Albatross ja teised hobutegelased

Täiesti puhkuse tunne on - ma ei mäleta, millal mul viimaste aastate jooksul selline nädal on olnud, kus pole ühtegi kohustust midagi teha. Suht mõnus, kuigi praegu viiendal päeval hakkab juba igavaks muutuma, kaua sa ikka puhata jaksad eksole. :)

Albatross paistab rahul olevat - mõnede ruunadega oli alguses jagelemist, aga siis viisime nende suurelt karjamaalt indleva mära ära ja kui naised läinud, siis saavad poisid täitsa hästi läbi. Kari avastas muidugi taaskord suhteliselt kiiresti, et Albatrossil on mõnusalt kõrge ja üsna sõbralik saba, mille alla putukate eest peituda, nii et ka see aasta karjamaal jalutades nügivad teda kõige ees kõndima. Või lihtsalt vabatahtlikult järgnevad sabale, ei teagi... Aga tore, et ta jälle ikka kampa võeti kiiresti.

Üks päev võtsin Albatrossi trenni ajal platsi kõrvale metsistunud koplisse aega veetma, aga ta hoopis oleks tahtnud vist koos teistega trenni teha.

Võluriga kappan kah see nädal ringi, mulle ta meeldib. Tegime pilte üks päev ja mõnel hetkel ikka vägaväga meenutab oma ema. Ratsastuse poole pealt on viimasel ajal väga hoogsalt arenenud, nii et kohe jube mõnus on sõita. Tunnihobuseks võib-olla endiselt naaaatukene liiga hoogsa sammuga, aga äkki lükkubki see karjäärivõimalus siis veel natukese edasi. ;) Kõige lahedam on see, et ta pikendab oma traavisammu nagu see oleks kõige lihtsam asi kogu maailmas... ise täiesti puhtatõuline torikas aga jalad lendavad nendel hetkedel nagu päris koolisõiduhobusel. Lasin üks trenn mingi 5-6 pikka sirget ikka mõnuga kui selle talendi avastasin ja siis pidin endale pidevalt meelde tuletama: "Aitab küll, Ingrid, ei tohi rohkem korraga!" Ma ei tea, see on ikka kuidagi väga sisse kodeeritud hobustele - et kas nad edasi sõites hakkavad kiirustama või pikendavad sammu. Enamasti vähem või rohkem ikka kiirustavad ja siis alles treeningu käigus hakkavad taipama, et saab ka teisiti. Aga mõni on selline, kelle jaoks sammu korrektselt pikendamine on kohe algusest peale kõige lihtsam lahendus.

Eks tal ole omad hädad ka muidugi, nagu noortel hobustel ikka. Tal on lühike kael, mida ta igal võimalusel ise veel lühemaks üritab teha. Ja kui ma üle tüki aja näiteks üksi platsile läksin ratsutama, siis kisas kõik naabertalli hobused järjest läbi ja platsi peal jätkas, nii et keskendumisvõime sel hetkel oli täielik null. Loobusin ratsastusest, otsustasin hoopis hüppamise kasuks ja oli vist õige otsus, sest kalpsas väga edukalt seekord. :) Ühe korra proovisin ka poolteist nädalat varem väikestest takistustest üle minna (ma ei tea, kas temaga sellist asja varem on ka tehtud või mitte), siis ei olnud üldse niiväga edukas - kobistas üle nagu pisike päntajalg ja kuna see vist meeldiv ei olnud, siis hakkas mööda ka hiilima. Aga seekord oli väga tip-top.

Albs ja Võlur

Noored märad. Caddy on tõeline poni :D