Pool aastat Taanis on minu jaoks päris kiiresti möödunud - suures jaos ilmselt seetõttu, et tööpäevad on tegusad ja kui energiat üle kipub jääma, siis tihedad öövalved hoolitsevad selle kulutamise eest hästi. Kahetsenud ma siia tulekut pole ja kuigi pigem olen varem olnud arvamusel, et suures kliinikus töötamine ei ole päris minu teema (et seda aastate kaupa teha vähemalt) ja asju, mille üle vinguda, leiab ka alati, siis tuleb välja, et loomaarstitöö iseenesest on ikkagi miski, mida ma naudin. Väsimust jms tuleb ikka ette, aga sellist päeva, kus ma hommikul üles tõusen ja vastumeelselt tööle peaksin minema, pole vist olnud - ma natuke isegi imestan selle üle, aga pean seda igati heaks märgiks. Edasised plaanid on endiselt küllaltki lahtised ja kuigi esialgne idee oli siia jääda aastaks, siis mis peale seda saab (pikemalt Taanit, tagasi Eesti, või hoopis mõni kolmas variant), ei ole veel selge.

Ratsutamist ma päris ära unustanud õnneks ei ole, leidsin omale ühe toreda ruunapoisi, kellega 3-4 korda nädalas tegelen - mis ratsastust puudutab, siis kohati üsna keeruline tegelane ja kuigi ma ta probleemidest alustades teadsin, vist salamisi lootsin natuke suuremaid edusamme praeguseks, aga ega mul kuhugi kiiret ei ole ka. Edasiminek on olnud sellegipoolest silmnähtav ja eks see vist on tavaline, et peale esialgset kiiret arengut, jääme vahepeal kuhugi pisut kauemaks toppama. Iseloomult igatahes mõnus taskuhobune ja armastab tegelemist, nii et kuni me seda suudame säilitada, on kõik vast hästi. 

Kodused hobused on endiselt rõõmsad rullid - vähemalt nii palju kui ma nende kohta kuulen ja (piltidelt) näen, sest Eesti külla ja neid vaatama pole ma ju senini jõudnud. :( Märtsis oli plaanis tulla väikesele puhkusele, aga nagu kogu ülejäänud maailma plaanid, sai ka see käik sunniviisiliselt edasi lükatud.

Albatrossi tahaks sügada ja patsutada küll, aga samas pean tunnistama, et mul pole absoluutselt vähimatki muret tema osas - (mitte enam väga) uues tallis hoitakse teda nagu kullatükki, tegelemisest ja patsutamisest mingit puudust ei tohiks küll olla ja kõik, mis vaja, saab enne juba korda aetud, kui ma selle kohta isegi uurida jõuan. :) Olen nii väga rahul, et talle sellise suurepärase kodu leidsin ja supertänulik sealsetele inimestele, kes minu A eest nii hästi hoolitsevad.

Springfieldil on samuti kõik hästi - tema kasvab hetkel veidi rohkem vaba hingena ja eks näis, kuidas ta ühel heal päeval teismelise täkuhakatisena sellesse suhtub, kui uusi asju küsima ja nõudma hakatakse. Samas on ta siiani iseloomult nii leplik ja sonsu olnud, et ma väga ei muretse ka. Kõik vajalikud protseduurid, sepad jms saab ilma probleemideta asjatatud, nii et las laps siis kasvab ja loodan, et elukogenud koplikaaslastest ruunad teda mõnevõrra taltsutavad. Tahaksime teda võimalusel veel selle aasta vähemalt täkuna hoida ja eks siis juba selguvad edasised plaanid tema osas ka.

Selline update siis viimase 6 kuu kohta; saab näha, mis järgnev poolaasta toob - ootan põnevusega. :)

Kõik on uus detsembrikuus

Nonii, blogijat minust enam pole ja praeguseks on kustunud ka igasugused lootused, et see lähiajal muutuks - aga väike update siia siiski aasta lõpetuseks. :)

Oeh, viimati kirjutasin blogisse trennijuttu Puraviku kohta. That horse. :) Mingi lühike periood õnnestus meil treeneri käe all aeg-ajalt sõita ja kuigi seda ei olnud palju, oli kasutegur suur. Erinevate asjaolude tõttu lõppes meie koostöö suvel, aga sellist tunnet, nagu tema seljas parimatel hetkedel, ei ole mul elus palju kordi olnud. Samuti ei ole ma ühtegi hobust varem iseseisvalt nii palju edasi arendada suutnud - Puravikuga oli see võimalik, sest ta lihtsalt õppis kõike lennult, hoolimata minu vigadest ja pusserdamistest. Kõigest 2,5 aastaga (ja 4 kuud sellest oli ta tegelikult puhkusel lõualuutrauma tõttu) sai kergelt saduldatud 3-aastasest metsikust täkust minu kõige parem ratsahobune, kes sooritas sisuliselt kõiki lihtsa M-taseme harjutusi - mitte ideaalselt ja ilma eksimisteta, aga jalavahetused, küljendused jms olid tema jaoks juba täitsa mõistetavad harjutused. Tema õppimisvõime, koostöövalmidus ja tõenäoliselt ka lihtsalt meie omavaheline hea klapp on see, mille tõttu see väike täkk jääb alati mulle meelde kui üks kõige erilisemaid hobuseid mu elus. :)

Alates suvest on aga elus igasuguseid muutuseid ette tulnud ja tundub, et minu teed viivad siiski suuremas osas kõik Taani, sest alates detsembrist olen nüüd siin vähemalt mõneks ajaks tagasi, seekord aga hoopis 100% loomaarstitööl ja seda Taani suurimas hobusekliinikus Odense lähedal.

