Väga igav ja pikk trennijutt

Ma hoiatan seekord jällegi, et see postitus on ainult trennidest ja suuremalt jaolt mõeldud mulle endale ühel päeval mälu värskendamiseks, nii et kes niisama elust ja olust lugeda tahab, siis teie oodake järgmise postituseni. :)

Üsna mitu trenni õnnestus mul saada AZ-ga. Ma sõitsin temaga ka suvel jupike aega ja kuigi väidetavalt oli ta suve lõpust kuni nüüd jaanuarini puhanud, siis ilmselt tegi Martin temaga 2 nädala jooksul mingeid imenippe, sest juba esimest päeva selga istudes oli tunda, et hobusel on oluliselt parem tasakaal, kui see, millega mina suvel lõpetasin. Esimesel trennil keskendusime sellele, et mul oleks kogu aeg kontroll hobuse tempo üle - tegime palju allüürisiseseid üleminekuid traavis ja galopis. Ja kui sammu pikemaks lükata, siis võib seda teha vaid 5 meetriks, et seejärel jälle tagasi võtta ning niiviisi jõudis maneeži pikas küljes traavis täitsa mitu üleminekut teha. Kuigi ta on suuuuur hobune, siis pidin jälgima, et ma kunagi teda säärega jõuga ja pikalt suruma ei jää - märguanne on kiire ja vajadusel terav, aga mitte tuim ja lohisev. Teoreetiliselt käib täpselt sama jutt ratsmemärguannete kohta, kuigi suu on muidugi õrnem ja tundlikum koht, mistõttu sealpool peab vähe ettevaatlikumalt tegutsema. Kogu aeg rõhutati ka seda, et kui hobune teeb õiget asja, siis ANNA JÄRGI - pidin käed kohe tuntavalt ette lükkama, kaela peale patsutama vms, et hobune ikka 100% saaks aru, et see oli tema poolt nüüd õige vastus. Eriti oluline, kui tegemist on noorte hobustega.

Kui mul esimesel trennil tekkis veidi probleeme sellega, et vasakule poole galopitõstete ajal kippus AZ õlaga sisse trügima, siis järgmine kord hakkasime kohe trenni algusest peale ta õlgu kontrollima. Sõitsime ruute ja kuusnurki ja igasuguseid ebaloogilisi kujundeid, ehk siis sisuliselt sirge-pööre-sirge-pööre-sirge-pööre. Eesmärgiks see, et hobune ei uju kogu aeg mööda mingit kaarjoont, vaid kui vaja, siis läheb otse, ja kui vaja, siis keerab. Kui vaja, siis loomulikult liigub kenas paindes mööda kaart või ringi ka, aga see on ju palju lihtsam osa ning tuleb üsna iseenesest. Tegime seda üsna pikalt, esiteks see tõesti muutis hobuse tähelepanelikuks, sest ta ei teadnud mitte kunagi ette, mis mu peas toimub ja kuhu ta järgmine hetk minema peab, ja teiseks sain tõesti ülihea kontrolli tema õlgade üle, nii et üks hetk galopitõsteteni jõudes saime nendega peaaegu et ideaalselt hakkama. Hoopis teine tera kui eelmine trenn.

Jaaaa siis üks trenn jõudsime juba selleni, et kontrollisin küll hobuse liikumise suunda samamoodi, kuid lisasime juurde painutamised. Et kui tahan, siis ta peaks painde säilitama ka sirgjoonel, mitte ainult kaartel. Paindevahetused jms. Tegime serpentiine nt palju ja iga kord, kui ta enne keskliini ületamist ise järgmist "käiku" ennetama hakkas ja veidi kuklast kangemaks läks, siis jätkasin hoopis voldiga ja ootasin, kuni saavutasime jälle mõnusa pehme kontakti ning alles siis sõitsin ta keskliinil sirgeks ja tegin paindevahetuse.

