Albatross ja teised hobutegelased

Nüüd on raske... Sellepärast, et mu hobune on mulle nii tähtis ja ma lihtsalt ei saa teda kuidagi selles tähtsuse järjekorras tahapoole lükata. Mitte, et ma seda tahaks - ei tahagi, aga vahel kõik muu suure jõuga lükkab teda tahapoole. Ja kui ma isegi mõistusega mõnikord proovin seda teha, siis südametunnistus ikkagi ei luba.

Ja enda põhimõtetest on ka raske kinni pidada. Ma olen neist ju aastaid suutnud kinni pidada, isegi neil hetkedel, kui keegi minuga sama arvamust ei jaganud - sest ma nägin ju ise, mis kõige paremini toimis, mis oli õige ja mis vale. Aga nüüd on kõik millegipärast teistmoodi ja palju raskem...

Igatahes kulub puhkus meile mõlemale ära. Albatrossil on nagunii selliste ilmadega tõenäoliselt väga väsitav töötada ning mina pean lihtsalt järgi mõtlema, kuidas ma temaga edasi tegutsen, just ratsutamise poole pealt. Loodan vahepeal ennast natuke rohkem paika "häälestada" ja kannatust varuda, sest noh... tegelikult mul igasugune valik puudub. Tema on ja jääb alati esimeseks.

Naljakas veel, et kuigi varem ma selle peale üldse ei mõelnud, siis eile oli Albatrossi täitsa kurb talli jätta, teades, et ma teda poolteist kuud ei näe. Tegelikult ma ei ole ju üldse õnnetu, vastupidi hoopis, aga ilmselt ma olen sellega nii ära harjunud, et tema on osake mu (peaaegu) igast päevast. :)

Nüüd aga sätin sammud Taani poole ja blogiga jätkan ilmselt augusti lõpus.