Oma 15-aastase ratsutamiskarjääri tõttu olen ma senini maksimaalselt kuu aega sadulast eemal olnud (erinevate traumade tõttu enamasti, hehe), aga tundub, et nüüd jääb ratsutamine mõneks ajaks tagaplaanile. Loodan peale sisseelamist siiski leida aega, et nädalas paar korda mõne hobuse selga ikkagi jõuda; aga üldkokkuvõttes - kõik mu hobused olid mulle väga armsad ja toredad, aga ausalt öeldes ma hetkel puudust ei tunne sellest, et päev otsa (või pool päeva) sadulas istuda, nii et võib-olla on isegi tore vaheldus, eks aeg jällegi näitab. Samas olen tagantjärgi ikka väga õnnelik, et mul on olnud võimalik niiiii paljude hobustega ratsutada ja sellega vähemal või rohkemal määral omale ka elatist teenida, nii välismaal kui Eestis.

Albatrossi elu on jätkuvalt mõnus - eks mul muidugi kahju on, et erinevate asjaolude tõttu elab ta suurema osa ajast ilma minuta, aga teda see ilmselt õnneks nii väga ei kurvasta. Kahjuks ei saanud ta sellest aastast enam edasi Ukumäele jääda, nii et pidin talle sügisel uue elamise otsima, aga kohanemine läks seekord paremini ja kiiremini kui kunagi varem - kui ta üldiselt on ikka alati peale kolimist esimesed nädalad või vähemalt päevad pisut ärev olnud, teisi hobuseid taga hüüdnud jne, siis seekord võttis ta esimesest päevast alates kõike väga rahulikult ning välja küll erilisi stressimärke ei näidanud. Minu plaan oli "poolenisti ruun-poolenisti täkk) Albatross küll ülejäänud elu poistekarjas hoida, aga plaanid ei lähe ju kunagi täide, nii et praeguses tallis on ta hoopis ümbritsetud naistekarjast. :D Kuna tal aga kellegagi märade üle võidelda pole, siis läks ka see muutus väga palju rahulikumalt kui ma oodanud oleks - eks ta ikka teatud perioodidel natuke täkutseb, kui hormoonid möllavad, aga ei mingit üleüldist stressamist, kaklemist või jagelemist. Ühesõnaga minu süda rahul ja Albatross ilmselt samuti.

Teine poisslaps Springfield elab edasi Ukumäel, tema on praegu väikese ruunakarja ainuke täkk, aga kuna Sprinku on täielik nunnupall ja tema käitumine on pooleteistaastase mitte väga sageli käsitletud täku kohta äärmiselt eeskujulik, siis jääb ta veel vähemalt selleks talveks täkuks ning eks järgmisel aastal juba paistab, mis plaani me temaga edasi peame. Kui ta eelmisel talvel mingil perioodil väga äbarik välja paistis, siis kevad-suvega on ta läbinud totaalse muutumise ning praegusel hetkel ma juba hakkan uskuma, et tast võibki ühel hetkel suur hobune kasvada. :D

Vot sellised on minu hobuselood ning plaanid praeguseks ja järgmiseks aastaks. Kuna blogi peategelane oma lehte ikkagi väärib, siis hoolimata vähesest aktiivsusest jätan blogi endiselt siia üles unelema, ning eks kunagi, kui sisetunne käsib, kirjutan ka uutest peatükkidest meie elus. :)

Puravikust sai trennilaps

See postitus on mõnda aega aega juba sahtlis olnud, novembrikuust täpsemalt, aga treeningute kirjeldamiseks (mis on motiveerinud minu katset uuesti blogi natuke elustada) alustame sellest ja kunagi ehk jõuame tänasesse päeva ka. Valmis kirjutatud oli see siin juba enne eelmist postitust, nii et kui mõni asi natuke kordub, siis noh.. las ta olla. Ju on tähtis. ;)

Kuna ma tegelen peamiselt päris noorte hobustega, siis ega mul palju selliseid ei olegi elus olnud, kellega üle aasta olen saanud regulaarselt koostööd teha - varasemast ajast suudan need hobused lausa ühe käe näppudel üles lugeda. Ehk siis, kindlasti on oma osa siin lihtsalt hobusega harjumisel ja nö kokkukasvamisel, aga Puravik, keda juba eelmises postituses kiitsin - he is something out of this world.

Ta on olnud minu vaieldamatu lemmik sellest ajast peale, kui ma talle 3-aastaselt esimesi kordi selga julgesin ronida, ja sealt edasi on kõik ainult ülesmäge läinud. Tegemist ei ole hobusega, kes näeb välja nagu miljon dollarit või liigub nagu MM tšempionaadi võitja, aga see tunne, mis mul temaga sõites tekib, on kergelt öeldes amazing ja tema võimekus minust ja minu märguannetest aru saada ning soov neile hästi vastata toob lihtsalt iga kord naeru näole.

Tema on ühtlasi põhjus, miks ma lõpuks omale treeneri organiseerimise ikkagi kätte võtsin (haha, ja "organiseerimise" all ma pean silmas paari sõnumi vahetust, mille tagajärjel järgmiseks päevaks trenn kokku lepitud - oli see vast keeruline tõesti) - mul lihtsalt hakkas kurb mõelda, kui palju tema potentsiaali ja ka meie ühist arengut see tagasi võib hoida, et mul kõrval kunagi ühtegi silmapaari ei ole, kes oskaks meie antud tasemel tähelepanu juhtida olulistele asjadele, mida ma ise ei märka (sest minu enamus ülejäänud hobuseid on 3-4 aastased beebid, kes käinud mõned kuud sadulas või veel üldse mitte).