Siis ratsutasin nt jälle Alzike täisõega - endiselt on ta suhteliselt keeruline sõita, aga oioi kui lahe hobune. Vägavägaväga meeldib mulle igas mõttes. Temaga olid mõneti sarnased probleemid mis suvelgi (mõned on ta aga vahepeal õnneks ära unustanud :) ), eriti see, et ta kipub väga kergesti kuhugi alla rulli ära kaduma. Ta oleks ideaalne hobune rollkuri-harrastajatele - va see, et ta hakkab jube kergesti stressama, kui küsida midagi, millega ta oma arvates hakkama ei saa. Kuna mulle see rullimine aga sugugi ei istu, siis väga palju aitas nõuanne, et kui hobune kuhugi alla ära kaob, siis lihtsalt kasutada sisemist säärt ja voila! ta tuleb tagasi üles. See on niiiii lihtne asi, et ma ei saa aru, kuidas ma selle peale pole varem tulnud. Loomulikult olen üritanud teda ratsme taha pugemise korral edasi sõita, aga tihtipeale läks ta sellepeale lihtsalt kiiremaks ja närvilisemaks. Aga just see ühepoolne kiire surve aitas imehästi. Muidugi, endiselt oli kiirustamisega probleeme traavis, aga... oluliselt parem siiski. Ja galopis (kus ratsme taha pugemine oli kõige hullem), aitas see kõige paremini, sest veidi hoogsama galopi vastu pole mul midagi, kui hobune vähemalt kaela julgeb sirutada. Palju halvem variant on see, kui ta kringlina kuhugi ühe koha peale toppama jääb.

Siis oli veel HZ, kes on hetkel võtnud üle Firfodi õppehobuse rolli. :) Minu kunagine suurim õpetaja Horizont on veidi vanaks jäänud ja tegeleb nüüd suuremalt jaolt puhkamisega, aga HZ oskab kõike üsna sama hästi + käitub kenasti ka algajate ratsutajatega. Temalt on esialgu natuke keerulisem kõiki neid asju küll kätte saada, aga... kui saad, siis on supermõnus sõita. Ja seekord ma igatahes sain. :) Ma olen küll temaga varemgi igasuguseid jalavahetusi ja küljendusi vms proovinud, aga mitte kunagi pole kõik nii kergelt ja vabalt tulnud kui seekord. Kõige lahedam oli vist see, kuidas ma sain 100% ainult oma tasakaalu muutusega teha üleminekuid keskmise ja koondgalopi vahel. Nagu reaalselt, ratsmekontakti tugevus ei muutunud, ÜLDSE. Ja peab märkima, et ta ei ole sugugi mitte laisk hobune, kes igal võimalusel hoogu maha võtaks - vastupidi, tavaliselt kipub ikka ise salaja tempot juurde lisama kõigile liikumistele. Igatahes, see tasakaalumuutuste peale tempo reguleerimine on küll asi, millele ma kindlasti nüüdsest rohkem hakkan oma hobuseid õpetades tähelepanu pöörama.

Ja siis oli veel see hobune, kellega treenimist ma eelmises postituses rohkem "klassikaliseks" nimetasin. See ei ole tõesti võib-olla hea termin, aga no.. mis seal ikka. Ta on igatpidi väga tundlik ning mingi tobeda suulise vastu võitlemise kombe tõttu kasutasime tal valjaid koos päitsetega kombineeritult, st ratse läks läbi nii päitsete kui suulise rõngast, ehk õrna märguande puhul toimis peamiselt suuline, aga kui tema rapsima (või mina kogemata sikutama) hakkasin, siis suurem osa survest mõjus hoopis päitsetele ja ninale. Aga seda temapoolset võitlust tuli ette ainult esimesel trennil traavi, ning hiljem galoppi alustades - edaspidi saime vist üksteisest piisavalt hästi aru, nii et mingeid konflikte ei tekkinud. Palju tööd tegime sammus ja põhirõhk alati tasakaalul, märguannete kergusel, minu istakul, hobuse iga jala täpsel kontrollimisel jms. Palju külgliikumisi ja üleminekuid selle sees. Esimestel kordadel ma seda kätte ei saanud, aga see hobune reaalselt koondas ennast MÄRGATAVALT sammus selle peale, kui ma oma keharaskuse tahapoole viisin ning käed veidi kõrgemale tõstsin. Sõna otseses mõttes tundsin, kuidas hobuse taguots tunduvalt allapoole vajus. Ma polegi vist varem sammus hobuse poolt nii selget ja korrektset koondamist tundnud - traavis ja galopis on seda kuidagi kergem saavutada. Ühesõnaga - tasakaal on üks võimas asi ja iga kord, kui ma selle toimimist tunnen, siis tekib tahtmine kõikidest ülejäänud märguannetest loobuda, sest need tunduvad selle kõrval niivõrd robustsed ja ... üleliigsed. Ideaalis muidugi tuleb kõik kokku sobitada ja seeläbi veel oma märguandeid täpsemaks ja kergemaks muuta, aga ma olen veendunud, et üks tõsiselt hea ratsanik suhtleb oma väljaõpetatud hobusega nii umbes 80% ulatuses keharaskuse ja tasakaaluga, ning ülejäänud vahendeid kasutatakse peamiselt ainult lõpptulemuse lihvimiseks.

