Ehk siis aasta algus on väga edukalt alanud: combo haige olemisest (which I never am) ja hobuselt jalaga saamisest (which I... occasionally do, aga lately not too often :D )... aga nüüd juba igal rindel parem ning tänu sundpuhkusele leidus aega ka üheks aastalõpupostituseks. Mis blogimisse puutub, siis ongi see aasta olnud kahjuks kõigi aegade viletsaim just seetõttu, et tegemist on olnud rohkem kui kunagi varem ja aega/jaksu postitamiseks on lihtsalt keeruline leida.
Kirjutamismaterjali tegelikult oleks küll, sest mingil kummalisel kombel olen jõudnud nüüd sinnamaani, kus minu igapäevased tegemised ja töö on alati ühel või teisel moel hobustega seotud, ja seda Eestis elades. Mõni aeg tagasi tundus selline variant reaalne ainult välismaal elades/töötades, aga mulle tegelikult ju Eestis meeldib; kui siinsed võimalused ja tingimused minu jaoks päris olematuks ei muutu, siis lähiajal ma pikemaks ajaks kuhugi kaugemale ilmselt uuesti kolida ei plaani.
Sellel aastal on mul õnnestunud tegeleda mõningate ülimalt vahvate hobustega - mõnega on koostöö lõppenud ja mõnega kestab edasi, aga nii tore on näha nende arengut ja noh... nad teevad lihtsalt tuju heaks. :) Põhiliseks tuju allakiskujaks seevastu on olnud arusaam, et pidevalt peab kellelgi mingite terviseprobleemidega mure olema. Ikka väga tihti tuleb peale tunne, et kuidas just minu hobustele kõik need hädad kaela satuvad ja teised rõõmsalt ilma probleemideta aastast aastasse trenni teevad - aga teiste inimestega arutades selgub, et ma ikka pole päris ainuke, kes niiviisi tunneb, ja eks kõigil ikka esineb aeg-ajalt probleeme. Loomulikult saab hobuse tervist inimene ka omalt poolt mõne võrra toetada, ja mis veel olulisem - vältida ise selle kahjustamist - aga siiski, mõnedel on lihtsalt rohkem õnne kui teistel ja loodan, et iga asjalik ratsanik/hobuseomanik suudab seda hinnata, kui just talle need otsast lõpuni terved ja rõõmsad hobused sattunud on. See on nagu lotovõit! :)
Teiste hobustega tegelemise kõrvalt on vaikselt jälle kasvanud soov päris enda oma järgi. See soov hüpleb pidevalt niimoodi üles-alla, sest võimalustega kaasnevad kohustused. Mulle väga meeldib tegeleda noortega ja peamine kogemustebaas on just tulnud nii paljude erinevate hobustega kokku puutumisest, aga ühel hetkel tahaks jällegi pikaajalisemat koostööd hobusega, kelle elu-olu käib kõik sinu eelistuste järgi - ise valid, ise vastutad. Konkreetselt treeningu koha pealt pean küll ütlema, et senini pole ükski hobuseomanik mulle ettekirjutusi teinud, kuidas või mida nende hobustega täpselt tegema peab või ei tohi - aga lõppkokkuvõttes on hobuse kasvatamise ja arendamise juures nii palju muid olulisi ning huvitavaid külgi lisaks treeningule ja ratsutamisele, vahel tekib isu ka neist rohkem osa saada.
Teisest küljest jälle tasub omale alati meelde tuletada, et teiste hobustega sõitmine on niiiiiii palju riskivabam (nii rahalisi väljaminekuid, ootamatuid probleeme ning pikaajalisi kohustusi silmas pidades), samas kui nendega tegelemine, raskuskohtadest üle saamine ja edusammude nägemine annab täpselt sama palju positiivseid emotsioone kui enda hobuste puhul. Nii et igatepidi kahe otsaga asi - alati olnud ja jääb ilmselt ka edaspidi.
Nagu alati, on võimalused rohkem piiratud kui soovid ja unistused, aga tibusammudel peab vist proovima ikkagi nende poole liikuda ja vahel ka mõningaid riske võtta. Ühest hobusest sai eelmise aasta jooksul igatahes kaks, ja... noh, ideaalis tuleb neile sellel aastal ehk veel pisikene lisa :) , aga sellest kirjutan täpsemalt siis, kui on midagi rohkemat öelda.