No vot, ja kuna ma loodan ikkagi nüüd mingi regulaarsusega treeneri käe all sõita, siis otsustasin, et oleks hea mõte kuhugi trennidest häid mõtteid ja kogemusi kirja panna, et neid omale aeg-ajalt meelde tuletada.

Mõtteid ja tähelepanekuid esimesest trennist:

- üleüldine soovitus oli see, et ma ei peaks nii liialt ettevaatlik seal hobuse seljas olema. Puravik ei ole enam beebihobune ja ei vaja sulgpatjadel kandmist - ehk julgemalt edasi, julgemalt ratset kasutada vajadusel, julgemat reageerimist hobuse poolt ja ei tasu põdeda nii väga ise millegi valesti tegemist. Hästi mõnus oli katsetada keskmiseid traave diagonaalil - me oleme neid harjutanud küll ja kui seljast on tavaliselt päris mõnus tunne, siis video pealt olen ikka senini alati vaadanud, et nah, tegelikult peaks ikka veel oluliselt rohkem küsima, taguotsa aktiivsemaks saama jne. No nüüd mul kästigi seda teha - küsisin rohkem ja rohkem edasi, ilma et ma teda eest pikaks ja kehast laiali vajuda laseks, ja noh... oli küll rohkem powerit tunda, kui tavaliselt meie keskmistel, mis on pigem lihtsalt kerged sammude venitamised olnud.

- istak: ratset üldiselt alati vaja lühemaks võtta ja käed sirutada ette hobuse kaela poole, mitte hoida neid sadula esikaare kohal. Long arms, short reins - seda öeldi mulle ka Taanis alatasa.

- galopis on mul ALATI istak allapoole igasugust arvestust olnud. Selle saab osaliselt ajada nõgusa selja süüks, aga proovin nüüd jälgida seda, et lükkangi alaselga pidevalt teadlikult kumeraks ja mõtlen, et istun istmikuluude peal - samas ülakeha jääb sirgeks ja õlad korralikult tahapoole (mul alati ettepoole kaldu). See on väga-väga raske mulle, sest ma pole hoolimata püüdlustest 13 aasta ratsutamise jooksul ikka veel ära õppinud, kuidas seal galopis õigesti istuda tuleb, püüan nüüd aga uuesti asja kätte võtta ja veenduda, kas ma tõesti ei ole selleks suuteline - teoorias võiks ju olla?

- galoppi peaks julgemalt sõitma. Ma olen iseseisvalt palju galopi koondamist viimastel aegadel harjutanud ja Puravik natuke jääb liiga kokku seetõttu tiksuma. Samuti on mul pidevalt olnud natuke raskem paremast jalast kontragaloppi teha ja piuksusin mingi kommentaari ka selle kohta enne harjutuse alustamist, aga oh üllatust - kuna mul kästi hobust rohkem edasi sõita, siis seeläbi tal tasakaal hoopis paranes ja polnud mingit muret neid nurki kontras läbida. :) Ta on alati kippunud paremast jalast kontragalopis kiirustama ja pingesse minema - ilmselgelt ainult sellepärast, et ma teda ise liigselt koos üritasin hoida!

Puraviku kuklast pehmemaks saamiseks - ta kipub veidi oma raami kinni jääma kohati -  sain soovituse kasutada palju nö kaudset ratset vastu kaela, võttes selle abil ka pikkadel sirgetel kerge õlad ees asendi.

Ja iseseisvalt pean harjutama galopist traavile üleminekuid! Nende kohta saime veidi kriitikat ja õigustatult, sest need olid tõesti kesised täna - aga seda vaid seetõttu, et ma olen ise nii palju viimasel ajal galopp-samm üleminekutega tegelenud ning unustanud sealjuures ära, et vahel tuleb hobust peale galopi lõpetamist ka edasi sõita. :) Nii et korra jätan need keerulisemad üleminekud ootele, astume sammukese tagasi, ja olen üsna kindel, et paari trenniga on galopp-traav üleminekud jälle aktiivsed ja õnnestuvad ilma kõhkluseta.

Ah jaa, sammus oleks mul vaja teda kuidagi paremini sääre ette saada - natuke liiga lihtsalt jääb oma mulli jalutama. :) Traavis paluti ka rohkem teda sääre ette sõita, aga see ei tohiks mu arvates liiga raske olla, sest kui Puravik juba liikuma saab, siis enamasti on ta üsna mõnusalt reaktiivne ja edasipürgiv, nii et seal pean lihtsalt julgemalt küsima ja laskma tal liikuda, muud midagi.

Need olid põhiasjad, mis minu jaoks olulisimad seekord meeles pidada ja iseseisvalt sõites ka rakendada. Puravik ise oli väike superstaar nagu tavaliselt, absoluutselt ühtegi halba sõna tema kohta ei taha ega saakski öelda - kuulas ja vastas nii hästi kui ta vähegi oskas. Kui temaga ratsutamine on niigi mu iga päeva tipphetk (mis hobuseid puudutab), siis nüüd on motivatsioon veel lati võrra kõrgemal, nii et ootan huviga, mis edasi saab. :)

Aasta 2018

Nonii. Aasta alguses soovisin katsuda veidi regulaarsemalt kirjutama hakata, selle asemel lõpetasin blogimise esimest korda 10 aasta jooksul täielikult. Blogiplaanid täituvad ilmselgelt sama edukalt nagu hobuseplaanidel enamasti kombeks.

