Cambodia oli minu juures saduldamisel umbes kaks ja pool kuud ning tagasi vaadates võin kõhklemata öelda, et ta oli üks kõige lihtsamaid noorhobuseid (rääkimata täkkudest!), kellega ma kunagi tegelenud olen. :) Muidugi aitas sellele palju kaasa see, et ta oli igati hästi käsitletud ja oskas juba enne minu juurde tulekut kõike mida üks hobuselaps oma kolmandal eluaastal enne ratsanikuga tutvuma hakkamist oskama peab, aga kõige suuremaks boonuseks oli vist ikkagi üle ootuste mõistlik ja tore iseloom.
Selga sai kiiresti ronitud ja juba mõne nädala pärast suutis ta edukalt teiste hobuste vahel maneežis trenni teha. Mida rohkem kevad kätte jõudis, seda enam tulid muidugi hormoonid ka mängu ja lõpupoole ta küll hea meelega alati teatas kõigile häälekalt oma saabumisest (olgu see siis koplisse, maneeži/platsile või talli) ja oli trennides vahel isegi natuke lõbus, aga seda kõike endiselt mõistlikkuse piires ja ratsutades tuli harva meelde, et ta tegelikult alles väga noor ja ainult loetud nädalad sadula all käinud.
Kuna parasjagu oli Kurtnas täkkude päev ka korraldamisel ja treening sujus ilusti, siis oli mõte ka tal lasta seal võõrratsanikuga paar hüpet teha. Viimased nädalad ei olnud küll väga plaanipärased - täkkude päev lükati teatavasti herpeseohu tõttu edasi, samas tuli ka meie trennitamisesse väikeste terviseprobleemide tõttu paus sisse, nii et paar nädalat möödus lihtsalt hobust väga kergelt liigutamises ja jälle korralikku trenni (mis noore hobuse puhul tähendab küll kuni 25 minutit aktiivset liikumist :P, aga see on ikka juba oluliselt rohkem kui 5-10 minutit sammu-traavi ) jõudsimegi lõpus ainult 2 päeva teha.
Sellegi poolest oli ta täkkude päeval minu meelest igast küljest tubli laps, minul endal oli supermõnus ja mugav temaga sõita, võõrratsaniku all oleks ta võib-olla natukeneee rohkem toetamist tahtnud, eriti kui pandi ette oluliselt kõrgemad takistused kui need, mida ta kunagi ratsanikuga hüpanud on (mina olin ca 70 cm paar korda harjutanud :P ) - kuigi eks täkukatsete osa ole muidugi ka hindamine, kuidas hobune ilma liigse kõrvalise abita toimib ja ennast keerulistest olukordadest välja päästab. Tore oli siiski, et ratsanikult tuli peamiselt kiidusõnu, ja kuigi sugutäku kandidaadiks oli ta komisjoni ühise arvamuse kohaselt muidugi liiga pisike (ja ei hüpanud takistusi ka meetrise varuga, et piisavalt wow-faktorit demonstreerida), siis mina isiklikult olen küll oma järjekordse beebihobuse üle väga uhke ja arvan, et temast saab oma inimesele tulevikus üks vägagi mõnus ja tore ratsahobune ning kaaslane.
Peale rasket kevadet läks Cambodia nüüd oma igati välja teenitud suvepuhkust nautima ja jätkab kunagi sügisel oma ratsahobuse teekonda kindlasti veel targema, tugevama ja ilusamana! ;)
