Tagantjärgi suvest

Paar mõnusamat asja suve kohta jäi mul õigeaegselt kirjutamata, seega teen nüüd tagantjärgi kiire ülevaate.

Kes veel mäletab mu suvelemmikut Why'd, siis temast huvitatud inimesed loobusid vahepeal isiklikel põhjustel ostuplaanist, kuid lõpuks siiski mõtlesid uuesti ümber ning kuuldavasti läbis ta nüüd eile edukalt vet-checki ka. :) See ajutine loobumine polnud minu jaoks isiklikult üldse mitte väga negatiivne otsus, sest tänu sellele sain temaga veel paar nädalat tegeleda. Kokkuvõttes siis veetsime koos 2 kuud (miinus need paar nädalat vahepealt) ning selle aja jooksul sai inimest kartvast ja ennast mitte puudutada laskvast hobusest supertore süllepugeja ja pooleldi ratsahobune - traavitasime ringi ja paariks sammuks katsetasime isegi galoppi. Ma võin ausalt öelda, et mul pole varem olnud sellist hobust, kes nii kiirelt ühest äärmusest teise liiguks ja praktiliselt ilma ühegi tagasilöögita - selles mõttes oli ta ikka üks VÄGA eriline tüüp (ma tean küll, et ma olen seda juba miljon korda maininud) ja võimalus temaga tegeleda oli minu jaoks kindlasti üks olulisemaid hobustega seotud kogemusi viimasel ajal.

Pidin jäädvustama fototõestuse sellest, et ma tegelikult ka ratsutan temaga. :) Ta oli selleks ajaks nii rahulik ja usaldusväärne, et polnud mingit probleemi ca 3ndat korda seljas istudes lihtsalt ratsmed ära visata ja oma telefoni kallal nokitseda.

 

 

 

Seda, kuidas mu suur märade projekt lõppes, ma ausalt öeldes päris täpselt ei teagi - sest see osaliselt veel jätkus peale mu lahkumist. Selleks ajaks olime ca 35 mära tiineks tunnistanud, aga mõned tulid kindlasti hiljem juurde. Mis selle aasta varssadesse puutub, siis... selle suure hunniku Sezuani-varssade kõrval (kes praegu ka mujal maailmas kõvasti laineid löövad) oli minu arvates parimaks liikujaks ikkagi meie oma trakeenitäku järeltulija. Ja asi ei ole ainult minu veidrates eelistustes, omanikud pidasid samuti seda varssa suurepäraseks. Favoriit nr 2 oli mul küll Sezuanist (see nimelt: https://www.youtube.com/watch?v=uvGPGTg2KDA kuigi ta oli veidike veel liiga noor hea video saamiseks), aga selle konkreetse varsa ema on ühtlasi eelnimetatud trakeenitäku ema, nii et... maybe I just have a thing for that family.
P.S. Selle minu lemmikvarsa videot "varsakollektsiooni" üldse ei lisatudki kartuses, et siis ülejäänud varssad näevad tema kõrval kehvemad välja ja ei saa müüdud. :D Nii et mul pole kahjuks võimalik demonstreerida, kui vahva too varss oli.
Well, minu arvates oli Sezuani enda skoor Verdenis sel aastal samuti ülehinnatud, aga... sellegipoolest on ta kahtlemata suurepäraste eeldustega hobune ja mul on hea meel, et ta omale DS ratsanikuks sai, sest viimast treeningvideot eelmise ratsanikuga oli küll üsna kurb vaadata.

Suve ainsatest võistlustest plaanisin ka kirjutada, aga... pole nagu midagi väga erilist öeldagi. Mõlemad 5-aastased märad tegid oma esimese võistluse.

Esimene oli L'Actrice (see, kes transportimist ei sallinud, aga võistluse ajaks ta harjus enam-vähem juba ära) - see on üks hobustest, kellega mul algusest peale on miskipärast väga hästi klappinud. Eelmisel suvel tegi ta väga suure arengu edasi, siis vedeles kolmveerand aastat niisama koplis, sellel suvel jätkasime sama tööd ja võistlustel käitus ta minu kartustest hoolimata VÄGA eeskujulikult: tulemuseks A-skeemides 69% ja 66%, mõlemad teise koha väärilised.