Aeg on see, millest ma endiselt väga puudust tunnen, ja eriti nüüd aasta lõpus andis tunda, et ma olen ikka liiga palju kohustusi omale krabanud. Eks ma natuke kartsin, et nii läheb, aga mis seal enam tagantjärgi kahetseda. Kevadeni pean pingutama, siis jääb mõni hobune vähemaks, tekib loodetavasti aega juurde, ja mõtlen natuke paremini läbi, mille peale seda edasi mõistlik kulutada on.

Oma hobuste kohta nii palju, et Kizz minu juurde pikemalt ei jäänud, kui suveni. Üsna ettearvamatult avaldus tal kevadel väga tugev tolmuallergia - probleem, millega varsti vist praktiliselt iga Eesti hobuseomanik võitlema on pidanud - ja ma olin üsna veendunud, et need tingimused, mida ma oleks talle järgmiseks talveks siin pakkuda saanud, poleks tema jaoks piisavad olnud. Seega kolis ta enne sügist uue omaniku juurde, kes temaga palju maatööd ja niisama koos tsillimist harrastab, mõned korrad nädalas ratsutab ja siiani tundub nende võimalikult tolmuvaba pidamine talle istuvat ja hingamis- ega köhaprobleeme pole see aasta veel tuvastatud! Selline asjade käik ei olnud mul muidugi plaanis ega teinud tol hetkel ka kuigi rõõmsaks, aga tagantjärgi on mul süda tegelikult väga rahul, kui tean, et hobusel on parem, kui minu juures oleks olnud.

Albatrossi elu veereb täpselt sama rada nagu viimased aastad ikka. Sügisel suutis ta golfimuruga koplis kuni lume tulekuni paastudes.... ei, mitte alla võtta, vaid ikka juurde! Ma isegi mitte ei jaksa oma pead vaevata sellega, kuidas see võimalik on, eriti nii suuuuuure hobuse juures, kes võiks ju nagu mingit adekvaatset söödakogust vajada selleks, et paisuda, aga noh... on mis on. Suve jooksul oli tal kaks halba perioodi seoses lonkamisega, mis mind murelikuks tegid, aga teisel korral tuvastasime lõpuks hoopis kabjamädaniku (ta on selline vahva sell, et kabjatangile reageerib alles siis kui mädanik 2 nädalat praadinud ja lõpuks plahvatuse äärele kasvanud), mis natuke südant rahustas - ehk siis liigesevalu oli ainult korra tugevam, ja seda kõige pikema kuiva perioodi jooksul, nagu tavaliselt - siis, kui karjamaa kõva ja putukate eest põgenemist palju. Muidu on ta ümmargune ja rõõmus sell, nagu ikka.



Ja juunis liitus meiega ju väike Springfield. :) Teda kasvatame hetkel K-ga kahepeale ning eks siis ajapikku selgub, mis tulevik edasi toob. Hetkel kasvab väike karvik rohkem laiusesse kui kõrgusesse (nagu minu hobustel ikka kombeks), aga on oma nelja valge soki ja laitmatu käitumisega igati vahva tegelane. Detsembri alguses tõime emme Jassu mulle Kurtnasse saduldada ja sõita, ning Sprinku ja tema samaealine kamraad õpivad nüüd iseseisvust ja trikke eluks, kuidas vanemate ponide väiksele kiusule vastu hakata (või põgeneda!).

Emme JJ trennihobusena

Albatrossi ja Sprinkuga, ehk kolm karvikut

Nii, ja nüüd sellest ka, et aasta lõpust on mul paar mustandit (virtuaal)sahtlisse valmis kirjutatud, mis avaldamist ootavad (aga enne ei julgenud, kui mul vähemalt paar korda midagi kirja oli mahti olnud panna) - need on puhtalt trennilood ja kirja pandud peamiselt tänu väiksele Puravikule, kes pole küll minu hobune, aga keda ma ka mitte kuidagi seda aastat kokku võttes mainimata ei saa jätta. Tollal 3-aastase täkuhakatisega hakkasin tegelema  tegelikult nüüd juba 2 aastat tagasi, ca 4-5 kuud oli küll vahepeal ratsutamisepausi tema lõualuutrauma tõttu, aga julgelt poolteist aastat oleme kokku trenni ka teinud.

Kui mul peaks olema ÜKS SOOV hobuseinimestele uueks aastaks või pigem üleüldse elus, siis see oleks, et igaüks neist leiaks kunagi omale sellise hobuse sõita, nagu tema minu jaoks senini olnud on.

Ma saan hästi aru selle olukorra väärtusest, kus inimene on pikka aega suurt vaeva ja tööd teinud, ning lõpuks läbi raskuste saavutanud oma hobusega seda, mis kunagi võimatu tundus - ka mul on selliseid hobuseid olnud ja super, kui töö ennast lõpuks ära tasub. Usun, et meist paljud on seda kogenud ja sellest palju õppinud.

