Albatross ja teised hobutegelased

Täna ei kirjuta konkreetselt kellestki, mõtisklen niisama... Tegelikult tegin seda juba eelmisel nädalal, aga ei jõudnud valmis kirjutatud varem.

Kõik teavad eksole, et ratsutamine on spordiala mõtlevale inimesele ja mida rohkem sa oma ajusid kasutada oskad kõigi teiste loomulike annete kõrval, nagu hea tasakaal, tunnetus jms, seda edukamalt on võimalik hobuseid sõita. Kuigi hea treener on asendamatu lüli nii ratsaniku kui hobuse õpetamise koha pealt, siis peaks siiski ratsanik ka ise suutma mõelda ja aru saada, mis hobusele parasjagu hea ja kasulik võiks olla ja mis mitte, mitte ainult juhtnööre tuimalt jälgida. Inimeste eesmärgid on erinevad, samuti viisid nende saavutamiseks. Kuigi aegade jooksul on välja kujunenud erinevad koolkonnad ja stiilid, mis on tõestanud enda efektiivsust ja toimimist, siis näiteks mina võin küll vabalt öelda, et mul ei ole päris selget eelistust ühe või teist sorti õpetuse osas. Loomulikult on välja kujunenud eesmärgid ja põhimõtted (mida ma kahtlemata aeg-ajalt muuta võin), mille järgi ma ratsutada ja hobuseid õpetada püüan, aga need on tulnud väga mitmete siit-sealt saadud ideede + enda kogemuste põhjal. Mulle meeldib vaadata kõiksugu erinevate treenerite tunde, nii kaua kuni treeneril on endal mingi konkreetne nägemus sellest, kuhu ta õpilane jõudma peaks (ükskõik kas siis selle treeningtunni lõppedes või pikemas plaanis). Igast trennist saab kasutusele võtta selle, mis sulle meeldib, ja kõrvale lükata kõik ülejäänu.

Hoolimata sellest ei ole ma seda tüüpi, kes IGAST uuest treenerivõimalusest kohe kiiruga kinni haarab, üldjuhul eelistan esialgu olla kõrvaltvaataja. Seda põhjusel, et paljude treenerite õpetus läheb minu põhimõtetest üsna oluliselt lahku ja sellisel puhul ma lihtsalt ei taha seda oma hobuste peal järgi katsetada. Kui ma olen veendunud, et see on VALE, siis miks ma peakski? Samas treenerile vastu vaielda ei ole ka õige, rääkimata ebaviisakusest. Loomulikult ei arva ma samas, et tean kõike ja teen kõike õigesti, mistõttu üritan endale valida treenereid, kelle vastu mul mingil põhjusel juba teatud austus või usaldus on tekkinud. Kui selline treener palub proovida midagi, milles ma ise kahtleval seisukohal olen, siis on palju lihtsam enda arvamus korraks alla suruda ja proovida midagi teistsugust - äkki tõesti on kasu? Ja kui ka ei ole, siis loodetavasti ei ole ma hobusele selle katsetamise käigus vähemalt erilist kahju teinud. Sest see on kindel - igal treeneril on oma vaatenurk ja see ei lähe kunagi 100% kokku minu omaga. Aga 80% on juba vägaväga hea ja sellisel juhul ei saa see ülejäänud 20% ju ka päris ajuvaba olla, vaid tasub järgi proovimist.

