2 ja pool nädalat Soomes ja ma niiiii igatsen hobustega tegelemist. Muidugi näen ja katsun praegugi igapäev mitmeid-mitmeid
hobuseid, aga see pole ju see. Kliinikus olemine on muidugi VÄGA hariv
olnud, nii lahe on teoreetilisi teadmisi praktikas näha ja avastada, kui
palju olulist, aga lihtsat ma veel ei tea või lihtsalt ära olen
unustanud, sest seda pole siiani vaja läinud.
Kui ma
kunagi arvasin, et veterinaari elukutse juures saab kõige raskem olema
ebaõnnestumiste või kaotustega leppida (sest enne siia tulekut olid kõik
mu kokkupuuted hobustega, keda siiski vähem või rohkem teadsin ja
tundsin ning seetõttu läksid väga südamesse), siis mu üllatuseks ei
olegi see probleemiks osutunud. Tuleb järgmine ja eelmine läheb kiiresti
meelest. Kuidagi võõrana tundub mulle siiani selline suhtumine, et it's just another horse,
eriti kui ma mõtlen, et võib-olla enamikel neil hobustel oli "oma
inimene", kellele see loom väga palju tähendas... aga veterinaarina pole
lihtsalt võimalik ilma sellise suhtumiseta (vähemalt osaliselt)
töötada. Nii et ma peaks vist olema õnnelik, et selle alateadlikult juba
omaks olen võtnud. Aga ikkagi tundub võõras veel...
Järgmiste
teemade juurde - seoses olümpiamängudega on koolisõidumeetodite,
rollkuri jms teemad jälle päevakajas. Ja ma avastasin enda jaoks midagi
huvitavat. Ma ei ole rollkuri ega mingisuguste teiste jõumeetodite
pooldaja ja arvan, et selliseid treeningvõtteid kasutavad ratsanikud ei
peaks saama häid tulemusi. Samas olen väheke ettevaatlikum kritiseerima
kohtunikke, kes neid ratsanikke hindavad. Jah, muidugi peaksid nad mõnes
osas järgima rohkem FEI kirjapandud reegleid, aga teisest küljest - ei
ole sugugi alati lihtne võistlusesituse põhjal aru saada, kuidas hobust
treenitud on. Osaliselt ülepaindes treenitud hobused võivad tõesti näha
platsil välja efektsemad ja isegi lõdvestunumad kui teised, ja hindama
PEAB seda, mis parasjagu toimub, mitte seda, kuidas selleni jõutud on.
Just see on minu arust kõige suurem probleem, ja lahendust sellele
ausalt öeldes on äärmiselt raske leida. Nii kaua, kuni hinnatakse ainult
seda 5-10 minutit areenil, ei saa kunagi eelistama hakata ainult
"õigesti" treenitud hobuseid. Põhjus, miks rollkuri kasutatakse, on ju
tegelikult, et sellega on siiski võimalik hobuse sooritust areenil
lõppkokkuvõttes mingis suunas paremuse ja kõrgemate hinnete poole muuta.
Kui
ma aga avastasin, et mõne hobuse liikumise põhjal võistlusväljakul on
küllaltki raske kindlaks teha tema puhul kasutatud treeningmeetodeid
(mõne puhul muidugi on rollkuri negatiivset tulemust kaugele näha), siis
praegu olen ma hakanud võrdselt hobusega või isegi rohkem jälgima
ratsanikku. Ratsanik saab muuta seda, kui palju ta hobust edasi ajab ja
kui kõvasti ta teda eest hoiab (ning hobune muutub vastavalt sellele),
aga ta EI SAA tegelikult oluliselt muuta oma sõidustiili. Kui ta on
kodus treeningutel hobust jõuga sõitnud, siis ta peab seda ka
võistlustel tegema - see jõud on võib-olla tunduvalt väiksem, aga tema
kehakeelest on seda suurepäraselt näha. Nende kõrval aga on ka sellised ratsanikud,
kelle sõidustiilist on aru saada, et nad kogu aeg nö lasevad hobusel
ennast leida, ainult suunavad ja annavad järgi. Ratsaniku sõidustiil
annab niiii palju vihjeid koduse treeningu kohta.
Lihtne
näide - kui sulle näidatake pilti, kus hobuse kael on rullis ja suu
lahti, siis otseloomulikult ei näe see kena välja, aga tegelikult võib
selle taga olla väga erinevad põhjused. Esiteks see, et ratsanik
lihtsalt jõuga hoiab hobuse pead sellises asendis; teiseks see, et
hobune on äärmiselt tundlik suulisele ning ratsmekontaktile ning üritab
isegi õrnast ja stabiilsest kontaktist niimoodi vabaneda. Kumb variant
hetkel õige on - seda ei saa otsustada mitte hobuse, vaid just ratsaniku
ja tema asendi vaatamisel.
Ma pean siia tooma selle
kurikuulsa pildi: võib-olla ma olen rumal, aga ma endiselt usun Gali
sõnu, et Totilase puhul ei ole ta otseselt rollkurit kasutanud, sest
seda pole lihtsalt vaja olnud. See on pilt on muidugi mõlema hobuse koha
pealt väga ebaõnnestunud ajahetkel tehtud, aga kui vaadata ratsanikke,
mitte hobuseid, siis on minu arust vahe äärmiselt suur. Totilas rullib
ennast mingil põhjusel vastu rinda, samas kui ratsanik ei vii sugugi oma
raskust ratsmetesse (ratsmed on tegelikult lõdvad, kui hoolikalt
jälgida) ning hobuse õlg on tõiesti vaba. Teine hobune seevastu on päris
selgelt pingul ratsme ja libiseva otsas, mis põhjustab ka suu lahti
ajamist, ja vähemalt hetkel ei ürita ratsanik ka midagi muuta, vaid
säilitab sellist asendit. Nii et - loomulikult on see viga, kui hobune
ka lõdva ratsmega ennast kuhugi rullib, aga kui me räägime
hyperflexionist ehk treeningviisist, mille puhul hobust jõuga ülepaindes
hoitakse, siis ma ei näe seda siin Totilase puhul. Tõesti ei näe.
Mis ma kogu selle jutuga öelda tahan, on vist see, et... kõik ei
ole kunagi must ja valge ning igasugusesse kriitikasse tuleb äärmiselt
ettevaatlikult suhtuda. Rullis kaelaga hobune ei pruugi olla rollkuris
treenitud, nina vertikaalist eespool hoidev hobune ei pruugi olla
klassikaliselt treenitud, parasjagu esiotsaga maad kündev hobune võib
olla tegelikult suuteline väga hästi ennast koondama jne... Ja võistluspaari hindamisel tuleks ikkagi jälgida mõlemat osapoolt, nii ratsanikku kui hobust - pilt muutub kohe selgemaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Kus kaugele kliinikusse sa praktikale sattusid?
Hyvinkääle
Post a Comment