga VÄGA harva sirgjooni. St raja peal sõitmine ei ole sama, mis sirgjoonel sõitmine, vähemalt mitte hobuse õpetamise mõttes, sest noh.. rada on rada. Ükski hobune ei vaju sealt niisama lihtsalt kuhugi kõrvale ära.

Uusi pilte pole, aga vanas koduarvutis oli ka vahva ringi tuuseldada, seega üks foto just-just 3-aastaseks saanud Albatrossist. :)

2011-07-27T23:31:00.003+03:00

Ja ongi juuli lõpp käes ja meie Kurtna suvi selleks korraks enam-vähem läbi. Oli tore suvi otseloomulikult. Natuke liiga palju laisklemist :), aga Albatrossiga sai kenasti trenni tehtud ja tundub õnneks, et sadulaga on ka hetkel korras. Käisime maastikul ja natuke hüppasime ja sõitsime platsil ja maneežis ja üldse päris vaheldusrikas oli. Nii et olen rahul. Trenni kahjuks ei saanud, aga noh... eks näis, mis või kuidas edasi saab.

Mina lendan augustikuuks Taani, mida ka väga ootan - saab väikest Z ja kõiki teisi vahvaid hobuseid ning hobuseinimesi näha, aga Albatross jääb niikauaks veel siia. Ja kõige toredam on see, et Maret tegeleb temaga see aeg ja see teeb mind hästi-hästi õnnelikuks, et isegi MINA suudan leida kellegi, kelle hoolde ma suht 100%-liselt julgen oma hobuse jätta. :) See tähendab, et Albatross ei pea jälle puhkusele jääma (millega ta LIIGA suure osa viimasest aastast nagunii tegelenud on), minu tagasitulles ei ole jälle kõik vähenegi lihastik kadunud ja uued sadulaprobleemid seetõttu ootamas, samuti saab mu emps natuke Albatrossiga vahel ratsutada, kui ta päris üksi temaga jääma ei pea. Ühesõnaga kõik on suhteliselt ideaalne hetkel, tuju on laes ja peale tänast A&M trenni vaadates mul peaaegu et isegi ei ole kahju oma hobusest kuuks ajaks eemale minna, sest ma ju tean, et tal on kõik kõige paremas korras.

2011-07-23T22:28:00.004+03:00

Albatrossil ongi nüüd komme mulle karjamaa väravasse vastu jalutada, mis tähendab, et tal on parmudest ikka tõsiselt siiber. Aga ei, tegelikult ma oma naiivsuses ei pane neid putukaid isegi tähele ja usun hoopis, et ta on lihtsalt nii väga armastama hakanud:
1) mind
2) treilerit, kuhu ta karjamaalt tulles esimese asjana sisse saadetakse - see muuseas sujub nüüd jälle ilma igasuguse kõhkluseta, aga enam ei ole vaja tema paigal seismiseks kaeraämbrit nina all hoida. Jee! Mul on tegelikult tõsine plaan, et 10-aastane Albatross käib treileris iga kell, igas kohas, ilma mingite probleemideta. Seega on meil veel 3 aastat aega harjutada. Senise 3 aasta jooksul on olukord 10-punkti süsteemis tõusnud 1-lt... noo... ütleme, et 7-ni äkki? Nii et võib-olla pole mu plaan päris võimatu.

Tänase trenni tegime liivaplatsil. Oli soe, seega trenn tuli lühike, aga putukatel täna päris tapmistuju õnneks polnud, seega täitsa okei oli sõita.
Ma olen natuke oma juhtimisvõtteid hobuse seljas muutnud. Kui natuke teise nurga alt vaadata, siis mitte ainult natuke, vaid ikka päris oluliselt.
Varem painutasin hobust sisemise säärega, ning pöörasin välimise ratsmega. Nüüd painutan sisemise ratsmega ja pööran välimise säärega. Põhiliselt. Loomulikult ei ole see nii lihtne, tegelikult toimivad kõik need käed ja jalad ja keha üheskoos, aga muutunud on see, millele kõige rohkem rõhku pööran.

Ma üritan seda natuke lahti seletada (ja mul on tõsine respect nende suhtes, kes ennast sellest jutust viitsivad/suudavad läbi puurida :D, kui üldse leidub mõni).

Seda olen ma alati mitmelt poolt kuulnud, et hobust pööratakse säärte abil - vasakule minemiseks lükkad ta parema säärega sinnapoole ja vastupidi. Minu arvates see ei olnud väga loogiline, sest säärt kasutasin eeskätt hobuse painutamiseks. Kui ma õpetan, et vasaku säärega surudes tuleb ennast vasakule painutada, siis kuidas ma järgmine hetk nõuan, et ta sama märguande peale hoopis paremale keerama hakkaks ja samal ajal PAREMALE paindes oleks? See on ju täiesti vastuoluline. Mõeldav on seda kasutada nt sääre eest astumisel või välimise paindega voldil sõites, mille puhul vasak säär nõuab üheaegselt vasakut painet (sääre eest astumisel muidugi minimaalne paine) ja paremale liikumist, aga kui ma tahan nüüd täitsa tavalist volti paremale teha, siis muutub küll see vasaku säärega surumine hobuse jaoks arusaamatuks.

Seega oli mul vaja hobuse pööramiseks mingit muud märguannet ning appi tuli välimine ratse (koos keharaskusega muidugi, selle tähtsust ma ei jõua piisavalt tihti üle korrata). Välimise ratsmega nö neck-reiningut kasutades oli väga lihtne Albatrossi pöörata. Kõigepealt võtsin parema sääre abil sisse painde ning seejärel surusin vasaku ratsme vastu kaela ja nö lükkasin hobuse esiotsa kõrvale ja oligi paremale keeratud. :)

Aga mingi aja jooksul ilmnesid mu teoorias ikka mõned vead ja puudujäägid.

Esiteks oli mu välimisel ratsmel LIIGA palju kohustusi. St et suunata hobust keerama, kontrollida painde suurust ja ka tempot - see on liiga suur kogus infot ühe käe, ühe ratsme ja hobuse ühe suunurga jaoks. Ja siis kujuneski sellest rohkem välja mingi välimise ratsme sakutamine ja loomulikult Albatross ei saanud aru, kas ta peab nüüd ennast sirgeks ajama, keerama või hoopis tempot aeglustama.

Teiseks kippus ta lisaks painutamisele sääre surve peale ikka väga palju ka eest ära liikuma, seda enam, et õpetasingi ju talle ka sääre eest ära astumist samal ajal. Seega kui ma nt sõitsin volti vasakule (see pool, kuhu Albatross väga meelsasti ei painuta) ja tahtsin, et ta natuke rohkem ennast vasakule painutaks, siis tema hakkas selle asemel hoopis õlaga välja vajuma. Taaskord loogiline - tal on ju füüsiliselt raske vasakule poole painutada ning kui ta lisaks teab veel ühte "õiget" vastust vasaku sääre survele, milleks on sääre eest ära astumine, siis painutamise asemel ta just seda ta üritabki, ka voldi peal.

Nendest probleemidest ja Philippe Karli raamatu lugemisest ajendatuna otsustasingi oma juhtimisvõtteid natuke muuta. Tõsi ta on, et ega üks hobune just märkimisväärselt enda rinnakorvi (see koht, mille vastu ma säärega surun) painutada ei saagi. Jah, liigne kaelapaine ei ole hea, aga tahes tahtmata paindub kael rohkem, kui ülejäänud keha. Kui me tahaks tõesti, et kogu selgroog ühtlaselt paindunud oleks, peaksime ilmselt piirduma umbes 20-meetriste ringidega ja üldse mitte suuremat painet / väiksemaid volte nõudma (P.S. Selle ringi suuruse panin praegu täiesti oma ettekujutuse järgi paika, see ei ole mingi kindlaks tehtud fakt!). Seega, kui me küsime hobuselt suuremat painet, siis me järelikult küsime samas, et ta kael oleks rohkem painutatud kui ülejäänud kere. Ja kui me küsime peamiselt kaela (ja tunduvalt väiksemalt määral ülejäänud kere) painutamist, siis miks peaks seda tegema SÄÄRE abil?

Seega kasutan nüüd Albatrossi painutamiseks peamiselt lihtsalt avavat sisemist ratset. Sellest piisab tema kaela painutamiseks ning kui ma välimise säärega aeg-ajalt natuke tagumiku väljavajumist takistan, siis peaks ka ülejäänud kere ome võimete kohaselt samas suunas painduma. See tähendab omakorda, et mu sääred on suhteliselt vabad ja valmis muude funktsioonide, ehk siis hobuse keeramise jaoks. Ja hetkel toimib see suhteliselt hästi: sisemine ratse näitab ette painde suuna, välimine ratse kontrollib painde suurust, sääred määravad ära liikumise suuna (ükskõik, kuhu poole hobune parasjagu paindes on). Kõigel on oma funktsioon ja hobusel pole nii raske ära arvata, mida ma nüüd oma jala või käe kasutamisega täpselt öelda tahan.

Ma ei ole küll viimasel ajal väga keskendunud külgliikumistele. Nende lisamisel treeningprogrammi läheb kindlasti kogu teema jälle keerulisemaks, aga... sellele mõtleme siis, kui vajadus tuleb. Ühesõnaga mulle tundub, et ma kohati liigun selle prantsuse koolkonna poole küll, samas mõnda asja teen jälle hoopis vastupidi. Aga kõige olulisem on ju see, et suudaksin oma hobusega mingi ühise keele leida, millest mõlemad aru saame, eks ole?

Üks päev käisime taas maastikul ka. Albatross oli julge ja tubli.
Ja tundub, et ta ei saagi augustikuus pühenduda laiskvorsti mängimisele. Sest Maret tahaks vist temaga ratsutada küll. Ja mul ei tule hetkel ette ühtegi teist inimest, kelle hoolde ma nii kerge südamega oma hobuse jätta julgeks. :) Kõik on imehästi ju.

2011-07-19T10:38:00.005+03:00

Ma küll kogu aeg mõtlen, et tahaks hobust võimalikult palju õues hoida, aga praegusel ajal tundub igati mõistlikum ta vahepeal boksi kuumusest (olenevalt ilmast muidugi) ja putukatest (neid on igal ajal, sõltumata ilmast) enne trenni puhkama tuua. Ka Albatrossile tundub selline päevaplaan sobivat, eile jalutas ta mulle karjamaal lausa ise väravasse vastu ja sellist nalja ta niisama, ilma põhjuseta küll ei tee. :) Boksi tuues ta siis puhkab ja magab, vahel püsti, vahel pikali; samuti peab päevadieeti, kuigi ülejäänud kolmveerand ööpäeva karjamaal nullivad selle ürituse ilmselt ära.

Uni on Albatrossil magus küll - üks päev hakkasin teda tallist tagasi karjamaale viima, aga hobune jäi talli ette korraks seisma ja uudistas midagi kaugustes. Kuna mul oli veel tükk vaba aega, siis viskasin talle nööri ümber kaela, astusin ise eemale ja mõtlesin, et vaatan, kuhu ta siis minna eelistab, kui tal täielik vabadus on. Ja mis te arvate, kuhu ta siis suundus? Mitte kuhugi, lasi hoopis pea madalale ja silmad hakkasid kinni vajuma. :D Parasjagu oli selline mõnus tuuline ilm, seega jahe ja putukaid vähe ning jäigi magama. Päris naljakas. No mingi aja pärast leidsid kärbsed ta ikka üles ja Albatross ärkas, sest sügada oli ennast vaja. Aga ka seejärel ei otsustanud ta kuhugi minema jalutada, vaid hakkas tublisti talliesist mahakukkunud heinast puhastama. Küll ta on mul tubli, ei jõua ära kiita. :)

Üldiselt on putukad viimase nädala paari jooksul ikkagi väga õelaks kätte läinud, varem polnud asi nagu nii hull. Viimane kord, kui ma õhtul Albatrossi sõprade juurde karjamaale viskasin, siis järgisel hetkel oli platsis juba neli hobust, kes kõik tema suure saba alla pugeda üritasid. Päris kõik ei mahtunud, aga no Albatross andis oma parima ja vehkis nii kaugele ja kõrgele, kui suutis, ausalt.

Ta saba on üldse mingil imelikul kombel selline, mis igale poole jõuab. Näiteks mul on tänu talle ebanormaalselt suur juukseklambrite (nende tavaliste, väikeste, mustade) kadu, sest umbes iga teine päev suudab ta tagumiste kapjade puhastamise ajal mõne mu peast oma sabaga pihta panna. Vahel läheb hästi ka ja saba harjates leian selle kadunud klambrikese jälle üles.

Vot nii me siis elamegi... tuleb välja, et suurem osa sellest, mis kirjapanemist väärib (no ma ei tea tegelikult, kas väärib, aga midagi märkimisväärselt huvitavamat meil ei toimugi) leiab aset mitte trennides, vaid muul ajal. Just täpselt nii ongi - üks päev plaanisime maastikule minna ja kui ma natukene pelgan Albatrossiga maastikul käimist ja kukkumist, siis kukkumisega see asi algaski, aga ei, mitte hobuse seljast. Ma olen nüüdseks nii ära harjunud mingi kasti või asja pealt sadulasse ronima, seega maast enam ennast eriti üles vinnata ei taha. Talli ees aga kasti polnud, seega tõmbasin ühe pingi lähemale, mille pealt olen varemgi hobuse selga roninud. Seekord olin aga vähe hooletu ja astusin liiga pingi otsa peale, nii et järgmine hetk olin selili sealsamas betooni peal maas. :) Oiii, see oli valusam vist, kui hobuse seljast kukkumine ja niiii häiriv on, kui keha peal on kokku pool ruutmeetrit (okei, veidi võib-olla liialdatult) sinikaid, aga vähemalt ma avastasin, et Albatross maastikul ei kujuta endast sugugi suuremat ohtu, kui pingi pealt selga ronimine.

Aga maastikul oli üllatavalt tore, hobune käitus väga ilusasti ja mulle täitsa meeldis. Paari heinapalli küll vahtis ning kui me galopis enam esimesed polnud, vaid teine hobune natuke eespool jooksis, siis tundsin, et kohati läks natuke liiga jäigaks eest, st et mul polnud 100% kontroll, aga no 80% on ka tema puhul väga hea. :D Ülejäänud aeg see eest oli superduper ja kui me sellises kõrges rohus traavitasime, siis mingi hetk ta hakkas hästi mõnusalt ise aktiivselt edasi liikuma ja oli peaaegu et parem, kui platsil/maneežis sõites. Tubli!

Natuke kurvem lugu on see, et järgmine päev peale maastikku otsustasin natuke hüpata, mis aga oli täielik ebaõnnestumine. Kurb ei ole mitte see, et ta kehvasti hüppas, vaid see, et ma ise jälle hobusega eriti ei arvestanud - tegime maastikul päris palju galoppi (vähemalt Albatrossi jaoks, ta ei ole sellise võhmatrenniga harjunud) ja kuigi ma TUNDSIN järgmine päev platsil sõites, et ta liikus nagu väsinult vms, siis ikka otsustasin kangekaelselt oma plaanist kinni pidada ja neid hüppeid teha. Tagantjärgi ma olen üsna kindel, et tal lihtsalt oli jõudu vähe ja vb lihased valusad eelmisest päevast ja sellepärast selline ebaõnnestumine. Kuna ma aga halvaga ka lõpetada ei tahtnud, siis venis see eilne trenn samuti üsna pikaks ja kokkuvõttes pingeliseks, kuni ta lõpuks paar korda ilusasti lattaia ületas. Ja no kokkuvõttes ühesõnaga liiiiiga palju koormust vaesele Albatrossile ja olen jälle enda peale pahane. Täna igatahes teeme puhkepäeva või äkki kerge 15 minutilise traavitamise kordel, ja loodan, et ta pikka viha ei pea.

Ühest trennist eelmisel nädalal õnnestus mul isegi pilte saada... too trenn ei olnud küll kõige parem, aga mõni pilt tuli minu arvates siiski päris vahva, seega väike seeria siin:

Mõnel pildil paistab Albatross rohkem ponimõõdus olevat, mitte üks talli suuremaid hobuseid.

Siin pildil mulle meeldib see tuulest viidud soeng; treeningu koha pealt märkab tähelepanelik silm, et Albatross lükkab veidi nina vasakule välja, seega on taaskord pisut kõver.

Üritasin midagi ette-alla lõdvestamise taolist galopis, kuigi ta võiks pisut rohkem ümaramaks jääda, mitte nii pikaks end igal poolt venitada. Aga lõdvestab küll, minu arust.

Kui ma nüüd enda kohta ka midagi positiivset julgen öelda, siis märkasin suure rõõmuga, et imelikul kombel on mu jalg suhteliselt stabiilseks jäänud, vähemalt selle trenni piltide puhul. Muud asjad ei kannata endiselt kriitikat, aga no ainult negatiivset ei viitsi ka ju kogu aeg otsida?

Ahjaa, ning ma peaaegu oleks unustanud mainida, et mu emps tegi eelmine nädal Albatrossiga esimest korda galoppi, jee! :) Kui Albatross suviti kodu lähedal Kurtnas elab, siis ta on käinud temaga aeg-ajalt natuke trennitamas ja tunnihobustega on ta galoppi ka ikka proovinud, aga Albatrossiga siiani mitte. Tegelikult polnud see seekord ka plaanis, aga Albatross vist ei viitsinud meie vaidlemist kuulata ("Proovi ikka!" - "Ei, ma ei teaa..." - "No prooooovi ikka," - "Mm.. ma ei ole ikka päris kindel") ja kui ma neid natuke kiiremale traavile proovisin aidata, siis tegi talle ise hoopis selle galopitõste ära ja no arvata oli, et empsile hakkas täitsa meeldima. :D

Nüüd, kui mul veel see suvi ainult natuke üle nädala jäänud Eestis veeta, siis tuli meelde, et peaks ühe treikusessiooni ka ikka taaskord ette võtma, sest sügisel ei pruugi enne transportimist selleks enam aega jääda. Kaks päeva oleme nüüd käinud treikus ning mõlemad korrad on ikka kuskil 15-20 minutit aega läinud, AGA ma ei meelita teda enam söögiga treikusse. St ma söödan seal kaera küll, aga sisse minema, seisma ja ootama, kuni ma tagant kinni panen, peab Albatross täitsa üksinda ja ainult sellepärast, et mina nii ütlen. Kui sellega oleme hakkama saanud, siis saab preemiaks süüa. Aega on läinud seepärast, et ta läheb küll sisse, aga nii kaua ei viitsi oodata, kuni ma tagant puu kinni panen. Positiivne on jällegi see, et peale välja tagurdamist ei ole ta paanikas, vaid nõus (alati küll mitte vääga hea meelega) siiski mitu korda uuesti sisse minema, kuni lõpuks tagant kinni saan panna.

Aga nüüd sai vist elu-olust päris pikalt räägitud, aitab kah. Teinekord võib-olla siis jälle trennidest lähemalt... või ma ei teagi, kumba sorti jutt lugejatele rohkem peale läheb. Mina võiksin kõigest lõputult kirjutada, nii et... :)

Pildiseeria

2011-07-02T23:21:00.006+03:00

Mul polegi tegelikult midagi huvitavat rääkida - isegi, kui vahepeal oli, siis nüüdseks on see ammu meelest läinud. Kui, siis lihtsalt mainiks veel ühe korra ära, et Albatross on igatpidi superhüper ja I love my horse. Jube igav ja võib-olla natuke lapsik jutt, ma tean, aga nii on. Blogi on juba nagunii nii kaua kirjutatud ja nii pikale veninud, et ongi raske midagi asjalikku ja põnevat vist kirjutada... aga selle asemel siis natuke pilte seekord.

Seekordsel pildiseerial on läbivaks häirivaks teguriks mu käed. Ja üles julgen ma muidugi ainult viisakamaid pilte panna, mitte kõige hullemaid.

Ausõna, üldse ei taipa, miks on niimoodi vaja seal seljas võimelda. :)

Vahel teeme sekka mõne pisikese hüppe ka - täpselt siis, kui tuju tuleb.

Niiii õnnelikud ju... vähemalt üks on küll. Ja ma ikkagi leian, et mul on ilus hobune. :)

Tegelikult trennid on ikka sellised parajalt keskmised nagu alati, ehk siis võiks ikka paremini sujuda, aga praegusel perioodil olen ma taaskord täitsa veendunud, et 99% kõigist vigadest põhjustan mina. Loomulikult ma ajan tihtipeale (eriti siis kui asjad eriti hästi ei suju) palju probleeme hobuse ja tema kõveruse süüks - mis ei ole sugugi vale, sest see on meil tõesti väga oluliseks takistuseks - aga keegi ei sünni ilma vigadeta ja Albatrossi ennast need pisiprobleemid kõige vähemalgi määral ei häiriks. Mina olen see, kes temaga ratsutada tahab ja kes igasuguseid eesmärke seab, seega on see AINULT minu ja mitte Albatrossi asi nendest vigadest lahti saada, eksole. Hobuselt ei saagi midagi peale selle oodata, et ta oleks võimalikult koostööaldis ning valmis tegema seda, mida mina soovin. Ja selline Albatross absoluutselt ka on, seega ma ei saagi temaga vähem kui väga rahul olla. :) Ta niii vääriks sama tublit ratsanikku, kui ta ise on.

Pildistamistuhina tõttu ja niisama vahelduseks lisan ka pildi ühest meie talli varsast, minu lemmik Quality Time x Spartacus. :) Üks varss on isegi välimuselt ilusam - kui muidugi süsimustast hobusest (kes looooodetavasti ei lähe ära halliks) saab keegi ilusam olla - aga ei tea, see väike Q on kuidagi minu lemmiku positsiooni endale haaranud miskipärast.

2011-06-19T10:56:00.002+03:00

Ma pean ütlema, et päris mõnus on üle nii pika aja jälle Albatrossiga korralikult trenni teha. :) Ta on hea hobune.

Ehk siis me saime oma sadula lõpuks tagasi. Ühest küljest loodan, et ta selg püsib nüüd võimalikult kaua samasugusena, et ei peaks JÄLLE hakkama sobivuse pärast muretsema. Teisest küljest aga oleks hoopis see positiivne, kui nüüd selguks, et päris õigesti sobiva sadula korral muutub ka hobune täiesti radikaalselt, hakkab paremini ennast kasutama, seljalihaseid kasvatama jne. Aga noh - eks ma vaatan ja jälgin. Raami tuleb suure tõenäosusega üsna varsti küll natuke laiemaks teha, aga õnneks meie sadulal see võimalus on.

Tagantjärgi on muidugi natuke kurb mõelda, et selleks kõigeks kulus aega 4 KUUD... ja ei olnud asi isegi selles, et sobiv sadul puuduks, vaid lihtsalt olemasolevat oli vaja kohendada. Aga noh, mis teha. Tundub, et meil on liiga palju sadulamuredega hobuseid ja liiga vähe inimesi, kes neid lahendada oskaks ja jõuaks. Kui aga aus olla, siis enam ma ei imesta, miks paljud inimesed ei viitsi väga palju vaeva näha hobusele sobiva sadula leidmisega, kui senine just mingeid väga silmatorkavaid ja ikka totaalselt ratsutamist häirivaid probleeme ei tekita. 4 kuud on pikk aeg.

Aga see selleks. Nüüdseks oleme paar kerget trenni juba ka teinud ja loomulikult ei ole hetkel (nagu ka mitte kunagi varem) kõik päris ideaalne - seda kõverust ja ühekülgsust ta ikka tuletab igal sammul mulle meelde - aga tegelikult olen praegu Albatrossiga vägaväga rahul. Arvestades, et nii pikk paus on vahele jäänud (peale mõnede üksikute trennikordade seal vahepeal), siis töötab ta ikka väga hästi kaasa. Traav tundub seljast ikka natuke liiga lühike, aga nt galopp on tunduvalt parem kui varem ja samm on ka hea. Kui ma nüüd videote pealt meie sõitmist vaatan, siis samas tundub traav just kõige stabiilsem ilusam... nii et see on natuke veider. Kas petab välimus või lihtsalt mu enda tunnetus...?

Ühesõnaga - Albatrossiga olen väga rahul. Mis aga annab jätkuvalt ikka väga palju soovida, on ratsanik. :) Nii palju vigu, mida vaja parandada, aga mis kindlasti ka hobuse arenemist kõvasti takistavad. Õlad vajuvad mul ette ning käe surun tihtipeale liiga madalale. Samuti võiks jalga vähe pikemaks ja põlvest sirgemaks, aga see eeldab, et ma saan enne hobuse pisut säärele tundlikumaks ja ise enda tempot ja aktiivsust veidi rohkem säilitama. Põlv läheb krõnksu ja säär üles just siis, kui ma sääre tagumise osaga teda suruma hakkan - selle peale reageerib küll ilusti, aga see vähene on tegelikult juba kaugelt liiga palju.

Ja siis veel saan aru, et ma olen vahepeal ikka liiga palju üritanud temalt mingit suulisele järele andmist nõuda (sellest ka liiga madalad käed). Ta ei ole nii tundlik suust, et väikse surve peale kohe ratsme taha hüppaks, mistõttu ma vist nagu arvasin, et ta PEAB ikka vähe rohkem suulise eest oma nina tahapoole tooma, et siis on nagu see üldine lõdvestatus parem vms. See on muidugi tõsi, et kui ta vastu punnib, siis ei saa lõdvestatusest juttu olla, aga kui nüüd need järeleandmise hetked tal lõpuks sagedasemaks on muutunud ja ma seda ka kõrvalt (piltide või video pealt) näha saan, siis... see ei ole üldse ilus hobune. Sama lugu on ette-alla lõdvestamisega - mulle on ka öeldud seda, et ta ei tohiks oma nina nii palju ette lükata, vaid jällegi peaks suulise surve eest ka sellises asendis järgi andma, see aga on lõppenud sellega, et ta tihti peale jooksebki küll pika kaelaga, aga nina hoiab vertikaali taga... ja kuigi see võib paista väga ümar või lõdvestatud või mida iganes, siis tegelikult on see lihtsalt kole esiotsal olev hobune.

Mulle meeldib Albatross sellisena nagu ta sel ülemisel must-valgel pildil on. See on hea ja kui ta stabiilselt selline suudaks olla, siis ma oleks rahul. Ning see, kui ma üritan natuke kõrgemate kätega tema suuga esialgu kontakti luua ja siis vajadusel käsi natuke langetada, mõjub 100x paremini, kui mingi ratsmega vastu hoidmine ja ootamine, millal ta siis "järgi anda" suvatseb.

Eks hobusel ole ka muidugi raske, kui ma alati päris kindel pole, mida ma temast tahan, nõudmisi muudan jne... Aga see oleks vist veel halvem, kui ma järjepidevalt midagi talt valesti nõuaks ja isegi ei kaaluks seda, et äkki ma küsin talt hoopis vale asja.

If your horse says no, you either asked the wrong question, or asked the question wrong. Eksole.

Pesupäev

2011-06-09T13:53:00.005+03:00

Ma olen blogimisega ikka mitu päeva meie tegemistest maas, aga parem ikka hilja kui üldse mitte... ma arvan.

Seega see oli vististi... pühapäev, kui väljas oli ilm juba täitsa mõnus soe ja Albatross otsustas ühe korraliku duši võtta. Koos minu abiga otsustas muidugi, aga selleks sõbrad ju ongi, et meelde tuletada, kui teisel viimasest pesukorrast nii palju aega mööda hakkab saama, et peale pai tegemist oma tolmuse käega enam midagi muud puutuda ei taha.

Üldiselt peab tunnistama, et nii nagu paljude muude asjade suhtes, on Albatross ka pesemise koha pealt tunduvalt leplikumaks muutunud. Mitte et tal varem väga midagi selle vastu oleks olnud, aga enamasti ikka päris ühe koha peal seista ei taha, kui külma vett krae vahele kallatakse. Seekord aga tundus ta peaaegu seda nautivat, rääkimata šampooniga hõõrumisest, mis tegelikult ju võrdub peaaegu sügamisega. Seisis täitsa iseseisvalt paigal ja vaatas uudishimuliku näoga järele, kui mul vahepeal mõneks hetkeks paar sammu kaugemale oli vaja minna.

Lõpuks hakkas ta küll mingitele segavatele faktoritele natuke liiga palju tähelepanu pöörama ja siis kippus veidi ringi kah siplema, aga mis seal ikka. Tubli poiss siiski. Päris naljakas tegelikult mõelda, kui palju tema iseloom 5 aasta jooksul muutunud on. See pesemise ajal paigalseismine on muidugi pisiasi ja sõltub ilmselt rohkem lihtsalt harjutamisest, kui otseselt iseloomust, nii et see polegi üldse võib-olla hetkel väga teemakohane, aga hakkasin lihtsalt sellega seoses praegu mõtlema, et ta on tõesti väga palju muutunud.

Hambad ka puhtaks?

Ja no niiii tahaks trenni ka teha temaga. Ratsutada. Rohkem vist juba põhimõtte pärast juba, sest tegelikult selliste kõrbeilmadega just pikki ratsapükse jalga tõmbama ei kisu, samas tegelikult mul on praegusel ajal jälle vägaväga suur ratsutamisisu. Kuna viimasel paaril aastal ei ole mu oskused just eriti edasi arenenud, siis ainuke võimalus neid natukenegi tagant ergutada, on võimalikult palju ratsutada. Kui ainult laiskuseuss välja läheks ja viitsimist oleks rohkem. See käib siis peamiselt kõikide teiste hobuste kohta, kellega ma nende aastate jooksul tegelenud olen... sest Albatross on alati esikohal olnud, seega temaga tegelemine mu laiskuse all eriti ei kannata. :)

P.S. Albatross sai täna üle mõõdetud ja lausa 173 (ja pool) tuli ära. Jälle 1,5 cm kõrgem kui eelmine kord. No tegelikult ma ei usu küll, et ta peale 5-aastaseks saamist enam väga kasvanud on, pigem ei olnud viimane kord see mõõtmine võib-olla nii täpne. Suur poiss igatahes, aga minu enda 176-le ta vist järgi siiski ei jõua. :P

P.P.S. Sain Philippe Karli raamatu kätte - saab näha, kas on nii huvitav, kui ma lootnud olen. Kui ainult leiaks nüüd aega lugemiseks...