Sakslaste koolkond - mulle meeldib see, et nad peavad kõige olulisemaks asjaks hobuse edasipürgimist, nii noorte kui vanemate hobuste puhul. Mina pean ka peaaegu et kõigi hobuste puhul esimeseks ja kõige tähtsamaks asjaks seda, et nad on valmis edasi liikuma (või noh - ohutuse mõttes on päris esimene asi siiski see, et nad on nõus paigale seisma jääma :D ). Samas see pidev tagant peale sõitmine ning samas hobuse eest takistamine ei ole pääääris minu teema. Näiteks taandamine - mu jaoks on ausalt absurdne see, et sõidad hobust säärtega edasi, aga ratsmega takistad ta edasiminekut ning tulemusena hobune peaks astuma hoopis tagasi. Kui ma autole gaasi annan ja piduri samal ajal peale tõmban, siis ta ei lähe ju tagasi? Auto ei ole muidugi elusolend, aga samas küllaltki loogiliselt üles ehitatud sõiduriist. Loomulikult on hobune võimeline edukalt selle õpetuse järgi taandamise selgeks saama, aga miks ma peaks küsima temalt midagi nii ebaloogilist? Ma eelistaks selle asemel luua mingi eraldi konkreetne märguanne tagasi astumise jaoks - mängida keharaskuse, säärte asukoha, võib-olla pisut ratsmekontaktiga, kuidas eelistad. Seda enam, et korrektne taandamine soodustab alati raskuse tagaotsale viimist, seega pole seal vaja mingit erilist "pushivat" jõudu kuhugi rakendada.

Hollandlased - põhiasjad nagu speed control ja hobustele lühikeste ning üheste märguannete andmine on teoorias väga ok minu arust. Millest ma ei ole siiani aru saanud (ja ilmselt ei hakka ka kunagi saama), on see ekstreemne kaela väänamine alla ja külgedele ja kuhuiganes. Ühest küljest saan aru, et see on nagu... osa üleüldisest kontrollist hobuse üle, aga - MIKS ma peaks olema võimeline liigutada hobuse kaela ühte või teise kohta, ilma et ülejäänud kehahoiak vastavalt muutuks? Miks on vaja pidevat ülepainutamist, kui ma ei taha lõpptulemusena, et hobune nii jookseks? Minu silmis on see hobusele ebamugav/valus, takistab kaela abil enda tasakaalustamist ning paljudel juhtudel ka hobuse vaatevälja ning tagajalgade enda alla astumist - nii et ei oska näha mingit suurt kasutegurit.

Prantsuse koolkond on selline, millest ma võib-olla kõige vähem tean, aga niipalju kui tean, siis sealtki leiab palju häid mõtteid. Tundub olevat sedamoodi "koolisõit", mis on reaalselt mõeldud IGA hobuse edendamisele, mitte ainult kallilt aretatud ja füüsiliselt väga heade eeldustega sporthobuste jaoks. Olulisem, kui hobuse ekspressiivsus, on tema lõdvestatus ja reageerimine väga kergetele märguannetele - selle poolt olen kindlasti kahe käega. Sealgi on aga kerge minna liiga kaugele ning lõdvestatuse nime all tegelikult jõuda selleni, kus hobusel endal igasugune aktiivsus puudub ning ratsutamisest saab rohkem midagi hobuse väntsutamise taolist.

Võib-olla see, et ma mingit ühte kindlat suunda ei taha või ei oska valida, teeb mulle asju kohati raskemaks? Erinevad stiilid on siiski teatud põhjustel selliseks kujunenud - järelikult nad ühel või teisel moel siiski toimivad ja viivad püstitatud eesmärkideni. Kui võtta natuke siit ja natuke sealt, siis on küllaltki lihtne tekitada endas ja ka hobustest väikseid vastuolusid või arusaamatusi. Siiski ma usun, et mida selgemaks kujuneb ratsutaja enda pilt sellest, kuhu ta jõuda tahab (mitte ainult valmidus teiste ja targemate sõna kuulata), seda lihtsam on tal sinna jõuda. Ja kui minu sihtpunkt on natuke teises kohas, kui sellel või teisel või kolmandal isikul, siis las ta olla - ja pigem näen natuke rohkem vaeva ning aega just sinna jõudmiseks, kui et teen palju järeleandmisi, mida ma tegelikult õigeks ei pea.

Kogu see eelnev jutt on muidugi ilus teooria - reaalsus on see, et ma olen absoluutselt iga päev hädas ühe või teise asjaga, ei oska sageli leida õiget lähenemisviisi tekkinud probleemidele jne. Aga siis mingi hetk loksub jälle tükike paika ja see immutab jälle motivatsiooni kohe pikaks ajaks. Good enough...