Kabjahoolduse teema, millesse ma eelmise aasta algul hoolega süvenesin, on mõnevõrra tahaplaanile jäänud - kuigi ilmselt mitte huvipuuduse, vaid lihtsalt arusaamise tõttu, et kõigesse tuleb alati suhtuda ratsionaalselt ja mõõdukalt. Saadud teadmisi praktiseerida õnnestub mul endiselt, ehk hobuseid, keda ise värgin, on piisavalt - mõnede kabjad on paranenud võrreldes algusaegadega, mõned omad oluliselt mitte.
Kui keegi räägib, et rauavaba kabjahooldusega on võimalik kõiki kabjaprobleeme lahendada, siis ta a) valetab; b) ei oma piisavalt kogemust. Kui keegi ütleb, et kõik hobused peavad raudus olema, siis selle kohta täpselt sama lugu. :) Minu jaoks on superhuvitav olnud lugeda ja kuulata kogenud värkijate/seppade arvamusi/seletusi kabjamehhanismide jms kohta, aga ilmselt olen ma kokkuvõttes ikka liiga unnatural, sest ei suuda tõsiselt võtta artikleid raudadest kui hobusetapjatest, mis on välja mõeldud lihtsalt loomade piinamiseks. Ekstreemsuse tipp on vist FB gruppides leitavad postitused stiilis: mu hobune on juba kaks nädalat täislombakas, kuidas ma teda värkima peaksin?; ja vastukajaks arvamused, et ilmselt on asi selles pildi pealt paistvas 2 mm ülekasvanud kabjaseinas vms - värgi see ära ja kõik saab korda. Mm jah :). Ei kommenteeri.
Olen endiselt rautusvaba kabjahoolduse tugev toetaja (hobuste puhul, kellele see sobib), aga sellised rumalused on kahjuks põhjuseks, miks osa hobuseinimestest kergesti üldistusi teeb ja kogu seda kampa lillelastest idiootideks peab. Eks see on täpselt sama lugu, mis nt bitless-valjastuse ja muu taolisega - see on absoluutselt tore ja hobusesõbralik, kui sa oma hobusele kunagi rauda suhu ei pane, aga niipea kui väidad, et kõik, kes seda teevad, on hobusepiinajad ja suulist pole võimalik kasutada ilma hobusele suurt valu, stressi ja ülekohust põhjustamata, tood sellega välja omaenda kogenematuse ja naiivsuse. Üldiselt üritan ise alati võimalikult ratsionaalset mõtlemist säilitada ja usun, et mida rohkem vahendeid ja valikuid kaalumisele võtta, seda suurem on võimalus oma hobusele sobivaim lahendus leida: olgu tegemist siis kabjahoolduse, söötmise, varustuse või treeningmeetoditega.
Peale kabjahooldust tekkis uus suurem huvi hobusearetuse suunas, nii et aasta teises pooles olen selle kohta rohkem uurinud ja lugenud; vaba aja kulutan hobuste konformatsioonipilte ja liikumisi võrreldes, üritades mingeid seoseid luua, koolisõidutäkkude videosid vaadates jms. Nii põnev, kuidas mingid liinid annavad nii tugevalt teatud tunnuseid edasi, et need kõikidel hobustel selgelt märgatavad on; samas mõne teise tunnuse koha pealt võivad samade hobuste järglased (isegi kui tegu on täisõdede või -vendadega) erineda nagu öö ja päev. Eks need, kes kõiges selles mingi loogika suudavad leida, ongi need, kelle kasvandikud järjepidevalt kaugele jõuavad ja silma jäävad. Kui selline üldine aretust iseloomustav tõde on, et kaks head hobust kokku pannes saad kahjuks suure tõenäosusega keskpärase tulemuse ja ainult vahel harva superstaari, siis õige paaridevaliku korral on hea hobuse saamise võimalus ikka oluliselt kõrgem - lihtsalt selle õige valiku tegemine on omamoodi talent, mida lihtsalt kõigil ei ole. :)
Minu uue aasta soov oleks, et kõik hobused oleks terved ja rõõmsad; ning uue aasta lubadus on see, et ma teen rohkem pilte ja videosid! Väga tihedat blogimist lubada ei julge, aga teeme siis nii, et selle aasta lõpuks võiks vähemalt rohkem kokku saada, kui eelmise.
2018-ks on plaanis mõndagi, mida põnevusega oodata; suuremate lubaduste andmise asemel aga üritan lihtsalt tasapisi kuhugipoole liikuda ja leida oma igapäevastes tegemistes motivatsiooni ja uusi eesmärke, ning mitte täielikult takerduda argiellu ja mugavustsooni (kuigi eks needki on vältimatu osa elust).
Ilusat uut aastat kõigile!
No comments:
Post a Comment