Täitsa paar blogisobilikku teemat on mul viimase nädala jooksul pähe tulnud, aga... enne kui nendeni jõuab, tuleb kaua oma järge oodanud mustandiga ühele poole saada ja vahvast noorhobusest pilte näidata (eriti arvestades, et mu blogi on üldiselt piltide koha pealt üsna puudulik). Piltide autoriks nagu tavaliselt K, thank you! :)
Millalgi suve alguses võtsime ette väikse sõidu Ruilasse, näitamaks järjekordsele täkuhakatisele, et tegelikult ulatub maailm kodutallist omajagu kaugemale. Kui mu viimase aja postitustest jääb mulje nagu mul ainult täkud tegeleda olekski, siis... ega palju mööda ei pane. Ei tea, miks mind see aasta niimoodi õnnistatud on, aga peab ära mainima küll, et kui nende kõrvale aeg-ajalt mõni mära/ruun ära eksib, siis tundub kõik järsku palju lihtsam ja hobune nii mõistlik ja sonsu. :P Täkud võivad ka muidugi väga toredad ratsahobused olla, aga alateadlikult tuleb ikka alati nendega tegeledes hoolikas olla ja hobusest alati ühe sammu võrra ette mõelda, et stressirikkaid olukordi vältida - mistõttu on nendega tegelemine kokkuvõttes mitte isegi alati niivõrd keerulisem, aga lihtsalt pisut väsitav.
 |
|
Igatahes see 4 aastat noor poiss on üks mu järjekordsetest lemmikutest. Iseloomult küllaltki temperamentne ja suur sahkerdaja, aga sadulas oma vanuse kohta superhea tasakaaluga ja üleüldiselt väga meeldiv sõita. Loomulikult mida rohkem nõudma hakata, seda kergemini tulevad välja ka (kas tema või siis hoopis minu) nõrgemad kohad, mille kallal rohkem pusime - aga kui midagi hästi on, siis ikka VÄGA hästi ja olen taas sunnitud endale meelde tuletama, et tegemist vaid 4-aastasega.
 |
| Platsinurgas olid draakonid |
Lisaks elavale loomule on ta väga tundlik ka igasuguste uute asjade suhtes, nii et võõra talli aiapiirded, lillepotid ja hobused muutsid meeled küllaltki erksaks, aga lõppkokkuvõttes andis poiss endast parima ja kogu ettevõtmine ei kujunenud tegelikult üldse nii dramaatiliseks nagu ma kartnud olin. Pigem eeldasin temast suure täku mängimist (sest kodus meeldib talle seda küll teiste hobuste ees teha) - aga tundub, et adrenaliin sai seekord teistest hormoonidest võitu ning suuremalt jaolt pidime tegelema lihtsalt tüüpilise noore hobuse "olen-uues-kohas-ja-natuke-hirmus-on" käitumismaneeridega.
 |
| Ka minul tuleb ette hetki, kus esimeseks reaktsiooniks on "wow, i like the horse" ja alles siis tähele panen, kui palju asju pildil tegelikult valesti on. But i still like the horse. :) |
 |
| Siis, kui hobune nii kõrgele ära hõljub, et seljas lihtsalt naljakas hakkab ;) |
Jah, ma olen alati oma hobuste üle uhke. :) Ja hetkel ei viitsi isegi mitte oma väga silmatorkavaid istakuprobleeme lahkama hakata, sest selle kallal vingumisele on nagunii kunagi (vaadates viimase aja blogiaktiivsust, siis kahjuks ilmselt kauges) tulevikus terve postitus plaanis pühendada!