Proovisime ka sellist huvitavat asja nagu sammu diagonaliseerimine??? Kõlab väga veidralt eesti keeles ja ma üldse ei hakka üritama seda siin sõnadega täpselt kirjeldada, aga see on üks Bent'i "akadeemilise kooli" harjutustest ja peaks noort hobust valmistama ette sammust traavi alustamiseks. Idee seisneb selles, et vähendada aega sisemise esijala ja välimise tagajala astumise vahel, ehk muuta neljataktilist sammu tsiiiipakene lähemale kolmetaktilisele (MITTE kahetaktilisele küliskäigule, mis on hoopis teises suunas ja mida ma eales ei soovitaks teha, kui hobuse head sammu säilitada soovitakse) ja kui diagonaalne jalapaar astub edasi enam-vähem üheaegselt, siis sealt polegi see traavisamm enam kuigi kaugel. Ilmselt veidi segadusse ajav jutt (mulle endalegi on), aga vähemalt saan ise hiljem lugedes seda osaliselt meelde tuletada.

Ja väga ootamatult (või siis oodatult) ongi postitus kole pikaks ja lohisevaks muutunud, aga vähemalt mingi väikse osa oma mõtetest jõudsin kirja panna.

See 10-päevane puhkus õigustas ennast ikka täitsa 100%-liselt, oli mõnus vaheldus koolile ning ka ratsutamise poole pealt on mul kohe motivatsioon mitmekordistunud. Sain väga mitmeid uusi ja asjalikke mõtteid ja ideid, mida Tartusse jõudes kohe Myroni peal katsetama hakkan! Võib-olla Albatrossi puhul ka, kui ta äkki kerget sammutrenni kannatab. Kusjuures nt ühe hobusega möödusid mu trennid Taanis just selliseid... väga klassikalisi põhimõtteid järgides ("klassikaline koolisõit" on muidugi ikka ja alati väga suhteline mõiste) - et rõhk ei olnud hobuse liikumisest maksimumi välja pressimises, vaid palju tööd tegime just sammus ja aeglases traavis, et tõesti iga sammus ja iga hobuse liigutust saaks võimalikult täpselt kontrollida. Ja KUI Albatrossiga üldse midagi teha saab, siis just sedalaadi asju.

Koostöö C-ga on selleks korraks kahjuks läbi, aga mul on superhea meel, et ikkagi saavutasime oma eesmärgid ja jõudsime sinna, kuhu vaja, kõigist raskustest hoolimata. Loodetavasti leiab ta nüüd endale vahva uue omaniku ja kodu. Kuna mul jaksu ja tahtmist praegu täitsa jagub ja uue poolaasta tunniplaan ka vähe lihtsam tundub olevat, siis isegi mõtlen hetkel C asemel kedagi teist leida tegelemiseks. Vahepeal arvasin, et puhkan väheke, aga... nüüd olen peaaegu ümber mõelnud. :D Aga midagi kindlalt veel ei tea - oleneb, kas ma leian mõne piisavalt mõnusa tegelase. :) Paar varianti nagu isegi tegelikult oli vahepeal, aga... we'll see about that.

Trennidest pean ka lähemas tulevikus mingi kokkuvõtte tegema, sest muidu ma lihtsalt unustan enamuse nendest geniaalselt lihtsatest, aga kasulikest ideedest ära. Aga... mitte täna siiski.

Ja ma tahtsin videot ka sheerida: mu suvine "Silmatera" - sai sellise hüüdnime, sest ta oli lihtsalt kõige armsam pisike täkuhakatis, ning täiesti probleemideta sõidetav, mis siis et tema väljaõpe piirdus eelmisel talvel 2-nädala pikkuse kauboitamisega - müüdi sügisel ära ja praeguse videoga võib juba küll teistegi südameid murda! http://www.youtube.com/watch?v=kYzLqtbYDVw
Kui ma ise paarkümmend cm lühem oleks, siis tema oleks vist küll minu dreamhorse. :)

Oma esimese "vaba" päeva puhul sai täna kaks talli sõnnikust tühjaks visatud (suureks abiks oli küll ka masinajõud) ning kolme hobusega kolme erineva treeneri käest trenni saadud, kusjuures KÕIK olid väga head ja suutsid mulle nii mõndagi uut ja huvitavat õpetada! Vahel mul ikka veab kah. Ehk siis peopesad on villis, lihased valusad ja selg väsinud, aga ma ei mäleta, millal ennast viimati päeva lõpus nii hästi tundsin! Mida ma küll oma "Taani koduta" teeksin...