L'Actrice

Teine hobune oli see suur stressaja Herzi, kellest millalgi peaaegu eraldi postituse kirjutasin - suurepäraste liikumistega, aga üsna keerulise temperamendiga mära. Temaga valmistusin küll täielikuks ebaõnnestumiseks, eriti arvestades eelnevaid seiku nagu auto peale laadides enda betoonile selili keeramine ja pragisevate kõlarite tõttu kahel jalal ringi käimine (pidin tal reaalselt laskma äsjasilutud võistlusväljakule galopeerida, sest vastasel juhul oleks tulnud selilikeeramine nr2, seekord koos minuga sadulas - õnneks oli see treeningu ajal õhtul, mil päevased skeemid ammu läbi olid ja platsisilujad pigem naersid, mitte ei saanud kurjaks). Aga eelmise õhtu treening võistluskohas ning esimene koht hommikuses stardijärjekorras (mistõttu sain võistlusmaneežis üksi pika soojenduse teha) aitasid korralikult kaasa, nii et kokkuvõttes teenis temagi 67% ja 66% välja ning hoolimata veidi ebastabiilsest sooritusest jäin päris rahule.

Herzi

Vot nii. Praeguseks sai jutt otsa, varsti jälle.

Jõmpsikad on toredad, viimasel paaril korral on juba täita ratsahobuse tunne tulnud mõneks hetkeks.

Quickster kipub ikka veidi kramplikult jooksma nagu tal kombeks, eriti trenni alguses - küll aga trenni lõpus ning ka kordetamise ajal on hakanud näitama märke kaela sirutamisest. :) Samuti on ta hästi kergelt juhitav ja üldse... vastab hästi märguannetele. Mingi hetk korraks tekkis blokk säärele reageerimisel, võib-olla nõudsin liiga kiiresti ja eks tal seda märadele kohati tüüpilist iseloomu jagub ka. Võtsin sammukese tagasi, kuid püüdsin olla siiski järjepidev ja piisavalt nõudlik, ning praeguseks tundub, et asi on laabunud. Sammus ja traavis igatahes pole enam mingit probleemi.

Verdetten on teistmoodi, ta ei ole sarnaselt pinges nagu Q, aga... ta on veidi ebastabiilne. Igas mõttes, nii ratsmekontakti kui edasiliikumise osas. Head ja ühtlast minekut on veel raske saavutada. Positiivne jällegi see, et ta minu arust muutub tasapisi ikkagi järjest energilisemaks (kunagi oli ta ikka suhteliselt flegmaatik) ja suureneb tahe ise edasi liikuda. Samuti on ta alati suulisega väga ametis, aga praegusel ajal see piirdub ainult nätsutamisega ja mingit jõuga ratsmete sikutamist, mida ta päris alguses vahel harrastada üritas, enam pole.

Mõlemaga olen käinud üksikud korrad ka õues peale trenni ümber majade ja mägede jalutamas ning ka väliplatsil sõitmas. Galoppi olen siiani ainult veidi proovinud - Quickyga rohkem, aga sellesama säärebloki tõttu lükkasin selle veidikeseks tahaplaanile (nüüd viimane trenn tegin jälle paar ringikest mõlemast jalast). Verdetteniga tegin õues ja oli hää, maneežis on tema jaoks natuke ruumi vähe, aga tasahaaval ikka püüame mahutuda ja hakkama saada.

Kui aega piisavalt, siis olen kolmandagi kolmeaastasega veidi tegemist teinud, väike hall mära, kes samuti kohati võib isepäine olla, aga suurem osa ajast on selline toredalt tagasihoidlik ja viisakas.

Albatross on nüüd seekord terve suvi elanud väiksemas murukoplis koos oma eestlasest sõbraga ja tundub, et see on päris hea lahendus olnud. Natuke igav neil võib-olla on, kuid saavad omavahel hästi läbi, ning olematut muru närides ning väikeste lisaheinakogustega on nad mõistlikku kaalu jäänud ja jalaprobleeme arvesse võttes on ülekaalu vältimine mõlema jaoks positiivne. Kui esijalad olid viimati üsna heas seisus, siis õnnestus Albatrossil see eest ühte tagumisse kiilumädanik saada - ei ole tema elu ka ikka lihtne. Aga muidu on ta ikka hästi tore poiss nagu alati ja näeb minu arust hetkel suurepärane välja. :)

Uued noorukid vol 100

Kuna tujud ja tahtmised käivad kogu aeg üles alla, siis mul selleks sügiseks hobuste koha pealt mingit päris kindlat plaani üldse polnudki - aga ega ma tegelikult vist kaua aega ilma hakkama ei saaks, niisiis jätkasime eelmise aasta skeemi ja tõime mulle jälle 2 uut noort kolmeaastast sõpra Tartusse. Ega nad päris uued muidugi pole, kevadel sai nendega Kurtnas tegeletud ja paar korda isegi seljas turnitud, suvel puhkasid ja kasvasid ning nüüd saavad järgneva mõne kuu jooksul endale loodetavasti natuke teadmisi algratsastusest.