Suveaeg

2011-06-02T09:59:00.004+03:00

Albatross kolis nüüd jälle Kurtnasse ja mina ka Tartust suveks koju. Nii tore on vaadata, et ta tunneb ennast siin koduselt, leiab kohe esimese päevaga vanad sõbrad üles ja ei ole üldse stressis, muidu ma vist ei raatsikski teda kolida iga aasta.

Transport - oi, ma olin juba täiesti segaseks peast läinud sellele mõeldes. Sest harjutanud olin kõigest paar korda ja seda nagunii võõra treileriga (mitte sellega, millega ta siia sõitma pidi) ning kartsin, mis siis saab, kui asi jälle halvasti läheb. Aga võta näpust, Albatross kõndis esimese poole minutiga sisse. Natuke surus küll peale, kui ma tagumist puud tahtsin kinni panna, aga õnneks kaugeltki mitte kogu jõuga (mille vastu ei saaks ükski inimhing) ja siis ikka otsustas sisse jääda. Kivi langes südamelt, ausõna. Selline rändrahnu suurune kivi vähemalt.

Sadulast saime kah lõpuks lahti, st sellel vahetatakse kogu tope ümber, aga väga suure tõenäosusega saame selle sama ikka sobima talle, sest raam pidi täitsa sobiv olema ja numbri võrra on see laiendatav ka. Nii et kui kõik hästi läheb, saame ükspäev jälle korralikult trenni hakata tegema... vähemalt mõneks ajaks. :)

Muud uudist hetkel pole. Võib-olla ainult see, et ma ikka aeg-ajalt avastan päris naljakaid asju, mis teevad minust sellise hobusekiiksuse inimese.
Mitu korda olen oma märkmikust lugenud sõna "KITTEL" ja esimese asjana mõtlen, et mille kuradi pärast on mul seal Patrik Kitteli nimi kirjas? Hetk hiljem tuleb muidugi meelde, et see on lihtsaks meeldetuletuseks võtta kooli labortööde jaoks valge kittel kaasa, mitte ei viita mingile koolisõitjale.
Teine asi juhtus just üleeile: sõitsin jalgrattaga talli ning lasin ühe lauge mäe pealt alla, käed lahti. Siis kuulsin aga eesoleva maha tagant kellegi murutrimmeri mürinat ja esimese reaktsioonina võtsin kiiresti jälle lenksust kinni: et äkki ehmatab. Alles hiljem taipasin, et jalgratas ju ei karda murutrimmerit. :)

Trennnn

2011-05-22T20:06:00.005+03:00

Okei, kirjutan kiiresti, enne kui mul kõik meelest läheb.

Positiivne on see, et Albatross väga meeldis Annikesele ja sai häästi palju kiita. :P No otseloomulikult, ta on lihtsalt selline vahva ju. Muidugi tal võrdlusmoment puudus, sest pole meid ju varem näinud ja mu arust hobune nüüd tavalisega võrreldes niiiiii super ei olnud, aga ma ei kurda ka ja no mul on ikka alati hea meel, kui Albatross kellelegi meeldib.

Esimene päev tegelesime nii 50/50 hobuse ja minuga (või pigem 25/75). Selles suhtes oli jälle väga hea, et uuel treeneril puudub alati igasugune eelarvamus õpilaste kohta ja siis saigi kõigepealt tähelepanu pööratud nendele kõigekõige põhilisematele ja olulisematele asjadele. Ja mis on kõige olulisem? Loomulikult istak. Kusjuures nii katastroofiline ei olnudki olukord, kui ma ise olin kartnud (pidevalt üksi sõitmine üldiselt ikka teeb oma töö), aga samas sai siiski päris mitu asja meelde tuletatud, mida ma valesti kipun tegema ja paar uut nõuannet ka.

Põhilised olid käed - neid võiksin natuke kõrgemal hoida ja kuna Albatrossil on suhteliselt jäme kael, siis ka natuke rohkem laiali. Randmed pean sirgeks ajama - see on väga nõme komme, millest ma olen täitsa teadlik, aga raske lahti saada - ja tekitama hobusele sellise kindla koha, kuhu ta minema ja püsima peab. Nagu alati pidin ka ratsmeid lühemaks võtma ja kui alguses Albatross selle peale liiga toetuma ja sikutama jäi (mistõttu mul see ratsmete lühendamine ka alati keeruline on), siis mingi aja jooksul nagu ei pannud seda niiväga enam tähele. Nii et ilmselt läks midagi paremaks. :)

Ja siis oli kergendamine, mida tehes ma peaks ülakeha rohkem ette suunama. See on selline kahe otsaga asi, mille üle ma ei ole veel päris selgusele jõudnud. Ühest küljest ma olen väga palju tegelenud sellega, et MITTE vajuda ette - noorte hobuste puhul selleks, kui nad vähe äkilisemaid liigutusi teevad; Albatrossi puhul selleks, et ma tema esiotsale vajumist ei soodustaks + on ÜKS asi, mida tehes mul kipub ka ratsutades selg valutama ja see on niimoodi ettekallutatult kergendamine. Samas teisest küljest - selline kergendamine parandas tunduvalt mu sääre positsiooni + Albatrossil, keda pigem peab kogu aeg liikuma ergutama, oli võib-olla lihtsam liikumises energiat säilitada, sest mida tahapoole ülakeha viia ja sügavamalt istuda, seda rohkem see ju hobust pidurdab. Igatahes ma vähemalt proovin mingi aeg niimoodi sõita ja vaatan, kuidas see mõjub nii mulle kui hobusele.

Täna ma suutsin mingil imekombel eilseid asju meelest pidada ja enam-vähem istuda seal nii nagu õpetati, seega keskendusime seekord rohkem hobusele. Ta arvas, et ma võiksin vabalt Albatrossilt natuke rohkem nõuda - ta on selline tore ja tubli, kes teeb kõik ilusasti ära, aga sellest ei piisa... et tuleb rohkem küsima hakata, et ta enda keha aktiivssemalt ja õigemini kasutama hakkaks, suurem liikumine jne, sest muidu ei hakka keerulisemad harjutused kunagi samamoodi hästi ja lihtsalt välja tulema.

Põhiline asi, mis mulle terve see nädal on probleeme valmistanud, on see, et Albatross on päris korralikult sääre taga. Üldiselt ei pruugi ta just kõige aktiivsem hobune maailmas olla, aga sääre peale (ja no vajadusel vahel korraks stekikoputusega aidates) olen ma ikka peaaegu alati ta tunduvalt paremini reageerima saanud, kui praegu. Muidugi esimene kahtlus langeb sadulale, aga samas ma ise ei tunne, et ta ei TAHAKS liikuda, vaid et ta lihtsalt ei ole piisavalt tundlik selle peale. Ma ei teagi, natuke nõutu selle koha pealt... Aga eks näis, ehk on mööduv nähtus.

Traavis tegime siis rohkem painutamist mõlemale küljele, mis oli täitsa okei, kui välja arvata see, et kohati jäi paindevahetuste ajal vasakule ratsmele kangutama. Säärte eest küljele liikus ja painutas samas suhteliselt korralikult. Mingi aeg trenni lõpu poole soovitas Annike mul kannuseid proovida. Mul see mõte neid Albatrossile tutvustada (no tegelt 1-2 korda olen varemgi kasutanud) on juba ammu, aga siis on täpselt alati mingi mõõnaperiood alanud ja olen mõelnud, et pole mõtet sellise uue ja tundliku abivahendiga hakata katsetama, enne kui ta teatud asjadega jälle ilma vaevata hakkama saab.

Kannuse point pidi olema selles, et puudutada hobust sellega suhteliselt madalalt, misjärel ta kõhulihaseid pingutab ja selle tulemusena siis selg tõuseb üles ja siis juba hobune loomulikult liigub paremini jms. Kõlab täitsa loogiliselt, ainult kahjuks Albatross on sellise.. pisut jäiga seljaga, mulle tundub. See väljendub selles, et tal sinna lihased eriti tekkida ei taha + nt sellest kõhulihaste pingutamise harjutusest, kus sõrme või steki käepideme või millega iganes hobust kõhu alt puutuda/survet avaldada, ei arva ta kah suurt midagi. Vahel tõstab oma selga õige pisut, aga selline konkreetne reaktsioon praktiliselt puudub, seega pole ime, et temas ka sellise kannuse märguande peale (mis peaks ju samal põhimõttel toimima) vääääga suurt muutust ei toimunud. Aga ega ma seda oodanudki, et see üks nädalavahetus temaga mingit imet teeb - ma ju tean, et ta on vähe keeruline hobune mu jaoks. Aga kui kasvõi sammhaaval asi edasi liigub, siis on juba eesmärk täidetud.

Üldkokkuvõttes jäin rahule, enda koha pealt sain tunduvalt targemaks ja hobune oli ka vähemalt teisel päeval juba alguses sama hea, kui esimese päeva lõpuks, nii et sai porgandit küll. :)

Aga praegu proovin siis kõigepealt endalt mõned nõmedad istakuvead välja harjutada ja kui ma enam nendele iga kell mõtlema ei pea, siis võib-olla jääb natuke rohkem aega ka hobusega tegeleda. Kuigi hetkel mulle tundub, et enda istaku paika saamine on küll VÄGA oluline, aga samas ainult esimene ja kõige kergem etapp. Ma poleks kunagi arvanud, et ma seda ütlen, aga praegu on mul küll selline tunne, et enda vigu on palju kergem parandada kui Albatrossi omasid. Võib-olla sellepärast, et tema probleemidega olen ma juba niiiii palju tegelenud ja lihtsamatele ka lahendused leidnud, on jäänud sellised suuremad ja raskemini lahendatavad probleemid. Aga enda olen üsna unarusse jätnud ja liiga vähe proovinud midagi parandada, seega siin saab alustada hästi kergetest muudatustest, mis juba vähese töö abil hakkavad peaaegu iseenesest tulema.

2011-05-20T00:51:00.006+03:00

Et jumala eest homseks (või tänaseks, arvestades asjaolu, et kell on juba 2 öösel) arvestuseks õppimist vältida, otsustasin blogilt natuke tolmu pühkida.

Sadulaga on lood nii nagu varem, see tähendab, et hetkel on ta kasutuskõlbmatu ning seetõttu ilmselt on ka kirjutamine nii unarusse jäänud. Kuigi ma olen tegelikult väga aktiivselt üritanud Albatrossile mingeid trennivõimalusi välja mõelda (kordetamine, töö käekõrval, ohjamine ja viimasel paaril nädalal peamiselt vabalt jooksmine chamboniga), siis väike motivatsioonikadu siiski tekib nii pika ratsutamisepausi juures. Kui nüüd kõik hästi läheb ja me üsna varsti suveks Tallinnale lähemale saame kolitud, siis on ehk väheke suurem lootus saada see sadul ümbertopitud. Loodan väga.

Vaesekesel oli talvekarva sees ju täitsa auk külje peal, sest ratsasaabastega ei olnud eriti tore suurte miinuskraadidega sõita, aga mu talvesaabaste karvane äär vist hõõrus teda veidi. Nüüdseks on Albatross tegelikult juba peaaegu suvekarvane ja sellist jubedat poolkarvutut laiku enam näha pole.
Siiski, siiski - sellel nädalal olen juba mitu korda Albatrossi selga jõudnud üle pika aja. Ma ikka mõtlesin, et väga tore oleks vahelduseks kelleltki trenni saada ja väga suur ebaõnn, et meil see siiani õnnestunud pole - seega proovisin tema selga mõnda tallisadulat ja leidsin vist ühe, millega Albatross loodetavasti end enam-vähem hästi tunneb. Mina kahjuks mitte :D, see sadul on loomulikult hüppesuunaline ja pisut väike, aga hobuse seljaga sobis just see kõige paremini ning hetkel on see kindlasti esimene kriteerium. Tegelikult olen siin teiste hobustega ratsutades nende hüppesadulatega täitsa ära harjunud, aga no mis teha - koolisõidusadulas istuda on ikka hoopis teine asi. Kui esimene päev tundus kõik väga puine ja imelik (too päev proovisin ka alles sadulat nr 1, mis kõrvalt tundus hea, aga selga ronides vajus hoopis kehvemasse asendisse), siis täna ja eile oli Albatross sadulaga nr 2 juba täitsa viisakas sõita selle kohta, et nii pikk paus sisse on jäänud. Ja kui midagi ootamatult jälle vahele ei tule, siis saame äkki nädalavahetusel trenni kah. :)

Mis veel uudist... Sebastianiga tegin eelmine nädal oma viimase sõidu. Ta oli täitsa tore. Kuna mul praegu aga kooliasjadega suhteliselt kiire, hüppetrenne viimasel ajal pole toimunud ja nagunii varsti lähen Tartust ära, siis mõtlesin, et las see tore trenn jääbki siis viimaseks, vahet pole ju kas paar nädalat rohkem või vähem. Eks näis, mis temast nüüd edasi saab, aga tõenäoliselt sügisel teda enam siin pole... ma arvan. Kindel ei saa milleski olla.

Igatahes on mul NIII hea meel, et ma sain temaga see aastake (või pool aastakest) tegeleda, ta on kindlasti üks neist hobustest, kes mul paljude aastate pärast ikka veel meeles on. Teda võib lugeda ka selleks hobuseks, kes õpetas mind hüppama (ja vastupidi). Mul käibki see õppimine koos hobustega enamasti, ega ei ole sellist luksust kõigil, et schoolmastereid jalaga segada on. Aga koos õppimine ongi mitmeski mõttes palju huvitavam, mis siis, et aeganõudvam ning enamasti vigaderohkem.
Natuke kurb on muidugi ka, aga õnneks ma õppisin juba peale oma esimest "südamemurdmist" , et hobused tulevad ja lähevad ja sellega tuleb juba varakult arvestada, seega loobumine polegi enam nii raske. Ja selle esimese südamemurdjaga läks ju õnneks lõpuks nii hästi, et tänaseks päevaks on temast mu lahutamatu kaaslane saanud ja rohkem pole selliste jaoks kahjuks hetkel kohta, seega... ma loodan, et Sebastianist saab ka ühel päeval kellegi jaoks just taoline sõber :)

Tuuli pilt

... ja üks vana pilt eelmisest aastat.

2011-05-01T17:49:00.008+03:00

Albatrossi selg pole ikkagi parimas korras hetkel, mistõttu tuleb jälle ratsutamisega vahet pidada. Viimased paar kuud olen nagunii minimaalselt sinna selga roninud, aga tundub, et sedagi on liiga palju - seega nüüd enne ei toimu vist midagi, kui sadula ükskord korda saame. Ja millal see juhtuda võiks, ei kujuta ma kahjuks ette. Väga kurb. Väga väga kurb.

Albatross ise on muidu uskumatult tubli :) Vahepeal oli maatööst väike paus, aga täna jälle proovisime harjutused läbi teha - tegime õlad sees ja õlad väljas, kolmes jäljes ja neljas jäljes, travers ja renvers ja kuna nii hästi sujus, siis lõpuks ühte pidi küljendamist ka (mis muidugi ei ole väga raske, kui travers/renvers selged on). Ei mingit probleemi. :)

Üritasime isegi teha rajal üleminekut õlad sees - tagumik sees (ehk travers). Käekõrval töötades on see mu meelest üks keerulisemaid asju, kuna kui tavaliselt jään ise traversi juures paindest väljapoole kõndima, ja saan seda taguotsa aidata natuke teisele poole liigutada, siis selle harjutuse juures peab hobune ennast minu poole painutama. See tähendab, et mul ei ole mitte mingit võimalust tema taguotsa kontrollida, vaid ta peab selle ise sisse, minu poole tooma. Mis põhjusel ta seda üldse tegema peaks? Ainuke võimalus ongi tekitada kõigepealt õlad sees liikumisega sobilik paine sissepoole ning seejärel õlad välja rajale viia, painet aga säilitades. See on keeruline, aga KUI hobune selle painde säilitab, siis tulebki taguots automaatselt sisse.

See tekitas väheke segadust meis mõlemas ja esialgu Albatross lihtsalt ajas ennast sirgeks, kui ma õlad rajale suunasin, aga hiljem mingil põhjusel tõepoolest tõi selle taguotsa rajalt sisse! Ma ausalt öeldes ei saanud isegi päris hästi aru, MIKS ta seda tegi - ta ei säilitanud seda painet nii ühtlaselt, kui ma seda ideaalis ette kujutasin, seega ei tulnud harjutus kindlasti päris korrektselt välja... aga mis see teda lõpuks ikkagi õigesse, soovitud asendisse juhatas - ei teagi. Aga ehk see selgub järgmistel kordadel.

Ja teine lugu on sellest, kuidas me karjamaal ohjamas käisime. Siiani olen seda ainult maneežis teinud ning kuna ta ikka pöörete peal kippus nii ühele kui teisele poole alati ära vajuma (kuni sein ette tuli ja asja päästis), siis ega ma eriti sellisel avaral väljal ohjamisest väga suurt õnnestumist ei lootnud - sest seal pole ju kuskil seinu, mis appi tulevad + kindlasti igasuguseid huvitavaid asju, mida vaadata jne. Aga ei, Albatross käitus nagu vana vankrihobune :), selle vahega, et me ikka proovisime ennast painutada ka vahepeal ning kasutasime vahepeal selleks osaliselt topeltkorde võtteid. Päris topeltkorde (st et Albatross jookseb ringil, teine korde üle selja või tagumiku tagant) talle väga ei istu, nagu ka tavaline kordetamine mitte. Niimoodi ohjamise vahepeal aga saab väga edukalt hobuse kuhugi poolringile suunata, et ta ennast vähe painutaks, ja siis jälle sirgeks ajaks. Näiteks päris ilusasti tulid välja serpentiinid, mina sain suhteliselt sirgjoones keskel samal ajal kõndida, kui Albatross kordamööda ühel ja teisel pool mööda kaarjooni traavis.

Jõudsin ka järeldusele, et abivahenditest oleks kõige otstarbekam ikkagi chambon vist. Kuigi ta võiks natukene pikisuunalise painutamise koha pealt kuklast järeleandlikum olla, siis see ei ole ikkagi asi, mida mu arvates väga mingite nööride ja survega õpetada saaks. Selleks on vaja hoopis mul endal ratsutades targem ja tundlikum olla.
Aga chambon võiks ideaalis aidata teda kordel või lahtiselt joostes ette ja alla suunata, kusjuures sellel on märkimisväärne surve ka kuklale, mis mulle teoorias palju rohkem meeldib, kui surve suulisele. Albatross oskab kuklasurvele päris ilusasti reageerida. Ja mis ikkagi suulist puudutab - siis tekib surve suunurkadele, mitte tundlikute igemete peale nagu nt libisevate või liiga madalale kinnitatud külgratsmete puhul... jah, chambon on vist parim variant.

Ma pole küll kindel, kust ma sellise asja omale kiiremas korras saada võiksin. Kui kellelgi on mingeid vihjeid, siis need on teretulnud.

Sebastianiga on viimastel päevadel jälle paar trenni olnud, mil ta juba kohati täitsa mõnus on tundunud. Vahepeal läks asi ikka päris keeruliseks, aga nüüd liigub jälle ülesmäge - ta ei hakka suulisega võitlema niipea, kui mingit õrna survet tunneb, vaid vahel isegi on nõus sellele natuke toetuma (positiivses mõttes, st pehmelt, mitte jõuga sikutama nagu vahepeal kombeks).

Pildid on Tuuli tehtud, aitäh talle :)

2011-04-24T19:40:00.007+03:00

Kevad on mõnus, kui välja arvata see, et täna metsa vahelt jalutamast välja tulles saatis meid juba üks korralik kihulasteparv. Kallale veel ei tulnud, aga nagu magnetiga olid see parv umbes poole meetri kaugusele Albatrossi peast tõmmatud ja ei jäänud sammugi maha meist.

Hobused hakkavad ka vaikselt "talvekopli" piiridest välja trügima ja suurele karjamaale uitama minema, lootuses midagi värsket hamba alla leida. Mis tähendab, et kui enne said hobuse 5 minutiga karjamaalt kätte, siis nüüd tuleb vähemalt 15 minutiga arvestada. Eriti minul, sest noh, näiteks neljapäeval, kui kogu kari oli siin...:

...siis kus oli Albatross?

Piisavalt kaugel, et pildile ainult pisikese täpina jääda. Hea, et ma vähemalt teda seal taga märkasin, sest selle ajaga, kui ma riideid vahetasin, oli ta veel kaugemale kuhugi küngaste ja võsa varju läinud, nii et kui ma poleks umbkaudu teadnud, kus ta on, oleks ennast segaseks vist otsinud. ;) Igatahes suutis ta oma uurimusretke käigus karjamaa ainukese rohelise lapi üles leida, nagu näha, nii et mission accomplished:

Aga tegelikult pole mul selle vastu midagi - ongi tore kui loomad nüüd jälle vahelduseks jalad kõhu alt välja lükkavad ja ringi uitavad selle asemel, et päev läbi heinarulli juures seista. See on see suure karjamaa võlu ja põhjus, miks sellise olemasolu tallis minu (või rohkem küll Albatrossi) jaoks niiiiiii tähtis on.

Seoses kevade tulekuga on mul juba umbes pool hobust puhtaks ka pestud. ;) Eile peale trenni leotasime kaela ja rinnaesist, täna pesime selja kah ära. Kusjuures Albatross seisis lahtiselt maneežis, nöör ümber kaela, mis oli päris tähelepanuväärne, kuna ta ei ole just eriline veesõber kunagi olnud. Aitas võib-olla see, et vesi oli leigepoolne, mitte täiesti jahe. Ja noh, eks tal on ikkagi palav ka juba. Talvekarvast pole täiesti lahti veel saanud ja päike ikka kütab viimastel päevadel hoolikalt, nii et juba vähese liikumise juures läheb tal nahk niiskeks. Karjamaale pääsedes on märja hobuse esimene reaktsioon muidugi esimesse tolmulohku pikali heita, aga mis seal ikka. Vähemalt on muda seekord väga kiiresti tervelt karjamaalt kadunud ja seoses nii kuiva pinnasega on Albatrossi väike prei (mis talvel jooksul 100% ära EI kadunudki) kah lõpuks peaaegu läinud.

Aga.. täna siis isegi ratsutasime vahelduseks. Oli nii ja oli naa, aga trennist vist praegu lähemalt ei hakka kirjutama. Pärast käisime siis korraks metsa vahelt jõe äärde ja tagasi. Eile muuseas käisin Sebastianiga samas kohas, kappasime seda pikka sirget galopis, kõik oli nii ilus ja tore, et kohe tuli meelde, miks ka maastikul tegelt vahva käia on. Albatrossiga, kes on natuke suurem jänku kui Sebastian, läksime esialgu küll traavis, sest ega see mingi ohutu rada pole ju. Nägime ühte tädi, kes puude ümbrusest mingeid oksi vist korjas, siis põllul kündvat traktorit, kraavist lendu tõusvaid pardikesi ja igasuguseid vähemtähtsaid kolle. Kui partidest möödas olime (need tõusevad sealt IGA kord suure pladinaga lendu, kui hobusega mööda minna), siis julgesin pisut galoppi ka teha ja sujus täitsa ilusti, kuni Albatross lihtsalt seisma jäi, sest metsaservas paistis mingi vana heinarull. Seal läks ikka natuke aega, enne kui mööda saime, aga kiiret ju ei olnud... ja tagasi tulime juba vaba ratsmega jalutades. :)

Vähem või rohkem olen ikka temaga maatööd teinud ja ka kordetanud. Asi hakkab sinnamaale jõudma, et ta suudab päitsetega mõlematpidi kordel ilusasti ja sirgelt joosta, kui tahab. Alati ei taha, sest ikka on vahepeal vaja ringi vahtida või mingil muul põhjusel natuke rohkem pingesse minna ja siis läheb veidi nihu jälle - kael sisse, taguots välja jne. Aga muidu on tubli. Kui ta nüüd üsna stabiilselt niimoodi nõus jooksma on, siis tahaks tegelikult midagi lisada, aga ma ei tea veel mida. Külgratsmed või ma ei teagi... Et ta natuke rohkem keskenduks ja töötaks, siis äkki hakkab kunagi õigeid turja-/seljalihaseid ka kasutama, mida tal hädasti vaja oleks. Aga ma päris täpselt ei tea veel, mida ja kuidas... peab mõtlema. Igatahes peab see toimuma hästi rahulikult ja tasapisi selleks, et mingite vidinate kasutusevõtul kordetamise kvaliteet ei langeks ja ta jälle vana rada mööda valesid harjumusi omaks ei võtaks.

Lõvi

2011-04-18T18:10:00.003+03:00

Täna oli päris tuuline ilm ning kui ma Albatrossiga talliuksest välja astusin, et ta karjamaale viia, veeres meie poole suure hooga üks suur must ümmargune lõvi. Vahemärkuseks nii palju, et mul on komme kõiki Albatrossile hirmsaid asju lõvideks nimetada - kes ikka igale lendavale/liikuvale/lehvivale erineva kuju ja erinevast materjalidest leiduvatele esemetele nimesid mõelda jaksab. Ühed lõvid kõik ju.
Igatahes tuulehoog vaibus, lõvi jäi otse meie nina all seisma ja Albatross ei teadnud, kuhu hüpata. Purises ja värises oma 4 jala peal otsustusvõimetult tükk aega (okei, tegelikult toimus kogu see lugu vaid mõne hetke jooksul, aga ikkagi). Ikka vägaväga hirmus oli. Kui ma lõvi õigetpidi maha panin, siis oli Albatross aga vähem kui 1 sekundi jooksul juba ninapidi seal sees. Loomulikult on peale trenni hobusel janu ja kust mujalt siis vett otsida, kui tuttavast karjamaa veeämbrist. :) Kes see siin neid lõvisid nägi?

Aiaiai

2011-04-17T21:38:00.004+03:00

Tänane postitus tuleb küll Sebastianist (sorri, Albatross), sest meil oli võistlus number 3. Ei läinud hästi, aga ma olen juba nii palju jõudnud selle peale mõelda, et tahaks midagi kirja ka panna.

"Ei läinud hästi" tähendab siis seda, et ta tõrkus korra, tõmbas 2 latti alla ja oli väga kole sõit kah.

Esiteks olen ma ise väheke ilma ajudeta - eelmine võistlus läks ilmselgelt liiga hästi ja siis ma täna unustasin põhiasjad ära, hakkasin seal üle mõtlema, tegin kõik enda ja hobuse jaoks võimalikult raskeks ja no... SEE on see, mis mulle võistluste juures ei meeldi. Pole tegelikult võistluse, vaid ikka mu enda süü, aga seda vist juhtub päris paljudel, et on ainult peas võistlus, võistlus, ja see ununeb nagu ära, mis hobusele hea on või milleks ta võimeline on vms. Ühesõnaga pingutasin üle. Ja kui ma pärast vaatasin seal teisi sõitjaid, kes oma noorte hobustega ilusad rahulikud sõidud tegid (mis siis, kui mõni latt alla tuli), vajadusel pöörete peal korraks traavi võtsid, jms, siis mul hakkas vähe piinlik lausa... Tagantjärgi kahetsengi tegelikult seda kõige rohkem, kuidas MINA sõitsin. Hobusel oli ka ebaõnnestumisi, aga tema eksimusi on palju lihtsam andeks anda kui enda omasid.

Teine asi on see, et peab ta korralikumalt liikuma saama. Eelmine kord sõitsime ka muidugi raja suhteliselt aeglaselt läbi, aga kuna eesmärk oligi lihtsalt rada lõpetada, siis ma nagu väga ei sudinud ise midagi ja ei tundnud, et ta otseselt tuim säärele oleks olnud. Seekord aga küll. Kusjuures, trennides olen tegelikult päris palju üleminekuid ka galopisiseselt nt teinud, ja isegi soojenduplatsil tegi päris erksaid samme vahepeal, kui nõudsin. Aga võistlusväljakul oli ikka liiga palju uut ja huvitavat ning Sebastianil läks ilmselt meelest, et hoo pealt on kergem hüpata. Nii et sellega saab trennis veel mängida palju ja nüüd kuivemal ajal oleks kindlasti vaja maastikul kah vahepeal saba sirgu lasta :) (Albatrossil kusjuures ka, ainult et Albatrossi saba kipub vahel liiga sirgeks minema)

Kolmas asi on ratsastus üleüldiselt, millega ma olen ka vähe ummikus hetkel. Teatavasti on Sebastian vahepeal kellegi teisega ka trennis käinud ja peale seda meil tavaliselt väga hästi ei suju. :P Noh, ikka sõidetakse ju natukene teistmoodi ja noore hobuse jaoks kindlasti pisut keeruline ka, kui üks ratsanik nõuab ühte, teine teist asja jne. Aga siis kui ma ikka kätte olen võtnud ja paar korda järjest "oma käe järgi" kergeid ratsastustrenne teinud, siis on kõik jälle tip-top ja võib rahuliku südamega hüppetrenni minna. Nüüd viimased nädalad aga olen temaga üsna aktiivselt ise sõitnud ja teistega on ta võib-olla ainult mõne üksiku korra trennis käinud - ehk siis teoreetiliselt peaks koostöö just hästi sujuma... aga mida ei ole, seda ei ole. Ei tea, kas tema on muutunud või teen ise midagi teistmoodi, aga pole nagu päris see, mis tahaks. Ja no ei saa kedagi teist ka süüdistada, kui peamiselt ainult mina temaga sõidan.