Mida ma ei olnud siiani kogenud (vähemalt mitte nii pika aja jooksul järjest treenides), on aga hobune, kellega koostöö sujub justkui iseenesest, kes õpib asju lennult, kellega absoluutselt iga trenn on positiivne kogemus ja sellist tunnet, et me millegagi hakkama ei saa, lihtsalt kunagi ei tekigi. Et mitte liiga utoopilisena paista, siis loomulikult tulevad osad harjutused välja kergemini, osa raskemalt, ideaalsusest on asi kaugel (seda peamiselt tänu minu puudustele) ja asju, mille kallal töötada alati rohkem, kui jõuaks - aga leida seda ülimat sisemist positiivsust ja rahulolu, millega ma absoluutselt iga viimast kui treeningut temaga alustan ja lõpetan, ongi vist see, mille nimel ma kõik need aastad hobustega tegelenud olen, ja peab tunnistama, it's pretty amazing. :)

Ta on mulle ka, rohkem vist kui ükski teine hobune, õpetanud, et millal iganes treeningul midagi valesti läheb, ei ole mul mitte kedagi peale enda süüdistada.  Puravik võib vahel olla vähe hajevil või kärsitu, kui hormoonid võimust võtavad, aga sellist asja nagu vale vastus ta ei tunne, ja kui mina õigesti küsida suudan, siis tema teeb. Nii ongi. Praeguses faasis, kohe-kohe viieaastasest edasi kuueseks saades on muidugi treeningülesanded oluliselt raskemad kui kunagi varem - ning minu kogemus selliste hobuste edasi arendamisel praktiliselt olematu (95% mu hobustest on ju 3-4 aastased). Eks ma tean küll, et tegelikult vääriks ta oma selga praegusel hetkel kedagi paremat, osavamat ja ilusamat, aga samas olen ülimalt õnnelik, et mul on võimalus sellise hobusega neid piire katsetada ja iga natukese aja tagant ka mõni ületada. Mu pisike superstaar!

P.S. Pildid on enamus FB-ist, sest ma sorteerimisega tegelda ei viitsi, ja viisakamad on loomulikult kõik K tehtud nagu ikka!

Veebruar

Kui aasta tervise koha pealt pisut hädiselt algas, siis edasi on küll kõik positiivses suunas läinud ja aeg üsna sisukalt möödunud. Lubadusest rohkem pilte teha olen ka kinni pidanud, sellele on suuresti kaasa aidanud uus telefon, mis reaalselt midagi jäädvustada ka suudab. :) Ise olen väga rõõmus selle üle, et regulaarselt mingeid väikseid fotomeenutusi hobustest juurde tiksub, mida kunagi sirvida. Siin viimastest aastatest on mul ikka ääretult vähe pilte hobustest, kellega tegelenud olen, ja isegi enda omadest eriti mitte. Seega võib loota, et ka postitused tulevad mõnevõrra värvilisemad.

Kizzy on olnud igavesti tore tüdruk tegeleda. Kui ma esialgu olin natuke nõutu selles osas, et ta oli igati sõnakuulelik, aga ilmutas ise vähe entusiasmi millegi suhtes, siis praeguseks naudib ta silmnähtavalt minuga suhtlemist väga-väga palju rohkem. See on kuidagi aegamööda ja märkamatult tulnud, aga kui ma praegu kirjutades näiteks aasta algusele tagasi mõtlen ja võrdlen, siis see muutus on ikka päris vahva. :) Õhtuti pimedas tuleb ta kutsudes alati oma küüni alt või aiast väravasse vastu; kui vahel päevasel ajal talli jõuan, siis natuke kaalub rohkem asja, sest tühja talli tulekust (kui teised hobused õues) ta endiselt väga vaimustunud ei ole, kuigi ka sellega tuleb juba paremini toime kui varem. Naljakas jällegi, et hobused on ikka väga osavad seoseid looma; ma olen täiesti veendunud, et ta saab juba õues olles aru, kas tall on tühi või mitte - seda kas valguse/aja järgi või lihtsalt selle järgi, et hobuseid pole kõrvalkoplitest veel tuppa veetud?

Nende piltide autoriks Kersti, kes meid lumetormiga pildistamas viitsis käia ;)

Albatrossi kõrvalt olen ma alati mõelnud, et niiiii tore oleks omada hobust, kes ei lähe puhtalt söögi vaatamisest paksuks, eriti kui tahta vähemalt koplis heina vabalt ees hoida. Noh, nüüd on mul K, kes on ratsahobuse kohta üsna ideaalses konditsioonis (lihast mitte kuigi palju muidugi veel), ja ma olen natuke nagu.... kas see on normaalne, et hobune, kellel on 24/7 ligipääs heinale, ei lähe paksuks? No ei saa ju rahul olla kunagi - kui probleeme ei ole, siis peab neid ise juurde otsima? :) Tegelikult peaks tal söötmine küll igati tasakaalustatud olema, hambad kontrollitud ja lihtsalt igaks juhuks tehtud rutiinse vereanalüüsi põhjal oli ka kõik suurepärases korras, nii et üritan lihtsalt rõõmus olla selle üle, et hobune kenasti oma konditsiooni hoiab ja juurdetulevad kalorid kerge trenni käigus täpselt kulutatud saavad. Igaks juhuks käin aeg-ajalt mõõdulindiga siiski üle, et märkamatult saledamaks ei jääks. ;)

