Tänane postitus tuleb aga seoses ARTIKLIGA, mida hiljuti lugema sattusin - see räägib ratsahobuste stressist ja kui hästi inimesed seda hinnata oskavad. Iseenesest antud uuring 10 hobusega tegelikult mingit põhjapanevat infot mu meelest ei anna - liiga vähe katsealuseid ja liiga palju faktoreid, mis kõik tulemust mõjutada võivad. Tähelepanuväärne on aga see, et füsioloogilised mõõdetavad stressihormoonid näitasid oluliselt teistsugust tulemust, kui lihtsalt välisel vaatlusel põhinevad arvamused - tõestus sellest, et isegi hobustega tihedalt kokku puutuvad inimesed ei pruugi sugugi olla väga osavad loomade tunnete tõlgendamisel.
See teema puudutas mind väga tugevalt just hiljuti, kui käisin nädalavahetusel noorte hobustega võistlemas. Meil on 5-aastane mära Herzegovina, kes on... kergelt öeldes närviline hobune. Ta on noorest peale selline olnud ja viimastel aastatel on ta mitte küll kogu aeg regulaarselt, aga siiski mitmes jaos, mitu kuud järjest treeningus olnud, kuid endiselt on probleem karja juurest ära tulemisega ja treeningule keskendumisega, rääkimata siis uutest ja hirmutavatest asjadest võõras kohas (ehk võistlusel). Seega mõtlesime, et läheme temaga võistluspaika eelmisel õhtul - see andis võimaluse võistlusmaneežiga rahulikult tutvuda ja kõikide koledate nurkade, hirmsate kollide ja valju muusikaga harjuda. Suuremaks mureks oli hobuse ööseks võõrasse talli jätmine, kuna kodutallis ta enamasti jookseb ja kraabib mööda boksi ringi ning kisab sõpru taga (üldiselt elab ta õues koos oma karjaga). Herzi oli aga hämmastavalt mõistlik - mitte küll rahulolev, vaid siiski ärev, aga mingit laamendamist ei toimunud, pigem oli tegu lihtsalt mureliku hobusega.
Järgmisel hommikul oli ta samamoodi üsna rahuliku käitumisega, boks polnud öösel segi tallatud ega midagi - ainult et söök oli kõik alles ja minu sealoleku ajal (hommikust pealelõunani) nägin teda vaid paar korda silo ampsamas ja mõne üksiku lonksu võttis ämbrist juua ka (jootjat kartis, sest see tegi teistsugust häält, kui kodused jootjad). Lõpuks teda võistluseks saduldades seisis hobune lihtsalt boksis paigal ja lasi kõike endaga teha - väga mugav oli küll, kui ei pea pidevalt ringi tõmblevat hobust kinni hoidma ja rahustama, aga... mina läksin tegelikult päeva jooksul aina murelikumaks, sest teadsin, et see ei ole selle hobuse puhul absoluutselt mitte normaalne käitumine. See, mida mõni kõrvalvaataja võiks pidada lihtsalt hobuse rahulikuks iseloomuks, oli minu arvates hoopis nii kohutavalt suur stress, et õnnetu mära oli lihtsalt kõigest loobunud ja apaatseks muutunud. Ta küll reageeris ümbritsevale jms, aga... ma ei osanud mitte kuidagi rõõmu tunda selle üle, et see ilgelt tüütu ja närveldav hobune lõpuks ometi kord rahulik on - pigem oli teda väga kurb vaadata ja lootsin, et saame kiiresti-kiiresti tagasi koju minna (ja et mära omale söömata-joomata olemise tõttu koolikuid ei saaks).
Boksist välja võttes ja ratsutama minnes käitus ta küll endiselt - oli ärev ja närviline ja kartis ja kiirustas, aga mul oli sellise käitumise üle oluliselt parem meel, kuna... vähemalt hobusel oli piisavalt eluvaimu sees, et ta pidas vajalikuks olukorra üle muretseda. Võistlus läks ka üllatavalt edukalt (aga sellest mõnes järgmises postituses) ja tagasi koju minnes koplisse lastes oli mära nagu mära ikka - läks ajas kohe paar koplikaasast "oma" heinapaki juurest minema ja bossas ringi nagu talle omane. :)
Herzi kodus omas elemendis (pilt eelmisest suvest) |
1 comment:
Igasuguse kirjandusega, olgu nad kui head tahes, on see, et parimad on nad koos elava praktikaga. St ideaalis saab inimene loetut kas päris elus järgi proovida või vähemalt näha või muul moel seda kogeda.
See uuring, millele sa viitasid, on päris põnev. Lugesin seda küll teiselt saidilt, aga point on sama. Ja samas tuletab mulle meelde, kui paljud treenerid siinmail lahendavaid ettetulevaid probleeme "Anna nüüd nuuti!" stiilis.
Post a Comment