Ja neljas asi on siis see tõrkumine. Seda ma ei oskagi kommenteerida - et mida ma oleks teisiti pidanud tegema, et ta sinna okseri ette seisma poleks jäänud. Muidugi oleks ta pidanud natuke rohkem liikuma, aga no kui ei lähe, siis ei lähe. :P Samas ta ei ole üldse selline tüüp, kes "otsiks põhjust, et mitte hüpata". Sest järgmisel ringil läheb ta sellesama takistuse alla KÕIGE võimatumasse tõukekohta, jääb enam-vähem seisma ja siis lendab mingi suure (ja ilmselt väga ebamugava) hüppega sealt üle, kui 100x lihtsam oleks jälle tõrkuda. Aga noh, see selleks. Peame kollidega harjuma veel ja noh.. jah.

Tegelikult ma selle tulemuse üle esialgu väga masenduses ei olnudki - õnnelik muidugi mitte, aga kõigil tuleb ju halvemaid päevi ette. Tagantjärgi mõeldes sain aga ikka üsna kurjaks ja üldse mitte nende karistuspunktide, vaid enda peale. Kuri sellepärast, et ma absoluutselt hobusega ei arvestanud ja see on ikka väga kurb, sest ma ei taha olla selline ratsutaja.

Kuna see probleem aga pole kinni mitte ratsutamisoskuses, vaid ainult suhtumises, siis saan ma 100% lubada, et KUI me veel kunagi võistlema peaks minema, siis seda viga ma uuesti ei tee. Ausalt.

"Every block of stone has a statue inside it and it is the task of the sculptor to discover it." - Michelangelo

2011-04-15T20:33:00.006+03:00

Nagu näha, siis blogimisisu on viimasel ajal allpool igasugust arvestust. Pole nagu olnud ka midagi uut ja huvitavat, millest kirjutada. Albatrossiga olen sõitnud üsna vähe ja ratsutamisoskus annab kahjuks endiselt kõvasti soovida, seega jah...

Täna tegime jälle maa peal tööd ja pean kiitma, et õlad sees harjutusega olen juba täitsa rahul. Kui ikka millegi kallal vinguda, siis paremat pidi ta veidi kipub rajalt (st sellelt joonelt, kus ta püsima peaks, ükskõik kas see on siis maneeži servas või keskel) sisse tulema liiga, aga see on täiesti loogiline, kuna mis teda seal rajal hoida aidata saab? Loomulikult välimine ehk antud olukorras vasak ratse; ja seda me teame ju kõik, millised suhted Albatrossi ja vasaku ratsme vahel on. :) St et kui talle nii paremini sobib, siis ta ei pruugi eriti sellele ratsmele reageerida ja ongi sissetrügimine käes. Aga ma pean siiski ütlema, et seda on minimaalselt ja tegelikult tegi ta seda harjutust täna peaaegu et suurepäraselt. Aga ega midagi - siis edasi hakkame traavis harjutama.

Keerulisem on lugu, kui proovime renversit. Tagumikku suudab ta ilusasti ühele või teisele poole viia, aga painde hoidmine pole nii lihtne. Probleem tundub siinkohal olevat selles, et kui ma tahan teda endast eemale painutama saada, siis on mul ju jälle pmst AINULT see ratse, millega midagi teha. Sisemist (st hobuse painde poolset ehk antud harjutuse puhul minust kaugemal olev hobuse külg) säärt ju teatavasti maatööl millegagi asendada ei saa, aga ainult ratsmega midagi vusserdades on jälle kõige lihtsam asja tuksi keerata.
Taaskord on tegelikult asi päris loogiline - kui ma ise seisan hobusest vasakul pool ja tahan teda paremale painutada, siis pean kasutama paremat ratset, mis tuleb üle hobuse kaela mulle paremasse kätte. See tähendab, et ratsme surve (kui ma just enda kätt üle hobuse kaela ei vii, mida ma ei tee) hobuse suule tuleb kuskilt sealt hobuse turja kandist ja mõjub ka osaliselt turja/kaela enda peale. Selline ratsmekasutus aga on tagasihoidev ja osaliselt juba indirect rein - seega hoopis teine ja vastuoluline märguanne, kui see, mida ma ratsutades painde saavutamiseks kasutan (nö avatud ehk kõrvale viidud ratse, ilma mingi tagasihoidva efektita). Kaks TÄIESTI erinevas suunas mõjuvat ratsmemärguannet, aga ometi ma tahan, et ta neile sarnaselt reageeriks. Ei, kui täpsem olla, siis ma tahan, et ta maatöö ajal sellele ühtemoodi, seljas teistmoodi reageeriks...? Jeesus, kui keeruline on olla hobune...

Vähemalt antud juhul mulle tundub, et ma enam-vähem mõistan, kus on raskused ja mis neid tekitab. Ja täiesti ausalt ütlen, et sellised põhjendatud probleemid ei ole mulle üldse vastumeelsed. Kui ma saan aru, MIKS mu hobune käitub nii, siis see on lihtsalt osa treeningprotsessist ja õpetamisest ja ma mõtlen midagi välja, et talle harjutust kergemaks teha ja noh - see ongi ju kogu asja mõte! See on huvitav ja tore.
Masendus tekib ainult siis, kui ma ei saa hobusest aru või ei oska probleemi leida/parandada. Siis, kui mul oleks vaja ühte väga tarka ja osavat treenerit, keda aga (erinevatel põhjustel) pole võtta kuskilt.

See selleks. Peale trenni käisime treileris ka, nii poolenisti. Jäin ka rahule, jaaaa. Selle treileriga on väike jama - nimelt sadularuumi puudumise tõttu ei ole kohta, kuhu peale ma Albatrossi jaoks portsu kaera saaks panna, et ta siis söögi nimel oleks nõus natuke aega treileris seisma ja mitte välja tagurdama. Jama selles mõttes, et söögiga oli lihtsam, või noh - täpsemalt öeldes oli söök ainuke lahendus, mida ma tema puhul kasutada sain. Nüüd ei saa, mis tähendab, et ta peab treilerisse minema selle pärast, et mina olen nii otsustanud ja jääma isegi keerulises olukorras usaldavaks ja sõnakuulelikuks hobuseks. Sest ega ta seda treilerit enam niiväga KARDA, aga mingi ebakindlus on kindlasti sees.
Ühesõnaga alguses seisime rambi peal, siis juba pea treileris ja lõpus suurem osa kehast treileris nii, et süüa ei saanud ja ilma minu märguandeta välja ka ei tohtinud minna. Vaene väike Albatross. :) Mõned korrad ta tahtis tagurdada, aga ikka jäi mind kuulama ja jäi seisma või tuli tagasi. Mõned korrad tahtis tagurdada ja tagurdas ka. Välja tagurdamist keelata on täiesti võimatu, seega lihtsalt lasin tal peale seda siis ümber minu väikse voldi peal traavi sörkida, no ikka mitu ringi. Põhimõte siis see, et treilerist väljas peab tööd tegema, treileris sees on hea rahulik. Ja seekord see enam-vähem toimis nii nagu peaks, st lõpus ta ei hakanud omapead välja tagurdama.

Samas ma ei julge jälle väääga hõisata, sest ma olen ju samamoodi ka varem proovinud - siis ta on tasapisi lihtsalt keeldunud uuesti treilerisse sisse minemast. Üks konks on vast selles, et see treilerist väljas "töötamine" peab olema selline, tavaline ja rutiinne asi. Kui see on midagi väga ebameeldivat, hobune läheb pingesse jne, siis ta enam treilerisse kah ei tule. Aga proovisin seda hobuse ringi ajamist hästi pingevabalt ja monotoonselt teha, et tal ei oleks otseselt halb või ebamugav, vaid lihtsalt igav ja tüütu.
Igatahes täna jäin väga rahule progressiga. Mis või kas järgmine kord saab, seda loomulikult ette ei tea. Eks ole siis näha.

Nonii, sai jälle praktiliselt mittemillestki üks lohisev ja üksikasjalik jutt velja venitatud. Aga kui mitte lugejatele, siis mulle on see küll kasulik - pisiasjade lahti kirjutamine paneb mind alati rohkem mõtlema (ja kui hästi läheb, siis ka aru saama).

Limps :) (peale soolakivi söömist)

2011-04-01T20:38:00.003+03:00

Viimased päevad Albatrossiga on möödunud maatöö lainel ja on päris tore olnud. Mul on endal (ja ei imestaks, kui hobusel samuti) mingisugune... väsimus või tüdimus või nõutus või ma ei teagi, kuidas seda nimetada - igatahes ei ole hetkel üldse mingit tungivat soovi ratsutada + tegelikult ootame, et meil sadulat ka vähe sobivamaks kohandataks.

(Täna tegelikult ratsutasin ikka, aga blogi kirjutamisega tegin algust hommikul, enne tallis käimist.)

Nüüd nende päevadega on aga motivatsioon ennast talli vedada jälle suurenenud ja see on igatahes positiivne märk. Albatrossiga olen varem ka ikka maast veidi töötanud, seega kui ma nüüd raamatu järgi mingit treeningprogrammi järgida üritan, siis mõned "peatükid" võime vabalt vahele jätta, sest üht-teist ta juba oskab ja teab. Samas on mõned teised punktid, millele ma varem pole võib-olla suurt tähelepanu pööranud või hoopis teistmoodi õpetanud, ja selliste sisseharjutatud käitumismustrite muutmine on kohati päris keeruline.

Aga ega see mind ei häiri, sest kogu asja mõte ongi proovida ja harjutada ning vaikselt areneda. Isegi, kui ma talle varem midagi teisiti õpetanud olen, siis ei tähenda, et see VALE oli - tol hetkel oli mul ilmselt lihtsalt teine eesmärk ja teised meetodid selle saavutamiseks. Nüüd tuleb aga juurde õppida/õpetada ning teha Albatrossile selgeks, et saab ka teistmoodi. Õnneks on Albatross selles suhtes väga mõnus hobune, et kui tal parasjagu kõik korras ja hästi on, siis ta õpib hea meelega. Isegi kui ta vahel on ehk veidi pikkade juhtmetega (pean silmas nende infokillukeste liikumise kiirust tema peakese ja teiste kehaosade vahel), siis rumal üldsegi mitte ning kui ma ise kõik õigesti teen, siis saab enamasti aru küll, mis ma tahan.

Praegu oleme teinud selliseid lihtsalt samm-peatus-samm üleminekuid, igasuguseid kujundeid ja suunamuutusi. Proovin teda saada lõdevstuma ja õigesti painutama ja voldi peal töötame selle eesmärgiga, et ta sisemise tagumise jalaga täpselt enda raskuskeskme poole astuks, mitte lihtsalt otse edasi ja MITTE liiga palju risti, raskuskeskmest mööda. See on asi, millest ma seljas istudes tükk aega aru ei saanud - et ma ju aktiveerin ta sisemist tagajalga (vasakutpidi sõites siis) ja ta reageerib hästi, miks ma teda siis ikkagi ühtlaselt välimise ratsme peale ja kontakti hoidma ei saa? Aga tuleb välja, et on suur vahe, kas hobune astub tagajalaga aktiivselt enda alla või aktiivselt kõrvale, risti üle teise jala. Albatross eelistab tihti seda viimast, lihtsamat pääseteed.

Ise pean maa peal töötades kõige rohkem silmas pidama seda, et ma hobusele liiga külje alla ei roni. Siis ma ei näe ju üldse, mis toimub, kuidas ta oma keha kasutab jne. Siiani olen seda veidi liiga palju teinud ja kohe tagajärg kah: Albatross üritab sama. Kui mina liigun kaugemale, siis tema kohe poeb järgi - ta ei trügi peale, aga tahab hästi lähedale hoida. :) Nii, nagu ma siiani õpetanud olen, otseloomulikult.

Natuke Sebastianist ka, rohkem endale meelespeaks, et... peaks nüüd siiski end kätte võtma ja ratsastusele rõhku pöörama. Nii kiire on olnud (ja see juba mainitud väsimus kah), aga nüüd kõige lähemas tulevikus mul ehk jääb pisut rohkem aega vahepeal tema jaoks. Viimases hüppetrennis tegime hästi mõnusaid harjutusi, mis aga sugugi hästi välja ei tulnud - ja kõik sellepärast, et polnud head eeltööd all, hüppetrenni soojendusest ei piisa. Kui regulaarselt sõidan, siis on hobune juba täitsa okei, aga kui jälle käest lasen ennast ja piisavalt pole eelnevatel päevadel ette valmistanud, siis läheb hüppamine ka pisut aia taha.

Põhiline tema puhul siis see, et teda naaatukenegi sealt esiotsalt ära saada - see teeks kõik mitu korda lihtsamaks. Tal kehaehitus on natuke allamäge + selline komme ratsme otsa jääda sikutama ning kui seda natukenegi lasta teha, läheb pärast tükk aega, enne kui jälle sellest lahti saab. Täna igatahes sõitsin, tegin üsna lühikese trenni (no meil temaga ongi kõik trennid tegelikult väga lühikesed) ja saavutasime üht-teist positiivset küll. Kui ma nüüd seda režiimi ainult jätkata suudaks, oleks vahva. :)

Kevadepostitus

2011-03-23T22:13:00.005+02:00

Kevad on päris kindlasti käes. :) Mitte sellepärast, et ilm oleks hea või kalender nii ütleks, aga hoopis sellepärast, et isegi Albatross otsustas karvavahetusega algust teha. Esmaspäeval polnud veel midagi aru saada, aga täna lendas puhastades igal pool tuuste ringi - mis tähendab muuseas, et kalender eksis oma kevadekuulutamisega vähemalt ühe, aga võib-olla kahe päeva võrra.

Õnneks jäi mul täna peale trenni tema jaoks pisut rohkem aega, pesin jalgu ja siis nühkisin Albatrossi tema lemmik-kummiharjaga lemmik-kohtadest ja ta vist oli rahul. :) Lakka ja sabasse pihustasin kõvasti palsamit ja needki said ilusaks. Jah, laka-saba koha pealt läheb hobune mul vahepeal üsna metsikuks kätte ära, sest ma ei kammi neid sugugi mitte iga kord, aga vaevalt, et see teda häirib.

Muidu oleme kõverad nagu ikka, aga täna näiteks üsna tublid trennis sellegipoolest. Tegin rohkem galoppi ja galopiletõsteid ka - nende juures kipub ta tihti korraks krampi tõmbama, aga täna oli täitsa hea. Isegi sammust traavile üleminekud olid veidi probleemsemad, sest ta kogu aeg ennetas seda traavile tõusmist ja nii kui sääre vastu panin, tahtis minna... Aga ma ei kurda, sest tegelikult ise tahtsin teda hästi kergelt säärele reageerima panna ja isegi kui ta natuke liiga kaugele sellega läks, siis see on ju väike viga. Seega neid saame järgmine trenn harjutada.

Sellega seoses jälle üks väike mõte, mille ma de Kunffy raamatust leidsin - tema kirjutas, et kui hobune su märguannetele teistmoodi vastab, kui soovinud oled, siis ei ole alati ilmtingimata vaja teda parandada (rääkimata siis karistamisest), sest enamasti on nagunii eksijaks ratsanik (andes arusaamatuid märguandeid), mitte hobune. Kui vähegi võimalik, siis pigem KIITA hobust tema enda initsiatiivi eest kuidagi sulle vastata ja panna ta uskuma, et just seda sa tahtsidki. Positiivne tagasiside on alati kõige parem meetod õpetamiseks!
Muidugi sellist asja ei saa alati ja igal juhul kasutada, sest hobune peab siiski õppima selgeks konkreetsed märguanded ja aru saama, mida ratsanik nendega öelda tahab, aga... minu arust siiski hea idee, mille üle mõelda, ning see minu ja Albatrossi tänane näide sobib siia ideaalselt:

Kui ma töötasin selle kallal, et hobune oleks energiline ja aktiivne ja väga hea reaktsiooniga, ning tema ainuke "viga" oli see, et ta hakkas lõpuks liiga kiiresti liiga kergetele märguannetele reageerima, siis kuidas ma saan talle selle eest mingit negatiivset tagasisidet anda? Ei saa ju, see poleks üldse õiglane hobuse suhtes. Sest tema tegi kõik, mida ma tahtsin, lihtsalt pisut rohkem, natuke lisas omaenda pealehakkamist, mille üle peaks ratsanikul hoopis hea meel olema! Seega kui ta läheb traavile siis, kui mina ainult aktiivsemat sammu tahtsin, ma mitte ei karista, vaid kiidan teda hea reageerimise eest! Ning üritan järgmine kord lihtsalt enda märguannet õige veidi korrigeerida nii, et ta eelistaks traavilemineku asemel sammu aktiviseerimist.

Selline balansseerimise värk on see küll, et kogemata ei õpetakski hobusele märguannetele valesti reageerimist, aga... peab lihtsalt mõtlema ja tunnetama, millal selline käitumisviis sobiks. Tasub ära, kui selle tulemusena on hobune hoopis õnnelikum ja enesekindlam ja julgeb teinekordki oma initsiatiivi näidata.

Ratsutasin ka C-ga, kes oli eriti hea - nii juhtubki vist, kui ühest väga mõnusa liikumisega loomast ratsahobune saama hakkab. :)

Ja Sebastian - temaga oli ju nädalavahetusel võistlus number kaks. Oli veidi edukam, kui number üks. Et saaks kaks starti teha, siis kõigepealt sõitsime pisikest 60 cm-st rada puhtusele kah - tuligi puhtalt ja saime isegi pisikese roosa roseti. :) Teine parkuur oli kahefaasiline 80 cm, väga lahe rada selles mõttes, et võiduhimulistel OLI, kust lõigata ja teha väikseid pöördeid, mitte et lihtsalt võimalikult kiiresti takistused läbi kimada. Aga nii noore ja kogenematu hobuse jaoks nagu Sebastian, olid pöörded veidi keerulised. Kuna ta ei hüpanud kõike just VÄGA kindlalt ja ei olnud teise sõidu ajal ka päris 100% kontrolli all, siis ma otsustasin asja tema jaoks ikka võimalikult lihtsaks teha ning läksin suuuuuure kaarega. Lõpptulemusena oli aeglane sõit, aga mõlemad osad puhtad sellegipoolest, nii et jäin väga rahule.

Pildid on fotoalbumist, kasutaja homenica:

Ma ausalt öeldes ei tea, MIDA ta siin viimasel pildil hüppab. Harjutab vist kõrgemateks sõitudeks...
Tegelikult oli minu viga, ma unustasin natuke takistuse ära, keerasin ta viimasel hetkel õigesse suunda ja ta vist mõtles tõrkumisele... või lihtsalt tahtis ühe pikema pilgu takistusele heita, seejärel igatahes läks enam-vähem kohapealt üle. Hüppe ajal olin vist maneežikatusele lähemal kui sadulale ja hobusele, aga õnneks maandusin õigesse kohta tagasi.

Sünnipäev!

2011-03-17T20:59:00.006+02:00

Nii vähe aega, aga nii palju, millest kirjutada. Lühikokkuvõte siis, kuigi minu puhul sellist sõnaosa nagu "lühi" väga vist ei esine.

Laupäeval oli ALBATROSSI SÜNNIPÄEV! 7-aastane, nüüd võib kooli minna. Aeg lendab, alles ta oli 2 ja pool. Igatahes jäime ööseks talli ja mõned sünnipäevalised arvasid, et talle tuleks tort meisterdada. Õige mõte! See oli tegelikult päris naljakas, kuna kuri omanik ei lubanud talle värsket ja pehmet poest ostetud leiba sisse sööta, siis kõigepealt oli vaja leivaviilud radiaatori peal ära röstida. :D Sellega läks aega, aga lõpuks said leivad valmis ja tort kah, 7 püstise porgandiga ja puha.
Kaunistuseks otsustati sinna paar oliivi ka sokutada, aga Albatross õnneks teab, mis on hea, ning sorteeris (nagu minagi tema asemel oleks teinud!) need mustad junnid hoolikalt oma toidu seest eemale.

Ja Albatross oli õnnelik! Mina ka, sest ta on mul ikka nii vahva...
Aga muud nalja sai kah. Alustame sellest, et neljapäevane hüppetrenn Sebastianiga oli väga lahe. Seekord sai hobune kirja suuuuured plusspunktid, sest igalt poolt läks kenasti üle, kuigi ma olin ise veits saamatu ja jätsin talle võimalusi küll, kus ta oleks saanud väga lihtsalt tõrkuda... Aga ei. Tegelikult minu arust ta ei tõrgugi selleks, et raskest olukorrast ennast päästa. Seisma tahab ainult siis jääda, kui on uus ja huvitav takistus ja tahaks sellega natuke rohkem tutvuda, enne kui üle hüppab. See selleks, too hüppetrenn igatahes oli super - hüppasin nii kõrget parkuuri nagu ma elus varem hüpanud pole. See ei tähenda muidugi, et parkuur kõrge oli, vaid ainult seda, et ma olen siiani väga pisikesi hüpanud. ;) Aga selliste "tavaliste" 60 sentimeetriste takistuste kõrval tundus see rada juba päris korralik.

No ja siis peale seda toredat hüppetrenni (tegelt juba varem) tuli kuskilt mingi vääga veider ettepanek minna Sebastianiga võistlema. Mina ja takistussõit.... ma ei tea, mis ma mõtlesin, igatahes käisin ja põrusin. :D Kartsin kahte asja - seda, et ta tõrgub või et ma unustan parkuuri ära. Siis olingi nende kahe vea vältimisele väga keskendunud ja unustasin ära, et üks tore variant on ju veeeel olemas. Sebastian aitas vähe kaasa, tegi peale hüpet, kui ma veel korralikult sadulasse tagasi polnud istunud, mingi järsema liigutuse väga ebaloogilises suunas ja saigi must lahti. Praegu on juba naljakas kah, aga tol hetkel oli küll veits masendav. Aga me ei olnud seal ainukesed "noored ja lollid" ning õnneks lasid toredad korraldajad kõigil oma vigu parandada ja rada lõpuni sõita - selle ülejäänud osaga võib peaagu isegi rahule jääda. Ah, hobune oli tegelt üldse tubli esimese võistluse kohta (muidugi on 100 asja, mis võiks paremini olla), ei kurda üldse. Video pealt vaadates liikus natuke süldi moodi, aga muidu pole viga. :)

Sebastiani esiots ja taguots EI ole ühe ja sama hobuse omad. Kuskil läks midagi sassi, nii et ta sai torika tagumiku ja sporthobuse rinna.
Hüppamisest ei olegi eriti pilte. Ainult ühest esimesest hädisest (ja pärast piltidelt pealt avastasin, et viltusest :P) soojenduslattaiast.

Kahjuks tasakaaluga on mul tõesti vähe kehvasti. Hüpanud ma küll kuigi palju pole, aga nt pukitavate hobuste seljas ma ju ka väga hästi ei seisa. Vaatan kadedusega selliseid inimesi: http://www.youtube.com/watch?v=DjxBRCabVcw, just tasakaalu hoidmise poole pealt.

Aga siis tegin esimesed (noh, üle pika aja jälle) sammud asja parandamiseks ja läksin üks päev Albatrossiga ilma sadulata sõitma. Päris tore oli, kahjuks aga mu tagumik ei pidanud vastu nii pikale trennile, kui ma teha oleks tahtnud. Aga väga kasulik oleks mulle selline sõitmine küll vahelduseks, õpetab tõesti sirgelt ja otse seal hobuse seljas istuma, selle asemel et kuhugi ära vajuda. Kuigi - kui Albatross millegi peale ehmatama peaks, siis praegusel tasemel ma ilmselt kaoks sealt seljast ikka üsna kergesti ära. Ja mõelda vaid, et kunagi sai põhimõtteliselt kõike ilma sadulata tehtud...

Mu kolm tegelast...

2011-03-03T22:43:00.004+02:00

Mul läks ka masendus täna peale hüppetrenne üle! :) Trennid ei olnud küll Albatrossiga, aga siiski... Sebastian oli tubli-tubli! Kõik sõltub ikka ratsastusest - viimasel ajal olen jälle temaga rohkem sõita jõudnud ja koostöö kah kohe paraneb. Üks tõrge väikse lattaia ette ikka tuli seda esimest korda hüpates - kuigi seekord ma polnud päääris pea laiali otsas ja ikka natuke üritasin mitte lasta tal tõrkuda, aga siiski vingerdas ja jäi lõpuks seisma... aga no loen selle ikkagi enda veaks. Päris 100% kindlasti ei olnud, aga ilmselt oleksin saanud rohkem ise ära teha, et seda vältida.
Aga ülejäänud oli kõik täpselt nii hea, kui sellise noore hobuse kohta olla võiks. Sain üsna ilusti kontrolli ta üle, õppisin ka hobuse järgi natuke ootama (mitte ise ees ära hüppama), kui ta sammu üsna lähedale alla pidi tegema jne... Kui nüüd edaspidi ka nii läheks, siis oleks küll super.

Aga eile sõitsin Albatrossiga ja kui päris aus olla, siis oli ikkagi tema see, kes esimesena jälle tuju heaks tegi, sest see trenn sujus ka hästi. Ma üritasin igasuguse ratsmega juhtimise ära unustada, see eest kasutasin hoolega mõlemaid sääri - sisemist siis, kui ta piisavalt ei painutanud, ja välimist siis, kui ta üritas luuserdada ja taguotsaga välja vajudes vältida keha alla astumist, ja no kokkuvõttes asi toimis. Ei olnud perfect ja sõitsin hästi lihtsaid trajektoore (mitte väikseid volte jms), aga mõned hetked olid ikka vägaväga mõnusad ja selle korraliku sääretöö peale ta isegi täitsa mitu korda vabatahtlikult võttis parema ratsmega kontakti, olles ise ikka enam-vähem õigesti vasakule painutatud ja no sellest mulle piisas, et teda taevani kiita ja õnnelik olla. :)

Ja kolmas hobune - C... noh... jah. Arvas heaks üle pika aja (ja esimest korda nii, et ma seljas olin) jälle oma "võimeid" demonstreerida, mis ei olnud just väga tore idee, otsustasin ma, kui end maneežiliivas istumas leidsin. See tähendab, et ära ta veel ei lähe ja vähemalt järgmine kuu aega on ta mul veel tegeleda, mille vastu mul iseeenesest midagi pole, sest üldiselt ta mulle meeldib - kui just selline seik igapäevaselt korduma ei hakka.

Up and down and up and down...

2011-03-01T18:03:00.005+02:00

Eile võtsin arvutis mingi suvalise lihtsama L-skeemi lahti, jätsin kiiresti meelde ja trenni minnes tahtsin seda proovida sõita. Alguses tegin lihtsalt erinevaid elemente läbi ja noh, väga hull ei olnudki, isegi täisistakus sain vahepeal mõnusalt istuda, AGA... mingi hetk enam ei läinud nii hästi ja lõpuks ma olin jälle üks suur masendus. Albatross arvatavasti ka (kuigi lõpetasime ikka selliste harjutustega, mis tal hästi välja tulid). Mida ma teen, kui mu hobune lihtsalt ei suuda õigesti vasakule painutada?

Ja siis ma mõtlesin, et... oletame, et mingit väga kehva painduvusega last tahetakse panna spagaati tegema. Või kedagi mitte eriti sportlikult andekat tahetakse panna kiiresti jooksma. Ühesõnaga mingi füüsiline nõudmine, mille saavutamine ei ole kaugeltki maailmaime, aga mingil põhjusel just konkreetse inimese jaoks väga raske.
Iga päev sunnitakse selle nimel trenni tegema ja harjutama ning aja jooksul kindlasti asi natuke muutub paremaks, aga kui aus olla, siis - päris eesmärgini jõudmine on ju tema jaoks põhimõtteliselt võimatu? Ja kuigi keegi nüüd otseselt ei SUNNI teda kuidagi vägivaldselt, siis igakord öeldakse ilusasti: palun, ürita natuke rohkem ja nüüd natuke veel. Ja homme jälle. Ja ülehomme ka. Isegi kui keegi ei kurjusta, saab ta siiski aru, et temaga ei olda alati päris rahul ja et vahel valmistab ta teistele natuke pettumust. Tegelikult ta ju pingutab nii palju kui saab, aga siiski: "Tubli, kuid proovi natuke rohkem. Natuke veel. Sellest veel päris ei piisa. Kas sa tõesti ei saa õige pisut rohkem pingutada?" Ja keegi ei mõtle sellele, et võib-olla ta tõesti ei saa.

Hobuste mõtted ja tunded on (õnneks) muidugi väga erinevad inimeste omadest, seda ma tean. Kahjuks ei oska keegi öelda täpselt seda, kui suurel määral need erinevad... ja kui palju seal ka sarnast leidub. Inimesena ma igatahes see laps olla ei tahaks.

Koju jõudes oli tuju vähe normaalsemaks läinud, lugesin raamatut ja siis ma leidsin sealt pildi Albatrossist. Täpselt tema pilt. St joonis sellest, kuidas üks hobune ennast painutamise ajal (või ka niisama) kõverasse võib keerata. Nii et neid õnnetuid ratsanikke ja hobuseid, kes selle kallal vaeva näevad, peab ikka rohkem olema kui ainult meie kaks.
Kahjuks ei olnud seal kirjas, millega seda häda ravida. Oli öeldud vaid, et ratsanik teeb probleemi hullemaks sisemise ratsme ülekasutamisega (tunnistan end süüdi) ja sellega, et ei toeta piisavalt välimise jalaga (tunnistan end süüdi kuni umbes nädala taguse ajani, mil ma avastasin, et see välimine jalg peab seal vähemal sama korralikult vastas olema, kui sisemine, mille ümber painutada püüan). Oli ka tabav lause selle kohta, kuidas taolise hobusega sõita on: "It is like trying to write with a broken pencil." Täpselt nii ongi.

