Tahaks, et oleks pilte panna, aga ei ole. Nii kurb.
Albatross on ikka päris veidraks kätte läinud. Enam-vähem iga kord, kui teisi hobuseid karjamaale tooma lähen, kõmbib minu juurde või meile järgi. Talli siiski vabatahtlikult ei tule, olen talle seda võimalust ka pakkunud. Aga minu kutsumise peale tuleb isegi heinarulli juurest ära. Täiesti uskumatu lugu.
Muidu on ta terve ja kraps, mul on väike isu isegi selga ronida, aga kui ma ta platsile korde otsa võtsin ja kõrvalt selle peale kommenteeriti, et "ma ei teadnudki, et ta taguots nii kõrgele suudab tõusta" ja muud sellist, siis mulle sai elu taas armsaks ja loobusin sellest plaanist. :) No oli metsik, tõesti oli. Üldiselt ta küll ratsaniku all ja jalutades selliseid trikke ei tee, aga kindel ei saa olla, ega ta pole mingi ratsahobune ju enam kah. :) Võib-olla teinekord. Tegime hoopis käe kõrval trenni ja oli ka tore.
Tundub, et M köhimisprobleem on hetkel taandunud (ma arvan, et tänu väliboksi kolimisele.. aga ega kindlalt ei tea) ja teeme aktiivselt trenni jälle. Nüüd, kus ta niisama lihtsalt ringi joosta oskab väga kenasti ja toredalt, siis mingi hetk tekib isu rohkem nõuda ja siis muidugi läheb asi ka raskemaks, tekivad pisikesed probleemid jne. Või noh - tegelikult ma ei nimetaks neid probleemideks, pigem väljakutseteks. Kõik asjad ei tulegi kohe lennult ja esimese korraga, ega need sellepärast kohe probleemsed pole. Aga täitsa loogiline, et mida rohkem hobuselt nõudma hakata, seda suurem tõenäosus, et ta päris kohe aru ei saa. Aga üldiselt M saab ikka üsna hästi aru võrreldes paljude teiste noorte hobustega, kellega tegelenud olen. Ainult mõned asjad (nagu nt galopis esiotsale vajumine) on sellised, millega ma kogu aeg üritan midagi pihta hakata aga pole siiani 100%-liselt õnnestunud. Kui tekib võimalus, siis püüan temaga äkki veel mõne trenni võtta - eelmine kord mul polnud nagu eriti midagi, mille kohta abi tahta, sest lihtsad asjad tulid lihtsalt ja me midagi keerulist ei üritanudki, aga nüüd on asi edasi läinud ja mõne asja kohta küsiks küll teist arvamust.
Ja C - kui ma vahepeal juba kartsin, et temast saab äkki esimene hobune, keda ma sadulasse ei saagi (kuigi loobuda ma veel eriti ei tahtnud ja õnneks omanikud kah mitte :) ), siis praeguseks tundub, et tema probleemid olid siiski sadulast põhjustatud ja ta vajas lihtsalt aega aru saamaks, et uus sadul on täitsa tore ja mugav. Nüüd ta on väga lühikese ajaga teinud minu arust hämmastavalt kiire arengu, kuigi trennid üritan endiselt kerged ja mitte liigselt koormavad teha. Aga traavis on täitsa nagu ratsahobune juba, ei oskagi ühtegi halba sõna öelda. Liigub kergete märguannete peale hea meelega ise edasi, painutab ennast ringidel ja nurkades, on kenasti juhitav, ühesõnaga väga mõnus. Galoppi pole palju teinud veel, aga nüüd hakkan seda ka lühikeste juppide kaupa trennidesse lisama.
Vot nii. Ühesõnaga endiselt on mul kolm toredat hobust. Ja mõnes mõttes väga tore, et ka "võõraste hobustega" on mul seekord õnnestunud juba päris pikalt järjest tegeleda. Ikka teistmoodi tunne võrreldes sellega, kui ainult paar nädalat sõita vms. Isegi kui asjad ei liigu nii kiiresti edasi kui tahaks (nt C-ga ei toimunud ratsutamise mõttes vahepeal pikka aega mingit arengut sadulaprobleemide tõttu), siis hobustega tegelen ju ikka regulaarselt ja õpin neid rohkem tundma ja mulle endale muutub ka väga oluliseks see, mis nendega toimub, kuidas neil läheb jne. Muidugi ühel hetkel on neid selle-eest võib-olla veidi raskem ära saata, aga sellega oskan ju ette arvestada. Konkreetselt nende kahe hobuse puhul on veel see boonus, et ma olen üsna kindel, et kui nad mingil hetkel lahkuvad, siis ainult headesse kätesse. :) Ja Albatross jääb ju nagunii mulle, nii et no worries. Mul on hea meel igatpidi.
Oi, peaaegu unustasin mainida, et KELLELE SEDA SULA NÜÜD VAJA OLI? Oli tore kena talv ja nüüd on järsku jää ja vesi igal pool, nii et maastikul nt ei olnud üldse tore käia.
No comments:
Post a Comment