Kõik on uus detsembrikuus

Nonii, blogijat minust enam pole ja praeguseks on kustunud ka igasugused lootused, et see lähiajal muutuks - aga väike update siia siiski aasta lõpetuseks. :)

Oeh, viimati kirjutasin blogisse trennijuttu Puraviku kohta. That horse. :) Mingi lühike periood õnnestus meil treeneri käe all aeg-ajalt sõita ja kuigi seda ei olnud palju, oli kasutegur suur. Erinevate asjaolude tõttu lõppes meie koostöö suvel, aga sellist tunnet, nagu tema seljas parimatel hetkedel, ei ole mul elus palju kordi olnud. Samuti ei ole ma ühtegi hobust varem iseseisvalt nii palju edasi arendada suutnud - Puravikuga oli see võimalik, sest ta lihtsalt õppis kõike lennult, hoolimata minu vigadest ja pusserdamistest. Kõigest 2,5 aastaga (ja 4 kuud sellest oli ta tegelikult puhkusel lõualuutrauma tõttu) sai kergelt saduldatud 3-aastasest metsikust täkust minu kõige parem ratsahobune, kes sooritas sisuliselt kõiki lihtsa M-taseme harjutusi - mitte ideaalselt ja ilma eksimisteta, aga jalavahetused, küljendused jms olid tema jaoks juba täitsa mõistetavad harjutused. Tema õppimisvõime, koostöövalmidus ja tõenäoliselt ka lihtsalt meie omavaheline hea klapp on see, mille tõttu see väike täkk jääb alati mulle meelde kui üks kõige erilisemaid hobuseid mu elus. :)

Alates suvest on aga elus igasuguseid muutuseid ette tulnud ja tundub, et minu teed viivad siiski suuremas osas kõik Taani, sest alates detsembrist olen nüüd siin vähemalt mõneks ajaks tagasi, seekord aga hoopis 100% loomaarstitööl ja seda Taani suurimas hobusekliinikus Odense lähedal.

Oma 15-aastase ratsutamiskarjääri tõttu olen ma senini maksimaalselt kuu aega sadulast eemal olnud (erinevate traumade tõttu enamasti, hehe), aga tundub, et nüüd jääb ratsutamine mõneks ajaks tagaplaanile. Loodan peale sisseelamist siiski leida aega, et nädalas paar korda mõne hobuse selga ikkagi jõuda; aga üldkokkuvõttes - kõik mu hobused olid mulle väga armsad ja toredad, aga ausalt öeldes ma hetkel puudust ei tunne sellest, et päev otsa (või pool päeva) sadulas istuda, nii et võib-olla on isegi tore vaheldus, eks aeg jällegi näitab. Samas olen tagantjärgi ikka väga õnnelik, et mul on olnud võimalik niiiii paljude hobustega ratsutada ja sellega vähemal või rohkemal määral omale ka elatist teenida, nii välismaal kui Eestis.

Albatrossi elu on jätkuvalt mõnus - eks mul muidugi kahju on, et erinevate asjaolude tõttu elab ta suurema osa ajast ilma minuta, aga teda see ilmselt õnneks nii väga ei kurvasta. Kahjuks ei saanud ta sellest aastast enam edasi Ukumäele jääda, nii et pidin talle sügisel uue elamise otsima, aga kohanemine läks seekord paremini ja kiiremini kui kunagi varem - kui ta üldiselt on ikka alati peale kolimist esimesed nädalad või vähemalt päevad pisut ärev olnud, teisi hobuseid taga hüüdnud jne, siis seekord võttis ta esimesest päevast alates kõike väga rahulikult ning välja küll erilisi stressimärke ei näidanud. Minu plaan oli "poolenisti ruun-poolenisti täkk) Albatross küll ülejäänud elu poistekarjas hoida, aga plaanid ei lähe ju kunagi täide, nii et praeguses tallis on ta hoopis ümbritsetud naistekarjast. :D Kuna tal aga kellegagi märade üle võidelda pole, siis läks ka see muutus väga palju rahulikumalt kui ma oodanud oleks - eks ta ikka teatud perioodidel natuke täkutseb, kui hormoonid möllavad, aga ei mingit üleüldist stressamist, kaklemist või jagelemist. Ühesõnaga minu süda rahul ja Albatross ilmselt samuti.

Teine poisslaps Springfield elab edasi Ukumäel, tema on praegu väikese ruunakarja ainuke täkk, aga kuna Sprinku on täielik nunnupall ja tema käitumine on pooleteistaastase mitte väga sageli käsitletud täku kohta äärmiselt eeskujulik, siis jääb ta veel vähemalt selleks talveks täkuks ning eks järgmisel aastal juba paistab, mis plaani me temaga edasi peame. Kui ta eelmisel talvel mingil perioodil väga äbarik välja paistis, siis kevad-suvega on ta läbinud totaalse muutumise ning praegusel hetkel ma juba hakkan uskuma, et tast võibki ühel hetkel suur hobune kasvada. :D

Vot sellised on minu hobuselood ning plaanid praeguseks ja järgmiseks aastaks. Kuna blogi peategelane oma lehte ikkagi väärib, siis hoolimata vähesest aktiivsusest jätan blogi endiselt siia üles unelema, ning eks kunagi, kui sisetunne käsib, kirjutan ka uutest peatükkidest meie elus. :)