Kuna ma seda välimist jalga nüüd juba natuke kontrollin, siis on praegu vaja ratsme ülekasutamisest võitu saada ning selle käigus välja mõelda, kuidas ma ta nina siis sinna sissepoole saan, arvestades, et ratsme, sääre või keharaskusega ma teda seda tegema panna kas ei suuda või ei tohi. Kuidas siis? Hmm... läheb aina keerulisemaks. Oletame, et nina läheb ise paika, kui ülejäänud hobune korras on - aga kuidas seda saavutada? Hmmmmmm.....

Pean tunnistama, et kuigi ma olen oma erialavalikuga väga rahul, siis ühe eksiarvamuse (nii enda kui teiste peast) võin kindlalt ümber lükata - NII suurel määral ajurakkude pingutust nagu ratsutamise õppimine vajab, veterinaariaõpingud küll ei nõua. :D

PS! Kui keegi peaks kahtlema, siis ma kinnitan, et Albatross on kõigest hoolimata ikkagi maailma kõige parem hobune, isegi kui ma seda igas postituses ei korda. See on lihtsalt elementaarne, Watson!

2011-02-27T22:22:00.004+02:00

Täna oli plaan minna vahelduseks maastikule (ehk talli lähedusse põldudele/radadele, kuna ma kaugele üksi ei julge minna) kolama, AUSALT oli... aga seal, kus inimesed olid lume peale kena raja sisse kõndinud, vajus Albatross igal sammul vähemalt poole meetri sügavuselt sisse. Ja kuna lumi pole enam selline kohev ja pehme, vaid vahepealse sula tõttu kohati kokku vajunud, siis tundus järsku see lume sees tatsamise idee ohtlikult konte murdev (no võib-olla mitte nii hullusti, aga väga ebamugav oli küll ja kindlasti mitte päris ohutu). Umbes 10 meetrit kõndisime, siis tulin hobuse seljast maha ja üritasin teda veenda edasi liikuma, et hangest jälle välja tee peale saada. Mul oli muidugi kerge, mina ju lumme ei vajunud - aga jõudsime ikka mõlemad jälle sileda tee peale ja jalutasime vana tuttava maneeži poole. Veidi kahju, sest see tähendab, et enne lume sulamist polegi põhimõtteliselt võimalik kuhugi minna, kui just jäise tee peal jalutada ei taha.

Aga trenn kujunes nii, et me proovisime jalavahetusi. Jalavahetused on sellised asjad, mida ma praktiliselt üldse Albatrossiga proovinudki ei ole (mõned üksikud korrad nende aastate jooksul ehk), rääkimata siis pidevast harjutamisest ja õpetamisest. Ma tean, et paljud alustavad nendega juba oma 4-aastaste hobustega, eriti takistussõidusuunitlusega ratsutajad, aga tegelikult on õige jalavahetus hobusele ikkagi üsna keeruline. "Õige" all ma mõtlen seda, et hobune vastab ratsaniku märguandele, mitte ainult tasakaalukaotusele, mida tihtipeale jalavahetuste õpetamiseks hobuses provotseeritakse.

Teine asi ongi see, et selle harjutuse keerukus hobuse jaoks sõltub VÄGA palju tema tasakaalutunnetusest. Mõni väga hea tunnetusega (või on see vastupidi, hoopis halb tasakaalutunnetus, kui välditakse kontragalopi jooksmist?) hobune vahetab galopis iga pöörde peal automaatselt juhtiva jala ära ja sellistel pole tõesti ka 4-aastaselt mingit probleemi seda iseenesest sooritada, samas teised võivad samas vanuses ka väikseid volte "valest jalast" sõita ja ei tule mõttessegi midagi ära vahetada. Albatross kuulub kohe kindlasti sinna teisse kategooriasse, mistõttu ma polegi eriti nendega vaeva näinud - teadsin juba ette, et ilmselt me sellega hakkama ei saaks. :)

Ja ega ta ratsastuse poole pealt nagu päris valmis selleks veel ei olegi - nt galopist sammu meil praktiliselt üleminekut ei eksisteeri veel. Sammust galoppi küll, see on hoopis lihtsam. Aga... kuna vahel ikka tuleb isu midagi uut proovida, siis seda ma tegingi, ja peale tänast polegi enam nii lootusetu tunne nende jalavahetuste osas. Mõned korrad ei vahetanud, mõned korrad vahetas ainult esimesed ja mõned korrad vahetas isegi ilusti mõlemad jalapaarid ära. Muidugi ma kasutasin ka osaliselt ära tema tasakaalust välja viimist, aga kuna ma tean, et AINULT tasakaalumuutustele ta jalavahetusega ei reageeriks, siis mingi väike osa tema ajukesest pidi ikka aru saama, et mu sääred kah mingit muutust nõudsid.

Mitte et ma nüüd nendega väga mässama hakkaks, sest basicbasicbasic on ikka oluline ja mida rohkem ma seda paika saan, seda kergemini suudaks ta ka raskemad asjad ära õppida... aga vähemalt tean, et vahelduseks võib ka midagi sellist juba täitsa proovida.

Kuigi ma kogu aeg vingun, et temaga on ikka nii raske ja see pole hea ja too pole hea, siis tegelikult ma vahel unustan lihtsalt teda võrrelda näiteks aastataguse või mitme aasta taguse ajaga. Kõige suuremad probleemid - no need ikka kummitavad kogu aeg, sest neist on nii raske lahti saada, aga üldkokkuvõttes on ta tegelikult ikka ju mõnusam küll. Kõige paremini kusjuures tunnen ma seda siis, kui ma nt vahel harva temaga hüppan (juhtus viimati just paar päeva tagasi). Kui ta vähegi oma jalakesi tõsta viitsib, siis on temaga niinii hea hüpata. Muidugi me hüppame enamasti üsna pisikesi, aga minu arust tekib peaaegu alati selline mõnus koostöö. Ja ma ei saa öelda, et Albatross oleks nüüd palju paremini hüppama õppinud - sest me oleme tegelikult niiiiiiiiiii vähe hüpanud... seetõttu ma olen päris kindel, et see positiivne muutus on just tänu ratsastusele. St ma saan teda enne takistust kokku võtta või edasi sõita, ma suudan rohkem kontrollida tema õlgu või tagumiku, kui need kuhugi vajuma hakkavad, ühesõnaga mul on päris hea kontroll hobuse üle ja mu märguanded on talle ka selged, jõuavad kiiresti kohale - kõik teebki selle asja nii sujuvaks ja toredaks. Loomulikult kui meie võimeid nö proovile panna - kas mingid keerulisemad read või kõrgemad takistused ette laduda, ei oleks asi enam nii lihtne, aga noh... mind ausalt öeldes ei huvitagi see väga hetkel. Ma lihtsalt olen väga õnnelik, kui meie praeguste pisikeste hüppamiste juures see koostöö nii meeldiv on ja võib-olla millalgi ka võtame siis tasapisi midagi keerulisemat ette.

Ma olen nüüd viimasel ajal ka hakanud aru saama, MIKS ma ratsutan ja mis selle eesmärk on: leida koostöö hobusega. See on see, mille poole ma püüdlen ja ükskõik mida ma parasjagu teen: ratsastust või hüppamist või käin maastikul või kordetan või teen käekõrval midagi või kasvõi mängin niisama lahtiselt Albatrossiga - kui ma saan seda teha nii, et mina saan 100% hobusest aru ja tema saab minust 100% aru, siis ongi kõik täpselt nii nagu olema peab! :) Muidugi see 100% on mission impossible, aga... lugege mu eelmise postituse pealkirja.

Ahjaa, treiku oli IKKA veel auto järel, seega ei saanud Albatross tänagi sellest rahu. Ei jäänud ka täna ilusasti sisse seisma, aga edusammud olid küll võrreldes eilsega - tuli väga mitu korda üleni sisse treilerisse ja lõpuks isegi suutis seal kaera süües lühikest aega paigal seista. Ja kui ta välja tagurdas, siis ma lasin tal tagurdada nii kaugele, et pea oli treilerist väljas, aga vähemalt esijalad raudselt rambi peal. See on ka selline väääääga piiripealne asi - kui ma teda liiga takistan (nt sel hetkel kui ta välja tagurdama hakkab, on väga vale otsus nööriga mingit survet avaldada), siis ta lihtsalt tõmbab ennast jõuga eemale, aga kui ma hästi ära suudan tajuda, kus see piir on, siis võin tagurdamise lõpus natuke survet avaldada - et kuule, nüüd aitab tagurdamisest, võiksid hoopis edasi tulla. Ja seekord ma suutsin edukalt piiri mitte ületada. :)

"The pleasure in riding should be found in seeking, not finding, perfection."

2011-02-26T19:27:00.005+02:00

-Charles de Kunffy

Ma ei uskunudki, et eelmine postitus niiii kaua aega tagasi oli tehtud - aga just siis algas see külmaperiood ja ega me seetõttu just eriti tegusad pole olnud. Mõned sammutrennid tegime ja mingi aeg käisime natuke käekõrval ringi jalutamas, mässasime lahtiselt maneežis ja olime niisama toredad, nii palju kui ilm kannatas. Trenniplaanid lõi küll sassi, aga muidu oli kohati isegi hea vaheldus. Kui nüüd tagantjärgi mõelda (-25 kraadi juures ei saanud mõelda: sel ajal oli lihtsalt jube külm). Isegi seda hakkasin mõtlema, et mul pole küll veel talv üle visanud. Kuidagi kähku on läinud. Selliseid miinuskraade rohkem ei tahaks, aga lumi meid üldse ei sega. :) Eriti mitte peale seda, kui mulle eelmise aasta kevadist sääserünnakut meelde tuletati - SEE oli kohutav ja seda ma kardan; talv ja lumi pole üldse vingumist väärt selle kõrval.

Täna avastasin tallis, et treiku oli eilsest saati auto taha jäetud, seega pidin kohe võimalust kasutama ja vaatama, mis Albatross sellest arvab - viimasest treilerisõidust ju juba tükk aega möödas. Kahjuks väga hästi ei arvanud... korraks tuli peaaegu peale, aga seisma ta sinna jääda ei kavatsenud, ja hiljem ei tulnud niigi kaugele. Ma ei oskagi öelda, mida ma ootasin, et ta teeb. Tore oleks muidugi, kui oleks ilma igasuguse probleemita sisse jalutanud, nagu suvel peale harjutamist, aga see oleks vist tema puhul olnud palju tahetud. Igatahes ma otsustasin, et EI hakka mingi hinna eest midagi nõudes talle stressi tekitama (+ seda ma tean kogemustest juba liigagi hästi, et mis puutub Albatrossi ja treilerisse, siis nõudmine ei anna MITTE KUNAGI tulemust), seega püüdsin ta saada sinnamaale, mis mulle hetkel piirina tundus, ehk siis umbes poole kerega sees, patsutasin ja jagasin veidi kaera. Mis seal ikka... eks peab suve poole jälle harjutama hakkama.

Trenniks sättisin endale natuke maalatte, aga lõpuks ei tulnud mulle meelde neid eriti kasutada. :P Mõned üksikud korrad ainult, see-eest pärast teiste hobustega sõites kulusid küll ära. Trenni esimese pooles keskendusin peatus-samm-traav üleminekutele, teises osas tegin ka üleminekuid, aga samas allüüris (ehk siis traavis või galopis). Proovisin kahte erinevat asja: esiteks seda, et vahepeal pikendada hobuse sammu, nii et hoiak ja tempo jäävad samaks. Teiseks proovisin nii, et sammu pikkus ja tempo jäävad samaks, aga hoiak muutub, st vahepeal ette-alla rohkem, vahepeal jälle eest kõrgemaks ja tagajalgadega rohkem enda alla.

Midagi tuli välja kah. Selle hoiaku muutmisega läheb tal natuke mõtlemiseks aega... näiteks galopis kulus vähemalt 6-7-8 fuleed, enne kui ta ette ja alla hakkab sirutama. Natuke võiks ehk kiiremini tulla, aga samas - kui nt skeemides on kolmeks fuleeks vaja ratse ära anda ja hobune peab hoiaku säilitama, siis järelikult pigem las säilitab oma hoiakut esialgu natuke liiga kaua kui liiga vähe. Tagasi nö üles sõitmisega kulub ka umbes sama palju aega... see on tegelikult natuke keerulisem, sest liialt kiirustades tuleb ta küll eest üles, aga ei jookse enam ilusti läbi selja.
Traavis ma ei oska niimoodi arvuliselt samme öelda, aga põhimõtteliselt sama lugu, mis galopis.

Sammu pikendamine, ehk siis põhimõtteliselt keskmine traav või galopp, oli kah nii enam-vähem. Mitte midagi suurepärast, aga... täiesti lootusetu ka mitte. Kergendatud traavis on seda ikka tunduvalt lihtsam teha; kusjuures täisistakus ma isegi vahepeal suudan selle sammu pikenemise ajal istuda, aga hoooopis õudsam on tagasi kokku võtmine. Seda ei ole ma veel kordagi suutnud normaalselt istuda, kohe tunnen kuidas läheb niiiiiii ebamugavaks ja hakkab seljast loopima - ilmselgelt läheb Albatross ka üsna kramplikuks. Kergendatud traavis pole esiteks seda niiväga tunda, aga ma olen ka üsna kindel, et hobune teeb seda üleminekut rohkem lõdvestunult kui täisistaku ajal. Nii et ilmselt tekitan kuidagi talle ebamugavust seal istudes. Aga vähemalt esimene pool (st üleminek töötraavilt keskmisele) on juba suht okei. Muidugi peaks seda keskmist natuke rooohkem nõudma ja nii, aga tasapisi, eksole.

Ma olen kohe kimbatuses selle blogiga :P, iga päev ma ei näe nagu mõtet kirjutada, sest tõenäoliselt läheks liiga üksluiseks ja igavaks, aga pikemate vahede tagant kirjutades on nii palju mõtteid kogunenud, et ei jaksa kõike kirja panna. Nagu praegu... eks nad siis hauduvad mu peas edasi ja kui hästi läheb, siis kunagi jõuavad siia.

EDIT: Oioi, unustasin pilte panna. Kohe tulevad mõned.

Niiiiii suur pea (ja natuke kõrge tagumik) sellel pildil :)

Kiusab Enterit...

"There is no such thing as failure. There are only results." - Tony Robbins

2011-02-12T19:55:00.004+02:00

Ilmad on olnud tormised ja see meile ei meeldi. Kui on suur tuul, siis maneež ju teeb iga natukese aja tagant hirmsaid hääli ja Albatross kardab, eriti kui ühtegi teist hobust meiega koos maneežis pole. Ja kui Albatross kardab, siis ehmatab ta tihti, läheb närviliseks, puudub igasugune keskendumisvõime ja kokkuvõttes ei tule trennist suurt midagi välja.

Täna oli külm, aga tunduvalt vaiksem ilm ja kohe oli parem trenn. :) Viimased paar päeva oleme päris palju sammus tööd teinud ja ma julgen öelda, et ta ongi praegu sammus kõige mõnusam! Enamasti on meie jaoks kõige lihtsam olnud traav, siis mingi hetk saime galopiprobleemist üle ja hoopis see hakkas hästi sujuma - aga samm... samm (kui me just vaba ratsmega sammust ei räägi - see talle muidugi meeldib :P) polegi veel teiste allüüridega võrreldes nii edukas olnudki vist, kui ma õigesti mäletan.

Leidsin kuskilt veel ühe nipi, kuidas võiks teda saada rohkem paremale ratsmele: kõigepealt sõita otse edasi ja hoida mõlema ratsmega ühtlast kontakti. Kui ta siis ennast paremale painutab või pea viltu keerab (mida ta muidugi üsna kohe teeb), siis teha kiire poolpeatusesarnane* asi vasaku ratsme peal, järgi anda ning edasi sõita - et selle peale ta vähemalt PEAKS natuke ennast ettepoole sirutama ja püüdma mõlema! kaasaarvatud siis parema ratsmega kontakti luua. Ja see isegi kohati täitsa toimis, hiljem proovisin sama asja ka ringide-voltide peal, kus hobune paindes oli. Sammus toimis paremini kui traavis, kuna ma väga selgelt tunnen, kuidas sammus need poolpeatused temast paremini läbi lähevad. Traavis ei anna piisavalt efekti.

*Poolpeatusesarnane asi sellepärast, et ma ei ole ikka veel kindel, kas ma päris õigete poolpeatustega hakkama saan. Aga no midagi igatahes toimub vähemalt. Ja tegelikult mind ootab kodus üks raamat, mis mulle poolpeatused selgeks peaks õpetama. Heh, oleks see vaid nii lihtne... aga äkki leian mingi uue vaatenurga siiski. Pean selleks lihtsalt mõni nädalavahetus koju jõudma.

Aga siis - sammus suutsime me ühele poole reaalselt teha sellist asja, et hobune liikus neljas (või kolmes? ma ei pööranud sellele nii tähelepanu, aga külg ees ühesõnaga) jäljes kogu aeg edasi, aga vahepeal vahetasime painet liikumise poole ja siis jälle teisele poole. Ehk siis sisuliselt õlad sees ja renvers kordamööda või õlad väljas ja travers. Rohkem seda esimest varianti, sest esiteks on õlad sees rajal kergem teha kui õlad väljas (sest sein natuke takistab tagumiku välja vajumist) ja renvers ehk tagumik väljas ON parem harjutus kui travers ehk tagumik sees. Sellist arvamust olen mitmest kohast leidnud ja nüüd, kui ma selle Albatrossi kõverusega mässan, saan sellest oma kogemuste kaudu ka väga hästi aru. Selleks, et Albatross rajal kõndides tagumiku sisse tooks, pole muud vaja, kui natuke sisemist ratset tugevamalt hoida ja ongi valmis! Jah - ta tagumik ei TOHIKS selle peale sisse tulla, aga tuleb. Seevastu saada õlad sisse nii, et tagumik välja jääb, aga paine samuti väljapoole - selle jaoks peab ta ikka mu kõikidest märguannetest enam-vähem õigesti aru saama. Selle segase jutu lõpetuseks ütleks, et see oli täiega vinge siiski, et ta sellise asjaga hakkama sai. :) Ühele poole küll paremini kui teisele poole, aga see on alati nii. Järgmine kord proovime õlad sees/travers üleminekuid, ehk siis paine jääb samaks, aga õlad ja tagumik vahetavad pmst nagu pooled ära - üks pool sisse, teine välja ja siis vastupidi. See PEAKS teoreetiliselt lihtsam olema.

Ning kuigi ta traavis ei olnud kaugelt nii hea kui sammus, siis lõpus ma sain ta mingiteks hetkedeks nagu PÄRIS AUSALT ratsmele toetuma. Kontakt oli võib-olla tsipakene tugevam, kui ma harjunud olen, aga samas kõikide "heade" hobustega (ehk siis nendega, kellel on Albatrossist tunduvalt parem väljaõpe), kellega ma sõitnud olen, on samuti see kontakt pisut tugevam olnud. Nii et natuke nagu püüdlengi selle poole nüüd - niikaua, kuni sellest ei kujune välja jõuga ratsme otsas istumine. Aga tegelikult seal on hästihästi suur vahe sees ja seda on võimalik kohe ära tunnetada, kas hobune vajub ratsme peale, või lihtsalt ise hoiab seda natuke konkreetsemat ühendust oma suu ja ratsaniku käe vahel.

Üldiselt traavis on ta ikka sellise kinnise sammuga pisut. Tunnen seljast, et tahaks teda vabamaks saada, aga ei saa. Mulle hakkab tunduma, et ta liikumine võib-olla sõltub natuke ilmast äkki. Muidu võiks ka sadulat kahtlustada, aga viimane kord korde peal ei olnud ka see traav väga hea. Et nüüd on jälle mõned päevad külm olnud ja ehk ta on siis natuke kangem vms, kuigi ma oma arust teen piisavalt pika soojenduse. Täna nt tegin ju pool trenni sammus ära, enne kui traavima hakkasin. Ei tea... eks tal muidugi pole seda väääga lahtist käiku väga kuskilt võtta ka, nii et võib-olla on ta ikka kogu aeg ühesugune, lihtsalt mõne lennukama hobuse seljast tulles tundub mulle kuidagi teistsugune.

Oioi, kui pikaks venib ja ma pole veel hüppetrennist rääkinudki. :) Võtan siis selle lühidalt kokku - seal käisin hoopis Sebastianiga. Ausalt öeldes ma üsna pabistasin ja noh - trenn kujuneski umbes selliseks, nagu arvasin, aga kuna lõpp oli parem kui algus, siis jäin enam-vähem rahule siiski. Esiteks hakkas ta väääga takistustele peale sikutama ja ma ei saanud teda tagasi. Teiseks hakkas ta tõrkuma. St jäi ühe väga pisikese lattaia ette seisma ja hiljemgi paar korda aeglustas mõne uue takistuse ees, edaspidi siiski surudes läks üle selliste kitsehüpetega, kus mul oli tegemist seljaspüsimisega. Sellest kombest on küll kahju, sest kui ma kunagi ammu esimesi hüppeid temaga tegin, siis tal polnud mingit tõrkumist mõtteski - aga ju ta on avastanud, et vahel on nii lihtsam. Aga ma usun, et sellest saab üle, see on selline "kas ma võin korra seista ja lähemalt vaadata seda tõket?"-tõrkumine, mitte "mina siit küll üle ei lähe!!!"-tõrkumine.

Ühesõnaga mul oli väga raske ennast tasakaalustada hobuse edasiajamise (et tal ei tuleks enam mõtet seisma jääda) ja tagasihoidmise (sest ta läks ikka väga lendama vahepeal) piiril. Õnneks ta ei tee mingeid tobedaid pisikesi samme kuhugi alla vms ootamatut, nii et üldjuhul sain suht ilusti kaasa mindud hobusega. Parkuuri sõites küll juhtus seda ka, et me tema liigse hoogsuse tõttu ei saanud järgnevale takistusele peale sõidetud, aga see oli vähemalt alati mu enda otsus, mitte et tema oleks kuhugi ära tõmmanud või mööda jooksnud. Päris trenni lõpus ma tundsin, et ikkagi mingi kontroll ühel hetkel saabus ja siis hakkas täitsa meeldima. Ta on tubli hobune, lihtsalt ratsastada oleks hästihästi palju vaja veel, kahjuks on mu trennid temaga mitmel põhjusel piiratud.

Ahah, tordimaitse käis küll paar korda suust läbi - eriti tookord, kui peale takistust maneežinurk ette tuli ja hobune järsku täiesti ebaloogilise kurvi otsustas võtta. Mina muidugi läksin teises suunas ja seega olin hetk hiljem ikka üsna külje peal tal juba. Sebastian aga otsustas seisma jääda ja ma avastasin, et maneeži sein on minust vähem kui meetri kaugusel - selle toel sain ennast jälle üles lükatud. :P

Hädasti oleks pilte ka siia blogisse vaja, aga mida pole, seda pole. Enda fotoka laadija ja juhtmed suutsin ka koju unustada. Kes teab, millal need sealt kätte saan. Aga parema puudumisel lisan siis ühe eelmise nädala pildi Cinderellast, autoriks Tuuli.

"The greatest mistake you can make in life is to be continually fearing you will make one." - Elbert Hubbard

2011-02-07T23:15:00.005+02:00

Vigasid ei tasu karta, sest need on õppimise jaoks peaaegu et hädavajalikud. Ka ratsutamise puhul ei peaks iga hinna eest hoidma oma hobust vigade tegemisest, see on nagu enda petmine - sa tead tegelikult, et mingite sinu märguannete vms peale vastaks hobune "valesti", seega sa lihtsalt väldid neid ja teed midagi muud. Aga miks? Anna oma märguanded ilusti edasi, las hobune mõtleb ja proovib ja eksib, sest siis on, mida parandada.
Teine asi on muidugi see, et hobuselt ei küsita asju, milleks ta tõesti veel võimeline ei ole. See on normaalne.

See nädal on aga möödunud üsna tegusalt. Esialgu tuli mul mõte Albatrossi trennides natuke rohkem proovida painutada. Et ma olen hästi kinni selles tema otseseks saamises ja siis hoian teda alati pigem natuke liiga sirgena, kui ülepainutatult. Aga mõtlesin siis vahelduseks just teda natuke rohkem panna ühele ja teisele poole ennast venitama - äkki on just see sirgjooneline jooksmine talle kõige raskem ja paindes esialgu lihtsam. Seega üldiselt tegin hästi palju serpantiine ja suunamuutusi, aga siis vahepeal lisasin sekka voldi väiksemaks sõitmise, nii et lõpus oli üsna pisike ring. Mitte nüüd LIIGA pisike ja ma ei leia ka, et ma teda koledasti üle painutanud oleks, aga võrreldes tavaliste trennidega siiski rohkem - enamasti kipuvad meie voldid olema ikka üle 10 meetrise diameetriga. :P

Ja noh, natuke nagu funkas, natuke mitte. Nii õnnetut trenni, nagu mu eelmise postituse eel oli, pole meil küll rohkem ette tulnud, nüüd on ikka selline keskmine Albatross tagasi. Aga... jah... selle painutamisega. Ma olen oma vasaku säärega nii palju tööd teinud, et nüüd kui ma nt voldil sisemise ratsme järgi annan, siis ta säilitab sääresurve peale selle vasaku painde läbi keha, aga no see nina läheb ikka kohe parema ratsme suunas välja ja tulemusena on eest kõver jälle. Ma üritan küll seda paremat ratset niiiiii ühtlaselt ja paraja tugevusega hoida kui võimalik, aga niipea kui ma vasakult poolt teda enam nö kinni ei hoia, üritab ta paremalt poolt ratsmele järgi anda vms, ISEGI siis, kui ta jätab ülejäänud keha vasakule poole paindesse. Miks ta sealt järgi tahab anda, miks ta ei lepi lihtsalt selle kontaktiga, mis on? Niimoodi interneti teel on see ilmselt nagu hüüdja hääl kõrbes :P, aga kui kellelgi on MINGEIDKI soovitusi, siis need on väga teretulnud!

Nädala lõpus saime siis aga sadula üle vaadatud ja nüüd viimased trennid olen püüdnud teda lihtsalt hästi palju edasi ja suurte mõnusate sammudega liikuma saada, et natuke turja kõrvale jälle lihast kasvatada selleks ajaks, kui tal sadulat ümber toppima hakatakse. St, et see vajab väikseid kohendusi, aga raam pidi sobima, nii et loodetavasti me seekord jälle uue sadula teed minema ei pea. Kui lihtsalt saaks toppimisega paremaks veidi...

Sellega on jälle selline veider lugu, et jah - tal on seal turja kõrval ikka veel tunduvalt vähem lihast kui võiks. Täpselt sama probleem oli siis, kui ma talle esimest sadulat (poolteist aastat tagasi) otsima hakkasin. Ja nüüd nagu mõtlen, et kas ta siis vahepeal oma lihastikku ÜLDSE arendanud pole (õigemini, kas mina pole suutnud teda piisavalt hästi tööle panna)? Samas päris nii see ikka olla ei saa, kuna seesama esimene ostetud sadul jäi ju paari kuuga loooootusetult kitsaks, seega ta pidi sel ajal ikka päris korralikult seljast muutuma. Muidugi viimastel aegadel on tema treeningkoormus erinevate põhjuste tõttu vägavägaväga madal olnud, nii et võib-olla on seal midagi jõudnud juba taandarenema ka hakata.

Aga osaliselt ma isegi saan sellest aru, sest... mul on ikkagi tihtipeale ääretult raske teda saada ilusasti läbi selja töötama. Ta võib ju isegi oma peakese alla panna, aga ma olen siiski üsna veendunud, et AINULT sellest ei piisa seljalihaste korralikuks treenimiseks - vaja oleks ikka, et kogu hobune töötaks korralikult ja aktiivselt tagant ette, ilma igasuguse vastupanuta, samas ei vajuks esiotsale, vaid tõstaks ennast nö turjast üles. Ja asjaolu, et Albatrossile kohe üldse ei meeldi sirge olla, ei tee seda ka muidugi lihtsamaks. Aga noh - eks me anname oma parima, nagu alati.

C on mul kah jälle tegeleda ja ta on vägaväga vahvaks muutunud, ausalt. Ta oli paar nädalat juba korralik ratsahobune olnud, aga siis ükspäev otsustas veidi nalja teha ja peale seda ei tahtnud vist keegi enam "korduseks" selga minna. Aga sellest päevast saadik kuni siiani on ta mul küll väga okei olnud, ja miski väike usaldus ta vastu tekib ka jälle, nii et noh - läheb, kuidas läheb. Igatahes muidu on ta tore ja mulle täitsa meeldib temaga sõita. Tööd on ikka, aga hobune muutub praegusel perioodil iga päevaga paremaks.

S on natuke käest ära, ses suhtes et kohati veidi kontrollimatu. :P Aga vähemalt on energiat ja elurõõmu täis, nii et pole hullu.

"There are those days when it's hard to put one foot in front of the other, but those are the days when champions are created" - David McNally

2011-02-02T13:34:00.002+02:00

Ma olen suur tsitaatide fänn. Vähemalt viimasel ajal, olen neid päris palju leidnud ja kuulnud ja lugenud. Eks need ole natuke nagu horoskoobid - ükskõik, mis sisuks on, suudad ikka välja mõelda, kuidas see sinu enda või hetkeolukorraga seostub, aga sellepärast ongi nii toredad. Head tsitaadid on igatahes sisukamad kui horoskoobid. Ilmselt hakkangi huvitavaid leide aeg-ajalt blogisissekannete pealkirjadeks panema, nagunii olen pealkirjade väljamõtlemises nadi (seepärast need viimasel ajal hoopistükkis puuduvadki).