Esiteks siis Quicky - see on mära, kes suutis juba mõnepäevase varsana mulle miskipärast muljet avaldada ja kõikidest sealsetest kasvandikest siiani on ta kogu aeg minu kindel lemmik olnud. Nii et ilmselgelt mul on tema suhtes suured lootused. :) Miks täpselt? Ma ei tea isegi, sest tüübilt pole ta kaugeltki minu maitse ja liikumised pole ka siiani midagi erilist. Hüpe on tugev (lausa 10 punkti teenis see aasta ülevaatusel välja), aga kramplik, nagu tema üldinegi olek. Ta on alati olnud temperamentne ja tundlik hobune - ja see on mulle tema juures meeldinud - samas nüüd uude kohta kolides on ta VÄGA palju mind üllatanud oma rahuliku meele ja suhtumisega ja mingitest probleemidest liigse närvilisuse tõttu pole juttugi. Pool aastat tagasi ma polnud kindel, kas mina ikka olen see, kes talle ühel päeval selga ronida julgeb, aga sealtmaalt on ta juba väga suure arengu edasi teinud ja siiani on kõik väga ok. Ühesõnaga ma tegelen temaga praegu väga suure ootusärevuse ja põnevusega, sest ma usun, et temast võiks üks väga lahe loom tulla, kui asjad õiges suunas areneks. :) Kui mitte, siis tuleb tast kohutav elukas, kes kellelegi ei meeldi. Vahepealset varianti ei ole, ma kardan. :D

Teine on ruunapoiss Verdetten, kes oma sugupuu poolest võiks samuti vägev hobune olla, aga... siiani ta ise millegagi väga silma minu arust küll ei paista, selline tore suur sonsu on. :P Tal on suure kasvu tõttu kindlasti ka kasvamiseks rohkem aega vaja, praegu on selgelt näha, et tasakaal ei ole veel päris see, mis võiks olla jne. Aga tegelemiseks väga tore ja lihtne ning ilmselt saab tast üsna probleemivaba hobune.

Praegu teevad mõlemad suurte ringide ja voltide peal traavi, aga eks ma vaikselt üritan ka blogi järjepeal hoida, kui ratsutamine põnevamaks läheb ja hobubeebid edasi arenevad. Ahsoo, mu eelmise aasta beebid on ju nüüd suurteks ja vahvateks ratsahobusteks kasvanud! Käisid tšempionaadil ja näitasid seal kõik vähegi võimalikud tulemused ära - Riisikas tõrkus välja, Sandro korjas mingeid karistuspunkte ja Sintsu oli oma puhaste sõitudega üks 4-aastastest tšempionitest. Arvestades, et see oli nende elu esimene võistlus (ei õnnestunud kuidagi vist ühelegi varasemale jõuda), siis Sints muidugi on väga tubli, aga ei saa teiste peale ka otseselt kuri olla, eriti selle tõrkumise koha pealt - kõik oli lihtsalt jubekole ja hirmus ja siis ei saanud ju hüpata. Ootan igatahes huviga, kuidas neil edaspidi läheb. :)

Zynergie suvisest treeningust

Kuigi nüüd olen tagasi Eestis ja siin puhuvad juba uued tuuled, siis vähemalt Ziny arengust suve jooksul pean väikse kokkuvõtte tegema.



Millalgi juuni lõpus tekkis mul temaga tegelikult ratsutamise suhtes täielik motivatsioonilangus. Eelmise aasta saduldamine ja kõik sujus nii lihtsalt ja hästi, et ma ilmselt ootasin, et edaspidi läheb kõik samamoodi linnulennul. Aga päris nii polnud. Ma ei saa tegelikult öelda, et temaga raskem oli kui alguses - lihtsalt nii kui nõudmised suurenevad, siis hakkavad probleemkohad kergemini välja ilmuma ja kogu see  edasine ratsutamise ja ratsastuse tehnika on minu jaoks kindlasti praeguseks kordades keerulisem, kui noorhobuse saduldamine ja suure ringi peal kolme allüüri sõitmine.

Põhimõtteliselt iga kord ratsutama minnes oli sammu tehes kõik okei, aga nii kui alustasin traaviga, siis ta lihtsalt keris omal tempo üles ja see rikkus kõik ära. Proovisin sõita väiksemaid volte ja kujundeid, aga ta otsustas ka nende peal samas tempos jätkata, mille tagajärjel Z ilmselgelt ei suutnud seal tasakaalu hoida ja see tegi teda lisaks lihtsalt kiirustamisele ka närviliseks. Lõppkokkuvõttes jäi see tema tagasi või aeglasemaks võtmine ikkagi suuremas jaos ratsmekontaktist sõltuma (ükskõik siis, kas üritasin lihtsalt traavi aeglasemaks saada, või proovisin teda kontrollida hästi paljude üleminekutega sammu-traavi vahel) ja hobune läks suust järjest jäigemaks. Eks tal oli muidugi energiat ka väga palju, sest suure osa suvest sõitsin ainult 2x nädalas - aga kuna ma hästi hakkama ei saanud, siis see eriti ei suurendanud ka isu sinna selga ronida, nii et natuke oli nagu nõiaring.