Kullatükk

Mul ei ole sõnu lihtsalt - Albatross on selline kullatükk viimasel ajal. Ei tea, kas teda on lõpuks tõesti päev otsa koplis laisklemine tüütama hakanud või milles asi, aga ta on 110% teine hobune, kui kõik need eelnevad 6 aastat, mis ma teda tundnud olen.
ÜKSAINUKE asi, mille pärast ma Albatrossi juures natuke puudust olen tundnud, oli see, et ta ei ole kunagi olnud eriti agaralt tähelepanu ja inimestega suhtlemist otsiv hobune. Ja nüüd on see tagaigatsetud iseloomujooneke ka lõpuks kohale jõudnud...

Ja ma leidsin täna omale uue hobuseteemalise lemmiktsitaadi: "The young horse knows the rules, but the old horse knows the exceptions."

Selle mõttetera kohaselt võib küll Albatrossi oma peatselt täistiksuva 9.-nda eluaastaga juba vanaks ja targaks hobuseks nimetada. Kui hobused oskaks rääkida, siis A enda suust kuuleks ilmselt sageli fraasi: "Yes I know, I have trained her well..." ;)

2011

 

Uus aasta, uued lood

Eelmisest aastast suurt kokkuvõtet tegema ei hakka - ei olnud väga kerge ja hea, et läbi sai. Lõpupoole õnneks läks elu veidike ülesmäge ja loodan, et kõik jätkub nüüd samas vaimus ning järgnev aasta tuleb uus ja parem. Hetkel küll suren eksamimaratoni käigus, aga kui mul õnnestub plaanijärgselt nendega ühele poole saada (ja piloodid streikimismõtte matavad), siis jaanuari teise poolde on õnneks üks Taani-reisike jälle planeeritud, mis kindlasti veidi akusid laeb.

Ilmad on kuidagi ebameeldivalt soojaks ja märjaks ära läinud, T-särk + jope oli juba ilmselgelt ülepingutatud riietus õuetemperatuuril ratsutamiseks, nii et kasutan nüüd jahedama suve varianti ehk T-särk + fliis. :D. Õnneks nädalavahetuseks lubab vist jälle miinuskraade.

Poniga käisin eile päris trennis üle pika aja, sõitsime ohtralt maalatte ja natuke kavalette. Oli küll hea mõte minna, sest ma ise ei viitsiks elus ühe hobuse pärast (kuigi tegelikult nüüd võiks C juba kah vabalt selliseid harjutusi proovida) sellist hunnikut latte kohale tassida - tooks ikka ainult mõned üksikud ja halvemal juhul tuleb mitu korda trenni jooksul üles-alla ronida, et neid paika sättida.

Suured sõbrad. Ühega neist ratsutan, aga ei ütle, kumbaga!

My oli sõidus üsna ok ja stabiilne. Seda oli muidugi näha, et me pole lattidega väga palju tegelenud trennides, aga lõpupoole mingitel hetkedel oli täitsa tunda, kuidas ta ise kaasa/ette mõtles, sammu väheke klapitas jne. Ainuke mure oli see, et pika traavitamise peale hakkas ta mingil hetkel veidi liiga suulise peale toetuma ja ette vajuma (tavaliselt teen trennis palju üleminekuid ja see aitab üsna oluliselt sellist probleemi vältida), mistõttu mina jällegi teda kätega liiga palju igatpidi vastu hoidma kippusin. No ma ikka üldse ei tahtnud ise "sättimist" lõpetada enne kavalette - teadsin ju, et ta kohe kuhugi ära vajub selle peale, aga kui ma mingi hetk seda siiski tegin, siis sai hobune ka aru, et see ei tähenda tema jaoks puhke- või ära vajumise hetke, vaid hoopis kohe-kohe saabuvat harjutust (kavaletid siis nt), millele ta tähelepanu pidi koondama.