Sellest sissekandest tuleb aga üle üsna pika aja jälle üks nutulaul vist... natuke vähemalt.

Alustan siiski esmaspäevasest kordetrennist, mis oli üllatavalt tore ja andis jälle mõne mõtte juurde. Albatrossi ei ole alati väga tore kordetada, sest esiteks tulevad tal alguses mingid kihutamis- ning rodeohood peale, ja teiseks oskab ta seal ennast vähemalt sama hästi väänata, kui sadula all - erinevus vaid selles, et mul pole võimalik kasutada sääri ega keharaskust, et asja kontrolli alla saada. Aga seekord oli päris tore. Kihutamishood jäid esialgu ära, kuid mõni ring ikka tuli, kui ma suuna vasakule vahetasin. Tavaliselt alustan alati vasaku poolega, mis on meil kehvem pool, nii et nüüd hakkasin mõtlema, et vb see tormamine ei ole siiski AINULT enda välja elamine, vaid pisike osa ka mingit vastumeelsuse näitamist. Kuigi see ei ole absoluutselt mingi paanika-kihutamine, vaid sellised äkk-kiirendused ja äkilised õhkuhüpped, et siis paari minuti pärast kõik unustada ning käituda nagu tubli poiss. Igatahes seda proovin järgmine kordki kontrollida, et kas ta teeb seda ainult vasakule poole joostes.
Muidu kordel lasin ainult traavi teha, vahepeal pani lati ja siis hiljem kolm latti, mille peal ta isegi täitsa viitsis sammu pikendada/lühendada vajadusel. Mõned üleminekud ka ja... lõppkokkuvõttes ei väänanud ta oma pead üldse nii palju kui tavaliselt, tagumik ka nõnda välja ei vajunud ja kui päris algus välja arvata, siis Albatross jooksis üsna lõdvestunult ja enam-vähem lahtise sammuga kah (niivõrd, kui ta võimeline on).

Aga siis eile, kui ma ratsutama läksin. Ainus positiivne asi (alustame ikka sellest, eks) oli see, et ta tegi superküljenduse! Oli ilusasti paremale paindes, liikus üsna hoogsalt edasi ja tema kohta ka VÄGA palju külje poole ning ma tundsin, et ta astus tagajalgadega niimoodi enda alla nagu ma poleks uskunudki, et ta veel niipea suudab. Sellist küljendust ma ootaks hobuselt, kes on seda mitu aastat harjutanud, nii et nagu oleks hea?
Kurb asi selle juures on see, et ma ei palunud talt küljendamist, vaid sääre eest astumist. Nendel kahel harjutusel on teoreetiliselt ikka päris suur raskusastmete vahe ning kui hobune leiab, et küljendamine on tema jaoks LIHTSAM, kui sääre eest astumine, sest niiviisi ei pea kehast sirge (või vasakule poole paindes) olema ning parema ratsmega kontakti võtma, siis.... siis on midagi väga valesti. Seda enam, et ta ei oska küljendamist. Tähendab, ma olen seda aegajalt (enamasti seina ääres) talle natuke tutvustanud, aga viimasel ajal kogu selle kõveruse jama tõttu mingiks ajaks loobunud ning nii kinnistunud tal see harjutus veel küll pole, et ma julgeks öelda, et ta seda OSKAB. Nii et jah, võrdluseks - jalavahetus on ka tore asi, aga mitte siis kui parasjagu üritada kontragaloppi sõita, eksole.

Tjah, ja üleüldiselt oli ta kogu trenn... väga vastupidine sellele, mida ma tahaks. Nagu millalgi varem mainisin, siis mul oli tõesti toredaid uusi mõtteid ja suur isu temaga edasi pusida, aga mingi hetk, kui ma taaskord aru sain, et temaga lihtsalt ei toimi asjad nii nagu paljude teiste hobustega, lendas kogu entusiasm korraks vastu taevast. Miks see kõik niiii keeruline peab olema?

Eelmise aasta lõpus oli ta peaaegu et parem kui kunagi varem, nii et peab olema võimalik teda uuesti selliseks saada. Nüüd kahetsen, et ma üksikasjalikumalt blogi ei kirjutanud, et täpselt meelde tuletada, mida ma selle jaoks tegema pidin.

Aga noh, tomorrow's another day. Ja igale langusele järgneb ikka ükskord tõus, nii et jään ootama.

P.S. Ja jah, oleks 10000 korda lihtsam, kui ma tahaksin temast ainult seda, et ta hea sõber oleks. Sest seda ta on nagunii alati ja selle nimel ei peaks ma kuidagi pingutama, aga ikkagi niiniinii väga tahaks, et temast saaks ühel päeval ka hea ratsahobune. :)

2011-01-19T23:58:00.001+02:00

Kuuldatavasti on Albatrossi jalg paistes ja isegi hoiab natuke, tõenäoliselt preist. Grrrrrrreat! Ja ma saan tema juurde alles umbes täpselt 11 päeva pärast. :| Õnneks ikka keegi viitsib ta eest natuke hoolitseda ja ehk ei lähe hullemaks. Ja eks siis tuleb jälle suur prei-tõrje-kuuritamine, kui tagasi jõuan.
Ma tõesti ei saa aru, mis jama selle preiga on see aasta.

Nagu kirjutasin, siis siiani käis Albatross natuke trennis, aga eks nüüd saab ikka jälle oma poolteist nädalat puhkust vähemalt välja näpistatud... Igatahes ta käis Annikese trennis ka ja tundus, et kõik jäid rahule, mis mu jaoks on muidugi väga tore uudis. Naljakas (aga positiivses mõttes!) oli lugeda, et Albatrossi oli raske galopist traavile saada, kuna ta koondas ennast lihtsalt nii kokku galopis, aga traavile ei jäänud. Hehe - ta ongi lihtsalt väga äss koondgalopis! :P Okei, kahjuks mitte päris nii, aga pmst ma kujutan ette küll, mida see umbes tähendada võis - nt kui enne on piisavalt tagant peale sõidetud, siis ta ei ole alati kindel, kas nüüd võib ikka traavi jääda, ning teeb küll vahel lihtsalt galoppi väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks... Igatahes tore mu arust, et sellise trenni sai.

Ja nüüd kui Grete oma video üles pani, siis ma otsustasin ka taaskord, et hullult oleks ikka vaja videokaamerat ja muidugi kaamerameest, kes meid filmida viitsiks. Praegusel hetkel tundub video pealt nii lihtne vigu leida (võrreldes ise seljas istumisega) ja ka mõelda välja lahendusi nende parandamiseks. Ja see annaks võimaluse ka kõrvaltvaatajana nö iseenda treener olla (parema puudumisel). Ega ma ei tea muidugi - võib-olla kui ma näeks videol ennast, siis avastaks seal täpselt samu vigu,, mis seljas olles...? Aga tõenäoliselt siiski mitte. Nii palju kui ma mingeid lühikesi klippe kellelgi teha olen lasknud, siis hiljem vaadates olen ikka päris palju märganud asju, millele varem mõelnud polnud; ja vahel isegi väga üllatunud, sest arvasin, et näeme kõrvalt hoopis teistsugused välja.
Esialgu peab siiski digikaga hakkama saama, kuigi filmijat on ikkagi vaja. Äkki paneks isegi midagi internetti üles, sest teised näevad seda, mida ise ei näe - aga igaks juhuks ei julge lubada, mu suur kriitikatundlikkus vb ei kannataks seda välja. ;)

Vähemalt olen juba päris palju inspiratsiooni saanud jälle ratsutamiseks ja taaskord on sada asja, mida proovida ja katsetada tahaks. Positiiv.

2011-01-13T22:23:00.001+02:00

Et midagi kirja panna, siis viimased trennid olid head, kahjuks jäin aga ise haigeks ja jõudsin nii vähe uuel aastal Albatrossi juurde. Peale suulisevahetust läks pisut kehvemaks, mis loooodetavasti oli lihtsalt juhuslik, sest need eelmised suulised on need plastikust õunakad ja Albatross närib neid üsna katki kahjuks. Aga jah, kunagi tuleb siiski välja selgitada, kas asi on suulises või mitte ja kui, siis MIS talle nende teiste juures rohkem meeldib - materjal või paksus või mis... selle tahtsin siia omale meeldetuletuseks kirjutada.

Sellest on veidi kahju, et me pole see talv kuhugi lume sisse sumpama jõudnudki... ja kõige mõnusam pehme lumi on nüüdseks läinud, aga eks näis, mis veebruar toob. Albatross praegu siiski päris puhkerežiimile ei jäänud - viimase 6 kuu jooksul oleme nagunii ainult natuke üle 3 kuu kokku trenni saanud teha, seega aitab küll looderdamisest. :P Käib vahel trennis mõne tüdrukuga ja kui hästi läheb, siis pääseb ta isegi Annikese trenni - varem igatahes kui mina.

Mina veedan ülejäänud jaanuarikuu Taanis ja Albatrossi tahaks küll näha, aga muidu ei kurda. Saab jällegi natuke praktiseerida (eile vaktsineerisin tallitäie hobuseid ära, heh), targematelt hobustelt ja inimestelt juurde õppida (mainides ka ära, et mul oli täna üks maailmaparimaid trenne - mida ma kõike ei annaks, et oskaks Albatrossi ka selliseks õpetada), väikeste tuustidega (loe: varssadega) mässata ja no üleüldse. Siin on tore. :)

Mis ratsutamisesse veel puutub, siis hetkel on minu jaoks vaieldamatult maailma parim tunne see, kui üks GP taseme hobune vastab mõnele mu märguandele täspelt samamoodi nagu Albatross - no midagi olen siis ju ikka talle õigesti õpetanud. :). Ma ei pea silmas seda, et sääre peale läheb edasi vms eksole, vaid pigem selliseid väga peeneid, märkamatuid või hästi konkreetset olukorda mõjutavad märguanded. Ega seda just tihti ette ei tule, sest Albatross on oma "käe" ja oma tarkuse (või lolluse) järgi rohkem sõidetud, aga mõned väga kindlad asjad on, mis toimivad täpselt samamoodi ka päris õigetel koolisõiduhobustel, nii et see on hea. Ja siis on muidugi need asjad, mis toimivad suht risti vastupidi, aga eks selle pärast ongi ju vaja kogu aeg ise juurde õppida ning seejärel proovida see ka hobusele selgeks teha.

2010-12-31T22:46:00.001+02:00

Ah, pikka kokkuvõtet vist siia seekord kirjutama ei hakka, aga niipalju märgin küll ära, et viimased paar päeva, mis sellel aastal Albatrossiga veetsin, olid supermõnusad. Trennis ratsastasime ja natuke isegi hüppasime (ta oli niiiii tubli), siis tegime põhjaliku puhastuskuuri, sabad-lakad-kabjad ka pisut rohkem korda uueks aastaks. Ja ikka ja jälle veendun, et jep - ta ongi kõige parem ja mina tänu temale kõige õnnelikum! :)

Head uut aastat kõigile!

Lumeuputus

2010-12-28T01:15:00.001+02:00

Hobustel oli karjamaal heinarull otsa saanud ja mõned loomakesed olid igavusest kaugeleeeeeee hulkuma läinud. Üldiselt nad talvel pole karjamaa tagumises otsas eriti käinud, seega arvata võib, kui kõrge lumi seal on. Sumpasin siis seal ninani lumes tükk aega ja Albatrossi juurde jõudes olin täitsa väsinud. :P Tegin siis vahelduseks sellist nalja, et parkisin ta mäenõlva juurde ja kuidagi upitades isegi õnnestus ennast selga sikutada, nii et Albatross jalutas meid kahte ise tagasi talli juurde ja päästis mu lummeuppumissurmast.
Jalutusnöör oli päitsete küljes mõlemalt poolt, aga need tekkinud "ratsmed" jäid nii lühikeseks, et oli veidi ebamugav hoida ning kuna Albatross leidis ka traktorijälje, mida mööda tal endal kergem kõndida ka oli, siis polnudki nööri vaja - lihtsalt istusin, patsutasin Albatrossi kaela ja jälgisin, kuidas ta mind teistest hobustest mööda värava poole viis... ja NII mõnus tunne oli. :)

Trennis nõudsin üsna vähe, aga üritasin hakkama saada minimaalsete märguannete ja maksimaalselt hea koostööga ja .. jäin vist rahule. Ei olnud täiuslik, aga mõlemad püüdsime, ma usun. Ise olen kuidagi otsustusvõimetu, et MIDA ma temast täpselt tahan. Mul muidugi on mingi ettekujutus sellest, kuidas ideaalis kõik olla võiks, aga millest alustada ja mis praegu tähtis on? Vastavalt oma hetketujule küsin üks päev asju ühtmoodi, teine päev teistmoodi ja mõnes mõttes see ei ole hobuse suhtes aus... aga teisest küljest kui ma midagi ei muuda ja ühele asjale keskendun, siis tekib alati see nõme paigalseis, mis mõjub väga masendavalt. Siiski oli hea trenn.

P-ga sõitsin ka üle pika aja, ei olnud vääga vahva kahjuks. Mõned asjad on talle trennidest hästi kinnistunud ja selgemaks saanud (nt üleminekud galopile), aga sealhulgas on ka palju negatiivseid asju ja nüüd oleks neid ilmselt väga raske muutma hakata. Aga.. ega ma vist ei hakkagi. Praegu vähemalt kindlasti mitte.

Aga Cinderella, ta on niiiiii vahva ja tubli. :) Olen siiski julguse kokku võtnud ja praegu juba suudame õige pisut traavida, iga trenn jälle paar sammukest rohkem, täna tuli lausa 2 väikest ringikest vist järjest. Siis ta tavaliselt jääb ise sammu, nii et edasiminekut on vaja harjutada, aga igatahes tema pärast olen küll praegu superõnnelik.

2010-12-26T12:32:00.000+02:00

Kuna ma vahepeal tahaks Albatrossi juures siiski käia, siis olen nüüd paar päeva jõulude ja uue aasta vahel Tartus (kus praegu eriti kedagi teist ei ole) ning hetkel on nii igav, et peab lihtsalt blogima.

Lõbus on see, et esmaspäevaks-teisipäevaks plaanitud trennid jäävad jälllle ära, nii et noh.. jah.. tõenäoliselt peame elu lõpuni üksi hakkama saama. Oh well, kui nii siis nii. Proovime siis kahekesi tublid olla. :)

Muidu Albatross on küll trenni suhtes äärmiselt entusiastlikult meelestatud. St teeb hea meelega aktiivselt trenni ja mind pole selleks isegi vaja. Viimati kui maneeži läksime, oli seal veel üks trennihobune + üks noor. Kuna siis oli vaja kiiresti sel noorel korraks seljas käia, jätsin Albatrossi nii kauaks keset maneeži seisma. Natuke aega seisis ja vaatas ringi, aga varsti otsustas trennihobuse Lahe järgi mööda suurt ringi jalutama hakata. Vahepeal tegid suunamuutusi jms, ja Albatross tegi kenasti soojendussammu selle ajaga ära.

Varsti olime selle noorega juba lõpetanud, aga tahtsime näha, mis Albatross teeb, kui Lahe traavima hakkab. Otseloomulikult traavis järgi. :) Ma arvan, et ta oleks vabalt terve trenni ära teinud, kui ma vahepeal sekkuda poleks üritanud. See sekkumine oli omaette nali - ma mõtlesin, et kui nad raja pealt tulevad traavis, siis astun kahe hobuse vahele ja peatan Albatrossi, aga ta hoopis ehmus mu äkilise liigutuse peale, hüppas teises suunas eemale ja jooksis nüüd ise mööda platsi ringi, tegi vahepeal soojendushüppe üle väikse risti ja võttis jälle Lahele sappa.

Kui ma siis lõpuks tema juurde jõudsin, ei paistnud ta hästi aru saavat, miks ma talle üldse selga peaks ronima, kui ta kõigega üksinda sama hästi hakkama saab. :)

Aga nüüd ma tahaks ükspäev teha mingeid latte või kavalette ja vb isegi pisikesi võimlemishüppeid ja siis tegelikult tahaks minna põllu peale kah. Kurtnas üks nädalavahetus käisime (jei, sain ka pisikest Falsut proovida :) ) ja sellest ajast peale on isu Albatrossiga ka minna, aga ma kardan, et see lumi on seal niiiiiiiii kõrge, et on võimatu midagi teha. Aga võib-olla siis lihtsalt jalutame peale trenni sinna ükspäev ja vaatame olukorda.

Häid jõule igatahes kõigile ja olge hästi õnnelikud koos oma neljajalgsete sõpradega!

2010-12-21T00:14:00.001+02:00

Mul oli täna päris blond hetk Albatrossi seljas, kui ta trenni lõpus maha jalutamise ajal kahest maalatist (mille vahe oli poolteist meetrit) "puhtalt" üle kõndis, st tegi vahele ainult ühe sammu, nii nagu peab. Mõtlesin, et EI OLE võimalik, et ta oma sammu 1,5m pikkuseks venitab... aga muidugi ei ole, jõudis mulle hetk hiljem kohale. Kui ta vasak jalg maandub nt just enne esimest latti, parem jalg kahe lati keskele, ja vasak jalg uuesti kohe peale tagumist latti, siis saab need latid ületatud ka 80cm-se sammupikkusega ju.

Täitsa rumal tunne :), aga ma pole tõesti sellele kunagi varem nii mõelnud. Ja nüüd hakkan isegi aru saama neist, kes ütlevad, et maalattidel/kavalettidel pole erilist mõtet, kui neid nt alla 4 reas on. Hobuse harjutamiseks ja tähelepanu koondamiseks vb küll, aga nagu füüsilise treeningu seisukohalt tõesti eriti mitte. Kolm on veel okei, seal ei ole see "viilimisruum" nii suur, aga peale tänast ma ei näe vist küll kunagi enam mõtet ainult kahte latti ritta panna, sest see ei reguleeri põhimõtteliselt üldse sammupikkust (v.a. siis, kui hobune otse lati peale astuma hakkaks - siis vast ikka venitab natuke). Noh, tegelikult ma sisetunde järgi olengi tavaliselt vähemalt 3 pannud, aga täna lihtsalt olid need platsil paarikaupa takistuste juures.

Teine kuuldus kavalettide kohta on, et neid peab alati olema paarisarv. Kes teab, äkki ma saan ükskord kauges tulevikus ka selle soovituse pointile pihta? :)

Aga muidu oli enam-vähem vahva trenn. Proovisin lihtsaid, kuid erinevaid harjutusi. Alguses oli Albatross suhteliselt ärevil jälle, vahtis palju (ta ongi viimasel ajal üksinda sõites selline olnud miskipärast), isegi hüppas ringi paar korda, aga olin väga rahul sellega, kuidas ma ta ikkagi keskenduma ja reageerima sain. Sammus ja traavis oli seejäral kõik okei, galopis läks vähe raskemaks selles mõttes, et no ei saaaanud teda päris vasaku ratsme pealt ära. Tegelikult on asi ka selles, et traavis ma suudan paremalt poolt ilusti kontakti säilitada, aga galopis hakkan liiga selle vasaku ratsmega mässama, unustan parema poole ära ja kui paremal pool valitseb tühjus, siis puudub tal ju võimalus nö teise ratsme peal joosta ja toetubki aina rohkem vasakule.

Ja vasakule sõita on ikka raskem kui paremale, sest PALJU häirivam on see, kui liiga tugev on sisemine ratse (pigem las olla välimine kohati tugevam) + paremale tal on enda liikumine ka kuidagi ühtlasem ja ümaram ja rohkem tasakaalus. Ma muidugi ei tea, kumb siin see põhjus ja kumb tagajärg on.

2010-12-19T12:37:00.008+02:00

Hetkel tulevad puhtalt Albatrossi ja C päevad, sest mitmed noored pidid üks päev oma hundihammastest loobuma. Hakamooridega saab küll sõita, aga that's not my cup of tea. Kui mõtlema hakata, siis ma ei ole vist kunagi hakamooridega hobusega ratsutanud, aga nagu selgub, ei tunne ma sellest ka puudust. Kui ma kunagi mingit suulisevaba varianti prooviksin, siis ma tõenäoliselt eelistaksin midagi sidepulli või Dr. Cooki valjaste laadset... Aga niipalju siis sellest.

Aga C... temaga on raske. Ma olen varem ainult kahe enam-vähem sama keerulise hobusega tegelenud, kusjuures üks neist oli vägagi sarnane temaga, ehk siis temperament ja iseloom ja kõik on super, välja arvatud see üks pisike asi... Selles mõttes eriti kaugemale polegi jõudnud temaga vahepeal, sammu ikka kõnnime tasapisi ja see on siiani okei olnud. Aga traavi ma ei julge proovida.

See on naljakas, et kui ma noorte hobustega tegelen, siis vahel keegi kommenteerib, et hulljulge, aga tegelikult see pole ju üldse nii. Kui ma midagi teen, siis ma olen enamasti 90% veendunud, et see on turvaline ja rohkem kui 90% juhtudest on see nii ka olnud.
Üks hea näide on see, et ma enamasti tegelen üksinda hobustega. Ja kui kõrvalseisjale tundub ohtlik, et ma ilma kellegi hoidmata hobusele selga ronin, siis mulle tundub palju ohtlikum see, kui hobusega tegelevad kaks erinevate reaktsioonidega, erinevate kogemustega inimest, kellest vähemalt üks eriti hästi konkreetset hobust ei tunne ja tuleb loota selle peale, et hobune kuulab neid märguandeid ja seda inimest, keda parasjagu vaja, ning suudab teisest inimesest mitte välja teha. Minu arust on selline viis tunduvalt "hulljulgem".

Mõnikord tuleb aga ikka ette mingi pirn (nagu nüüd) ja kui ma olen ohutuses ainult 10% veendunud, siis kuidagi ei taha ennast sundida ikkagi järele katsetama, kas veab seekord või mitte. Muidugi noortega tegeledes on riskide täielik vältimine võimatu, sest vastasel juhul ei jõuaks kuigi kaugele. Üha rohkem olen ma veendunud ka selles, et väga oluline on hobust hästi tunda - sest edasimineku kiirus sõltub väga palju sisetundest, kas hobune tundub uueks asjaks valmis olevat või mitte. Nt kõik hobused ei PEA oskama kordel joosta enne selgaminemist - on tulnud ette paar loomakest, kes tõesti sellest kas aru ei saa või ei taha saada, aga see ei pruugi mingi määrav aspekt olla (kusjuures nad on kordel jooksmise ilusasti lõpuks ära õppinud, aga seda alles hiljem). Kõige selle tõttu eelistan ma iga kell ise hobusega algusest peale tegelemist, et teda tundma õppida, mitte olla ainult see, kes selga ronib (kuigi ajapuuduse tõttu läheb vahel ka nii). Sest see esimene selgaronimine - see oli mulle võib-olla kunagi tähtis Albatrossi puhul, kelle jaoks ma olin esimene ratsanik ja kes oli minu jaoks esimene selline hobune - praeguseks on sellest ju üsna ükskõik, just see õppimise-õpetamise protsess on see, mille pärast mulle noortega tegeleda meeldib.

Tagasi teemasse minnes, siis ma ikkagi usun, et C-st saab ükskord mõnus hobune ka ratsutamiseks. Usun seda vist iga hobuse puhul - aga enamasti nii ongi ju. Ja tõsiselt, optimistlik on NII palju toredam ja kergem olla, kui pessimistlik! Ma olen ju mõlemaid proovinud, nii et tean, millest räägin. :D

Ja Albatross... ta käis trennis üks päev. Mõtlesin tükk aega, aga kuna ma ikka eriti ei taha, et ta terve jaanuarikuu JÄLLE puhkaks, kuni ma ära olen, siis ta võiks vahetevahel teistega trennis käia. Ja tegime juba nüüd algust, et siis ma mõned korrad näen ise ka, mis mu hobune teeb ja kuidas läheb ja siis on süda rahulikum. Oli täitsa okei, kui välja arvata see, et ta iga võõra inimesega ikka proovib, kas annab natuke laiselda. :)

Aga jah, kui ta vahepeal ka ennast natuke liigutab, siis võib-olla väike osa vormist, mis praegu muidugi ka eriti kiita pole, jääb alles, nii et ei pea veebruaris jälle vaikselt pisitasa ainult hobuse "liigutamisega" pihta hakkama. Kusjuuuures, ma mõtlesin, et äkki tund aega trenni on talle liiga palju, kuna ma teatavasti väga pikkasid trenne ei tee ja võib-olla ta vastupidavus ei ole peale seda silmajama veel päris endisele tasemele tõusnud, aga Triinu sõnul oli ta vist ainuke hobune, kes selles trennis märjaks ei läinud. See on väga veider, sest tal on vähem koormust kui tunnikatel ja see aasta ka üsna paks talvekarv, aga näed... eks ta vast ise ka muidugi säästab energiat rohkem kui teised, sest kuigi kõik tegid enam-vähem samu asju ja sama palju, siis Albatross ei lasknud endale kunagi kaks korda öelda, et võib jälle sammu jääda. :P

Tema tekke ei olnud ma seegi talv veel välja otsinud (nii lihtne on, kui saab ilma hakkama), aga Albatross parandas selle vea ja sikutas tekihoidla kuskilt tagumisest nurgast oma teki ühel öösel külje alla soojenduseks. :) Ta boksi kõrval lae all on kohe suur tekiriiul ja kuigi ta teoreetiliselt ei tohiks ulatada oma ninaga tekkideni, sest boksisein on kõrge, seina ja lae vahel ka suht vähe ruumi, ning tekid boksiseinast alati võimalikult kaugele lükatud, siis kuuldatavasti on ta sellist nalja juba mitmeid kordi teinud, lihtsalt siiani teiste tekkidega. Not so funny vist nende jaoks, kes tekke reaalselt KASUTADA tahavad.

Kuna kisub jälle pikale, siis trennijutud jäävad praegu ära. Aga üldiselt olen enam-vähem rahul... leidsin youtubest mõned huvtavad treeningvideod ühest hobusest, kus on treeneri jutt peal ja ta meeldib mulle, sest räägib täpselt selliseid asju, nagu ma tahaks, et mulle trenni ajal öeldaks. AGA kuna miski ei saa olla ideaalne, siis kohati kuuleb ka tema suust "nose more towards you" blablablaa, kuid eks ma siis keskendun ainult sellele osale, mis mulle meeldib.

kõikidest natuke

2010-12-09T15:16:00.002+02:00

Prei on kõige toredam asi ÜLDSE, eksole. Kõigil 5 loomal, kellega ma viimase paari nädala jooksul mingil määral tegelenud olen, on jalad vähem või rohkem kärnas ja nad ei ole sugugi ainukesed meil karjas. Väga veider, lumi on ju maas ja puha. Mõtlesime, et äkki on silo sellele kaasa aidanud (mõni rull olevat suht ristikurohke olnud), aga samas nt isegi suviti lööb ju valgutundlikus välja ainult mõnel hobustel, mitte enamikul. Nõme värk igatahes, kuigi praeguste ilmadega saab seda enam-vähem ilusti õnneks ravida ja kontrolli all hoida, kui viitsimist on.

Albatross pidi nüüd ka lõppude-lõpuks oma sõrgatsituttidest loobuma, sest muidu ta jalad ei kuiva peale pesemist never-ever ära, igasugune rohi ei jõua ka nahani, ja üldse jama. Aga ma olen tal nüüd 2x jalgu pesnud ja rohtu pannud (mingi paaripäevaste vahedega) ja juba on väga palju parem. Seega on lootust, et praegusest preist on täitsa võimalik lahti saada.

Aga muidu on kõik päris tore. Albatross on nooh.. täitsa okei. Galopis isegi kohati parem kui sammus ja traavis (sellist perioodi meil pole küll siiani vist veel kunagi olnud), aga võib-olla ma galopis lihtsalt rahuldun vähemaga. Liikumine on taas kuidagi lahtisemaks läinud selle nädala jooksul, see on hää - võib-olla oli siis ikkagi lihtsalt pinnas süüdi. Et kui ühes kohas oli kõva, siis ta kartis, et mujal on ka ja ei julgenud väga entusiastlikult joosta?

Ja silm pole kah uuesti kehvemaks läinud, vaid paistab eemalt vaadates täitsa korras, lähemalt ikka näeb veel loomulikult veresooni ja hallikat pinda.

Siis on mul ju veel Cinderella, kellega ma olen nüüdseks lausa sammu kõndinud paar korda seljas. Ma küll iga kord ootan, et millal tal see saatuslik rodeohoog (mida ta kordel või sadulas kõõlumise ajal vahel demonstreerinud on) pihta hakkab, aga siiani on ta mind säästnud. Peaks ikka vist teiste soovitusel talle kaela ümber mingi jaluserihma vms monteerima, kuigi arvestades tema kitsehüppeid ei ole ma eriti optimistlik selles osas, et mingist rihmast kinni hoidmine mind päästaks. :P Nii kõrgelt (igatahes kõrgem kui Albatross) võib kukkumine lausa valus olla.

Pirelli ja Sebastianiga ei ole nii palju jõudnud, aga nad käivad vahelduva eduga trennis ka. Pirelli näitab ikka iseloomu vahel, kui harjumatu ratsanik või võõras käitumine on ja Sebastianil on lihtsalt füüsiliselt raske mõnda asja korralikult teha. Aga noored kõik ja õpivad alles ju.

