Albatross ja teised hobutegelased

Ma olen palju mõelnud, et mis ma Albatrossiga tulevikus teen. Mõnes mõttes tahaks ta viia mingisse väikesesse toredasse usaldusväärsete inimestega kodutalli, kuhu ma ta südamerahuga võimalikult pikaks ajaks jätta julgeks. Samas - ma ei ole vist veel valmis selleks, et ei saa teda kogu aeg regulaarselt vaatamas käia... ta ikka siiani teeb alati tuju heaks, kui koos miskit teeme. Aga niimoodi teda igal suvel ümber kolida - see ei ole ka võib-olla hea mõte. Muidugi nii Kurtnas kui Ados on tal juba oma sõbrad ja tuttav keskkond, nii et väga suurt stressi see talle ei tekita, aga... siiski.

Praeguseks olen ta igatahes Tartusse toonud ja siia ta ilmselt ka jääb vähemalt kuni järgmise kevade/suveni. Ma usun, et tal on siin päris hea. Kui see võib-olla välja arvata, et mitte trenni tegeva loomana võivad kilod heinapalli juures istudes päris kiiresti kogunema hakata. Ülekaal kindlasti jalale midagi head ei tee, aga pole hetkel erilist varianti teda dieedile panna... kui üldse oleks võimalik, siis selle jaoks peaks ta tervest karjast eraldi kuskil  pisikeses aedikus üksinda istuma ja selle variandi miinused kaaluvad kohe kindlasti plussid kaugelt üle.

Üle mõistuse paks ta veel küll pole, aga lihtsalt praeguses olukorras pean sellele kaaluasjale kah rohkem ja ennetavalt tähelepanu pöörama. Aga talv tuleb, siis nagunii kulub energiat rohkem. Ja ega ta mingi laiskloom pole - mürgeldab noortega ringi, vajadusel laseb galopitiire ja hüppab mölluhoos nelja jalaga õhku kah. Seega mul on vähemalt põhjust loota, et minu mure tema probleemi üle on suurem, kui tal endal.

Kaera saab ta nagunii minimaalselt - ainult nii palju, et Superflexi sisse sööta saaks. Ma muretsesin küll, kui avastasin, kui õudse maitsega see söödalisand on, aga Albatrossil läheb see õnneks koos paari peotäie kaeraga imekiiresti kõhtu. Ma olen tegelikult palju uurinud ja aru saanud, et üsna suure tõenäosusega seisneb nende liigestele mõeldud lisandite kõige suurem kasutegur hobuseomaniku rahustamises, aga noh - kuna on ainult loetud asjad, millega ma Albatrossi aidata saan, siis pean vähemalt proovima.

Ma saan aru, et kogu mu jutt on kergelt masendav, aga... mis teha. Kogu see jama on ka mind ikka väääga palju mõjutanud ja ma mõtlengi igapäevaselt kõige selle peale, mida siiagi kirja olen pannud. Kirjutamine aitab mõtteid korrastada vahel lihtsalt, eriti kui on nii palju, mille üle mõelda! Positiivseks võib vist aga seda lugeda, et nüüd on juba tükk aega mööda läinud ja ma ei ütleks, et Albatrossi seisukord praegu kehvem on, kui 4 kuud tagasi, kui see probleem ilmekalt esile tuli.

Mu šokolaad uutmoodi harjutusi proovimas

Eile oli meil väga lahe - Albatross oli entusiastlik ja viitsis minuga tükk aega tegeleda. Viimasel ajal, kui ma Albatrossist räägin, siis mõtlengi rohkem sellele, kuidas tema minuga tegeleb, mitte vastupidi. :P Mina võin iga kell võtta hobuse ja temaga midagi teha, aga praegu, kus meil on teemas rohkem sellised mänguga pooleks harjutused ja muud vigurid, siis mängib palju suuremat rolli see, kas hobune ise initsiatiivi üles näitab. Albatrossil jääb sellest tihtipeale puudu - õigemini tal kaob tähelepanu liiga kergesti minult ära ja hakkab omi mõtteid veeretama ning sel juhul ei aita ei minu hüppamine ega kisamine. Aga sellised päevad nagu eile - kus ta pidevalt küsib: "Mis ma nüüd teha võin???" ja katsetab ja proovib ja mängib ja möllab - need on meie mõlema lemmikud! :)