Nüüdseks harrastame regulaarselt ca 4x nädalas mingit trennimoodi asja ka, kusjuures olen üritanud seda teha väga läbimõeldult ja nii palju vaheldust pakkuda, kui vähegi suudan. Kuna maneežipinnast praegusel ajal kasta ei julge, siis pole ta minu ratsutamiste ajaks kahjuks väga kiita (hommikul võib hooldada, aga peale kolme lastetrenni + veel üksikuid sõitjaid on mitmed kohad liialt sügavaks vajunud), mistõttu lume olemasolul olen nüüd igal võimalusel valgel ajal talli jõudes õues käinud. Esialgu käekõrval, siis üle tee karjamaal sõitmas ja nüüd julgesime ära teha ka esimese ratsamaastiku üksinda. Käekõrval on temaga supermõnus jalutamas käia; kui ma seljas olen, siis on küll pisut ebakindlam, aga sellegipoolest siiani väga turvaliselt ja mõistlikult käitunud, nii et usun, et ta võiks päris tore maastikuhobune ka olla. Mina ise olen ju maailma kõige kehvem maastikulkäija (ikka alati olen pidanud ennast tugevalt tagant torkima, et viitsiks hobustega platsilt eemale minna), aga ma samas 100% usun selle kasulikusesse ja vajalikusesse nii hobuse mentaalse kui ka füüsilise tervise  jaoks, eesmärgiga erinevatel pinnastel ja mitte ainult väikestel pööratel liikuda. Selle aasta jooksul olen igatahes ennast tublisti kätte võtnud ja valgel ajal üsna vähe kordi maneeži jõudnud. Õhtuti kahjuks valik puudub, aga eks siis on aeg ratsastust lihvida, kavalette sõita jms. Klikkeriga teeme vahel maatööd, seda ta naudib endiselt kõige rohkem. Topeltkorde/ohjamine on veel proovimata, aga plaanis küll.

Albatross on endiselt rõõmus ja vahva, pole mingeid uudiseid tema kohta lisada. :) Tegeleme viimasel ajal peamiselt ainult lahtiselt platsil, sest kui ma mingeid konkreetseid maatöö harjutusi nööri otsas katsetan, siis... ta teeb neid, aga mulle natuke tundub, et need sammus minu küsitud suunal ja asendis loivamised on talle rohkem tüütud kui midagi muud; kui ma teda aga lahtiselt pisut mängima utsitan, siis ta läheb NIII energiliseks ja entusiastlikuks, et see lihtsalt tundub väga palju kvaliteetsem ajaveetmise viis. Eriti arvestades, et külaskäigud tema juurde on oluliselt piiratumad kui 5 minuti kaugusel elava K juurde.

Praegu on kaks nädalat põnevat koolitusteaega, aga peale seda on mul plaan lõpuks ometi taas töösse võtta väike punane täkk, kes vahepealsetel kuudel oma lõualuumurrust paranenud on - ta oli vaieldamatult minu eelmise aasta lemmikratsu ja ma ei suuda ära oodata, et uuesti talle selga ronida saaks! Ta vist ka ei suuda - kõht on ümmarguseks kasvanud ja energia pulbitseb absoluutselt igalt poolt üle ääre ning ootab rakendust.

Samuti Kersti pilt, suvi 2017

Teine nooruk sai äsja ravirautuse ja ootame selle tulemust; mõni ootab maneeži puudumise tõttu paremat pinnast; mõni ootab kastreerimist enne töösse võtmist; üks tore tüdruk sai just esimesed korrad sadulas käidud; ja ülejäänud... on lihtsalt tublid trennilised ja pusime vaikselt edasi. Life ok! :)

Üks väga ebamäärane ja mittekokkuvõtlik aastavahetusepostitus

Kui ma seda postitust enne aastavahetust kirjutama hakkasin, tegin sellise pildi:

... mis mõne päevaga (sest loomulikult ma ei jõua postitust ühe õhtuga lõpetatud) upgrades ennast sellele tasemele:

Ehk siis aasta algus on väga edukalt alanud: combo haige olemisest (which I never am) ja hobuselt jalaga saamisest (which I... occasionally do, aga lately not too often :D )... aga nüüd juba igal rindel parem ning tänu sundpuhkusele leidus aega ka üheks aastalõpupostituseks. Mis blogimisse puutub, siis ongi see aasta olnud kahjuks kõigi aegade viletsaim just seetõttu, et tegemist on olnud rohkem kui kunagi varem ja aega/jaksu postitamiseks on lihtsalt keeruline leida.

Kirjutamismaterjali tegelikult oleks küll, sest mingil kummalisel kombel olen jõudnud nüüd sinnamaani, kus minu igapäevased tegemised ja töö on alati ühel või teisel moel hobustega seotud, ja seda Eestis elades. Mõni aeg tagasi tundus selline variant reaalne ainult välismaal elades/töötades, aga mulle tegelikult ju Eestis meeldib; kui siinsed võimalused ja tingimused minu jaoks päris olematuks ei muutu, siis lähiajal ma pikemaks ajaks kuhugi kaugemale ilmselt uuesti kolida ei plaani.

Sellel aastal on mul õnnestunud tegeleda mõningate ülimalt vahvate hobustega - mõnega on koostöö lõppenud ja mõnega kestab edasi, aga nii tore on näha nende arengut ja noh... nad teevad lihtsalt tuju heaks. :) Põhiliseks tuju allakiskujaks seevastu on olnud arusaam, et pidevalt peab kellelgi mingite terviseprobleemidega mure olema. Ikka väga tihti tuleb peale tunne, et kuidas just minu hobustele kõik need hädad kaela satuvad ja teised rõõmsalt ilma probleemideta aastast aastasse trenni teevad - aga teiste inimestega arutades selgub, et ma ikka pole päris ainuke, kes niiviisi tunneb, ja eks kõigil ikka esineb aeg-ajalt probleeme. Loomulikult saab hobuse tervist inimene ka omalt poolt mõne võrra toetada, ja mis veel olulisem - vältida ise selle kahjustamist - aga siiski, mõnedel on lihtsalt rohkem õnne kui teistel ja loodan, et iga asjalik ratsanik/hobuseomanik suudab seda hinnata, kui just talle need otsast lõpuni terved ja rõõmsad hobused sattunud on. See on nagu lotovõit! :)