Jaanika äraolekul tegelen mingi 1-2x nädalas Tabithaga ka, tundub hästi tore loomake :), aga ka vist mitte väga pikalt sadulas käinud ja tundub, et varsake kõhus teeb ta jaoks enda (ja ratsaniku) tasakaalustamist ka raskemaks. Seega teen peamiselt traavi, mis on täitsa hea; ning galoppi, mis on keerulisem, ainult minimaalselt. Nagunii läheb varsti puhkama, pole vist mõtet üle pingutada.

2010-12-04T18:33:00.002+02:00

Seoses sellega, et Albatrossiga jälle vaikselt trennitama saab hakata, tekib mul loomulikult taas igasuguseid mõtteid, ideid ja küsimusi. Hoiatan ka, et järgneb vist selle blogi ajaloo kõige pikem sissekanne, nii et kes mingeid spetsiifilisi kirjeldusi lugeda ei viitsi, võivad piirduda nii umbes esimese ja viimase lõiguga. ;)

Üleeile tahtsin teda veits ilma ratsanikuta liigutada, seega võtsin kordele, aga lõppkokkuvõttes väga ei kordetanudki. Suuliste külge ei tahtnud kordet panna, aga tavaliste päitsetega on siiski mõnes mõttes kehv, seega lasingi tal natuke lihtsalt liikuda, mingit "tööd" ei teinud. Ega Albatross ei viitsinud ka väga kuskil nööri otsas niisama sörkida, seega tegime hästi vähe. Oma jõu- ja ilunumbrid jõudis ta muidugi ära näidata, hüppas paar korda õhku, tegi mõned kiirendused, ja muu selline normaalne peale kuu ajast puhkust kordel demonstreeritav värk. Kordel on ta alati "metsikum" kui sadula all.

Eile ja täna siis käisin natu seljas ja sellest kirjutakski. Eilse lühikese peamiselt sammu sisaldava trenni jooksul (hoidsin samal ajal kahel trenniponil silma peal, mis lõppes sellega, et suurem osa tähelepanust läks neile) tundsin kahte probleemset asja (õnneks palju ka mitteprobleemseid asju! aga nendest täna ei kirjuta): esiteks ikka ja jälle seda, et ta ennast kõveraks kippus keerama, ja teiseks seda, et ta pöörete peal kehaga üsna viltu vajus. Selles tavalises mõttes nagu sisse vajumist polnud, et õlaga trügiks, paine valeks vahetuks jne, aga ta keha läks umbes nii nagu mootorrattad siis, kui suure kiiruse pealt kurve võetakse - hästi kaldu. Galopis ma olen seda varemgi tundnud, traavis pole aga väga probeem olnud.

Kuna ma viimastel päevadel olen aga hästi palju uurinud/lugenud/vaadanud hobuse loomuliku asümmeetria kohta, siis sain aru, et selline kaldumine on põhjustatud täpselt samast asjast, mis pea-kaela kõverdamine - sellest et hobune ei ole mõlemalt poolt ühesugune ja seetõttu mitte päris sirge. Seega need kaks põhilist probleemi, mis ma märkasin, on sisuliselt üks ja sama. Sama põhjus, erinevad väljendusviisid.

Kui nüüd sellest pea ja kaela ebanormaalsest kõverdamisest täpsemalt rääkida, siis Albatrossi puhul tähendab see eelkõige seda, et suurem osa kaela (turjast kuni kuklani või vahel natuke lühemalt, umbes kuni kolmanda kaelalülini) on painutatud ühele poole ja siis see viimane ots teisele poole. Kui paine on teisele poole alates kolmandast kaelalülist, siis on seljas olles reaalselt näha, kuidas kael on S-kujuline. Kui aga paine on sama kuni kuklani, siis on nö vales paindes ainult pea, aga kuna pea eksole ei paindu :P, siis see väljendub selles, et ta keerab pea viltu ja nina väljapoole. Igatahes tähendab see, et ta ei ole läbi kogu keha ühtlaselt paindes ja lõdvestunud.

Selleks, et kaela mitte üle painutada või kõveraks muuta, peab hobust olema võimalik painutada kuklast, ning ta peab sealt pehme ja järeleandlik (kuigi mulle ei meeldi see sõna väga) olema. St, et kui sa natuke ühe käe sõrmed ratsme õmber kokku pigistad, peab hobune võtma kuklast vastavale poolele kerge asetuse, ILMA et ta kael seejuures kuhugipoole liiguks. Kael peab turjast alates kogu pikkuses olema otse.

Muidugi, kui asi toimub liikumise pealt ja sa hobusega nt volti teed, ta säärega kehast paindesse nõuad, siis selleks, et kogu keha painduks ühtlaselt, peab ka kael natuke pöörduma, aga täpselt sama palju kui keha ise! Hobuse selgroo rindkere- ja nimmeosa on palju jäigem, kui ta kael, mistõttu kael kipub alati rohkem painduma, see aga on vale. Kaela paindumine peaks 100% tulema ainult sääretöö tagajärjel, sest niipea, kui seda hakkab mõjutama ratsaniku käsi, läheb suure tõenäosusega kõik nässu. Käsi võib ratsmega pisut mängides mõjutada ainult kuklast painutamist, mitte turjast, kust kael alguse saab.

Niisiis, selleks, et asi lihtsam oleks, tegin Albatrossiga kukla-asetamise harjutust seisu pealt. Võtsin ta rajale seisma, nii et hobune oli kogu kehast sirge, ja siis liigutasin ühe poole näppe hääästi natuke, nii et ta vaatas õige natuke sissepoole, aga kael veel ei liikunud kuhugi. Seda peab suhteliselt hoolikalt jälgima, sest isegi Albatrossi puhul, kes ei ole alati just kõige tundlikuma suuga hobune, piisas väga vähesest selleks, et ta oma kukla ühele või teisele poole asetaks. Niipea, kui liiga palju küsid, keerab hobune pead juba koos kaelaga ja see on jälle vale. Seda tegin siis kordamööda ühele ja teisele poole, ja täitsa reageeris, kael jäi ka ilusti sirgeks.

Veel üks asi, mida sellist harjutust tehes võib jälgida, on see, kui hobuse kukla pealt käib selline jõnks läbi, inglise keeles nimetatakse seda "flipping the crest" või "flipping the nuchal ligament". Kui ma seda esimest korda proovisin/vaatasin Albatrossi peal, siis ma olin täiesti üllatunud, kui hästi seda näha on. Ühesõnaga, kui hobune kuklast ühes suunas ÕIGESTI asetub, siis liigub kuklal naha all olev osa ühele poole - ja sealt käib kohe selline silmaga märgatav jõnks läbi. Kui kukal teises suunas asetada, siis liigub jälle teisele poole. Ma ei teagi, mis see täpselt on, mis seal liigub, kas nahaalune rasvakiht või tõesti siis see kuklataguse-side (ingl k. nuchal ligament), aga midagi igatahes liigub, ja see näitab väga hästi ära, kas hobune tegelikult ka kuklaasendit muudab või lihtsalt liigutab pead ja kaela ühele küljele, ise seejuures veidi kõveraks jäädes.

Kui ma seda eelkirjeldatud harjutust eile Albatrossi seljas proovisin, siis ma jõnksu eriti tihti ei näinud, täna aga juba küll. Esimest korda (kunagi ammu) vaatasin seda üldse maa peal olles - see on lihtsam. Seisin ta ees, lasin tal pea natuke allapoole tuua, et kukalt näeksin, ja siis liigutasin suulist kordamööda ühelt poolt, nii et ta painutas vasakule, ja teiselt poolt, nii et painutas paremale. Teiste hobuste peal pole ma seda proovinud, seega ei tea, kas mõni hobune on ka niiiii jäik ja kuidagi ühepoolne kuklast, et ta üldse asetust ei muudagi, aga enamikul on "jõnksu" tõenäoliselt ikkagi näha. Võib-olla mitte kohe esimese "asetamisega", aga kui ühes ja teises suunas kordamööda painutada, siis mingi hetk peaks nägema siiski.

UD-foorumis oli kirjutatud, et tegelikult näeb isegi tipptasemel hobuseid, kes sõidavad nt kogu skeemi läbi ühepoolse kuklaasetusega. Kaelaasendit loomulikult muudavad, aga kuklast jäävad samaks, lihtsalt sellel tasemel keegi ei pööra enam eriti sellele tähelepanu. Ma päris hästi seda uskuda ei tahtnud, aga kui ma nüüd eile sattusin vaatama Totilase videot tema uue sõitjaga, ja konkreetselt seda jälgima hakkasin, siis täiesti lõpp! Ma nägin niiiii paljusid kohti, kus hobune ei olnud sirge, et see on lausa naljakas. :D Uskumatu, noh. Vigasid muidugi leiabki igalt poolt, kui otsida, ja see ei ole nüüd kuidagi Totilase halvustamiseks öeldud, sest ta on mu arvates vägaväga andekas hobune (+ uue ratsanikuga pole ka koostöö kunagi kohe alguses parimal tasemel), aga... nobody's perfect ja tuleb siiski välja, et ka tipphobustel on omad raskused.

Ja üldse - kui tuua nt võrdlus inimeste seast, siis paremakäeline inimene ei suuda kunagi vasaku käega õppida kõike sama hästi tegema, kui paremaga. Vasak käsi võib pideva treenimise abil päris osavaks saada, aga kui sa oled sünnist saati kirjutanud parema käega (okei, sünnist saati ei kirjuta, aga põhimõtteliselt :D) ja teed seda ka edaspidi, siis võid küll iga päev natuke vasakut kätt ka harjutada, aga sama hästi või ilusasti kirjutama ei õpi.

See vasaku-paremakäelisus ei ole küll päris sama, mis hobuste puhul nõrgem ja tugevam külg, aga osaliselt saab mu arust võrrelda küll. Miks peaks hobune, kes on sünnist saati rohkem paremale painutatud, treeningu tulemusena (mis kestab iga päev vb tund aega ja sellest mitte kõik ei ole nö raskema küljega tegelemine) mõlemalt poolt nö võrdseks muutuma? Jällegi, treening aitab väga palju, aga mingit täiuslikkust ei olegi võimalik saavutada.

Oeh, ja kui ma nüüd lõpuks kirjutamisega tänase trennini jõuan, siis ütleks, et see oli päris hea. Hoidsin kogu aeg meeles sedasama asja, et KUI ma käega midagi teen, siis ainult kukla lõdvestamiseks... ja et ei kasutaks kätt üle, ei tõmbaks sellega kaela ühele/teisele poole ja see aitas! Vajaliku kaelapainde võttis ta iga kord ise, koos sääresurve tagajärjel tekkinud kehapaindega - loomulikult paremale natuke rohkem kui vasakule, sest see on tema jaoks lihtsam, aga see pole mingi oluline probleem hetkel.
Galopis jäi küll mõnusaks pehmeks kuklast kogu aja, aga ikka kippus rohkem peakest viltu ajama, kui traavis. Jõudsin ühesõnaga sinnani, et ma VIST ise enam ei soodustanud väga seda kõverust ja nendel hetkedel oli super. Enda loomuliku asümmeetria ja ka halbade harjumuste tõttu (millele ma varem kahjuks kaasa aidanud olen) ajas ta aga mõnikord siiski ise selle kaela kõveraks ja siis ma enam eriti midagi teha ei osanud. St et selle jama vältimine ja üldse mitte tekkida laskmine on palju lihtsam, kui parandamine. Aga kokkuvõttes oli trenn mu arust üsna positiivne.

Tegin üsna lühidalt, aga Albatross jõudis vahepeal hingeldama hakata ning isegi pisut niiskeks läks kaela pealt. Võhm on ilmselgelt meid hüljanud selle puhkeperioodi jooksul. :P Ning kabjad tunduvad tal praegu üsna tundlikud... meil jõudis eelmine nädal ju plats täpselt üks päev enne soolamist ära jäätuda ning kuigi enamus on nüüdseks pehmenenud, on mõnes kohas siiski pealmise lahtise liiva all mõned sügavamalt jäätunud kohad ja seal talle kohe üldse ei meeldi astuda, nii et suht piiratud ala peal tuleb sõita. Aga loodetavasti pehnemevad ka need mõned külmunud lapid üsna peatselt - ülejäänud ju küll sulas üles. :)

2010-11-30T22:03:00.001+02:00

Tere tulemast tagasi Albatrossilainele. :)

Lood on nüüd pisut paremaks läinud, ehk siis tänasest alates üritame edaspidi ilma silmatilkade ja kõiksuguse muu ravimiseta hakkama saada (valuvaigistist hakkasime tasapisi juba paar nädalat tagasi võõrduma). Haavandit pole enam sarvkestal võimalik eristada, mistõttu antibiootikumid jms enam suurt effekti ei annaks, ja Albatross on kenasti omale silmanurka suure hulga uusi väikseid veresooni kasvatanud, mis nüüdsest asja lõpliku kordasaamise eest vastutavad on. :)

Kui lähedalt uurida, siis haavandit ümbritsenud hallikas ala on veel küll silmaga eristatav, aga loodetavasti kaob ka see ajapikku. Ja isegi KUI ei kao ja isegi KUI see tal mingil määral vaatevälja piirab, siis see ala on piisavalt pisike ja nii silmanurgas, et mingit üldist nägemise kehvenemist sellega ei kaasne. Nüüd siis tuleb lihtsalt loota, et see ilma ravimiteta sama kenasti edasi paraneb...

Aga see, et valuvaigistid ja atropiin Albatrossi "menüüst" eemaldatud on, tähendab, et saab hakata vaikselt ka treeninglainele naasema ja oma suure hoolega talveks kogutud pekikihti taas kulutama hakata. Ta ei ole mitte kunagi sellisel aastaajal nii ümmargune olnud, kui tänavu. :P Aga eks see treeninguvaba heinarull-kogu-aeg-ees-režiim mõjub ka temale nii nagu igale teisele normaalsele hobusele.

Mu pisike raskeveo-mõõtu hobune on ikka kõige parem :)

Igatahes on mul üle pika-pika aja superhea tuju ja selline tunne, et kõik võib veel täitsa korda saada, kui hästi läheb. Ja ma loodan, et teie hobused oma silmi hästi hoiavad, sest 5 nädalat 4x päevas 5 erineva ravimiga mässata ei ole üldse fun. :)

oih, jutt läks käest ära... :)

2010-11-21T23:27:00.001+02:00

Viimane trenn tegin Sebastianiga sadatuhat üleminekut, et teda vähe lihtsam tagasi saada oleks, mitte ei hakkaks omas tempos edasi liikuma. Noh, tegelikult on see omas tempos liikumine muidugi hea, ei pea kogu aeg sudima ja sundima, aga tema puhul kaasneb sellega see, et sääre peale hakkab kiirustama ning ratset ei taha väga tunda. Igatahes üleminekud aitasid superhästi, ta hakkas väga ilusasti mind ootama ja kuulama, et kas ma äkki mingit muutust ei taha. Kuna olid lühikesed jupid, siis tegin ka suhteliselt palju täisistakut, mis on tema seljas üsna mugav, ja saime isegi mõned päris ilusad sammupikendused traavis. On ju teada, et üleminekud aitavad alati... miks ma neid alati alles siis tegema hakkan, kui mingile probleemile lahendust vaja on leida?

Ahjaa, ta on muidugi omale suurest mudast jälle palaviku saanud (loe: prei), mis sedakorda on osaliselt see "põlvini mudas" variant ehk hakkab pihta hoopis sõrgatsist kõrgemalt. Ja osaliselt ka see tavaline "märja jala" variant (hmm, kas ma mõtlen siin preile nüüd mingeid alaliike välja?) Miski immuunsusemure vist ikka on ka...

Albatrossi jalad kontrollisin kah jälle üle, tal kõik õnneks korras. Kabjalõhe hakkab taaskord välja kasvama, aga eelmine talv üritas sama, lõpuks siiski ebaõnnestudes, nii et ma veel hõisata ei julge. Eks varsti näeb, kas sellest biotiini söötmisest mingit kasu ka olnud on.

Siis ma siin vahepeal niisama mõtlen elu üle järgi ja et kas ma olen ikka õiged valikud teinud ja blablablaa. Tõsiselt, ma olen iga kord niiiii kade, kui loen kellegi kogemustest, kes mingisse lahedasse talli välismaale sattunud on ja mingeid huvitavaid koolitusi näinud jnejne. Mitte halvas mõttes kade, aga väga väga tahaks ise ka veel kuhugi minna ja õppida, et ma oskaks paremini hobuseid õpetada, saaks neist paremini aru ja suudaks ennast paremini neile arusaadavaks teha ja.. noh, natuke parem ratsutamisoskus kuluks ka muidugi alati ära. Kõike tahaks paremini...

Samas ma ei ole kordagi kahetsenud, et ma veterinaariat õppida otsustasin - mulle meeldib ja kuigi praegu on muidugi ülekaal veel teoreetilisel osal, siis veterinaaria puhul mõtlen ma enam-vähem samamoodi nagu hobuste õpetamise kohta - tekivad konkreetsed huvid mingite teemade vastu, mille kohta ma tahaks rohkem teada, ja plaanid tuleviku suhtes (mis muidugi ei ole kaugeltki veel selged, aga vähemalt mul on neid, eksole). Nii et see ei olnud kindlasti vale otsus, lihtsalt.. ma tahaks, et päevas oleks rohkem tunde või nädalas rohkem päevi või et oleks lihtsalt kahe elu võrra aega, mitte üks.
Okei, see on veider, et ma tahan kahte elu, et siis mõlemad ühel või teisel viisil hobustega siduda, aga noh - eriti siis, kui kooli enam pole, jääb põhitegevuse kõrvalt alati aega ka muuks. Aga kahte põhitegevust kahjuks kokku ei mahuta. Vist.

Praegu on siiski teemas veterinaaria ja vaevalt, et mul enam millalgi aega ja sobivat võimalust tuleb, et nö täisvõimsusel hobustega mässata. Noh, ratsutan küll, aga praegu on rohkem selline "niipalju kui ise oskan, nii palju teen" tegelemine, mis oli ka aastaid tagasi enne välismaale minekut ja millega ma päris rahul ei ole. Vahel kelleltki trenni saamine oleks muidugi minu ja Albatrossi jaoks hea, aga üldist olukorda ei muudaks seegi kuigi palju.

Ilmselt olen ka praeguseks tegelenud hobustega juba liiga palju selleks, et ma oleks rahul lihtsalt nendega koosolemisega. Või noh, muidugi on alati tore niisama tallis toimetada, tuju läheb heaks jne, aga ma pole kahjuks see inimene, kelle unistuseks on oma armsa hobusega kuskil metsas jalutada ja selle üle õnnelik olla. Tahaks juba rohkem...

Ega ma kurta ei saa, sest mitu minu unistust on juba täitunud (mõnel inimesel ei lähe niigi hästi)... aga alati peavad ju uued tulema. Can´t live without dreaming...

Igatahes, nüüd kui mu sügav hingeelu siia (liiga) pikalt kirja on saanud, siis noorematele lugejatele: ausalt, kui teil just mingit 100% kindlat tulevikuvisiooni ei ole, siis peale keskkooli on just see õige aasta (võib-olla kujuneb sellest ka mitu), millal proovida või teha seda, mida kõige rohkem tahad! Isegi kui sa sellega oma tulevikku just eriti suurel määral ei "panusta", on sellest aastast su enda jaoks tohutult kasu ja rõõmu ning mittttte kunagi hiljem ei tule sellist aega ja sellist võimalust.

Ja mis noorte inimeste tulevikku puutub, siis see on ikkagi ääretult nõme suhtumine, et "saagu mis saab, aga mingi kõrghariduse peab omandama, isegi kui see väga ei huvita". Mul oli ka see suhtumine, kuid õnneks mul väga vedas sellega, et otsustasin natuke oodata (selle asemel, et minna õppima seda, mis "väga ei huvita") ja sellega, et veterinaaria on tegelikult veel palju huvitavam kui ma varem arvata oskasin - mistõttu see vale suhtumine kujunes lõpuks ikkagi õigeks otsuseks (ma vähemalt loodan). Aga asjad oleks ka võinud minna teistmoodi ja ma oleks läinud nt õigusteadust õppima (mida ma üks hetk plaanisin, sest see oleks ka vähem aega võtnud, kui veterinaaria), mille tagajärjel peaks ma nüüd, aru pähe jõudes, õpingud pooleli jätma või veelgi kehvema enestundega edasi õppima ja terve elu mingit... ametnikuelu elama (no offence, keda see huvitab - ma räägin siin ainult endast). See oleks üsna kole.

Anna andeks, hobune, et ma su blogi nüüd selliste täiesti kummaliste mõtisklustega koormasin, aga no tuli tuju kirjutada... sellistest imelikest ebamäärastest asjadest nagu elu ja otsused... :P
Luban, et järgmine postitus tuleb palju tähtsamal ja konkreetsemal teemal - Albatross. :)

Hobused ja positive reinforcement

2010-11-13T00:47:00.001+02:00

Mu viimane maaühendus jäigi juba suve algusesse, nii et ilmselt oli vaja pisikest meeldetuletust, et ma liiga mugavalt ennast sadulasse loksuma ei unustaks. Niigi imestan, et me oleme siiani Pirelliga ilma igasuguste ebameeldivate vahejuhtumiteta hakkama saanud, kuigi jah - enam seda niiväga ei oodanud küll. Aga tal oli täna algusest peale (juba talli vahel puhastades) kehv päev + pidi teise hobu lahkudes üksi maneeži jääma + hirmutavad kolinad ja puurimised ja mürtsud maneeži kõrvalt, nii et oli natuke põhjust siiski ka. Õnneks ta hüppas mu alt suht sujuvalt ja kiiresti ära, nii et füüsiliselt ma eriti traumatiseeritud polnud. Tuju oli küll kehv, aga seda isegi rohkem nagu... kogu muu jama pärast, mis vaikselt väsitama hakkab. Pikka viha ma nagunii kunagi ei pea, traavitasime veel mõned minutid maneeži ohutuma poole peal ja lõpetasime ikka sõbralikult.

Pärast mässasin poniga, no tema olukord tegi ka ikka päris õnnetuks. Nii vahva poni oli, õppis kiiresti, aga nüüd eile olevat juttude järgi lihtsalt blokkinud keset platsi ja tagant üles visanud. Ja tõesti, täna jõudsin vaevu selga minna, kui juba tagajalad lendama hakkasid - täitsa lõpp... niimoodi ühe päevaga, out of nowhere, selline komme? Tema seljast tulin küll kiiresti vabatahtlikult alla, sest sadulas läks olemine väga ebakindlaks. Kordetasin natuke, aga ei tahtnud ka liiga pikaks trenni venitada, sest ma oletan, et see halb komme tuli tal eile ka tõenäoliselt sellest, et juba jõudis kopa ette visata ja täna lihtsalt proovis sama asja katsetada. Siis tegin uue alguse, ronisin selga, kiitsin vahetpidamata, alguses seistes, siis iga väikese sammu peale (säärt vastu pannes tõmbas kohe ennast kangeks, nii et seda vältisin) ja noh... tegelesin nagu poniga, kes teeb esimesi samme ratsaniku all, mitte poniga, kes nädala alguses juba ilusti traavi sai joostud. Aga asi toimis :), kui ta hästi palju kiita sai, siis mingi aja pärast lubas juba sääred ka vastu panna ning lõpuks saime isegi traavitud suure ringi peal enam-vähem õnnelikult. Paar korda kippus see tagumik veel tõusma (ja nende olukordade järgi sain kindlalt aru, et asi oli ikka tema arvamustes kinni, mitte mingi füüsiline jama, mida ma korraks isegi kahtlustasin alguses), aga üldiselt leidsime niigi piisavalt hea ühise keele, arvestades seda, mida ta alguses ratsanikust arvas.

Albatross hoiab praegu oma silma peaaegu lahti, ainult vahepeal kissitab ja loomulikult ka siis, kui näeb, et ma süstlatega tulen. Nii palju, kui mul üksinda vaadata õnnestub, siis haavand on ikkagi seal ja.. ikka samasugune. Aga noh, kui silm on rohkem lahti, siis ehk on valu siiski vähem ja kokkuvõttes asi natukenegi parem? Hope so.

Ma olen mõelnud, et kui ma Albatrossi poleks endale saanud, siis tõenäoliselt tegeleksin lihtsalt kellegi teise hobus(t)ega ja kokkuvõttes eriti vahet poleks (peale selle, et raha vähem kuluks). Hetkel tegelengi põhiliselt teiste hobustega ja jõudsin järeldusele, et no ikka on küll vahe ja väga suur. Teised hobused on ka vahvad, aga see on ikka hoopis teine lugu, kui päris oma hobune. Tõesti on, kuigi enne hobuse omamist poleks ma uskunud, et see nii palju loeb.

Siis ma tahaks veel hobust, keda saaksin algusest peale õpetada nii palju kui vähegi võimalik ainult positive reinforcement'i abil. Kui ma mingi aeg tagasi olin veendunud, et no mitte kuidagi ei ole võimalik hobust AINULT positiivse kinnistamise abil õpetada, siis nüüd peale mõningate huvitavate internetiallikate peale sattumist arvan, et see on üsna 95% võimalik, kuid ma ei usu, et seda saab mingi traditsioonilise treenimisviisiga (ei klassikalise ratsakunsti ega ka Parelli või Monty Robertsi tüüpi natural horsemanshipiga) väga ühendada, ja kuna mu huvi nende vastu on vähemalt sama suur, siis nõuab see omamoodi "ohverdust", et ainult sellele ühele treenimisviisile pühenduda. Ja mis veel - sellise õpetusviisi puhul ei ole harjutuste täpsus, arengu kiirus jms võib-olla võrreldav paljude teiste treenimisviisidega, aga nende asemel on palju olulisemal kohal just koostöö ja kindlasti ka sõprus kõige suuremal määral, mis hobuse ja inimese vahel üldse võimalik on.
Muidugi kasutan ka praegu hobuste õpetamisel võimalikult palju positiivset kinnistamist ja ülaltoodu on põhimõtteliselt ekstreemsus (sealjuures üks vähestest, mida ma katsetada tahaksin). Traditsioonilises mõttes head ja osavat ratsahobust aga kahjuks ilma negatiivse kinnistamiseta tõesti ei õpeta - märguanded on liiga keerulised ja täpsed selleks, et hobune ise nende peale oskaks tulla.

NB! Kes veel päris täpselt kursis ei ole, siis negatiivne kinnistamine ei võrdu karistamisega! Negatiivne kinnistamine on see, kui hobune saab õige käitumise abil lahti millestki ebameeldivast (nt mistahes survest). Nt kui me avaldame hobuse kuklale survet, et ta pea alla paneks, ja katkestame kohe surve, kui hobune seda teeb, siis see on negatiivne kinnistamine (hoopis midagi muud, kui karistamine, eksole?) Kui me hobust pea langetamise järel ka kiidame ja kuidagi premeerime, siis see on juba positiivne kinnistamine. :)

2010-11-08T21:37:00.002+02:00

Kui ei ole Albatrossi, siis on teised hobused eksole - ma loodan, et ta nõus neile oma blogi laenama mõneks ajaks.

Nüüd eile olid Seb ja Pirelli mõlemad koos trennis teistega (Pirellil kusjuures vist esimest korda üldse keegi teine seljas) ja nii mõnus oli vaadata neid kõrvalt. :) Kõik, mis hästi välja ei tulnud, läks ikka minu südametunnistusele ja kuigi ma enam-vähem tean ju, mis nende nõrgad küljed on, siis ikkagi sain taaskord kinnitust sellele, mida me kõige rohkem harjutama peaks. Aga palju oli ka positiivset, nii et see tegi tuju heaks.
Eriti üllatas Pirelli - ta oli lihtsalt supertubli. Või noh, tegelikult ta ongi selliseks mõnusaks läinud kohati, aga see on hea märk, et ta ONGI selline, mitte ei sõltu nii väga sellest, kes seljas on. Ei ole nii, et ühe ratsanikuga harjub ära ja siis teisest ei saa aru (kuigi tema puhul ma poleks imestanud). Ainuke probleem oli selga minemisega, ta ei seisnud väga paigal ja ma aitasin hoida, samas on teada, et ega talle see hoidmine ka väga ei meeldi - lõppkokkuvõttes läks hetkeks väga närvi. Aga rahunes kiiresti ja edasi oli kõik okei. Galopis on ta muidugi väga toores, aga traavis oli nii ilus liikumine, lõdvestas täitsa ja super.

Sebastian ei viitsinud edasi liikuda. See oli minu jaoks jällegi veider, sest jah, närvitüübilt ta on küll selline päris rahulik tüüp ja kui platsil seista tükk aega, siis jääb enam-vähem magama :), aga sellist probleemi, et ta trenni ajal laiskleks, pole küll ette tulnud. Sammus võib-olla on pisut väheaktiivne, samas ma nõuan sammus alati kõikidelt päris korralikku edasiminekut ka. Traavis on ta enamasti selline iseliikuja, et kui jooksma saab, siis lihtsalt jooksebki, ja galoppi tahaks ma tihtipeale isegi pisut rahulikumaks. Et selles suhtes oli kummaline, aga ei vinguks väga ka tema kallal siiski, tal on lihtsalt rasked ajad praegu.

Nii palju siis neist. Minu aega on viimastel päevadel sisustanud üks hässsssssssssti armas poniprojekt ja siis veel üks sadulat mitte salliv suur (umbes 180 cm kõrge) projekt. Poni on niinii vahva, et kindlasti üks mu lemmikponidest - järjekordselt, aga hea on ju, kui on palju lemmikud - ja õpib kiiresti. Viitsib liikuda ka ja siis on nii lahe temaga platsil ringi siblida. :) Suur elukas on ka tegelt päris mõnusa iseloomuga, sõbralik ja rahulik, ainult sadulavööd ei salli ja teeb korralikku rodeot, kui midagi ümbert kinni tõmmata. Aga siis, kui rodeo läbi, on kõik jälle parimas korras ja kõõlusin juba sadulaski natuke (kõõlutud on tal kodutalliski).

