Väga igav ja pikk trennijutt

Ma hoiatan seekord jällegi, et see postitus on ainult trennidest ja suuremalt jaolt mõeldud mulle endale ühel päeval mälu värskendamiseks, nii et kes niisama elust ja olust lugeda tahab, siis teie oodake järgmise postituseni. :)

Üsna mitu trenni õnnestus mul saada AZ-ga. Ma sõitsin temaga ka suvel jupike aega ja kuigi väidetavalt oli ta suve lõpust kuni nüüd jaanuarini puhanud, siis ilmselt tegi Martin temaga 2 nädala jooksul mingeid imenippe, sest juba esimest päeva selga istudes oli tunda, et hobusel on oluliselt parem tasakaal, kui see, millega mina suvel lõpetasin. Esimesel trennil keskendusime sellele, et mul oleks kogu aeg kontroll hobuse tempo üle - tegime palju allüürisiseseid üleminekuid traavis ja galopis. Ja kui sammu pikemaks lükata, siis võib seda teha vaid 5 meetriks, et seejärel jälle tagasi võtta ning niiviisi jõudis maneeži pikas küljes traavis täitsa mitu üleminekut teha. Kuigi ta on suuuuur hobune, siis pidin jälgima, et ma kunagi teda säärega jõuga ja pikalt suruma ei jää - märguanne on kiire ja vajadusel terav, aga mitte tuim ja lohisev. Teoreetiliselt käib täpselt sama jutt ratsmemärguannete kohta, kuigi suu on muidugi õrnem ja tundlikum koht, mistõttu sealpool peab vähe ettevaatlikumalt tegutsema. Kogu aeg rõhutati ka seda, et kui hobune teeb õiget asja, siis ANNA JÄRGI - pidin käed kohe tuntavalt ette lükkama, kaela peale patsutama vms, et hobune ikka 100% saaks aru, et see oli tema poolt nüüd õige vastus. Eriti oluline, kui tegemist on noorte hobustega.

Kui mul esimesel trennil tekkis veidi probleeme sellega, et vasakule poole galopitõstete ajal kippus AZ õlaga sisse trügima, siis järgmine kord hakkasime kohe trenni algusest peale ta õlgu kontrollima. Sõitsime ruute ja kuusnurki ja igasuguseid ebaloogilisi kujundeid, ehk siis sisuliselt sirge-pööre-sirge-pööre-sirge-pööre. Eesmärgiks see, et hobune ei uju kogu aeg mööda mingit kaarjoont, vaid kui vaja, siis läheb otse, ja kui vaja, siis keerab. Kui vaja, siis loomulikult liigub kenas paindes mööda kaart või ringi ka, aga see on ju palju lihtsam osa ning tuleb üsna iseenesest. Tegime seda üsna pikalt, esiteks see tõesti muutis hobuse tähelepanelikuks, sest ta ei teadnud mitte kunagi ette, mis mu peas toimub ja kuhu ta järgmine hetk minema peab, ja teiseks sain tõesti ülihea kontrolli tema õlgade üle, nii et üks hetk galopitõsteteni jõudes saime nendega peaaegu et ideaalselt hakkama. Hoopis teine tera kui eelmine trenn.

Jaaaa siis üks trenn jõudsime juba selleni, et kontrollisin küll hobuse liikumise suunda samamoodi, kuid lisasime juurde painutamised. Et kui tahan, siis ta peaks painde säilitama ka sirgjoonel, mitte ainult kaartel. Paindevahetused jms. Tegime serpentiine nt palju ja iga kord, kui ta enne keskliini ületamist ise järgmist "käiku" ennetama hakkas ja veidi kuklast kangemaks läks, siis jätkasin hoopis voldiga ja ootasin, kuni saavutasime jälle mõnusa pehme kontakti ning alles siis sõitsin ta keskliinil sirgeks ja tegin paindevahetuse.

Siis ratsutasin nt jälle Alzike täisõega - endiselt on ta suhteliselt keeruline sõita, aga oioi kui lahe hobune. Vägavägaväga meeldib mulle igas mõttes. Temaga olid mõneti sarnased probleemid mis suvelgi (mõned on ta aga vahepeal õnneks ära unustanud :) ), eriti see, et ta kipub väga kergesti kuhugi alla rulli ära kaduma. Ta oleks ideaalne hobune rollkuri-harrastajatele - va see, et ta hakkab jube kergesti stressama, kui küsida midagi, millega ta oma arvates hakkama ei saa. Kuna mulle see rullimine aga sugugi ei istu, siis väga palju aitas nõuanne, et kui hobune kuhugi alla ära kaob, siis lihtsalt kasutada sisemist säärt ja voila! ta tuleb tagasi üles. See on niiiii lihtne asi, et ma ei saa aru, kuidas ma selle peale pole varem tulnud. Loomulikult olen üritanud teda ratsme taha pugemise korral edasi sõita, aga tihtipeale läks ta sellepeale lihtsalt kiiremaks ja närvilisemaks. Aga just see ühepoolne kiire surve aitas imehästi. Muidugi, endiselt oli kiirustamisega probleeme traavis, aga... oluliselt parem siiski. Ja galopis (kus ratsme taha pugemine oli kõige hullem), aitas see kõige paremini, sest veidi hoogsama galopi vastu pole mul midagi, kui hobune vähemalt kaela julgeb sirutada. Palju halvem variant on see, kui ta kringlina kuhugi ühe koha peale toppama jääb.