Teiste hobustega tegelemise kõrvalt on vaikselt jälle kasvanud soov päris enda oma järgi. See soov hüpleb pidevalt niimoodi üles-alla, sest võimalustega kaasnevad kohustused. Mulle väga meeldib tegeleda noortega ja peamine kogemustebaas on just tulnud nii paljude erinevate hobustega kokku puutumisest, aga ühel hetkel tahaks jällegi pikaajalisemat koostööd hobusega, kelle elu-olu käib kõik sinu eelistuste järgi - ise valid, ise vastutad. Konkreetselt treeningu koha pealt pean küll ütlema, et senini pole ükski hobuseomanik mulle ettekirjutusi teinud, kuidas või mida nende hobustega täpselt tegema peab või ei tohi - aga lõppkokkuvõttes on hobuse kasvatamise ja arendamise juures nii palju muid olulisi ning huvitavaid külgi lisaks treeningule ja ratsutamisele, vahel tekib isu ka neist rohkem osa saada.

Teisest küljest jälle tasub omale alati meelde tuletada, et teiste hobustega sõitmine on niiiiiii palju riskivabam (nii rahalisi väljaminekuid, ootamatuid probleeme ning pikaajalisi kohustusi silmas pidades), samas kui nendega tegelemine, raskuskohtadest üle saamine ja edusammude nägemine annab täpselt sama palju positiivseid emotsioone kui enda hobuste puhul. Nii et igatepidi kahe otsaga asi - alati olnud ja jääb ilmselt ka edaspidi.

Nagu alati, on võimalused rohkem piiratud kui soovid ja unistused, aga tibusammudel peab vist proovima ikkagi nende poole liikuda ja vahel ka mõningaid riske võtta. Ühest hobusest sai eelmise aasta jooksul igatahes kaks, ja... noh, ideaalis tuleb neile sellel aastal ehk veel pisikene lisa :) , aga sellest kirjutan täpsemalt siis, kui on midagi rohkemat öelda.

Kabjahoolduse teema, millesse ma eelmise aasta algul hoolega süvenesin, on mõnevõrra tahaplaanile jäänud - kuigi ilmselt mitte huvipuuduse, vaid lihtsalt arusaamise tõttu, et kõigesse tuleb alati suhtuda ratsionaalselt ja mõõdukalt. Saadud teadmisi praktiseerida õnnestub mul endiselt, ehk hobuseid, keda ise värgin, on piisavalt - mõnede kabjad on paranenud võrreldes algusaegadega, mõned omad oluliselt mitte.

Kui keegi räägib, et rauavaba kabjahooldusega on võimalik kõiki kabjaprobleeme lahendada, siis ta a) valetab; b) ei oma piisavalt kogemust. Kui keegi ütleb, et kõik hobused peavad raudus olema, siis selle kohta täpselt sama lugu. :) Minu jaoks on superhuvitav olnud lugeda ja kuulata kogenud värkijate/seppade arvamusi/seletusi kabjamehhanismide jms kohta, aga ilmselt olen ma kokkuvõttes ikka liiga unnatural, sest ei suuda tõsiselt võtta artikleid raudadest kui hobusetapjatest, mis on välja mõeldud lihtsalt loomade piinamiseks. Ekstreemsuse tipp on vist FB gruppides leitavad postitused stiilis: mu hobune on juba kaks nädalat täislombakas, kuidas ma teda värkima peaksin?; ja vastukajaks arvamused, et ilmselt on asi selles pildi pealt paistvas 2 mm ülekasvanud kabjaseinas vms - värgi see ära ja kõik saab korda. Mm jah :). Ei kommenteeri.

Olen endiselt rautusvaba kabjahoolduse tugev toetaja (hobuste puhul, kellele see sobib), aga sellised rumalused on kahjuks põhjuseks, miks osa hobuseinimestest kergesti üldistusi teeb ja kogu seda kampa lillelastest idiootideks peab. Eks see on täpselt sama lugu, mis nt bitless-valjastuse ja muu taolisega - see on absoluutselt tore ja hobusesõbralik, kui sa oma hobusele kunagi rauda suhu ei pane, aga niipea kui väidad, et kõik, kes seda teevad, on hobusepiinajad ja suulist pole võimalik kasutada ilma hobusele suurt valu, stressi ja ülekohust põhjustamata, tood sellega välja omaenda kogenematuse ja naiivsuse. Üldiselt üritan ise alati võimalikult ratsionaalset mõtlemist säilitada ja usun, et mida rohkem vahendeid ja valikuid kaalumisele võtta, seda suurem on võimalus oma hobusele sobivaim lahendus leida: olgu tegemist siis kabjahoolduse, söötmise, varustuse või treeningmeetoditega.

Peale kabjahooldust tekkis uus suurem huvi hobusearetuse suunas, nii et aasta teises pooles olen selle kohta rohkem uurinud ja lugenud; vaba aja kulutan hobuste konformatsioonipilte ja liikumisi võrreldes, üritades mingeid seoseid luua, koolisõidutäkkude videosid vaadates jms. Nii põnev, kuidas mingid liinid annavad nii tugevalt teatud tunnuseid edasi, et need kõikidel hobustel selgelt märgatavad on; samas mõne teise tunnuse koha pealt võivad samade hobuste järglased (isegi kui tegu on täisõdede või -vendadega) erineda nagu öö ja päev. Eks need, kes kõiges selles mingi loogika suudavad leida, ongi need, kelle kasvandikud järjepidevalt kaugele jõuavad ja silma jäävad. Kui selline üldine aretust iseloomustav tõde on, et kaks head hobust kokku pannes saad kahjuks suure tõenäosusega keskpärase tulemuse ja ainult vahel harva superstaari, siis õige paaridevaliku korral on hea hobuse saamise võimalus ikka oluliselt kõrgem - lihtsalt selle õige valiku tegemine on omamoodi talent, mida lihtsalt kõigil ei ole. :)

Minu uue aasta soov oleks, et kõik hobused oleks terved ja rõõmsad; ning uue aasta lubadus on see, et ma teen rohkem pilte ja videosid! Väga tihedat blogimist lubada ei julge, aga teeme siis nii, et  selle aasta lõpuks võiks vähemalt rohkem kokku saada, kui eelmise.