Toredad kõik. Kui ma nagunii praegusel ajal põhimõtteliselt kogu oma vaba aja tallis veedan, et saaks Albatrossile järjekordselt paari tunni pärast midagi silma tilgutada (hmm, see vist ongi see kurikuulus asi nimega "vastutus", mille eest kõiki tulevasi hobuseomanikke hoiatatakse), siis peab ju millegagi aega sisustama.

Mis Albatrossi puutub, siis ta sai eile korraliku puhastuskuuri, mille jälgi oli isegi täna veel kohati näha (st täitsa 4 valget sokki oli võimalik üles leida). Käisin korraks lausa maneežis temaga, aga ilma minupoolse aktiveerimiseta ta midagi teha ei viitsinud ja ma ei raatsi teda praegu väga mõjutada selles suhtes - las olla nii nagu tahab. Muidu karjamaal oli küll jälle actionit täna hommikul teinud sõpradega, nii et vähemalt ühe tuju meist kahest ei ole kogu selle jama tõttu nullis. :) Ahjaa, selle aja jooksul, millal ta tallis järgmist rohukorda ootas, aitas vist 5 boksi heinajäänustest tühjaks koristada, tõstsin teda aina edasi järgmisesse. Tubli, tubli!
Vet käis ka jälle ja enam-vähem sama lugu mis varem, ainult et Albatross näitab üha enam välja vastumeelsust oma veenide torkimise suhtes. Ühe rohu saime juurde ja nüüd siis ootame taas reedeni. Aga jah... võib veel nädalaid minna... eks ma valmistun vaikselt pankrotistumiseks ja selleks, et mul veel tükk aega kooli ja talli kõrvalt ühtegi vaba hetke ei jää. Aga noh, he's all worth it!

2010-11-06T20:36:00.001+02:00

Tahaks, nii väga tahaks... aga ei ole midagi Albatrossist kirjutada. Praegu pole silm hullemaks läinud, aga mitte ka nii märkimisväärselt paremaks, kui tahaks. Kiusame teda 4x päevas erinevate silmarohtude ja valuvaigistiga, üritades samal ajal välja selgitada, mis seal ikkagi on, et ei parane väga edukalt. Esmaspäeval saab loodetavasti mõnes asjas selgust juurde...

Teised hobused on väga tublid ja toredad olnud. Loomi, kellega tegeleda, sajab praegusel ajal justkui taevast alla, nii et igavuse üle ma ei kurda, aga kõige tähtsam on siiski puudu.

Täna-homme annab Annike trenne, vaatasin ja kadetsesin küll, et ma ei saanud minna, aga mis teha. Mitu korda mõtlesin (ja mõtlen praegugi, et oleks võib-olla võinud) Sebastianiga minemise peale - ta on viimasel ajal sammus ja traavis vääääga mõnus olnud, galopis veel mitte nii väga - aga ei läinud ikkagi. Tore oleks olnud kindlasti, aga noh... mingil põhjusel otsustasin seekord nii.

Palun saa ruttu terveks!

2010-10-31T20:40:00.002+02:00

Halvasti on selle silmaga lood. Vahepeal paistis, nagu oleks juba peaaegu korras, aga nii kui ühed silmatilgad ära jätsime, oli kõik tagasi. Nii halb, kui täna, pole tal siiani vist olnudki. Kui teda tooma läksin, siis oli silm praktiliselt kinni ja vett lausa voolas - nägi välja täpselt nagu nutaks, tõesti. Vähemalt oli täna selgelt näha, kus tal see probleem on - mingi eriline paber pandi silmanurka ja siis lasti hoolega vedelikku silma, mis värvus roheliseks. Silmamuna peal siis on haavandid, mis olid selle rohelise värvusega hästi näha. Eelmine kord oli näha ainult pisike täpp, mis tundus olevat juba peaaegu paranenud haav - aga noh, ilmselgelt mitte. Praeguseks oli täpist saanud mitu korda suurem hägune ala.
Nüüd siis peab Albatross 4x päevas saama igasugust kraami silma-suhu, kokku vist 5 erinevat?? Vähemalt nädal aega, eks siis näeb, mis edasi saab.

Annikese trennid, mida ma väga ootasin, jäävad seekord meie jaoks ära. Alguses mul oli hästi kahju, sest meil ei tule just tihti sellist head võimalust, aga nüüd ma isegi ei mõtle enam sellele, vaid tahaks ainult, et Albatross ometi terveks saaks. Siis oleks kõik hästi, ükstapuha neist trennidest.

Ahjaa, vere võtmist sain ka praktiseerida tema peal. Nojah, ega ma muud ei teinud, kui torkasin nõela veeni, hoidsin ja ootasin, kuni katsutid (mida vahepeal vahetati) täis saavad, aga noh - ega seal suurt kunsti tegelikult polegi ju. Albatross oli sel ajal veel üsna uimane ka rahustist, nii et ei teinud väljagi. Verest tehakse seerum, mida ka siis tuleb hakata silma tilgutama, seal on ju tema enda rakud sees ja siis... on hea ühesõnaga. Ma ei hakka siia täpsemalt kirjutama seda, milles ma ise 100% kindel pole. Keeruline teadus on see kõik.

AGA, kui ma täna karjamaale läksin, siis Albatross parasjagu mängis ühe sõbraga. See tegi mu väga kehva tuju natuke paremaks, sest kui tal ikka väga halb oleks, siis vast lihtsalt norutaks kuskil kurvalt. Jäin eemale vaatama neid ja kui Albatross mind märkas, siis lõpetas kohe mängimise, vaatas natuke aega ja siis jalutas minu juurde... Ta ei tee kunagi nii, aga täna mingil põhjusel tegi. Mul pole õrna aimugi, miks ta nii käitus, aga igatahes tegi see veel tuju 1000000x paremaks. :)

2010-10-26T21:18:00.001+03:00

Albatrossil on silmas põletik, päris kurb. Ravime, aga siiski täitsa mitu päeva juba ja ära ei taha minna. Homme loodetavasti saab üle vaadata, kas tal on mingeid väikseid haavandeid seal seespool, mis paraneda ei taha, või milles asi.
Naljakas lugu, tal on täiesti kaitsevärvusega kasukas. Läksin täna karjamaale hobuseid otsima, esialgu Albatrossi ei näinud, aga siis paistis teisel pool võsa natuke valgeid sokke - ahah, Albatross on seal. Kõndisin edasi (tahtsin enne Sebastiani nööri otsa võtta), aga vaatan uuesti teisele poole kraavi ja võsa ning järsku saan aru, et pole seal mingit Albatrossi. "Valged sokid" püsivad täiesti paigal ja keha polnud üldse: need sokid olid hoopis heledad puutüved. :P Naersin üsna pikalt enda üle, kuni äkki märkasin, et puutüvede juures liikus miski, nagu saba oleks. Lõpuks ei olnud ma endas enne kindel, kui läksin umbes 15 meetri kaugusele sellest kohast - tegelikult oli ikka hobune täitsa olemas, aga tõesti - keha oli niiii taustaga ühte värvi (mingi mäe nõlva ääres seisis ta) ja natuke võsas peidus ja ma millegipärast arvan, et mõni teine inimene poleks isegi neid sokke märganud, lihtsalt mul on Albatrossi jalamustrid ilmselt kuidagi alateadlikult pähe kulunud: et kui on nii mitu teatud kujuga valget asja, umbes nii kaugel üksteisest - siis tulevad kohe Albatrossi jalad silme ette, ilma et ma midagi mõtlema peaks. :D See on see liigne hobusesõltuvus.

Sebastian oli enam-vähem okei ja Pirelliga tegin esimesed galopid. :)

2010-10-18T14:33:00.001+03:00

Albatrossiga oli meil eile päris vahva trenn, kuna mul tuli (mitte planeeritult, aga sõitmise käigus) paar head ideed, mida katsetada proovisin. Või noh, ma ei tea küll, kui head või kasulikud need nagu üldise arengu mõttes on, aga iga uus idee on minu arust positiivne - vähemalt on siis, mille peale mõelda.

Igatahes, peale soojendust harjutasin natuke samm-galopp-samm üleminekuid. Galopiõsted olid nii ja naa, reageeris küll, aga kui ma sammu enne üleminekut natuke koondada üritasin, siis kippus ikka veidi kõveraks ja veidi kangeks üle selja minema. Galopist sammu on keerulisem võta - kui liiga palju säärt, siis ta läheb normaalsesse aktiivsesse traavi, aga ei taha sealt kuigi kiiresti ja lihtsalt sammu tulla. Kui liiga vähe säärt, siis ta vajub sammu (aga sedagi läbi traavi tavaliselt) küll kiiresti, aga see ongi sõna otseses mõttes "vajumine".

Aga siis hakkasin galopis sellist asja proovima, et andsin suvalisel ajahetkel ühe ratsme täiesti ära, aga kõik muu üritasin samaks jätta - sama tempo, sama paine. Tegin seda mõlemat pidi galopis ning vahelduvalt andsin ära ükskõik kumba, kas sisemise või välimise ratsme. Kui sisemine ära visata, pidi sisemise säärega aktiivselt töötama, et paine säiliks ja Albatross (normaalselt sirge hobune seda võib-olla ei teeks) üritas ka vahepeal ainult nina välja keerata, kuigi paine jäi samaks. Nendel hetkedel siis KORRAKS võitsin ikkagi selle sisemise uuesti kätte, kuna hobuse nina ma teistmoodi tõesti kontrollida ei saanud.
Välimise ratsme ära andmine soodustas ülepainde tekkimist ja õlast välja vajumist, aga selle vastu aitas see, kui säärega pisut edasi sõita ning sisemist ratset ka parasjagu nii palju järgi anda, et ta saaks selle tekkinud energia ettepoole suunata, mitte ei keeraks pead ratsmesurve tõttu sissepoole.

Pärast mõtlesin veel natuke edasi ja traavis tegin ka sellist ühe ratsme ära andmist aga natuke teisiti - nimelt ma hakkasin selle abil painet küsima. Kuna minu jaoks on (vähemalt hetkel) hästi oluline see teema, et hobune ise otsiks ja hoiaks kontakti, siis selle asemel, et nt vasakule painutamist aidata kaasa ratsme avamise/liigutamisega, siis vastupidi - hoidsin sisemist ratset paigal ja andsin ära hoopis välimise ratsme. Mõnikord ta reageeris koheselt, mõnikord oli vaja sisemise säärega rohkem nügida, aga eesmärk oli see, et ta üritaks seda paremapoolset kontakti ise otsida - st pikendab paremat külge ja võtab seejuures automaatselt sisse ka soovitud painde. Miks see oli parem variant painde saavutamiseks? Sest sellega ei kaasnenud mingit ratsme sikutamist või tagasivõttu. Kui sisemist painet aidata sisemise ratsmega saavutada, kipub ikkagi alateadlikult väääga tihti tulema sisse see enda poole tõmbamise hetk - et hobune kuklast järgi annaks vms... Ja Albatrossi puhul on selline asi ka üks põhilisemaid, mis teda kõveraks ajab. Selle variandi puhul aga oli ainuke ratsmetegevus järeleandmine, kõik muu käis sääre abil ja KUI hobune ennast painutas ja kontakti leidis, siis oli 100% kindel, et asi toimis õigesti, läbi selja jms, mitte ei olnud tema jaoks tegemist mingi sundasendiga.

Kokkuvõttes oli ta lõpuks palju lõdvestunum, ERITI galopis. Seal toimis see kõik superhästi, kuigi eesmärk oli ka natuke teine kui traavis. Aga traavis oli samuti kõik selline...noh, mugav ja hea ja pehme ja tema tegi sama palju tööd ära kui mina.

Muidugi ei arva ma kaugelt, et kogu aeg peakski nii sõitma, nagu ma kirjeldasin, aga see oli lihtsalt jälle üks hea harjutus konkreetsete probleemide jaoks ja minu arvates toimis päris hästi.

Sebastianiga on veidi raskem periood... hea on see, et vasakust jalast galopp tuleb juba enam-vähem lihtsalt, kui ma ta õlga suudan kontrollida välja vajumast; ning samm on ka tunduvalt paremaks ja lahtisemaks läinud võrreldes algusega, kuigi on siiski tunduvalt raskem allüür tema jaoks kui traav või galopp. Aga miski häirib teda kohati ratsmekontaktis... ja päris palju kohe. Viimane kord nt ei saanud ma ÜLDSE mingit kontakti hoida sel ajal, kui ta seisis. Ma ei küsinud talt mitte midagi, aga üritasin oma käega tema suuga võimalikult pehmet kontakti leida, lihtsalt et ma õrnalt tunnekski seda - aga ei. Nii kui tal 100% vaba ratse ei olnud ja tundis suus imeõrna kontakti, üritas ta kõike võimalikku - viskas pead üles ja sikutas pead alla, keeras kaela rulli või üritas kuidagi vääneldes ratset mu käest ära sikutada. Liikumise peal pole asi nii hull, aga ikka mingeid probleeme on. Eks tal on praegu erinevaid ratsanikke ka vahepeal olnud ja võib-olla satub lihtsalt segadusse.

Pirelliga saame parematel päevadel ilusti ringi traavitada, kuid vahel siiski väljuvad närvid natuke kontrolli alt :P, nendel päevadel teen lihtsalt vähem. Märana on tal ka natuke "rohkem iseloomu" kui neil kõikidel armsatel ja toredatel ruunadel, kellega ma rohkem tegelenud olen - st ta ikka näitab välja, kui ta ei viitsi või ei taha, aga enamasti ma lihtsalt ignoreerin sellist käitumist, kiidan palju siis, kui ta tubli on, ja üritan rahulikult, aga võimalikult kiiresti tegutseda, et tal oleks kogu aeg millegi peale mõelda ja ei jõuaks ära tüdineda

Hobuse käsitlemine maast

2010-10-14T20:27:00.001+03:00

Ma mõtlen, et peaks vahelduseks rohkem tähelepanu pöörama hobuste maast käsitlemisele ja noh, maatööle, ühesõnaga. Albatrossi puhul on natuke vist märgata seda, mida enamus nimetaks: "hobune on ülbeks läinud". :P Mina seda nii ei nimetaks, sest esiteks ta käitumine ei ole sugugi nii halb, kui sellest lausest järeldada võiks, ja teiseks - miks peaks hobune iseenesest alati ideaalselt käituma, kui temalt seda ei nõuta.

Albatrossi ma tunnen hästi ja tean, et kui ta ka vahel astub puhastamise ajal kuhugi kõrvale, siis ta nagunii jääb uuesti seisma. Kui ta otsustab iseseisvalt kuhugi ninaga tuhnima minna, siis see on pigem naljakas ja ma saan ta sealt ju kohe ära võtta, kui see probleeme peaks tekitama. Kui ta mul käe kõrval või järel kõndides tahab äkitselt seisma jääda, hoopis kuhugi mujale vaadata vms, siis mul pole tavaliselt midagi selle vastu, et seal mõni sekund või pool minutit aega veeta ja lasta tal uudistada. Lihtsalt mõnikord, kui ma parasjagu EI taha, et ta mingite oma mõtete ja tahtmiste järgi tegutseks, vaid mind kuulaks, siis ei saa ta sellest kohe aru.

Teisest küljest... kuna ta ei ole iseloomult selline hobune, kes hullumoodi tahaks inimese seltsi ja suhelda ja trenni teha jne, samas aga on väga leplik ja pole mingi vastuhakkaja tüüp, siis ma tegelikult proovingi mitte iga tema mõtet ja tahtmist maha suruda, vaid lasta ka temal välja näidata, mida parasjagu mõtleb või arvab. Muidugi ei ole hobusel sellist mõtlemist, et "ma ju olen valmis teda iga päev tund aega seljas sõidutama, midagi võiks vastutasuks ka saada", aga mul inimesena on sellised mõtted olemas ja siis ma üritan kuidagigi tema elu mõnusamaks teha. Ma tahaks ikkagi mingit sorti vastastikust sõprust (nii palju, kui see võimalik on), mitte tallaalust, kes minu juuresolekul midagi teha ei julge peale käskude täitmise.

Aga jah - mingisugused maatöö-trennid lisaks igapäevasele käsitlemisele võib-olla aitaks talle meelde tuletada, et KUI ma midagi ütlen, siis ma ka mõtlen seda; samas ei peaks ma alati teda keelama ja korrigeerima, kui ta midagi oma peaga välja mõtleb või teha proovib. Öeldakse küll, et hobune ei saa aru, kui ta ükskord tohib mingit asja teha ja teine kord mitte - aga ma ei eeldagi seda, et ta vastavalt minu tujudele suudab ära arvata, mida ta parasjagu tohib teha või mitte. Ma eeldan lihtsalt seda, et kui ta proovib midagi sellist, mida ma hetkel ei soovi, siis annan sellest märku ja ta kuulab ja jätab järgi. Võib-olla on see tõesti natukene keeruline ühe hobuseaju jaoks :P, aga kui sellesse kannatlikult suhtuda ja ennast lihtsalt piisavalt tihti korrata, siis on tulemuseks ehk siiski natukenegi rahulolevam hobu? :)

Siiski - kuigi Albatross võib vahel katsetada, et kas ta ikka peaaaaaaaaaaaab tegema nii, nagu ma ütlen, siis tänu maatööle (mida ma varasematel perioodidel olen ikka oma arust piisavalt teinud) on tema igapäevane käsitlemine siiski NIIII palju kergem ja mugavam, kui ükskõik millise teise hobuse puhul. Selliseid lihtsaid asju, nagu surve eest ära astumine, pea langetamine, ja 100 muud pisiasja, pole teistele hobustele lihtsalt kunagi õpetatud või on seda teinud keegi teine, kelle märguanded on kindlasti osaliselt teistsugused kui mul. Albatross saab tihtipeale juba peaaegu olematutest märguannetest aru, mida ma tahan, kuid teiste hobustega näen vahel tükk aega vaeva, enne kui neilt oodatud reaktsiooni saan.

Nendele noortele hobustele, kellega praegu tegelen, on muidugi maast enam-vähem selgeks tehtud hädavajalikud märguanded, mida iga hobune enne ratsahobuseks saamist teadma peaks, aga tegelikult võiks ka nemad nii-nii palju rohkem osata ja kergemini inimesest aru saada. Kahjuks pole võõraste hobustega kunagi nii palju aega, kui enda omaga, ja kõike, mida tahaks, nendega lihtsalt teha ei jõua. Aga vähemalt ma tuletasin nüüd endale jälle meelde, kui hästi maatöö hobuse üldisele käsitlemisele mõjub, nii et ma tõesti proovin meie vähesest ajanatukesest kasvõi pisikese osa ka selle peale kulutada. :)

whats up

2010-10-06T22:18:00.001+03:00

Kõik on ikka vahvad.

Albatross sai ükspäev nüüd massaaži jälle, kuigi ma ise ei saanud sel ajal kahjuks tallis olla. Aga noh, vähemalt läks puhkepäev ka asja ette. :)
Olen käinud põllul jälle, paar kõksu teinud, korra topeltkordet proovinud, niisama platsil mänginud ja noh, natuke üritanud ratsastada ka siiski. Nii et päris vaheldusrikas nädal vist.
Põllul käies tegin seekord galoppi ka veidi sekka ja mulle tundub, et talle meeldis. Üsna hoogse tempo tahtis üles võtta, aga kihutama ei hakanud, närveldama ei hakanud, lihtsalt jooksis. Võib-olla liialdan, kui ütlen, et ta lausa TAHTIS joosta (sest ilmsselgelt valiks ta ju mittemillegitegemise trenni asemel), aga ma ei pidanud teda sundima küll millekski, andsin ainult märku ja tema tegi kõik ülejäänud. See oli mõnus.
Topeltkordet tegin jälle päitsetega, aga noh - tavalised päitsed liiguvad peas natuke liiga palju ja tavalised korded ei ole piisavalt kerged ja ei jookse ikkagi piisavalt hästi läbi sedelgarõngaste, nii et päris õige värk see pole. Muidu oli täitsa okei, aga vasakule poole ringi ta väga joosta ei tahtnud. Kui sisemise korde otse suuliseni panin, oli kõik ok, aga kui see läbi sedelga läks (et saaks vahepeal suunamuutuseid teha), siis tekkis kohati raskusi.
Lasin tal üle lattide joosta, hiljem võtsin kogu varustuse ära ja jooksime kõrvuti ka üle lattide, ma väsisin kiiresti ära. :D Tegin veel nalja ja ronisin talle selga korraks. Õnneks Albatross oli armas ja mingeid trikke ette ei võtnud, aga niipalju tegi mulle muidugi selgeks, et kui mul tema peaga ega kaelaga mitte mingit kontaktivõimalust ei ole, siis ainult sääre, istmiku ja keharaskuse märguannetest on tal sügavalt ükskõik. :P Sain ta edasi liikuma küll ja kuna häälkäskluste peale ta oskab seista ja taandada, siis need ka natuke tulid välja, aga pööramisest, rääkimata keerulisematest asjadest, polnud juttugi. Kui tal oleks kasvõi jalutusnöörike ümber kaela olnud, siis oleks kindlasti juba teine lugu olnud - trenni alguses või lõpus juhin teda ju tihti täiesti ilma ratsmeid kasutamata, aga kuna ta sai esimese sekundi jooksul aru, et mul nagunii ei ole midagi, millega tema esiotsa mõjutada, siis läks nii... et ta kõndis otsejoones värava juurde. :)

Oma adrenaliinilaksust Sebastianiga pole ma vist ka rääkinud - nimelt pandi meid hüppama. Oli vaja ägedat Spartacuse järglast demonstreerida ja lõppes asi sellega, et ma lendasin temaga üle umbes meetrikõrguse okseri (äkki oli madalam... mulle tundus igatahes 150cm vähemalt!) ja ainuke mõte mu peas oli, et palun, palun püsi seljas! :D See oli raudselt kõige kõrgem okser, mida ma kunagi hüpanud olen JA kõige kõrgem takistus, mida Sebastian koos ratsanikuga hüpanud on JA meie esimesed hüpped koos JA koolisõidusadulaga (oskasin ikka õigel päeval hüppesadula asemel selle panna, eksole) JA kuna Sebastian tõesti hüppab hästi, siis ei ületanud ta seda takistust mitte just väga tagasihoidlikult. :P Seega tegi paar päris korralikku õhulendu, aga kuna mu otsused iga kord üsna varakult temaga kaasa minna osutusid õigeteks - ta õnneks pigem tõukab mitu meetrit varem ära, mitte ei koperda väikseid samme kuhugi alla - siis seekord torti ei saanud.
Tagantjärgi oli tegelikult päris vahva, aga samas tõestas jälle hästi, et ratsastus vajab ikka palju tööd - nt kui ta juba veits hüppehoogu läks, siis ei olnud eriti kerge teda galopis takistusele peale saada, lihtsalt ei keeranud välja. Aga noh, see oligi ühekordne värk lihtsalt hüppe näitamiseks, ega ta selllisel tasemel trennideks veel nagunii valmis poleks. Oh, aga kellegi osava takistussõitja käe all võiks temast küll ükskord võimekas hobune tulla.

Pirelli jaoks ei olegi väga palju aega jäänud - üks päev, kui Maarja appi teda hoidma tuli, otsustas ta olla närviline ja mitte kuhugi me omadega ei jõudnud (noh kõhuli ikka sai käidud seljas, aga mitte rohkem), aga suure tõenäosusega see oli lihtsalt seepärast, et ta pole nüüd harjunud kaht inimest korraga jälgima jne. Täna oli tubli, sain taaskord selga minna ja täitsa mitu minutit seiklesime sammus mööda platsi ringi. Ja tegelikult, KUI ta otsustaks pukitama või ringi hüppama hakata, siis ega see korde otsas hoidja seda hobust nagunii eriti peatada ei saaks, nii et lõppkokkuvõttes polegi väga vahet. ;) Loodame lihtsalt selle peale, et ta on edaspidigi tubli.

Ja pilte kah

2010-09-29T21:40:00.001+03:00

Ma vägaväga loodan nüüd, et viimased nädalad on meid Albatrossiga kuhugi natuke edasi viinud. Vähemalt on ta olnud pisut teistsugune kui tavaliselt. Või noh, mitte nüüd totaalselt teistsugune, aga selline, et praktiliselt iga trenni käigus (mõnikord kohe alguses ja kergesti, mõnikord lõpupoole peale omajagu töötamist) olen ta siiski saanud enam-vähem selliseks, nagu olen tahtnud. On olnud väga häid trenne ja hetki ning on olnud selliseid keskmiseid, aga mitte ühtegi suuuuuurt tagasilööki ja tundub, et talle üsna sobib see, kuidas ma praegu temaga sõidan.

Kui aus olla, siis ega ma midagi keerulist pole väga teinud (nii et loomulikult talle sobib :D) - enamasti hästi aktiivsed, kuid mitte keerulised trennid. Keskendun tõesti ainult kõige tähtsamatele asjadele (et ta säärele tundlik ja kehast sirge oleks) ja siis vahel lisan natuke mingeid konkreetsemaid harjutusi, et liiga üksluiseks kätte ära ei läheks. Võimaluse korral käin ka põllul traavitamas, aga vihmased ilmad seda just väga ei soosi. Ja nüüd mul on enam-vähem selline tunne, et võiks jälle hakata natuke rohkem temalt nõudma - st hetkel on mingi alus olemas, kust edasi minna. Varem oli see aluspõhi vääga ebastabiilne, nii et üks trenn tulid ka keerulisemad harjutused päris hästi, aga järgmine päev lihtsalt ei saanud teda normaalselt suurel ringil galoppigi jooksma.

AGA.. kuigi hetkel tundub olukord mulle enam-vähem positiivne, siis ma igaks juhuks ei hakka liiga tagant kiirustama ja kõike-kõike proovima, mis pähe tuleb, vaid hästi tasapisi. Aga mõni pilt siis ka eelmisest reedest - kusjuures seegi päev oli ta päris mõnus. Võrdluseks kolm erinevat traavipilti:

Soojendustraav

Veidike kõrgem hoiak trenni keskel

Lõputraav, lõdvestamine. Võiks muidugi veel rohkem ette-alla joosta, aga siis ta kukuks 100x kergemini esiotsale, mida siin pildi peal veel õnneks juhtunud pole :)

Need on muidugi enam-vähem parimad pildid, mis ma leidsin, aga see oleks super, kui ma saaksin teda iga kell täpselt sellisesse nö raami sõita, nagu tahaksin. Vahel õnnestub. ;)

Galopp oli ka täitsa okei, isegi kontragalopis säilitas tasakaalu ning paremat pidi tulid pisikesed 10-meetrised voldid välja.

Siiski, ma pean oma käsi rohkem jälgima. Jalgu ka, aga käed on olulisemad, nad peaksid enamus ajast ikkagi turjast võrdsel kaugusel asuma.

Ja trennipiltidel ei näe ta üldse nii SUUR välja kui karjamaal:

Blogi venib küll pikale, aga paari sõnaga teistest ka. Sebastianist on samuti mõned pildid, aga ta tegelikult ei olnud sellel päeval oma parimas vormis. Üldse on temaga nüüd pisut keeruline. Alguses läks hästi kergelt ja kiiresti kõik edasi, aga nüüd on vaja hakata osaliselt õpitud asju kinnistama ja lihvima nii, et kogu aeg oleks hea. Ja see pole üldse nii kerge. Mõnes mõttes on ta küll hästi lihtne hobune, aga teisest küljest on palju pisiasju, mis vajavad parandamist.

Kõige raskem on samm, seal ta kohe üldse ei taha normaalselt liikuda. Ma ei tea, kas see ongi tema kõige nõrgem koht, või tal on lihtsalt mingi blokk veel ees ja ei suuda ennast üldse lõdvestada. Kuna ta liigutab pead iga sammu ajal vasakule-paremale päris märgatavalt (kuigi ma teen sammu 95% ajast vaba ratsmega), siis on võimalus, et see on tal juba varem ratsmekasutusest sisse tulnud (kuna teatavasti sammus on ratsmetega kõige lihtsam hobuse liikumist kogemata ära blokeerida) ja ta aja jooksul otsustab end ikkagi seal ka lõdvaks lasta. Tundub, et see võtab küll aega, aga sellisel juhul oleks vähemalt lootust kunagi head sammu saada, eks :)

Teine asi on see, et stekki ta ei salli ja läheb selle peale krampi, halvemal juhul viskab tagant üles. Ja päris keeruline on nii, kui ei saa säärt millegagi nö toetada vajadusel. Tegelengi sellega, et ta sääre peale tundlik oleks ning hääl on ka päris suureks abiks. Hästi kergeid ja õigel ajal antud stekimärguandeid ta juba vaikselt tegelikult aktsepteerib.