Üldiselt latiharjutused annavad ikka väga palju trennile juurde ja ma võiks ikka rohkem sellise asjaga tegeleda (kogu aeg räägin muidugi sellist juttu... aga praegusel ajal ka kindlasti kasutangi neid juba tunduvalt rohkem kui varem). Eeltööna peaksin keskenduma sirgete sõitmisele - nii raja kõrval kui ka keskliinil lattidele peale minnus kippus ta veidi vajuma kuhugi. Enamasti vasakule, mis on ka loogiline, sest ta pigem eelistab paremale painutamist ja vasaku õlaga välja jooksmist, mitte vastupidi. Aga seda vingerdamist saab natuke välja vabandada sellega, et ma olen viimasel ajal palju sääre eest astumisi teinud ja seetõttu ta ilmselt ootab seda kogu aeg. Sellegipoolest ei peaks ta muidugi ise sellist asja ilma märguanneteta pakkuma, nii et rohkem sirgeid (keskliinil ja raja kõrval nt) tuleb sinna vahele sõita.

Needsamad sääre eest astumised see-eest on tänu suurele harjutamisele küll paremaks läinud, täitsa asjalikult teeb juba neid. Vahel jookseb õlg natuke ees ära, aga mis seal ikka - siis parandame ja teeme uuesti. Galopis on ka endiselt see, et esiots kipub väga raskeks minema (ma ei saagi päris täpselt aru, mis värk on - mu arust ta ei ole ehituselt selline hobune, kellel peaks olema raskusi enda tasakaalustamisega), aga vähehaaval ikka läheb paremaks ja õigest jalast galopi saamisega üldjuhul ka probleeme enam pole. Mõni üksik kord pakub valesti, kui ma ise piisavalt hästi ette ei valmista teda.

C on ka nii mõistlik, et ma vähehaaval juba usaldan teda rohkem. :) Enam ei kordeta eriliselt enne ratsumist - ainuke asi, et igaks juhuks teen paar sammu üle sadula kõhuli tavaliselt, enne kui  päris selga istun. Aga nüüdseks ma olen juba 99, 9% veendunud, et sobiva sadulaga ta käitub ilusasti, sest ta pole nüüd absoluutselt mitte ühtegi ebamugavuse märki ilmutanud.

Olen temaga igati rahul, suudame ühtlast ratsmekontakti hoida ja liikumine tundub vähemalt sadulas istudes üsna mõnus. Mõnikord, kui ta teisi hobuseid taga otsima hakkab, siis võib korraks isegi liiga sügavale eest minna (see eest samm ei lähe neil hetkedel mitte tippivaks ega kiireks, vaid pigem paremaks ja aktiivsemaks), aga kui miski keskendumist ei häiri, siis on kohati ikka päris-päris hea. Sammu teen ka peamiselt vaba või pika ratsmega, sest noh... selliseid pika kaelaga hobuseid on üsna lihtne ära rikkuda, kui liiga vara ja või liiga tugevalt eest hoida. Kõigepealt ikka hea ja aktiivne tagaots ja siis tuleb eest paras kontakt, nagu siiani enam-vähem ongi olnud.

Galoppi teen suurtel ringidel, tal õigest jalast tõusmisega mingeid probleeme pole, küll aga jookseb paremale poole meelsamini ja aktiivsemalt, teistpidi tuleb pisut rohkem vaeva näha, et ta piisavalt edasi liiguks, aga küll see ka tuleb. Maast peaksin natuke surve eest külgedele liikumist õpetama, sest üldiselt ta küll nurkades ja ringides painutab kenasti ja läheb, kuhu tarvis, aga mõnes konkreetses kohas otsustab vahel õlaga sisse trügida ja siis ei anna säärega vastu lükkamine ka erilist efekti. Seega sellega peaks tegelema natuke. Samuti võiks trennidesse tasapisi latte vms sisse tuua, et teda tähelepanelikumaks saada, tüdineb ju ära mingi hetk niisama platsil ringi jooksmisest. :) Maastikule või kuhugi põllule tahaks ka jälle minna, kui ümbruskond natuke jäävabamaks muutub - hetkel pole kuhugi minna lihtsalt.

Selliste hobustega on maastikul käimine täitsa tore, mitte nagu Albatrossiga, kes kergesti kodust kaugemal stressama ja peaga vehkima hakkas ning galopi ajal tihtipeale pukitades minema joosta oleks tahtnud. :) Aga hetkel on mu Trossike selline süllepugeja, et ise ka ei usu. Kui niimoodi hoolikalt vaadata, siis on veidi ikka juba näha, et lihastik ei ole päris sama mis enne (imelik ka, kui oleks), aga positiivse külje pealt ei ole ta enam viimasel ajal suuremaks paisunud!

 Hobused on mul ka nii fotogeenilised, et ei jõua ära imestada! :) Tegelikult lihtsalt liiga uudishimulikud ja ei taha piisavalt kaua minust eemal seista, et ilusaid pilte saaks teha.