2018-ks on plaanis mõndagi, mida põnevusega oodata; suuremate lubaduste andmise asemel aga üritan lihtsalt tasapisi kuhugipoole liikuda ja leida oma igapäevastes tegemistes motivatsiooni ja uusi eesmärke, ning mitte täielikult takerduda argiellu ja mugavustsooni (kuigi eks needki on vältimatu osa elust).

Ilusat uut aastat kõigile!

Welcome Kizzy!

Vaba ajaga on nagu alati (puudub), aga lõpuks jõuan siiski ka uue preili tutvustamiseni.

Kizzy on 10-aastane mära, kelle omanikuks sain ma, nagu eelmises postituses põgusalt mainitud, väga ootamatult ja erinevate asjaolude kokkulangemisel. Plaanis omale veel ühte hobust võtta polnud üldse, aga noh, ju siis pidi nii minema. :)

Suurema osa oma elust on K veetnud sõbra/sõprade keskel vabapidamisel ja karjamaamõnusid nautides, kuigi ratsanikuga on ta ka aastate eest tutvust siiski teinud. Ka Kurtnas, kuhu me ta kolisime, elab ta koos kahe noore sõbraga praegu peamiselt õues, kusjuures uute kaaslastega kohanemine läks äärmiselt rahumeelselt ja seda minu arvates eelkõige tänu K väga mõnusale suhtumisele kõikidesse teistesse hobustesse - minu silmad mingit tigedat nägu või pea ligi tõmmatud kõrvi tema juures veel näinud ei ole. :) Ja mis need teised siis ikka aega kurjustamisele kulutavad, kui vastureaktsiooni kunagi ei tule, seega mingeid erilisi jagelemisi neil üldse ei esinenudki.

Mingeid päris kindlaid plaane meil Kizzyga hetkel ei olegi - praegu lihtsalt saame tuttavaks, käime jalutamas ja oleme kergel kujul ratsutamistreeningud ka ette võtnud. 2 kuud, mis ta siin juba elanud on, peaks muidugi olema piisav aeg hobusega "tuttavaks saamiseks" ja eks ta suuremas jaos ongi, aga pean ära märkima, et K on iseloomult näiteks üsna erinev Albatrossist ja eriti minu eelmisest hobusest Zinyst (kellega nad on vist peaaegu et vastandid) ja mul on siiani natuke vahel raskusi temast 100% aru saamisega. Sealjuures ei tähenda see absoluutselt, et ta kuidagipidi probleemne oleks, pigem vastupidi - kui üksinda tallis olemine välja arvata (see talle ei meeldi ja muudab kergelt närviliseks), siis muus osas on ta väga eeskujuliku käitumisega ja midagi ette heita ei saa absoluutselt. Pigem jätab ta natuke liigagi kuuleka ja "tubli" hobuse mulje, kui selline asi üldse olemas on...? - ühesõnaga see, mis mulle kõige rohkem raskusi valmistab, on et kuidas tegelemise käigus tema enda motivatsiooni ja entusiasmi rohkem tõsta, selle asemel et hobune lihtsalt teeb ilusasti kõik ära, mida palutakse.

Usun, et aegamööda siiski see õnnestub ja näiteks olen avastanud, et klikkertreening (koos porgandimaiustega muidugi :) ) läheb Kizzyle superhästi peale ja seda tehes on ta reaalselt ise hakanud asju katsetama ja pakkuma, mida on väga lahe näha, nii et kindlasti püüan sellega edaspidigi talle vaheldust pakkuda.

Ratsutanud oleme pigem vähe, aga sealgi on ta igati tubli olnud, arvestades kui ammusesse aega tema viimased ratsatreeningud jäid. Kõige suurem raskuskoht paistab praegu see, et K on üsna rahutu suuga - nii kui mingi õrn ratsmekontakt võtta, hakkab tihtipeale kerge suulise lõgistamine pihta. Hambad kontrollisime enne ratsutama hakkamist üle, nii et olen seda kommet praegu lihtsalt ingoreerinud ja vaatame, kas läheb ehk ise mingil ajal üle; võib-olla proovin mõnda teistsugust suulist mingi hetk (kuigi minu kogemuste põhjal need suulisevahetused just väga tihti märkimisväärset mõju ei avalda).

K-l on ka üks vana põlvevigastus, mis teda hetkel kuidagi häirivat ei tundu, aga kas ta koormusetaluvust kuidagi mõjutada võib, ei tea - õnneks mingit suure koormusega sporthobuse karjääri talle nagunii eesmärgiks sätitud ei ole, nii et praegu oleme muretud (nii kaua kuni põhjust pole). :)

Eks me näe, mis tulevik edasi toob...

Siis kui talvel vahel harva lumi maas on...

(Video tehtud peale ca 300-meetrist jooksujuppi, aga minu hingeldamise järgi oleks nagu 10 km seljataga :P)