Kuna ta ise on veel ikkagi väga noor ja kogenematu, aga samas suht võimsa tagaotsaga, siis selliseid pilte on üsna raske leida, kus ta tagajalgade jõuga kogu oma raskust esiotsale ei lükka... :P Aga mõni siiski:

Nojah, liikumine on sutsu teine ikka, kui Albatrossil :P

Ja kolmandaks siis Pirelli. Temast pilte ei ole, sest reedel ei jätkunud rohkem aega, aga mõned korrad olen siiski jõudnud temaga tegeleda ja täna jõudis siis asi nii kaugele, et istusin korraks isegi täitsa selga. :) Ja ta pole mul kordagi mitte millegi peale (sülitan kolm korda üle õla) paanikasse läinud. Alguses küll tatsus ringi ja polnud just superrahulik, kui ma sadulas igatpidi turnima hakkasin, aga ka mitte närviline - ebakindel lihtsalt. 3 korrast õnneks piisas, et ta seisma õpiks. Proovisin kõhuli sadulas olles teda ka liikuma panna - nüüd oli hoopis see keeruline. :P Paar sammu astus, aga eriti rohkem ei tahtnud. Eks näis, mis ta edasi teeb, võib-olla peaksin paluma kedagi appi eest hoidma, et oleks teda lihtsam liikuma (ja pärast uuesti pidama) saada.

Üldiselt on mu kõik praegused loomad vahvad ja tublid, millega ma selle ära teeninud olen? :)

2010-09-26T22:58:00.000+03:00

Emps käis Albatrossil külas ja tegi meist pilti kah. :) Mingi päev ehk blogin rohkem ja lisan veel pilte.

Veel üks...

2010-09-23T22:10:00.000+03:00

... hobune. Pirelli ei käi veel sadulas ja tal olevat omad pisikesed probleemid, aga tegelikult ta täitsa meeldib mulle. Ausalt öeldes ei jäta ta üldse mingit hullu hobuse muljet - ta pole küll just kõige flegmaatilisema närvitüübiga hobune, seega vajab ilmselt rohkem kindlustunnet, aga rahulikult tegeledes võiks asja saada küll. Ma arvan. Eks näis, millal ma oma sõnu sööma hakkan. :P

Aga, aga.. homme on 24. september. See tähendab, et täpselt 4 aastat tagasi sai alguse minu ja Albatrossi sõprus. :) Aeg lendab... Ja arvestades, et Albatross on nüüd peaaegu kuus ja pool aastat vana, siis on ta juba üle poole oma elust pidanud mind tundma. Aga eks ta ole nüüdseks juba harjunud vist. ;)

Kuigi ma päris algusest peale blogi ei pidanud, siis natuke panin siiski omaenda jaoks midagi kirja, eile leidsin selle arvutist üles ja päris lahe oli lugeda. Kogu meie loo algus tuli meelde ja kui hea, et kõik niimoodi läks nagu ta läks! Niisiis, esimeste päevade muljed Albatrossist:

"... Pühapäeval (24.09.2006!) siis umbes kella nelja paiku sõitiski treiku talli õuele, sees kaks tolmust tagumikku. Mind hämmastas, et neil oli nii suur suurusevahe, üks tagumik oli ikka tunduvalt suurem kui teine. ;) Üks olevat treikusse minnes üritanud väiksest eesuksest välja minna (no siit see treikukartus alguse ilmselt sai...), närvis oli vist natuke olnud – esimest korda ikkagi auto peal. See oligi see suurem, keda mina kohe mõtlesin, et tahaks näha (ma olin sellel ajal veel eranditult suurte hobuste fänn). Nimed olid Prex ja Albatross – Albatross see suurem siis. Ma viisin ta treilerist välja, mis läks küllaltki edukalt, kuigi peale seda tal natuke jalad värisesid küll..."

"...Käisime nendega nati karjamaal ja muru peal jalutamas – süüa küll Albatross esialgu ei julgenud. Ja lambad olid äärmiselt jubedad, eriti siis, kui nad liikuma hakkasid. ;) Aga muidu polnud hullu. Boksi ka alguses eriti ei tahtnud, aga natukese meelitamise peale sai ikka hakkama, ja täitsa meeldib talle vist. Ainuke asi, maiustusi (leib, suhkur, porgand) eriti ei taha – nuusib nats ja tõmbab nina eemale. Ainult õunu suutsin ta panna näksima (nüüd sööb küll peaaegu kõike, mida nina ette pistetakse, aga õunad on alati lemmikuks jäänud)..."

"...tagasi boksi minnes sain tal kõik neli kapja tehtud. :D Nii õnnelik olin. Ta annab hoopis paremini kapju siis, kui natukene märku annad ja ta ise oma jala üles tõstab, mitte tirimise peale (see kehtib küll siiani - ainult jõu peale lootes võib tal seda kapja tirima jäädagi). Prexu kohta ei tea, aga ta vast ikka oskab anda, sest M. värkis tal kohe esmaspäeval juba kabjad ära. Albatrossil mitte, sest ta ei oska eriti lasipuu ääres seista – üritab nii alt kui ülevalt läbi pugeda. Seda peab ka õpetama. ;)..."

Correction does much for the horse, but encouragement does more.

2010-09-20T23:52:00.000+03:00

Täna polnud üldse tallipäeva planeeritud, aga hommikust saati oli ilus ilm - seega ei saanud minemata jätta.

Albatrossiga täna koostöö täitsa toimis. Peamiselt sõitsin teda aktiivselt edasi, proovisin ühtlaselt mõlemale poole kordamööda painutada suurte ringide peal ning saada ka ratsmetesse võrdne kontakt mõlemalt poolelt. Seda viimast ma muidugi ei saavutanud rohkemaks kui mõneks hetkeks korraga, aga seegi asi. Pikalt ei teinud, sest ei tahtnud midagi jälle ära rikkuda. Plaanisin peale platsitrenni minna veel natukeseks põllule traavitama, aga just sellel hetkel otsutas päeva esimene (ja vist ainuke) vihmake ennast valla lasta ja libeda kartuses jäi mu plaan siiski katki, piirdusin vaid jalutamisega.

Peata ratsanik ja tema mittevägahoolikaltpuhastatud hobu...ups :)

Kirjutan paar sõna ka Sebastianist, kellega ma nüüd hästi natuke sõitnud olen. Ta on kolmene, seega ainult väga lühikest aega sadulas käinud ja suurt midagi veel ei oska, aga nagu enamus noori - õpib kiiresti. Millegipärast on ta mulle algusest peale vägaväga meeldinud ja tore, et tekkis võimalus temaga veidi tegeleda. :) Tõenäoliselt jääb see tegelemine küll üsna lühikeseks, võib-olla lahkub juba selle kuu lõpus, aga vahva on ikkagi olnud ja temast tuleb kunagi kindlasti väga lahe hobune.

Igatahes täna oli ta mul esimest korda peaaegu et juba ratsahobuse moodi vahepeal, hakkas pisut tihemini ennast lõdvaks laskma ning sääre/ratsme vahel jooksma, eelnevatel päevadel pole seda eriti veel juhtunud. See pisike kiiks on, et mõnes konkreetses kohas ta otsustab, et EI KEERA minu tahtmist mööda keset platsi ära ja siis nügib kogu oma keharaskusega õlaga teisele poole (ja halvemal juhul on seal mõni inimene või takistusepost eest :P), aga õnneks neid olukordi jääb aina vähemaks. Alguses võtsin 'ohtlikes' kohtades sammu, nüüd saab vahel isegi traavis hakkama.

Galoppi eelistab paremast jalast joosta (paremale painutab ka vist kergemini), kuid ühe ilusa tõste saime vasakust ka. Aga galopp - see on tal lihtsalt super, ausalt. Ma pole palju selliste hobuste seljas istunud, kellel juba loomulikult selline ilus, suur ja tasakaalukas galopp oleks.

Ilmselgelt on hüppesadul midagi võõrast mu jaoks... :P

Need laupäevased pildid on muidu Tuuli tehtud ja ma loodan, et ta mind nende kasutamise eest ära ei söö.

2010-09-19T22:06:00.000+03:00

Teisipäeval käis Albatross massaažis. Noh, tegelikult käis massaaž Albatrossi juures muidugi. Ta isegi oskas sellest kohati mõnu tunda - eriti kaelapiirkonnas ja tagajala kintsudel. :) Ühtegi valusat või ebamugavat piirkonda tal õnneks ei olnud, mida ta katsuda või masseerida ei oleks tahtnud lasta, aga osa lihaseid oli rohkem pinges, kui hea oleks. Mudides läksid need vaikselt siiski pehmemaks, nii et loodetavasti oli siis ikka kasu ka.
Veel ütles massöör, et kuigi on tegemist suure hobusega, siis pole tal tegelikult sadula jaoks sugugi nii palju ruumi, kui arvata võiks. Ma pole Albatrossi küll kunagi lühikese seljaga hobuseks pidanud (liiga pika kehaga ta ka muidugi ei ole), aga just sadulat selga pannes olen päris tihti vaadanud, et see abaluu ulatub ikka suht kaugele taha tal, ja mõelnud pingsalt, et kuhu kohta ma täpselt selle sadula ikkagi panna võiks. Aga vähemalt abaluu eest ja õlast oli Albatross väga vaba ja lahtine, nii et ehk on see sadul siis ka enamasti ikka õige koha peale sattunud.

Enne Albatrossi oli tal teine hobune kah teha, aga järgmine kord lubas Albatrossi esimesena ette võtta, sest ta on ikkagi suur hobune ja lihased samuti nii suured ja tugevad, et nende masseriminine pole mingi naljaasi, võtab täitsa läbi .:P

Eile sõitis Maarja natuke Albatrossiga. Tundis enam-vähem samu probleeme seal seljas, mida minagi, ja see, mida ta oma sõnul sellise hobusega teha prooviks, oli ka väga sarnane sellele, mida ma üritanud olen. Aga mõne mõtte sain ikkagi juurde ja kellegi teise objektiivse arvamuse, mis minu omaga õnneks või kahjuks üsna sarnane oli. Aga ega seal ei olegi mingeid avastamata imenippe - tuleb lihtsalt palju tööd teha ja vaeva näha, küllap siis asi ka kunagi paraneb.

Täna mõtlesin ümbruskonnas lihtsalt ühe väikese jalutuskäigu teha, aga Albatrossil ei olnud maastikutuju. Oli suht ärevil ja kartis päris paljusid asju, hakkas kohati sammu asemel juba pisikest tippivat traavi tegema ja ma otsustasin igaks juhuks mitte kaugemale minna. Aga vähemalt jäi ta ilusasti kontrolli alla, v.a üks kord - see oli nii naljakas, et pean sellest lausa kirjutama:

Jõudsime siis põllu pealt just tagasi kruusateele, kui Albatross vasakul pool midagi hirmsat (ma ei saanudki lõpuks teada, mis see oli) nägi ja vaatama jäi. Ma siis lasin tal korraks seista ja vaadata, aga samal ajal ilmus paremalt poolt kurvi tagant auto välja. Üldiselt autosid ta ei karda ja see tuli ka üsna aeglaselt, aga tahtsin siiski veenduda, et Albatross seda märkab. Proovisin siis veidi ta tähelepanu saada, aga tüüp vaatas ikka hirmunult vasakule poole. Mingi hetk ma juba ikka peaaegu sikutasin seda paremat ratset, et ta pead sinnapoole pööraks, aga ei - ta oli nagu kivikuju. Mõtlesin siis, et okei, kui sind see auto üldse ei huvita, siis ära vaata... Aga loomulikult sellel hetkel, kui auto peaaegu meie kõrvale jõudis, hüppas Albatross suuuuuure kaarega kõrvale põõsasse, umbes nagu:" MIKS sa ei öelnud, et sealt auto tuleeeeb????????!!!!!!!!!!!" :) Naljatilk. Ilmselt ei olnud tal täna kõige vapram päev, seega lõpetasime jalutuskäigu suht kiiresti ja nunnutasime selle asemel tallis natuke kauem.

One man's wrong lead is another man's counter canter

2010-09-13T21:40:00.001+03:00

Muru peal oleks tõenäoliselt libe olnud, seega sõitsin täna liival.

Esimese asjana üritasin ta sammus saada samamoodi aktiivselt edasi liikuma, peamiselt istmikutöö peale. Alguses ikka vingerdas ja polnud väga keskendunud, aga sammusime lihtsalt edasi, kuni ta ilusasti ennast ära sirutas ja lõdvestas ja otse kõndima hakkas, ise kontakti leidis jne.

Okei, väike vahepala kontakti teemal jälle. :P Viimasel ajal, kui olen erinevate hobuste sõitmist näinud (nt nädalavahetusel tšempionaadil, aga ka üldse igal pool trennides jne), siis kõrvalt vaadates ma jagan enam-vähem kõik hobused kahe kategooria vahel - esiteks need, kes ise nö kontakti otsivad ja seda hoida püüdavad, ja teiseks need, kes on varem suust osaliselt kangutajad olnud (ja võib-olla praegugi veel mõnikord) ning on mingil hetkel piisavalt suure surve peale õppinud järgi andma. Muidugi ei ole kõik must ja valge, mõned hobused on lihtsalt vahepealsed; mõned on küll õigesti õpetatud, aga mitte veel päris stabiilsed jne... Aga põhimõtteliselt jah, kaks erinevat rühma, ja mulle üha enam hakkab vastu see teise rühma hobuste sõitmine.
Nendel teise rühma hobustel on selgelt näha, et kui ratsanik korraks ratsme ära laseks, viskuks hobuse pea taevasse või vastupidi, jääks sama koha peale tühjalt rulli. Esimese rühma hobuseid vaadates ei teki sellist muljet ja enamasti nende hobuste ratsanikud ka pidevalt tõestavad, et see pole nii - nad annavad tihtipeale ratset hobusele hetkeks järgi ja muudavad kontakti (see kindlasti ka takistab hobust niimoodi tuimalt ratsmele jäämast) ning hobune sellepeale reageerib kohe kaela pikendades või allapoole sirutades, et see kontakt jälle üles leida.
Muidugi on neid sõidustiile võimalik eristada ka hobuse keha liikumise järgi, taguotsa töö jne, aga kuna hobused on niiii erinevad ja oma loomulike allüüride, keha kandmise jms koha pealt ka väga erineva tasemega (ühed on ju aretatud koolisõiduhobusteks, teised pole), siis pole seda alati nii kerge teha. Mõni hobune ei suudagi traavis omaenda jäljest üle astuda, oma kõrget tagumikku märkimisväärselt keha alla tuua jms, sest ta kehaehitus ei luba seda, aga ometi saab ta olla ausalt ja pehmelt juhtimisvõtetes.
Selle jutu lõpetuseks kiidaks jälle seda ette-alla harjutust, mida ei pea enamiku hobustega üldse väga palju ja tihti tegema, aga mis on tõesti üheks parimaks näitajaks selle kohta, kuidas hobust treenitud on ning kas saavutatud tase on päris või ainult kunstlik ja näiline.

Aga nüüd tagasi Albatrossi juurde. Sellise keskmiselt pika ratsmega võttis ta küll veel ise kontakti ja oli mõnus, kui ratset lühemaks võtta, siis kohati kippus jäigaks minema, aga tegin palju volte, suunamuutuseid, natuke sääre eest astumist ning nendega läks pisut paremaks. Väga heaks ei saanudki, aga lõpmatuseni ei mässanud, vaid alustasin traaviga.
Ahjaa, tegelikult sammus veel pöörasin palju tähelepanu sellele, et ta läbi parema ratsme jälle õlaga välja ei hakkaks vajuma. Sammus on seda lihtne kontrollida, kuigi täiesti tunda oli, et ta siiski üritas veidi. UD foorumis keegi kirjutas samasugusest imelikust probleemist, nagu meil - et hobune painutab vasakule halvemini, aga ometi välja vajub läbi parema õla, mitte vasaku. Mingit konkreetset seletust selle kohta seal küll polnud, aga üleüldiselt soovitati sedasama suur ring-väike ring kaheksate harjutust, mille minagi oma peaga mingi aeg tagasi välja suutsin mõelda. Lisaks veel see, et enne juba, kui hobune kuhugi vajuma hakkab, proovin ta võtta sirgeks või väike asetus väljapoole (paremale) ning kui see saavutatud on, siis uuesti vasaku säärega hakata AUSAT painutust küsima. Kui ta juba kord oma kaela üle painutanud on ja õlaga välja jookseb, siis pole mingit mõtet seda õlga välimise ratsme ja säärega aina tugevama surve abil nö kinni püüda, vaid lihtsam on kogu see untsuläinud painutus sinnapaika jätta, hobune sirgeks sõita (seda võib teha ka ilma voldilt lahkumata), ning otsast peale alustada.

Igal juhul sellest tööst sammus oli palju-palju kasu - traavis praktiliselt väljavajumisega meil eriti probleeme polnudki täna. Traavis oli probleeme ikka selle sama vasaku ratsmega, mis raskeks läheb, aga sellest olen juba nii mitusada korda blogis mulisenud, et ei näe hetkel vajadust jälle otsast peale hakata. :) Seda enam, et mingit lihtsat ja konkreetset lahendust mul hetkel pole.

Aga mida ma harjutasin palju, olid traav-peatus-traav ja hiljem galopp-peatus-galopp üleminekud. Sõitsin üliaktiivset traavi, silme ees pilt sellest, kuidas head hobused skeemides isegi suurelt kiiruselt suhteliselt silmapilkselt vaid ratsaniku keharaskuse muutusele seisma suudavad jääda, tagajalad peaaegu et libisemas keha alla. Ja millise avastuse ma tegin - aktiivsest traavist ja galopist on PALJU kergem head peatust saada kui sammust või linta-lönta traavist. Esialgu pidin ta muidugi oma keharaskuse muutusele (ja meie puhul siiski ka veel ratsmesurvele) hästi tundlikuks tegema, aga kui sellega okei oli, siis tulid need peatused imelihtsalt.
Tihtipeale on mul raskusi olnud sellega, et korretkse peatuse jaoks peaks teoreetiliselt hobust nö peatusesse sisse sõitma, st sääresurve peaks peal olema. Albatross aga ei ole veel päris 100% koondamise põhimõttest aru saanud ning tihtipeale tahab selle sääre peale lihtsalt EDASI minna.. ja kui ratsmesurve on ees olemas, siis ta läheb ikka EDASI, lihtsalt üle ratsme. Kui säär aga ära jätta, siis tuleb selline peatusesse vajumine, hobune esiotsale jne.
Aga kui meil nüüd enne peatust oli väga korralik energia olemas, siis ma võisin selle edasiajava märguande põhimõtteliselt ära jätta, sest kui ta keharaskuse muutusele piisavalt kiiresti reageeris ja hoo nulli võttis, siis piisavalt suur inerts oli ikka veel sees selleks, et need tagajalad tema keha alla jõuaks liikuda ning kokkuvõttes sealt ilusa peatuse välja võluda. :) Tõesti jäin rahule nendega.

Kuna ta galopis ka hästi tundlikult tagasi tuli (vahel kipub galopis liiga edasi sikutama), siis harjutasin ka läbi sammu jalavahetusi. Ilusti läks, lõpus vahetas mitu korda juba nii jala ära, et vaevalt pool sammu oli vahel. Jalavahetust õhus küll ei tulnud, aga ma ei hakanud ise ka riskima sellega, et nõuan ja ta vastu hakkab. Küll ta ükskord selle ära teeb, kui valmis on. :)

Ning veel sain galoppi osaliselt koondada, nii et 10 meetrised voldid ja pisut väiksemadki said ilusasti tehtud. Kui ta galopis ennast koondab, siis ta ei lähe üldse alla rulli (ma muidugi ei üritagi teda rulli saada, aga samas ma tean, et ei saaks ka, kui isegi prooviks), vaid on eest ikka päääris kõrgel ja avatud, aga mulle tundub, et ta tõesti toob mingil määral oma taguotsa alla, samas jääb eest mõnusaks ja minu arust ei lähe üle ratsme. Raske on ka öelda, mis on õige ja mis vale - võistlusspordis on ju kõik hobused kogu aeg eest üsna rullis ja siis see loob nagu mingi kujutluse õigest vaatepildist, samas klassikalise koolisõidu järgi peab hobune just koondades oma kukla kõrgemale ning nina ettepoole viima (samaaegselt raskuse tahapoole kandumisega). Aga kuna ma selliseid klassikalise koolisõidu harrastajaid just väga palju näinud pole, rääkimata selliste hobustega sõitmisest, siis ma ei saa mitte kuidagi väita ega kindel olla, et Albatross seda õigesti teeb.... :P Aga ma tean, tunne on hea, järelikult väga vale ei saa see ka olla.

2010-09-11T20:52:00.000+03:00

Viimati käisin jälle põllul sõitmas, seekord aga tegin pisut konkreetsemalt trenni, mitte lihtsalt ei läinud aega veetma. :P

Põllul on see hea, et seal on palju ruumi. Tõesti, vahel oleks meil vaja kõvasti rohkem ruumi, kui plats seda võimaldab. Ja mitte ainult selleks, et saaks vahelduseks saba sirgu lasta, vaid ka ratsastuse jaoks. Kõige keerulisem on loomulikult väikese platsi peal teha Albatrossiga galoppi. Suur hobune, samm ka seetõttu küllaltki pikk ning hoogsamalt sõites jõuavad need seinad nii kole ruttu ette, et hobuse sirgeks saamiseks ja korrigeerimiseks on aega väga vähe. Selles suhtes on põllul väga mõnus - ja viimane kord keskendusingi päris palju sirgete sõitmisele. Nii traavis kui galopis sõitsin nii kaua otse edasi, kuni tundsin, et ta on ühtlaselt mõlemas ratsmes, ei vaju tagumikuga kuhugi välja ja ei painuta ennast kuhugi ei kehast ega kaelast. Siis tegin kas voldi või poolkaare vms ning jälle samamoodi sirgeks.

Jällegi julgen öelda, et kasu tundus küll pisut olevat. Esialgu tuli ikka mitu korda pikemaid juppe otse sõita, enne kui midagi looma hakkas. Eriti raske oli siis, kui võtsin suuna nt diagonaalis üle põllu. Jubedalt kippus igale poole vajuma, sest tal endal ei olnud absoluutselt mingit sihti ega suunda ette antud - KÕIK pidi ta teada saama minu märguannetest. Taaskord eelis platsil sõitmise ees - platsil on hobusel peaaegu alati mingi nö automaatne suund ette antud. Alates kõige lihtsamast ehk rajal sõitmisest, aga lõpetades ka nt keskliini või diagonaaliga. Mõned korrad neid sirgeid läbi sõita ja hobune hakkab ise ette aimama, kuhu sa lõpuks temaga välja jõuda tahad. Suurel lagendikul sellist asja pole, st et osaliselt võib olla keerulisem teda päris otseseks saada (oleneb muidugi täiesti ka hobusest), aga teisest küljest on suur tõenäosus, et hobune üsna peagi ka ise tähelepanelikumaks muutub, kuna ta peab kogu info ratsaniku käest saama.

Ma usun, et kui suure ala peal saab hobune põhiasjadega ilusasti hakkama, on platsil pärast neid vähemalt sama lihtne teha. Ainuke probleem võib olla see, kui liiga suurel territooriumil ise enam piire ei tunneta ja korraga kogu maa-ala kasutama hakkad - see ei ole tegelikult ju vajalik. Jah, ma võin korraga 100 meetrit või rohkem järjest sirgelt sõita, kui selleks vajadust tunnen, aga järgmine hetk võib sinna otsa vabalt 10-meetrise voldi teha - st et suure platsi kasutamisvõimalus ei tähenda automaatselt ainult suurte kujundite sõitmist ja üldse mitte täpsuse harjutamist. Seevastu ainult platsil sõites võib hobune ilma ratsaniku aru saamatagi hakata nö toetuma seintele ja neid peaaegu et juhtimisvõtete hulka arvestama. Kui siis ratsanik ühel hetkel sama harjutust ilma seinata tegema peab, ei tule miskit välja - sest üks osa on ju puudu.

Niipalju siis sellest... Üldiselt reedest mul jäi hästi hea tunne, sest tallist eemale jalutades oli Albatross see, kes tempot üleval hoidis (enamasti pean ikka iga paari sammu järel jälle meelde tuletama) - liikus aktiivselt edasi, ei vingerdanud ühte ja teise teeäärde ning päris suure osa ajast isegi sirutas ennast suulise poole ning üritas (mõlemalt poolt võrdset!) kontakti saavutada. Eks vahepeal muidugi tuli ringivaatamisi ja uudistamist ette, aga sellest ma pole kunagi mingit probleemi teinud - vaadaku, palju tahab, kuni ta edasi liikumast ei keeldu.

Nüüd on jälle paar mõnusat ideed või plaani silmapiiril, nii et... täitsa ootan juba järgnevaid nädalaid. Kui ma ikka väga keskendun, siis ehk õnnestub ka Albatross tagasi tema parimasse võimalikku vormi saada. :)

2010-09-08T23:19:00.000+03:00

Käisin jälle maastikul, läksin küll üksi, aga üsna pea tuli Linda oma hobusega meile traavides järgi. Vahepeal tõime paar plehkupannud hobust talli tagasi - sellel hetkel meenutas Albatross karjaajamishobust westernfilmidest Tema oli see hea, rahulik ja usaldusväärne sõber, kes lõtvade ratsmetega kindlalt kodu poole jalutas, samal ajal kui ma nööri otsas metsikut noort taltsutasin. :P Noh - õnneks noor ei olnud niiväga metsik midagi (muidu oleks ta kindlasti ka Albatrossi nakatanud), aga natuke pirtsutas küll ja lõpus tegi mu hobusele isegi tigedat nägu. Albatross tegi vastu ka! Aga nad säilitasid siiski elementaarse viisakuse ning päris tülli ei läinud.

Peale põgenike kojutoomist läksim veel ühele ringile, sai natuke traavitatud ka. Päris mõnus on tegelt, ma arvan, et hakkan edaspidi tihedamalt looduses ja vähem liivaplatsi peal käima. Vähemalt mingi periood... Mitte, et ma platsi peal nüüd ei käikski - ikka käin, aga siiani olen haruharva kuhugi mujale läinud. Albatrossile kindlasti meeldiks rohkem vaheldust saada.

Teisipäeval olime küll platsil. Ei saanud väga üksteise tahtmistele pihta see päev... aga kui miskit positiivset välja tuua, siis see, et galopis ta hakkas hullult hästi tagant töötama - tõi taguotsa enda alla, säilitas hea rütmi ja impulsi isegi päris korraliku koonduse juures. Kahjuks oli ta küll ise veits pinges selle kõige juures.

2010-09-06T23:20:00.001+03:00

Laupäeval kasutasin juhust ja tegin mõned hüpped. Hea oli see, et kõigil hüpetel suutsin ise sammu jälgida, koostöö oli hea, mingeid ebaõnnestumisi või arusaamatusi ei tulnud. Halb oli see, et enamus hüppeid tuli liiga lähedalt ning et Albatross tõesti ei vaevu oma jalgu tõstma ühtegi sentimeetrit rohkem, kui hädapärast vaja. Alla siiski midagi ei tõmmanud.

Ise olen oma silmamõõtu niipalju suutnud treenida, et kuskil 3 fuleed enne takistust oskan juba sammu vaadata ning vajadusel siis pisut pikemaks lükata või tagasi hoida, et sammud võimalikult hästi ära mahuks. Küll aga ei suuda ma veel sammude arvu muuta - seda saaks vast teha umbes siis, kui 5-6 fuleed ette oskan vaadata. Kui ma sinnamaale jõuan, siis saaks kõike ka Albatrossi jaoks tunduvalt kergemaks teha, aidata tal sobiv tõukekoht leida jne. Praegu nii hästi veel ei õnnestu, aga vähemalt saan kõige hullemaid mitteklappimisi (mis sõna see veel on...) parandada, nii et hobune ei pea hüppamiseks mingeid ilmvõimatuid liigutusi sooritama.

Õigus, tegelikult kõige esimene hüpe läks küll vähe mööda. Tulin traavis pisikest ristikest ja tõesti ei osanud ette arvata, et ta seda suure hooga ja kaugelt hüppab. Lõpuks jõudsime lausa 85cm-ni, kõrgus missugune. :P
Tegelikult jäin väga rahule temaga... See, et ta ise väga ei pinguta - no see selleks, polegi kõige olulisem. Hea on just see, et koostöö sujus. See on alati hea, ükskõik mida parasjagu hobusega koos teha.

Pühapäeval olid meil pisikesed võistlused, aitasin seal toimetada päev otsa ja õhtul otsustasin Albatrossiga maastikule minna. Okei, tegelikult ma ei käinud siiski PÄRIS maastikul, vaid üsna talli lähedal metsarajal ning hiljem teeäärsel põllul, aga siiski. Siiani olen Albatrossiga üksinda ainult peale trenni jalutamas käinud, seekord tegin terve (lühikese) trenni seal ja päris okei oli, eks me eelmine aasta vaikselt ikkagi harjutasime seda üksinda ringi liikumist. Mulle endale ei meeldi eriti üksinda tallist väga kaugele minna, aga samas tahaksin veidi Albatrossis rohkem julgust kasvatada... ja meievahelist usaldust kah muidugi.

Igatahes tegin siis (Liisi jutust inspireerituna :P) peamiselt häästi pikka traavi kogu aja, lisaks jalutamisele siis muidugi. Nii, et ta mõnusalt mu all ennast edasi tõukaks, samas ei kiirustaks. Ringi tahtis ta küll üsna palju vaadata, aga õnneks eriti kramplikuks ei läinud. Niimoodi lihtsalt aktiivselt edasi sõites peaks nagu kõige kergem olema mõlemalt poolt ühtlaselt lihaseid treenida, aga Albatross suutis muidugi ennast ikka natuke ühte või teistpidi viltu ajada. Osaliselt muidugi ringivahtimise tõttu, hiljem oli parem.

Trenni ei teinud üldse kaua, aga veidi võhmale võttis küll hobuse. :) Aga ainult veidi.

Täna sai poiss puhkepäeva, õuna ja preiravi (ei lähe ära :( ). Tegelesin natuke hoopis Kratiga, kes homme näitusele läheb. Veidi käekõrval kõndimist-traavimist, hiljem groomisin teda pisut ning punusin laka patsidesse valmis.