Siis oli veel HZ, kes on hetkel võtnud üle Firfodi õppehobuse rolli. :) Minu kunagine suurim õpetaja Horizont on veidi vanaks jäänud ja tegeleb nüüd suuremalt jaolt puhkamisega, aga HZ oskab kõike üsna sama hästi + käitub kenasti ka algajate ratsutajatega. Temalt on esialgu natuke keerulisem kõiki neid asju küll kätte saada, aga... kui saad, siis on supermõnus sõita. Ja seekord ma igatahes sain. :) Ma olen küll temaga varemgi igasuguseid jalavahetusi ja küljendusi vms proovinud, aga mitte kunagi pole kõik nii kergelt ja vabalt tulnud kui seekord. Kõige lahedam oli vist see, kuidas ma sain 100% ainult oma tasakaalu muutusega teha üleminekuid keskmise ja koondgalopi vahel. Nagu reaalselt, ratsmekontakti tugevus ei muutunud, ÜLDSE. Ja peab märkima, et ta ei ole sugugi mitte laisk hobune, kes igal võimalusel hoogu maha võtaks - vastupidi, tavaliselt kipub ikka ise salaja tempot juurde lisama kõigile liikumistele. Igatahes, see tasakaalumuutuste peale tempo reguleerimine on küll asi, millele ma kindlasti nüüdsest rohkem hakkan oma hobuseid õpetades tähelepanu pöörama.

Ja siis oli veel see hobune, kellega treenimist ma eelmises postituses rohkem "klassikaliseks" nimetasin. See ei ole tõesti võib-olla hea termin, aga no.. mis seal ikka. Ta on igatpidi väga tundlik ning mingi tobeda suulise vastu võitlemise kombe tõttu kasutasime tal valjaid koos päitsetega kombineeritult, st ratse läks läbi nii päitsete kui suulise rõngast, ehk õrna märguande puhul toimis peamiselt suuline, aga kui tema rapsima (või mina kogemata sikutama) hakkasin, siis suurem osa survest mõjus hoopis päitsetele ja ninale. Aga seda temapoolset võitlust tuli ette ainult esimesel trennil traavi, ning hiljem galoppi alustades - edaspidi saime vist üksteisest piisavalt hästi aru, nii et mingeid konflikte ei tekkinud. Palju tööd tegime sammus ja põhirõhk alati tasakaalul, märguannete kergusel, minu istakul, hobuse iga jala täpsel kontrollimisel jms. Palju külgliikumisi ja üleminekuid selle sees. Esimestel kordadel ma seda kätte ei saanud, aga see hobune reaalselt koondas ennast MÄRGATAVALT sammus selle peale, kui ma oma keharaskuse tahapoole viisin ning käed veidi kõrgemale tõstsin. Sõna otseses mõttes tundsin, kuidas hobuse taguots tunduvalt allapoole vajus. Ma polegi vist varem sammus hobuse poolt nii selget ja korrektset koondamist tundnud - traavis ja galopis on seda kuidagi kergem saavutada. Ühesõnaga - tasakaal on üks võimas asi ja iga kord, kui ma selle toimimist tunnen, siis tekib tahtmine kõikidest ülejäänud märguannetest loobuda, sest need tunduvad selle kõrval niivõrd robustsed ja ... üleliigsed. Ideaalis muidugi tuleb kõik kokku sobitada ja seeläbi veel oma märguandeid täpsemaks ja kergemaks muuta, aga ma olen veendunud, et üks tõsiselt hea ratsanik suhtleb oma väljaõpetatud hobusega nii umbes 80% ulatuses keharaskuse ja tasakaaluga, ning ülejäänud vahendeid kasutatakse peamiselt ainult lõpptulemuse lihvimiseks.

Proovisime ka sellist huvitavat asja nagu sammu diagonaliseerimine??? Kõlab väga veidralt eesti keeles ja ma üldse ei hakka üritama seda siin sõnadega täpselt kirjeldada, aga see on üks Bent'i "akadeemilise kooli" harjutustest ja peaks noort hobust valmistama ette sammust traavi alustamiseks. Idee seisneb selles, et vähendada aega sisemise esijala ja välimise tagajala astumise vahel, ehk muuta neljataktilist sammu tsiiiipakene lähemale kolmetaktilisele (MITTE kahetaktilisele küliskäigule, mis on hoopis teises suunas ja mida ma eales ei soovitaks teha, kui hobuse head sammu säilitada soovitakse) ja kui diagonaalne jalapaar astub edasi enam-vähem üheaegselt, siis sealt polegi see traavisamm enam kuigi kaugel. Ilmselt veidi segadusse ajav jutt (mulle endalegi on), aga vähemalt saan ise hiljem lugedes seda osaliselt meelde tuletada.

Ja väga ootamatult (või siis oodatult) ongi postitus kole pikaks ja lohisevaks muutunud, aga vähemalt mingi väikse osa oma mõtetest jõudsin kirja panna.