Albatross ja teised hobutegelased

Täna oli tallikorrastuse päev. Eile juba teised olid tublid ja pesid kõik aknad ära ning täna vedasime kõik boksid tühjaks ning lupjasime/värvisime enamuse tallist ära. Täkutalli bokside osa jäi veel homseks. Päris ilus on ikka, kui kõik boksiseinad on säravvalged, tall paistab kohe avaram kah, nii et tasub ära. Sellest ma aga küll aru ei saa, kuidas mõnes kohas suudetakse neid seinu sellisena kogu aeg hoida :D. Kujutan ette seda igapäevast (või veidi harvem) küürimist. Või siis on sellistes kohtades lihtsalt hobused, kes 24/7 sõnakuulelikult boksi keskel saepurukuhjas seisavad. Aga pole hullu - vähemalt vahekäikudes ja tallikoridoris püsivad ka meil need seinad ikka mõne aja täitsa viisakad.

Mul päeva lõpuks jalad küll täitsa valutasid - no ei ole harjunud hommikust õhtuni seisma, tavaliselt on keegi ikka istumise all :) - aga tegelikult on päris mõnus vahelduseks midagi muud teha.

Mu veterinaariapraktika pool seekord on küll suuresti ratsutamise varju jäänud, aga väikeste asjadega olen siiski tegelenud - paari haava õmmelnud, märasid skänninud ja mõned pisikesed Sezuanid loodetavasti hakkama pannud :P. Eile kastreerisime kahepeale kaks täkupoissi ära, aga sellest sai omaette seiklus, sest üks hakkas pärast oppi tiba ebameeldivalt palju verd tilkuma ja ära ei lõpetanud. Ma ei saanud rahu ja läksin õhtul talli boksi kõrvale valvama ja raamatut lugema, kuni Pix koju tuli. Siis vaatas ja proovis üht-teist, aga lõpuks otsustasime tüübi üldanesteesiasse panna ja pikali keerata, et see verejooksu allikas üles leida. Õnnestus. Ja ÕNNEKSõnneksõnneks selgus selle käigus, et mina ei olnud siiski midagi valesti teinud - sest muidu ma ei oleks vist sellest tükk aega üle saanud ja ei julgeks lähemas tulevikus ühegi täku ligi minna. Pixiel oli siin selline komplikatsioon viimati üle 10 aasta tagasi aset leidnud, nii et päris õnnetu variant oleks olnud, kui ma oleks suutnud juba oma nii umbes 5.-6. kastratsiooni juures selliste kehvade tagajärgedega vea suutnud teha. Aga lõpp hea, kõik hea, loodetavasti, ja värske ruunapoiss paistab ennast hästi tundvat.

Tol õhtul boksi kõrval raamatut lugedes jõudsin aga järjekordsele veendumusele, et no peab ikka vahel lugema. De Kunffy't lugesin ja sattusin sellise koha peale, kus ta kirjutab, et päris noorte hobustega ei peaks mingeid kujundeid vms maneežis sõitma, vaid pigem pöörama tähelepanu liikumise kvaliteedile ja tasakaalule ning püüdma ise hobusega igal hetkel tasakaalu jääda, mitte eeldama, et hobune ennast sinu järgi korrigeerida oskaks. No igati loogiline eksole, aga sellegipoolest tuli mulle meelde viimane trenn Zinyga, kus ta tegelikult päris tore ja hea oli, aga ikka ma suutsin mõelda, et no miks ta igakord siiski seal nurgas sisse peab vajuma ja painde kaotama vms - vastavalt muidugi viisin juba tükk aega enne nurka oma tasakaalu väljapoole ja alateadlikult suunasin ta pea kah väljapoole, ehk ei jätnud talle muud võimalust, kui vales paindes nurk läbi joosta. Eiiiiiiii, Ingrid! Ta on 3-aastane ja ta ei peagi oskama selliseid asju - ta peab ühtlases rütmis, aktiivsete allüüridega sirgetel ja suurtel ringidel/kaartel liikuma (ja praegusel hetkel ootan temalt natuke ka juba ette-alla kontakti poole sirutamist) ja minu asi on see talle võimalikult lihtsaks teha.

Ühesõnaga hea, kui keegi või miski jälle põhiasju meelde aitab tuletada, kui natuke valele teele satud. Ja otseloomulikult - mõni temavanune hobune käib juba pool aastat sadulas ja teeb phte ja teist ja kolmandat jnejne, aga... Ziny lihtsalt ei ole see hobune, kelle peal katsetada, kui kiiresti ikkagi noorukilt uusi asju nõuda saab (ja kui kiiresti selle abil hobune ära rikkuda on võimalik).

Seoses sellega tuli meelde, et kui me siin üheskoos mõningaid Verdeni noorhobuste sõite vaatasime ja teatud AH teatud 6-aastasel PP-l kohutava soorituse tegi, siis hiljem Youtubest videot otsides sattusin hoopis ühele kvalifikatsioonisõidule kõigest poolteist kuud varem teise ratsanikuga, kes võib-olla ei sõitnud kõigi kriteeriumite järgi hobust just HÄSTI , aga vähemalt hobune liikus hobuse moodi. Tundus, et Verdeni ajaks oli teda nii palju tagant sunnitud, et GP tasemel koondtraavi või lausa passaaži asemel (mida ilmselt saavutada üritati, aga milleks 6-aastane hobune lihtsalt mitte kuidagi valmis olla ei saa) liikus hobune üle poole skeemist täiesti ebaregulaarsete ja ebaloomulike sammudega, sest noh - ta vist ei teadnud enam, misasi normaalne traav on. Muidugi võistlustepinge jms kõik otsa, aga ega ta esimest korda väljas võõras kohas ei olnud. Õnneks hindasid ka kohtunikud seekord sõitu mõistusega ja AH lõpetas oma maailmameistrilootusega hoopis kuskil tagaotsas. Ja hobune on muidugi iseenesest suurepärane ja tippkvaliteediga, kuid ka sellistel tuleb mingil hetkel piir ette. Ja selline (minu arvates õiglane - kindlasti paljud vaidleksid) hindamine on absoluutselt ainus asi, mis võib-olla ükskord paneb ka ratsutajaid mõtlema, et see ei ole õige ega aus ega eetiline hobuste suhtes neid niimoodi pushida ning kõike nüüd ja kohe nõuda.

Enne kui päris ära unustan, siis panen viimastest võistlustest kah kaks pildikest. Lihtsalt et oleks olemas. :)

Mära...

... ja trakeenipoiss