Kuna asi kuhugi ei arenenud, siis kuskil suve keskel astusime kohe hästihästi mitu sammu tagasi. Esiteks jätsin galopi sinnapaika ja tegin umbes 5 nädalat vaid sammu ja traavi (ainult suurel põllul käisime vahel peale trenni natukene jalgu sirutamas), sest kui traav ei toimi, siis pole ju absoluutselt mingit lootustki galopist asja saada. Mõnele hobusele on küll galopitöö lihtsam kui traav, aga see tuleb pigem hiljem, kui rohkem igasugused pisiasjad trenne mõjutama hakkavad - suures plaanis peab mu arust ikkagi traavis basics olemas olema, enne kui saad neidsamu asju hakata galopis nõudma.

Teiseks hakkasin teda enne trenni uuesti kordetama, ikka vähemalt 10-15 minutit (kuna mu traavitrenn iseenesest kestis ka võib-olla 15-20 minutit, siis ülekoormuse ohtu ei olnud). Kordetamine siis seisnes ka sammu-traavi üleminekutes, kuni ta suutis rahulikult ja aeglaselt ilma probleemideta traavis tiksuda (ja hiljem hakkasin siis lühikesi galopijuppe küsima - kusjuures galopitõsted õppis ta seetõttu nüüd häälkäskluse peale väga hästi ära). Kordel kippus ta ka alguses traavis tempot üles kerima, aga siiski oli rahustamine lihtsam (ilmselt seetõttu, et ta tunneb end turvalisemalt, kui inimene nö kõrval on - aga osaliselt ka võib-olla tasakaaluküsimus, et ratsanikuga seljas on raskem tasakaalus liikuda) ja mida aeg edasi, seda paremini ta teadis juba päris trenni alguses, et kiirustada pole kuhugi mõtet.

Need strateegiad, pluss see, et ma põhimõtteliselt 100% trenniajast jutustasin oma hobusega nagu pooletoobine :), et raahulikult, vääääga tubli, hästiiii jne, hakkasid igatahes tasapisi toimima. Z avastas, et ei olegi vaja võimalikult kiirelt mööda platsi ringi vudida ja niipea, kui ma teda igal hetkel käega tagasi ei pidanud hoidma, muutus kogu ratsmekontakt 10x paremaks ja kogu hobune igatpidi pehmemaks. Ja kui ma siis ühel heal päeval augustikuu lõpupoole jälle galoppi proovisin, siis see oli kindlasti parim galopp, mis ma temalt kunagi saanud olen.

Aga eks see areng ju niimoodi käibki - kordamööda üles ja alla - ja kuigi mõnikord võib mõõnaperiood ebameeldivalt pikaks osutuda, siis ma olen väga õnnelik, et suutsime seekord sealt siiski suve jooksul ennast sealt üles töötada, mitte ei pidanud halva tunde ja ebaõnnestunud trennidega  suve lõpus asja pooleli jätma. Väga positiivne minu jaoks on ka see, et selles suuuuures piltidehunnikus, mis Zuzanna meist viimases trennis klõpsis, oli mõned head pildid (mis on tavaline), aga samuti vaid mõned halvad pildid, mis on minu puhul väga ebatavaline - tavaliselt saan suure portsu pilte, mida kellelegi näidata ei julgeks ja siis mõne üksiku enam-vähem sobiva, mis tasub alles jätmist. Aga tundub, et Ziny töötas tol päeval 90% ajast nii, nagu mu eesmärk oli - võib-olla mitte vääääga ekspressiivselt ja suure lennufaasiga, aga mõnusalt rahulikult, stabiilselt ja "õiges raamis". Me happy! :)

Selle pildi panin lihtsalt seepärast, et mu arust on ta siin sellise väljanägemisega, nagu tänapäeval noorhobustelt tihtipeale oodatakse, aga... ma ei tea. See lihtsalt ei tundu õige mu silmale ja kuigi lennufaas on suurem (selles nurgas ta tahtis veidi rohkem edasi liikuda ja ilmselt jäin käega takistama, mistõttu Z ennast rohkem eest rulli keeras kui tavaliselt), ja tegelikult ma mingit otsest VIGA ei näe (peale selle, et nina vertikaali taga on), aga... siiski eelistan ma eelmist kahte traavipilti. Pean veidi mõtlema selle üle, miks täpselt. :)

Galopis olen väga rahul sellega, kui palju ta enda alla astub - tõuge võiks edasi treenides veidi rohkem ülesmäge minna

 

 

Varbad koos :)